Välitööpraktikate analüüsile pühendatud konverentse korraldab Akadeemiline Rahvaluule Selts juba alates 2003. aastast. Konverents on foorumiks erinevatest institutsioonidest pärit teadlastele, kes otsivad vastuseid välitöödel loodavate allikate ja nende uurimisega seotud küsimustele. 30. oktoobril Tartus peetud konverents „Välitööd ajaskaalal” keskendus sellele, millised muutused on välitööde protsessis ja eesmärkides distsipliini ajaloo, uuritava isiku ja kogukonna elutsükli või isikliku uurijatee jooksul aset leidnud.
Konverentsipäeva esimesed neli ettekannet käsitlesid eesti folkloristika ajalugu. Mall Hiiemäeettekanne „Oskar Loorits rahvaluulekogujana ning kogumistöö ideoloogina” rõhutas Oskar Looritsa eripärast annet allikatega kontakti saada. Ta tõi esile kaks joont: julgus kohelda allikaid võrdsete partneritena ning oskus mitte kiirustada – las inimene saab aja, et mõelda natuke pikemalt, kuid siis ütleb öeldava oma, mitte uurija ette antud sõnadega. Liina Saarlo analüüsis oma sõnavõtus „Vestlesin kolme objektiga. Saak oli suhteliselt hea… Rahvaluule kogumisest 1950. aastatel Ida-Virumaal” Keele ja Kirjanduse Instituudi rahvaluule sektori esimeste kogumismatkade päevikuid. Ettekanne tõi esile nii poliitilisest olukorrast tingitud piirangud välitöödele kui ka erinevate inimeste lähenemisnurgad. Enim jäi ehk kõlama see, et vähemalt esimesed ekspeditsioonid ei olnud väga tulemuslikud – üksnes sektori juhatajal Richard Viidalepal oli piisavalt varasemat kogumistöökogemust, et midagi saavutada, teised olid allikate ja materjali leidmisega hädas. Anu Korbi sõnavõtt „Folkloorikogujate välitöökirjeldused ajastuomase kogumistöö peegeldusena” käsitles välitööde päevikute kui žanri muutumist aastatel 1977–1997. Ettekanne andis põneva pildi välitööliste argielu ning tehniliste võimaluste muutumisest. Päevikutes näha olevat täiendas Korb aga omaenese mälestustega, tuues nii esile ka seda, mida tol ajal välitööpäevikutesse kirja ei pandud. Neljas eesti folkloristika ajaloole keskenduv ettekanne oli Pille Kippari emotsionaalne, peamiselt isiklikele mälestustele tuginev sõnavõtt Richard Viidalepast.
Ildikó Sándori ettekanne „The táncház method – transmission of intangible cultural heritage” käsitles välitööde rolli Ungari táncház-kultuuris. Ehkki terminit kasutatakse ka vanema tantsukultuuri nimetamiseks, viitab see tänapäeval linnades levinud liikumisele, mille eesmärgiks on rahvatantsu taaselustamine. Selle käigus üritatakse hoiduda igasugusest stiliseerimisest – kõik tantsud lähtuvad konkreetse piirkonna traditsioonist ning lähtepunktiks on välitöödelt kogutud materjal.
Konverentsi pärastlõunase ploki avaettekandes „Eesti Kunstiakadeemia soome-ugri ekspeditsioonid: etnograafilisest joonistusest performance’ini” andisMarika Alver ülevaate Eesti Kunstiakadeemia soome-ugri ekspeditsioonide ajaloost ning võrdles varasemaid, Kaljo Põllu ja Kadri Viirese juhitud eelkõige etnograafilistele joonistustele ja kaduvate kultuuride jäädvustamisele keskendunud ekspeditsioone tänapäevaste multimeediumlike, dialoogile rajatud välitöödega. Elo-Hanna Seljamaa ettekanne „Liiga elav esitus? Pagulastemaatika taustal osalusvaatluse ja folkloori piiridest” keskendus ühelt poolt folkloori ja teisalt ka välitööde piiridele: kas tänapäeva kultuuriuurijal on võimalik end n-ö välja lülitada ja otsustada mitte uurida teemasid, mille olemasolu tema oma kultuuris talle haiget teeb? Päeva viimaseks ettekandeks oli Mare Kõiva sõnavõtt „Välitööd uurimismeetodina. Dialoogid, monoloogid, eksperimendid”, milles vaadeldi nõukogudeaegseid folkloristlikke välitöid suhtes teiste teadusharude samaaegsete välitöödega; ka heitis esineja kriitilise pilgu tolleaegsete välitööde põhisuundumustele (valgete laikude täitmine, varem kogutu elavuse kontrollimine) ning välitöömaterjalide hilisemale kasutamisele.
Ettekannetele järgnes Merili Metsvahi juhatatud ümarlaud, kus osavõtjad said võimaluse päeva jooksul kõrva jäänud mõtteid üldistada ja edasi arendada. Ümarlauas said teiste hulgas sõna Ergo-Hart Västrik, Reet Hiiemäe, Janika Oras, Andreas Kalkun, Mare Kõiva, Ingrid Rüütel, Pille Kippar, Risto Järv ja Ülo Valk.
Päeva lõpetuseks näidati filmi „Kuidas teha Saaremaal sokku” autor Merit Karise kommentaaridega ning õnnitleti hiljuti 80-aastaseks saanud Pille Kipparit.
