TOSINKONNAST LÄTI LAENUST, MIS ENAMASTI POLE SEDA

Hiljuti arvustas läti ja soome keelest tõlkijana tuntud Kalev Kalkun (2012) Eesti Keele Instituudi leksikograafi Inge Käsi koostatud „Vanapärase Võru murde sõnaraamatut”, kus tuuakse muu hulgas näiteid ka võimalikest vene, saksa ja läti laenudest. Vaadeldavas sõnaraamatus pole oma- ja laensõnu eristatud, seega on arvustaja laenuallika omapäi välja otsinud. Tavaliselt pole kombeks arvustust arvustada, aga et on eksimusi, siis ei saa mitte vaiki olla. Lisaks loodab siinkirjutaja kirjutisega veidi täiendada lõunaeesti sõnade päritolu ja keelekontaktide uurimist.

K. Kalkuni esitatud vähesed vene (arvult viis) ja saksa päritolu sõnade näited (kolm) on õiged, ent vastuväiteid kutsub esile enamik läti laensõnu. Paraku näib arvustaja olevat usaldanud ainult oma vaistu, mispuhul vaid mõni etümoloogia on läinud ka täkke. Tegelikult on arvustuses läti laenude pähe toodud tosin kagueesti keelenäidet erinevat päritolu. Kõigepealt leidub nende seas mitu omasõna. Üks neist on Eestis palju laiemalt tuntud kostum(m)a ’üles sulama, pehmenema’ (VVMS: 250), kostma ’sulatama’ ja kostutama ’sulatama, niisutama’ (vt VMS I: 284). Sellel tüvel on vasteid teisteski läänemeresoome keeltes, nagu sm kostua, krj koštua, vps kostuda ’sulada’, mistõttu kindlasti on tegemist läänemeresoome sõnaga (EEW III: 967). Järelikult saab sarnasus läti lekseemiga kust ’sulama’ olla vaid juhuslikku laadi.

Sõnu klymba(1) ’lonkur’ (VVMS: 232) ja lt klibs ’lonkav’, millel on põhimõtteliselt sama tähendus, ei saa omavahel ühendada, sest tõsiseid probleeme tuleks m-hääliku selgitamisega. Lt klibsongi laenatud võru keelepruuki kujul kliba (Vaba 1997: 90). Lekseemiga klymba kuulub kahtlemata kokku klympama ’lonkama’, millega on üsna sarnased üle Eesti eri paigust registreeritud kitsama või laiema levikuga klimpama, limpama, limpima, lompama, lumpama, lömpama, lümpäme tähenduses ’lonkama’. Eeldades, et ’lonkama’ tähendas ’longates käima’, tohiks siinkohal kõrvutada ka mp-ühenditega sõnu, mis tähendavad ’kuidagi eriliselt käima, lonkima, vantsima’, nagu lampima, lämpama, lämpima ’käima’. Siinpuhul väärivad tähelepanu ka häälikuühendit -mps-sisaldavad klõmpsima, klömpsama, klömpsima, lempsama, limps(i)ma, lömpsima ’lonkama’ ning lampsma ’käima’ (leviku kohta vt VMS I: 242, 245, 404, 425, 440, 470, 491, 497, 502). Niisiis näivad kõik nimetatud (k)lVmp(s)V-tüvega sõnad kuuluvat deskriptiivsete ehk viimasel ajal soome teadlaste terminieelistuse kohaselt ekspressiivsete kilda.(2) Tegelikult pole see üheselt nõnda.

Asja komplitseerib tõik, et vähemalt sõna limpama peetakse, tõsi küll kahtlemisi, laensõnaks. Eesti sõnal on täielik vaste soome keeles kujul limpata ’longata’. Nende lähteks peetakse küsimärgiliselt germaani keeli, vrd omavahel suguluses olevaid samatähenduslikke sõnu ingl limp, küsks limpfen, samuti lampen ’alla rippuma’; eesti kl-algusega kuju on seejuures peetud deskriptiivseks (EEW IV: 1314–1315; SSA II: 77–78; ChDE: 598). Kui saksa lekseemis arvestada veel tüvemuutustega limpf-, lampf-, lumpf-(MW I: 1000), siis saakski põhjendada suurema osa eesti (k)lVmp(s)V-tüveliste sõnade tekke. Alo Raun peab sõna lompama deskriptiivseks (EET: 78). Sõna  lämpama ’lonkama väljapoole pööratud jalaga’ kõrvutatakse teiste sarnaste läänemeresoome sõnadega, nt sm lämmytä, vps lämbuda ’painduda’, mida peetakse samuti deskriptiivseks (EEW V: 1444–1445; SSA 2: 124). Häälikuline vastavus pole päris täielik (*mpp~ *mp). Sõnasisene -a- on kõigil eespool esitatud juhtudel tuletusliide.

Ekspressiivsõnade uurimine on andnud sageli üsna vastuolulisi tulemusi. Üldiselt võimaldab ühe või teise sõna ekspressiivseks tunnistamine kergeid, ent puhuti isegi liiga kergeid lahendusi, mis võivad, aga ei tarvitse tõde kajastada. Käsitletavas sõnakimbus, mis väljendab kehalist puuet, sisaldab kaheldamatult ka ekspressiivset alget. Ühelt poolt võib oletada, et tegu on algse germaani laenuga, mis on eri paigus, eri aegadel ja eri põhjustel andnud erineva struktuuriga sõnu. Lisaks on oma osa etendanud ka mõiste kalduvus ekspressiivsusele. Teisalt pole välistatud, et afektile ei tugine ka germaani sõna, mida seostatakse tähendusega ’kõver, längus’ (SSA 2: 78).

Onomatopoeetiline näib olevat ka mäürämmä ’mörisema’ (VVMS: 443), vrd ka Lüganuse mäurama ’möirgama’. Neile lähedaste tähendustega on maurama, meurama, mourama, mõurama, möurama(VMS II: 20, 27, 34, 53, 63). Omal ajal pidas taani keeleteadlane Vilhelm Thomsen läti sõna maurot ’möirgama (veiste kohta)’ läänemeresoome laenuks (lv mour, ee mõuramasamas tähenduses), ent hiljem leiti sama tüvega lekseem ka leedu keelest ja mõlemale indoeuroopa päritolu (LDW II: 570; LEV: 573). Tüvi mauresineb kujul mauruta ’näuguda (kiimase kassi kohta); hädaldada; haliseda; nuruda; manguda’ ka soome keeles.(3) Selle onomatopoeetilises päritolus pole kaheldud, ent seda on ekslikult ühendatud eesti sõnaga maaruma ’manguma, nuruda’, mis on tegelikult lähtunud mustlaskeelest (SSA 2: 155; vt Ariste 2010: 231 jj).(4)

K. Kalkun kõrvutas kolm räü-algulist Kagu-Eesti sõna (räüs, räütmä, räüstämä) läti sõnaga raustªıt ’tõmbama, tirima’. Ilmselt on nende lekseemide algupära erinev või üksnes osaliselt kattuv. Lõunaeesti sõna räüs(s hääldub poolpikalt) ’rahe’ (VVMS: 640) ekspressiivset päritolu ei peeta kindlaks, kuid sobivaid vasteid sugulas- ega muudest keeltest pole ka leitud (vt EEW VIII: 2593). Seetõttu tuleb arvata, et tegu on tõenäoliselt genuiinse lekseemiga.

Samuti on seni jäänud tulemusteta setu räütmä ’maha tallama; sasima’ (VVMS: 641) teiste keeltega kõrvutamine. Ehituselt sarnased sõnad esinevad ka Põhja- ja Kirde-Eestis ning nende tähendusi ’poolpehmeks keetma’ ja  ’kupatama’ saab samuti eelmistega ühendada (vt VMS II: 357 räitama alt). Eri lugu on tähendusega ’hulkuma’ (Lüganuse). Paremate ideede puudumisel tuleks siiski oletada, et tegu on genuiinse, võib-olla ekspressiivse sõnatüvega.

Vastseliina kandi räüstämä ’rüüstama’ (VVMS: 641) pole samuti üksnes võru keele sõna, vaid on tegelikult idaeestilise levikuga, ulatudes Jõhvist Vastseliinani (VMS II: 357 räistamaall). Selle päritolu pole seni vist üldse uuritud. Siinpuhul võib eeldada, et ’rüüstama’ ja ’rebima’ kuuluvad samasse tähendusteringi, nagu näiteks sm riistäätähendab nii ’rebida’ kui ka ’röövida’ (SES 2: 58). Kui oletada tähenduse edasiarengut ’rebima’ ‹ ’rüüstama’ alles pärast laenamist, siis on võimalik kõrvutada sõna räüstämäK. Kalkuni pakutud läti vastega raustªıt ’rebima; tirima; tõmblema; kisklema’, mis koos leedu sõnaga raústyti ’rebima’ kujutab endast korduvat tegevust väljendavat tuletist ehk iteratiivi (vrd lt raut ’kiskuma, tõmbama’ ja ld ráuti ’üles tõmbama; välja rebima’, asjaomane sõnatüvi kuulub algindoeuroopa varamusse, vt LEV: 743; LEW II: 708–709). Vastavust lt au~ ee äüon seni täheldatud vaid ühes ekspressiivses läti laenverbis aurama~ äürämä ’valju häälega nutma; röökima; möirgama; möögima’ (vt Vaba 1997: 67). Päris tavaline pole ka järgsilbi lt ªı ~ ee a/ävastavus, kuid seda siiski esineb, vrd Räpina labatama ’lunastama, ostma’ ~ lt labªıt ’lepitama; paitama; ülistama’ (tähendusnihe vajaks küll selgitamist), lei soetama ’saatma’ ~ lt sutªıt ’saatma’ ja mõnel küsimärgiga juhul (Vaba 1997: 115, 360). Nagu käsitletust selgub, kahandab mitu mööndust laenuetümoloogia usutavust, kuid päris võimatu see ei ole.

Teisalt on sõnal räüstämä üsna sarnased vasted sugulaskeeltes, nagu ee rüüstama, sm ryöstää ’röövida, riisuda; rüüstata’, raastaa ’puruks rebida; riivida; tirida’, krj (lüüdi) ruastada ’rebida; kraapida; riisuda’, vps rastta~ räss-ta~ röstta ’rebida, kitkuda; riisuda’ jt. Oletatakse, et tegu on ekspressiivverbidega, mille esisilbi erinevate vokaalidega variantide vahel valitsevat mingi hämar seos (EEW VIII: 2637; SSA 3: 34–35, 75, 122; SVJ: 491). Sel juhul pole ju võimatu, et ka räüstämäon ekspressiivset algupära. Uuritav verb on ehituselt sarnane Urvaste, Rõuge, Põlva ja Lutsi sõnaga räüssäm(m)ä ’maha tallama’ ning viimati mainitud sõna tähendus eespool käsitletud räütmä-sõnaga. Kas sellest ka midagi olulist tuletada saaks, ei julge veel öelda.

Vene keelest pärinevad, nagu Mari Must on kindlaks teinud, setu kryynka, krynka ’savist piimapott’ (VVMS: 257), vrd vn крынка ’savipott; potitäis (piima)’, puustusõmaa ’puustus’ (VVMS: 579), vrd vn пустошь ’tühi, harimata maa, kõnnumaa’ ning seräknäq ’tuletikud’ (VVMS: 667), vrd vn серенка, серянка sõnast серная спичка ’väävlitikk’ (Must 2000: 148, 318–319). Juhtumisi on lt sºerkociÏnš ’tuletikk’ mõnevõrra sarnane seetõttu, et lt sºers ’väävel’ on laenatud kas idaslaavi keeltest või on mõlemal juhul tegu algse ühise indoeuroopa tüvega (LEV: 807).(5)

Huvi pakub üsna laialdase levikuga, nimelt Tartu- (ainult Võnnu murrakust), Võru-, Setu- ja Lutsimaalt kirja pandud salitsa(m)ma~ salitsõmma ’nöörile ajama, lükkima’ (VVMS: 655; VMS II: 382), mille päritolu oli seni peetud ebaselgeks (vt EEW VIII: 2684; Koponen 1998: 163). K. Kalkun seostas asjaomase lekseemi läti sõnaga salikt ’kokku panema, kokku laduma’, mis esineb ka kujul salicinºat (LDW III: 671). Mõlemad läti sõnad koosnevad prefiksist sa- ’kokku’ ja verbidest licinºat või likt (teatud vormides k > c) põhitähenduses ’panema’; esimene neist esineb tänapäeval vaid koos eesliitega, nt  atlicinºat ’kõrvale panema, tagavaraks panema’ (LDW II: 465, 467). Läti sõna lik- peetakse indoeuroopa algupäraga tüveks (LEV: 535). Käsitletava lõunaeesti sõna pööramisel jääb osas vormidest tse-/tsõ-osis seaduspäraselt liitmata. Seega on pärast laenamist hakatud uuritavat sõna pöörama analoogiliselt teiste, genuiinset tse-liidet sisaldavate sõnadega, nagu valitsõma, manitsõma (VES: 513, 597). Teisalt on Võru- ja Setumaalt ning isegi Rapla kandist registreeritud salima ~ sal’ma ’lükkima’ (VMS II: 382). Sel juhul on tse-d peetud liitena ilmselt ebaoluliseks. Kuusalu, Kadrina, Kodavere salÍm ’ketilüli, aas’ ja salitsema ’kaapima’ vajavad eraldi uurimist. Lisatagu, et K. Kalkuni esitatud sõnade hulgas peetakse kahtlemata läti laenuks üldeestiliseks saanud sõna nuumama (VVMS: 467; vt Vaba 1997: 143–144).

Omaette pähkel on Lõuna-Eestis laiema levikuga virges ’vagu’ (VVMS: 865; vt ka VMS II: 689). See ei seostu otseselt läti sõnaga virkne ’rida, rodu’ – milles k< *t – erinevate lõpuosade poolest. Julius Mägiste on kõrvutanud tema enda arvates läänemeresoome päritoluga sõna virgeseesti sõnadega virg : virge ’laineline mullakuhjatis rannal’, vire : vire ’veejoom, tuulest tekkinud veeviir’ (vrd sm vire: vireen~ virkeen ’väike laine’) ning viimaks küsimärgiliselt sõnaga virendama ~ virvendama(EEW XII: 3873, 3875). Eino Koponen (1998: 62–63, 195–196) ühendas virges-sõna põhjaeesti sõnaga viirg, pidades lähteks deskriptiivse algupäraga tüve *vir-. Ekspressiivsõnaks peab soome sõna vire ~ virika SSA (3: 456). Lisaks on läänemeresoome keeltes tähendusega ’miski perioodiliselt või teatud vahemaa järel korduv’ sõnu veelgi nagu näiteks vdj virka ’rida, rodu; helmevöö’.

Sõna viirg jt on oletamisi peetud ka balti laenudeks, ent segavaks asjaoluks on saanud leedu tähendusvastete puudumine. Seevastu kõhklusi läänemeresoome omasõnaks pidamiseks lisavad häälikuliselt ja tähenduselt sarnased indoeuroopa (läti ja slaavi) sõnad, nagu lt verdze (< *verge) ’suur hunnik; pikk rivi’, virgele ’toaehteks niidile lükitud õletükid ja kirjud paberitükid; õlest kett’ (vrd lt vert ’lükkima’), vn вереница ’pikk rivi’ jt. Mainitud lekseemid lähtuvad indoeuroopa tüvest *ßuer ’pöörama’ (LDW IV: 605). Kahjuks pole eesti keeles omasõna ja laensõna dilemmat seni veel õnnestunud lahendada (lähemalt vt Ernits 1999: 13 jj).

Mida võiks öelda kokkuvõtteks? Enamik K. Kalkuni eeldatud läti laensõnu tegelikult seda pole. Käsitletute seas on nii omasõnu kui ka vene laene. Suur osa sõnu on ekspressiivleksika tunnustega, kuid samal ajal võib mõnele neist leida vasteid balti keeltest. Tundub, et mõni esialgu laenatud sõna võis eri paigus, aegadel ja põhjustel anda erinevaid variante, hakates sarnanema ekspressiivsõnadega. Praegu on konkreetsete teadmiste osas veel palju ebaselget, mida keelekontaktide uurijatel tuleks eriti lõunaeesti murrete põhjal kui ka laiemaltki selgitada.

TEKSTIS KASUTATUD LÜHENDEID

Keeled: ee= eesti; ingl= inglise; krj= karjala; küsks= keskülemsaksa; ld= leedu; lei= leivu; lt= läti; lv= liivi; sm= soome; vdj= vadja; vn= vene; vps = vepsa.

1. Selles kirjutises kasutatakse teadusliku transkriptsiooni asemel lihtsuse mõttes võru kirjaviisi.
2. Vt näiteks Forsberg 2010: 5 jj.
3. SES 1: 845 esitab osaliselt teised tähendused ’koriseda (kõhu kohta); nuruda; manguda, lunida’. Tähenduses ’manguda’ esineb ka näiteks sm naukua ’näuguda jt’ (SES 1: 966).
4. SSA peab alusetult (tõsi küll, kahtlemisi) läti sõna ka läänemeresoome laenuks.
5. Lt koci,nš (< koks ’puu’) on LDW II: 340 registreerinud vaid tähendustes ’tugev ini-mene’, ’lihtsameelne inimene’ ja ’mesipuu’.