Eesti kirjanduse kadunud kodu

 

 

Keeruline on leida mõnd eesti kirjanikku, kes poleks kirjutanud kodust. Kodu on meie kultuuris kõige rohkem kasutatav topoloogiline kujund Eesti kõrval, neid mõlemaid rõhutatakse eriti just pidulikel puhkudel. Sõnal „kodu” tundub olevat eriline maagiline vägi.(1) Nii poliitilistes kõnedes ja loosungites, ajalookirjutuses kui ka laulupidude repertuaaris seisavad sõnad „kodu” ja „Eesti” vahetus naabruses ning põimuvad ühte – kas või juba kodumaa mõistes.(2) On tekkinud kollektiivne kinniskujund eestlastest kui ühest vanimast paiksest rahvast Euroopas, põlistest koduspüsijatest.

Kodu mõiste tähtsus rahvustunde looja ja hoidjana on iseenesestmõistetav: on hästi teada ja korduvalt uuritud, kuidas eesti rahvus kollektiivset identiteeti pakkuva kategooriana loodi XIX sajandil, selle loomistöö juurde kuulus ka ühise kohatunnetuse loomine, ühtne Eesti kodumaa. Eesti rahvas ja isamaa/kodumaa on mõistetena kaunis noored. Kodu kui inimliku kohakogemuse keskne ja intiimseim sfäär on seevastu nii sisuliselt kui ka mõistena väga vana (Einasto 2005). Ea Jansen (2000) on pakkunud usutava vastuse küsimusele, kuidas küll sai rahvuslik identiteet nõnda kiiresti tekkida, mõne aastakümnega muututi maarahvast eesti rahvaks. Janseni tõlgenduse kohaselt oli siin tegu kodu kui tuttava projektsiooni ja ülekandega laiemasse sfääri. Fenomenoloogia terminites võin oma eelneva uuringu (Luks 2013a) põhjal öelda, et rahvusliku ärkamise kaudu toimus XIX sajandi keskel koduilma mõningane avardumine. Järgmiseks avardavaks sammuks, mida Noor-Eesti nõudis esteetilises plaanis juba XX sajandi algul, võib pidada Eesti kultuuri pürgimist Euroopasse.

Üldteada on ka see, et eesti rahvusliku ja kultuurilise identsuse loomise võttis peaülesandena enda kanda just tekkiv kirjandus. Jaan Undusk (1999: 249) rõhutas veel 1999. aastal: „Kirjandus oli, on ja jääb eestluse tähtsaimaks identsusvahendiks.” Just kirjanikud täitsid tekkiva Eesti-kodumaa tähendustega nii ruumis kui ka ajas – näiteks suulise pärimusena eestlaste kultuurimälust kustunud muistse vabadusvõitluse heroiseerimise kaudu.(3) Eesti kui kodu sisustasid kirjanikud nii vahetult kirjandusse liigitatavate tekstide väel (alates Lydia Koidula ja Juhan Liivi isamaaluulest kuni Andrus Kivirähki romaanideni) kui ka poliitilise retoorika väel (Carl Robert Jakobsoni isamaakõnedest Lennart Meri presidendikõnedeni(4)). Õigustatult on just eesti keelt peetud tugevaimaks rahvuslikku identsust tekitavaks tunnuseks, Undusk (1999: 250) nimetab seda koguni eesti kirjanduse esmaseks ruumiks.

Kuigi pidulikel aktustel lauldakse tänini Eesti hümni ja teisi isamaa ilu ülistavaid tekste (nt „Jää vabaks, Eesti meri”, „Mu isamaa armas”, „Eesti lipp”), on selliste tekstide varamu tegelikult küllaltki piiratud. Pole mingi avastus ega saladus, et valdavalt käib isamaast lausumine eesti kirjanduses mureliku suuga – Koidulast ja Liivist Kivisildniku ja Mihkelsonini on eesti kirjanduse valdavaks seoseks kodumaaga  i s a m a a v a j a d u s (vt ka Luks 2014). Seda trendi, mida on meie kirjandusteoorias palju vähem käsitletud, kui peaks, pole raske seletada, kui meenutada, millised vintsutused noorukesele isamaale alates XIX sajandi lõpu venestamislainest osaks on langenud. Siiski pole siinse artikli eesmärgiks isamaaluulesse süvenemine ega ka kirjanduse sotsiotsentristlik seletamine.

Käesolevas uurimuses astun sammu tagasi kodumaa mõistelt kodu juurde ning küsin: kuidas nimetavad ja kujutavad eesti kirjanduse tuumtekstid kodu ning kodusust? Mitte kodumaad kui paljuski virtuaalseks jäävat ühisruumi, vaid kodu kui inimese vahetut ruumilist ümbrust, mida jagatakse kõige lähedasemate inimestega. Kui lähtuda aastatuhandeid kodus püsiva rahva müüdist, siis võiks oletada, et tugev kodu kompenseerib pikaajalist kodumaa puudumist. Ajalookirjutusest ja rahvuslikust esseistikast leiame tõepoolest säärase narratiivi: muistse vabadusaja uhke sära; vastupidamine 700-aastases orjaöös (sh väljasuremisoht Liivi sõja ja Põhjasõja tõttu); rahvuslik ärkamine, mis viib läbi raskuste ja heroilise võitluse omariikluseni; üürike hingetõmbeaeg oma riigis; vastupidamine XX sajandi terrorile; uus tõus omariikluseni rahvaliikumiste kaudu. Ühtlasi võime leida eesti kirjandusest mitmeid tekste sellest, kuidas üks või teine inimene täidab selles ahelas lokaalsel moel maailmaajaloolist funktsiooni (nt Jaan Krossi ajaloolised romaanid).

Laskugem selle narratiivi üldistuse tasandilt alla tegeliku inimese ja tema kodu tasandile ning küsigem: kas ja kuidas avaldub kodu tugevus ja helgus eesti kirjanduses? Eriti ei meenu. Ainsa märkimisväärse kodusust loova erandina võiks nimetada Oskar Lutsu loomingut, eriti Paunvere-lugusid eesotsas „Kevadega” (vt Veidemann 2010: 94–104). Samuti leidub eesti kirjanduses piiratud hulgal kodu pühadust nimetavaid n-ö laulupeotekste: „Kodulaulud” Juhan Viidingult („Mis on kodu, kus on kodu…”) ja Ülo Vinterilt („Kodus on sinine taevas…”) või lastelaule („Mu koduke on tilluke…”).

Siit jõuan hüpoteesi sõnastamiseni:  e e s t i  k i r j a n d u s e s  t u l e b  k o d u  e s i l e  v a l d a v a l t  p u u d u v a n a,  k a d u n u d  k o d u n a. Arvan, et hüpotees kehtib vähemalt eesti kirjanduse tippteoste kohta igal ajajärgul XIX sajandist tänaseni, samuti kehtib see nii luule- kui ka proosatekstide kohta. Pean silmas selliseid tekste, mis tõstavad kodu selgesõnalise nimetamise kaudu temaatilisse fookusse. Mu hüpoteesi võiks pidada isegi triviaalseks, oli ju „Kadunud kodu” juba Ernst Enno 1920. aastal ilmunud luulekogu pealkiri. Ometi ei tea ma, et üheski eesti kirjanduse tõlgitsuses oleks varem säärase üldistuseni jõutud, kuigi nii mõnegi autori loomingut käsitledes on kodutusest lähtutud (nt Hilve Rebane (1992) Aimée Beekmani puhul). Riivamisi on küll oma esseedes kadunud kodu kujundi olulisust maininud mõtlev luuletaja Viivi Luik (2006, 2008).

Järgnev uurimus jaguneb kolmeks osaks. Artikli esimeses osas avan mõned teema käsitlemiseks vajalikud üld- ja kirjandusfilosoofilised eeldused, viidates paljuski oma varasematele töödele. Mu lähenemisviis on fenomenoloogiline, uurimuse fookuses on lugemiskogemuse käigus tekkivad tähendusloome aktid, mitte tekstide struktuurielemendid. Artikli teises osas esitan visandliku temaatilise tüpoloogia selle kohta, kuidas kadunud kodu ja sellega kaasnev kodutuse tunne eesti kirjanduses esile tuleb. Tüpoloogia iga alapunkt vajaks vähemalt artikli mõõtu süvenevat analüüsi. Üritan edaspidi jõudumööda sääraseid analüüse avaldada, siinse kirjatöö maht võimaldab pikemalt peatuda üksnes mõnel punktil. Seega ei saa ma väita, et jõuan juba siinse kirjatöö lõpuks püstitatud hüpoteesi veenva tõestuseni; pigem on tegemist täiendavaid tõendeid ootava „katusartikliga”. Artikli lõpus pakun välja mõned võimalikud seletused eesti kirjanduses valdava kodutuse fenomenile.

I. KODU JA KIRJANDUS: TEOREETILISI LÄHTEKOHTI

KODUSUS KOGEMUSHORISONDINA

Juhan Viidingu „Kodulaulu” järgi „kodu on nii imeline, tavaline paik”. Enne kui asuda uurima kodu imelisuse avanemist kirjandusteose lugemisel, tuleks alustada just tavalisest. Kuigi kodu on kindlasti privaatne piirkond ruumis, ei piisa selle fenomeni mõistmiseks pelgalt ruumilisest lähenemisest. Artiklis „Ilma kodutundeta me jääme kodutuks” (Luks 2013a) visandasin paljudele varasematele uuringutele toetudes kultuurifenomenoloogilise arusaama kodu ja kodutuse kogemusest argielus. Käesolevas uurimuses lähtun seal öeldust, esitades järgnevalt sealsetest mõttekäikudest väga lühikese kokkuvõtte.

Mainitud artiklis lähtusin fenomenoloogias üldkehtivatest eeldustest: inimese  t e a d v u s  on kogemuse seostatud voog; teadvuse põhiomaduseks on intentsionaalsus ehk objektidele suunatus; kogemuse seostamine toimub valdavalt  t ä h e n d u s t e  abil, mistõttu inimliku kogemuse põhilisimaks eripäraks on keel (Luks 2013a: 404–405). Samas rõhutasin, et inimlik kogemus ei piirdu selgelt sõnastatavate tähenduste vaheldumisega teadvuse fookuses; kogemuse sujuvuse toimimisel mängivad alati kaasa mittetemaatilised taustad. Neid kogemuse varjulejäävaid aspekte nimetatakse fenomenoloogias  k o g e m u s h o r i s o n t i d e k s  (vt Luks 2013a: 407–409). Näiteks eeldame argikogemuses ruumilise objekti esikülge vaadeldes ilma juurdlemata, et sellel on ka tagakülg; samuti jääb emakeel argises tähendusloome protsessis horisondina varjule, aga kui peame mõnes võõrkeeles, mida halvasti oskame, sõnu otsima, siis paneme seda tähele (vt ka Luik 2005). Martin Heideggerile tuginedes rõhutasin, et argielu igapäevastes askeldustes taanduvad objektid praktikaseostes üksteisele viitavateks riistadeks, ilma et me neid asjadena üldse tähele paneksime (vt Luks 2013a: 408). Näiteks haamer on meil küll haamerdamise ajal käes ja silme ees, kuid tema olemasolu neeldub haamerdamisprotsessi viiteseoste tervikusse, me ei fokuseeri talle tajuobjektina tähelepanu. Heidegger nimetab sellist suhet riistadesse käepärasuseks (Zuhandenheit, Heidegger 1967: 69), mida võib levinud tõlgenduste kohaselt (Overgaard 2004) nimetada samuti horisondina-olemiseks.

Just horisondi mõiste abil jõudsin refereeritud artiklis kodu mõiste piiritlemiseni. Väitsin, et kodu tuleks mõista argielu kogemuse horisondina, mitte konkreetse objektina (Luks 2013a: 411). Kõige üldisema tasandi horisondiks, mis meie kogemust raamib, on Edmund Husserli järgi eluilm (Lebenswelt) — kõik üksikkogemused asetuvad sellele horisondile (Luks 2013a: 408–409). Eluilm jaguneb kogemuses samaaegselt kaheks: kodu- ja võõrilmaks. Kodususel on jällegi kaks lahutamatut aspekti: ruumiline element (tuttavad ja turvalised kohad) ning intersubjektiivne element (tuttavad, kodukaaslased, vt Luks 2013a: 413–414). Refereeritud artiklis avasin John Steinbockile tuginedes loeteluna kodu- ja võõrilma eristuse: nagu öeldud, vajavad need kaks teineteist; koduilm on aksioloogiliselt privilegeeritud (meie normaalse ilmana); kodususega seostumise viisiks on kuulumine, mis eeldab ka meie-kogemust, samuti on tähtsal kohal nii traditsioon kui ka selle sujuv loov ümberkujundamine. Koduilm ei ole võõrilmast diskreetselt eristatud, üleminek on sujuv (vt pikemalt Luks 2013a: 412–413).

Antud eristuse põhjal tuleb rõhutada, et kodusus ei saa olla kogu inimese elu valdav horisont, mis tekitaks paradiisliku muretuse. Isegi kui inimene elab terve elu oma kodukülas, nagu see veel mõne aja eest ka Eestis võimalik võis olla, vajab kodusus toimimiseks implitsiitse tähenduspaarilisena  v õ õ r u s t. Tegelikult vahelduvad inimese elus kodused kogemused võõra kogemisega, selleks pole sugugi tarvis maapakku minna. Vaadeldud artiklis määratlesin  k o d u t u s e  subjektiivselt kogetava, olulise, ajaliselt püsiva kodusushorisondi tõrkena (Luks 2013a: 415) ning uurisin, millised sündmused võivad säärase tõrke vallandada (Luks 2013a: 418–423). Mainitud uurimust edasiarendavas jätkuartiklis vaatlesin neid mõjureid lääne kultuuris (väärtuste pihustumine, üha kasvav kiirus elus, infoplahvatus, linnastumine, üldine ebakindlus tuleviku suhtes), millest tulenevalt võib spekuleerida moodsa inimese üha kasvava üldise vaimse kodutuse teemal (vt Luks 2013b: 1118–1124).

Oluline on rõhutada, et mitte üksnes kodususe puhul, vaid mis tahes horisondi tasandil võib inimlikus kogemuses tekkida tõrge, vastasel korral ei saaks me kogemushorisonte ju üldse uuridagi.  T õ r g e  on olukord, mille käigus see, mis oli kogemuses horisondina teadvustamatu, muutub teadvustatud objektiks. Heideggeri kuulsa näite põhjal märkab haamerdamisse neeldunud teadvus haamrit esemena alles siis, kui haamer puruneb ega täida enam oma kohta viiteseoses; tema terminites muutub käepärasest käe-esiseks (vorhandene, vt Heidegger 1967: 73–75). Seda, kuidas kodusushorisont argielus ning ka üldiste kultuuris toimuvate muutuste tõttu tõrgub, käsitlesin refereeritud artiklites pikalt, nüüd on aeg minna kirjanduse juurde.

POEETILINE NIMETAMINE: HORISONDI ERILINE TÕRGE

Kuigi kodusushorisondi püsiva tõrkumisega kaasnevad enamasti negatiivsed emotsioonid, ei pea iga kogemushorisondi tõrge olema tingimata negatiivselt väärtustatud. Ka kodu pidulik nimetamine kõnes või sellest laulmine laulupeol on üks tõrke liik.(5) Millised kogemismehhanismid seejuures toimivad?

Sel puhul toimuvat seletab minu hinnangul veenvalt Heidegger oma kunstikäsituse abil (Heidegger 2002, vt ka Parhomenko 2007). Heidegger mõistab luulet kui poiesis’tkunsti olemusliku, keskse vormina, mis avab tõe (kui avatuse, aletheia) ja seeläbi maailma (vt Heidegger 2002: 37–79). Ma ei keskendu siinkohal selle käsituse ontoloogilistele implikatsioonidele, mis on Heideggeri jaoks tähtsaimad (olemist meenutava mõtlemise ning  p ü h a  nimetava luule olemuslik sugulus; Heidegger 1981: 8, 103). Heideggeri kunstikäsitus seletab hästi ka seda, kuidas argielus tähelepanuta jäävad horisondid meie jaoks äkitselt erilisel moel tähenduslikuks saavad. Kunstiteose kogemine tekitab eripärase seisundi, kus argielu askeldused peatuvad; me langeme välja igapäevaelu viiteseostest ning paneme asjade erilisust tähele. Samas ei ole kunstikogemus argielu tühine vahepala, vaid loob meid ümbritseva maailma uueks — sedavõrd kui need erilised kogemused meeles püsivad ja identiteeti kujundavad. Eestis on seda sõna kaudu  p o e e t i l i s e  l o o m i s e  akti kirjeldanud luuletaja Viivi Luik (2005) ning seejärel analüüsinud Arne Merilai (2007). Luik toob näiteks Tallinna magalarajoonid:

Enne „Sügisballi” kirjutamist ei teadnud keegi, et Mustamäe ja Õismäe on olemas. Neid kohti ei olnud loodud Sõna abil. Õigem on ehk öelda: enne Mati Undi „Sügisballi” olid Mustamäe ja Õismäe küll täiesti olemas, sinna himustati vene ajal korterit, seal elasid tuhanded inimesed, kuid need olid nähtamatud kohad ja nähtamatud inimesed. Nähtamatuteks jäid nad seni, kuni „Sügisball” oli kirjutamata (Luik 2005: 779).

Selles katkendis kirjeldatakse minu hinnangul väga täpselt horisondi objektiveerimist, sellest teadlikuks saamist. Mõeldagu siia juurde visuaalsetest kujunditest: kuidas Lasnamäe avaneb Veiko Õunpuu filmis „Sügisball” kummastavas ebaargises valguses.

Kuidas mõista Heideggeri ja Luige öeldut, et maailm avaneb kunstiteoses (vt Heidegger 2002: 42–43), ennekõike kirjandusteoses?

Kunsti luuletavalt olemuselt loodub see, et ta lööb keset olevat valla avatud paiga, mille avatuses on kõik teisiti kui muidu (Heidegger 2002: 72).

On ju fenomenoloogiliselt vaadates igal inimesel olemas maailm ehk eluilm kõige üldisema kogemushorisondina – ka sellel, kes ainult tööd rügab ja kunstist eemale hoiab. Võib öelda, et sellise inimese maailm on suletud, üksnes horisondina toimiv,(6) kuid kunstiteose kogemine paneb horisondi tähenduste lõputu ja hoomamatu väljana värelema. Sellega pole öeldud, et iga kunstikogemus tooks maailma mõiste objektina temaatilisse fookusse, kuid iga tõeliselt mõjukas kunstikogemus tekitab argielus tõrke, organiseerides seeläbi maailma ümber. Luik kirjutab juba viidatud artiklis, kuidas ta õppis väikse lapsena Eestit tundma ja nägema Villem Ridala luuletuse „Talvine õhtu” kaudu (Luik 2005: 777). Nii ehedas ja varases sidemes poeetilise sõnaga peitub tulevane andekas luuletaja. Uuritava teema sihis on eriti oluline rõhutada, et kirjanduse kogemisel tekkiv tõrge argielus ei pruugi sugugi tuleneda teksti erilistest temaatilistest kvaliteetidest (sündmuste põnevus, fantastilisus jne) – ka kõige argisem objekt või sündmus saab kunstiteoses nõnda esitatud, et seda kogedes argisus hajub. Näiteks Indrek Koffi auhinnatud luulekogus „Eestluse elujõust” (2010) on üksteise otsa lükitud ainult Eestis käibivad kõige triviaalsemad igapäevaelu „paroolid”, kuid nende liiane kuhjumine ja sisuline katkendlikkus ei võimalda teksti kogeda argivestlusena, käivitades haritud lugejas küllap hoopis mõtiskluse rahvusliku identiteedi üle.

Heidegger kasutab oma hilisel loomeperioodil maailmanelistu (Weltgeviert) mõistet, millesse kuuluvad taevas ja maa, surelikud ja jumalikud. Essees „Ehitamine, asumine, mõtlemine” (Heidegger 2000: 145–156) nimetab Heidegger inimest asujaks, st selleks, kes hoiab tänu oma surelikkusele avali nelistu avatust (Heidegger 2000: 152). Asumine on ühest küljest fundamentaalne inimese ja ruumi suhe, ruum avaneb asujale tähenduslike kohtade kaudu, sh asjade kaudu, mida Heidegger käsitleb samuti kohana (Heidegger 2000: 156). Kuid nagu võib lugeda Heideggeri esseest „Asi” (Heidegger 2000: 165–188) kruusi näitel, ei tähenda see suhe asja argist kasutust, vaid pühalik-poeetilist tähelepanemist, justkui ohvrianni vastuvõtmist. Teiselt poolt ütlebki Heidegger Hölderlinilt sõnu laenates, et inimene asub ilmas luuleliselt (Heidegger 2000: 189–210). Poeetiline nimetamine hoiab asjas avali maailmanelistu ringmängu, siinse uurimuse mõistetes võiks öelda: maailmahorisonti. Inimene on olend, kes ei neeldu omailma, vaid mõtestab ja taasloob poeetiliselt ka kõige üldisemaid kogemushorisonte: elu ja surelikkust, enda seost jumalikuga, kodu ja võõrust jne. Tuleb korrata, et kirjandusteosed ei jää pelgalt imetlusobjektideks, mida erilisel puhul nautida, vaid osalevad aktiivselt inimese elu ja laiemalt kultuuri kujundamisel – kas või rahvusliku identiteedi loomise kaudu. Inimese maailma (taas)loomine sõna läbi on kindlasti palju vanem kui kirjalik kirjandus institutsioonina, selline sõnamaagia läbib juba müüdilise maailmavaatega kultuure (vt Undusk 2001).

Fenomenoloogiliselt vaadates pole kirjandusteos mitte immanentne tervik, mis kiirgab ka vaakumis pühalikku tähendust, vaid „[t]eos tekib teksti ja lugeja ühildumise tulemusena, kusjuures seda konvergentsi ei saa kunagi täpselt ära näidata, vaid ta peab alati jääma virtuaalseks” (Iser 1990: 2091). See, millised tekstid saavad kultuuris keskseks, omandavad maailma taasloova ja ümberkujundava väe, sõltub traditsiooni generatiivsest loomeprotsessist kultuuris, see omakorda hoomamatult paljudest asjaoludest ja tundub olevat vähemalt osaliselt sattumuslik. See on küsimus kaanoni tekkimisest, mida on ka Eestis piisavalt käsitletud (Hennoste 2003). Oluline on rõhutada, et kultuuris tekstide kohta käibivad hoiakud mõjutavad kindlasti oluliselt eelhoiakuid, millega lugemiskogemus algab. Samal ajal ei ole traditsiooni mõju maitset determineeriv, inimesele jääb vabadus leida või luua oma laul. Samuti on võimalik, et konkreetne lugeja ei koge ühtegi teksti poeetilisena siinses tähenduses, integreerides kõik argielu kogemuste ringi (nt koolis käsu korras luuletusi pähe tuupides).

Eelnevaga ei tahtnud ma väita, et kirjanduse eripära peab jääma läbinisti müstiliseks. Kindlasti saab seda eripära mitmete meetoditega kirjeldada. Viljakaks näiteks võib tuua Arne Merilai pragmapoeetilist lähenemist, mis rõhutab poeetiliste lausungite topelttähendust: „luuletus on struktuurisidus nähtus, kus osutav sisu ei ole iseseisev, vaid kuuletub vormistuse nõuetele, kus vorm ehk sõnastus muutub samuti sisuks ehk sõnumi eesmärgiks” (Merilai 2007: 102). Üritan selle tähelepaneku tõlkida siinse uurimuse keelde: kirjanduse kogemisel toimuv tähendushorisondi tõrge ei pruugi seisneda (ainult) selles, et teksti sõnumi abil tuuakse mõni argieluline objekt viiteseoses toimimise rutiinist tähelepanu fookusse (nt Juhan Liiv: „Lumehelbeke, tasa, tasa…”). Et kirjandus kasutab keelt sageli ebaharilikul viisil, toimub kirjanduse kogemisel ka keelehorisondi tõrge: kui argikõnes on keel n-ö nähtamatu meedium, siis kirjanduses muutub lisaks teksti sisule ka keel ise tähelepanu objektiks.(7)

II. KADUNUD KODU ILMNEMISE VIISID

UURIMISVÄLJA PIIRITLEMINE 

Esimese ülesandena tuleks käsitletav teema hoomatavaks kitsendada. Eelnevalt tutvustatud eelduste varal võiks kerge vaevaga jõuda üldistuseni, et kogu kultuuri läbiv koduilma ja võõrilma erinevus on kogu kirjanduse või isegi kogu kunsti keskmeks. Lugeja positsioonilt vaadates on eelnevalt visandatud eelduste põhjal ju nii, et iga kogemus toimub eluilma horisondi sees. Eeldus, mille kohaselt kunstiline kogemus tekitab koduilma horisondis tõrke, seob kunstikogemuse kodususe/kodutuse kogemusega. Nüüd võib üksnes jälgida, millega kogemus lõppeb: kodusus võib kunstikogemuse käigus taastuda ja tugevneda (kodu pühaduse üle imestamise järel) või taastumast tõrkuda (kunstikogemuse õdutust tekitav šokk). Kui eeldada, et ka kirjanik on inimene kogemuse samasuguse horisondilise struktuuriga, olemegi saanud kodususest/kodutusest metatasandi mõistetepaari kogu kunstiteooria hõlmamiseks.

Säärast üldistust toetaks ka Heideggeri ja Hans-Georg Gadameri sõnastatud topoloogiline metafoor keelest esmase koduilma tekitava horisondina: kodu on esmalt keelekodu, ilma keele-kodususeta ei saa kodusust üldsegi olla (Gadamer 1993: 366; vrd ka Luige kirjeldusega võõramaakogemusest, kus asjad kaotavad nime, maailm laguneb, 2005: 777). Gadamer määratleb viidatud tekstis ka kirjaniku ülesande, väites sarnaselt paljude teiste moodsate mõtlejatega, et moodne industrialiseeritud automaatse kommunikatsiooni ajastu viib üha kasvava keelelise kodutuseni (Gadamer 1993: 369, vt ka Luks 2013b). Kirjaniku ülesanne on pidev eksiilist tagasipöördumine (Gadamer 1993: 369).

Kuigi pean seda kultuurifilosoofilist diagnoosi tabavaks (olen ise selle iseloomustamiseks läbivalt kasutanud nihilismi mõistet, vt Luks 2013b), muudaks nii avar perspektiiv edasise analüüsi mõttetuks. Järgnevalt piiran oma fookuse temaatiliselt: lähtun tüpoloogiat luues sellistest kirjanduslikest tekstidest, kus kodu on temaatiliseks fookuseks, ning jätan kõrvale säärased, mis kirjeldavad teiste vahenditega inimese üldist võõrandumist maailmas. Näiteks ei sobi selle piirangu alusel tõlgendusobjektideks ei Franz Kafka „Loss” ega Karl Ristikivi „Hingede öö”, kuigi viimast teost on tõlgendatud eksistentsiaalse kodutuse avaldumisvormina (Moisio 2009). Mõlemad teosed kirjeldavad ajutist sisenemist võõrasse ruumi ilma taotluseta seal asuda. Seevastu Kafka „Metamorfoos” või „Urg” sobiksid juba siinsesse temaatilisse raami.

Kindlasti on siin ka mõistlikke avardamisvõimalusi. Kui rääkida defineerimatust kodutundest, siis seda võivad pakkuda ka teised kohad peale normkodu (vt Annus 2003) – ennekõike tuleks kaalumisele eesti loodusluule säärane vaatlus (Viivi Luige „Võta mind pihlapuu rüppe”). Samuti ei pruugi kirjandusteoses esinev kodu mõiste viidata tingimata inimese asumisele koduilmas, vaid võib funktsioneerida ka teispoolsust kompava metafoorina (see seos väärib kaalumist nt Ernst Enno ja Uku Masingu luules).

Järgnev tüpoloogia on intuitiivsel alusel koostatud heuristiline vahend edasise süvenemise tarbeks ega pruugi olla ammendav. Ma ei väida, et iga tähelepanuväärne koduteemaline tekst peaks asetuma ainult ühte kategooriasse, juba eelnevalt avatud lugemisteoreetilised eeldused viitavad ambivalentsusele. Lisaks kõigele on tüpoloogia piiratud ka siinkirjutaja lugemuse filtriga.

KODUTUS EESTI KIRJANDUSES: TÜPOLOOGIA

1. IGATSEV MÄLESTUS (LAPSEPÕLVE)KODUST

Julgen oletada, et eesti kirjanduses domineerib just see kodu kujutamise viis: idealiseeriv-nostalgiline mälestus kaugest kuldsest kodust, seejuures rõhutatakse kindlasti ka kodu kättesaamatust, minevikku jäämist. Selline kujutelm ei domineeri ehk kirjanduskaanoni tipus, kuid kindlasti levimuusikas ja seltskonnalauludes. Just laulud on lisaks kooliõpikutele meediumiks, kus XIX sajandi luule veel „elab” (vt Hennoste 2003: 29). Antud alajaotust avan pikemalt artikli järgmises osas.

2. KODU HÄVIMINE

Antud punkti alla liigitan sellised tekstid, kus kodu kaotamine on põhilises fookuses, poeetilist pinget kandvas rollis. Eelneva analüüsi põhjal teame, et kodususe hävimine võib toimuda nii ruumilisel kui ka intersubjektiivsel teljel. Mingi sündmus (tulekahju, sõda) võib hävitada kodu ja/või inimese(d) tema kodupaigast vägivaldselt lahutada; samuti võib mingi sündmus (pere lagunemine, lähedase surm) viia lahku kodukaaslased, nii et kodusushorisont hävib. Hävingu ajalise kujutamise alusel võiks sellised tekstid jagada kaheks.

2.1. Keskendumine kodu hävimise hetkele. Sellised tekstid kirjeldavad kodu kaotamist, mis võib olla ka narratiivi sõlmituseks, lõpplahenduseks (nt Jüri Üdi „Loetelu”). Eesti kirjanduses leidub rohkesti tekste, mis tegelevad ühe konkreetse traagilise kodu(sid) hävitava sündmusega (nt Marie Underi „Jõulutervitus 1941”) või asetuvad konkreetset sündmust nimetamata kodude hävimise ajastu konteksti (Gustav Suitsu „Kodust ilma”). Kindlasti leiab hulganisti kodu hävimise motiive pagulaskirjandusest (nt Bernard Kangro luuletus „Vana maja”, Arved Viirlaiu romaanid). Aga ka Andrus Kivirähki romaani „Mees, kes teadis ussisõnu” võib minu hinnangul lugeda animistliku koduilma hävimise loona.

2.2. Traumaatiline mälukirjandus. Need tekstid opereerivad kahes ajamõõtmes. Kodu (enamasti vägivaldse) hävimise trauma asub minevikus, kuid kujundab painava kinnismõttena tegelaste hilisemat elu, nõnda et neil pole võimalik koduneda (vt Kirss 2002). Kõige selgemalt näeme seda hoovust Teise maailmasõja järgses pagulaskirjanduses, kus maapaos viibiv tegelane elab üha läbi kodu ja kodumaa kaotust. Kuid pärast nõukogude tsensuuri lõppemist on ka kodu-eesti kirjanikud loonud mälupaine-tekste, kõige ehedamaks näiteks Ene Mihkelsoni „Katkuhaud”.

3. TEGELIK KODUTUS

Kuidas ja mil määral on aga eesti kirjanduses esindatud tegelik kodutus kõige kitsamas tähenduses, püsiva elupaiga ja kodukaaslaste puudumisena? Kus on lood heidikutest, hulkuritest, lindpriidest, vallasantidest, kerjustest? Võrreldes sellega, kui laialdaselt on vaimne kodutus eesti kirjanduses juurdunud, tundub kodutust otseses tähenduses avavaid teoseid olevat vähevõitu. Ehk on kodutu nii hirmus  T e i n e, et temast vaatab tavainimese kombel mööda (vt Cresswell 2004: 122) ka kirjandus?

Hoolega otsides üht-teist eesti kirjandusest leiame. Päris paljude poeetide loomingus (Juhan Liiv, Betti Alver, Jaan Lõo, Henrik Visnapuu, Kalju Lepik, Henrik Adamson) leidub luuletus  k e r j u s e s t. Kerjus asetub armuanni palumisega koduilma äärealale, pole täiesti pelutav ja mõistetamatu. Mõnikord tematiseeritakse eesti kirjanduses ka vaeste aitamise paiku (Marie Underi „Seek”, Vladimir Beekmani „Kodutute kodu”).

Kõhedamalt ilmnevad  h u l k u r i  ja igavese põgeniku, lindprii kujud. Tuntuimaks pagemise needust avavaks tekstiks eesti kirjanduses on küllap Masingu „Tontide eest taganejate sõdurite laul”. Mitmel puhul on säärast mentaalsust avanud ka Under („Hulguse laul”, „Laul eimillestki”, „Põgenik”).  K o d u t u  h u l k u r i  kuju ilmub järjekindlalt esile Heiti Talviku luules, kus jõutakse dekadentlike meeleolude („Paaria”, „Pohmeluslikke mõlgutusi”) kõrval kodutu eksirändamise subjektsust lõhustava efektini („Pagulane”, „Rabas”, „Vabanemine”).

4. KOHUTAV KOJUTULEK

Naasmine võõrsilt koju peaks olema üks rõõmsamaid kogemusi, kuna just eemalviibimine kaotab ära kodusushorisondi iseenesestmõistetava toimimise, koduigatsus vormib kodust ihalusobjekti. Ometi pole naasmine enamasti probleemitu: juba piiblimüüt kadunud poja naasmisest sisaldab kodukaaslaste vahel tekkivaid pingeid isa poolt korraldatud liiga uhke vastuvõtu pärast; pikema eemalviibimise korral võib kodu (või laiemalt kogu koduilm) olla muretuks sisseelamiseks liiga palju muutunud (vt Stanislav Lemi romaani „Tagasitulek tähtede juurest”).

Vähemalt Teise maailmasõja järgses eesti kirjanduses saab valdavaks kohutav, õudusttekitav kojutulek, mis kannab endas pettumust ja luhtumist. Kõige intensiivsemalt kordub ängistava naasmise motiiv võõraks muutunud koju/kodumaale eesti pagulaskirjanduses (Kalju Lepik, Albert Kivikas, Bernard Kangro jne, vt Kruus 2000). Okupeeritud kodumaal ei saa olla toimivat kodu, kuid ometi viib traumaatiline mälutöö loomingu ikka ja jälle sinna tagasi. Kojuminek on paine, millest ei ole võimalik vabaneda (vt Lepiku „Nägu koduaknas”, Kangro „Hingepagu”).

Kodust võõrdumine võib toimuda ka tasapisi ja argisematel põhjustel kui maapagu. Põhiliseks probleemiks XX sajandi eesti kirjanduses on võõrdumine maakodust, linnakolimine, mis ei võimalda enam helget naasmist. Sellel motiivil peatun pisut artikli järgmises osas.

5. ÄRAIGATSUS JA RÄNDUR

Rändurit eristab hulkurist see, et tal on seljataga kodu, kuhu naasta. Samas ei ole rändur paigalpüsija, asuja – see asetab ta kahemõttelisse olukorda kodu ja võõruse piiril. Ehedaimaks näiteks sellisest meeleolust eesti kirjanduses on mõistagi August Gailiti „Toomas Nipernaadi”. Aga samasugune piirsituatsioon avaneb näiteks ka Juhan Liivi tuntud luuletuses „Rändaja”. Teine tuntuim rännuluuletus, Ernst Enno „Rändaja õhtulaul”, kirjeldab küll igavesti rändajat, kuid sugugi mitte ängistavas võtmes: rändamine on siin vabalt valitud ja armastatud tegevus, teedest on saanud  r ä n d a j a  e l u h o o n e d. Sääraseid vabatahtlikke minemisi-rändamisi leidub eesti kirjanduses veelgi (nt Hando Runneli „Põgenik”, Bernard Kangro „Minek”, Jaan Tätte „Pikk ja sirge mees”).

Teine huvitav modaalsus on  ä r a i g a t s u s, mille puhul ollakse küll tuttavas koduilmas, kuid tähelepanu koondub teisale, võõrsile. Äraigatsus võib olla selgelt motiveeritud  k o d u t u s e s t  k o d u s  (vt 7. punkti), näiteks linnast ära maale igatsemine (Viivi Luige „Mis oleks kui”, Joel Sanga „Linnalaul”). Samas võib äraigatsus olla ka leebem, ebamäärasem. Sellist igatsust leiab kõige rohkem Arvi Siia luules („Öösinine taevas”, „Tuled öös”), aga ka teiste autorite puhul (nt Juhan Liivi „Vari”, Anna Haava „Rännuigatsus igavene”, Tõnu Trubetsky „Kosmosesügis”, Mait Vaigu „Lend”).

6. VÕÕRA SAABUMINE JA VÕÕRSILE MINEK

Üheks põhiliseks olukorraks, mis tekitab kodusushorisondi toimimises tõrke, on võõra sisenemine koduilma intiimsesse sfääri. Vaatepunkti alusel võib antud kategooria jagada kaheks.

6.1. Võõra sisenemine koduilma. Säärased teosed visandavad esmalt toimiva kodusushorisondiga kogukonna, misjärel võõra sissetung tekitab toimivuses tõrke. Esmajoones meenuvad sel puhul mõistagi etnosümbolistlikud (nt Runneli „Marssis majja majuline”, Üdi „Lihtne luuletus”) või äratuntavalt iroonilised (Helvi Jürissoni „Mägra maja”) teosed, mis vihjavad traagilistele sündmustele Eesti ajaloos.

Valdavalt siseneb eesti kirjanduses võõrus koduilma võõra inimesena, kuid siiski tuleks mainida ka nn tondijutte, kus pelutavaks võõraks on mõni üleloomulik olend. Tänaseni on väga levinud žanriks nii kirjanduses kui ka filmikunstis õudusulme, mille üheks levinumaks süžeeliiniks on kodukoha muutumine pelutavaks (sks unheimlich) üleloomulike olendite toime tõttu (vt nt Juhan Jaigi ja Ansomardi jutte). Tontlikkus ja ebaloomulikkus võib olla ka võõra inimese imelikkuse taga peituv asjaolu (vt nt Kreutzwaldi „Rõugutaja tütar”, Herta Laipaiga „Häitsmetund”). Lisaks puhtakujulisele õuduskirjandusele on tontliku võõra sissetungi kasutatud ka etnosümbolistlikus võtmes (vt Runneli „Tuvisid tiirutab akna taga…”).

6.2.Sunnitud võõrsile minek. Sellistes raamatutes avaneb teose virtuaalne ruum võõrsile mineja vaatevinklist, uues ümbruses asumisvõimeliseks saamise raskustes. Kaks arhetüüpset kirjandust toitvat situatsiooni Eesti lähiajaloost on  m a a p a k k u  m i n e k  ning  k ü ü d i t a m i n e  (nt Heino Kiige „Maria Siberimaal”). Seda, kuidas võimatus võõrsil koduneda on üheks pagulaskirjanduse oluliseks teemaks kodumälestuste ja kodu kaotamise hetke kirjeldamise kõrval, on mitmete romaanide varal analüüsinud Maarja Hollo (2005).

Kuid asi pole ainult paguluses. Eraldi meenutamist vajab tõik, et ka Andres ja Krõõt kolivad Vargamäele võõrastena, uusasukatena. Just selles staatuses näeb varem saabunud Pearu osalist õigustust oma kiusutegudele (vt Tüür 2003). Selleks et seada kahtluse alla romantilist ühes talus sajandeid paigalpüsimise müüti, pole isegi vaja pöörduda ajalooteaduse poole: ka eesti kirjandus on väiksema amplituudiga liikumistest ja võõrsile minekutest tulvil.

7. KODUTUS KODUS

Sellesse avarasse kategooriasse liigitan kõik tekstid, kus valdavaks meeleoluks on n-ö eksistentsiaalne kodutus, kodusushorisondi püsiv tõrkumine ilma eespool vaadeldud väliste põhjusteta. Minu hinnangul võiks siin avatud kategooriasse liigitada paljude eesti kirjanduse tuumtekstide lugemisel tekkiva põhikogemuse. Hingelises kodutuses rähklevad kas või A. H. Tammsaare maailma peategelased „Kõrboja peremehest” läbi „Tõe ja õiguse” kuni „Põrgupõhja uue Vanapaganani”. Kuna siinse uurimuse ühe eelduse kohaselt koosneb kodusushorisont ruumilisest ja intersubjektiivsest aspektist, võiksime püüda jälgida, kas kodus avalduva kodutuse puhul need kategooriad kehtivad.

7.1. Koduilma ruumiline düsfunktsionaalsus. Eesti kirjanduses leidub tekste, kus kodutuse kogemus avatakse just ruumilise tõrke kaudu, kodu ei toimi  k o h a n a.  Kõige tuntum säärane tekst on kahtlemata Juhan Liivi luuletus „Must lagi on meie toal”, grotesksed eluruumid avanevad näiteks ka Jüri Üdi / Juhan Viidingu luules („Koht”, „15 aastat hiljem”). Uusimast eesti kirjandusest võime leida ahistavalt moodsa ja steriilse kodu motiivi (nt Armin Kõomäe „Buum”).

Järgmine ruumiline tasand vahetu koduruumi ümber on  k o d u k a n t. Eesti kirjanduses domineeriv maakodu idealiseerimine ja kõhedus linna ees vormivad mõistagi ka praegu vaatluse all olevat kategooriat. Nii mõnedki tekstid (nt Underi „Tänaval”, Luige „Päev raudses raamis”, „Uued suured majad”) avavad linnaruumis asumise põhimõttelise võimatuse. Selle kogemuse väljendamine jõuab mütopoeetilise äärmuseni Runneli luuletuses „Ei mullast sul olegi enam suurt lugu”; vahetu kodutuskogemuse painajalikku äärmust kirjeldab minu hinnangul Joel Sanga luuletus „Eksterritoriaal”.

7.2. Probleemid kodukaaslastega. Siia liigitaksin sellised tekstid, kus kodutu miljöö tekitab tõrke intersubjektiivsel tasandil, kodukaaslus ei toimi. Säärase kunstilise efekti saavutamiseks ei tohi teos keskenduda mingi konkreetse probleemi ületamisele-lahendamisele (nt Lydia Koidula näidendites), vaid probleemne olukord peab ebamäärasemalt n-ö värvima tegelaste asumiskogemust. Parimaks näiteks säärase efekti iseloomustamiseks on Peeter Sauteri looming (nt „Indigo”, „Kodu ja muu”).

Mõistagi tekitab kodukaaslase raske haigus või surm kodusushorisondi tõrke (vt Jüri Üdi „Üks korralik pere ei taha…”, Mait Vaigu „Ema on haige”, „Isa tuli koju”). Koos asumise õdutuse viib äärmusse Ilmar Trull oma läbinisti sümbolistliku luuletusega „Kurb ballaad kurvast Kurvast kes elas kurvakodus”.

Kõige problemaatilisem kodukaaslastest tulenev seisund on nende täielik puudumine,  ü k s i n d u s  (vt nt Underi „Orb”, Runneli „Nänn”, Talviku „Meile üksikuile”). Uusimas eesti kirjanduses leidub autoreid (nt Mait Vaik, Juku-Kalle Raid, Andres Aule, Andres Allan),(8) kelle loomingus on üksindus põhiline meeleolu. Kirjandus küsib, kas inimene üldse enam suudab koos teistega asuda, koduneda (vt ka Birk Rohelennu romaani „Mu sõraline sõber”).

TÕLGENDUSNÄIDE: IGATSEV MÄLESTUS (LAPSEPÕLVE)KODUST

Seda tüüpi teostes on kodu lüürilise subjekti jaoks kadunud, kuna see jääb lapsepõlve. Tuntuim sääraselt loodud distantsil tuginev tekst eesti kirjanduses on mõistagi Koidula „Kodu” („Meil aiaäärne tänavas…”), kuid näiteid võiks jäädagi loetlema: Harald Ferdinand Suurkase „Kaugel, kaugel, kus on minu kodu”, Mihkel Veske „Kui kallist kodust läksin”, Martin Körberi „Minu isamajakene”, Andres Renniti „Mu meelen kuldne kodukotus”, Anna Haava „Isamaja”, Betti Alveri „Kui ma kauges lapsepõlves” jne. Selline meelestus algab rahvalikest lauludest („Kui lapsena lustilla luhal…”) ja ulatub kaasaegse levimuusika laulutekstideni (nt Madis Trossi laul Mahavokile „On läinud aastad”).

Meenutustes avanev lapsepõlvekodu on valdavalt maakodu. XX sajandi teise poole luules (nt Luik, Runnel) võimendub kodumeenutuste puhul linna ja maa vastandus, kodu jääb maale, inimene eksib linna. Isegi põline linlane Juhan Viiding kirjutab sellest kaotusest:

          Lõuna-Eesti noored mehed

          vanas vanematekodus.

          Õuepuudel laiad lehed.

          Ainult mind ei ole kodus. (Üdi, Viiding 2008: 375)

Nagu mitmed uurijad on tähele pannud, tekitab linnakeskkond kodu ilma horisondis enam tõrkeid, blokeerib kohaloomet (vt ülevaadet Luks 2013b: 1121–1122). Kui mõtleme sellele, et ka mitmed mainitud luuletajad on kolinud maalt linna, pingestab see olukorda veelgi: tekib nii maakodu kui ka lapsepõlvekodu topeltkaotus. Antud pinge, mis jätkub ka kõige uuemas luules (nt Vaik „Linnas ja maal”), on täheldatav juba XX sajandi alguse kirjanduses:

          Sääl kaugel keset sinendavat silmaringi

          On kuskil metsa taga kadund kodukoht,

          On laul ja mäng ja haige linnalapse roht,

          Kes saatusega õnne pärast tahtis tingi. („Kadund kodu!”, Enno 1998: 228)

Selle kaotuse viib üldistuse tasandile Mihkel Zilmeri legendaarne folklaul „Eestimaa” (ansambel Rajacas), siin samastatakse maakodu kaotus kodumaa kaotusega:

          Lapsed kasvasid, sirgusid suureks, 
          pöördusid metsast ja maast, 
          rebisid puruks põlised juured, 
          lahkusid kodust nad.

          Rändasid ringi, kandsid kingi 
          pastelde asemel nad. 
          Otsisid õnne avali silmi, 
          õnn jäi neil leidmata.(9)

Viimati kirjeldatud kodu nimetamise viisi ei saa pidada läbinisti negatiivseks, kaotuse kogemuseks. Vastasel korral tekib küsimus, miks säärased laulud meie kultuuris nii elujõulised on: kas tegu on pelgalt masohhistliku enesepiinamisega? Tuleb silmas pidada, et fenomenoloogiline teadvuskontseptsioon ei piira kogetavat mingi olevikurealismi kontseptsiooniga. Ka minevikumeenutusi  e l a t a k s e  l ä b i  (vt Parhomenko 2001), kuigi mõistagi nõuab argielu pragmaatika, et inimene ei jääks nendesse lõplikult vangi. Luule esitab tihendatud kujul skeemi, mis peaks üldjuhul käivitama lugeja privaatsed minevikumälestused. Samuti häälestab nostalgiline distants lugejaid härdusele, mis „värvib” aktualiseeritud mälestusi emotsionaalselt. Kirjanduslikud tekstid on säärase mälutöö jaoks sobivaim vahend seetõttu, et erinevalt argielulistest ja visuaalkunsti vahendite abil tekitatud kujutistest ei ole kirjandusteose puhul empiirilist välisust, mis tingiks kujutise tekkimise (Iser 1980: 140) – see asjaolu annab lugeja kujutlusvõimele vabamad käed. Siin kirjeldatud kogemisstruktuur seletab paljuski ka seda, miks paljud inimesed tunnevad vajadust memuaare kirjutada, kuigi nad oma elulugu erakordseks ei pea. Meenutuses-elamise kodusust loova potentsiaali on äärmuslikult sõnastanud Ellen Niit:

          Iga kodu on jääv,

          on unumatu,

          kui ta üldse

          on olnud kodu –

          üks habruke võrk,

          taaspunumatu,

          ummissõlmede 

          lõputu rodu.

          Mõtteretk 

          sind võib kanda

          su olemisse:

          majatunagi oled majas.

          Iga hetk

          saad sa astuda kotta sisse,

          mis on alles

          su südameajas.

           („Iga kodu on jääv”, Saar 2008: 114–115; vt ka Bernard Kangro „Kodu nägu”)

Siiski ei toimi kõik tähelepanuväärsed koduigatsusetekstid pöördumatul ajalisel distantsil, mõnikord on distants pelgalt ruumiline, seega põhimõtteliselt ületatav. Tuntuimaks selliseks tekstiks on kahtlemata Enno „Kojuigatsus” („Nüüd õitsvad kodus valged ristikheinad…”). Sageli leiab sellistes tekstides (nt Ado Grenzsteini „Võõrsil”, Anna Haava „Võõrsil”, Lydia Koidula „Igatsus”, Heldur Karmo „Koduigatsus”) aset sujuv üleminek koduigatsusest  k o d u m a a igatsuseni:

          Oh mu ilus isamaja:

          oh mu kallis kodumaa

          ohkan teie õhku taga,

          vaene võõrsil hingata.

          Taevatuuled,

          armuhuuled,

          kandke koju – mu tervised!

           (Carl Robert Jakobson „Kandke koju mu tervised”, Saar 2008: 20–21)

III. VÕIMALIKKE SELETUSI

Käesolevas arutluses üritasin väita, et eesti kirjanduskaanoni kesksete autorite põhjal pole võimalik kinnitada rahvuslikku müüti eestlastest kui põlistest asujatest, koduspüsivast rahvast. Puhtalt geograafilise määranguna võib asumise narratiiv küll kehtida, kuid eesti kirjanduse tippteostes teiseneb asumine sageli hoopiski ängistavaks kodutuskogemuseks. Kui hakata kinni Lennart Meri sõnastatud Kaali-müüdist eestlaste ajaloolise äravalituse kohta (Meri 2008: 209–210) ning võrrelda meid teise äravalitud rahvaga – juutidega, siis eesti kirjanduse tähtteoste põhjal tundume viibivat omas kodus kestvas Egiptuse vangipõlves. Kui ka kirjandus ei ole XXI sajandil enam eesti kultuuri tuumstruktuuriks, tundub ta siiski olevat olulisel määral sünkroonis rahva üldise elutundega: nagu näitavad moodsad sotsioloogilised rahulolu-uuringud, pole eesti inimesed sugugi omariikluse viljastavates tingimustes rõõmust lakke hüppamas.

Eelnevalt esitatud tüpoloogia vajab edasisi süvaanalüüse ning on muuhulgas piiratud minu kirjandustundmise horisondi poolt, kutsudes üles akadeemilisele diskussioonile. Tüpoloogia abil üritasin avada kodust kirjutamise valdavat meelestust eesti kirjanduses, tahtmata väita, et antud struktuur hõlmab viimse kui vastavateemalise teksti. Tikutulega otsides leiab eesti kirjandusest ka koduidülli kujutamist (nt August Kiissi laul „Mu koduke”, Juhan Liivi „Rukkivihud rehe all”, Hando Runneli, Juhan Saare ja Leelo Tungla luuletused „Kodu”). Samuti võib leida üksikuid tekste õnnelikust kojupöördumisest (nt Underi „Päikesevann”, Runneli „Idüll”) ning selliseid teoseid, mis balansseerivad kodu ja võõruse piiril (nt kõikjal kodunemise kirjeldused, retoorilised kojukutsed, aguli vaevarikka lummuse kajastamine jne). Käesolevas artiklis mindi säärastest teostest mööda ruumipuudusel, mitte soovist vaikida maha kõik teooriasse sobimatu.

Ometi tuleks lõpetuseks küsida:  m i s  o n  e e s t i  k i r j a n d u s e l  v i g a? Miks ei sisusta kirjandus talle antud retoorilise väega, mis sai mängeldes hakkama eesti rahvuse loomisega, sellele rahvale hubast kodu? Ma ei tea sellele küsimusele ühest vastust ja oletan, et iga vähegi heuristiliselt võimekas kirjandusteooria suudaks välja töötada erineva seletuse. Visandan lõpetuseks mõned tõlgendusvõimalused.

1. Sotsiotsentristlik seletusvõimalus. Eesti geopoliitiline asukoht on teatavasti teinud siinsest maanurgast Tuultemaa; kirjandus peab oma poeetilistes loomisaktides siiski seostuma elulise ainesega. Eesti ajaloolis-eluline aines on pakkunud rohkelt võimalusi traagiliseks müüdiloomeks (kaotatud vabadusvõitlus; orjaöö, nälg ja vaesus; venestamine; üürikese omariikluse kaotus; terror ja stagnatsioon; postsovetlik taak); kirjandus on seda traagikat kodutuse abil peegeldanud ja võimendanud.

Ajalooliste tõmbetuulte keerisest võib välja tuua ka selle aspekti, mida armastatakse rõhutada poliitilistes manitsustes: Eesti vajab alles ülesehitamist; samuti tuleb enamikul siinsetest peredest n-ö kodu pidevalt luua (kui pidada kodususe oluliseks osaks ainelist turvalisust). Töö käib, pole põhjust veel rahul olla. See seletus on julgustav, juhul kui siinkohal peatuda, nagu teeb Friedebert Tuglas oma varases novellis „Asuja” (1903). Niipea kui võtta see töö kirjandusliku luubi alla, jõuame Vargamäe laadi rähklemiseni ning koduidüll nihkub üha kaugemasse tuleviku-uttu, igapäevasest praktikahorisondist ootushorisondiks. Punkluuletaja Villu Tamme kirjeldas säärast olukorda väga tabavalt juba vabariigi taassünni hetkel, laulutekstis „Südames oleme migrandid”:

          Südames oleme migrandid

          Laalalalalalalaa

          Tähtsam kui kodumaa

          On peotäis Soome raha („Südames oleme migrandid”, Tamme 1992: 71)

Samuti võiks kodutuse mõistmiseks püüda konstrueerida poliitilis-müütilist seletust. Eestlase kui väikerahva koduilma toimimiseks on ehk keskmiselt tähtsam turvalisus ja tulevikuperspektiiv kodumaatasandil, st argiteadvus on keskmisest rohkem ideoloogiliselt laetud. Kuna Eesti püsimine on ime, pidevalt ohustatud olukord, ei saa ka kodu kindlalt püsida. Mõistagi pole see oht pelgalt müütiline, kui meenutada, millist reaalset hävingut kodudele pakkus XX sajand. See seletusliin sulab orgaaniliselt ühte moesoleva eksistentsiaalse Eesti kontseptsiooniga: Eesti absurdsus „värvib” meie koduilma võõruse värvi.

2. Psühholoogiline seletusvõimalus. Toimiv kodu on igav idüll, mille kunstiline kirjeldamine mängib olmeteksti ja kitši piiril. Millegipärast on inimese jaoks alati minevik ilusam (vrd juba kadunud kuldaja müüdiga), lapsepõlvekodu kodusem jne. Seda vajakut saab kõige säravamalt seletada psühhoanalüüsi vahenditega, kuid ka varase Heideggeri Daseini-analüüs loob pildi inimesest, kelle pärisosaks on kodutus (vt Luks 2013b: 1113–1118). Kunsti ja mõtlemise ühine ülesanne võiks sel juhul olla inimesele tema pärisosa meenutamine, elu ümbert argise kodukatte puruksrebimine. Nagu kirjutab Franz Kafka (2009: 11): „kirjanikud räägivad haisu.”

Seda üldistust võib ka veidi kitsendada, oletades, et küll mitte iga inimene, aga vähemalt poeet on paratamatult kodutu, pagulane (vt Skulskaja 2008: 163). See hüpotees kasvab sujuvalt üle kirjanduskäsituseks: just looming asetab poeedi elutsema argielu tõrkesse,(10) igavesse pagendusse, kus kodu saab ilmneda üksnes kadunud koduna. Nõnda imestab Henrik Visnapuu juba 1929. aastal:

          Minu südamesse koduvõlu

          igatsuse jätnud otsatu,

          aga läbi oma kidakeelse suu

          olen laulnud ainult valu. („Kodulaul”, Visnapuu 1993: 359)

3. Võimalikud eeskujud ja välismõjud. Kui meenutada, et üha julgemalt kõneldakse eesti kultuurist kui tõlkekultuurist, siis annaks ka kodutuse temaatikat valgustada läbi mõjude spektri. Alustades eesti kirjanduse tekkeloost rahvusromantismi tuultes, võiks küsida: kas pole lahusolek kodust ning sellega seotud tunded just üdini romantiline figuur? Mõistagi ei saa hüpoteetiline romantismi mõju olla tänaseni määrav tegur, kuid ehk kandub seesama juurtetus, mida on peetud modernsuse ajastu lääne kultuuri põhihoovuseks, eesti kirjandusse ka järgnevate eeskujude kaudu (kriitiline realism, sümbolism, modernism jne). Holger Zaborowski (2005: 512) rõhutab asumise olemust vaagides Theodor Adorno mõtet, mille kohaselt Euroopa tsivilisatsiooni alustekstiks on „Odüsseia”. Ehk oleme just kirjanduses kummitava kodutuse kaudu algusest peale Euroopas, olgugi et vormiliselt on tulnud modernismi poole vaevaliselt hüpata? Ei kahelda ju enam selles, et 1960-ndate eesti kirjanduse võõrandumisaineliste teoste loomislugu on mõjutanud lääne eksistentsialismi tekstid.

Kindlasti oleks huvitav kuulda baltisaksa kirjanduse spetsialistide mõtteid võimalike mõjude kohta: kas ei tunnetanud just baltisakslased end paradoksaalselt korraga kodus ja võõrsil viibivat, äkki on ka sellest elutundest meie kirjandusse kaldunud rohkem, kui me aimata oskame? Kes mäletab, et isegi tuntuim eesti koduluuletus – Koidula „Kodu” – on saksa mugandus?

4. Enesekolonisatsiooni hüpotees. Avamata enesekolonisatsiooni temaatikat tervikuna, tooksin esile paar siinse arutluse raames olulist tähelepanekut keele kohta. Olen siinses artiklis kasutanud metafoori keelest kui tähtsaimast ruumist kodusushorisondi loomisel. Kodu on esmalt keelekodu, ilma kodukeeleta ei saa end tunda kodus (vt ka Oksaar 1996). Siit lähtudes meenutame, et eesti kirjanduse tekkimisega paralleelselt toimus ühtse eesti kirjakeele kujunemine murderikkuse asemel. Veelgi olulisema katkestusena on Jaan Kaplinski toonud esile regivärsilise rahvalaulutraditsiooni hääbumist XIX sajandil, selle asendumist uute, saksapärast mõõtu lauludega (vt Kaplinski 2004: 158–191). Kaplinski käsitleb antud protsessi korvamatu kaotusena. Tegemist ei pruugi olla pelgalt vormiküsimusega. Jaan Undusk toob oma julges käsitluses (2001) esile regivärsilist parallelismi kui animistliku-maagilise elutunnetuse avaldumist. Teema jätkamiseks tuleks hästi tunda eesti rahvaluulet ning kodutemaatika avaldumisvorme seal. Ometi näib uurimisväärsena hüpotees, mille kohaselt eesti kirjanduses väljenduv kodutus võib olla seotud murdelise kodukeele ning vana rahvalaulu „mõnu” kaotamisega. Näiteks toob Tiit Hennoste essees Lõuna-Eesti avangardist eesti kirjanduses esile paljude XX sajandi alguse luuletajate pruugi kasutada murdele omaseid sõnalõppe, „et leida kodukeelt” (Hennoste 2014: 105). Mõelgem selle hüpoteesi valguses pärimuskultuuri võimsale renessansile Eestis viimasel 15 aastal (sh regivärsi taastulemine etnopopis ja -rokis).

„Kodu on ilus” – nii kõlab ühe Mats Traadi romaani pealkiri. Pole sugugi selge, kas XXI sajandi kunstil on võimalik maailmale veel ilu pakkuda või peab ta vahendama üksnes puudumise ülevust, mille käigus laguneb figuratsioon ja tähendus (vt Vattimo 2013: 65). Ülevas luules ilmuvad Jean-François Lyotardi (1991: 142) järgi sõnad enne tähendust, ilmub hääl ilma sõnadeta, puhta tämbrina. Ehk peab nihilismi ajastul ka  k o j u k u t s u v  h ä ä l  selle kõhnumiskuuri läbi tegema – või vaikima. „Kodu on püha”, kõlab René Eespere lastelaulu pealkiri, kuid Guy Debordi (2013: 122) väitel on meie rohkete pidude tõtlikule kordusele vaatamata „ajastu ilma ühegi pidupäevata”. Debord kordab selles tähelepanekus mõtlejana Friedrich Hölderlini luulerida: meil puuduvad pühad nimed. Siiski: senikaua, kuni kõlab luule kadunud kodust, ei ole pühaduse puudumine täielik, ei ole kodu täiesti kadunud.

1. Seda väge võime tähele panna kas või reklaamiretoorika põhjal. Eestis ilmuvad ajakirjad Pere ja Kodu, Moodne Kodu, Kodukiri, Kodu & Aed, Maakodu; samuti rõhutatakse kodu mõistet pea igas uues kinnisvaraarenduses.
2. Näiteks oli Rahvaliidu tunnuslauseks: „Kodust algab Eestimaa”; Mart Laari, Lauri Vahtre ja Heiki Valgu (1989) perestroikaaegse Eesti ajaloovihiku pealkirjaks sai „Kodu lugu” jne. Sellist kodu ja Eesti mõistete seostamist näeme juba XIX sajandi lõpul, Villem Reimani (1894) ajalooalases vihikus „Eesti kodu”.
3. Näiteks on siiani kooli kohustusliku kirjavara seas vabadusvõitluse teemalised ajaloolised jutustused: Eduard Bornhöhe „Tasuja”, Mait Metsanurga „Ümera jõel” jms.
4. Kõige otsesemalt kodu metafoori kohta vt Meri 2001: 612–622.
5. Mõistagi on ka igasugune teoreetiline objektiveerimine, nt kodu objektiveerimine käesolevas artiklis, argielu horisontide toimivuse peatamine.
6. Mõistagi on palju muid võimalusi peale kunstikogemuse, kuidas maailmahorisondi toimivuses võivad tõrked tekkida. Koduilma tasandil vt üht võimaluste loetelu Luks 2013a: 418–423; laiemate kodutuse kogemust tekitavate ühiskondlike trendide loetelu vt Luks 2013b: 1119–1124.
7. Iga säärane tõrge pole siiski veel kirjanduslik; keelehorisondi tõrge toimub ka nt siis, kui keegi kirjutab mulle kirjavigadest kubiseva kirja.
8. Vt nt Vaigu „Valge kardina valgus”, „Öine valgus”, „Üks päev on lõppenud, algamas uus”, „Armasta väikseid loomi köögis”; Aule „Tuhandeis tubades telerid…”, „Öö”, „Õhtu”; Raidi „Näib et olen üürind elamiseks elutoa…”, „Kodu”, „Öösel koputavad silmadele subtiitrid”, „Ma tänan küsimast…”; Allani „Kooruvad sekundid”, „see on üksikute koht…”, „aken…”.
9. Tsiteeritud interneti vahendusel:
   http://www.laulud.ee/laul/eestimaa_tuhanded_kulad-506.aspx (14. IV 2014).
10. Selle hüpoteesi edasiarenduseks tasuks tutvuda Maurice Blanchot’ hämara kirjanduskäsitusega, mis on mitme olulise essee kaudu nüüd ka eesti keeles loetav (Blanchot 2014).