Naisproosakirjanikud kultuuriloos ja tänapäeva eesti kultuuriteadvuses

Ameerika kunstiteadlane Linda Nochlin on 1971. aastal kirjutatud essees „Miks pole olnud suuri naiskunstnikke?” käsitlenud küsimust, miks kunstiajalugu keskendub meesautorite teostele ja miks naiskunstnikud pole samavõrra nähtaval. Ta rõhutab, et kunsti tegemist määravad sotsiaalne kontekst (nt naiste võimalus haridust saada) ja spetsiifilised (kunsti)institutsioonid. Ent Nochlin tõdeb ka seda, et naiskunstnike töid ei ole hinnatud alati samaväärselt meeskunstnike töödega näiteks põhjusel, et naiskunstnike teemad ei sobinud valitsevate kunstiarusaamadega. (Nochlin 2000: 16–22)

Kui kohandada Nochlini arutlust eesti kirjanduse uurimisele, siis võib küsida, millised institutsioonid ja avalikud struktuurid on kujundanud ja kujundavad teadmisi naiskirjanikest (eelkõige naisprosaistidest) ja nende loomingu rolli kirjandusajaloos ning laiemalt kultuuriteadvuses. Artiklis vaatlen enne 1940. aastat tegutsenud nais(proosa)kirjanike esindatust tänapäeva eesti kirjandus- ja kultuuriloos ning laiemalt kultuuriteadvuses. Kuidas on naisproosakirjanikke kujutatud kirjanduslugudes ja milliseid hinnanguid on nende teostele antud? Oluline on ka see, kui palju (kui üldse) on naisautorite teoseid taasavaldatud ja milline on nende esindatus meedias ja internetis, sh internetiteatmeteostes nagu Vikipeedia. Sellele tuleb pöörata tähele­panu, sest see kujundab kultuuriteadvust ja naiskirjanike nähtavust kultuuriväljal. Kuna teema on väga avar ja Eesti kontekstis vähe uuritud, siis on artikli probleemipüstitus pigem visandlik sissevaade, mitte teemat ammendav käsitlus. Argumente illustreerin juhtumipõhiste näidetega eesti kirjanduse ajaloost.

Teemapüstituse vajalikkust näitab muu hulgas avalikkuse huvi tõus unustatud naisautorite vastu. Nii lavastas teater Must Kast 2023. aastal Lilli Suburgist värsivormis kangelaseepose „Lilli”. Etendust tutvustades esitati küsimus, miks avalikkus ­Suburgist õieti midagi ei tea, kuigi tegemist on olulise naiskirjaniku ja ­kultuuritegelasega. Naisautoritele on aidanud tähelepanu suunata ka Elise Rosalie Auna nimeline Võtikvere raamatuküla kirjanduspreemia, mida antakse välja alates 2015. aastast. Sama eesmärki teenib Anna Haava mälestustoa sisseseadmine (2006) Kodavere Pärimuskeskuses.

Naiskirjanike loominguline pärand on sageli vääriti mõistetud või tähelepanuta jäetud, see ei ole Eestile ainuomane nähtus. Soome kirjandusuurijad on leidnud, et kaanonist väljapoole jäetud ja unustatud naisautoritele tähelepanu pööramine on omamoodi arheoloogiline uurimistöö, kus tuleb esmalt keskenduda nende ülesleidmisele. See tähendab ühtlasi naiste kirjutamise ja kultuurilise rolli nähtavaks tegemist ja võitlust kultuurilise unustamise vastu. (Parente-Čapková jt 2015: 15, 18)

Sellist arheoloogilist uurimistööd, mis püüab kaardistada unustatud nais­kirjanikke, on tehtud angloameerika kontekstis (nt Showalter 1977; Gilbert, Gubar 1979), Saksamaal (Whittle 2013), Põhjamaades, nt Soomes (Nevala 1989; Rojola, Lappalainen 2007) ja Islandil (Kress 2006), aga ka endistes sotsialistlikes riikides, nagu Ungaris (Menyhért 2019). Kõik sedalaadi uurimused on osutanud teguritele, mis on määranud naiskirjanike nähtamatust või nähtavust. Näiteks Anna Menyhérti uurimus (2019) keskendub ungari naiskirjanike unustusest välja toomisele. Nais­autorite marginaliseerimise põhjuste seas nimetab ta ajaloolist konteksti, mis on kujundanud hinnanguid naiste teostele. Ungaris kujunes XIX sajandi lõpuks välja ajalookirjutuse enesekuvand ja pandi paika, millised teemad ja teadmiste valdkonnad on tähtsad ja millised mitte. Naiste igapäevaellu kuuluvaid tegevusi (laste kasvatamist, meele­lahutust) tähtsaks ei peetud ega jäädvustatud. Sama toimus kirjanduse vallas: väärtustati kirjandust, mida peeti kaalukaks, patriootiliseks, rahvusidentiteeti väljendavaks, põnevaks, traagiliseks, intellektuaalseks, loogiliseks, mehelikuks; vähem hinnati kirjandus­teoseid, mida peeti naiselikuks, kergeks, sentimentaalseks, ebaloogiliseks, kaootiliseks. (Menyhért 2019: 3)

Eestis on sellist uurimistööd senini tehtud üksikute naisautorite kohta (nt Kruus 1971; Lindsalu 2008, 2009, 2012; Neithal 2010; Hinrikus 1998; Vaino 2012; Talivee 2011; Annuk 2003, 2008, 2021a), aga mitmekülgne monograafiline käsitlus puudub.

Oluline on teadvustada, et kultuurilise mäletamise protsesse, sh seda, milliseid autoreid teatakse kirjandusajaloost, mõjutavad erinevad tegurid alates üksikisikutest kuni institutsionaalsete struktuurideni. Need kujundavad ka arusaama heast kirjandusteosest. Ent ei ole sugugi üheselt mõistetav, mis muudab ­kirjandusteose „heaks”. Menyhért (2019: 3) ongi rõhutanud, et oluline on see, kuidas määratletakse norme ja kriteeriume, millel sellised otsustused põhinevad: „Teatud perioodi, kultuuri või grupi jagatud maitse on kujundanud omandatud huvid [ingl vested interest] ja võimu­suhted.”

Eksisteerib ettekujutus, et hea kirjandusteos saab kindlasti tuntuks. Unustatakse ära, et midagi ei toimu iseenesest, vaid kirjandusprotsessiga seotud inimesed ja institutsioonid vastutavad selle eest ja kujundavad seda. Tekstid suhestuvad üksteisega inimeste (kirjanike, lugejate, kriitikute, toimetajate, kirjandusuurijate, ajakirjanike, kirjastajate, raamatumüüjate) vahenduse tulemusena ja institutsioonide määratud raamistikes: „Kirjanduselu määravad selles tegutsejad ja nendel on oma eesmärgid, huvid ning positsioon ühiskonnas. Neil on tunded ja nad teevad otsuseid.” (Menyhért 2019: 2)

Eesti kirjandusväli on huvitav seetõttu, et sellel on tugev naisluuletajate traditsioon ja seetõttu naisi aktsepteeritakse luuletajatena, ent proosas peetakse sageli olulisemaks meesautorite loomingut. Näiteks Ants Orase (1939: 735) arvates on naisluuletajate suur osakaal „nähe, mis on peagu ainulaadne! – naised omandavad meil luules hämmastavalt suure osatähtsuse”. Ent samas väidab ta, et naiste loodud proosakirjanduses puuduvad suured nimed, nagu brittidel on Jane Austen:

Üllatav on selle kõrval, et me naised proosa alal on loond hoopis vähem arvesse tulevat. On huvitavaid ja omapäraseid teoseid, kuid üsna esimesse ritta need ei küüni. Seda vahet seletada on raske. Luule ei nõua vähem, vaid pigemini rohkem vaeva ja aega kui proosa. [---] Võib-olla saab seda kõike viia seosesse tõsiasjaga, et naistel meie rahvaluule loomisel on olnud nii suur osa etendada. (Oras 1939: 736)

Orase hinnangust selgub ka see, milliseid omadusi ta proosakirjanduselt ootab. Oluline on tema jaoks, et kirjaniku looming suruks „oma pitseri pääle tervele sugu­põlvele” (Oras 1939: 659) ning selles avalduks „robustsus, monumentaalsus, suur, haarav joon”, mille puudumist heidab ta ette Virginia Woolfi loomingule (Oras 1939: 660).

Oras (1939: 660) toob esile ka soolise erinevuse ehk naiskirjanike „eripsüühe”, mille tõttu nende loodud proosa erineb meesautorite omast. Samuti loob Oras seose naiste ühiskondliku seisundi ja kirjandusliku loomingu vahel, arutledes naistraditsiooni puudumise üle angloameerika kirjanduses laiemalt. Selle põhjusena näeb ta naiste madalat ja õigusetut seisundit ühiskonnas, sest naistel ei olnud isiklikku vabadust ega majanduslikku sõltumatust ning ka „naise peksmine oli harilik nähe”. (Oras 1939: 661)

Naiste kirjutamistingimused on alati olnud seotud võimalusega saada haridust ja see on oluline tegur ka Eesti kontekstis. Ajaloolane Toivo Ülo Raun (2017: 23, 74) on tõstnud esile fakti, et kuigi 1897. aasta rahvaloenduse andmetel oli eesti meeste ja naiste lugemisoskus peaaegu võrdne, siis meeste kirjutamisoskus oli märgatavalt suurem. XIX sajandi lõpul oli ka naiste üldine haridustase meestega võrreldes madalam, sest naiste haridust ei peetud oluliseks (peale minimaalse taseme) ning eesti meeste vaated sarnanesid selles suhtes baltisaksa meeste vaadetega (Raun 2017: 75; Whelan 1995: 163–180). On selge, et ilma kirjutamisoskuseta ei ole võimalik saada kirjanikuks ja see naiste kehvema haridusega seotud fakt võib osaliselt selgitada naiskirjanike vähesust XIX sajandi lõpukümnenditel ning XX sajandi alguses.

 

Kirjandusajalugu hinnangute kujundajana

Cornelius Hasselblatt (2015: 176) on rõhutanud, et kirjanduslood peegeldavad võimu­mustreid ja hierarhiaid, „mis olid omased sellele ühiskonnale, mille jaoks kirjanduslugu parajasti konstrueeriti”. Kirjandusajalugudes käsitletavate autorite valik viitab sellele, et kirjandusprotsessi seisukohalt on neil keskne tähendus, välja jäetud autoreid võib aga pidada marginaalseteks. Seetõttu on kirjandusajalood kaanoni kujundamise oluliseks kohaks, nendes tehtud valikud „on seotud konkreetse ajastu ja ühiskondliku situatsiooni väärtushinnangute ja tõekspidamistega” (Annuk 2003: 73). Kaanon viitab kollektiivse mälu ja kirjaliku kultuuri vahelistele seostele, kultuuri­mälu aga toidab traditsiooni ja kommunikatsiooni (Assmann 2011: 5). Seega pole oluline ainult see, kas naisautorid on kirjandusajalugudes esindatud, vaid ka see, kuidas nende tegevust ja loomingut seal esitatakse.

Paljud eesti naiskirjanikud, kelle loomingut tänapäeval ei tunta, ei ole aga kirjandusajaloos sugugi nii vähetuntud. Näiteks nõukogudeaegses 7-köitelises kirjandusajaloos (1965–1991) käsitletakse selliseid autoreid nagu Elisabeth Aspe, Aira Kaal, Salme Kabur, Leida Kibuvits, Reed Morn, Helmi Mäelo, Helga Pärli-Sillaots, Helene Ranna-Tamberg, Marta Sillaots, Lilli Suburg, Agnes Taar, Leida Tigane, Irma Truupõld. Iseasi, milline tähendus on seal antud nende loomingule, sest nõukogude ­kirjandusuurimises hinnati autoreid vastavalt nende sobivusele sotsialistliku ideoloogiaga. Teisalt on see kirjandusajalugu väga mahukas, võrreldes nii eelnevate kui ka järgnevate käsitlustega, sest ideoloogilisele kallutatusele vaatamata püüti anda ülevaade võimalikult paljudest autoritest, sh naisprosaistidest. See tähendas omakorda nende elu ja tegevuse uurimist ja faktuaalse teabe käibele toomist.

Naisautoritele eraldi on nõukogude perioodil pööranud tähelepanu Oskar Kruus, kes artiklikogumikus „Naine hanesulega” (1971) käsitleb tuntud autorite (Koidula, Aino Kallas, Hella Wuolijoki, Sillaots) kõrval teisigi naisprosaiste, nagu Aspe, Alide Ertel, Suburg, Taar, Kibuvits, Tigane, Pärli-Sillaots jt. Kruus olemuslikku erinevust mees- ja naisautorite loomingu vahel ei leia, erinevus võib tuleneda „ainult elu­nähtuste erinevast tunnetamisest ja mõistmisest” (Kruus 1971: 12).

2001. aastal avaldatud „Eesti kirjandusloos” (Annus jt 2001) käsitletakse XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse naisprosaistidest ainult Suburgit, Aspet, Morni ja Kibuvitsa. Kuigi see kirjanduslugu pole mahukas (700 lk), on samast perioodist mainitud meeskirjanikke tunduvalt rohkem. Hinnang naisproosakirjanike loomingule kõlab nii:

Esimese Eesti Vabariigi aegne proosakirjandus oli rõhutatult meeste kirjutada: vaid kahe naisautori, Reed Morni ja Leida Kibuvitsa nime oli eelnevalt põhjust nimetada. Soovi korral leiab veel mõne naisautori märkimisväärse proosateose, näiteks nagu luuletaja Betti Alveri proosakirjutused, ent üldpilt jääb samaks: ükski naisprosaist ei asu 1920-ndatel ja 1930-ndatel eesti kirjanduskaanoni keskmes. (Annus jt 2001: 320)

See seisukoht seostub Soome kirjandusuurija Lea Rojola arvamusega, et kirjandusajalugudes käsitletakse eelistatult meesautorite loomingut ja naiste kirjutatud tekste pole peetud piisavalt heaks:

Naiskirjanike puudumist kirjandusajalugudest on sageli põhjendatud sellega, et naised ei ole midagi tähelepanuväärset kirjutanud. Esteetilised hinnangud on kaua aega toetunud meeskirjanike tekstidele, nii et see, mida oleme õppinud või mida meid on õpetatud heaks pidama, on määratud mehelike hinnangute kaudu. Ei ole näiteks eriti hinnatud kirjutamine argielu nähtustest. Esteetilistes kriteeriumides on olnud midagi sellist, mis on välistanud naiskirjanikud. (Rojola 1998: 264).

1930. aastate kirjanduses ei olnud naisautoreid sugugi nii vähe, kuigi see mulje võib 2001. aasta koondkäsitluse põhjal jääda. Margaret Neithal (2010: 31) on leidnud, et lootustandvad noored naiskirjanikud kerkisid esile 1930. aastate lõpupoole, ent ühiskondlikud muutused katkestasid alles tekkima hakkava traditsiooni. Hinnangutes naisautoritele on „Eesti kirjandusloos” tuginetud paljuski nõukogude­aegsele kirjandusloole. Näiteks Suburgi käsitlus kõlab mõlemas üsna sarnaselt. Kuigi mõnes mõttes on selline varasemate käsitluste ülevõtmine põhjendatud, sest pole piisavalt eesti kirjandusajaloo uurijaid ja seetõttu paljude autorite tänapäevaseid käsitlusi, taastoodab selline lähenemisviis ühekülgseid ja mõnikord vananenud arusaamu. Kirjandusajalooline lähenemine tähendab ju autorite rolli ja nende loomingu tõlgendamist tagasivaatelises perspektiivis, aga tõlgendused ja väärtus­hinnangud muutuvad ajas.

2006. aastal saksa keeles ja 2016. aastal eesti keelde tõlgituna ilmunud Hassel­blatti „Eesti kirjanduse ajaloos” on naisprosaistide valik suurem: XIX sajandi autoritest käsitletakse Suburgit ja Aspet, XX sajandi alguse naisprosaistidest mainitakse Helmi Mäelot, Morni, Ertelit, Marta Leppa, Tigast, Kibuvitsa. Uurijana, keda ei ­kammitse rahvusnarratiivis kinnistunud käsitlused, on Hasselblatt välja pakkunud teist­suguseid tõlgendusi mitme kirjaniku kohta. Näiteks vaidlustab ta Suburgi käsitluse kaotaja rollis (võrrelduna Koidulaga), tõdedes, et Suburg oli „eesti kultuurile oluline vähemalt neljast vaatenurgast: kui feminist, kui ajakirjanik, kui pedagoog ja kui prosaist” (Hasselblatt 2016: 254), leides ka, et jutustus „Liina” (1877) kuulub varase eesti proosa tähtsamate näidete hulka (Hasselblatt 2016: 256).

Hasselblatt on juhtinud tähelepanu soolisele kallutatusele, leides, et Eesti on pikka aega, k.a postsotsialistlikul perioodil, olnud patriarhaalne ühiskond ja seetõttu sisaldavad eesti kirjanduslood ja kirjanduse teatmeteosed „jälgi patriarhaalsest ühiskonnakorraldusest sel moel, et ajaloo naistega seotud osa on tähelepanuta jäetud” (Hasselblatt 2015: 176). Soolise kallutatuse all peab ta silmas seda, et „mõningatel juhtudel otsustavad ühe või teise kirjaniku väljajätmise kaanonit kehtestavatest raamatutest kirjandusvälised kriteeriumid – ning kõige olulisem neist on autori sugu” (Hasselblatt 2015: 177). Hasselblatt tõdeb samas, et naiste väljajätmist just soo tõttu on raske tõestada. Ta toob esile neli võimalust naiste elimineerimiseks igapäevaelust, sh kirjandusest: ignoreerimine, marginaliseerimine, nende esitamine meeste lisana ning pisendamine ja trivialiseerimine. Oma väite kohta esitab ta näiteid erinevatest käsitlustest, kuhu pole mahtunud naisautorid, nagu Eeva Park, Aita Kivi, Ilmi Kolla (neid pole 2001. aasta kirjandusloos). (Hasselblatt 2015: 177–179) Reed Morni kohta leiab Hasselblatt, et kuigi ta oli „suurel määral vastutav selle eest, et eesti kirjanduses tekkis filosoofilis-psühholoogiline vool”, on Morn tänapäeval üsna unustatud, mille ühe põhjusena toob Hasselblatt (2016: 424) esile selle, et „naised tõrjutakse meeleldi kaanonist välja”. Hasselblatt rõhutab ka seda, et paljud 1920.–1930. aastate naisprosaistid käsitlesid oma loomingus emantsipatsiooniteemasid, mis võis mõjutada nende teoste retseptsiooni. Näitena toob ta Sillaotsa, kes tegeles juba alates esik­romaanist naiste saatuse teemaga emantsipatsiooni vaatevinklist ning seetõttu „praagiti ta edaspidi kõrgkirjandusest välja” (Hasselblatt 2016: 425).

Autorite esiletõstmist mõjutab ka see, kuidas suhestub kirjaniku looming rahvusnarratiiviga, mis on eesti kirjandusloos kesksel kohal. Kuigi rahvusnarratiiv on abstraktsioon, mis tugineb arusaamadele ja ettekujutustele eestlaseks olemise (kultuurilistest) erijoontest, kujundab see hinnanguid kirjandusteostele ja nende autoritele. Kirjandust nähakse rahvusidee kandjana ning autoreid, kelle looming rahvusnarratiiviga haakub, tõstetakse rohkem esile kui teisi, kelle looming läheb sõltumatut rada. Seetõttu ei marginaliseerita ainult naisautoreid, vaid varju võivad jääda ka andekad meeskirjanikud, kelle looming ei tundu rahvusnarratiivi seisukohalt kesksena (nt Artur Alliksaar).

Naiskirjanike looming, mis sageli toob esile teistsuguseid väärtusi, võib rahvusnarratiivi vaatenurgast kõrvalisele kohale asetuda. Naisautorite teoste temaatika, stiil ja/või karakterikujutus ei pruugi sobida valitseva kirjandusparadigma või kriitikute arusaamadega. Näiteks on nii juhtunud Suburgi esikteosega „Liina”, mille ­tõlgendust on pikalt mõjutanud Anton Jürgensteini ebaõiglane kriitika. Teoses esitatud naise kuvand ei vastanud Jürgensteini konservatiivsele arusaamale sellest, milline peab olema õige eesti naine. Jürgensteini arvates oli Liina kuju saksik, liiga emotsionaalne ja intellektuaalne ning ei tundnud tegeliku elu probleeme. Liinas ei olevat midagi „positiiv-eestilikku”, ta on näide, „kudas eesti naeste­rahvas m i t t e ei pea olema” (Jürgenstein 1903: 98). Liina iseseisvalt mõtlev ja tegutsev, haritud ning naisõigusliku hoiakuga tegelaskuju ei sobinud Jürgensteini arusaamaga, mille järgi eesti ilukirjanduse naistegelased peavad olema „eeskujulikud Eesti naisterahvad” (Jürgenstein 1903: 98). Jürgensteinile (1903: 149) meelepärane naistegelane pidi olema õrn, eesti­pärane („eesti laadi”), st näitama rahvuslikku iseloomu, olema ilus, puhas, karske, töökas, allaheitlik ja ohvrimeelne. Sellist naiseideaali nägi Jürgenstein Aspe loomingus, kus naised on „karedate kätega, väheste sõnadega, aga soojade südametega inimesed, kes valmis on, kõiki raskusi oma armsate hääks kandma” (Jürgenstein 1903: 149). Kuna „Liina” tegelaskuju ei vastanud Jürgensteini ootustele, ongi ta pidanud „Liinat” kehvaks teoseks.¹ Kahjuks on kirjandusuurijad selle seisukoha kriitikata üle võtnud ja kirjanduslugudes võimendanud.

Omas ajas oli „Liina” väga oluline teos, see ilmus kahes trükis ja tõlgiti ka soome keelde (1892, tlk Lilli Lilius). See täiesti algupärane teos tugineb Suburgi päevikule,² seevastu enamik tolle aja proosast olid kas tõlked või mugandused. Hasselblatt (2016: 256, 278) on leidnud, et „Liina” on varase eesti proosa tähtsamaid tekste ning eesti esimene realismi valda kuuluv teos.

Kuigi Suburgi loomingut käsitletakse pea kõikides kirjanduslugudes, siis viis, kuidas „Liinat” on tõlgendatud (vt Annuk 2008), surub ta marginaalseks. Näiteks nõukogudeaegses kirjandusloos on käsitletud „Liinat” klassivaatenurgast: „Meetodi poolest esindab „Liina” väikekodanliku iseloomuga romantilist hoovust 70-aastate eesti jutukirjanduses” (Kruus 1966a: 354). Kokkuvõtlik hinnang Suburgi loomingule rõhutab tagasihoidlikku taset, mida omakorda võimendab väike maht: „L. Suburgi kirjanduslik anne oli tagasihoidlik, tema loominguline fantaasia napp, ilukirjanduslik produktsioon väikesemahuline” (Kruus 1966a: 354).

Nagu öeldud, sellist hinnangut taastoodab „Eesti kirjanduslugu” (Annus jt 2001). Aasta hiljem ilmus Aino Undla-Põldmäe koostatud Suburgi „Kogutud kirjatööde” (2002) väljaanne, mille järelsõnades käsitletakse Suburgi tegevust põhjalikumalt (Undla-Põldmäe 2002a, 2002b, 2002c).

Naiskirjanike kujutamise probleem seostub sellegagi, kuidas mineviku nais­kirjanikest rääkida. Menyhérti (2019: 5–6) arvates on oluline küsida, kas naiskirjanike ümber luuakse narratiive, mis alavääristavad nende isikuid ja nende tegevusi. See just ongi Suburgiga juhtunud: tema ümber on loodud negatiivne ja alavääristav narratiiv, mida on üle kantud ühest kirjandusloost teise ja mille näiteks on teda puudutav sissekanne eestikeelses Vikipeedias, mida käsitletakse põhjalikumalt tagapool.³

Teise näitena vanemast kirjandusloost võib tuua Elisabeth Aspe (1860–1927), kelle looming kuulus omaaegse proosa tippu (Raag 1928: 4). Hasselblatt (2016: 283) toob Aspet esile kui varast realisti, kes „tabas täpselt ajastu vaimu”. Ent ka Aspe looming on jäänud tagaplaanile, kuigi kirjanduslugudes tema teoseid käsitletakse. Näiteks nõukogudeaegses eesti kirjanduse ajaloos on Aspele pühendatud kümme lehekülge ja tema loomingulist panust tunnustatakse, ent samas vähendatakse tema panust sotsialistlikust ideoloogiast lähtuvate etteheidetega, et „loomingulist tööd on ta harrastanud jõudetegevusena, seadmata enda ette ühiskondlikult kaalukamaid ülesandeid” (Kruus 1966b: 543). Aspe loojanatuuri puuduste hulka loetakse seda, et „passiivse iseloomu tõttu ei saanud temast võitlejat” ning et teda on huvitanud rohkem perekondlike kui sotsiaalsete probleemide kujutamine (Kruus 1966b: 543).

Aspe varjujäämisel on mitmeid põhjuseid, alates sellest, et tema looming ilmus algselt ajalehtedes järjejutuna ilma autori nimeta, erinevate initsiaalide all (nt E. A. või Elisabeth) ja raamatuna alles aastaid hiljem. Näiteks jutustus „Kasuõde”, mille Aspe kirjutas 1887. aastal, ilmus raamatuna alles 1913. 1888. aastal Oleviku Lisalehes avaldatud eesti haritlase kujunemislugu vaatlev jutustus „Ennosaare Ain” ilmus raamatuna 1910. Ajalehes Olevik 1891. aastal avaldatud armastuslugu „Anna ­Dorothea” ilmus raamatuna alles 1927.

Nõukogude ajal taasavaldati Aspe teostest „Ennosaare Ain” (1974, 1984) ja „Anna Dorothea” (1984). Raamatukogude kataloogi Ester andmetel on tänapäeval avaldatud mitmed ta teosed e-raamatuna, aga mitte trükituna.

Selline avaldamispraktika mõjutab autori tuntust, aga see ei ole ainus põhjus Aspe puhul. Oskar Urgart on juba 1927. aastal kirjutanud, et Aspele langes osaks kõige halvem, mis autoriga juhtuda saab: „Aspe osaks ei langend küll ei mõnitusi ega mahategemisi, vaid midagi veel halvemat: ta vaigiti lihtsalt surnuks.” Urgart leiab ka, et Aspe vähene populaarsus tulenes tema iseloomust ja maa­ilmavaatest, sest tal puudus „läind sajandi viimse veerandi tegelasi iseloomustav ettetükkiv iseteadvus ja auahnus. Ning ta ilmavaade oli hoopis teissugune kui see, mida nõuti tolle­aegselt populaarsust taotlevalt tegelaselt.” (Urgart 1927: 945–946) Urgart leidis, et Aspe arusaam naise rollist ei soodustanud ta kirjanduslikku tegevust: „Ta on nii vähe nais­õiguslane, et otsib oma mõtteile tuge meestelt.” Samuti tõi Urgart esile meeskriitikute tolleaegsed arusaamad naisautorite kohta. Kuigi Koidula oli tõestanud naiskirjaniku võimalikkust ja Suburg oli võidelnud naiste õiguste eest, „jäi naiskirjanik veel kauaks ajaks erakordseks, eraldi meeskirjanikkudest vaadeldavaks nähteks. Arvustustes oli naiskirjanikkude tööde puhul sooküsimus möödapääsmatu.” Kuigi naiskaastööliste esiletõstmine ajalehtedes (nt nimemärkidega „eesti neiult”, „õrnalt käelt” vmt) polnud pahatahtlik, peitus sellises „meeskirjandustegelaste üliheatahtlikkuses” „teatav annus alavääristavat” (Urgart 1927: 946). Urgart viitab seega nii sellele, et nais­autorite teoseid ei võtnud (mees)kirjanduskriitikud piisavalt tõsiselt, kui ka rahvusnarratiivile, kuhu naiskirjaniku looming alati ei sobi.

Unustamine ja/või ühekülgsed tõlgendused on naisautoreid saatnud hiljemgi. Näiteks Marta Sillaotsast (1887–1969) räägitakse peamiselt kui tõlkijast, kriitikust ja lastekirjanikust, kuigi ta on kirjutanud ka romaane ja jutustusi (Sillaots 1912, 1913). Reed Morni (kodanikunimega Frieda Johanna Drewerki, 1898–1978) looming oli omas ajas suhteliselt eraldiseisev. Kuigi üldselt tunnustatakse tema loomingu, eelkõige esikteose „Andekas parasiit” (1927) esteetilisi kvaliteete ja ka kirjandus­lugudes on ta esile toodud, ei ole kriitikud tema loomingu eripära mõistnud. Need näited tulid esile ka 2022. aasta sügisel Eesti Kirjandusmuuseumis peetud nais­proosakirjanikke käsitleval konverentsil „Kas sa Reed Morni oled lugenud?” ning neid käsitletakse pikemalt siinses teemanumbris.

Rutt Hinrikus (1998: 524) on leidnud, et Morni esikteos on „midagi üsna uut ja omapärast eesti romaani toonase arengu taustal”, mida ka kaasaegne kriitika rõhutas, ning osutab, et teose retseptsioon oli silmapaistvalt hea, mida ei saa aga öelda Morni järgmise teose „Kastreerit elu” (1929) kohta (Hinrikus 1998: 526, 528). Ent tervikuna on Morni teoste retseptsioon „punktiirne ja lünklik” (Hinrikus 1998: 633). Ants Oras (1939) Morni ei maini, ta puudub ka Oskar Kruusi raamatust „Naine hanesulega”. Hinrikus toonitabki (1998: 634), et Morn on oma teed üksinda käinud.

Naisautorite kõrvalejätmist ei saa alati seletada teoste esteetilise kvaliteediga, sest esteetilised hinnangud sõltuvad paljudest teguritest: nii kriitikute subjektiivsetest maitseotsustest kui ka ajastu eelistustest, mitte ainult kirjandusteksti omadustest. Näib küll, et naisautorite sugu on olnud kirjanduse hindamisel (varjatult) oluline tegur, mis on mõjutanud (mees)kirjandusuurijate ja (mees)kriitikute hinnanguid.

 

Kirjanduse õppekavad kirjandusmälu kujundajana

Kirjandusmälu kujundab kindlasti kooliharidus. Üldhariduskooli ainekavade ja ­õpikute kaudu luuakse ettekujutus olulistest eesti kirjanikest. See, ­millised autorid on neis esindatud, kuidas neid esitatakse ja milliseid teoseid käsitletakse, kujundab arusaamu mitte ainult autoritest ja nende teostest, vaid kirjandusväljast laiemalt. Sealhulgas luuakse ettekujutus naisautorite osakaalust ja tähendusest. Eriti puudutab see naisprosaiste, keda ainekavades mainitakse tunduvalt vähem kui naisluuletajaid.

Menyhért on tõdenud, et kirjanduskaanon määrab, millel on vaieldamatu kultuuriline tähtsus tõlgendava kogukonna jaoks. Traditsioon, mis on kujunenud ­kaanoniks, tähendab, et teatud tekstid ja nende tõlgendused on väärt säilitamist, omandades autoriteedi. Autorite positsioon kooli õppekavades viitab sellele, et kanoniseeritud traditsioon ja väärtused antakse edasi. (Menyhért 2019: 4–5)

Eesti kirjanduse õpetajal on nüüdsest vabadus valida autoreid, sest uus õppekava, mis hakkas kehtima 2023. aasta märtsis, ei kirjuta enam detailselt ette, milliseid autoreid ja teoseid tuleb käsitleda, loetletud on ainult mõni oluline autor. Ootus­päraselt on nimekirjas klassikud (nt Koidula, Tammsaare jt) ning nende kõrval tuuakse esile autoreid, keda mingil põhjusel märgatakse või uuesti avastatakse. Gümnaasiumi õppekavas nimetatakse üheksa autorit, kellest naisi on kaks, ning rõhutatakse nende autorite olulisust rahvusnarratiivis. Kirjanduse valikul on muude tegurite hulgas soovitatud arvestada mees- ja naisautorite tasakaalustatud esindatust:

Selleks et hoida kultuuri järjepidevust ning kujundada põlvkondlikku ja rahvuslikku ühisteadvust, on gümnaasiumis oluline lugeda ja ühiselt käsitleda eesti kirjanduse klassikuid ja tüvitekste, teiste hulgas A. H. Tammsaare „Tõde ja õigust” (I osa), A. Gailiti ja J. Krossi loomingut, katkendeid F. R. Kreutzwaldi „Kalevipojast”, samuti B. Alveri, P.-E. Rummo, J. Kaplinski, J. Viidingu ja D. Kareva luulet. [---] Lugemisvara valikul arvestatakse eesti ja maailmakirjanduse, klassikalise ja tänapäeva kirjanduse ning eri žanre esindavate luule-, proosa- ja draamateoste tasakaalustatud proportsioone ning nais- ja meesautorite esindatust. (Gümnaasiumi riiklik õppekava 2023)

Eelnev, 2011. aastal kehtestatud riiklik õppekava määras ainekursused, mille raames eesti kirjandust käsitleti. Seal oli loetletud hulk autoreid ja teoseid, mida tuli käsitleda, tugev ülekaal oli meeskirjanike käes ja naisautorid olid (sõltuvalt aine­kursusest) vähe esindatud, näiteks:

• kursuse „Kirjandusteose analüüs ja tõlgendamine” jaoks pakuti valikut nii maailmakirjanduse kui ka eesti autoritest, kusjuures loetletud 30 autori hulgas oli naisi ainult kuus. Eesti naisautoritest loetleti naisluuletajaid (Betti Alver, Doris Kareva, Viivi Luik, Marie Under, Debora Vaarandi) ja kuues, välis­kirjandust esindav naisautor oli Virginia Woolf;

• kursusel „Kirjandus antiigist 19. sajandi lõpuni” oli ainsana eesti naisautoritest nimetatud Koidula. Maailmakirjandusest ei nimetatud ühtegi naisautorit;

• kursus „Kirjanduse põhiliigid ja žanrid” esitas kuus naisautorit nii eesti kui ka maailmakirjandusest, kuigi kokku nimetati 47 autorit. Eesti autorid esindasid kõik luulet (Alver, Under, Luik), naisprosaiste esindasid maailmakirjanduse autorid Virginia Woolf, Toni Morrison, Emily Brontë;

• kursuse „20. sajandi kirjandus” eesti proosa alajaotuses oli ainsa naisprosaistina kirjas Helga Nõu. Kokku loetleti selles kursuses 82 maailmakirjanduse ja eesti autorit, kellest naisi oli seitse, sh eesti luuletajad Under, Alver, Kareva ja Luik;

• rohkem loetleti naisautoreid uuema kirjanduse kursuses, kus oli kokku 87 autorit, kellest naisi oli 19, sh eesti nüüdisproosa 25 autori seas oli naisi neli ja draamakirjanduse kaheksa autori seas üks (Loone Ots). (Gümnaasiumi riiklik õppekava 2021)

Juba selline põgus sissevaade kirjandusmälu kujundavatesse õppekavadesse näitab naisautorite vähesust. Eriti hakkab see silma eesti kirjanduse puhul, kus needki vähesed naisautorid, keda mainitakse, on enamikus luuletajad. Eesti naisprosaistidest loetletakse tänapäevaseid naisautoreid Helga Nõud, Ene Mihkelsoni, Viivi Luike, Eeva Parki ja Mari Saati ning draamaautorina Loone Otsa. Varasematest perioodidest esindab naisprosaiste ainsana Koidula. Kuigi uus õppekava pikka autorite loendit ei kehtesta, vaid rõhutab muu hulgas käsitletavate autorite soolise tasakaalu arvestamist, hakkab varasem autorite nimekiri õpetaja valikuid kirjandusteoste käsitlemisel kindlasti mõjutama.

Sarnane on olukord põhikooli riikliku õppekavaga. Alates märtsist 2023 kehtivas õppekavas on erinevalt varasemast loetletud üsna vähe autoreid (14), kellest naisi on ainult kolm (Lydia Koidula, Marie Under ja Leelo Tungal):

Kultuuri järjepidevust ja põlvkondlikku sidusust silmas pidades peab tervikteoste soovituslik valik sisaldama rohkesti eesti väärtkirjandust (sh tüvitekste, klassika­teoseid), mida käsitletakse ühiselt. II kooliastmes kuuluvad olulise lugemisvara hulka E. Raua „Kalevipoja” adaptatsioon, E. Bornhöhe „Tasuja”, J. Krossi „Mardileib”, F. R. Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsed jutud” või muud eesti muinasjutu- või muistendikogumikud. III kooliastmes kuuluvad olulise lugemisvara hulka A. Kitzbergi „Libahunt”, E. Vilde „Pisuhänd”, O. Lutsu „Kevade”, A. H. Tammsaare „Kõrb­oja peremees” ja A. Kiviräha „Rehepapp”. Eesti luule esindusautorid põhikoolis on L. Koidula, Juhan Liiv, M. Under, H. Runnel ja L. Tungal. (Põhikooli riiklik õppekava 2023)

Tsitaadis esitatud soovitusest on näha, et loetletud eesti proosakirjanikud on kõik meessoost, naisautorid on esindatud ainult luuletajatena. Soovitust autorite soolise tasakaalu arvestamiseks selles tekstis ei leidu.

Enne seda kehtinud põhikooli riiklikus õppekavas olid olemas soovituslikud kirjanduse loendid nii II kui III kooliastmele. II kooliastmel oli nimetatud 17 autorit, kellest naisi oli viis: Aino Pervik, Astrid Lindgren, Christine Nöstlinger, J. K. Rowling, Leelo Tungal. Põhjalikumalt soovitati käsitleda Friedrich Robert Faehlmanni, Harri Jõgisalu, Andrus Kiviräha, Friedrich Reinhold Kreutzwaldi, Astrid Lindgreni, Leelo Tungla ning „mõne paikkondlikult tähtsa kirjaniku” elu-, tegevus- ja loomingu­lugu. (Põhikooli riiklik õppekava 2022)

III kooliastme kirjanduse soovituslik loend sisaldas 28 autori nime, kellest naisi oli kaheksa. Eesti autoreid oli 22 ja nendest naisi seitse. Välja arvatud Koidula, kuulusid eesti naisprosaistid tänapäeva autorite hulka: Diana Leesalu, Helga Nõu, Katrin Reimus, Aidi Vallik. Põhjalikumalt käsitleda soovitatavate autorite hulgas oli kolm naist: Koidula, Luik ja Under.

See teemavaldkond nõuaks palju põhjalikumat käsitlust kui siinne visandlik katse teemat piiritleda, aga ettekujutuse naisautorite vähesest osakaalust õppekavades see siiski annab. Kindlasti on selline ühekülgsus kujundanud õpilaste ettekujutust kirjandusest kui pigem maskuliinsest valdkonnast eriti eesti proosakirjandust silmas pidades. Samas välisautorite puhul on naisprosaiste rohkem esile toodud, nii et vähem nähtavad on just eesti naisprosaistid.

Kuigi uutes õppekavades on loobutud autorite soovitusnimekirjast, rõhutades õpetaja rolli kirjandusteoste valikul, kujundavad viimast siiski harjumuspärased vaate­nurgad ja tõlgendusmustrid, mida järgides võibki näida naisprosaistide roll eriti eesti kirjanduses tagasihoidlik.

Samuti on oluline naisautorite kujutamine kirjandusõpikutes, mis vajaks eraldi uurimist. Põhjalikult analüüsida tuleks ka naisautorite esindatust kõrgkoolide eesti kirjanduse kursuste raames, sest kõrgkoolides omandatavad teadmised eesti kirjanduse alal kujundavad omakorda kirjandusõpetajate hoiakuid naisautorite suhtes.

 

Teoste kättesaadavus ja taastrükid

Autori teoste taasavaldamine on oluline protsess, seda on nimetatud ka mälu infra­struktuuriks või kultuuriliseks mnemotehnikaks, st see on ühiskondlik meetod organiseerida ja arendada kultuuri kirjalikku mälu. Kultuuri kirjalik mälu on selles tähenduses avalikkuses ringlevad tekstid, mida üha uuesti esile tõstetakse, samas kui teised on unustusehõlma vajunud. Tekstide taas­avaldamine toob nad esile ja asetab tähelepanu keskmesse. (Henrikson 2010: 103–105)

Teoste taasavaldamine on eriti oluline unustatud autorite esile toomiseks, sest taastrükkide kaudu asetatakse vähetuntud tekstid uude, tänapäevasesse konteksti. See aitab kaasa kirjandusajaloo ja -mälu ümbermõtestamisele, sest võib muuta välja­kujunenud narratiivi ja rõhuasetusi. Teoste uustrükid antakse välja tänapäevases šriftis, mida on mugavam lugeda kui näiteks esmatrüki gooti kirja, uue kujundusega ja sageli ees- või järelsõnadega. Väga vanade tekstide puhul võib olla vajalik keeleline redigeerimine. Näiteks on Suburgi „Kogutud kirjatööde” (2002) väljaandes tema teosed keeleliselt kaasajastatud. Samuti on uustrükkide puhul oluline see, et üldjuhul pöörab ajakirjandus neile tähelepanu, neid tutvustatakse ning retsenseeritakse.

Näiteks taasavaldati kümmekond aastat tagasi Helga Pärli-Sillaotsa kolm romaani (2009, 2012) koos järelsõnadega, mis kindlasti suurendas autori tuntust tänapäeval. Pärli-Sillaotsa teosed olid ilmunud aastatel 1939–1940 ja need sõjaeelsed välja­anded ei olnud kättesaadavad, mistõttu ei olnud autori nimi ja looming laiemalt tuntud. Varakult katkenud eluteega Pärli-Sillaots oli andekas noor autor, kes sai kriitikas sooja vastuvõtu osaliseks: romaan „Karjäär” pälvis 1939. aastal kirjastuse Loodus romaanivõistlusel III auhinna ja „Tee viib järveni” Päevalehe ajaleheromaani võistlusel II auhinna.

Nõukogude ajal taasavaldati kehtiva ideoloogiaga sobivate naisprosaistide loomingut, nagu Elisabeth Aspe ja Leida Kibuvits (novelle ja jutustusi, romaanidest ainult „Soomustüdruk” autori ümbertöötatud kujul 1957). Sobimatute autorite – kes olid sõja järel läände emigreerunud või kelle looming ei vastanud ­nõukogulikule ­kirjanduskäsitlusele – teoseid uuesti välja anda ei saanud. Nii ei sobinud Pärli-­Sillaotsa looming avaldamiseks nõukogude perioodil ja ka Morni teoseid sellal välja ei antud. Raamatukogudest võis mõningaid sõjaeelse perioodi naisprosaistide teoseid laenutada juhul, kui need ei kuulunud erifondi või ei olnud keelatud raamatute nimekirjas, nagu Alide Erteli romaanid „Moodne daam” ja „Lilla lehekesed”, kuigi neid käsitletakse nõukogudeaegses eesti kirjanduse ajaloos (vt siinses teemanumbris Grauberg 2023).

Tänapäeval on taastrükke mitme unustatud naisprosaisti loomingust, näiteks Morni, Tigase, Kaburi (Kõivu), Ranna jt teosed on ilmunud kirjastuse Eesti Raamat sarjas „Eesti romaanivara”. Enamasti on teosed varustatud järelsõnadega, mis asetavad teose ajastu konteksti ning annavad tänapäeva lugejale vajalikku taustainfot.

Taasavaldamise kõrval on oluline vanade teoste digiteerimine, mis on leitavad digitaalarhiivist Digar. Kuigi digiteeritud teosed ei ringle sellistena nagu kordus­trükid, annavad ka need panuse teoste levimisse. Vanemate teoste puhul võib ­osutuda probleemiks gooti kiri, mida tänapäeva lugeja enamasti ei suuda lugeda, sest sageli digiteeritakse neid originaalkujul, st esitades nad faksiimilelaadse välja­andena (kuigi mõnikord on digi­teeritud variant lihtsalt tekstifail tänapäevases kirjas). Samuti ei tutvustata digiteeritud teoseid ajakirjanduses sel moel nagu taastrükke. Lugeja ei teagi neid otsida Digarist, kus on leitavad paljude XIX sajandi lõpu – XX sajandi alguse naisprosaistide teosed: näiteks on digiteeritud Suburgi „Liina” (1877); Aspe „Ennosaare Ain” (1910), „Kasuõde” (1913) ja „Aastate pärast” (1911); Pärli-Sillaotsa „Improvisatsioon mängutoosis” (1939) ja „Karjäär” (1939); Erteli „Lilla lehe­kesed” (1919) ja „Rooste” (1910); Morni „Andekas parasiit” (1927); Sillaotsa teoseid, nagu romaan „Anna Holm” (1913), lastejutte ja kirjanduskriitilisi käsitlusi, ja paljude teiste autorite loomingut. Üldjuhul on need vabalt kättesaadavad, v.a juhtudel, kui teosed on veel autoriõigusega kaitstud, sel juhul saab neid lugeda autori­seeritud töökohtadel viies raamatukogus.

Digar on oluline ka seetõttu, et lisaks originaalteostele on digiteeritud suur hulk omaaegset ajakirjandust, nii et sealt saab lugeda arvustusi ning kirjandus­kriitilisi käsitlusi. Seega on võimalik luua teosele kontekst kaasaja kirjanduskriitika kaudu.

 

Naiskirjanikud ja meediakajastus

Siinse alajaotuse eesmärk ei ole anda põhjalikku ülevaadet naiskirjanike kujutamisest meedias, mis on eraldi suur uurimisteema, vaid viidata suundumustele ja illustreerida neid mõne näitega.

Tänapäeval kujundab kirjanike tuntust oluliselt meedia, alates ajalehtede-ajakirjade kirjandusretsensioonidest kuni internetimeediani ja internetis kättesaadavate teatmeteosteni (nt Vikipeedia). Oluline on see, millistest autoritest ajakirjanduses kirjutatakse, milliste autorite juubeleid tähistatakse ning kes ja kuidas need autorid valib. Hasselblatt (2015: 193) on juhtinud tähelepanu sellele, et eesti meedias toimub naiste pisendamise või triviaalseks muutmise mehhanism, see tähendab „naiste kujutamist pisemate ja vähem olulistena, kui nad seda tegelikult on, ning nende esitamist naeru­väärsena, nii et kellelegi ei tuleks pähe neid liiga tõsiselt võtta. See toimub igapäevaselt meie meedias, kandudes sealt edasi uurimustesse ja teatmeteostesse.”

Silma hakkab eelkõige see, et mida vanema perioodiga on tegemist, seda vähem naisautoreid ajakirjanduses tutvustatakse. Näiteks vanemast kirjandusloost meenutatakse juubelite puhul Koidulat, harva aga Aspet, keda on nimetatud isegi „Eesti oma Jane Austeniks” (Helend-Aaviku 2021). Harva, kui üldse, on juttu sõjaeelse perioodi naisprosaistidest. Võib muidugi väita, et kirjanduse roll meedias ongi tagaplaanil ja meediakajastustes tuleb rõhuda kirjandusajaloost tuttavatele nimedele. Teisalt, arvestades meedia harivat funktsiooni, taastoodab selline tava stereotüüpseid arusaamu naiskirjanike rollist kirjandusajaloos ja kultuurimälus.

Mitmesugused edetabelid on samuti olulised sooliste hierarhiate kinnistamisel. Näiteks korraldasid 1999. aastal Eesti Entsüklopeediakirjastus, Eesti Päevaleht, Rahvusraamatukogu, Kuku raadio ja TV3 Eesti XX sajandi saja suurkuju valimise. Nimekirja kuulusid teadlased, ühiskonnategelased, muusikud, teatri- ja filmiinimesed, kunstnikud, sportlased ja kirjanikud. Viieteistkümne kirjaniku hulgas oli kaks naisluuletajat (Alver, Under), aga mitte ühtki naisproosakirjanikku. (Sajandi sada… 2002) Meedia rolli seejuures ei saa alahinnata, sest just meedia abil kinnistus see valik kultuuriteadvusse.

Värskema näitena võib tuua ERR-i hiljutise saatesarja „Meie kirjanduse lugu”, mis valmis Eesti Kirjanike Liidu 100. aastapäevaks. Sarja esimeses saates, mis jõudis aastani 1940, oli esindatud ainult kaks naisautorit: Koidula (keda lühidalt mainiti) ja Under, kellest räägiti pikemalt. Vaatajale jäi mulje, et varasemas eesti kirjandusloos teisi naisautoreid ei olnudki. Selline vaatenurk peegeldab saate tegijate kas teadlikke või teadvustamata valikuid.

Ent on erandeid, mis just keskenduvadki vähetuntud ajalooliste naiste tutvustamisele, nagu ajalehe Postimees rubriik „Ajaloonaine”. Seal on ilmunud palju kirjutisi naistest eesti kultuuriloos ning käsitletud mitmeid naiskirjanikke, nagu Suburg, Pärli-Sillaots, Aspe, Wuolijoki, Kallas, Marie Heiberg. Need tekstid mitte ainult ei too lugeja ette autoreid, keda tänapäeval eriti ei tunta, vaid annavad neist ka suhteliselt põhjaliku ülevaate. Valdav osa neist tekstidest on nüüdseks välja antud raamatuna (Reinart 2018, 2020).

Oluline pole üksnes naisprosaistide esindatus meedias, vaid ka see, kuidas nende loomingusse suhtutakse. Mõnikord on kriitikas tunda kahtlevaid või negatiivseid hoiakuid, kui naisautori teos käsitleb nn naiselikke teemasid. Äärmusliku näitena võib tuua Vaapo Vaheri arvustuse „Tädikirjanduse klassika” (2002), kus otsesõnu halvustatakse naisprosaistide loomingut. Kuigi tekst käsitleb Morni romaani „Tee ja tõde” (2002), pühendab autor osa sellest arutlusele nn tädikirjanduse üle. Vaher määratleb tädikirjandusena Kärt Hellerma, Viiu Härmi, Heljo Männi loomingut. Tädikirjanduse iseloomulike joontena toob ta esile moraalsete kategooriate – hea/halb, ülev/madal, õilis/vääritu – rõhutamise, leides, et tädikirjandusel on ühiseid jooni sotsialistliku realismiga: „Mõlema jaoks on oluline tendents, millegi kuulutamine, üleseletamine. Mõlemad teavad, mis siinilmas on õige, püha, puhas ja õilis. Ja vastupidi, mis on paha, pähh, madal ja vääritu.” (Vaher 2002: 18) Tädikirjanduse äärmuslike nähtustena toob ta esile „patoloogilise feminismi” ja „beibekirjanduse” ning „ilukirjandusliku mamminduse”, mida „esindavad näiteks Heljo Mänd ja tema ümber koondunud seltskond. Kuigi ka viimane nähtus, niiöelda männindus on ­tarvilik, seeläbi imbub rahvuslikku psühho- ja sotsiokultuurilisse atmosfääri vähem neuroosi.” (Vaher 2002: 18) Ka Morni looming, mida ta põhjalikumalt käsitleb, jääb tema arvates kuhugi tädikirjanduse keskpaika, kuigi ta leiab samas, et „vaimu fundamentalistina pole tal kogu eesti kirjandusloos vastast” (Vaher 2002: 19). Morni loomingu tase ei küündi Vaheri (2002: 19) arvates väga kõrgele: „Ta vaid kõneleb dotseerivalt kõiksugu üllaist vajadustest, ent ta loodu ei tõuse igavikule ligi – kunstiliste meetoditega.”

Vaheri vaatenurk toob esile, et naisautorite loomingu eripära – teistsuguseid teemasid, vaatenurki või käsitlusviise – võivad meeskriitikud näha negatiivses võtmes, alavääristades naiskirjanike loomingut tervikuna ja andes sellele kunstilise küündimatuse värvingu.

Järjest olulisemaks on tänapäeval muutunud see, kas üldse ja millist infot leidub autorite kohta internetiavarustes, kuna enamasti otsitakse esmainfot just sealt. Internetiallikad on mitmekesised, alates Vikipeediast ja ajalehtede veebiversioonidest kuni andmebaasideni, nagu EWOD (Estonian Online Writers Dictionary) ja „Kreutzwaldi sajand”.

Ent näiteks eestikeelse Vikipeedia käsitlused kirjanikest on ebaühtlased ega paku akadeemilise kirjandusajalooga võrreldavat usaldusväärset infot isegi siis, kui tõlgenduste rõhuasetused kõrvale jätta. Näitena võib tuua Suburgi käsitluse,⁴ kust saab teada eluloo, mida käesoleva artikli kirjutamise ajaks on täiendatud (alajaotused „Elukäik”, „Mälestuse jäädvustamine” ja „Isiklikku”), ja negatiivseid arvamusi tema isiku kohta, aga mitte kõige olulisemat ehk seda, miks tema tegevus on oluline eesti kultuuriloos. Käsitlus on ühtlasi hea näide allikakriitilise lähenemise puudumisest: läbisegi on esitatud nii teadusartiklite kui ka omaaegsete kõmulehtede seisukohti, nagu ajalehest Uudisleht pärit Suburgi isikut kritiseeriv anonüümne artikkel. Ka on toetutud ainult internetis leiduvale eestikeelsele infole ja sellelegi valikuliselt, näiteks puuduvad igasugused viited Undla-Põldmäe (2002a, 2002b, 2002c) uurimusele Suburgi tegevuse kohta, mis olnuks usaldusväärne allikas selle vikiartikli koostamisel.

Seevastu ingliskeelses vikiartiklis on antud adekvaatne ülevaade Suburgi tegevuse olulisusest eesti kultuuris.⁵ Neid tekste võrreldes on ilmne, et eesti- ja ingliskeelse käsitluse autorid erinevad.

Mõne autori kohta on Vikipeedias leiduvad käsitlused väga lühikesed ja mittemidagiütlevad, nagu Erteli kohta käiv neljarealine sissekanne. Salme Kõivu (Kaburi) käsitlus on küll pikem, ent tema loomingust on juttu väga vähe, ainult mõni lause. Helene Ranna sissekandes ainult nimetatakse tema kaht romaani ja kaht luulekogu, puudub teoste lähem käsitlus ja loomingu mõtestamine eesti kirjanduse kontekstis.⁶ Mitme naisprosaisti loomingu käsitlusi pole üldse eestikeelses Vikipeedias, nt Irma Truupõld, Leida Tigane ja Agnes Taar, see-eest on nende kohta sisse­kanded saksakeelses Vikipeedias ja Tigase kohta ka inglise keeles.⁷

Vikipeedial on suur mõju avaliku teadvuse kujundamisel, aga ka ebaadekvaatse info levimisel, kuna guugeldades tuleb esmane info enamasti sealt.

Vikipeedia kõrval on usaldusväärsemateks allikateks mitmesugused kirjanike/kirjanduse internetiandmebaasid. Kuigi EWOD on ingliskeelne, annavad sealsed lühikesed käsitlused kirjanikest usaldusväärset infot, olles valdkonna spetsialistide kirjutatud. Digitaalne tekstikogu EEVA keskendub küll eesti vanema kirjanduse tekstidele (alates XIII sajandist kuni XX sajandi alguseni), ent ühtlasi saab sealt usaldusväärset infot nii eesti kui ka Balti kirjakultuuri kuuluvate autorite kohta.

„Kreutzwaldi sajand” on veebisait, mis käsitleb eesti kultuuriajalugu XIX sajandi algusest kuni 1918. aastani. Isiku- ja kultuuriajalooliste ülevaadete kõrval leidub seal fotosid ning kirjandustekste. Sealsed erialainimeste koostatud autorite käsitlused annavad lühikese, kuid usaldusväärse ülevaate.

 

Kokkuvõtteks

Naisautoreid ei marginaliseerita ainult soo tõttu, aga see on kindlasti oluline (­tausta)­tegur nende loomingu hindamisel lisaks muule, mis mõjutab nais­prosaistide loomingu tuntust. Artiklis käsitlesin tegureid, millega olen oma uurimistöös rohkem kokku puutunud, nagu kirjandusloos autorite kohta esitatud narra­tiivid, üldhariduskooli õppekavad, teoste kättesaadavus, naiskirjanike meediakajastus. Ent ka teoste žanriline kuuluvus võib aidata kaasa autori marginaliseerimisele, nt autobiograafilisi tekste hinnatakse vähem, eriti kui nende autorid on naised. Seevastu on lastekirjandust peetud naistele sobivaks žanriks (vt nt Kruus 1971: 10) ning eesti kontekstis ka luulet, kus naisautoritele rajas tee Koidula.

Alahinnata ei maksa kirjanduse kui institutsiooni rolli, sest erinevad kirjandusväljal tegutsejad – kirjandusuurijad, kriitikud, kirjastajad jt – mõjutavad samuti naisautorite nähtavust. Näiteks on naistel olnud keerukam pääseda ligi kirjastamisele, mis on kindlasti mõjutanud nende loomingu avaldamisvõimalusi ja selle kaudu ka tuntust. Selle heaks näiteks on Aspe loomingu saatus, millest oli eespool juttu. Aga ka Suburgi puhul on see tegur oluline: kui Suburg eesti esimese naiskirjastajana poleks hakanud välja andma ajakirja Linda, ostes selleks isegi trükipressi, oleks tal olnud raskem leida oma kirjutistele avaldamiskohta. Ilmus ju näiteks Suburgi jutustus „Leeni” ajakirja Linda 1. aastakäigu 1. numbris (Suburg 1887) ja mitmeid oma tekste, mida ta kirjutas vastukaaluks kriitilistele rünnakutele, ei saanudki ta mujal avaldada, sest need lükati tagasi.

Kirjandusuurijate ja -kriitikute hinnangute mõju teoste tuntusele ja saatusele on märkimisväärne ja Eesti ajaloolist konteksti arvestades on enamik neist olnud mehed, kes sageli on naiskirjanikest mööda vaadanud. Hinnangud naisautorite teostele on sõltunud ka ajastu arusaamadest naise rolli kohta ühiskonnas, näiteks XIX sajandi teise poole, sh rahvusliku liikumise juhtide soolised arusaamad määratlesid naise tegevusvaldkonda koduse sfääriga ja see on mõjutanud hinnanguid nais­kirjanike teostele (vt Annuk 2012). Koidulat võib selles kontekstis vaadelda erandina, mis kinnitas reeglit.

Oluline roll on rahvusnarratiivil, mille kaudu tõstetakse esile pigem neid autoreid, kelle looming sellega rohkem seostub. Naiskirjanikud, kes käsitlevad teemasid, mis sellega niivõrd ei haaku, võivad jääda tagaplaanile, kuigi see puudutab mõnikord ka meesautoreid.

Taustategurina mõjub kaasa kirjandusuurijate vähesus, selleks et iga autori puhul saaks alustada alati algusest, st esmastest allikatest, või et mõne autori kohta luua mitu erinevat käsitlust. Neid muidugi on (nt Koidula), aga see puudutab pigem üksikuid autoreid. Teisalt on mõistetav, et kirjandusuurijad usaldavad varem ­tehtud tööd, aga nii levivad põhjendamatud eelarvamused ja stereotüübid. Oma osa on Eesti teadus­poliitikal, mis tänapäeval on projektipõhine, nõuab kiiret publitseerimist ning eelistab ingliskeelseid publikatsioone ega soosi aeganõudvat arhiivipõhist uurimissuunda.

Lõpuks on olulised ka geopoliitilised tegurid ehk see, kuidas erinevad ühiskondlikud süsteemid (Eesti Vabariik, nõukogude aeg, taasiseseisvumisperiood) mõjutavad kirjandusvälja ja seal tegutsejaid. Oluline on tähelepanu pöörata sellele, milliseid autoreid erinevad riigikorrad esile toovad ja miks. Eriti just nõukogude periood oma ideoloogilise survega kujundas autorite kohta kinnistunud käsitlusi, mille mõju on tunda senimaani.

Et mõista naiste kui (proosa)kirjanike rolli eesti kirjanduse ajaloos, tulekski nende loomingut rohkem uurida ja mõtestada tänapäevastest vaatenurkadest.

 

Artikli valmimist on toetanud Euroopa Liit Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu (Eesti-uuringute Tippkeskus) ning uurimisprojekt „Kultuurilugu ja arhiiv: allikad, probleemid, vaatenurgad” (EKM 8-2/22/1).

 

Eve Annuk (snd 1964), PhD, Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteadur (Vanemuise 42, 51003 Tartu), eve.annuk@kirmus.ee