Hiired ja konnad Kuku klubis

 

Mihkel Muti memuaaride mahukate köidete järel, mis põlvkonnaromaanile „Kooparahvas läheb ajalukku” pidid olema soojendusbändi eest,(1) ei tulnud üllatusena romaani paksus, soov mingit perioodi kaante vahele saada, ning autori eelnevat loomingut arvestades ammugi mitte tegelaste valik või põhiline ajaveetmisviis. Küll oli üllatuseks tõik, et kõike seda lugeda oli võrdlemisi igav. Oma ajastut kirjeldavad Muti varasemad jutustused „Hiired tuules” (mille järjeks peab „Kooparahvast” Andrus Kivirähk)(2) või „Rahvusvaheline mees” hoopiski paremini. Hoolimata veelgi lopsakamast grotesksusest andsid need üksjagu täpsemalt edasi õhkkonda, mida samal ajal naeruvääristasid või ka ülistasid.

Tagantjärele võiks väita, et mainitud jutustused täitsid ühtlasi paremini Muti soovi ütelda „midagi ka neile, kel pole nõuka- ning üleminekuajast isiklikke mälestusi”, väljendada „midagi, mis on inimsaatustele omane laiemalt, üleajaliselt”.(3) „[J]ust selle pärast ma tajungi Muti loomingut paremini loominguna, et ma ei tea toonasest kunsti- ja kultuurielust suurt midagi,” kirjutas Mihkel Kunnus, arutledes Muti loomingu eluloolisuse üle.(4) Kuivõrd olen Kunnusega samaealine, tähendab see, et minu võimalused tegelaste äraarvamismänguga kaasa minna on suhteliselt piiratud, isikliku kokkupuute puudumine Kuku klubis toimunuga ei lase aimata, millise isiku milliseid iseomaseid malle millise koondkarakteri juures kasutatud on. See on tõenäoliselt põhjus, miks raamat ei muutunud „millekski, mida raske käest panna”,(5) nagu see ehk hõlpsamini läks Mart Juure ja Andrus Kivirähki põlvkonnal. Loomingut loominguna tajudes võin aga märkida, et raamatule täie hingega kaasa elamast takistab selle väsitav ebaühtlus, lõputu tegelaste jada ning Muti ükskõiksus oma karakterite vastu.

„Algul tahtsin kirjutada täielise romaani nagu suurmeistritel,” ütleb jutustaja Juhan Raudtuvi tagasihoidlikult kohe raamatu alguses (lk 8), aga tunnistab, et jäi sellega jänni ja poolt sajandit on üldse raske kirjeldada vähema kui kümne köitega. Lühikesele formaadile, täpsele situatsioonikirjeldusele suunatud tabavat jutustamisviisi on keeruline venitada mitmesajaleheküljeliseks eeposeks. „Kooparahva” puhul jääb vägisi mulje, et nii-öelda jambiliselt trimeetrilt on hüpatud heksameetrile ja välja on tulnud koomiline eepos „Konnade ja hiirte sõda”, mille põhiteema on vastuolulisel kombel autorile tähtsamgi veel kui Ilioni alla seilanud ahhailaste saatus Homerosele.

Põhimõtteliselt võiks siinkohal ka arvustuse lõpetada, aga seegi eksiks nõutud vormi vastu ning sobiks žanrilt pigem kõrtsivestlusse, mis kiirelt üritab visandada, miks miski ei meeldinud, aga mitte seda, millest jutt üldse käis ja miks. Kõrtsivestlus oleks iseenesest raamatu käsitlemiseks sobilik meedium, arvestades kõrtsi tähtsust raamatus nii tegevuskoha kui metafoorina, millele viitab raamatu kahetähenduslik pealkiri – kuidas kooparahvas läks ajalooannaalidesse ning miks kadusid nad ajalooareenilt. Ühelt poolt kannavad Kuku klubi tertulia ja vaimuinimeste kodused olengud edasi Muti väljapakutud isemõtlemise järjepidevust: „Isegi laaberdamine oli osa vastupanuvõitlusest,” ütles autor intervjuus Juurele.(6) Teisalt võrdsustub kirjeldatu dekadentsiga, mis autori arust inimeste allakäigu põhjuseks oli.

Kui alustada annaalidesse pääsemisest, siis kujutatakse lugejale intellektuaalide klassi nõukogude ajal tõsiuskliku avangardina, kes lisaks vaimutoiduse pakkumisele kehastab oma igapäevaeluga püha ürituse jätkumist, korrates mantrat „Eesti vabaks” kuni selle teokssaamiseni. Nende tegevuse rahvavalgustajalikku külge hindab Mutt kõrgelt: Klaus ja teised Kullast Südamete laulikud panid isegi „ahta ajuga martidele ja jüridele” koitma, et kupleede ja lorilaulude esitajad on märgiks, et „eesti sugu ei ole veel välja surnud” ning „neil endil ja kogu rahval on lootust jälle vabas vaimus elada” (lk 86). Soov rõhutada kohaliku nii-öelda vastupanu järjepidevuse olemasolu ka väljaspool dissidentide ringi on kindlasti üks ajendeid romaani kirjutamiseks, mida „kirjutamata ma jätta ei saanud, südametunnistus ei lubanud,” nagu ütleb Raudtuvi romaani algul.

Riigikorra vahetumise järel osutuvad aga kunstnikud ja kirjanikud laulva revolutsiooni lasteks, kes esimesena kõrvale heidetakse. „Revolutsiooni puhul vahel öeldakse, et see sööb oma lapsi. Meil ei olnud revolutsioon, vaid iseseisvuse taastamine, ja meil kedagi ära ei söödud,” väidab Mutt ise.(7) Nii tuleb välja, et Muti intelligendid on pigem „kasulikud idioodid”, kes muutuse legitimeerisid, kuid uue korraga paika pandud muudatused andsid hoopis oportunistidele, sealhulgas paljukirutud „endistele”, võimaluse jäme ots uue vabariigi ressursside juures enda kätte haarata. Kui „Kooparahvas” jätabki mulje, nagu seisnuks intelligentidel tee peal ees „endised”, kes ei oska džentelmenlikult kaotust tunnistada ja trügivad vägisi tagasi pumba juurde, siis „Rahvusvaheline mees” kirjeldas hoopis läbinägelikumalt seda, kuidas üleminekuajaks ennast küll mingis ringis kehtestanud inimestel võis osutuda keeruliseks näiteks riigiaparaadis koha leidmine. Seal olid väliseestlased need, kes seisid vastamisi noorte poliitikute umbusklikkusega, sest võõraste edenemine karjääriredelil oleks takistanud omade poiste liikumist. Kuigi (endisi) kirjanikke ja dissidente leiab tegevpoliitikas tänaseni, siis ei tasu kolmetäheliste organisatsioonide EÜE ja EÜS-i kambavaimu ja ringkaitset sellistel kohtadel alahinnata.

Loomulikult ei olnud Muti tähelepanu all oleva sotsiaalse klassi ainsaks sooviks liikuda edasi riigiaparaati, pigem ikka endise ühiskondliku ja majandusliku olukorra säilitamine. Ühelt poolt takistas kultuurielu eduloo jätkumist uue korra hoopis kiirem elutempo, kahekordistunud töökoormus, mis inimestele lihtsalt mahti ei jätnud varasema intensiivsusega raamatuid lugeda ja teatris käia. Teisalt on väikse loomuliku publikuga kultuurielu subsideerimine vältimatu nähtus, aga seda takistas just natsionalistliku identiteedipoliitika viljelemine, mitte endised parteilased.

„Natsionalismi ja neoliberalismi vahel oli ja on üksteist toetav suhe – ilma esimeseta poleks teine olnud võimalik,”(8) refereerib Martin Mölder Dorothee Bohle ja Béla Greskovitsi raamatut „Kapitalismi mitmekesisus Euroopa perifeerias”. Iseseisvumisjärgne identiteedipoliitika „rõhus ettekujutusvabadusele, kuvandile rahvuslikust identiteedist, mis seoks atomiseeritud inimesed riigivalitsemise eesmärkide nimel ühte ning viiks nende tähelepanu eemale kannatustelt ja toetava riigi puudumiselt,” jätkab ta. Antuks romaani Kuku klubi rahvale 1981. aastal lugeda, siis oleksid nad Muti hinnangul selle liigse pessimismi pärast tagasi lükanud.(9) Aga „eesti rahva erandliku lugemishuvi ja vaimurikkuse” kõrval oleksid nad ennekõike soovinud heaoluriigile omast poliitikat.

Mutt ise on rohkem Vana Testamendi või „Tõe ja õiguse” masti mees, keda pureb kahtlus, et kõrvaleheidetud peavad olema selle kuidagi ära teeninud. Jälgides senise sihi kaotanud kõrtsikaaslasi alkoholismi ja narkomaania teel, ühest armuloost teise viskumas, saab Koopast lõpuks sellesama sotsiaalse klassi allakäigu ja dekadentsi võrdkuju, kokkuvõte sellest, miks Koopa rahvas ajalooareenilt kadus. Kuna autor kuulub ise sinnasamasse inimrühma, siis lõpuks jääb mulje, et mõõduvõtmine käib tegelikult skaalal, kus ühes otsas on uue korraga vähemkohanenud, utopistidest vaimuinimesed, kes ei taha tunnistada, kuidas riik päriselt toimib, ning teisel poolel Mihkel Mutt. Edukuse skaalal on ainult üks aste ja selleks on autor ise. Kui Jürgen Rooste leiab, et Mutt suhtub oma tegelastesse vahelduseks tohutu empaatiaga,(10) siis ka põlgust leidub raamatus omajagu kõigile ja kõigele. Mis teebki Tõusumäe Matidele, Klausidele, Manglustele, Illimaridele ja Milleritele kaasaelamise võrdlemisi raskeks: neid ja nendega sündivat on lihtsalt liiga palju.

Vahemärkusena olgu öeldud, et eriline vastumeelsus on Mutil varuks naiste suhtes. „Muti raamatus ei ole taaskord suurt naistegelast, heroiini [---] mulle pole tähtis inimese sugu, mulle on tähtis inimene,”(11) ütleb Mutt ise. Sellest hoolimata on mõni sugu ilmselgelt vähem oluline, kajastatud ainult seksuaaliha ehk autori järgi „armujobinate” objektina ja markeeritud erilise halvakspanuga, eriti siis, kui vastava soo esindajad peaksid üritama omapoolset aktiivsust üles näidata. Alates daamist, keda kogu suguvõsa pilab, sest tema ainsaks seksuaalselt rahuldavaks kogemuseks oli juhusuhe Aafrikast pärit mehega, ja Alja meessuhetest, mida kõrvalseisjad nimetavad jobude meeste ihaks ja hirmuks ärakasutamise ees, samas kui Maša krokodilli hambaid puhastava linnu kombel nokib endale toredamad peigmehed. Ja lõpetades sellega, et Euroopa Liitu pääsemiseks ja kohtusüsteemiga sehkendamiseks on ainuke võimalus lasta armukesel „oma häbedus paljaks võtta”. „Kooparahvast” lugedes hüüataks Maša: „Sa oled nii üü-hee-nee!”

Ausalt öeldes on väsitav, kuidas kõik Mihkel Muti lood lõpuks taanduvad tema lahkukasvamisele kunagistest tuttavatest. Autor armastab kõrtse ja nendega kaasnevat melu, kuid ei salli seal käivaid inimesi. Jääb arusaamatuks, miks üldse käia kohtades, kus inimesed napsu võtavad ja purju jäävad ning kust mõnikord uue kaaslasega lahkuvad, kui kõik see nii vastumeelne tundub.

1. Kirjandusministeerium, ETV 27. XI 2012.
2. A. Kivirähk, Vana kuld. – Looming 2013, nr 2, lk 267–269. http://www.looming.ee/2013/04/vana-kuld/
3. Mihkel Muti kooparahvas jätkab rännakut. – Põhjarannik 26. III 2013. http://pr.pohjarannik.ee/?p=7291
4. M. Kunnus, Romaanikunsti taganev tuli. Märkmeid eesti proosast 2012. – Looming 2013, nr 3, lk 414.
5. Kirjandusministeerium 27. XI 2012.
6. Kirjandusministeerium 27. XI 2012.
7. Mihkel Muti kooparahvas jätkab rännakut.
8. M. Mölder, Eesti koht Euroopa äärealade majandusarengus. – Sirp 5. IX 2013. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=19216:2013-09-05-14-04-13&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13
9. Mihkel Muti kooparahvas jätkab rännakut.
10. Uus raamat. ERR Klassikaraadio, 14. XII 2012.
11. Kirjandusministeerium 27. XI 2012.