Tõlkekriitik Olev Jõgi

Olev Jõgi, ajakirja Keel ja Kirjandus peatoimetaja aastatel 1958–1983, on tuntud esmajoones kirjandusteadlase, kriitiku ja tõlkijana. Tema sünnist möödus käesoleva aasta 9. jaanuaril 100 aastat. 70. sünnipäevale pühendatud kirjutises on Pärt Lias öelnud:

Päris loomulik on see, miks O. Jõgi pole tundnud tarvidust akadeemiliste kraadide järele, kuigi loomuldasa on ta kirjandusteadlane. Et vabastada kirjandusuurimist umbsõlmedest ja sasipundardest, valis O. Jõgi ajakirja „Keel ja Kirjandus” toimetamise aega- ja vaevanõudva töö. Pole liialdus ega vist mitte kedagi pisendav, kui öelda, et „Keel ja Kirjandus” on Olev Jõe tehtud, on Jõe ajakiri. (Lias 1989: 47)

Käesolev artikkel kõneleb Olev Jõe tegevuse algperioodist tõlkekriitikuna. On teada, et ta ise tõlkis ilukirjandust vene, valgevene ja poola keelest ning on eri aegadel vahendanud Aleksandr Puškini, Aleksandr Kuprini, Ilja Ilfi ja ­Jevgeni Petrovi, Isaak Babeli, Aleksandr Solženitsõni, Valentin Rasputini, Vassili Belovi, Vassil Bõkavi, Ivan Meleži, Stanisław Lemi, Jerzy Andrzejewski jt loomingut. Eespool juba tsiteeritud juubelikirjutises on rõhutatud ka Jõe panust eesti tõlkekultuuri tõstmisesse.

Tõlkijana näikse O. Jõgi ennekõike olevat taotlenud tõlkekultuuri rikastamist. Et see nõnda on, sellest annavad tunnistust Babeli, Belovi, Bõkavi ja Rasputini eestindused. Vähemalt „Odessa lood”, „Igapäine asi” ja „Lahkumine Matjorast” oma eheda eesti keelega annavad silmad ette mõnelegi algupärandile. Küsimus on muidugi hoopis enamas kui keeles. Siingi räägib tõlkija valik enda eest. Ei teki vähimatki kahtlust, et näiteks Solženitsõni „Asja huvides” on tõlgitud nimelt asja huvides. (Lias 1989: 48)

Nähtavasti on Jõe tõlkepõhimõtted kõige selgemini sõnastatud artiklis „Märkmeid tõlkija tööst. Vastus ajakirja „Neman” ankeedile”, mis ilmus valgevene kirjandusajakirjas Neman 1970. aastal (Jõgi 1970). See tekst on eesti keeles avaldatud Olev Jõe kriitikakogumikus „Vaod ja varjud. Valik kriitikat II” (Jõgi 1975). Tõlkija kõige olulisemaks ülesandeks peab Jõgi originaali autori individuaalse stiili adekvaatset edasiandmist. Täiesti lubamatu on tema jaoks tõlkimine teise keele vahendusel, mida nõukogude ajal laialdaselt praktiseeriti ja peeti pikka aega koguni normiks:(1) „Kui tõlkija tõlgib „kolmandast keelest”, siis tunneb ta ainult teise tõlkija stiili-interpretatsiooni, kuid autori enda stiili juurde ta ei pääse. [---] Kuid stiil on kunstiteose hing.” (Jõgi 1975: 158–159)

Käesoleva artikli eesmärk on vaadelda neid nõudmisi, mida Jõgi esitas kirjandusklassika tõlkijatele stalinismijärgsel ajal, täpsemini: selle perioodi alguses, kui vene keelest tõlgiti eesti keelde suur osa nii ilu- kui ka teaduslikust ja õppekirjandusest jms, tihti kvaliteedis järeleandmisi tehes. Põhiline materjal, mida artiklis käsitletakse, on Jõe avaldamata ettekanne ENSV Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni koosolekul 1954. aastal. Selleks ajaks polnud veel ilmunud ainsatki Jõe tõlgitud raamatut(2) ja seega polnud tal mõningate tõlkijatest kolleegide arvates ka piisavalt professionaalset autoriteeti.

Sõjaeelses Eesti Vabariigis ilmus vene klassikalise kirjanduse kõrge­tasemelisi tõlkeid, eestindajateks meie kirjanduse suurkujud. Olgu siin nimetatud kas või A. H. Tammsaare Fjodor Dostojevski „Kuritöö ja karistuse” (Dostojevski 1929, 1939) ja Ivan Gontšarovi „Oblomovi” (Gontšarov 1934) tõlget, samuti Friedebert Tuglase Anton Tšehhovi proosa vahendusi (Tšehhov 1939). Retsensioonides Tšehhovi kogu „Valik novelle” tõlkele märgiti, et Tuglase tõlked on teiste, eelmistel kümnenditel ilmunud eestinduste taustal parimad. Ajakirja Eesti Kirjandus retsensendi Bernhard Söödi arvates oli nende tugevaks küljeks just keel ja stiil, mille juuri ta näeb tõlkija enda originaal­loomingus.

Tuglases, kelle enese viimaseaegses loomingus on humoristlikud kalduvused väljapaistvalt elustunud, on leidnud Tšehhov meie oludes vahest sobivaima eestindaja. Mõneski momendis on tõlge pidanud paratamatult kujunema omaette loominguks. Tuglasele omane keeleline ja stiililine leidlikkus näitab ka „Valitud novellides” kaugele üle keskpärasuse tõusvat taset. (Sööt 1939: 563)(3)

Retsensioone, milles Tuglase Tšehhovi-tõlkeid määratleti kui parimaid, võib vaadelda ühe institutsionaalse valiku mehhanismina (kui pidada tõlkekriitikat – analoogselt kirjanduskriitikaga – omaette institutsiooniks), mis hierarhiseerib ilukirjanduse tõlked kvaliteedi järgi(4) ja kujundab lugejate suhtumist tõlkekirjandusse. Retsensioonid oleksid võinud luua aluse Tuglase Tšehhovi-tõlgete arvamiseks kanooniliste hulka,(5) kuid seda siiski ei juhtunud, eelkõige ideoloogilistel ja poliitilistel põhjustel: Nõukogude Liidu anneksiooni ja sellele järgnenud kultuurigenotsiidi tõttu (Karjahärm 2006).

Poliitilise olukorra muutumisega 1940. aastal teisenes juba välja­kujunenud kirjanduslik kaanon,(6) üle vaatama hakati ka tõlkestrateegiaid. Näiteks Tuglase tõlgitud Tšehhovi novellide kordustrüki retsensioonis (Tšehhov 1945) ei räägitud enam tema tõlgete kõrgemast kvaliteedist.(7) Võimalik, et eeldati vaikimisi: nõukogude ajal ilmuvad uued Tšehhovi tõlkijad, kes kasutavad teistsugust tõlkemeetodit. Seega võib järeldada, et vene kirjanduse eestinduste kanoniseerumise protsess peatati vägivaldselt. Laiemas mõttes võiks rääkida koguni terve rahvusliku tõlkekaanoni formeerumise peatamisest. Pärast Teise maailmasõja lõppu alustati totalitaarse tõlkediskursuse raames kampaaniat vene klassikute uute tõlgete loomiseks. Kampaania aktiveerus 1950. aastal, pärast ENSV kompartei VIII pleenumit, kui hulk tuntud kirjanikke visati kirjanike liidust välja ja keelati nende teoste avaldamine. Põlu alla sattunud kirjanike hulgas oli Tšehhovi, Aleksei Tolstoi ja ka Maksim Gorki(8) tõlkija Friedebert Tuglas.

Aga juba mitu aastat enne Tuglase rehabiliteerimist tehti tõlkijate koosolekul katse naasta Tšehhovi tõlkimise väljakujunenud traditsiooni juurde. See katse illustreerib hästi eesti tõlkijaskonna ja tõlkekultuuri sisemist hetero­geensust vähem kui aasta pärast Stalini surma.

1954. aasta veebruaris toimus ENSV Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni koosolek. Põhiettekande sellel kaks päeva kestnud koosolekul tegi tõlkijate sektsiooni esimees Otto Samma,(9) kes visandas eesti tõlkijate edasise töö perspektiivid ja analüüsis põhjalikult puudusi vene klassika eestikeelsetes tõlgetes. Teise pikema ettekande tegi tõlkija ja tõlkekriitik Olev Jõgi, kes 1954. aastal oli kaugõppeüliõpilane Tartu ülikooli vene filoloogia osakonnas, mille ta lõpetas 1956. aastal. Samma ettekanne ilmus suuremate muutusteta Loomingu märtsinumbris (Samma 1954). Jõe ettekande tekst „Tüüpilistest puudustest originaali stiili edasiandmisel A. P. Tšehhovi „Jutustuste ja novellide” tõlkes”, mis on kättesaadav Rahvusarhiivis, pole varem uurijate vaateväljale jõudnud. Ettekanne on peaaegu tervikuna pühendatud Väino Linaski 1952. aastal ilmunud Tšehhovi-tõlgete (Tšehhov 1952) arvustamisele. Juba analüüsi sissejuhatavas osas on Jõgi nõudlik ilukirjanduse eestinduste suhtes:

Me ei saa kõnelda täiesti adekvaatsest tõlkest siis, kui tõlge annab edasi vaid autori sõnu, lauseid ja mõtteid. Ilukirjanduslik tõlge peab olema ka niisugune, milles oleks edasi antud kirjaniku individuaalsus, tema loomingulise meetodi omapära, see, mis üht kirjanikku eraldab teisest, lühidalt kirjaniku isiku­pärane stiil. Eesti keeles peab teatav teos jätma ka kunstimeisterlikkuse seisu­kohalt ligilähedalt samasuguse mulje, nagu sama teost lugedes algkeeles. (RA, ERA.R-1765.1.141, l 134)

Nimesid nimetamata puudutas Jõgi rahvakeele tõlkimist Ivan Gontšarovi romaani „Oblomov” eesti tõlkes. Ilmselt pidas ta silmas Feliks Kauba vahendust (Gontšarov 1953), mis pidi asendama Tammsaare tõlget (Gontšarov 1934).

Kui piirduda ainult klassikaga, siis võib märgata, et haritud inimeste (linlaste, kõrgema seltskonna esindajate, aadlike jne.) kõnekeelt suudetakse edasi anda üsna rahuldavalt, kuid kui asi läheb lihtrahva, eriti teenijate, talupoegade jne. kõnekeele tõlkimiseks, siis on tõlkijad lahendamatu võrrandi ees. Tasub sellest seisukohast kõnelda [sic!] Zahhari ja Anisja suurepärast rahvalikku kõnekeelt eesti- ja venekeelses tekstis. Eriti Zahhari kõne on igal pool pärl omaette – elav rahvalikkus, mahlakus, tüsedus, kuid eesti keeles on see muutunud hoopis kuivaks, igapäevaseks jutuks, milles pole jälgegi sellest, mis on andnud Gontšarov. (RA, ERA.R-1765.1.141, l 136)

Kui võrrelda Zahhari kõnet Tammsaare ja Kauba tõlgetes, on ilmne, et just Kauba ei suuda edasi anda selle tegelase lihtrahvaliku keele mahlakust.

Linaski tõlkeid iseloomustas Jõgi kui „korralikult” ja „siledalt” tehtuid, kuid ei leidnud neis „loomingulist lähenemist” originaalile:(10)

Mispärast on analüüsiks valitud just see teos? Võib tekkida arvamine, et V. Linaski tõlge on põhiliselt halb ja väärib hoiatuseks seadmist teistele tõlkijatele. Lugu ei ole nii. Linaski tõlge ei ole halb tõlge, tal on palju positiivseid omadusi, mille poolest ta teiste tõlgete hulgast võib isegi silma paista ja olla korraliku, korrektse, hoolega tehtud töö eeskujuks. (RA, ERA.R-1765.1.141, l 134)

Tõlkija on teinud oma töö nii, et edasiminekuks ei piisa juba enam hoolest, korrektsusest, täpsusest ja korralikkusest, vaid tõlkija peab juba ise suurendama loovat suhtumist tõlkimisse, saama juba ise interpreediks selle sõna täielikus mõttes, suhtuma oma töösse umbes nii, nagu loov kirjanik ise. (RA, ­ERA.R-1765.1.141, l 135)

Tõenäoliselt pretendeeris Linask, kes ise ei olnud kirjanik, täitma tõlkijate seltskonnas represseeritud Friedebert Tuglase kohta ja seega looma muutunud ideoloogilises kontekstis uusi Tšehhovi tõlkeid. On iseloomulik, et 1950. aastal ühines Linask ametliku negatiivse hinnanguga Tuglase tõlgetes kasutatud liiga keeruka stilistika kohta. Ta oli Aleksei Tolstoi romaani „Peeter Esimene” teise trüki toimetaja. Toimetamine tähendas tõlkija stiili silumist ja lihtsustamist.

Arvestades viimasel lahtisel parteikoosolekul kirjastuses avaldatud arvamust, et „Peeter Esimese” tõlkes esineb väga palju vähetuntud sõnu, mistõttu teose lugemine on laiadele rahvahulkadele raskendatud, asendasin käesolevas töös selliseid sõnu üldtuntumatega ja muutsin kohati ka lauseid pisut kergemini loetavamaks. (Väino Linaski kiri F. Tuglasele. 22. II 1950; EKM, EKLA, f 245, m 42:19)

Jõe kriitilised märkused Linaski aadressil lubavad oletada, et see kriitika põhineb nii Tuglase tõlgete, Tšehhovi kohta väljendatud hinnangute kui ka novelližanri põhjalikul tundmisel. Tšehhovi stiili ja tema loomingulist isiku­pära kirjeldatakse ettekandes järgmiselt: „Tšehhovit just iseloomustab ta väljenduslik t a g a s i h o i d l i k k u s ja d e l i k a a t s u s, mis on mitmelgi kohal tõlkes kaduma läinud” (RA, ERA.R-1765.1.141, l 140; siin ja edaspidi tsitaatides minu sõrendus – L. P.).

See Jõe väide on otsene viide Tuglase tuntud marginaalile:

Kui palju kultuuri, peale ande, näib nõudvat korrektse ja maitseka teose kirjutamine. Kui vähe on neid, kes iial ei haava, kordagi ei komista. Igavesti eeskujulik on ses suhtes Tšehhov. Suured „esimese järgu geeniused” on harva nii neitsilik-häbelikud. Ei ole seda Nietzsche, Ibsen ega Tolstoi. Nad on liiga eksimatud, liiga enesega rahul, et olla t a g a s i h o i d l i k u d ning t a k t i t u n d v a d. Nad on ikkagi kuskil banaalseid tõdesid kuulutanud või robinal peale tunginud. Kuid kõik, mis peale tungib, mis liiga kindel oma õiguses ja kõigutamatult iseteadlik, on kunstis vale. (Tuglas 1966: 122)(11)

Jõgi alustab Linaski tõlgete analüüsi Tšehhovi jõulujutust „Hüüumärk” (1885), mis räägib ametnikust, kelle elus puuduvad emotsionaalsed elamused. Nende sümboliks kujuneb novellis hüüumärk, mida mehhaaniliselt ümber kirjutatavates kantseleipaberites ei nõuta. Ametnik muutub Jõe kirjelduses tõlkija Linaski kirjanduslikuks teisikuks, kes valdab nagu ka Tšehhovi kangelane ainult ametlik-asjalikku kantseleistiili.

Tõlkes [---] ei ole seda meeleolu, mida jutustus peab tekitama. Me ei näe tšinovniku kantseleilikku piiratust, tema lõputult rõhutud olekut. Hüüumärgi puudumine tema elus muutub määratu suure üldistusjõuga sümboolseks kujundiks. Tõlkija ei ole leidnud sobivaid võimalusi kantseleiliku mõtlemislaadi edasiandmiseks tõlkes, on mehhaaniliselt tõlkinud arhaisme ja kantseleisme. (RA, ERA.R-1765.1.141, l 135)

Kriitika teravus näitab seda, et Jõe ettekanne polnud mõeldud avaldamiseks, sellel olid hoopis teised eesmärgid. Märkimisväärne on, et paljud Jõe näited on varjatult seotud Tuglase tõlgetega, mida kriitik pidas nähtavasti hoopis täiuslikumateks. Meie ülesandeks ei ole praegu Tuglase Tšehhovi-tõlgete põhjalik analüüs, kuid osutame siiski mõnele nende implitsiitse poeetika iseärasusele. Nagu juba öeldud, tundis Jõgi arvatavasti hästi Tuglase Tšehhovi-tõlkeid, kuigi ta ei nimeta kordagi põlualuse kirjaniku nime.

Tuglas Tšehhovi tõlkijana

Noore Tšehhovi novellidest kütkestas Tuglast eriti see osa, mida Aleksandr Tšudakov on hiljem nimetanud stseennovellideks, mis püüdlevad objektiivse jutustamise poole (Tšudakov 1971). Teiste sõnadega, Tuglast peaaegu ei huvita tekstid, milles Tšehhov on konstrueerinud jutustaja kõnelisi maske. Tundub, et üks väheseid erandeid on kriminaaljutu „Rootsi tikk” tõlge (Tšehhov 1939: 187–216), milles jutustaja kõneline mask on protokollina konstateeriv ega sisalda otseseid hinnanguid toimuvatele sündmustele. Seega nägi Tuglas Tšehhovis mitte jutustajat, vaid esmajoones novellikirjanikku. Aga novelli ennast tõlgendas ta luulelähedase proosažanrina:

Ei ole nõudlikumat vormi kui väikese novelli oma: anda mõnel ainsal lehe­küljel sündmus mitte anekdoodina, vaid elumahlase tervikuna; esitada inimesed, neid kirjeldamata; hingeeluline kriis, seda sõnul eritlemata; ümbrusekujutus sellesse süvenemata; mõte ilma propageerimata ja meeleolu ilma rõhutamata, ning lõppude lõpuks nähtava tegevuse taga perspektiivne tagapõhi, sümboolne sügavus. See on sonett proosas. (Tuglas 1966: 31)

Novellis kütkestas Tuglast kõige rohkem lühiduse meisterlikkus, oskus lakooniliselt kujutada sündmusi ja inimesi ning range struktuur („sonett proosas”). Tšehhovi koomiliste novellide tõlkes orienteerus Tuglas erinevate fragmentide kokkuhaakimisele, üleminekutele ühelt novelli osalt teisele. Tšehhovi jaoks olulised kõnekeele ja lihtrahva jutu registrid muutuvad Tuglase jaoks oluliseks vaid nendes kohtades, mida võiks nimetada võtmelisteks ja kus tekst läheneb ootamatule sõlmitusele (novelli kõige olulisemale kompositsiooni-   elemendile).

Lühikeses saatesõnas oma tõlkekogumikule „Valitud leheküljed” kirjutas Tuglas: „Käesolevas tõlkes on püütud originaali rütmi alles hoida, nii palju kui see on võimalik sõnasõnalises ümberpanekus” (Tuglas 1919: 6). See tõlkemeetodi iseloomustus puudutab esmajoones sümbolistliku luuletaja Mihhail Kuzmini vabavärsis kirjutatud „Aleksandria laulude” eestikeelset versiooni. Nagu näeme, on tõlkija põhitähelepanu pööratud originaali ja tõlke rütmi­struktuurile. Teksti käsitleb ta pigem proosafragmendi kui luuletusena.(12) Seega võib järeldada, et Tuglase tõlkemeetod laieneb mitte ainult luulele, vaid ka proosale. 1933. aastal ilmunud artiklis „Juhan Liiv vene keeles” jääb ta truuks oma arusaamisele tõlkemeetodist: „Luuletuse tõlke ideaaliks oleks teose luuletajalik ümberlooming, mis ometi vastaks võimalikult sõnasõnaliselt originaalile” (Tuglas 2004: 333).

Tundub, et Tuglas rõhutab siin ühtaegu nii originaali leksikaal-grammatiliste ja süntaktiliste ridade taasloomist tõlkes vastavalt eesti keele grammatika seaduspäradele kui ka vabadust valida viisi, kuidas edasi anda originaalteksti s t i l i s t i l i s t  v ä r v i n g u t. „Luuletajalik ümberlooming” eeldabki tõlkija suhtelist loomingulist vabadust, tema õigust lähendada tõlke s t i l i s t i k a t omaenda originaalloomingule.(13)

Tšehhovi novellide tõlkimise kohta ei ole Tuglas midagi kirjutanud. Kuid toetudes tema eespool tsiteeritud novelli määratlusele ja tõlkemeetodi omakirjeldustele, võib järeldada, et tõlkija allutab Tšehhovi novelli stilistilise omapära selle kompositsioonirütmi tõlkimisele. Näiteks koomilise novelli tõlke täpsusaste kasvab Tuglasel kas kulminatsiooniepisoodides või teksti eri osade alguses ja lõpus (vrd Aleksander Aspeli tähelepanekut selle kohta, et Tuglase originaalnovellid ühendavad endas kaht kompositsioonipõhimõtet: kontrastivõtet novelli eri osade vahel ja gradatsioonipõhimõtet, mis eeldab novelli osade vastandumist emotsionaalse pinge kasvades).(14)

Olgu siin toodud mõned näited, kuidas Tuglas annab edasi üleminekuid ühelt novelli kompositsiooniosalt teisele. Novellis „Ametniku surm” hakkavad pärast „skandaalset vahejuhtumit” teatris jutustaja tekstis järjest rohkem korduma teatud lekseemid. Selline jutustuse „häälestamine” peaks muuhulgas rõhutama ametniku maniakaalset haaratust vaid ühest mõttest. Enne peategelase dialoogi kindraliga on sõnakordusi eriti tihedalt. Neil on siin ka teine mõte: markeeritakse kindrali tähelepanu suunatust palujatele (kindral ei karju, vaid kuulab kõiki tähelepanelikult) ja koos sellega rõhutatakse täiendavalt novelližanrile iseloomulikku pinge tõusu: „Teisel päeval ajas Tšervjakov selga uue univormi, laskis juukseid pügada ja läks Brizžalovile seletama… Kindrali vastuvõtutuppa astudes nägi ta seal palju p a l u j a i d, aga p a l u j a t e hulgas ka kindralit ennast, kes oli alustanud juba palvekirjade vastu­võtmist. Üle kuulanud mõned p a l u j a d, tõstis kindral silmad ka Tšervjakovile.” (Tšehhov 1939: 166)

Tõlke täpsusaste suureneb ka neis kohtades, kus originaalis on kompositsiooniliselt esile tõstetud tegelaste otsene kõne. Nagu eespool juba öeldud, ei olnud Tšehhovi tegelaste kõne iseloomulikud tunnused (eriti sotsiolektid) Tuglase peamiseks huviobjektiks, mis muutis tõlgitud novelli sisuliselt oluliselt vaesemaks. Kuid neil juhtudel, kui on vaja edasi anda novellile iseloomulikku pinget, rikub Tuglas oma põhilist seisukohta ja orienteerub täpselt originaalile.(15) Näiteks novellis „Kameeleon” (1884) antakse üsna täpselt edasi Otšumelovi kõnekeelseid repliike, millest pärast teistkordset ekspositsiooni algab novelli tegevus: „Mis siin lahti?” küsib Otšumelov, tungides rahva hulka. „Mispärast? Mis sa oma sõrmega?… Kes karjus…” (Tšehhov 1939: 183)

Tuglas ei täienda oma tõlkes süntaktiliste konstruktsioonide lühendatud vorme, vaid vahendab neid peaaegu bukvalistliku täpsusega.(16) Vrd ka novelli puändi tõlget, kus on edasi antud Otšumelovi kõne iseärasused, sh eesti keelele mitte eriti omased deminutiivid, kuigi peab tunnistama, et Otšumelovi kõnekeelt on siiski mõnevõrra silutud: „Vaata, jumal küll… Tuli igatsus v e n n a k e s e järele… Aga mina ei teadnudki! Ja see on siis nende k o e r a k e n e? Väga rõõmustav… Võta ta… Päris kena k o e r a k e n e… S i h u k e terane… K r a p s t i tollel näpust kinni! Ha-ha-ha… No mis sa värised? Õrrr… õrr… Vihane… võrukael s i h u k e…” (Tšehhov 1939: 186)

Tervenisti on kõnekontrastidele üles ehitatud juba Tšehhovi eluajal mitmesse võõrkeelde tõlgitud(17) novell „Unter Prišibejev” (1885). On ilmselge, et kontrastide pehmendamine tähendanuks tõlke täielikku ebaõnnestumist ja novelli kompositsioonirütmi kadumist. Sellepärast annab Tuglas võrdlemisi järjekindlalt edasi Prišibejevi kõnekeele eripära: „Ma pole talumats, mina olen untervits, erus kaptenarmus, Varssavis teenisin, staabis, aga pärast seda, olge lahked, kui välja tulin, olin tuletõrjujaks, aga kui t õ v e n õ r k u s e t õ t t u tuletõrjest lahkusin, teenisin kaks aastat poiste k l a s s i l i s e s p r o g ü m n a a s i u m i s uksehoidjana… Mina tunnen korda. Aga talumats on lihtinimene, tema ei mõista midagi ja peab mind kuulama, sest see on ta enda kasuks.” (Tšehhov 1939: 218)

Sellest näitest on hästi näha, kuidas tõlkija ühelt poolt annab edasi kangelase kõnevea („по слабости болезни” – „tõve nõrkuse tõttu”) ja teiselt poolt kompenseerib tekstis monoloogi puuduvaid elemente (väljajätteline fraas „потому – для его же пользы” ei ole tõlgitud täpselt, vaid täiendustega: „sest s e e o n tema enda kasuks”; samal ajal on eestikeelses tekstis vene keeles puuduv arhaism: „k l a s s i l i s e s progümnaasiumis”; pejoratiivse varjundiga sõna „talumats” kasutatakse suhteliselt neutraalse мужик ’maamees’ vastena; vananenud „untervits”).

Väino Linaski tõlkestiil

Nagu juba öeldud, on Jõel Linaskile kaks etteheidet: Tšehhovi keel on muutunud ilmetuks ja halliks; Tšehhovi lakonism on Linaski vahenduses kaduma läinud. Erilist tähelepanu on Jõgi pööranud rahvakeele ja kõnekeele neutraliseerumisele eestikeelses tõlkes. Rahvakeel on tõepoolest varase Tšehhovi stiili oluline element, seda on rõhutatud 1930.–1950. aastate nõukogude Tšehhovi-uurijate töödes. Tundub, et jälgi Juri Sobolevi, Maria Semanova ja Sergei Baluhhatõi(18) tööde lugemisest on ka Olev Jõe ettekandes. Siiski ei pööra Jõgi tähelepanu lihtrahva keele tõlkimisele, ta keskendub Tšehhovi intelligentidest tegelaste ehk spetsiifiliselt tšehhovlikus mõttes väikekodanlaste (piiratud intellektuaalse silmaringiga inimeste) kõnekeele edasiandmisele. Jõgi jõuab järeldusele, et Tšehhovi tegelaskujude kõne on Linaski tõlkes jäänud ilma emotsionaalsetest konnotatsioonidest.

Mõni küsimus rahvakeelest(19) dialoogis. Minu arvates ei ole õige see tõlkija tendents, mis väljendub ilmtingimatus püüdes autoriteksti muuta reeglipäraseks ja moodustada kõigi grammatikareeglitele vastavaid lauseid, kus on tegemist emotsionaalse kõnega kas tegelaste kõnes, mõttes või mujal tekstis. See muudab tõlke kuivaks ja mõistusepäraseks. (RA, ERA.R-1765.1.141, l 137)

Pöörakem tähelepanu, et Jõgi valib näited, mis puutuvad Tšehhovi novellide süžee ja kompositsiooni seisukohalt olulistesse fragmentidesse. Nagu juba märgitud, tõenäoliselt on ta oma kriitikas vaikimisi silmas pidanud Tuglase tõlgete poeetikat kui normi. Nii on Jõgi novelli „Koorineiu” (1886) tõlkest tsiteerinud kangelannat, kes võtab enda juures vastu võõra mehe. Repliik on lausutud hetkel, kui mõlemad tegelased kuulevad koputust uksele:

„Должно быть, почтальон, а может быть, подруга.” – „See on vist postiljon, või ehk sõbratar.” – [Õ]ige, kuid lohiseb! Tõlkija omapoolsest liigsest „täiendamisest”, mis on tõlkes üldiseks tendentsiks, kõneleb tarbetute sõnade juurde­panemine dialoogi, mis muudab väljenduse pikaks ja lohisevaks. Ometigi on enamikul juhtumeil võimalik leida adekvaatseid vasteid eesti kõnekeele fraseoloogiast, mida oleks tulnud rohkem kasutada. (RA, ERA.R-1765.1.141, l 137)

Nagu näitab Jõgi, muutub Linaskil kõnekeelne repliik konstateerivaks siledaks fraasiks, mis ei anna edasi kangelanna loiuvõitu intonatsiooni ja ­kerget arusaamatust. Repliik lõpetab novelli ekspositsiooni ja on kontrastses vastasseisus sündmuste dramaatilise arenguga (postiljoni või sõbratari asemel ilmub uksele armukese abikaasa).

Tõlkenäide novellist „Elav kronoloogia” (1885) tõestab samuti, et tõlkija alahindab kõnekeele intonatsioone ühes novelli võtmeepisoodis. Tšehhov kirjeldab seal petetud meest, kes jutustab sõbrale linna saabunud näitlejatest ja lauljatest, kelle saatuses osales kirglikult tema naine. Need saabumised eelnesid kummalisel kombel kõigi tema laste sünnile, kelle vanust ta alati täpselt ei mäleta:

„Meie Anjutakesega muretsesime talle saali Seltskondlikus Klubis ja tänuks selle eest laulis ta meile vahel tervete päevade ja ööde kaupa… Õpetas Anjutakest laulma… Ta käis siin, nagu ma mäletan, suure paastu ajal, aastat… aastat kaksteist tagasi. Ei, rohkem… No küll on mälu, issand halasta! Anjutake, kui vana on meie Nadjake?” – „Kaksteist aastat!” (Linaski tõlge, Tšehhov 1952: 35)

Jõgi märgib: „„Elavas kronoloogias” teatab naine mehele laste vanuseid ühesõnaliselt: „двенадцать” – tõlkimisel on juurde pandud „aastat” („kaksteist aastat”), kuigi eesti keeles samuti räägitakse” (RA, ERA.R-1765.1.141, l 137). Jõgi toob veel hulga teisi näiteid, mis tõestavad tema arvates, et Linask ei ole aru saanud Tšehhovi individuaalsest stiilist ja tema teksti ühe või teise elemendi funktsionaalsest rollist. Vrd näiteks:

Et mõnda epiteeti või kõiki epiteete eriti esile tõsta, on kirjanik väga sageli, võiks öelda, enamikel juhtumeil, kasutanud epiteedi eraldamist, paigutades selle lauses postpositiivsesse asendisse, liialdades ka pausidega (kirjas komadega). Tõlkija on sellist sõnajärjestust küll ka silmas pidanud, kuid mõnikord leidub ka juhtumeid, kus ta sellistele väga iseloomulikele loenditele [on] selgituseks pannud juurde ka nimisõnu või toonud põhjendamatult atribuudid prepositiivsesse asendisse. See muudab loetelu kohati kohmakaks, lohisevaks loheks. (RA, ERA.R-1765.1.141, l 142)

Tõlkijate sektsiooni koosoleku protokollis on ka kokkuvõte Linaski sõna­võtust, mis lükkab täielikult ümber Jõe kriitika:

Sm. Linask vastab sm. O. Jõgile tema eilse referaadi puhul A. Tšehhovi stiili edasiandmise kohta. Sõnavõtja leiab, et sm. Jõgi poolt esitatavad väited ei ole paikapidavad ja lükkab ükshaaval ümber sm. Jõgi poolt tehtud parandused ja kallaletungid. Leiab, et kuigi meie tõlked ei ole veel nii kõrgel tasemel, kui tarvis, ent veelgi nõrgemad on tõlgete arvustajad, kes norivad peamiselt vaid pisiasjade kallal. (RA, ERA.R-1765.1.141, l 148)

Kuid valmistades ette Tšehhovi „Valitud teoseid”, mis ilmusid 1960. aastate alguses (Tšehhov 1960–1963), on Linaski tekste parandatud. Tõlgete uue redaktsiooni võrdlemine 1952. aasta väljaandega, mida Jõgi arvustas, lubab järeldada, et Linask (või tema toimetajad)(20) on siiski arvestanud, kuigi mitte kõiges, Jõe kriitikaga. Nii näiteks puudub 1960. aastate väljaandes novell „Hüüumärk”, mille tõlge – nagu tõestas Jõgi – on Linaski mitteloomingulise, kroonuliku tõlkestiili kvintessents, samuti on mõned tõlkekatked toimetatud kas vastavalt Jõe ettepanekutele või on neid korrigeeritud ilmse sooviga vältida kroonukeelt. Selleks ajaks oli Tuglas juba rehabiliteeritud ja tema tõlked olid samuti lülitatud Tšehhovi teostevalimikku. Seega taastati Tuglase staatus Tšehhovi tõlkijana. Selles võis olla pisuke roll ka Jõe 1954. aasta ettekandel, mis nõudis tõlkija Linaskilt kõrgprofessionaalset tööd ja viitas vaikimisi Tuglase tõlgetele kui uute Tšehhovi-eestinduste eeskujule. Tuglase tõlkemeetodi rehabiliteerimine, mida implitsiitselt esindab ka Jõe ettekanne, oli kahtlemata üks viimase olulistest eesmärkidest. Siiski ei lähtu paljud Jõe seisukohad ja nõuded, mis ta esitab ilukirjanduse tõlkele, mitte ainult Tuglase tõlke­töödest, vaid ka soovist sõnastada omaenda vaated klassikalise kirjanduse tõlkimisele.(21) On päevselge, et Jõgi analüüsis Tšehhovi eestindusi filoloogilise tundlikkuse ja sügavusega, nõudes tõlkijalt vahendatava kirjaniku individuaalse stiili austamist, täpsust, aga mitte originaali „luuletajalikku ümberloomingut”. Nagu on näidatud artiklis, ei olnud Tuglas oma Tšehhovi novellide tõlgetes alati järjekindel ja eemaldus tihtilugu talle muidu lähedasest novelli kompositsioonirütmi taasloomisest. Tuglase tõlkemeetod ei eeldanud originaalteksti kõigi stiiliregistrite edasiandmist. Noore Tšehhovi poeetika – aga teda Tuglas peamiselt tõlkis – oli üles ehitatud eri ühiskonnakihtidesse kuuluvate tegelaste kõne iseloomulike tunnuste vastandamisele. Jutu isepärastest, harimatutele või poolharitud kangelastele kuuluvatest vigastest keelenditest on tihti saanud Tšehhovi novelli, selle süžeelis-kompositsioonilise dünaamika kontseptuaalne mõte.(22) Jõe nõue anda tõlkes edasi rahvakeelt, tegelaste intonatsioone vastab seega täiesti Tšehhovi poeetika peamistele iseärasustele.

Professionaalne vabadus ja julgus, mis iseloomustab Jõe vähem kui aasta pärast Stalini surma peetud ettekannet, oli kahtlemata seotud andeka filoloogi sooviga vastandada süvenenud ja analüütilist suhtumist kirjandus­klassikute loomingusse totalitaarsele tõlkediskursusele, ebakompetentsete poolprofessionaalide – kes meenutasid nõudlikule filoloogile Tšehhovi pool­intelligentidest tegelasi – osalemisele vene kirjanduse tõlkimisel.

Kokkuvõtteks olgu rõhutatud, et Olev Jõgi püüdis 1954. aastal avalikult naasta sõjaeelse tõlkekultuuri juurde. Nagu on öelnud Peeter Torop: „Teise maa­ilmasõja järgsed sundtõlked, eriti 1940–1950ndate vene kirjanduse kampaania ajal, väljendasid assimileerimistaotlust [---]” (Torop 2011: 142). Pöörame siiski tähelepanu ka sellele, et vene klassikute tõlked, mida 1930. aastatel tajuti eesti kirjanduskultuuri orgaanilise osana ja euroopaliku kirjandus­kultuurina esmajoones tänu A. H. Tammsaare ja Friedebert Tuglase tõlgetele, ei kaotanud seda omadust ka tõlkekultuuri kõige jõhkrama sovetiseerimise aastatel. See oli võimalik seetõttu, et ideoloogilisele tõlkesunnile ja repressioonidele vastandus kõrgprofessionaalne suhtumine tõlkija töösse, mis hästi kajastub mitte ainult selle artikli peategelase kriitilistes töödes, vaid ka tema reaalses tõlkijatöös.

Venekeelsest käsikirjast tõlkinud MALL JÕGI

Artikkel on kirjutatud projekti IUT34-30 („Tõlkeideoloogia ja ideoloogia tõlkimine: kultuuridünaamika mehhanismid Eestis vene ja nõukogude võimu tingimustes 19.–20. sajandil”) raames.

Lea Pild (snd 1959), PhD, Tartu Ülikooli maailma keelte ja kultuuride kolledž, vene kirjanduse vanemteadur (Lossi 3, 51003 Tartu), lea.pild@ut.ee