PDF

Kogumik valgustusest, rahvavalgustusest ja valgustusajast

Balti kirjasõna ja kultuurielu valgustusajastu peeglis. Eesti Ajalooarhiivi toimetised = Acta et commentationes Archivi Historici Estoniae 21 (28). Koostanud Katre Kaju. Eesti Ajalooarhiiv, 2014.

Eesti historiograafia suhe valgustusajastu ja -ideoloogiaga on olnud kaua peamiselt pragmaatiline, selgitades talurahva vabanemist pärisorjusest ning põhjendades hilise valgustuse mõjutusi eesti rahvuslikule ärkamisele. Laiem huvi valgustuse vastu Baltikumis jäi eksootiliseks või tegelesid sellega baltisaksa uurijad.(1) Tänaseks on pilt teine. Eesti ajalookirjutuses on toimumas muutused: nihkub uurijate huvifookus, laieneb allikate ring, lagunevad distsipliine eraldavad barjäärid, teisenevad tõlgendusskeemid, tiheneb rahvusvaheline koostöö, harjumuspärased kategooriad asenduvad uutega ja neis värsketes tuultes mitmekesistuvad ka kirjutusviisid. Kõike seda võib leida valgustusaja kogumikust, mis on justkui jätkuks samas sarjas samuti Katre Kaju koostatud raamatule „Kroonikast kantaadini” (2013), esindades sarnast põimingulist paljude vaatenurkadega ajalookäsitust (sks Verflechtungs- und Verknüpfungsgeschichte, pr histoire croisée).

Valgustusajastu uurimine Eestis viimasel kolmel kümnendil oli suurel määral Indrek Jürjo (1956–2009) pärusmaa, lisagem siia Jaan Unduski kirjandus- ja keelefilosoofilised tekstid, Mati Lauri XVIII sajandi uuringud, ülikooli- ja teadusloo käsitlused, kunstiteadlaste tööd, ja ega palju muud polegi ette tuua. Nii on meil tegemist esimese otsast lõpuni valgustusajastule pühendatud eestikeelse kogumikuga. Võrdluseks, Rootsi aja kogumikke on samas sarjas ilmunud juba kolm ja eeskätt XVI–XVII sajandile keskenduvad ka rahvusraamatukogu kogumikud „Raamat ja aeg”. Väikeste kultuuride puhul on paratamatu, et ühes valdkonnas valitseb uurijate põud, teises käib vilgas tegevus, kolmandas on aga üks mees orkester. Lätiga on meil sarnane ajalugu, aga Rootsi aja uurimise vallas valitseb seal suhteline vaikus, samas kui valgustusaja uuringud edenevad hoogsalt. Lätis tähistati läinud sügisel Gotthard Friedrich Stenderi 300. sünniaastat suurejoonelise rahvusvahelise konverentsi ning kultuuriprogrammiga, mida kaunistasid Stenderi-mark ja Läti Panga münt. August Wilhelm Hupeli 275. sünniaastapäev möödus Eestis 2012. aastal laiema tähelepanuta, ehkki kaks valgustajat on samast suurusjärgust.

Kogumiku lühikeses saatesõnas ei arutleta valgustuse olemuse, ajaliste piiride ega selle Balti eripärade üle. Miski poleks siia sobinud paremini kui Indrek Jürjo kunagine üldistav ettekanne, aga see on juba trükis avaldatud.(2) Jürjo kaardistas valgustusaja ühes selle juurte ning Baltikumi järellooga nii erudeeritult, programmiliselt ja täpselt, et pärast seda kõlab suur osa käesolevas kogumikus esitatud postulaate tuttavlikult. Valgustus ei ole ajaloolaste retrospektiivne konstruktsioon, vaid juba kaasaegsed tajusid end selle osalistena. Sellisena võib valgustusest Baltikumis rääkida alates 1740. aastatest ja iseäranis XVIII sajandi teisel poolel, kui eeskätt Saksamaalt mõjutusi saanud ja seni kitsamas õpetlaste ringis levinud nähtus kasvas laiemaks sotsiokultuuriliseks liikumiseks, omamoodi valgustusühiskonnaks, mida sidus ühine kommunikatsiooniruum. Baltikumi ajaloolistest oludest, kohalikest rahvastest ja olulisemast kultuuritopograafiast kirjutab kogumiku avaartiklis Mati Laur, andes piirkonnast, mis Venemaaga liidetud Liivimaa ja Eestimaa kubermangu kõrval hõlmas ka Kuramaad, napi, kuid värvika ülevaate. Baltimaad olid saksa kultuuriruumiga tihedalt seotud ja siinsed literaadid pidasid end selle osaks, kuid Baltikumi enda koht saksa kultuuripildis jäi suhteliselt tagasihoidlikuks. Lisaks geograafilisele kaugusele puudusid siin XVIII sajandil institutsioonid – ülikoolid ja õukonnad, mis kujundasid saksa valgustusaja ilmet.

Kogumiku mahukaimas artiklis käsitleb Thomas Taterka lätlastele ja eestlastele suunatud rahvavalgustuse põhijooni ajavahemikus 1760–1840, selgitades tingimusi, milles riik, rahvas ja maa ei olnud lihtsalt ühildatavad, ja ajajärku, mil saksa ja mittesaksa (st läti ja eesti) koloniaalne sõltuvussuhe sai uue ilme. Balti rahvavalgustus polnud pelgalt pärisorjade-talupoegade harimine, vaid see oli ka „võõraste rahvaste” valgustamine kultuuriliselt veel väljaarendamata talupojakeeltes. Saksamaal kõnetasid valgustajad suhteliselt vabu ja eneseteadlikke talupoegi, kelle jaoks polnud vaja kommunikatsioonivahendit luua. Kommentaariks: mõneti sarnane ülesanne seisis XVI–XVII sajandil reformatsiooni ja sellega kaasnenud rahvahariduse ees. Hirmudki olid sarnased: kas ei muutu talupoeg tõrksaks ja sõnakuulmatuks oma isanda vastu, kui talle liiga palju tarkust jagada? Seetõttu eeldas rahvavalgustus sakslaste äratundmist, et mittesakslased pole üksnes arenguvõimelised, vaid ka võrdväärsed ning nende seisund on tingitud ühiskondlikest oludest, mida saab muuta. „Teiste sõnadega:  r a h v a v a l g u s t u s e  eelduseks lätlaste ja eestlaste seas on valgustus Baltikumi sakslaste seas” (lk 24, sõrendus – A. P.). Taterka eristab horisontaalset saksakeelset valgustust vertikaalsest mittesaksa rahvavalgustusest, mis teeb valgustusest Baltikumis  p o o l i t a t u d  v a l g u s t u s e: see, mis ilmus trükis saksa keeles, ei olnud suunatud rahvale, mis aga oli mõeldud rahvale, ei ilmunud saksa keeles. Lõhe valgustuse ja rahvavalgustuse vahel oli sügavam kui saksa eeskuju puhul, sealjuures jäi Baltikumi saksa alamkihile suunatud valgustus nii tagasihoidlikuks, kuna siinse rahvavalgustuse programmiliseks sihiks olid mittesakslased (lk 26–29). Tuginedes Ea Janseni ja Indrek Jürjo töödele, kinnitab Taterka, et sakslaste koloniaalkultuurilisest rahvavalgustusest sai läti ja eesti haritlaste projekt, mis jätkus isegi 1880. aastateni (lk 30). Rahvavalgustuse ja talurahva emantsipatsiooni seosed on esitatud õiguse, ilmaliku koolihariduse, rahvaraamatute, lugejakäitumise ning kirjakeel(t)e ja rahvavalgustuse osapoolte keelelise kommunikatsiooni põimingus. Rahvavalgustust kui  k e e l e v a l g u s t u s t  on selgitatud G. Fr. Stenderi näitel, aga Taterka vaatleb ka Johann Heinrich Rosenplänteri, Otto Wilhelm Masingu, Friedrich Gustav Arveliuse jt keelelisi ning rahvahariduslikke seisukohti. Artikkel jätkub saksa keelest tõlgitud rahvakirjanduse  n a t s i o n a l i s e e r i m i s e  (radikaalse lokaliseeriva tõlke) ja rahvavalgustuse kui koloniaalse veresüü heastamise käsitlusega. Lõpust leiame korrigeerivad hinnangud läti ja eesti humanitaarteadlaste rahvusliku ajalootõlgenduse asjus, mis on pisendanud aadli ja vaimulike, laiemalt sakslaste osatähtsust rahvavalgustuses.

Sarnastel radadel käib Pauls Daija artikkel 1760. aastatel alanud lätikeelse kirjanduse ilmalikustumisest ja „rahvuse avastamisest”. Ühtlasi tõendab Daija (ja tema pole ainus nende kaante vahel), et Taterka kriitika läti ja eesti kolleegide suunas on mõnevõrra ajale jalgu jäänud. Kuramaal ilmus 1760. aastatel esimene ilukirjandusliku sabaga lätikeelne kalender, millele lisandusid G. Fr. Stenderi „Kenad muinasjutud ja lood” (1766) ning Põltsamaal trükitud „Läti arst” (1768–1769), seesama Peter Ernst Wilde töö, mis mõni aasta varem oli ilmunud ka Hupeli tõlkes pealkirjaga „Lühike öppetus”. Daija asetab need tekstid laiemasse konteksti, mida iseloomustavad arutelu agraarreformi üle, saksa rahvavalgustus, filantroopia, füsiokraatia, sekulariseerumine ja võrdsuse idee.  R a h v a s t e  a v a s t a m i n e  kulges paralleelselt: harimist vajav lihtrahvas sotsiaalsel tasandil ühelt poolt ning kui ajalooline, kultuuriline ja keeleline kogukond herderlikus mõistes teiselt poolt. Lätlaste „avastamine” on olnud teemaks alates Garlieb Merkeli teosest „Lätlased, eeskätt Liivimaal, filosoofilise aastasaja lõpul” (1796), viimati on lätlaste „rahvustamist” põhjalikumalt käsitlenud Andrew James Blumbergs.(3) Daija toob välja Balti valgustuse dilemma: radikaalsem tiib nägi rahva harimise ja tsiviliseerimise eeldusena vabadust, mõõdukam seltskond aga käsitles rahvavalgustust kui ettevalmistust vabaduseks. Hariduse ja kirjasõna küsimuses ei jää Daijal märkamata sarnasused reformatsiooniajaga, küll aga võiks lisada, et ka koloniaalsel retoorikal ja Liivimaa võrdlemisel Uue Maailmaga on varauusaegsed paralleelid. Võrdsuse idee puhul osutab Daija põgusalt orjade vabastamise ja naiste emantsipatsiooni teemale (lk 71).

Kairit Kauri artikkel laseb kõlada kolmel naishäälel, kolmel aadlidaamil, kes avaldasid arvamust talurahvaküsimuses XVIII sajandi lõpul: keegi anonüümne eakas daam Tartust, s.o Liivimaalt, kirjanikuna tuntud Elisa von der Recke Kuramaalt ja Anna Sophie von Stackelberg Eestimaalt. Lähtekoht on huvitav, sest tollaste mõisaprouade eneseväljendus piirdus reeglina privaatsfääriga, vaatamata sellele, et Venemaa esivalgustaja oli keisrinna Katariina II. Autorit huvitab aadlidaamide suhe oma pärisorjadesse ja pärisorjuse kaotamisse. Ootuspäraselt ei ilmne pärisorjuse küsimuses eriomast naisvaatenurka, aga selle artikli suurimad voorused peituvadki mujal. Paeluvas esituses avaneb lugejale haritud aadlidaamide mõttemaailm, värvikas sissevaade Balti provintside olustikku ning ka emotsionaalne side talupoegade kui „meie kohaliku rahvaga” (unsere Nationalen). Artikli vaat et parimad – sotsiolingvistilised – palad peituvad joonealuses, katked Sophie von Stackelbergi reisipäevikust. Vaid üks näide. Praha, 20. juuli 1798: „See on üsna ilus aed täis lehtlaid. Istusime ühte neist, kus teener pakkus meile õhtusööki, ja rääkisime omavahel eesti keeles. I. [s.t keegi noor Liivimaa krahv – A. P.] deklameeris mulle eestikeelseid luuletusi, mida ta kandis ette väga kaunikõlaliselt. Kuulsin mõningaid möödujaid ütlemas: „Need on inglased”” (lk 88, viide 31).

Epi Tohvri artikkel lähtub taasavatud Tartu ülikooli esimese rektori Georges Frédéric Parrot’ pitsatil leiduvast motost VERITAS (ld ’tõde’). Kunstiajaloo taustaga autor uurib selle sümboli tähendust XVII–XVIII sajandil, kasutades visuaalse kommunikatsiooni meetodit, et jälgida uute haridusideede vastuvõttu Balti kubermangudes. Parrot’ ümber koondunud Ephesose Kiriku nimelise akadeemilise vennaskonna vaateid on käsitletud rektori kõnede, erakirjade ja pitsati kujunduse põhjal, otsides mõjutusi Euroopa deistide, illuminaatide ja valgustajate seast. Ephesose Kiriku ideeliseks aluspõhjaks peab Tohvri uut ilmalikku ja progressiivset koolikorralduse süsteemi, rõhutades Parrot’ suurt eeskuju Johann Heinrich Pestalozzit, ning lõpuks selgub ka pitsatil kirja VERITAS all kujutatud sirkli ja mõõdulati sümboolne seostering Newtoni ja Kristian Jaak Petersonini välja. Filosoofia ajaloo põhijooni tundvale lugejale torkab pisut paljusõnalises sissejuhatuses silma Francis Baconi vigane nimekuju (viide 10 ja 11) ja tema traktaadi „Of Friendship” ekslik ingliskeelne pealkiri. Samas ülevaade deistide jumala- ja tõekäsitusest haakub kogumiku teiste tekstidega, milles kohtame Matthew Tindali nime. Isaac Newtoni „Philosophiae Naturalis Principia Mathematica’t” (1687) tutvustades olnuks asjakohane lisada, et seda kasutas professor Sven Dimberg Tartus juba 1690. aastail.

Aira Võsa visandab valgustusteoloogia piirjooni Läänemere provintside luterlike literaatide XVIII sajandi kirjutistes. See on lai, vähe uuritud, aga oluline teema, kuna vaimulikud mõjutasid tugevalt ühiskondlikke hoiakuid ja selle kaudu ka rahvavalgustust. Pärast ülikooli lahkumist Pärnust 1710. aastal oli XVIII sajand siinmail n-ö ülikoolita sajand, mistõttu enamik vaimulikest sai hariduse Saksamaal, tuues kaasa sealse teoloogilise mõtte kajastused. Uuendusmeelse teoloogilise ratsionalismi positsioonid tugevnesid alates 1780. aastatest, samal ajal iseloomustas Eesti- ja Liivimaad kaasaegsete (nt Hupeli ja Petri) silmis suur religioosne tolerants, aga ka maarahva harimatus ja usuleigus. Vaadeldaval perioodil oli Liivimaa ülemsuperintendendiks luterlik ortodoks Christian David Lenz (ametis 1779–1798), ratsionalismi võidulepääsu ja uut ajajärku märgib aga Karl Gottlob Sonntagi valimine samale ametikohale 1803. aastal. Vaatluse all on kõigi kolme provintsi vaimulike teosed, autoriteks Gotthard Friedrich Stender, Ernst Friedrich Ockel, Johann Georg Eisen ja Ernst August Wilhelm Hörschelmann, temaatiliselt neoloogia, piiblikriitika, füsiko- ehk natuurteoloogia, deism, müstitsism, pietism ja eshatoloogia. Võsa tunnistab ka ise, et tegemist on pistelise eeltööga, mida tuleks jätkata ning edaspidi võtta luubi alla ka teoloogiline rahvavalgustus. Tundub, et täpsemat eritlemist vajaks ka valgustusteoloogia mõiste.

Heinrich Bosse artikkel „Isa ja poeg Lenzid Tartus aastatel 1759–1769” annab ülalmainitud Christian David Lenzi ja tema poja Jacob (Jakob) Michael Reinhold Lenzi tegemiste kaudu sissevaate Liivimaa kiriku- ja koolioludesse ning haritud seltskonda, kust ei puudu Friedrich Konrad Gadebush ja Theodor Oldekop. Vist on raske leida paremat võrdkuju valgustusaja Baltikumi ja Saksamaa suhetele kui pastorist isa ja tema poeg, tulevane kuulus tormi ja tungi kirjanik. Bosse portreteerib Tartu ja Riia arhiiviallikate ning rohke kirjanduse põhjal Lenzide Tartut kadestamisväärselt täpse ja nõtke sulega, nii et artikli kohmaka refereerimise asemel tuleb anda tungiv lugemissoovitus. Teine, küll hiljaks jäänud soovitus puudutab nimeregistrit, mis raamatust puudub. Artiklist artiklisse korduvad mõjukate valgustajate ja mõtlejate, nende eeskujude ja järgijate nimed, millest võiks sündida seoseid ja sünergiat rohkem, kui tähelepanelik lugeja üksipäini luua suudab.

Dramaatilises stiilis algab Tiina-Erika Friedenthali artikkel „Näitemängude tühisusest ja hädavajalikkusest Riias 18. sajandi lõpul”. On aasta 1785, kolm aastat tegutseb Riias püsitrupiga teater, viis aastat tagasi saabus Saksamaalt pedagoog, vaimulik ja kirjamees Karl Philipp Michael Snell, et asuda seitsmeks aastaks Riia toomkooli rektori ametikohale. „Ööl vastu 7. jaanuari leiab rektori pisikeses – nagu hiljem kuuleme, tünnist vaevalt suuremas – kabinetis aset tähelepanu vääriv sündmus, mis puudutab kõiki kolme nimetatud asjaosalist,” kelleks on Platoni vaim ühes Sibylla, Sinope Diogenese ja Epikurosega (lk 161). Allegooria pärineb Snelli kirjutisest tema enda asutatud ajakirja Patriotische Unterhaltungen esimeses (ja ühtlasi eelviimases) numbris, tekst ise ongi Friedenthali artikli uurimisobjektiks. See absoluutselt hädavajalik artikkel tõendab, et ajaloo uurimisel pole tühiseid teemasid: siin on „kummitustega” seotud Saksa teatripoleemika, lühike Balti teatriajalugu, ekskursid antiik-, kesk- ja varauusaega, moraali- ja pedagoogikaküsimused, võimalus tutvuda Snelli kui vaimuka kultuurikriitikuga ning tema pilgu läbi ka Riia seltskonna ja topograafiaga (kus Diogenes imetleb tünniderohkust ja Sibylla ei taha uskuda, et siin elasid veel 1000 aastat tagasi eskimod). Kõik see vähemalt sama nauditavas esituses kui Bosse Lenzide-artiklis. Mingil moel meenutab Friedenthali artikkel Toomas Haugi uurimusi, milles marginaalsed tegelased on kirjutatud nii tähenduslikuks, et neis peegeldub aeg isegi elavamalt kui suurmeeste (elu)lugudes.

Heidi Heinmaa artikkel „Tallinna muusikaelust 18. sajandil” on jätkuks autori enda ja Anu Schaperi varasematele uurimustele kantorite tegevusest XVI–XVII sajandil. Tavapärast muusikalooliste allikate ringi avardades püüab Heinmaa haarata ajastut laiemalt, aga kaldub mõneti referatiivsusse. Tallinna muusikaelus XVIII sajandi teisel poolel toimunud pööret selgitab Heinmaa uueneva muusikastiili ja muutuvate institutsioonide kõrval muusikateose tõusuga kunstiteoseks, mida esitati ja kuulati avalikes kontserdisaalides ning mis köitis valgustuslikust enesearendamise ideest lähtuva harrastusena järjest rohkem linnakodanikke, sh naisi. Nii elavnes muusika eraõpetus ning instrumentide ja nooditurg, ikka peamiselt Saksamaa eeskujul, aga provintsiilmingutega – Tallinna heasoovlikud muusikasõbrad „plaksutavad igale vusserdajale” (lk 205). Lugeja saab ülevaate Tallinnas tegutsenud ja linna külastanud muusikutest, aga ka seltskonnaelust ja klubidest, teatrietendustest jm meelelahutusest, mida saatis muusika. Muusikaajaloo integreerimine meie seni kirjasõnakesksesse kultuurilukku on väga tänuväärne ja autori vabandus, et XVIII sajandi muusikaelu põhjalikum uurimine alles kestab, kõlab tegelikult rõõmustavalt.

„Reisikirjandus oli 18. sajandi Euroopa lugejate hulgas armastatud žanr” (lk 223). Sellise tänases Eesti kirjastuspildis hõlpsasti parafraseeritava lausega juhatab oma uurimuse sisse Marge Rennit. Artikkel käsitleb allikaid, mida Euroopas ilmunud reisikirjade autorid kasutasid Eesti alade ja olude kirjeldamiseks, ning ka reisiraamatute levikut ja retseptsiooni, et mõista Baltimaade kuvandit. Arvukatest ja eeskätt Venemaast jutustavatest reisikirjadest on valitud välja need, mis vaatlevad Eesti- ja Liivimaad sügavama huviga ning on kasutanud täiendavaid kirjalikke allikaid. Käsitletud kirjamehed olid XVIII sajandi Lääne-Euroopa silmadeks Baltimaades: Friedrich Christian Weber (reisis 1714–1719), Aubry de la Motraye (1726), Francesco Algarotti (1739), Johann Bernoulli (1778), William Thomson (1788–1791), William Coxe (1785), Karl Feyerabend (1797). Neist vaid Bernoulli teos piirdus esmatrükiga, teised ilmusid kordustrükkide ja/või tõlgetena. Artikli autorit üllatab William Thompsoni pikem kohalike rahvaste kirjeldus, kus soomlasteks nimetatakse ka eestlasi ja ingerlasi (lk 243). Kuigi Thompson ei maini oma allikaid, võiks arvata, et ta tugines otse või kaudselt August Ludwig Schlözeri või Johann Gottfried Herderi käsitlustele soome sugu rahvastest.

Intrigeeriva pealkirjaga artiklis „Mittesaksakeelsed Piiblid sakslaste jaoks?” uurib Jürgen Beyer esimeste läti-, tartu- ja tallinnakeelsete piibli(trükis)te kasutamist. Kogumikku on tekst sattunud „salakaubana”, sest valgustusega ei seo seda muu kui tõdemus, et kõnealuseid raamatuid leidub üllatavalt palju valgustusaja õpetlaste raamatukogudes. Ometi on see paeluv uurimus, ja küllap mitte üksnes varauusaja uurijale nagu siinkirjutaja. Beyer ajab detektiivi kire, visaduse ja täpsusega üle Euroopa läti ja eesti piiblite jälgi ning kasutajate (mitte ajada segi lugejatega) jälgi neis raamatutes, et välja uurida säilinud eksemplaride varasemad omanikud ja viisid, kuidas sedasorti raamatuid pruugiti. Mõni Beyeri seisukoht vajab aga põhjalikumat allikatega toestatud kommentaari, mis võiks ilmuda edaspidi omaette repliigina.

Ulrike Plathi artikkel „Libertinistlik kirjandus ja „valgustuse erootika” Baltikumis” juhatab lugeja raamatute juurest, „mida ei loetud”, raamatute juurde, mida loeti salaja, filosoofilise sajandi „filosoofiliste raamatute”(4) manu. Libertinistlikku kirjandust käsitleb autor kui radikaalse sotsiaalkriitika uut vormi, mis oli tihedalt seotud valgustusliku filosoofilise vabamõtlemise ja hedonistliku, mehhanitsistliku, teadusliku ja antiklerikaalse maailmapildiga: „Seksuaalsusest kirjutamine ei mõjutanud mitte üksnes üksikuid kehasid, vaid tervete sotsiaalsete gruppide seksuaalarusaamu. Konstrueeriti meheliku ja naiseliku seksuaalsuse vormid, kehtestati normid, näidati ära üleminekud ja markeeriti perversioonid” (lk 283–284). Sellelt taustalt teeb Plath esimese katse käsitleda libertinistliku kirjanduse retseptsiooni Baltikumis, võttes vaatluse alla erootika kui kohaliku kirjakultuuri teema XVIII sajandi teisel poolel, eeskätt arst Peter Ernst Wilde, pastor August Wilhelm Hupeli ja kirjanik August von Kotzebue teostes. Kaht esimest vaatleb autor n-ö õpetatud (meditsiinilises, etnograafilises) seksuaaldiskursuses, mida ei pea seostama Euroopa õukondades ja kõrgkodanlikus seltskonnas levinud erootika ja pornograafiaga. Teiselt poolt on tegemist ka tsensuuriteemaga, mille tõsidust ilmestab pastor Friedrich Samuel Seidleri Siberisse sunnitööle saatmine ühe neljaköitelise armastusromaani omamise eest. Kõige irriteerivam on Plathi psühhologiseeriv tõlgendus Hupeli kirjatöödest ja pastori huvi seletamine tema isikliku eluga: „Alasti eesti naine lamas avali Hupeli silme ees, tema pilgust valitsetud, tema sõnaga kombatud” (lk 299–300). Küllap olid uurija – ikka Plathi, mitte Hupeli – ninal prilliraamid, üks klaas postkolonialistlik, teine feministlik või lausa freudistlik?(5) Kas aga peaks jagama artikli autori imestust, et XVIII sajandi  p a s t o r  süvenes  s e l l i s e s s e  uurimistöösse, või et Hupel määratles oma järeldustega eestlased ja lätlased õhtumaisest kultuuriruumist  v ä l j a p o o l e? Kes siis veel ja kuhu siis veel? Samast artiklist võime lugeda hoopis värvikamast Saksamaa vaimulikust Karl Friedrich Bahrdtist, kellele vihjas ka Kotzebue näidend (lk 306–309), ülevaadet eestlastest kui Euroopa metslastest ja Hupeli sekkumisest sellesse poleemikasse pole ka vaja kaugelt otsida.(6)

Kogumiku kaks viimast artiklit moodustavad sobiva paariku. Mari Tarvas analüüsib valgustusaja kirjavara Tallinna gümnaasiumi rehkendusõpetaja Johann Conrad Greve ja tema poja Bernhard Johanni raamatukogus Greve lese 1782. aasta pärandinimekirja põhjal. See on järjest enam vilja kandev  uurimissuund, mille peamiseks algatajaks on olnud Raimo Pullat. Katre Kaju aga võtab ette Pärnu raamatuimpordi XVIII sajandi teisel poolel, keskendudes kaupmees Dietrich Johann Burmesteri raamatukogule, mis oli teadaolevalt linna suurim. Burmester müüs ka raamatuid ja tema isiklik biblioteek oli üksiti laenuraamatukogu, mis andis põhjust, et nekroloogis kasutati tema tegevuse iseloomustuseks sõna valgustus. Kaju on raamatuimpordi allikatena kasutanud linnatolliraamatuid (1764–1782), mille andmed võimaldavad raamatuid ka tuvastada ja temaatiliselt liigitada. Selguvad nii raamatud, mis olid pärnakatele kättesaadavad, kui ka see osa valgustusaegsest kirjavarast, mis Pärnusse ei jõudnud. Pilt ei ole täielik, aga täpsemat on ka raske joonistada, vahest ükskord siis, kui kogu vastav materjal on süstemaatiliselt läbi töötatud. Artiklile järgneb Burmesteri raamatukogunimestiku publikatsioon ühes täpsustatud joonealuste bibliokirjete ja kommentaaridega.

Ajal, mil meelelahutusmeedias vohab okultism, spiritism, müstika ja „vaimsus” ning inimesed on justkui tagasi kippumas „omasüülisesse alaealisusse”, ei mõju valgustuse meenutamine vaimule mitte üksnes virgutavalt, vaid ka lohutavalt. Sarnast paljusuunalist, mitmekihilist ja rahvusvahelise autorite ringiga teadmiste ühtekoondamist ja kumuleerimist tuleks kindlasti jätkata. Kuuldavasti on aga Katre Kaju kavandamas hoopis järgmist Rootsi aja kogumikku. Miks ei võiks selle üks teemasid olla valgustuse juured ning eel- või varavalgustus, sh roosiristlusega seotud valgustuslik liikumine, mille võrsed ulatusid ka Tartusse?(7)

  1. J. Kivimäe, Valgustusajastu Balti provintsides: Indrek Jürjo pärand. – Tuna. Ajalookultuuri ajakiri 2012, nr 2, lk 132.
  2. I. Jürjo, Balti valgustusliikumine. – I. Jürjo, Ideed ja ühiskond. Balti provintside mõtte- ja kultuuriloost 18.–19. sajandil. Koost I. Põltsam-Jürjo, T. Tannberg, toim K. Kaju. Tartu: Eesti Ajalooarhiiv, 2011, lk 16–24.
  3. A. J. Blumbergs, The nationalization of Latvians and the issue of serfdom. The Baltic German literary contribution in the 1780s and 1790s. Amherst (N.Y.): Cambria Press, 2008.
  4. Vt M. Tamm, „Filosoofilised raamatud” 17.–18. sajandi Prantsusmaal. – Vikerkaar 2000, nr 11–12, lk 60–65.
  5. Vrd I. Jürjo, Liivimaa valgustaja August Wilhelm Hupel 1737–1819. Tallinn: Riigiarhiiv, 2004, lk 269–275, ptk „Seksuaalteema käsitlemine”.
  6. U. Plath, „Euroopa viimased metslased”: eestlased saksa koloniaaldiskursis 1770–1870. – Rahvuskultuur ja tema teised. Toim R. Undusk. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus,  2008, lk 37–64.
  7. Vt ka teisi sama kogumiku arvustusi: K. Viiding, Variatsiooniderohke valgustus. – Akadeemia 2015, nr 3, lk 545–551;
    P. Lotman, Ajalookirjutus valgustusaja peeglis. – Sirp 10. IV 2015.