Pealkiri tekitab segadust. Mõtlen ja mõtlen: miks „kirg ja kavalus”? Minu äratundmist mööda oli Marta Reichenbach-Gerland-Rannat, pseudonüümiga M. Sillaots, üks tõsine inimene, tahaks koguni öelda, „tõsine töömees”, ei olnud temas ei kirge ega kavalust. Just neid kaht ehk kahetsusväärselt kõige vähem. Küll aga visadust, kohusetunnet, edasipürgimist. Siiski, tõsimeelses ellusuhtumises ei puudunud huumorimeel, isegi vangimajast saadetud kirjades. Aga peaasjalikult peitus temas pedagoog, kelleks ta end ju noorena koolitas, ja didaktika (omaette teadusharu) on pannud pitseri ilmselgelt ka kõikidele tema kirjandusloolistele kirjutistele, arvustustele ja – veel kõige rohkem – ilukirjandusteostele. Kas see „õpetlikkus” ja „eeskujulikkus” ärritabki ehk praegusi, tagantjärele pisut üle õla hindajaid? Aga XX sajandi alguse Eesti vajas harimist ja kasimist. Pseudonüüm M. Sillaots (raamatukaantel alati nimelt nii, ilma eesnimeta) tegi kõikides oma kirjatöödes ju tegelikult rahvahariduslikku valgustustööd.
Seegi, et juba enne Esimest maailmasõda tegutses Eestis iseseisev kirjutav naine, kes toitis oma sulega ennast ja teisi, oli ebatavaline ja teedrajav. Mitme aastakümne lakkamatu kirjutamise-tõlkimise kõrvalt ehitas see kirjutav naine veel Nõmmele maja ja rajas aia. Tallinna Naisklubi üleskutsel kirjutatud romaan, tingimisi autobiograafiline, aga võib-olla ka kergelt eneseirooniline „Viiskümmend” (1937), oli tööeestluse musternäidis, „ideaalse” eesti naise kingitus iseendale 50. sünnipäevaks, unistuslik summa summarum, ehkki nüüdislugejale mõjuvad Marta Sillaotsa romaanid oma idealistliku programmi ja moraliseeriva skematismiga kohati paratamatult natuke koomiliselt ülepingutatuina. Ometi leidub neis ka aegu üleelavaid lehekülgi ja elukujutusi.
Aga kui Marta Sillaotsa algupäraseid ilukirjandusteoseid ei või tänapäeval hinnata mitte rohkemaks kui „tublideks keskmisteks” – noorpõlve esimesed katsetused („Algajad” 1910, „Anna Holm” 1913 ja „Kodukäijad” 1914) pakuvad muide märksa rohkem uudseid mõttekäike ja avastuslikku huvi kui hilisromaanid –, siis tema t õ l g i t u d kapitaalteosed aitasid matsirahvast (või kadakarahvast) erudeeritud eesti ja Euroopa rahvaks kujundada.
Ja tema hariva – kogumahult ju peaaegu et mõõtmatu – kirjatöö läbilõiget püüab nüüd esitleda Ilmamaa valimik.
Valimiku esimeses osas taasavaldatud Marta Reichenbachi varajased pedagoogilised kirjutused Ellen Key vaimus, „Individualismus lastekasvatuses” ja seisukohad laste seksuaalkasvatusest mõjuvad 100 aastat hiljem muidugi 100 aastat vanadena, mida nad ongi. Mitte et neid ei oleks tulnud avaldada. Pilguheit saja aasta taha on ju XXI sajandi oludes üpriski valgustav. Puuduseks on nende 23-aastase neiu kirjatükkide õppurlik tõsimeelsus ja ohtrasõnalisus. Tiina Jõgeda psühholoogiakolumnid Eesti Ekspressis on märksa lõbusamad, kuid 1910. aasta Postimehes valitses teine stiil. Jaan Tõnissoni ennastki on tänapäeva inimesel raske lugeda. Sisu poolest sobiks aga näiteks „Rahvusline enesetundmus” tänasesse päeva niisama hästi kui 1911. aastasse: „Olgu nüüd lugu rahva arvu kahanemisega kuidas on, vaimlise väljasuremise hädaoht on meil vähemalt niisama suur kui füüsikalise kadumise hädaoht. Mida enam üksikud rahvaliikmed võõrakeelse hariduse omandamisega ühes ka võõra keele ja võõrsilt laenatud kultuuri ning ilmavaated omandavad, seda nõrgemaks jääb rahvusline tundmus. [---] Ühes võõra kultuuri omandamisega muutuvad inimese d… vaimliselt võõra rahva liikmeks.”
Kümme aastat hiljem Tallinna Teatajas ilmunud vested näitavad juba väljakujunenumat, isikupärasemat, paindlikku ja tundlikku eesti keelt ning küpse kirjaniku ja tõlkija värvikat sõnavara ja elavat eluvaatlust.
1935. aastal koostatud kokkuvõttes „Eesti naise loovast tööst kirjanduse alal” peab Sillaots nentima, et kui teaduste alal on vabariigi akadeemilistel naistel ette näidata küllaltki laiaulatuslik produktsioon, siis pärast Koidulat on küll tulnud Anna Haava ja Marie Under, on ilmunud uusi naisprosaiste, pole aga õieti olnudki silmapaistvaid naisdraamakirjanikke (peale Soomes tegutseva Hella Wuolijoe) ja kirjanduskriitika alal tegutseb järjepidevalt vaid kuus naist. Nende hulgast oli kõige produktiivsem muidugi Sillaots ise.
Valimiku teine osa pakubki läbilõiget kirjandusarvustustest: Tuglase „Felix Ormusson”, Betti Alveri „Tuulearmuke”, Leida Kibuvitsa „Soomustüdruk”, Aino Kallase „Mare ja ta poeg”. Ja valiku välisautorite tutvustusi: Maeterlinck, Rolland, Shaw. Korraliku, kohusetundliku, pedagoogilise kirjandustöö laadist eristuvad kaks vahepala, üks koomiline, teine traagiline: Molli Pilli vallatu kiri Tiibuse Marile ja Tiibuse Mari lopsakas murdekeeles vastus Molli Pillile (Tallinna Teataja, jõulud 1921) ja „Estonia” – kohalolnu elav dramaatiline reportaaž Estonia pommitamisest ja põlemisest „Krati” etenduse ajal (Eesti Noored, 1944).
Raamatu kolmandas osas on taastrükitud pikemad käsitlused August Kitzbergi (1925), A. H. Tammsaare (1927), Mait Metsanurga (1929) ja Hugo Raudsepa (1936) loomingust. Puuduvad „Eduard Vilde naistüübid” (1925, 46 lk) – vist ei mahtunud enam kaante vahele?
Raamatu neljas osa, mis praegu samuti puudub, oleks võinud sisaldada valiku Marta Rannati (NB! eessõnas on trükiviga: mitte Rannutiks, vaid Rannatiks eestistati Gerlandi nimi) pärast arreteerimist kinnistest majadest saadetud kirju ning vanapõlve kirju omastele.
„Tema vaimu vist ei murtud. Või murti?” küsib eessõnas (lk 10) Hando Runnel. Kui paljud meie hulgast oleksid sellele saatuse nöögile ja ebainimlikele oludele vastu pidanud ja koguni julgenud (tõsi küll, erakirjades) ironiseerida võõrvõimu kuritarvituste üle? „Kodanlikku natsionalisti” ei „parandanud” mingid repressioonid. Ei, tema vaimu ei murtud.
Inimene, kes on lugenud Kirjandusmuuseumis Marta Rannati kirju, ei saa suhtuda sellesse väiksesse visasse naisesse armulikult-üleolevalt, et oli kah. (-ach! oli üks noore Marta Reichenbachi ajakirjanduslikest varjunimedest, mida Runnel rööbitab Hindrey KAH-iga.)
Eraldi tuleb rääkida tõlkijast, tõlkekultuurist ja tõlkeloomingust. „Mõtteloo” valimiku kõrvale võib Marta Sillaotsa kohta lugeda viimasest Methisest Katiliina Gieleni artiklit „Marta Sillaotsa eksplitsiitne ja implitsiitne tõlkepoeetika”. Tõlgete tagantjärele hindamise teooria üle võib küll vaielda – see, et Henno Rajandi 50 aastat hiljem tõlkis uuesti „Madame Bovary”, ei võta meie ajaloost ära neid 50 aastat, kui eesti rahvas luges Flaubert’i Sillaotsa tõlkes. (Sama võib öelda ka Jerome K. Jerome’i kolme paadimehe kohta.) Jah, omaaegne kirjastamispoliitika võimaldas, sageli isegi soovitas tõlgitavate teoste lühendamist. Aga me ei tohi kõigest hoolimata üleolevalt ütelda (ja koguni ära trükkida): „Aeg on teinud Sillaotsa tõlkeloominguga oma töö. Omal ajal viljakast tõlkijast ja kirjanduskriitikust on tänapäevaks järel v e e l v ä h e s e d, oma iseseisvat elu elama hakanud tõlketekstid, mida iga paari aasta järel kas siis kordustrükkide, kuid üha rohkem ikka uusväljaannetena raamatulettidele paisatakse. Tema alates 1919. aastast tõlgitud ligi 60 kirjandusteosest [---] on peale 1990. aastat uuesti välja antud v a i d 19 nimetust, enamik neist toimetatud kujul” [Minu sõrendus – A. S.].(1) Üheksateist kuuekümnest ei ole VÄHE ega VAID.
Aegunud keele toimetamine, sõnajärje ümbertõstmine on 50 aasta pärast loomulik. Aga põhimõtteliselt on eesti rahvas siiski ligi 100 aasta jooksul lugenud Marta Sillaotsa tõlkes Dickensit, Tolstoid, Turgenevit, Maeterlincki, Galsworthyt, Thomas Manni, Romain Rolland’i, Mark Twaini, Jack Londonit, Roger Martin du Gard’i, Anatole France’i etc., etc. Ja need on eesti (tõlkelise) kultuuri tüvitekstid, nagu nüüd on moes öelda.
Millest on kahju? Esiteks: et „Mõtteloo” valimikus ei leidu Marta Sillaotsa tõlkepoleemilisi kirjutisi, näiteks temperamentset vaidlust Bernhard Lindega (Eesti Kirjandus 1930, nr 2 jj). Ja teiseks: et valimik ei laiene Marta Rannati kirjadele – see polegi „Mõtteloo” sarjas üldiselt kombeks. Seda enam oleks aeg koostada omaette valimik Kirjandusmuuseumis talletatud kirjadest – ehe romaan kirjades „Marta Siberimaal”.
- K. Gielen, Marta Sillaotsa eksplitsiitne ja implitsiitne tõlkepoeetika. – Methis, Studia humaniora Estonica 2012, nr 9/10, lk 104–117.
