PDF

Rahvakeele sõnastikud lugemislaual

Alli Laande, Triin Todesk. Mulgi sõnastik. Toimetanud Karl Pajusalu, Urmas Sutrop, Ellen Niit. Eesti Keele Sihtasutus, 2013; Paul Kokla. Hiiu sõnaraamat. Toimetanud Meeli Sedrik. EKI, MTÜ Hiiu Öko, Eesti Keele Sihtasutus, 2015.

 

 

Viimastel aegadel trükist ilmunud sõnastikud, mis keskenduvad ühe murdeala sõnavarale, on äratanud avalikkuse tähelepanu ja pälvinud lugejate-kasutajate sooja vastuvõtu. Tegu pole siiski üleöö sündinud nähtusega. Hoog on küll sisse saadud praegu, kuid hoogu võetud on juba kauem ja kaugemalt. Otsa tegi lahti „Mulgi sõnastik”, millele järgnes „Hiiu sõnaraamat”. Rahvasõnaraamatute mõtte algatajaks oli Karl Pajusalu, kelle õhutusel on murdeentusiastid asunud sõnastikke koostama ka Kihnus ja Setus.

Kui Mulkide Seltsi eestvõttel koostatud lugemik „Mulgi keelen ja meelen” oli 2004. aastal trükist ilmunud, kasvas mulkidel isu asuda teise sammuna koostama Mulgi murdekeele sõnastikku.(1) Neid kannustas soov oma keelerikkusi kirjasõnas kõigile kättesaadavaks teha, koondades iseloomuliku sõnavara Mulgi murde viiest murrakust (Tarvastu, Paistu, Halliste, Karksi, Helme) ühtede kaante vahele. 2008. aasta algul asus kümme murdetundjast keelehuvilist n-ö talgute korras tööle ja poole aastaga oli jõutud juba k-tähe sisse.(2) Töörühm tegutses Mulgi Kultuuri Instituudi egiidi all ja töörühma juhendas Karl Pajusalu. Sõnastiku tegemist toetas kultuuriministeerium programmi „Lõunaeesti keel ja kultuur” kaudu (2008–2009), projekti juhtis Alli Laande, kes oli tolleks ajaks juba õpetanud kodumurret Lilli koolis ning vedanud programmi „Latseke, kõnele mulgi kiilt”.

Käsikiri plaaniti kolme aastaga trükivalmis saada, kuid aega läks rohkem. 2010. aastaks jõuti koostööni Eesti Keele Instituudiga, sealsesse leksikograafi töökeskkonda EELex loodi Mulgi sõnastiku alusskeem ja sõnastiku koostamine jätkus EELexis. Tööd rahastas Mulgimaa kultuuriprogramm (2010–2013) ning rahvasõnaraamatute esimene pääsuke väljus trükikojast 2013. aastal.

Sõnastik mahutab enam kui 4000 eelkõige Mulgi murdealal tuntud sõna (k.a liitsõnu) ja on üles ehitatud võimalikult lihtsal ning kasutajale arusaadaval kujul. Märksõna järel esitatakse põhivormid noolsulgudes, seejärel tähendus(ed) ning siis näited kaldkirjas. Sõnatähendusi avavad enamasti näitelaused, ent esineb ka sõnaühendeid ja vorme. Kõigile näidetele järgneb kirjakeelne tõlge. Märke on vaid kaks. Sõnaartikli peas tähistab punkt sõna või pearõhulise silbi ees III väldet ja akuut peenendatud konsonanti (nt .kõlbume ’kõlbama’, .kańdla ’kaenal’, ra´mp ’kramp’, rot.senti ’protsenti’), näitelauseis on märgitud üksnes palatalisatsiooni. Liitsõna osi ei eristata, sidekriips esineb vaid mõnes paarissõnas (nt aigilm ’ilmaelu’, sugusumm ’suguvõsa’).

Üldmulje järgi paistab Mulgi sõnastik nagu murdesõnastik ikka. Et sõnad on kirja pandud häälduspäraselt, puuduvad siin nii h-algulised kui ka b-, d– ja g-algulised sõnad (vrd elü ’heli, hääl’, eńg ’hing’, oben ’hobune’, pu´ss ’autobuss’, küm.naasijum ’gümnaasium’). Lähedased häälikuvariandid on paigutatud sama märksõna alla (ajoti ~ ajuti, auts ~ autÍs ’hautis’). Enamikul juhtudest pole levikuandmeid lisatud, mis eeldab tuntust-kasutust kogu murdealal. Kihelkonnalühendiga varustatud sõnad (nt apants ’mülgas’ Hls, kõvale ’pingule’ Trv, .känkäme ’kõngema’ Hls Krk, kägrun ’kortsus’ Krk, kähr ’mäger’ Hel, loimakuli ’küljeli’ Hel) viitavad piiratumale levikule. Võib loota, et sõnastiku kaudu saavad sellisedki sõnad laiemalt tuntuks. Viidetega levikuerinevustele või sünonüümidele tähelepanu ei juhita (vrd Hls Pst Krk ku´nt ’kult’ ja Hel pahru ’kult’; .maanti ja suurentii ’maantee’; arakmari ja jaanimari ’punane sõstar’), kuid samatähenduslikke sõnavariante viidatakse vastakuti lühendiga vt või vt ka (kuninges vt kunig ~ kuniges; .kunnigil vt ka kunnegi ~ kunnigi). Viitesõnus ei ole hääldusmärke kasutatud.

Sõnastikus leidub ohtralt mulkidele omast sõnavara, mis pakub huvi teistelegi (olgu või selleks, et mulkidest aru saada!), näiteks jaanimari ’punane sõstar’, .jundam ’külapidu’ Hel, kiriküütÍ ’ööbik’, kukeaig ’aoaeg’, .kurtme ’püsima, vastu pidama’, latiklilÍl ’varsakabi’, lehmämokk ’huulhein’, lodÍu ’aru, taip’, .matjus ’matus’, murumutÍt ’murumuna’, mõtsik ’kaanega nõu’, neelipeni ’õgard’, pelÍl ’koduvaim’, pistus ’soust’ Trv, salaksi ’salaja’, .va´nneme ’hapnema’, .õmblik ’õmbleja’ jpt. Haruldasemate sõnade esitamisega on soovitud ühtlasi tekitada lugejates huvi või äratundmisrõõmu.(3) Sõnastikku on jõudnud ka osa Alli Laande 2008. aastal mainitud talletamist vajavaid sõnu, näiteks ikkuŕ ’viripill’, kaabeŕt ’hulgus, lurjus’, kakeŕt ’kaltsakas’, kalbeŕt ’kaltsakas’, kiidseŕt ’kõhn olend’, .koigur ’vigane, viletsa tervisega inimene’, koonu´sk ’kuivetu, kõhn inimene’, .tõhkam ’laisk’, veenu´sk ’vedeleja, laiskleja’.(4) Sõnastiku uude, laiendatud varianti pääsemist alles ootavad veel sellised Karksi sõnad nagu lämbert, närment ja pundam ’katkistes riietes inimene’ või tii luuja ’tee puhastaja lumest’ (st lumesahk).

Sõnavaras avaldub Mulgi murdekeelele iseloomulikke jooni, mida tasuks silmas pidada, kui sõnu otsitud kohast kohe ei leiagi. Näiteks esineb sõnade algul konsonantühendi asemel üldjuhul üks konsonant (nt lii ’klii’, lank ’plank’, raadÍ ’kraad; praad’, ree´s’prees’, .reiel ’treial’). Konsonantühendiga algavaid sõnu on sisse võetud kolm (pluuse, preili, provva) ja neile järgnevad viited murdeomastele sõnakujudele (vt luuse, vt reili, vt rovva). Kirjakeeles v-algulised sõnad võivad Mulgi murdes alata vokaaliga (nt okÍk ’vokk’, oŕst ’vorst’, .uudi ’voodi’, uuŕ ’voor’). Silmatorkavalt palju esineb vokaalide kadu ning a, ä redutseerumist e-ks (nt alaneme ’alanema’, .astme ’astuma’, .eitumin ’heitumine’, eläten ’elatanud’, essüts ’eksitus’, ilÍluksi ’hiljukesi’, katese ’kaheksa’, .katsmes ’kaheksas’). Mulgi murret peetaksegi meie murretest kõige kulunumaks. Pikad keskkõrged vokaalid ee, oo, öö kõrgenevad siin nagu lõunaeestis üldiselt (nt iist ’eest’, .kiime ’keema’, kuuk ’kook’, kuurm ’koorem’, .müüdä ’mööda’, nüür ’nöör’).

Oma suupärase murdevaste on mulgid mugandanud ka sellistele laensõnadele nagu latiiń ’plaatina’, luu´s ’kolhoos’, nikruutÍ ’nekrut’, .raktur ’traktor’, resideńt ’president’, ribunaalÍ ’tribunal’, rigatir ’brigadir’, .ristalÍ ’kristall’, rokudilÍl ~ roogudilÍl ’krokodill’, rokulüüŕ’prokurör’, rotseńt ’protsent’, rutugulÍl ’protokoll’, telÍlevońn ’telefon’ või tuudeńt ’üliõpilane’, mis pärinevad ilmselt kõnekeelest, mitte varasematest kirjapanekutest. Kõiki selliseid keelendeid pole esitatud märksõnadena, osa on poetatud näitematerjali hulka (nt luuŕlupja ’kloorlupja’, lk 28 või timmandi väitsege ’teemantnoaga’, lk 123). Arvatavasti on just sellise sõnavara seas ka sõnaraamatu töörühma liikmete endi pakutud ainest.

Kas midagi võiks sõnastikus olla teisiti? Mis üldisse ülesehitusse puutub, siis ilmselt mitte, esile võiks aga tuua mõningaid üksikasju puudutavaid tähelepanekuid.

• Loetavuse huvides oleks hea järgmises väljaandes eristada liitsõna osi püstkriipsuga. Alati pole (kirjakeelsel) lugejal lihtne sõnavahet kohe leida ja peab teraselt silmitsema, püstkriips annaks aga kohe selge pildi, nt emäku|laits (pro emä+kulaits), ilm|aśante (pro ilma+śante), jalg|inime (pro jalgi+nime), kana|arik (pro kanaarik), kand|raak (pro kandraak). Praeguses trükiversioonis võib kolmanda välte punkt vahel sattuda ka sõnapiirile (nt .immes.pantave, kates.tõisku, kolme.kümnes) ja see kergendab nii lugemist kui ka arusaamist.

• Kohati tasuks sõnaseletusi täpsustada. Näiteks on perv-sõnal (lk 200) märgitud tähenduseks ’äär’, seega sama, mis viir-sõnal (’äär, veer’, lk 276), kuid puudub ’kallas’, mida eeldaks näiteks jõeperve puhul. ahukivi-sõnal (lk 13) on tähendusteks ’ahjukivi, kerisekivi’, ent kui näitelauses tuuakse mere äärest munakaid kerisekivideks, siis tõlgitud on nad ahjukivideks. Murdekeel ei tarvitse vahet teha seal, kus kirjakeel teeb. Märksõna apu ’hapu’ järel (lk 19) on öeldud, et tõstak tetti ilma sepäte, apuge ja tõlkes ’tainas tehti ilma pärmita, hapuga’. Tegijatel on kõik selge, kuid kirjakeelne kasutaja võib üksnes kahtlustada, kas apu-sõna tähenduseks võiks olla ka ’juuretis’. Sõnastikus leiduv juurets-sõna (lk 48) sellist juhtumit ei kommenteeri, juuretise tähenduses esinevad veel apants (lk 19) ja tõstatus Trv (lk 261).

• Vahel on märksõna seletatud sellesama, lihtsalt kirjakeelsemaks mugandatud murdesõnaga, nt .lauka.pääline ’laukapealne’ (lk 131), kus tähendust ei ava ka näitelause ega selle tõlge. Kui „laukapealseid pead vaatama”, siis ei teagi, kas on seal vaadata midagi looduslikku või hoopis inimkäega lisatut. Märksõna .laulme järel (lk 131) on ühend lina kakmise tõlkes ’lina katkumise’, kuid kirjakeeles on tegu lina kitkumisega. Märksõna edvisteme järel (lk 25) on petsik edvistes tähenduseks ’pentsik edvistab’, kuigi see edvistav pentsik on siinkohal pigem tüdrukueputis või eputrilla. Omaette märksõnana pole petsik sõnastikku mahtunud.

• Näitelausete kirjakeelsed tõlked on enamasti sõnasõnalised, aitamaks avada sõnatähendust. Vahel tekib kiusatus tõlget kohendada ja panna kirjakeelse otsetõlke asemele kirjakeelne väljend. Nähes mulkide kõnekäänu ega ammatÍ süvvä ei küsü (lk 18) ümberpanekut ’ega amet süüa ei küsi’, meenubki põhjaeestlastele omane ega amet leiba küsi. Siinkohal tekib ühtlasi küsimus, kui kaugele võib selliste tõlgetega minna. Näitelause aheltega kinni köidet (lk 12) tõlke ’ahelatega kinni köidetud’ asendamine väljendiga ’kettidega kinni seotud’ tähendaks ilmselt juba üle piiri minekut.

• Kohati näikse näitelaused olevat üsnagi algmaterjalis kinni. Märksõna aik ’haigutus’ (lk 14) näitelauses esineb kokkuhäälduslik üt́tõistel ’üksteistel’, märksõna aletig ’alati’ (lk 17) järel üittõśtest ’üksteise juurest’, mis pärinevad litereeritud murdetekstidest. Omaaegset suulist kõnet foneetilises transkriptsioonis võinuks rahulikult kirjalikumaks kohendada ja kirjutada üitstõistel ’üksteisele’, nagu on ka märksõnad sõnastikus üitstõise ja üitstõist (lk 293).

• Torkab silma, et kõikidel sõnadel pole näitelauseid (ega ole sellele viidet eessõnas), näiteks külÍmkammer ’sahver’, külüje ’külvaja’, .kündje ’kündja’. Kas poleks siinkohal võinud töörühma liikmed ise sobivaid näitelauseid moodustada?

• Kasutajale võib silma jääda ka üksikuid apse ja trükivigu (neist lihtsalt ei pääse, see on sõnaraamatute saatus!). Märksõna purres 1. tähenduseks on antud ’redel’ (lk 210), kuid peaks olema ’rõuguredel’, kus kuivatatakse heina. Ronimisvahend redel leidub lk 223 ja Hls Hel kartsas(s) pole sõnastikku mahtunud. Märksõna üsigi (lk 294) näitelauses on sõna suurmit tõlgitud ’tange’, kuid peaks olema ’tangusid’ (mitte näpitsaid). Märksõnas tähÍt (lk 262) on peenendusmärk kogemata sattunud t-tähele (mis oleks loomulik tagapoolse palatalisatsiooniga Võru murdes).

• Silma torkab ja imestust äratab sõna liitÍ ’pliit’ (lk 138), mis käändub ootamatult liitÍ : leedi otsekui peet-sõna eeskujul (vrd piitÍ : peedi ’peet : peedi’, lk 203). Lähemal vaatlusel selgub, et sõnastikku on võetud Halliste keelekasutus, kuid võtmata jäetud laiemalt levinud liitÍ : liidi (Trv Hls Pst Krk). Ehk tasuks seda arvestada järgmises väljaandes.

• Küsitav tundub kunagisest ks-ühendist kujunenud ss-i asendamine ühe s-iga, olgu sõnalõpus: kotus pro kotuss ’koht, kodu’ (lk 92), peris pro periss ’päris’ (lk 200), olgu kse-olevikus: süvväs pro süvväss ’süüakse’, tetäs pro tetäss ’tehakse’ (lk 115), olgu tingivas kõneviisis: ma kirjutes pro kirjutess ’kirjutaks’ (lk 191), pias pro piass ’peaks’ (lk 201), olgu saavas käändes: ahtes pro ahtess ’ahtaks’ (lk 13), abis pro abiss ’abiks’ (lk 12), armas pro armass ’armsaks’ (lk 13). Murdeomased vormid on teatavasti ss-lõpuga, ja nagu kirjasõna ütleb: „Saava käände lõpuks on Karksi murrakus kõigis sõnatüüpides poolpikk –ss (< *ksi): vanass ’vanaks’, ilusess ’ilusaks’ [jne]. Sama esinemus on ka Paistus, Tarvastus ja Helmes, [aga] Halliste murrakus on tunnuseks lühike s.(5) Küllap on mulgid siinkohal võrukeste kirjaviisist ärgitust saanud ja seda järginud. Et ühe s-iga vorme on juba mõnda aega kasutatud (ajalehes Üitsainus Mulgimaa ja muudes väljaannetes), siis on koostajad eelistanud neid ka laiemale publikule mõeldud sõnaraamatus. Sellest on tuliselt kahju, sest hääldus (ss) läheb kirjapandust (s) lahku, nagu see lahkneb ka võrukeste keeletarvituses. Hääldust on arvestatud küll keeleõpikus,(6) kuid sellest ei piisa, kui muu kirjasõna, sealhulgas sõnastik, õpiku toimet ei toeta. Jääb seega mulje, et sõnastiku koostajad on asunud ühtlasi suunama murdekeele ortograafiat.

Kokkuvõtteks võib öelda, et „Mulgi sõnastik” on väga vajalik, sisukas ning huvitav teos kõigile mulkidele ja keelehuvilistele. Piiratud mahust hoolimata annab sõnastik hea ülevaate Mulgi murdekeele sagedasematest ja omapärasematest sõnadest ning täidab ühe hõreda lünga meie keelekirjeldustes ja -teadmistes. Esimese rahvasõnaraamatuna on Mulgi sõnastikul olnud ühtlasi tänuväärne roll näidata teistele eeskuju, pakkuda neile võimalusi järgida, võrrelda ja õppust võtta ning leida lõpuks paras moodus igale murdealale oma leksikoni koostamiseks.

P.S. Mulgi sõnastikus on märksõna muĺk ’Mulgimaa elanik, mulk’, kuid oleks vahva leida siit ka mulkide „alaliike”, näiteks kama- või ubamulke. Leidub mõni naljatav nimetus, nagu Karksi illikse ’Karksi imelikud’ (lk 37) ja Kärsnä käki ’Kärstna käkid’ (lk 115), leidub ka kesämulgi ’Saarde kihelkonna elanikud’ (lk 74), kuid rohkem nimesid annab mulkidele hoopis Mulgi lugemiku seletussalmike „Kus miukse mulgi kasve?”. Niisiis: Helmen [kasuve] undrukumulgi, Hallisten ubamulgi, Karksin korbimulgi, Paistun kapsamulgi, Tarvastun kamamulgi.(7) Loodaks leida sõnastiku järgmisest väljaandest, milliseid enesenimetusi mulgid ise aktsepteerivad. Võib aga siiski olla nii, et naljanimetused on neil varuks vaid naabritele.

„Hiiu sõnaraamat”

„Mulgi sõnastiku” valmimine (2013) andis teistele murdealadele märku, et saabunud on aeg murdesõnastikke koostada. Tänavu ilmuski teise köitena „Hiiu sõnaraamat”, terve teos iseloomulikku sõnavara saare neljast murrakust (Emmaste, Käina, Reigi, Pühalepa), st saarte murde Hiiumaa murrakute rühmast ehk Hiiu murdekeelest. Sõnastiku autor Paul Kokla on Kärdlast (Phl) pärit hiidlane, toimetaja Meeli Sedrik pärineb Käinast (Käi). Mõlemad valdavad murdekeelt ega ole kumbki algaja ka leksikograafina. Kokla on varem kokku puutunud mitme kakskeelse sõnaraamatu ja Sedrik etümoloogilise sõnaraamatu koostamise ning toimetamisega.

„Hiiu sõnaraamat” ei sündinud tühjast, vaid sellegi teose põhiraamistuse moodustas „Väikese murdesõnastiku” elektrooniline versioon, täitematerjali pakkusid Eesti Keele Instituudi murdearhiivi sõnavarakogud, „Eesti murrete sõnaraamatu” ilmunud vihikud ning käsilolev käsikiri. Autor on osanud ära kasutada veel ka akadeemilisi tekstipublikatsioone, meremees Arnold Sergo sõnakogu ja omaenda ammuseid-kauaseid ülestähendusi.(8) Sõnastiku koostamine toimus Eesti Keele Instituudi leksikograafi töökeskkonnas EELex ja sellele kulus kaks aastat (2013–2014), st üllatavalt vähe. Autori ning toimetaja tööle pühendumust toetas omakorda MTÜ Hiiu Öko, Eesti Keele Instituudi ja Eesti Keele Sihtasutuse ladus koostöö.

Teose valmides võis Paul Kokla olla rahul, et kogu sellest hiidlaste keelelisest rikkusest saab aimu umbes 5800 sõnaartikli vahendusel rohkem kui 300 leheküljel. Muu hulgas saab „Hiiu sõnaraamatust” teada ka seda, mida tähendavad sellised sõnad nagu adrima, ehmes, ibla, kaarmad, prätt ja türk.(9) Laiemalt tuntud sõnade kõrval on soovitud tutvustada ka harvakuulduid, üldteada sõnade puhul aga (nt kont, laulma, mäng) juhtida tähelepanu nende hiiupärasele hääldusele. Hiidlaste eripärane kõnemeloodia on siiski juurdemõeldav ja tuleb sõnastikku lehitsedes oma vaimukõrvas ette kujutada.

Sõnastiku ülesehitus järgib EELexi põhiskeemi, mis on teose laia kasutajaskonda silmas pidades lihtne ning ökonoomne. Märksõna järel esitatakse põhivormid noolsulgudes, seejärel tähendused ja siis näite(lause)d kursiivis. Kui märksõnal on häälikuvariante (nt kael ja kaal; pennik, penik ja penning), lisatakse sõnaartikli peas ka need. Homonüüme eristab tõstega number. Hiiu sõnastikule on iseloomulik, et liitsõna osi markeeritakse püstkriipsuga ja põhivormide esitamisel näidatakse noolsulgudes vaid põhisõna vormid (sest täiendsõna ei muutu). Sõnakorduste vältimiseks ei ole sõnatähendust lisatud juhul, kui see langeb kokku kirjakeelsega (nt nuga, nurk, `nutma). Iga tähendust ja konteksti iseloomustava näitelause järel on kihelkonnalühend. Kui näitelause on (vähegi) arusaadav, siis tõlget kirjakeelde ei järgne. Siin-seal võib näitelause ka puududa, kui alusmaterjalist polnud sobivaid näiteid võtta. Häälikuvariantidele viitab lühend vt, sünonüümidele vt ka ning tuletusseostele vrd.

Ehtsa murdesõnastiku ilme annab Hiiu sõnaraamatule juba transkriptsiooni kasutamine nii sõnaartikli peas kui ka näitelausetes, kus hiidlaste hääldust annavad täpselt edasi e ja ä vahepealne ε, ö ja õ vahepealne ø, nasaalklusiil ŋ ning redutseerunud vokaalid ă, ě, ĭ, ŭ. Vältemärk ` osutab sõna või liitsõna teise osise III vältele, sõnu ühendav kaareke  á  markeerib kokkuhääldust. Hääldusmärgid teevad Hiiu sõnastiku rahvasõnaraamatute seas ainulaadseks.

Hiidlaste murdekeele kõige tähelepanuväärsema omapära moodustabki selle hääldus. Kaashäälikute peenendus puudub Hiiumaal üldiselt, kuid saarel leidub ka piirkondlikke eripärasid, näiteks ou-diftong au asemel Reigis ja Emmastes (nt ouk, soun), pikk ä-vokaal ea-diftongi asemel Kõpus (nt sääld, `täädma) või sõnaalgulise h esinemus Pühalepas (nt hing, humig ’hommik’). Sõnaalgulist h-d esineb Pühalepas koguni ülearu, ületaotlusena(10) sealgi, kus seda muidu eesti keeles pole (nt huppuma ’uppuma’, huss, `höötsuma ’õõtsuma’). Enamasti h-d sõna algul siiski ei hääldata (nt kaks oost, pole `oolind, `oompseks), nagu siin puuduvad ka b-, d– ja g-algulised võõrsõnad, vrd pogerdama (< bagerdama) ’süvendama’ ja puger (< pogerdama, bager) ’süvendi, süvenduslaev’. Pisemaid piirkondlikke erinevusi käänamisel-pööramisel ilmestagu näide saare ida- ja läänepoolelt: Pühalepa näitelauses (lk 266) jεεras präkutab uhesid, aga Emmastes (lk 43) jεεras präkudab `uhtesid.

Sõnastikust on hea järele vaadata, mida tähendavad Hiiumaal näiteks ell ’vanaema; ämmaemand’, jäblama ’lobisema’, karles ’kartul’, kokk ’heinasaad’, makileib ’verileib’, `malguma ’lüpsma tulema’, nook ’surnu; kodukäija’, oripuu ’tala’, `ploogam ’jutumees’, `reigam ’kangareha’, tuleelu ’elumaja’ või valem ’vorstilehter’. Huvitavaid sõnu leidub loodussõnavaras, nt isu ’äike’, isutuli ’välk’, kibus(puu) ~ kiduspe ’kibuvits’, krönks ’puuk’, küituss ’rästik’, `lamber ’lepatriinu’, mereoherdi ’kaur’, plästigeine ’pääsuke’, tusspall ’murumuna’, türk ’käbi’ või varsik ’angervaks’, kuid rikas on ka merendussõnavara, olgu näiteks entseldama ’meremeheks ristima’, kappel ’hauskar’, klobi ’(ankru)tähis’, klouvall ’purjeköis’, noop ’meremehesõlm’, piigard ’vee väljavooluava’, priit ’purjepuu’, reimand ’meremärk’, roil ’raapuri’, `rumpel ’roolipinn’, `triivima ’ajuma; tihtima’ või vook ’paaditugi (kaldal)’. Märksõnade seas on märgata hiidlaste piirkondlikke nimetusi, nagu kohvi`lähker ’Kärdla elanik’ ja odratolgus ’Käina valla inimene’, seevastu vandi`raiuja ’kõplane’ on paigutatud märksõna vant ’tross’ alla.

Sõnavaras ilmneb ühtlasi Hiiu murdekeelele iseloomulikke jooni, mida sõnade otsimisel sõnastikust tasuks arvestada. Vokaalide vaheldumist sõnaalgulistes silpides esineb sageli just j-ga seoses, nt jahu ~ jähu, jalg ~ jälg, johe ~ juhe, jope ~ jupe, `julgus ~ `jülgus, just ~ jüst, joud ~ jöud ja `joulud ~ `jöulud. Kirjakeeles ju-algulised judin, jugapuu, jutustama leiduvad seetõttu sõnastikus -alguliste sõnade seas: jüdin, jügapuu, jütustama. Laensõnadega on hiidlaste keelde levinud sõnaalgulised konsonantühendid, näiteks `klaarima, klaas, klee ’ristikhein’, klipp ’kaljusaar’ või krae, krants ’pärg’, kreet ’pasknäär’ või plagu, plekk jpt. Konsonantühenditega ollakse juba sedavõrd harjunud, et esineb isegi ületaotlust, öeldakse „igaks juhuks” klonks ’lonks’, klott ’(lõua)lott’, `klääpa ’lääpa’ ja kruut ’(akna)ruut’.

Üldmulje „Hiiu sõnaraamatust” on soodne. Et sõnu otsides ja sõnatähendusi lugedes üht-teist ka silma puutus, võiks siinkohal mõningaid tähelepanekuid esile tuua.

• Näitelauseis leidub hulk sõnu, mida märksõnana ei esine, nt `aabrellikuu ’jürikuu’ (lk 46), iie neitsid ’haldjad’ (lk 49), `muuseumi (lk 17), pentsunεεril ’pensionäril’ (lk 198), pönts ’puus’ (lk 199) või `raadju (lk 198). Et teose maht on ilmselt piiranguid seadnud, siis on nende sõnade tähendus antud lausetõlgetes. Mõnel puhul olnuks märksõnastamine ja tähenduse lähem avamine siiski õigustatud, ntsõnadel mäjaroos ’taim’ (lk 205) või törva hark ’haraline putukas’ (lk 18).

• Enamik näitelauseid on võetud foneetilises transkriptsioonis kirjapandud murdetekstidest ja järgib täpselt kunagist hääldust. Tsiteeritud on koguni omaaegset kokkuhääldust ja seotud kõnet, nt ma á anna (pro ma anna, lk 17), see á on (pro see on,lk 24), rünna alun á nii `aige (pro alune nii, lk 16), kolme elug á kott (pro eluga kott, lk 26), mei á rast (pro meie perest, lk 198), pöllu `pεεle `mindut (pro `mindud, lk 12), `meitel ol ajad (pro olid ajad, lk 13). Et sõnastikus on lausenäidete põhiülesandeks tähenduse avamine kasutuskontekstis, ei tohiks omaaegsete (kokku)hääldusfinesside edasiandmine olla kohustuslik, murdenäiteid võinuks sõnastikus vabalt loetavamaks korrigeerida.

• Sõnaalgulise h esinemus piirdub teatavasti Pühalepaga, kuid h-võimalus on märksõnades järjekindlalt esil, nt (h)ool, `(h)oolima, `(h)oome, (h)oone, (h)oop jne. Vahel on Pühalepa lausenäide ainus ja pealegi ilma h-ta, nt oolega, ooletumate, äi ooli, paari oobiga jne. Ju on siis tegu realiseerumata võimaluse ja/või (uuema) hääldusvariandiga.

• Mõistetav on sõnaartiklite mahu teadlik piiramine. Näiteks ajama-verbi juurde on toodud kuus näitelauset, millega sõnakasutust eri tähendustes illustreerida (ilma tähendusi nummerdamata ja eristamata). „Eesti murrete sõnaraamatus” jätkub Hiiu murrakute ajama-näiteid tervelt 21 tähendusrühma, neid kõiki „Hiiu sõnaraamatusse” üle kanda olekski olnud liiast. Kuni nelja tähenduse eristamine, nagu siin, paistab optimaalne, vt nt märksõna leht: 1. ’taimeleht’, 2. mitm ’lehised, lehtedega oksad’, 3. ’paberileht; ajaleht’, 4. ’mingi eseme lehetaoline osa’ (lk 115).

• Vahel oleks tahtnud näha märksõna all ka eraldi sõnaühendeid resp. väljendeid, nt ahvenate riik (märksõna ahvenas puhul lk 13), sest näitelauses toodud hukutanud-tõlge libiseb sest üle. Lugeja saab küll aru, et tegu on eufemismiga. Märksõna `(h)aistma (lk 14) näitelauses leiduv aista perset annab teada, et ’rääkimine on mõttetu’, väljend ise näikse soomelaenuline nagu selle tähenduski (’laku perset’). Kui märksõna `külge (lk 105) näitelauses esineb `külge akkan (’nakkuse saanud’), võinuks ka märksõna (h)akkama juures leiduda midagi nakkamise kohta. Lugeja küll märkab isegi, et läheduses on märksõna (h)akkav ’nakkav’ (lk 15), kuid kas nakkama tähenduses ütlevad hiidlased akkama või `külge akkama?

• Kohati on autor lisanud tänuväärse tõlke mõne sõna järele näitelauses, nt `vetsid ’(võtsid)’, sest sõna `vetma järel on viide sõnale `vötma. Vahel annaks tõlkeid täpsustada, nt märksõna (h)adrima järel (lk 12) on küidu änna tõlkes ’küütkuue saba’, täpsem oleks vast ’seelikusaba’ (sest küit ’seelik’), küütkuube polegi sõnastikus sees, kuub ja mustkuub aga on ’seelik’. Kui `(h)eitemeri ’taandunud veega meri’ (lk 25) on ka lausetõlkes ’(merevee madalseisu kohta)’, tekib vägisi kiusatus kasutada sõna mõõn.

• Vahel torkab näitelauseis silma mõni tundmatu sõna, nt `sasjed märksõna (h)arimalk näitelauses (lk 19). Märksõna `sasjed sõnastikus pole, selle asemel on `sasjad (~ `sassed, `sasked) ’põhk, pahn’ (lk 215). Võib-olla sobiksid harimalkade alla pigem ’õled’ kui ’põhk’ (~ ’pahn’). Märksõna vabuaid näitelauses (lk 273) on vörgud `juhtmel (’lattidel kuivamas’), aga kui vaadata märksõna juhe tähendust ’vankri aisa juhttross’ (lk 38), siis paistab, et tähendused lähevad irdu. Et sõnastik on valminud lühikese aja jooksul, siis pole niisugustele vastastikku klapitamistele nähtavasti aega ega tähelepanu alati jagunud. Märksõna arv näitelauses (lk 20) leidub kaks`teissend, mis võib ju lugejale arusaadav olla (’12’), ent võinuks olla omaette märksõnanagi.

• Siin-seal tõmbab endale tähelepanu märgistik. Eessõna järgi (lk 9) osutab vältemärk üldiselt sõna või liitsõna teise osise III vältele, kuid (osastavas käändes) simmer`manni ei ole eesti keeles liitsõna, olgugi ta seda lähtekeeles (< sks Zimmermann). Tuleks lihtsalt arvestada lisaks pearõhulised silbid, vt nt ai`täh ~ ai`teh (lk 14).

• Võiks muidugi lõpuks küsida, kas hääldusmärgid kuuluvadki Hiiu keele juurde? Väljaspool teadus- ja õppekirjandust kindlasti mitte. Sõnastikus leiduvat sõnavara oleks soovitatav laiemalt kasutusele võtta ka kirjasõnas, kuid ilma transkriptsioonimärkideta. Kirjaviis, mis kasutab hääldust täpsustavaid lisamärke, jääb sõnastiku kaante vahele ega levi sealt ajalehe-ajakirja veergudele. Oleks raske ettegi kujutada, et hiidlased võiksid sellist märgikirja järgida ja oma kirjaviisina, n-ö Hiiu kirjakeelena, laiemalt rakendaksid. Ega ole tegijad sellest ka unistanud.

Kokkuvõtteks võib öelda, et „Hiiu sõnaraamat” on tuumakas ja oluline murdeleksikon kõikidele hiidlastele ning keelehuvilistele. Teos on osutunud erakordselt menukaks ja selle esmatrükk (700 eks) kadus müügilettidelt vähem kui nädalaga.(11) Kordustrüki toel on nüüd vast kõik huvilised saanud raamatuga tutvuda, süveneda selle sisusse ja asuda oma sõnavara rikastama.

Mulgi ja Hiiu sõnastikke kõrvutada üritades võib märgata nii sarnast kui ka erinevat. Mõlemad on valminud Eesti Keele Instituudi leksikograafi töökeskkonnas EELex, sõnaartikli ülesehitus on mõlemas enam-vähem samasugune, mõlemad on oma keeleainese ammutanud olulisel määral murdearhiivi rikkalikest sõnakogudest ning kutseliste murdeuurijate akadeemilistest publikatsioonidest, millele tegijad omalt poolt on mõnevõrra lisanud uueaegsemat sõnavara.

Mõlemas sõnastikus on jäänud kustutamata osa murdekõnest kirjapandud näidete hääldusfinessidest tekkinud jälgi. Siiski on iga sõnaraamat oma tegijate nägu.

„Hiiu sõnaraamat” on hea näide keeleainese ökonoomsest esitamisest. Tõlget ei anta, kui murdesõna on sama mis kirjakeeles (nt abi, aeg, ahi) või on näitelause kirjakeelse tõlkevariandiga väga sarnane. Sellist moodust ei saa paraku teistele, koostamisel olevatele sõnastikele väga lahkelt soovitada, sest vähemasti lõunaeesti sõnastikes tuleks kirjakeelde tõlkida kogu näitelause. Põhjaeesti murrete puhul, kus vahe kirjakeelega pole kuigi suur, võib omakorda varitseda oht, et omateada küll kirjakeelt kasutades ei avata murdesõna tähendust mitte kirjakeeles, vaid teiste murdesõnade abil.

„Mulgi sõnastik” on sündinud-kasvanud rühmatööna, kus on olnud võimalik arutleda, vaielda ja kokku leppida. Märksõnade valiku ja näitematerjali esituse poolest paistabki „Mulgi sõnastik” olevat ühtekoondava sihi ja toimega. Enamiku sõnade päritolu pole kihelkondlikult määratletud, mis laseb neid paista kogu Mulgimaa sõnavarana. Üsna julgelt on murdepäraseks mugandatud kirjakeele sõnavara (nt rutuguĺl < protokoll, rokulüüŕ < prokurör). Näitematerjali järgi jääb mulje, et sõnastiku koostajad on ühtlasi keeletegijad resp. keelekorraldajad, kes murdevariante hindavad, valivad ja kasutavad (näiteks eelistades suures pro suuress ’suureks’ ja tetäs pro tetäss ’tehakse’ ning jättes ss-vormid tähelepanuta). See ei tundu murdekeele puhul loomulik, kuid loogiline võib see küll olla. Et Mulgi keelt kõneldakse vähesel määral ja kodukeelena üldse mitte, siis on põhiline huvi, tähelepanu ning tegevustarm koondunud kirjasõnale, kirjutatud keelele. Kus aga kirjasõna ees, eks seal varsti ka reeglid ja normid järel.

„Hiiu sõnaraamat” paistab järgivat eeskätt murdetraditsiooni ja uuemat sõnavara pole nähtavalt esil. Kihelkonnalühend iga lausenäite järel näitab selle päritolu ja „anonüümselt” on esitatud vaid näideteta märksõnad. Hiiu murdekeelele on selle kõnekeel iseloomulikum ja tunnuslikumgi kui kirjalik variant, sest hääldus on Hiiu murde alustala (eks pärine sellest hiidlase aktsent kirjakeeleski), alles seejärel tulevad merendus-, loodussõnavara ja kogu kohalik koloriit. Last but not least, Paul Kokla sõnaraamat on ühemeheteos, mis ajab Hiiu asja.

  1. Ü. Harju, Laande Alli: mulgi om’ ka sääntse tugeva nagu võrukese! – Uma Leht 24. V 2005, nr 11, lk 3.
  2. A. Laande, Tühün om mulgi murdekeele sõnastik. – Üitsainus Mulgimaa, nr 1, juuni 2008, lk 4.
  3. K. Pajusalu, Mulgi sõnad said raamatuks. – Sirp 26. IV 2013, nr 17, lk 32.
  4. A. Laande, Tühün om mulgi murdekeele sõnastik, lk 4.
  5. S. Tanning, Karksi murrak. Toim K. Pajusalu. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2004, lk 88.
  6. S. v Karksi murraku õpik. Toim M. Israel. Karksi-Nuia: Karksi vallavalitsus, 2013, lk 21, 25.
  7. Mulgi keelen ja meelen. Toim E. Vääri. Viljandi–Tartu–Tallinn–Pärnu: Mulkide Selts, 2004, lk 137.
  8. Mainitud pole luuletaja Elmar Vrageri sõnakogu Eesti Keele Instituudis, aga temalt on sõnastikku võetud ka vaid üks, nimega varustatud keelenäide (vt märksõna itu ~ hitu lk 34).
  9. H. Kaptein, Menukas „Hiiu keele sõnaraamat”. – Hiiu Leht. Nädalalõpp 20. II 2015, nr 7, lk 3; Valmis maailma esimene hiiu keele sõnaraamat. – Hiiu Elu 3. II 2015: http://www.hiiuelu.ee/artiklid/valmis-maailma-esimene-hiiu-keele-s%C3%B5naraamat (15. IV 2015).
  10. Sellest tuleneb ka pühaleplaste hüüdnimi heilutajad.
  11. H. Kaptein, Menukas „Hiiu keele sõnaraamat”, lk 1.