Kaur Riismaa puhul ei teki enam ammu küsimusi tema kirjutamisoskuse kohta. Seda kinnitab nii kirjastuse Tänapäev 2015. aasta romaanivõistluse võit kui ka 2014. aasta luulekogude eest saadud kultuurkapitali aastapreemia. Nagu teada, kirjutab ta palju (nelja aastaga kuus luulekogu ning kaks romaani) ja eelkõige tõstetakse esile tema meisterlikke stiilimänge. Ta on justkui autor, kes ei korda ennast ja kelle teostest ei vaata vastu ainult ladus ja nauditav keelekasutus, vaid terve plejaad eriilmelisi tegelaskujusid. See kõik on muidugi õige, kuid nagu kirjeldab Hasso Krull Riismaa luulekogude koondülevaates, lähtuvad tema teosed suuresti sarnastelt alustelt.(1) Sama lugu on ka tema esimeste proosateostega „Pimeda mehe aiad” (viidetes PMA) ja „Pühamägi” (Pm). Kuigi sündmustikud ning neid kandvad jutustajad, tegelased ja tegevuspaigad on erinevad, korduvad neis mõlemas samad kinnismotiivid.
Lugedes ülevaadet Peeter Helme vestlusest Kaur Riismaaga „Pimeda mehe aedade” esitlusel, jäi mulle meelde Riismaa konstateering, et teoses olevad kõrvaltegelased on „etturid elust enesest”(2) ja luuletaja Kräunu prototüüp on Jürgen Rooste. Loomulikult ei ole siinkohal (ja ka romaani lugemisel) oluline, kas see info vastab tõele või mitte, vaid see, kuidas autor oma tegelasi konstrueerib. Lugeja seisukohast on tema tegelased üsna sisendusjõuliselt esitatud, nende keelekasutusest leiab lihtsasti iseäralikke markereid (näiteks Pm Niina pidev üllatumine ja PMA Georgi njapitamine) ja korduvaid teemasid (Kräunu diafragma jutt). Kuid laiemas plaanis jääb ikkagi mulje, et tegelaste kõne keerleb suuresti igavikuliste teemade, elu ja surma ümber. Sest nagu kirjutab Eugen Põld, on Riismaa „lootusetu romantik”,(3) kelle loomevald kuulub kujutlusse, mitte reaalsusse. Ja mis oleks romantilisem, kui alustada oma romaani teadaandega, et peategelane härra Koi sureb (PMA, lk 11).
Riismaa mõlemad romaanid ei saa surmast üle ega ümber. Lühem ja seetõttu ka oluliselt vähem kaalukas „Pühamägi” on minategelase jutustus oma potitaimedele. Ta räägib ühe paarikese, Maurice’i ja Niina loo. Juba esimeses kirjelduses mainib minajutustaja Maurice’i kui meest, kellel on omadus kaduda (lk 12). Veidi hiljem jutustab ta Maurice’i piiri sees olemise teooriast (lk 26) ja räägib enda jaoks olulistest ääre paikadest (lk 27–29). Kui jutustuse fookus nihkub Niinale, tuuakse esile tema näo salapärane tume helk, mida too leevendab järve keskele ujumise ja pimedusse vajumisega (lk 35). Natukene hiljem selgubki, et Niina on kaotanud oma esimese lapse ja jäänud seeläbi viljatuks ehk surnud naiseks (lk 53). Kui siia lisada lood, kuidas Maurice’il keelati lapsepõlves surnuaia kaevust vett juua, kartuses, et ta joob surnuid sisse (lk 44–45), ja kuidas tema religioossed otsingud sarnanevad jutustaja meelest ohvrimeelse Iisaku omadega (lk 66), ei jäta jutustaja sõelale just palju erinevaid tõlgendusvõimalusi. Sest kuigi teose sündmustikku kannab Maurice’i n-ö okeaanilise(4) ning religioosse tunde otsing, on surmamotiiv selle lahutamatu kaasprodukt. Seda kinnitab kas või minajutustaja pöördumine loo juurest tagasi argisusse (proosasse): „Kujund on surnud” (lk 108).
Riismaa igati õigustatult auhinnatud „Pimeda mehe aiad” on võrreldes „Pühamäega” oluliselt terviklikum ja mitmetahulisem teos. Esiteks ülesehituse mõttes. Näiteks kui jälgida peatükkide lõppe ja järgmiste algusi, võib panna tähele, et need toimivad nagu siire Jüri Üdi luules. Kui ühe peatüki lõpus on, et Koi naerab „elu toa pimedusele näkku” (lk 48), siis järgmine algab juba reaga: „See on mu elutöö” (lk 49). Või kui Kräun ühe peatüki lõpus midagi ütleb (lk 66), siis teine kõrvaltegelane Georg jääb järgmise alguses vait (lk 67). Ehk sõnade tähendused teisenevad ja põrkuvad pidevalt omavahel. Teiseks on „Pimeda mehe aiad” kujundlikult rikkam. Mõeldes kas või härra Koi klaaskuulile, millel on võime valgust murda, nagu autor murrab teoses aega (lk 11), ja mille Koi varastas, et näpata endale noorust tagasi (lk 39).
Nagu öeldud, saab juba teose alguses teada, et Koi sureb, mistõttu edasiste peatükkide eesmärk on valgustada tema senist elu ja viimast päeva. Tema tegevuseks on veidravõitu intiimseansid (eelkõige vanadele naistele), kus segunevad luule ja hüpnoos: „Uudis mehest, kes „äratab sind ellu”, tekitas taolise leegitseva elevuse, mida küünik võrdleks Hindenburgiga. Või nagu proua Mölln sedastada püüdis: „Ta vaatab sulle silma ja sa lähed täiesti teise maailma, sinu enda maailma, me oleme selle juba unustanud, aga tead, sa oled nagu tütarlaps uuesti, see on teine aeg, ta viib sind ajas rändama, ta on ajamasin, ta on mustkunstnik!”” (lk 74–75). Tema naise sõnutsi on tegemist luuleprostitutsiooniga (lk 78, 137). Olgu, kuidas on, aga igatahes teiste psüühikas Koi tuhnimas käib ja see muudab mitte ainult tema klientide, vaid ka tema enda elu. Ta õpib teiste inimeste mälestusi enda omadega asendama (lk 89). Kui Kräunu sõnu kasutada, harjutab ta n-ö detaile nägema. Ja sealjuures ei ole tähtis tõelisus, mis kunagi tegelikult juhtus, vaid võimalikkus – mis võib juhtuda.
Erinevalt „Pühamäest” on ka „Pimeda mehe aedade” surmateema oluliselt mitmetahulisem ja kuigi ka seal leidub otseseid osutusi surmale (näiteks Koi naine Emilia kirjeldab oma isa hukku, lk 102), on tegemist palju peenema konstruktsiooniga. Kõigepealt võib sedastada, et kogu Koi luuleprostitutsioon on suunatud tegevusetuse ehk igavuse vastu, kuna igavus on teadupärast surm (lk 58). Sealjuures tähendab Koi võime mälestustega manipuleerida ajaloo ehk tegelikult olnu surma. Näiteks pärast Kräunu surma kustutab ta sõbra Henri peast kõik endaga seonduva: „Jah, tal on kõik hästi. Nüüd on ka Henri surnud” (lk 173). Eks sellele vastukaaluks olegi autor seadnud Georgi oma ajaloolise tõe projektoriga, mis linnade hävitamise näitamise(5) kõrval (lk 210) manab Koi ette tema naise surmahetke (lk 214). Kuid ega Riismaa sellega veel lõpeta: naise jutustajahääle sekkumine keset Koi lugu (lk 101–178) mõjub mitte ainult vormilise katsetusena (kolmandas isikus jutustuse asendamine esimeses isikus jutustajaga), vaid ka naistegelase vastuhakuna. See on tema fiktsionaalne võitlus enda elu eest. Olgugi et see iseseisvus (muuhulgas autorist, lk 101, 106) tipneb tema auto alla jäämisega, mõjub see sealsamas paberil Emilia eluõigustusena. Ta ei lahku, sest tal on õigus täita oma roll selles loos: „Mina ootan siinpool teed, tema sealpool. On punane tuli. Järsku ma kuulen tema häält eneses, see on kuri, see on kategooriline, see käsib mul minema kaduda – ja ma hakkan vastu: ei, ma ei lähe kuhugi, see on meie projekt” (lk 177).
Hasso Krulli sedastuse järgi on Riismaa sentimentaalne luuletaja, kes kõigub ideaali ja reaalsuse vahel. Ühelt poolt on ta romantik, kes otsib ideaali ja kaldub selle väljendamatuse tõttu otsapidi pateetikasse („need hetked jäävad meiega igavesti / ja me ei saa neid enam kunagi kätte”, Pm, lk 104), ja teiselt poolt realist, kes üritab modernistliku küünilisuse abil ideaali lõhkuda (näiteks kui härra Koi üritab hüpnoosi teha ühele noorukile, kes seansi lõpus talle vastab: „Sa oled mingi perv vist.” PMA, lk 153), ent ei suuda sellest kunagi lõplikult lahti öelda ja pöördub ikka kujutluse valda tagasi.(6) Sestap polegi ehk imestatav Riismaa tegelaste surmalembus, mis mõjub olemasoleva (tõelisuse) ja olematu (võimaliku) piirina. Kohana, kus tavapärast ajaarvestust ei eksisteeri.(7) Sest nagu kirjeldab „Pühamäe” minajutustaja: „Äär on potentsiaal” (lk 29).
Northrop Frye kirjutab, et romantism on oma loomult süsteemi õõnestav ja individuaalsust propageeriv: „Romantism on toonud modernsesse teadvusse arusaama, et ühiskond saab areneda ja edeneda ainult individualiseerudes, olles piisavalt tolerantne ja paindlik, lubamaks indiviididel leida selle seest omaenda identiteeti, olgugi et nõnda toimides hülgab ta suurema osa selle ühiskonna konventsionaalsetest väärtustest.”(8) Kusjuures nagu ütleb Harold Bloom, ei pööranud romantiline poeet ära ühiskonnast loodusesse, vaid millessegi veel loomupärasemasse kui loodus – iseendasse.(9)
Kaur Riismaa esimesed proosateosed räägivad sarnaselt luulega tema edasisest individualiseerumisest. Ka siin võib leida Krulli poolt välja toodud ehituskive, nagu „kadumine”, „tagasipöördumine” ja „rännud ajas”.(10) Kuid selle kõige katuseks on enda poeetiliste loomepiiride kompamine. „Pühamägi” teeb seda arutlevalt ja küsivalt, alles pöördudes enda poole ära. „Pimeda mehe aiad” võtab aga juba ära pöördunult kõike enesekindlalt ja naeratus suul – tulgu või surm.
- Tegemist on seni parima sissevaatega Riismaa loojanatuuri. H. Krull, Tunnusteta luule. – Vikerkaar 2015, nr 6, lk 112.
- H. Tamm, Kaur Riismaa äriideest sündis hoopis romaan. – Postimees 10. VII 2015.
- Vt mihkelkunnus.blogspot.com.ee/2015/ 07/kaur-riismaa-puhamagi-ja-vaese-mehe-aiad.html
- Vt S. Freud, Ahistus kultuuris. – S. Freud, Ahistus kultuuris. Sealpool mõnuprintsiipi. Tlk K. Läänemets. Tallinn: Vagabund, 2000, lk 7–17.
- Siinkohal hakkab see kuvatav hävitamisprotsess veel kahekordselt tööle, kuna Koi kirjeldab ka mälu linnana (lk 155).
- H. Krull, Tunnusteta luule, lk 114.
- Mõeldes näiteks Emilia jutustuse kestvusele, mis lugeja jaoks on umbes 80 lehekülge pikk ja kappab läbi terve kooselu Koiga, kuid mis naise arvates peaks kestma ainult hetke – ühe minuti (PMA, lk 177).
- Siinkirjutaja tõlge lausest: „Romanticism has brought into modern consciousness the feeling that society can develop or progress only by individualizing itself, by being sufficiently tolerant and flexible to allow an individual to find his own identity within it, even though in doing so he comes to repudiate most of the conventional values of that society.” – N. Frye, A Study of English Romanticism. The Harvester Press Limited, 1983, lk 48.
- H. Bloom, The Internalization of Quest Romance. – H. Bloom, Poetics of Influence. Henry R. Schwab, Inc, 1988, lk 32.
- H. Krull, Tunnusteta luule, lk 115–117.
