PDF

Eesti hungaroloogia salapärase korüfee virtuaalsest komeedist

Ivar Sinimets. Ungari kirjandus mitteungarlasele. Ungari Instituut, 2014.

Käesolev monumentaalne monograafia on nagu taevast alla kukkunud särav komeet – selles mõttes, et Eestis Ivar Sinimetsa nimelist kirjandusteadlast sama hästi kui ei tuntagi. Eesti Entsüklopeediast autorit ei leia, Vikipeediast samuti mitte. Eesti Teadusinfosüsteemi järgi on Sinimets avaldanud mõningaid madalamatesse kategooriatesse liigituvaid publikatsioone, autori eluloost, tema töökohtadest ja võimalikest projektidest ETIS vaikib. 1995. aastal on Sinimets avaldanud ungari keele õpiku, mille ainukeseks asukohaks on üle-eestilise elektronkataloogi ESTER-i järgi Eesti Rahvusraamatukogu. Sama kataloogi järgi selgub, et Sinimets kaitses 2000. aastal Tallinna Pedagoogikaülikoolis magistriväitekirja. Ka selle põhiosaks on ungari keele õpik, kusjuures töö on koguni neljaköiteline! ESTER-i järgi on töö tallel üksnes Tallinna Ülikoolis.

Selle pehmelt öeldes tagasihoidliku CV taustal (nimelt pole autori teosed põhjapanevad või üleüldse kättesaadavad) on nüüd ilmunud ungari kirjandust käsitlev monograafia. Raamatut saab lugeda ainult elektroonilises vormis, paberkujul seda ei eksisteeri. Teos on ilmunud sarjas „Miscellanea Hungarica”, kuid sellenimelist sarja mina isiklikult ei tunne – käesolev raamat näibki olevat sarja avaköide. Seega jätkub ivarsinimetsalik traditsioon: näib, nagu oleks autori eesmärgiks oma teoseid ja teadmisi varjata, neid mitte avaldada või siis avaldada nii, et avaldatud teos oleks kättesaamatu või vähemalt raskesti kättesaadav. Sinimetsa oopused pole päris fantoomteosed, kuid näivad ometi tantsivat fantoomsuse ja reaalsuse vahele tõmmatud köiel. Enda varjamise motiiv teeb Sinimetsa kui kultuuritegelase äärmiselt põnevaks: autorite valdav enamik teeb ju kõik, et nende teoseid avaldataks, et nende loomingut ja isiksust arutataks, et nende töid arvustataks ja reklaamitaks jne. Paljud võtavad sõna ajakirjanduses ja on ka neid (kusjuures mitte ainult kirjanike, vaid ka filoloogide seas), kes püüavad sattuda skandaalide keskele – mida rohkem kellegi kohta kirjutatakse, olgu või halba, seda parem. Sinimets aga ei kuulu autorite peavoolu. Isegi praegusel virtuaalajastul ei leia veebist tema kui inimese kohta peaaegu mitte midagi.

Kes siis ikkagi on Ivar Sinimets ja millise teosega ta on avalikkuse (või pigem ütleksin: poolavalikkuse) ette tulnud? Ennekõike on Sinimets toimetaja. Pikka aega töötas ta omaaegses kirjastuses Perioodika kirjandustoimetajana. Sinimets on tuntud ka tõlgina. Olen ise kuulnud, kui professionaalselt on ta vahendanud riigimeeste kõnesid. Tõlgi rollis on Sinimets rahulikkuse ja asjalikkuse kehastus.

Tõlketöö valdkonnas on Sinimets tegutsenud peamiselt belletristika tõlkijana, ehkki ühe hiljutise bakalaureusetöö põhitekstis teda ungari kirjanduse tõlkijate hulgas ei mainita (Sinimetsa nimi ilmub vaid tõlkijate bibliograafias).(1) ESTER näitab selle kohta 18 sissekannet: autor on kõige rohkem tõlkinud ungari, samuti vene ning bulgaaria keelest.

Kolmandaks on Sinimets pedagoog – ta on õpetanud Tallinna Ülikoolis soome ja ungari ning Tallinna Ungari Instituudis ungari keelt.

Kui vaadata Sinimetsa senist hungaroloogiaalast tegevust – kirjandustekstide toimetamist, järelsõnade kirjutamist, tõlkimist ja ungari keele õpetamist –, siis tundub loogiline, et nendest tegevusvaldkondadest pidi välja kasvama ungari kirjandusloo koostamine.

Sinimetsa ungari kirjanduslugu on väga eriline. Esiteks on teos maksimalistlik. Teos sisaldab ülevaadet ungari kirjanduse periodiseeringutest (lk 12–17) ja žanrikäsitlustest. On rõhutatud ka ungari kirjanduse poliitilisust (lk 11–12). Lühidalt kirjeldatakse ungari kirjandusloo eestikeelseid käsitlusi (lk 17–18), kusjuures Tartu Ülikoolis koostatud ungari kirjanduse pisiantoloogiad(2) jäävad nimetamata. Samuti ei leidnud ma teose bibliograafiast viidet sotsialismiajal ilmunud suurepärasele südantsoojendava kaanega novelliantoloogiale.(3) „Ungari kirjandus mitteungarlasele” sisaldab ohtrasti sekundaarkirjandust, sõna otseses mõttes kirjanduslugu, kronoloogiliselt, alustades muinasluule käsitlusest ja lõpetades tänapäeva ilukirjanduse väljavaadetega. Raamatu lõpuosas esitatud märkused tunduvad pessimistlikud ja mõnevõrra naiivsed: „Ungari ajaloos on ennegi olnud perioode, kui kirjanduse osakaal on suhteliselt väike. On vähe tõenäoline, et ungarikeelne kirjandus täielikult kaoks [sic!], pigem muutub kirjanduse roll ja osakaal” (lk 457). Eks ilukirjanduse tähtsus ühiskonnas olegi perestroika järel kõigis Ida-Euroopa riikides järsult langenud ja see ei peaks enam kellelegi uudiseks olema. Aga (ungari) kirjanduse kadumisest oleme veel, tänu jumalale, üpris kaugel, ehkki on sadu tuhandeid ungarlasi, kes raamatut kätte ei võta, rääkimata kirjandusajakirjadest.

Sekundaarkirjanduse kõrval on teos ühtlasi ungari kirjanduse antoloogia. See, mille Julius Mark esitab teadaolevalt esimeses eestikeelses ungari kirjanduse ülevaates(4) eraldi (lühikesele kirjandusajaloolisele ülevaatele järgneb antoloogia), on Sinimetsa teoses koos. Kolmandaks esinevad siin Tartu Ülikooli ülalmainitud antoloogiate eeskujul tekstide ungarikeelsed originaalid, mis on sageli eestindatud reaaluse tõlkena. Neljandaks esitab Sinimets kirjandusajaloo konkreetsesse perioodi kuuluvate teoste või autoritega seotud teistest perioodidest pärit tekste, väljudes kohati ungari kirjanduse piiridest. Nii saame romantismiajastu peatükis Petőfi käsitluse raames lugeda Priidu Beieri luuletust „Laul Sandor Petöfist. Äri- ja maffiameeste ühiskoori esituses Budapesti turul” (lk 191–192). Käesolev kirjanduslugu-antoloogia on niisiis läbinisti intertekstuaalne, just nagu oleks tegemist ungari kirjanduse Facebooki-leheküljega, kuhu on postitatud kõikvõimalikke vähegi asjasse puutuvaid tekste. Seega on Sinimetsa ungari kirjanduse kompendium ühelt poolt kronoloogiline, teisalt aga kronoloogiat eirav ja tugevasti temaatikakeskne.

Autor ise eelistab järgmist periodiseeringut: esimese perioodi moodustab suuline ja poolkirjalik kirjandus, mille puhul oli määravaks teguriks olukord. Sellele järgnes retoorilise ajastu kirjandus, kus määravaks oli publik, keda kirjandus õpetas (XV–XIX saj). Romantismiajastul olid määravad autor ja valdkond ning modernistlikus kirjanduses tekst ja keel (lk 18). „Kirjandusloos võib põhimõtteliselt keskenduda kas kirjanikule, tekstile või lugejale,” räägib Sinimets oma periodiseerimismeetodist Sirbile. „Enamasti ongi kirjanduslood olnud kirjanikukesksed, tekstikesksetes kirjanduslugudes käsitletakse ilukirjanduslike tekstide muutumist, lugejakesksed kirjanduslood kuuluvad retseptsiooniesteetika valdkonda. Olen püüdnud neid lähtekohti integreerida.”(5)

Ivar Sinimetsa monograafia on sadade autorite ja tekstide kakskeelne aardekamber vaatamata sellele, et autori lähenemine, teose struktuur või mõningad väited on vaieldavad. Näiteks ei ole ma kindel, kas väide „vähesel määral on ungari kirjandust kirjutatud ka ladina, prantsuse ja vene keeles” (lk 10) ei vii ungari kirjandust ja Ungari sotsiolingvistilist olukorda vähe tundvat lugejat eksitusse. Selline lugeja võiks ju arvata, et Ungaris eksisteerib või on eksisteerinud mingi ungari-vene kakskeelsus, nii nagu see endise NSV Liidu aladel teatud rahvastel oli ja on veel praegugi. Tegelikult aga ei oska tavaline ungarlane vene keeles isegi vett küsida ja teisiti pole see kunagi olnudki. Taga-Karpaatia ning eriti kommunistliku Moskva emigratsiooni ilukirjandust (kus vene keelel on tõepoolest olnud mingigi minimaalne roll) ei saa aga kuidagi pidada ungari kirjanduse mitte ainult et peavooluks, vaid üleüldse voolukski. Lisaks oleks sel juhul pidanud mainima ka rumeenia, slovakkia, serbia jt keeli. Pealegi kirjutas nt kommunist Antal Hidas (1899–1980) enamiku oma teoseid tegelikult ungari keeles, ehkki tema peateoseks peetud romaan „Ficzek úr” ilmus kõigepealt vene ja alles siis ungari keeles (ungarikeelne originaal läks NSV Liidus kaduma ning ungarikeelne versioon ilmus vene tõlkest tagasitõlgituna).

Olgu kuidas on, igatahes ei saa Ivar Sinimets selle teose avaldamise järel Eesti hungaroloogia peavoolust kõrvale hoiduda ja mitte keegi ei saa teda sealt ka välja jätta, vaatamata sellele, et ta pole Tartu Ülikooli kuulsa hungaroloogia koolkonnaga kuidagi seotud olnud. Tulevikus ei saa Eestis ungari kirjandusest rääkida, nimetamata Ivar Sinimetsa ülimahukat ja omapärast monograafiat. Teisisõnu, varjuhoidmine ei lähe enam läbi.

Oma arvustust alustasin sellega, et Sinimetsa oopus on nagu taevast alla kukkunud komeet. Pidasin muidugi silmas seda, et käesolev teos on oma ootamatuse ja säravuse tõttu selle langeva taevatähega võrreldav. Kirjutamise ajal olen mitu korda kaalunud, kas Ivar Sinimets ei hakka minu peale selle allegooria tõttu pahandama – komeet kukub ju alla, hävib, teinekord aga teeb ka ise hävitustööd. Nii pole selle konnotatsioon tingimata positiivne. Nüüd oma retsensiooni lõpetades nentisin hämmastusega, et teose tiitellehele on paigutatud üks vana pilt. Joonistusel on näha inimrühma kohal langevat komeeti, mis asetseb just nimelt autori perekonnanime all.

  1. K. Pärtel, Ungari kirjanduse retseptsioon Eestis 1991–2013. Tartu, 2014.
  2. Kis magyar irodalmi antológia. Väike valimik ungari kirjandusest. (Tartui Magyar Füzetek 1.) Tartu Ülikool, 1994; Valimik ungari kirjandusest. (Tartui Magyar Füzetek 5.) Tartu Ülikooli ungari lektoraat, 1996.
  3. Peegelsüdamega husaar. Valimik ungari kaasaegseid novelle ja jutustusi. Ungari keelest tõlkinud P. Kokla, T. Kokla, A. Pervik, E. Hiedel. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1960.
  4. J. Mark, Ungari antoloogia. Vihk autoriseerituid tõlkeid. Tartu: Osaühisus „Noor-Eesti Kirjastus”, 1914.
  5. P-R. Larm, Mosaiikne ungari kirjanduslugu täidab tühiku. – Sirp 26. IX 2014.