Slavica Revalensia. I. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2014. 220 lk.
Slavica Revalensia. II. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2015. 232 lk.
2014. aasta lõpus hakkas Tallinna Ülikooli slavistide väljaandena ilmuma venekeelne teadusajakiri Slavica Revalensia, 2015. aasta detsembrikuus jõudis lugejateni ajakirja teine number. Väljaande kolleegium on rahvusvaheline, sellesse kuuluvad Eesti kirjandusteadlaste kõrval ka Moskva, Peterburi, Princetoni, Gratzi, Edmontoni ja Stanfordi ülikoolide õppejõud ja teadlased. Slavica Revalensia toimetaja on Tallinna Ülikooli lektor Grigori Utgof.
Ajakiri avaldab nii uuemaid uurimusi vene kirjandusest ja kultuuriloost kui ka publikatsioone vene kirjandusteaduse seniavaldamata kullafondist. 2015. aasta Slavica Revalensias on publitseeritud Vladimir Toporovi (1928–2005) artikkel „Märk ja tekst ruumis ning ajas”. Teksti publitseerijate sõnul on tegu silmapaistva kirjandusteadlase teadusliku elulooga: „…lugejale avaneb haruldane võimalus tutvuda suure teadlase kirjutistega iseendast, oma ajastust ning oma saavutustest erinevates valdkondades.”
Arusaadavalt on ajakiri pühendatud vene kirjandusele. Ilmunud numbrites on artikleid Konstantin Batjuškovist, Aleksandr Ostrovskist, Aleksandr Blokist, Vladimir Nabokovist, Anna Ahmatovast, Mihhail Lomonossovist, Ossip Mandelštamist, Puškini ja Gogoli traditsioonist vene kirjanduses jpm.
Slavica Revalensia esimeses numbris on avaldatud ka kaks huvitavat Eestiga seonduvat artiklit. Aurika Meimre ja Antonia Nael kirjutavad Peeter I ausamba eemaldamisest toonaselt Peetri platsilt (praeguselt Vabaduse väljakult) 1922. aastal, keskendudes peamiselt kajastustele ajakirjanduses. Artiklit illustreerivad rohked selle sündmusega seonduvad karikatuurid. Tallinna Ülikooli professor Irina Belobrovtseva kirjutab Ivan Buninist toimetajana: Leedsi ülikooli raamatukogust leidis ta Leonid Zurovi jutustuse „Kadett” käsikirja, mida on aidanud viimistleda autori vanem sõber Ivan Bunin. Zurov oli kahe maailmasõja vahel seotud Läti ja Eestiga, käis koos Boriss Vildega Setumaal uurimisreisil.(1)
M. J.
Leonhard Lapin. Olejad ja minejad. Mälestusi ja mõtisklusi. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2015. 208 lk.
See on hirmus lohakalt toimetatud raamat kohtumistest, joobumustest, (vana)meestest ja surmast – ja viimase kiuste Lapini omaaegsete kamraadide majakana edasivilkumisest tema mälestusis. Niisuguse perspektiivika kujundi käib arhitekt Lapin välja raamatu hoovõtus: „…tuletornid lummavad, isegi siis, kui nende ümber on hiljem ehitatud küla või linn, sest nad on arhitektooniliselt muust keskkonnast sõltumatud, omamoodi pühad ehitised” ning: „Me muutume isegi tuletornideks, kui vaid tahame. Vilkugem siis….” (lk 11). Raamatusse koondatud vilkumistes jääb pühadus küll tagaplaanile, seevastu sõltumatus (puudutagu see siis eneseteostust, ajastu survet, sotsiaalseid norme, materiaalset argisust või mida tahes) saadab portreteeritavat sõpruskonda mitmest küljest. Raamatu tegelasteks on siit ilmast lahkunud boheemid ja kultuurihedonistid, kelle pikantsete eluseikadega Lapin lagedale tuleb: arhitektid, kunstiteadlased (Helmi Üprus) ja -kogujad (Matti Milius), kirjanikud (Juhan Viiding, Andres Ehin), psühhiaatrid (Vaino Vahing), aga suuremeelse sõnaportree pälvib ka Lapini õde, kes hääbus vaimuhaigusse. Kirjeldatud tegevusedki olid täis boheemlust ja hullumeelsust, sageli puututi kokku orgial mõnes joomaurkas, tagajärjeks pohmelus ja mälutus – ent ka elumülgaste avastamist on Lapin pidanud sama vajalikuks „kui taevastes kõrgustes hõljumist”, sest näeb boheemlusseiklusi ja alkoholi kunstniku elu paratamatu osana, lausa iseäraliku „loominguna” (lk 142).
Tegelaste valiku on tinginud mitte niivõrd nende tähendus Lapini isiklikus elus, kuigi seda ka, vaid just surm, ja mõnel juhul seobki Lapin oma mälestuste kirjapaneku väga otseselt kellegi lahkumise hetkega (Viiding, ka Ott Arderi uppumine). Ent ekslik oleks pidada raamatu ajendiks lihtsat memento mori’t. Iga portreteeritava „iseomat” (Lapini sõna) tabada püüdes vermib kirjutaja neid surma poole kulgevaid lugusid kuidagi kergelt, iseäraliku mängurõõmsa lapsikusega, ning surmavallas sõbrad ja lähedased on saanud kordumatu talletuse (nt tähelepanek Linnart Mälli kohta: mida vanemaks ta sai, „seda enam ta indialasega sarnanema hakkas”, lk 105). Rõhu seadmine provokatiivsetele või delikaatsetele aspektidele on eesmärgipärane, mälu altvedamisi ja meelepette võimalusi ei välistata ning episoodilisus on sihilik, sest: „Elu võib vaid ajalooraamatutes ja romaanides kujutada ühtse tervikuna, tegelikkuses koosneb ta üksikutest lugudest, millest me valime välja need sündmused, mis meile parajasti sobivad. Teistel vastavatel hetkedel võivad esile tõusta hoopis teised lood” (lk 182). Raamat joonistab siiski neist irratsionaalsevõitu lärmamise ja veiderdamise üksikepisoodidest terviku.
B. M.
„Kuhu me siis läheme? – Eks ikka koju.” Sajandivahetus saksa kirjanduses 200 aastat tagasi. Goethe. Schiller. Tieck. Kleist. Hoffmann. Eichendorff. Büchner. Novalis. Hegel (Schelling?, Hölderlin?). Schlegel. Saksa keelest valinud ja tõlkinud Mati Sirkel. Saatesõna kirjutanud Ilmar Vene. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2015. 510 lk.
Mati Sirkel on kokku pannud saksa suurmeeste loomingu kogumiku, keskendudes ühele omamoodi tihenenud ja eriti olulisele ajajärgule XVIII–XIX sajandi vahetusel, mis oli murranguline toona, kuid on mõjutanud ka hilisemat: „Ilma selle sajandivahetuseta poleks olemas säärast saksa kirjandust, nagu see meile praegu tervikuna paistab.” Sirkel on öelnud, et ta tõlgib päästmaks unustusest geniaalseid autoreid, kelle aeg on jäänud meile kaugeks.
„Klassikud ja romantikud”, nimetab neid kirjanikke oma saatesõna pealkirjas Ilmar Vene. Iseloomustamaks nendevahelist lahknevust ja vastuolusid on Vene kasutanud Goethe hinnangut: kõik klassikaline on terve, romantiline aga haige. Teose koostaja ise kirjutab oma järelsõnas nii sellest 200 aasta tagusest ajast (mida ta nimetab Goethe-ajaks) kui ka raamatusse valitud autoritest. Lisaks Weimari klassikutele ja Jena romantikutele on teosesse kaasatud ka ajastu jaoks olulised filosoofid, tolle ja hilisema ajastu vaimuelu kujundajad: noor Hegel 1797. aastal kirjutatud, kuid alles XX sajandi alguses avaldatud tekstiga „Saksa idealismi vanim süsteemiprogramm” (selle teksti autorsus pole siiski päris kindel, sulgudes on võimalikeks kirjutajateks küsimärgiga märgitud ka Hegeli õpingukaaslastest sõbrad Tübingenis Schelling ja Hölderlin) ning Friedrich Schlegel „Kõnega mütoloogiast”.
Kui enamik kirjanikke on esindatud lühižanridega (novellide, kirjadega), siis varalahkunud geeniust Novalist iseloomustab paarisaja lehekülje ulatuses loomingut, kolme teksti hulgas on koguni lühiromaan. Lühikese romaani mõõtu on ka Joseph von Eichendorffi „Ühe päevavarga elust”, see saksa „Toomas Nipernaadi”, nagu kommenteerib Sirkel.
200 aasta taha jäänud ajastu märksõnadeks olid vabaduse, poeesia, ilu ideaalid, nende otsing ja teostamine uute vormide kaudu ja erakordsete isiksuste loomingus. Lisaks valgustuslikule universalismile tõi kogumikus kajastuv ajajärk esile ka rahvusliku mõtteliini, mis on olnud oluline meilegi: eestlaste rahvuslikul ärkamisel, F. R. Faehlmanni ja F. R. Kreutzwaldi jt loomingu sünni juures, meie üldrahvalikus rahvaluulekogumises jpm.
M. J.
Eda Ahi, Kärt Hellerma, Kätlin Kaldmaa, Maarja Kangro, Tiina Ann Kirss, Veronika Kivisilla, Helga Nõu, Carolina Pihelgas, Anu Saluäär, Jelena Skulskaja, Triin Soomets, Elin Toona, Elo Viiding. Kolmteist Eesti kirja. Loomingu Raamatukogu 2016, nr 1. 80 lk.
„Kolmteist Eesti kirja” on mõtteline jätk 21 aasta eest samuti Loomingu Raamatukogus ilmunud köitele „Kaksteist eesti kirja” (1995), mille saatetekstis sedastati eesmärk „valgustada mingit ajajärku teatud läbilõikes, paljude silmade läbi” ning kirjade potentsiaal saada aastaid hiljem „oma aja dokumentaalseteks tunnistajateks”. Ühtlasi jäeti toona õhku lootus, et tulevikuski ilmub samalaadseid raamatuid, milles kohtuvad elu- ja ilukirjandus, ühiskonna teatud hetke psühholoogiline ja poeetiline mõtestus – ja LR toimetus ongi uurinud taas naiskirjutajatelt, mida on neil täna öelda „tulevastele põlvedele meie praegusest hetkest” (lk 5). Päevakajalisus on seejuures muidugi põhiline ning mitme nurga alt kerkivad mõttevälja (usu)sõjad ja pagulased. Elin Toona märkab, et „[m]idagi väga hirmsat on juhtumas islami usklike hingedega” (lk 34), ning Anu Saluääre sõnum kaikub „islamiparadiisi” – see on läkitus tema kadunud kurdi sõbrale, esimesele ja ainukesele pagulasele, keda ta lähemalt tundma õppis ja kes püüdis Rootsis koostada nn Kurdi Raamatukogu, kogudes ühe killustatud rahva minevikku ja olevikku dokumenteerivat ja alalhoidvat kirjavara.
Tellimuse peale loodud, avalikkusele suunatud ja sageli ebamääraselt adresseeritud kirjad on muidugi literatuursed žanrimängud, milles jäävad esiplaanile fiktiivsuse sugemed ja mis isiklikkusega pigem õrritavad – sõna „kirjad” raamatu pealkirjas võib näida isegi kavala pettemanöövrina. Mõni kiri võtabki loomingulis-kosmilised sihid (Jelena Skulskaja) või esitab eksistentsiaalse pöördumise poeetilise „herneulma” poole (Eda Ahi), mõnel ei olegi kirja alustavate ühe-kahe-sõnaliste pöördumiste jadast rohkemat öelda (Maarja Kangro). Ometi leidub ka päris pihtivaid mõtteavaldusi enamasti mõnele juba lahkunud või muudel põhjustel kaugel viibivale perekonnaliikmele, kellega on veel vaja jagada mõnd kirjutaja kogemustest võrsunud õpetust, kellele on jäänud selgitamata mõni kinnisidee vms. Näiteks Tiina Kirss kõneleb oma Uus-Meremaal viibiva tütrega, Helga Nõu kujukalt põlvkondi ühendav kiri jutustab tema isast ja lapselapsest, Elin Toonal on vajadus midagi ära rääkida oma kadunud vanaisale. Pihtivat (ja sõnaohtramat) laadi märkas muide 21 aastat varasemas kirjaraamatus palju rohkem – oli inimestel toona rohkem öelda või saab tänapäeval kõik juba argielus öeldud ja sotsiaalmeedias jagatud? Kui Helga Nõu seostab napisõnalisuse pealiskaudsust süvendava digiajastuga (sõnu ja lauseid pole vaja, „aitab mõnest lühendist või märksõnast”, lk 21), siis Veronika Kivisilla hoopis inimese isikliku ajaga: „…vanemaks saades julged üha vähem, matad lõputult endasse, jätad tegemata-ütlemata” (lk 70). Siiski on tuleviku jaoks 13 kirja jagu rohkem sõnastunud meie praegune hetk.
B. M.
Alexander Genis. Lugemistunnid: raamatusõbra kamasuutra. Tlk Toomas Kall. Loomingu Raamatukogu 2016, nr 2–5. 223 lk.
Alexander Genis on 1953. aastal Riias sündinud ja Läti Ülikoolis filoloogihariduse saanud, kuid 24-aastasena Ameerikasse kolinud vene-juudi päritolu kirjanik ja literaat. Varem on temalt eesti keeles ilmunud „Dovlatov ja tema ümbrus. Filoloogiline romaan” (2013, tlk Toomas Kall). Nüüdne kogumik sisaldab 33 lühiesseed või peatükki, nagu autor neid sissejuhatuses ise nimetab, ning kõik need räägivad ühel või teisel moel kirjandusest.
Genise hakitud, vaimuka ja aforistliku stiili juures tekib tõrge kulunud kombel rääkida „autori armastusest kirjanduse vastu”, kuid selle probleemi lahendab elegantselt raamatu pealkirjas pakutud füüsilisem metafoor sama asja kohta – raamatusõbra kamasuutra – või ka avaessee mõttearendus kirjanduslikust hedonismist. Raamatute juurde jõuab Genis kiiresti välja ka siis, kui alustab maailmalõpust või suitsetamise mahajätmisest. Enamasti hakkabki ta kohe peale millestki kirjanduslikust: mõnest autorist, žanrist, köitest, võttest, tsitaadist või üldistusest. Valik peatükkide alguslauseid: „Marx nimetas antiikaega „inimkonna lapsepõlveks”, ja see on see haruldane juhus, kui temaga tuleb nõustuda” (lk 28); „Mitte iga raske raamat ei ole väärt, et ennast sellega tappa” (lk 48); „Seiklusromaanid on elus kõige tähtsamad, sest nendest elu algabki” (lk 54); „Ostke pliiats!” (lk 66); „Sokrates oskas nii sügavalt mõttesse vajuda, et kaasaegsed pidasid teda maniakiks, meie aga katatoonikuks” (lk 126); „Saagasid õppisin ma lugema juba esmakursuslasena, suvepraktikal Balti turbarabade vahel….” (lk 193).
Mis aga tähelepanuväärne, samasuguste lõbusate deklaratiivsete lajatustega Genis ka jätkab, pidamata hoo ega hoobi vahet. Et seetõttu on teda kohati päris raske lugeda, toob oma järelsõnas välja ka tõlkija Toomas Kall, kellel ometi on olnud tavalugejast rohkem mahti iga lause juures peatuda. Kui esimestel lehekülgedel on alailma tahtmine vaimukaid tsitaate välja kirjutada või kohti ära märkida, siis varsti lugeja jaks raugeb, tulevärk aga vältab vaibumata edasi.
Genis liigub maailmakirjanduses kergelt ja vabalt, kuid kodukirjandus on tema jaoks siiski vene kirjandus. Ta kasutab suurepäraselt ja leidlikult ära erudeeritud väljarändaja positsiooni, kel võimalus distantsilt kritiseerida mitut kultuuriruumi ning ühtlasi volilt pruukida rahvuskultuurilisi stereotüüpe. Ameerika paneb ta näiteks tagantkätt paika sellega, et seal puuduvat kirjandusklassikute kaanon: „Ameerika kirjanikud ei moodusta tara, mis piiritleb rahvuslikku identiteeti” (lk 11). Eestlased, kes venelastega sarnaselt on pigem taraehitajad, võiksid siit samastumisvõimalusi leida küll.
J. R.
Gennadi Muravin. Ebatsensuursed juhtumid. Sekeldused eesti raamatutega Nõukogude ajal. Kirjanduslikud meenutused. Tlk Toomas Huik. Tallinn: Tammerraamat, 2016. 371 lk.
Gennadi Muravin (snd 1931) on staažikas eesti kirjanduse vene keelde tõlkija – tema venenduses on ilmunud ligi 150 eesti teost. Tõlkija sai kunstnikuharidusega Muravinist pärast seda, kui ta 1958. aastal ühe Lilli Prometi novelli tõlke kohta praaliva märkuse pillas. Nii algas põnev, kuid sekeldusterohke teekond, mille vürtsikamaid hetki nüüd Soomes elav autor meenutab.
Juba eessõna möönab raamatu eesmärgiks olevat kirjeldada lääne inimesele või ka noorema põlvkonna idaeurooplasele nõukogude tegelikkust. Sellega jätkab Muravini raamat mälutraditsiooni, mida eesti keeles on vahest kõige jõulisemalt esindanud Aksel Tamme mälestusraamatud (Tamm esineb episoodilise tegelasena ka Muravini raamatus) ja mis rõhutab seda, et nõukogude aega ei saa käsitleda kui bipolaarset „halbade” ja „heade”, riigivõimu ja vastupanijate vastasmängu. Autorite ja tõlkijate läbirääkimisi kirjastajate ja tsensoritega kirjeldatakse pigem peene tantsuna, kus kohati tuleb järgida riiklikku „muusikat”, et saavutada soovitud tulemus. Autor ise ei kirjelda end sealjuures mitte süütu ja puhta loojahingena, kes abituna süsteemi hammasrataste vahele jääb, vaid pigem kavala kombinaatorina, kes võidab süsteemi selle enese vahenditega. Nagu aumärki esitleb ta enesele öeldut: „Te ajasite tookord [kirjastuse Sovetski Pissatel NL rahvaste proosakirjanduse toimetajale] ja veel mõnele meie inimesele hirmu naha vahele. Nad arutasid pärast tükk aega, et ei tea, kas teil on kuskil mõni kõrge sugulane või olete ise seotud KGB-ga. Teie julgus torkas silma” (lk 174).
Muravini seab eesti publiku seisukohalt eriolukorda muidugi ka vene rahvus; „poliitkorrektselt”, kuid küllap ühtlasi siiralt rõhutab ta seda, et Eestis elavad venelased peaksid tingimata oskama eesti keelt. Muide kannab käesoleva raamatu originaalkäsikiri alapealkirja „Zametki neokkupanta” – „Mitteokupandi märkmed”.
Lähemalt räägitakse sekeldustest, mis seostuvad Leelo Tungla, Lilli Prometi, Villem Grossi, Lennart Meri ja Arvo Valtoni teoste avaldamisega. Konteksti kirjeldades hälbib autor tihti jutulõngast: kommenteerib telefonipaigaldamise järjekordi, jutustab mõne anekdoodi või kõneleb meeldejäävast viinaviskamisest. Kuid vestelise laadi puhul on see täiesti omal kohal. Ja kes üldse ütleks, kas kuulub rohkem kirjandusse või ellu see, kui tänulik publik kingib tõlkijale Lilli Prometi „Primavera” emakeeles kättesaadavaks tegemise eest ehtsad seemisnahast baieri šortsid, mille elegants polevat kadunud tänapäevani?
J. R.
- Vt I. Belobrovtseva, Leonid Zurov Eestis. – Keel ja Kirjandus 2011, nr 3, lk 190–205.
