24. aprillil toimus Eesti Kirjanike Liidu musta laega saalis Eduard Vilde 150. sünniaastapäevale pühendatud konverents „Tokerjad hääbuvad, Vilde jääb”. Tegemist oli üle mitme aasta toimunud Vildele pühendatud konverentsiga, kus käsitleti eesti kirjandusklassiku isikut ja loomingut mitmest vaatenurgast.
Konverentsi avas Rein Veidemann, kes juhtis oma tervituskõnes tähelepanu asjaolule, et riiklikult on jäänud Vilde juubel märkamata, see väärinuks palju suuremat tähelepanu. Põhiosas keskendus sõnavõtt kitsas- ja murekohtadele eesti kultuuri ja kirjanduse uurimises. Tervituskõne pealkirjas püstitatud küsimus „Mida teha Vildega?” laieneb õigupoolest küsimuseks – mida teha eesti kirjanduskultuuriga? Tänapäeval valitsev totaalne projektistumine ja teadusrahastuse heitlikkus ei soosi kirjandus-, kultuuri- ja koduloolisi uurimusi, klassikud on tagaplaanil, esiplaanil on teoreetiline raamistik. Samas on küpsed tekstid rahvuskultuuri identiteedi loojad ning mis jääb tähistamata, hääbub unustuses.
Positiivse märgina võidi konverentsil siiski esitleda kolme spetsiaalselt kirjaniku juubeliks valminud uurimust. Neist esimeses käsitles Pille-Riin Larm Vildet kirjandusliku mõtte kujundajana, keskendudes Vilde kirjanduslikule publitsistikale. Vilde oli kriitikas kogu aeg esil kas arvustaja või arvustatavana ning poleemikatest tõukuvalt avaldas ta Postimehes oma „Paar sõbralikku sõna” (1893), kus tõi välja nõuanded kriitikutele. Tegemist ei olnud esimese sellekohase sõnavõtuga, ent kõige selgemalt sõnastatud ja mõjukaimaga. Vilde toob muuhulgas välja, et kriitika peaks olema erapooletu, arvustus tegelema teksti, mitte inimesega; arvustama peaks see, kel teema kohta teadmisi. Vilde ootab arvustuselt konteksti avamist ja võrdlust; kriitika otstarve on õpetada, vigu näidata, õhutada, kriitika on mõeldud eelkõige autorile tagasisideks. Ka laitus olgu õiglane, seda peab olema julgust vastu võtta ning vastusest kriitikale võiks sündida ka poleemika. Stiil, kuidas Vilde ise kirjutas, pidigi tekitama reaktsioone, õhutama poleemikaid, mille tulemusel tõusis ka tase.
Teine Vilde juubeliaastaks valminud uurimus, Riho Saardi „Kuidas iseloomustada siinpoolsusele orienteeritud Vilde religioossust? Kiriku, usu ja ateismi küsimus Vilde elus ja romaanis „Prohvet Maltsvet””,(1) tegeles Vilde kui ateisti ja materialisti kuvandiga. Ettekandes toodi välja kiriklikud daatumid Vilde elus ning käsitleti tema vaadete kujunemist ning murrangut suhtumises kirikusse 1890. aastatel. Vilde kohta võib öelda, et ta ei olnud klassikalises mõttes usklik, ent ka mitte nihilist, vaid väärikas uskuja. Vilde ei pooldanud seda, kui mittereligioosses sfääris käitutakse religioosselt, millele ta muuhulgas juhib tähelepanu oma läkituses eesti rahvale. „Prohvet Maltsvet” on esimene eesti romaan, kus kirjeldatakse usulist rahvaliikumist. Tegemist on religiooni tõlgenduse marksistliku illustratsiooniga. Vildele heideti ette sotsialismi propageerimist, ent ta protesteeris selle vastu, väites, et on näidatud, kuidas religioossed liikumised on tihedalt seotud sotsio-ökonoomiliste faktorite ja teguritega. Marksistlikku religioonitõlgendust ei maksaks siiski võrdsustada äärmusliku vasakpoolsuse ega ateistlikkusega.
Vilde vaadetega tegeles ka kolmas juubeliks valminud uurimus – Jaak Valge „Eduard Vilde poliitiline sõnum”, mis tõukus romaanist „Lunastus” (1910), mida võib pidada teoseks, kus kirjaniku marksism avaldub kõige selgemalt. Vilde oli küll marksist, ent hoopiski mitte usufundamentalist ehk kommunist. Ettekanne käsitles ka Vilde 1930. aastate sõnavõtte, muuhulgas esinemist koos tulevaste juunikommunistide Nigol Andreseni, Johannes Semperi ja Johannes Vares-Barbarusega vabadussõjalaste vastase liikumise käigus avaldatud brošüüris „Vastutusrikkal ajal” (1933). Tõstatus küsimus nende poliitiliste hoiakute sarnasusest. Vilde ei tundnud siiski sümpaatiat Nõukogude Liidu vastu, ja erinevalt paljudest eesti sotsiaaldemokraatidest ja marksistlikest intellektuaalidest ei suhelnud ta Nõukogude diplomaatidega. Pole alust arvata, et Vildest saanuks juunikommunist, tema poliitiline sõnum polnud kommunistlik, vaid sotsiaaldemokraatlik. Vilde vaated sarnanesid rohkem eesti sotsiaaldemokraatide peavoolu juhtide August Rei, Karl Asti ja Aleksander Oinase, aga ka näiteks Friedebert Tuglase omadega.
Livia Viitoli „Eesti ettevõtlusest ja ärimeestest. Majandusmõtte peegeldusi Eduard Vilde loomingus” tõukus eesti esimese rahvusliku suurettevõtmise, aktsiaseltsi Linda asutamisest 1879. aastal. Vaatluse all olid selle ürituse läbikukkumise tagamaad ja kajastused. Ettekandes keskenduti teistelegi Vilde moraali, äri ja raha teemat käsitlevatele teostele. Muuhulgas kutsus Vilde ühes 1912. aastal kirjutatud artiklis, mida võiks vaadelda ka tema poliitilise programmina, linnastuvaid eestlasi üles rohkem ise tegelema oma maa majandusega ning rõhutas, et on vaja iseteadvaid ja õiglasi ettevõtjaid.
Vilde tõekspidamised ja arusaamad leidsid käsitlemist ka Anneli Kõvamehe ettekandes „Kui reisib härrasmees: Vilde Krimmis”, mis Laurence Sterni „Tundelise teekonna” reisijatüüpidest tõukuvalt keskendus Vildele kui härrasmehelikule reisijale ja tugines reisikirjale „Krimmi ja Kaukaasia eestlastel külaliseks”. Paljureisinu ja -näinuna kõrvutab ja analüüsib Vilde nähtut, euroopaliku reisijana on ta harjunud teatud standarditega ja kokkupuutes harjumuspäratu ja ootamatuga sünnib omajagu koomikatki. Kirjutaja on juba kogemustega reisija, kel pole illusioone, ent samas eeldab ta kõiges kvaliteeti.
Jaanus Vaiksoo „Tšehhov Eesti moodi” visandas neljale põlvkonnakaaslasele, 1860. aastatel sündinud Anton Tšehhovile, Eduard Vildele, Villem Reimanile ja Sergei Volkonskile tuginedes pildi ühest ajastust ning nalja olulisusest rõhuvates ühiskondlikes tingimustes. Nimetatuid kõrvutavalt lugedes tekib omalaadne kokkukõla, nii näiteks leiab Volkonski mälestuste ametnike kujud suureks kirjutatuna Tšehhovi novellidest. Vildet oma värvikate tüüpidega võib võtta kui Tšehhovit eesti moodi. Vilde nali oli rahvale arusaadav, see oli nali, mida rahvas vajas. Tema naljajutud tähendasid omas ajas enam, kui tänapäeval ehk tajutakse.
Vilde oli omas ajas teedrajav ka linnakirjanikuna, mis oli vaatluse all Elle-Mari Talivee ja Jason Finchi ettekandes „Eduard Vilde Tallinn, 1858–1903”. Lähemalt käsitleti romaani „Kui Anija mehed Tallinnas käisid” (1903). Omaaegsele linnakaardile toetudes asetati semiootilisse raamistusse tegelaste liikumised XIX sajandi Tallinnas. Nii näiteks vahetab romaani tegelane Mait Luts identiteeti, temast saab Mathias Lutz, pärast linnavärava läbimist ta n-ö tõlgitakse linna keelde. Piiri ületamine Toompea ja all-linna vahel lõpeb kellegi jaoks alati halvasti. Seejuures paistab all-linn silma dünaamilisuse ja Toompea, ülalinn, staatilisusega.
Eduard Vilde muuseumi terviseteemalise näitusega „Külmetav kirjanik” haakuvalt käsitles Kairi Tilga ettekandes „Patsient Vilde” kirjaniku terviseprobleeme. Viimasel kümnel eluaastal tuli Vildel enam olla patsient, kui ta sai olla kirjanik. Olukorda pingestasid suhted Jõesuu sõbrannaks kutsutud Rahel Ushmarovaga, kes algul äratas kirjanikus uue elutahte, ent mõne aja möödudes viis naise „vulkaaniline loomus” Vilde kokkuvarisemise äärele. Vilde tundis paanilist hirmu külmetamise ees, ta tundis end hästi lõunamaises kliimas.
Jan Kausi „Vilde tõde ja õigus”(2) keskendus kõneka sõnapaari tähendustele ja filosoofilistele määratlemisvõimalustele ning avaldumisele romaanis „Prohvet Maltsvet”. Idee, tõe nimel elamine võib osutuda valeks ning tõe alternatiiviks tõuseb õigus. Välja võib tuua tõe- ja õiguseinimesed. Tõeinimene usub ja tahab oma usku kandvale tõemudelile allutada kõiki inimesi, õiguseinimene lähtub aga konkreetsetest inimestest. Nii näiteks esindab Ivan Karamazov tõeinimest ja Aljoša Karamazov õiguseinimest, kellega sarnaselt tunnetab maailma ka Indrek Paas. Maltsvet on tõeline tõeinimene, samal ajal kui Lõhmuse Taavet kannab Vilde otsest suhet õigusega. Taavet ja Indrek lähtuvad sellest, et hädasolijat tuleb aidata, tühja neist tõdedest. Kui uskuda mingit mõtet kui tõde, saab selleks ennekõike olla õigus, selline õigus, mida kannavad endas Indrek Paas ja Lõhmuse Taavet, aga nagu nad näitavad, asub õiguse kese tegudes, mitte lausetes.
Päeva lõpetas Jan Kausi ja Indrek Koffi kirjanduskava Vilde tekstidest.
- Vt ka R. Saard, Vilde kui maltsvetluse konstrueerija. – Keel ja Kirjandus 2015, nr 5, lk 333–350.
https://doi.org/10.54013/kk690a3 - Vt ka J. Kaus, Eduard Vilde tõde ja õigus. – Keel ja Kirjandus 2015, nr 6, lk 422–427.
https://doi.org/10.54013/kk691a5
