Onomasioloogiline sõnamoodustuskäsitlus

Mahukas „Sõnamoodustus” on esimene teos väga oodatud grammatikasarjas „Eesti keele varamu”. Viimane eesti teadusgrammatika (EKG) ilmus paarkümmend aastat väldanud rühmatöö tulemusena 1993–1995,(1) selle sõnamoodustusosa kirjutasid toona värsked filoloogiadoktorid Silvi Vare ja Reet Kasik. Needsamad kaks teadlast on nüüd mõneaastase vahega andnud välja kaks sama ala suurteost.

„Sõnamoodustuse” otsese eeltööna ilmusid Kasikul „Komplekssete sõnade struktuur” ja „Komplekssete sõnade tähendus”,(2) mille loomeprotsessi tegin kaasa sisutoimetaja rollis. Põhjalik dialoog autoriga kestis sügisest 2012 kevadeni 2014 ja jätkus uuel moel sama aasta oktoobris, kui sattusin liidetud terviku esmakäsikirja juures hoopis retsensendi ossa. Seetõttu pole kindel, kas suudan kaante vahele jõudnud tarka raamatut allpool värske pilguga vaadata.

Sõnamoodustusraamat on „esituslaadilt sünkrooniline ja deskriptiivne” ja „suunaga tähenduselt vormile”. Tekst on läbivalt jagatud paragrahvideks ja varustatud sisujuhiga, osad on väga hästi seotud ja rohked siseviited lubavad vormida korraliku läbilingitud e-variandi. Enda väitel rakendab Kasik „funktsionaal-tüpoloogilist lähenemist”, valides onomasioloogilise käsitlusviisi, mis „uurib mõisterühmade ja tähenduskategooriate väljendamise viise ja võimalusi”. (Lk 11–16) Selle käsitluse looja on Miloš Dokulil, kuid tuntuks on see saanud tänu Pavol Štekauerile, kes on kahe mahuka sõnamoodustusülevaate eestvedajaid. Üks neist(3) koondab sõnamoodustuse mõtestamisviise keeleteaduse paradigmades, kus uurimisobjekti käsitlus on otseselt sõltuvuses teooriast. Muuhulgas leiab sealt Štekaueri ülevaate(4) viiest onomasioloogilisest sõnamoodustusteooriast (Dokulil, Horecký, Štekauer, Szymanek ja Blank). Teine mahukas teos(5) annab just „võimalikult teooriavaba” (as theory–neutral as possible) tüpoloogilise ülevaate, kuidas sõnamoodustus maailma keeltes (k.a eesti ja soome keeles) avaldub. Štekaueri jt sõnamoodustustüpoloogia (ibid.) seob kaht vaatenurka: onomasioloogilises perspektiivis uuritakse universaalsust ja keelespetsiifikat rea tunnetuspõhiste kategooriate (cognitively grounded categories) väljendusvõimalustes, semasioloogilises perspektiivis aga sõnamoodustuse baasfunktsioone. Mõlemale raamatule Kasik ka viitab.

Kasiku teos algab lühiülevaatega eesti sõnamoodustuse uurimisest. Järgneb u 100 lk teooriapeatükk „Sõnatähendus ja sõnamoodustus”, mis käsitleb sõnade teket, komplekssõnade moodustustähendusi ja -viise.

Moodustustähenduse osa avab teose ideoloogia ja terminid, nagu mõisteliigid ja tähenduskategooriad; komplekssõna tähendusstruktuur ning tähenduskomponendid tähis ja põhi, mis avalduvad keeleliste moodustajatena; lihtne ja kompleksne tähis, komplekstähise determineeritud ja determineeriv moodustaja; moodustussuhte liigid; komplekssõna leksikaalne, kategoriaalne tähendus ja moodustustähendus jne – kõik see on ladusalt kirjas ja ootab süvenemist.

Moodustusviiside osast paistab selgesti Kasiku peaala: tuletusele on pühendatud 25 lk, liitmisele 4 lk ja muudele moodustusviisidele kokku niisama vähe. Tuletamise alapeatükis pälvivad omaette osa tuletus- ja muutemorfoloogia piir; tuletise ja lihtsõna piir; laensõnad kui päritoluvõõrad sõnad ja nende tänapäevased liitelaadsed komponendid ning häälikuliselt motiveeritud ehk deskriptiivsõnad, mille tüvi autori kaheldavail sõnul „ei esinda mingit lekseemi”.(6) Eraldi osas seisavad tuletusõpetuse mõisted: tuletusliide, alussõna ja -tüvi; tuletustüüp, tuletusmall ja sõnamall ning produktiivsus. Liitmise alapeatükk jaguneb samas kaheks: moodustusosad ja -tüübid ning liitsõna ja sõnaühendi piir (õigekiri).

Muude sõnamoodustusviisidena nähakse lühendamist ja selle liigina pöördtuletust. Taustana on osad vältimatud, kuid lühendamine ei ole mõiste-, vaid keeletasandi protsess ning pöördtuletust (nagu ka käändevormide adverbistumist) ei saa omakorda käsitada sünkroongrammatilise tehtena. Osa hõlmab ka nulltuletuse, mis on teisalt defineeritud tuletusega ühesugusena ja eristatud leksikaalsest konversioonist (lk 40).(7)

Teooriale järgnev sõnamoodustuskirjeldus on liigitatud traditsioonilisel moel tulemsõna liigi järgi: verbi-, nimisõna-, omadussõna- ja määrsõnamoodustus, igal neist nii tähendus- kui ka vormikeskne alapeatükk. Traditsioonilisus on aga näiline.

Moodustustähenduste käsitlus on uudne oma mõistepõhise kirjeldusviisi poolest: nii tuletust kui ka liitmist kui ühelaadseid protsesse on nähtud igal võimalusel tegevussituatsiooni peegeldavana, kui ka tegevus ise jääb implitsiitseks. Nt kalur ja kalamees tähistavad Kasikul ühe ja sama tegevussituatsiooni agenti, s.o olukorda kontrolliva ELUSA ASJA mõistekategooriat, mida tähendusstruktuuri põhjana märgib moodustaja -ur või -mees ning keda eristab muudest agentidest tegevuse objekt, s.o ühine tähismoodustaja kala, samal ajal kui ’püüdmine’ implitseeritakse tegevusobjekti kaudu; SÜNDMUST verbis kalastama märgib aga põhi (liide -sta-). On ainult üks tähendusstruktuuri tüüp, kus sündmussuhe puudub (jalutu, orjalik, sarvloom), ja siia on arvatud kõik juhud, kus head lahendust ei paista, k.a omadusnimetused (tegelikkus, lihtsus) ja kogu modifitseeriv tuletus, sh verbid (tassike, sõbratar, pruunikas, hüplema, kiljatama). Kasik ei julge väita, et põhi mõnel juhul, nt bahuvrihiliitsõnades (nt tarkpea), puuduks, vaid et „protsess toimub leksikonis”. Jääb küsida, kas nt adjektiivide nimisõnana kasutamine (nagu alfaisane Kasiku bahuvrihinäidete all) toimub üldiselt leksikonis või pigem süntaksis.

Moodustusviiside käsitluski on uudne. Näiteks on soomlastelt laenatud korrelatiivtuletuse mõiste (vt lk 73). Selmet otsida või kirjeldada tuletussuhteid tüve kaudu omavahel semantiliselt seotud sõnade vahel, käsitatakse neid kui korrelaate (teadus–teadlane, roheline–rohetama, kahtlane–kahtlema jm). Eriti sümpaatselt suur tähtsus antakse tuletusanaloogia alusena fonoloogiale, fono- ja morfotaksisele (Kasiku terminites sõnamallidele) ehk – nagu olen hiljuti sõnastanud – sellele, et iga tuletis peab kõlama loomulikult ning lubama end käänata ja pöörata.(8) See seisukoht lähendab Kasiku käsitlusviisi kognitiivgrammatilisele arusaamisele, et keel on konventsionaalne häälduskujul omandatud ja samal kujul funktsioneeriv tähenduslik inventar,(9) mis lubab Kasikul ühtlasi ühe tuletustüübiga hõlmata suure hulga liiteid. Nii on raamat märksa suurema üldistusastmega kui EKG vastav osa.

Teatud paralleele lubab kognitiivse grammatikaga tõmmata seegi, et Kasik ei püüa süstemaatiliselt kirjeldada leksikaalset tähendust ja räägib moodustustähendusest (kognitivistika terminites kompositsioonilisest tähendusest), mis jätab homonüümia ja polüseemia vältimise konteksti ja tõlgendaja kanda. Samas on ta sunnitud möönma, et sageli ei ole tähismoodustaja (keeletasandil alustüve) semantiline funktsioon mõistemoodustuses tunnistatav ja sõna tähendust saab kirjeldada üksnes leksikaalselt (sajand, malend, esik, päevik vm; vt lk 49). Ehkki Kasiku väitel tuleneb see „liite erandlikkusest”, ei tahaks erandlikkuse-jutuga nõustuda.

Olen jätkuvalt seda meelt, et tüüpiline leksikaalne tuletus on olemuselt metonüümiline analoogiaprotsess: tüvi kui ainus täistähenduslik üksus märgib pars pro toto-printsiibil tervikolemit, mida liide vaid grammatiliselt kategoriseerib (kusjuures nii liide kui ka tuletustüüp on tähenduselt ambivalentsed ega saaks oma funktsiooni täita väljaspool süntaksit).(10) See märkus on põhimõtteline, sest ei luba liiteid grammatiliste üksustena näha funktsionaalselt ühesugusena leksikaalsetega: et liide üksi omandaks osutusjõu, mida ta kannab konstruktsioonis, tuleb ta leksikaliseerida (nagu on juhtunud ism’iga). Teisalt aga ei luba see arusaam ühesugusena näha grammatilist ja leksikaalset tuletust, nagu Kasik mõistekesksust järgides teeb. Just mõiste on see, mis grammatilise loomuga tuletuses minu arvates ei muutu, vaid lubab osutada samale tegevussituatsioonile või asjade seisule teistsuguse süntaktilise strateegiaga (nagu omadus- ja tegevusmõiste automaatsel nominaliseerimisel us– või mine-liitega). Mul on lihtsalt raske mõista, et töö, töötamine, töötama ei tähenda ühtviisi tegevusmõisteid või lapselik, lapselikkus, lapsepära ja lapsepärane omadusmõisteid (s.o entiteedi dünaamilisi või staatilisi omadusi) ning et neid eristaks muu kui süntaktiline funktsioon, mille teatud juhul võib üle kanda ka tugiverbile (nt tööd tegema ja lapselikuks jääma); st grammatiline tuletus ei toimu minu arvates mõiste-, vaid keeletasandil (ehkki samu malle võidakse leksikaalsel eesmärgil tarvitada). Iseloomulik on, et kogu sõnaliiki haaraval grammatilisel tuletusel ei ole korreleeruvat liitsõnavõimalust – seal ei saa põhi olla tervikusse sünteesitud sõna. Štekaueri-Kasiku äärmiselt selge ja sümpaatne metoodika nõuab ilmselt arendusi.

Kasiku raamatule lisab väärtust, et erinevalt temast kipub onomasioloogiline vaateviis piirduma kas teooria või kitsaste juhtumiuuringutega. Ausalt öelda ei leia ma aga Kasikul ei Štekaueri metoodikaga sobivat tüpoloogilist aspekti ega tema lähenemist, kus üldse pole oluline süsteemi funktsionaalsus, vaid selle tegelikud sõnad (actual words) ja nende moodustuse hierarhiliste vahendite keeleomane statistiline suhe. Ka tähendusstruktuuri tüüpide liigitus on Kasikul (nagu ta möönab) printsiibis teistsugune.

Reet Kasiku metoodikaga võib niisiis nõustuda või mitte. Juba termin sõnamoodustus viitab sõnade sünteesimise grammatilistele võimalustele, mis on keelesüsteemi kätketud kõigi leksikaliseerunud komplekssõnade kui mudelkonstruktsioonide näol, mida alati võib jäljendada. Kasiku raamat näitabki, et nii sagedaid kui ka väga harvu moodustusmalle jäljendatakse nn tekstituletistes, mida ta on kogunud mitmesugustest allikatest ja mis raamatut oluliselt rikastavad.

Onomasioloogilisest vaatenurgast aitab tekstiprotsessi kõige paremini ette kujutada tõlkimine, kus tähendustunnuste etteantud ja kindlal viisil seostatud kimp lähtekeele teksti taga tuleb laotada sihtkeele teksti, kuid samalaadne on toimetamine (k.a töö omaenese kirjatüki mustandiga).(11) Tegelikult pole keeleuurijal aga semasioloogilist vaatepunkti võimalik vältida: selleks et eesti sõnagrammatikat kirjeldada, tuleb – ja tuli Kasikul – kõikvõimalikke komplekssõnu analüüsida. See tähendab, et uurinud seletussõnastiku(12) pöördversiooni materjali ja fikseerinud rea sõnastikesse kuulumatuid komplekssõnaleide semasioloogiliselt, üritab Kasik kirjeldada sedasama materjali moodustaja vaatenurgast, ilma et see alati võimalik oleks. Näiteks ei haaku väide onomasioloogilisest kirjeldusmetoodikast raamatu põhiosa sõnaliigikeskse ehitusega ega päde minu arvates ühegi vormipeatüki puhul.

Teisalt ei tähendagi see, et keel on tähendusvahetuse jaoks, automaatselt tähenduskeskse kirjelduse eelist. Kommunikatsioon sisaldab per se kaht vaatenurka, kummagi taustal lahutamatult keelekasutaja üldine maailmakogemus (maailmapilt) ja sellega seotud keelekogemus. Ühelt poolt tõlgitseb kõneleja-kirjutaja oma mõttekäiku olukohase tekstina, teiselt poolt tõlgendab seda teksti kuulaja-lugeja, kes taastab mingi oma üldise ja keelekogemusega võimaldatud piirini sellesse kätketud mõttekäigu.(13) Me jäljendame nii varasemate tekstide žanrimustreid kui ka kõikvõimalikke madalamate tasandite grammatilisi konstruktsioone ja sobitame nendega oma leksikavalikuid, k.a võimalus olemasolevate komplekssõnade eeskujul uusi sõnu moodustada, kuid teeme seda võimalikult nii, et jääda mõistetavaks. Lõpptähenduse annab tekstile lugeja ehk kommunikatsioonihetk.

Niisamuti tingib keskkonna pidev areng vajadust terminite järele: kui osal kodukülmikutest puudub sügavkülmakamber, siis eelistatakse olmetehnika terminina jahekappi, kusjuures analoogne veinikülmik jääb ikka külmikuks, ilma et kodumasinate liigituse juures oleks oluline, kas tegemist on külmkappidega või ei (autokülmik selle põhisõna alla ei mahuks, aga eristub olmetehnika kontekstis piisavalt külmikautodest, mis on sootuks teise termininimistu osa). Millest Kasik ei räägi, on teoreetiliselt olulised sõnamoodustusblokeeringud, nagu see, miks jahekappi ei saa nimetada jahutiks keele süsteemis, vaid ainult kontekstuaalse juhutuletisena ning miks on tuletatud jõuetu selmet jõutu – homonüümia vältimisest on juttu vaid ühe ik-näite juures § 218.

Kui onomasioloogilist mõiste-tähendamise metoodikat rakendada, siis muutuvad äärmiselt oluliseks leksikaalsete ja leksikaalgrammatiliste üksuste (tüvede-sõnade ja liidete) semantilised suhted. Kuidas tahes teemale läheneda, on maailma kontseptuaalne kategoriseerimine onomasioloogilise keelekäsitluse keskne teema. Oma semantikakäsitluses viitab Reet Kasik aga väga üldiselt Renate Pajusalu semantikaraamatule,(14) mis kätkeb erinevaid koolkondlikke arusaamisi mõistetest, mõistesuhetest ja tähendusest ega saa Kasiku lugejat kontseptuaalsete baaskategooriate, tähenduskategooriate ja nende suhete või semantiliste primitiivide osas toetada. Paraku on semantikateoreetiline taust Kasiku raamatu teooriaosast puudu.

Mõtteainet on veel küllaga, kuid usun, et erinevalt siinkirjutajast on sõnamoodustuse värskel pilgul omandaja võimeline Kasiku ideoloogiast lähtudes edasi liikuma. Kasutuspõhist sõnamoodustuskirjeldust võimaldab näiteks TÜ tasakaalus korpuse 15 miljonil sõnel põhinev sagedussõnastik, kus iga komplekssõna kasutuskontekst on tuvastatav. See aga nõuaks grammatikarühma loomist arvutuslingvistika asjatundjaid kaasates.