6. novembril toimus Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudis järjekorras juba XI muutuva keele päev. Traditsiooniliselt korraldavad seda teadusüritust Tartu Ülikooli ja Tallinna Ülikooli lingvistid eesotsas professor Helle Metslangiga, ettekandeid ühendavad ajakohased keeleteoreetilised ja rakenduslikud teemad. Korraldajad on saanud rõõmuga tõdeda, et (eesti) keele muutumisest huvitatuid on aasta-aastalt aina rohkem.
Üldsektsiooni avaettekandes selgitas Tallinna Ülikooli emeriitprofessor Mati Hint, et muutuv keelekasutus muudab keelt, muutunud keelereegel hakkab suunama keelekasutust, aga keelemuutus on keelemood. Eesti keeles avaldub segadus näiteks aspekti väljendamisel objektikäänete reeglite lõdvenemisena ja rektsioonimuutustena, grammatilise ja semantilise eituse piiri ähmastumisena, arvsõnalise täiendi erireeglite eiramisena. Sellised orientatsiooni- ja mõõdusõnad nagu alla, üle, ligi ei ole tänapäeva keelekasutaja jaoks hinnangulised, ees- ja tagasõnade ning määrsõnade piir on tema jaoks hägus, adessiivsusele eelistab ta ablatiivsust.
Järgnesid Tartu Ülikooli doktorantide Andra Rummi ja Olle Soku ettekanded vastavalt mis-küsimusest ja viisakuse väljendamisest kuid– ja kuigi-lausetega. Avatud ehk eriküsimus on tänapäeva igapäevasuhtluses käepärane vahend, mille vormistamiseks eelistatakse muudest küsisõnadest palju sagedamini kasutada üldise tähendusega sõna mis.Viimane võib vastandlikult kuuluda ka hoopis küsimust kitsendavatesse küsiühenditesse. kuid-lausetes on tegu rinnastussuhtega ja kuigi-lausetes alistussuhtega. Nende konstruktsioonide osalausete vahel on sarnased tähendussuhted, kuid kasutus selgub olevat erinev.
Elen Pärt (TÜ) rääkis oma bakalau-reusetöö põhjal sõna kusjuures funktsioonide muutumisest aja jooksul. kusjuures võib olla relatiivse kõrvallause sidend või alustada kõrvallauset ja olla iseseisva lause alguses, lõpus vm. Diakrooniliselt jääb see üleminek XIX sajandi lõpukümnendisse. Alates 1980. aastatest kuulub partikkel kusjuures järjest sagedamini lause vasakusse perifeeriasse.
Tallinna Ülikooli doktorandi Kristina Otsa ettekanne keskendus sellele, kas ja kuidas mõjutavad eestikeelsetes kohtulahendites kasutatavad majandusterminid, eriti inglise tõlkelaenud, õigustekste tõlkivate kohtutõlkide tööd. Seda eriti arvestades keerukate majandussüütegude menetluste rohkust kohtutes ja inglise keele domineerimist eesti majandusteaduse käsitlustes.
Järgnenud töötoas „Keelemuutused ja keele standardiseerimine” peeti viis ettekannet. Kadri Koreiniku (TÜ) ja Tõnu Tenderi (EKI) ettekanne käsitles võru kirjaviise ja nende kohalikku retseptsiooni. Normikeeles on enamasti nähtud vähemuskeele staatusega ja/või kirjakeeleta keelekuju(de) emantsipeerumis- ja elavdamisvõimalust. Normikeele kui tehnoloogia olemust ja toimet aitavad normikeelega kohanenud inimestel mõista uued normikeeled (sh kirjaviisid), nt võru. Ettekandes toodi võru eri kirjaviiside näiteid ja pakuti tõlgendusi, mida kasutada tehnoloogia ja ühiskonna vastasmõjude mõtestamiseks.
Seejärel rääkisid oma uurimistulemustest Tartu Ülikooli teadlased. Anni Jürine tutvustas sõnade (norminguvastast) kokkukirjutamist, mis võib olla seotud uute võimalike liitkaassõnade tekkimisega. Potentsiaalsete liitkaassõnade kokkukirjutamisel mängib oma osa nende tähendus konkreetses lausekontekstis: ülekantud tähendusega üksusi kirjutatakse suurema tõenäosusega kokku kui otsese tähendusega üksusi. Ettekandes vaadeldi käe all ja selja taga võimaliku kirjapildi seoseid selliste liitkaassõna staatusele viitavate parameetritega nagu dekategoriseerumine ning ekstensioon.
Külli Habicht ja Helle Metslang käsitlesid ära-ühendverbi ja lihtverbi kasutust täissihitisega konstruktsioonis ning adessiivi ja peal-kaassõnafraasi varieerumist kohatähenduse väljendamisel kirjakeele erinevates registrites pikema aja jooksul. Edaspidi tasub lisaks ilmnevale dünaamikale uurida täpsustatud uurimismetoodikaga mh seda, kuidas on analüütilise ja sünteetilise väljendus-viisi suhet mõjutanud keelekorralduslikud seisukohad.
Netikeele analüütilised ja sünteetilised konstruktsioonid olid Tiit Hennoste ja Kirsi Laanesoo ettekande keskmes. Nende uurijate analüüsiobjektiks oli spontaanne ja kiire argine dialoog (MSN-i või Facebooki vestlused) ning vähem spontaanne ja aeglane avalik monoloog (kommentaariumid). Oletati, et dialoogis kasutatakse analüütilisi konstruktsioone vähem ja üksnes siis, kui see on vajalik. Ettekande autorid püüdsid netikeele analüütiliste ja sünteetiliste konstruktsioonide vahel leida ka uudseid tähenduslikke erijooni.
Helen Plado selgitas des-konverbi kasutuse näitel, kas ja kuidas mõjutab keelekorraldus keelekasutust. XX sajandi esimese poole normeeriv keelekorraldus pööras des-konstruktsioonidega seoses tähelepanu põhiliselt eksplitsiitsele ja implitsiitsele subjektile ning konstruktsiooni ajalisele suhtele põhilause sündmusega. Implitsiitse subjekti samaviitelisus põhilause subjektiga ning des-konverbi ja põhilause sündmuste samaaegsus ei vasta tegelikule keelekasutusele. Tekib küsimus, mil määral on des-konstruktsiooni kasutust mõjutanud keelereeglid ja -soovitused.
Keelekontaktide töötoa „Eesti keele kontaktid, keelemuutused ja -valikud” korraldasid Anna Verschik ja Anastassia Zabrodskaja. Tallinna Ülikooli teadlased Anna Verschik ja Helin Kask rääkisid inglise-eesti koodivaheldusest blogides eesmärgiga täpsustada teooriat. Sisestuse, vahelduse ja ühilduva leksikaliseerumise eelistamine koodivahetusel paistab sõltuvat muudest teguritest kui seni arvatud. Sisestusi soosib spetsiifiline tähendus ja vaheldusi idiomaatilisus, olulisus diskursuse tasemel soosib mõlemat.
Tallinna Ülikooli magistrandi Elina Joenurma magistritööl põhinev ettekanne hõlmas eesti-läti kakskeelse isiku keelekasutust, kus ilmnes mõlemasuunalist koodikopeerimist. Kogutud materjalis on täielikke, sega- ja üksikuid valikulisi koopiaid, samuti rohkesti vahepealseid juhtumeid, iseloomulikud on diskursusmarkerite täielikud koopiad.
Tallinna Ülikooli doktorant Olga Loitšenko selgitas ühe Eesti venekeelse pere vestluste näitel eesti-vene koodikopeerimise pragmaatilisi funktsioone. Analüüs näitab, et kõige sagedamini esines peres täielikku kopeerimist, valikulise kopeerimise eesmärk oli enamasti semantiline, süntaktiline või rõhutav.
Kristiina Praakli (TÜ, Helsingi ülikool) ettekande teemaks oli mitmekeelsus, mida kirjeldati Soome eestlaste veebivõrgustike näitel. Analüüsiti Soomega seotud ning igapäevaselt valdavalt soomekeelses keeleruumis tegutsevate, kuid selgelt hargmaiste eesti keele kõnelejate keelelisi valikuid, mitmekeelse kõne avaldumisvorme ning selle funktsioone.
Maili Nurme (TÜ) tutvustas eesti lapse soome keele eituse õppimise näitel dünaamiliste süsteemide teooriat. Eitusvormide kasutamise täpsus ei kasva õppe-aasta jooksul sugugi lineaarselt, mida võibki dünaamiliste süsteemide puhul eeldada. Muude tegurite seas mõjutab kasutuse täpsust keerukamate vormide omandamine.
Mare Ross (TÜ) käsitles vene keele õpetamist Eestis eesmärgiga leida väljapääs olukorrast, kus tänapäeva noored ei valda vene keelt. Autori sõnutsi tuleks püüelda selles suunas, et eesti emakeelega õppurid tahaksid ning saaksid olla tööturul konkurentsivõimelised ka oma vene keele oskuse poolest.
Sektsiooni kolm viimast ettekannet analüüsisid Tallinna keelemaastikku. Marleen Kedars (TLÜ) kirjeldas oma 2013.–2015. aastal kogutud andmete põhjal Tallinna vanalinna multimodaalset ja mitmekeelset keelemaastikku, mis täidab informatiivset ja sümboolset funktsiooni. Rakendatud väljendusvahendid on peamiselt sidumata tarbetekstid – sõnad ja fraasid, harvem üksiklaused. Karina Massalskaja (TLÜ) rääkis, kuidas suhtuvad üks- ja kakskeelsed Tallinna noored mitmekeelsetesse siltidesse. Eesti keele kõnelejad peavad mitmekeelseid silte ohuks riigikeele õppele, vene keele kõnelejate arvates on tegu hea õppematerjaliga. Keeletaustast olenemata arvati, et mitmekeelsed sildid lihtsustavad info mõistmist ja edastamist ning nende sihtrühm on suurem. Anastassia Zabrodskaja (TLÜ, TÜ) ette-kanne oli keelemaastiku sildist, mida võib käsitada keele- ja identiteedisuhete peeglina. Zabrodskaja vaatles, kuidas annab reklaamteksti või poesildi segakeel või -tähestik edasi moodsat stiili, kannab mänglevat alatooni ning osutab konnotatsioonidele.
Seekordse muutuva keele päeva lõppettekandes arutles Peep Nemvalts (TLÜ) keelekorralduse mõtte ja mõistete üle. Rein Kulli, Tiiu Erelti ja Krista Kerge keelekorralduse määratlusist kristalliseerub mõte suunata kasutajaskonda kavakindlalt ja teadlikult kirjakeele rikkust selge mõtteväljenduse teenistusse rakendama. Ettekandes vaadeldi, kui järjepidevalt ja milliste mõistete abil seda viimaseil aastakümneil on tehtud ning kuidas mõtestada Mati Hindi küsimust „Kellele kuulub eesti keelekorraldus?”.
