30. novembril 2015 toimus A. H. Tammsaare Muuseumi 11. sügiskonverents „Kirjandus ja haigus”. Konverentsi idee aluseks oli muuseumi aastanäitus Johannes Vares-Barbarusest – luuletajast, kes oli ühtlasi arst ning ravis mitmeid oma kirjanikest kolleege.
Oodatud olid ettekanded, mis võtavad vaatluse alla nii patsiendi kui ka haiguse kujutamise ilukirjanduses; haigused, mis määravad tegelase olemuse; kirjaniku elu ja tervise seosed loominguga; haiguse kui metafoori; psühhoanalüütilise vaatenurga; arstidest kirjanike loomingu jm.
Reet Hiiemäe (Eesti Kirjandusmuuseum) keskendus ettekandes „Inspireeriv Must Surm” katkupärimusele. Hiiemäe kirjeldas, milline oli katkuepideemiatest ajendatud usundiliste kujutelmade mõju inimkäitumisele ning millise jälje on need uskumused jätnud Eesti ja laiemalt Euroopa kultuurile ning mentaliteedile. Kuigi katkuhaigus on Euroopas aktuaalsuse minetanud, elavad sellega seotud kujutelmad, metafoorid ja kujundid edasi, seostudes uute epideemiatega, nagu aids, seakatk ja linnugripp, pakkudes jätkuvalt inspiratsiooni kirjanduses, kunstis, vandenõuteooriates ja meelelahutusmeedias.
Piret Kruuspere (Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus) ettekanne kandis pealkirja „Haigus kui nähtus ja metafoor Madis Kõivu dramaturgias”. Kruuspere osutas temaatika omaeluloolisele taustale: Kõiv on end ise määratlenud kui kahe elu invaliidi – murdepunktiks kujunes perekonna luhtunud põgenemine läände 1944. aastal. Haigus kui metafoor tuleb Kõivul esile märksõnade trauma ja traumaatiline mälu, hirm, paanika, invaliidsus, iiveldustunne, oksendamine jms kaudu. Kruuspere hinnangul mängib nimetatud temaatika ja metafoorika Kõivu maailmatunnetuses ning loomeloos olulist rolli; haiguse kujund esineb nii ajaloolis-ühiskondliku üldistuse kui ka autobiograafiliste kaastähenduste kandja ning vahendajana.
Eve Annuk (EKM) analüüsis ettekandes „Haigused ja igatsused: Lilli Suburgi käänulised teed” seda, kuidas terviseprobleemid mõjutasid Eesti esimese feministi, pedagoogi, ajakirjaniku ja kirjaniku Lilli Suburgi (1841–1923) elukäigu ja mõttemaailma kujunemist. Näodefekti varjamiseks pidi ta kandma rätikut, sagedaste verejooksude tõttu veetma pikki perioode voodihaigena. Suburg on autobiograafilistes kirjutistes ka ise oma terviseprobleeme käsitlenud.
Kirjandusteadlase ja emakeeleõpetaja Sirly Hiiemäe ettekanne „Ihuhäda kaemuses peegeldub teisik?” lähtus Salme Ekbaumi kahest teosest: „Valge maja” (1946) ja „Varjude maja” (1959). „Valge maja” on arenguromaan, milles kopsuhaigusega võidelnud neiu otsustab saada arstiks. „Varjude maja” vahendab kogemusi elust ja surmast tuberkuloosihaige silmade kaudu. Analüüsi lähtepunktiks oli nn tõveteisiku motiiv. Tõveteisik ilmneb muudatuste ja hirmudena haiges inimeses: psüühilis-emotsionaalses kohanemises, muutunud kehapildis, selles, kuidas nähakse ühiskonda siis, kui ei olda enam selle täisväärtuslik liige jne.
Anneli Kõvamees (Tallinna Ülikool) uuris ettekandes „Murdunud inimtaim. Valev Uibopuu „Janu”” samuti seda, kuidas muutub inimese minapilt haigena. Uibopuu romaani keskmes on haiguse tõttu voodisse aheldatud tüdruk, kes paranedes tõdeb, et liikumatuna veedetud haiguskuud näivad tagasivaates kõige intensiivsema ja täiuslikuma ajana tema elus. Kõvamees võrdles romaani ristikiviliku minevikunostalgiaga ning tõi esile ka selle, et nostalgia mõiste võetigi esmalt kasutusele meditsiinis.
Maarja Vaino (A. H. Tammsaare Muuseum) analüüsis psühhoanalüütiliste teooriate mõju Mati Undi loomingule ning tegi ülevaate ka psühholoogiaalasest kirjandusest Undi raamatukogus. Vaatluse alla võeti Oidipuse kompleks ja isatapumotiiv kirjaniku loomingus, Jungi mõju (anima, individuatsioon), mis eriti selgelt on esil Undi näidendis „Graal!” ning lavastuses „Bernanda Alba maja” (vt KK 2016, nr 3, lk 161–175).
Jaanus Adamson keskendus ettekandes „Vahingu farmakon” kirjanduse ja hulluse suhetele proosapala „Morton” põhjal. Nii arstimit kui ka mürki tähistab Platoni tekstides üks ja sama sõna – pharmakon. Tähendusi on veelgi: nõiajook, retsept, võluvõim, substants, psühhotroopne aine. Adamsoni hinnangul on „Morton” farmakon-tekst, taandamatult ambivalentne ja püsivalt iseendast erinev. Adamsoni sõnul vajab „Morton” lugejapoolset otsustamist ning üheks küsimuseks on, kas tegu on ravim-tekstiga või mürk-tekstiga.
Konverentsi lõpetas Toomas Haugi (ajakiri Looming) ettekanne „Katkuhaud ja paigallend”, mis nihutas haigusemõiste nn kõikvõimsa metafoori tasandile. Haug võrdles Ene Mihkelsoni ja Jaan Krossi romaanides ilmnevat ajalookäsitlust. Kui Krossil tähistab katk („Kolme katku vahel”) midagi võõrast, mille pihtide vahele Eesti jääb – piiratuna ja ahistatuna, kuid nakatumata –, siis Mihkelsoni „Katkuhauas” on Eesti ise katku nakatunud ning ajaloos selguse otsimine on kui katkuhaua avamine.
