Tartu Ülikoolis peeti 28.–29. jaanuaril IV soome-eesti grammatikakonverents „Grammatikat lüpsmas / Kielioppia lypsämässä”, kus osalesid soome ja eesti keele grammatikauurijad Tartu, Helsingi, Turu ja Ida-Soome ülikoolist ning Eesti Keele Instituudist. Konverentsisari sai alguse 2011. aastal ning on varem toimunud Tartus, Kuressaares ja Turus. Juba konverentsisarja pealkiri viitab grammatika mitmeti tõlgendatavusele: grammatika võib olla nii (korpuspõhise uurimuse) tulemus kui ka süsteem, millest saab alati midagi uut „välja lüpsta”. Ehkki algselt naljana mõeldud, on pealkiri kokku toonud tõsiseid uurijaid erinevatest uurimisrühmadest, kes vaatlevad grammatikat selle kasutuskontekstis ning toetuvad tekstiandmetele. Konverentsil räägitu osutab kasutuspõhise lähenemisviisi olulisusele, aga ka selle probleemkohtadele ning meetodite mitmekesisusele. Ühtlasi annab see tuge kahe lähedase sugulaskeele uurijatele mõlemapoolselt, kuivõrd grammatikaküsimused, millega tegeleme, on samad või sarnased.
Üks olulisi teemasid, mis konverentsil käsitlust leidis, on isikukategooriaga ning subjekti väljendamise kui ka selle väljajätuga seonduv. Marja-Liisa Helasvuo (Turu ülikool) võrdles pronominaalse 1. isiku subjekti väljajätu tingimusi erinevates soome keele ainestikes: ühiskeeles (kirjakeeles) on pronoomen pigem lausest välja jäetud (79 % juhtudest, nt syön ’söön’, olin ’olin’), sama võib leida ka muudes kirjalikes tekstides (tekstisõnumites 76 %, vahetus arvutisuhtluses 72 %), ent suulisele keelekasutusele on omane pigem 1. isiku pronoomeni kasutamine (mä~minä syön ’ma söön’, väljajättu murretes 20 %, argivestlustes 11 %). Üllatav oli, et Agricola tekstid sarnanesid selle joone poolest pigem suuliste tekstidega (10 % juhtudest ilma pronoomenita). Helen Hint (Tartu Ülikool) tutvustas ettekandes ta ja nullpronoomeni (3. isiku pronoomeni väljajätu) varieerumist eesti keeles katse põhjal. Katseisikutel lasti korrata eelnevat lauset, milles oli potentsiaalne ta kaetud valge müraga. Eesmärk oli teha kindlaks, kuidas pronoomeni esinemine/mitteesinemine on seotud referendi tuntusega ja kas katseisikud „mäletavad” lauset korrates, kas seal oli pronoomen või mitte. Kuivõrd tegemist oli pilootkatsega, andis ettekanne ülevaate ka taolise katse läbiviimise metoodikast ja selle kitsaskohtadest. Katri Priiki (Turu ülikool) käsitles soome keele pronoomenit hän, mis on kinnistunud eriti logofoorilisse kasutusse, st konstruktsioonidesse, kus pronoomen esineb referaatosas ja viitab saatelause kõnelejale (nt Se sano että hän tulee huomenna ’Ta ütles, et ta tuleb homme’). Ettekandes arutleti, milliseid logofoorilisi kasutusi ja tüüpilisi konstruktsioone soome keeles võib eristada ning kui palju kasutati Satakunna kõnekeeles pronoomenit hän logofoorilises funktsioonis.
Soome keele üldisikulistest konstruktsioonidest oli mitu ettekannet. Mikael Varjo (Turu ülikool) vaatles 3. isiku vormis üldisikulist lauset Turu ülikooli argivestluste süntaksi projekti Arkisyn raames. 2. isiku avatud kasutusest kõneles Karita Suomalainen(Turu ülikool), kes leidis, et ehkki sinä ja 2. isiku verbivorme võib kasutada geneerilises tähenduses, ei ole see siiski reegel; üsna sageli kasutab kõneleja seda vestlustes näiteks enda kohta. Sellise kasutusviisi üks funktsioone on vestluses kutsuda kuulajat üles kõnelejaga samastuma, kuulajale kantakse üle kõneleja kogemus või mõte. 2. ja 3. isiku vormis üldisikulist (avatud isikutõlgendusega) kasutust Karjala piiriala murdekeeles käsitles ettekandes Milla Uusitupa (Ida-Soome ülikool). Ta vaatles mitmeid parenteetilisi konstruktsioone verbiga tietää ’teadma’, milles avatud viitesuhe eriti selgelt esile tuli (tiedät(hän) ’tead’, tietää(hän) ’teab’, aga ka imperatiivne mene tiedä ’mine tea’) ning nende funktsioone kõnes.
Mitmuse kolmanda isiku passiivilaadsest kasutusest rääkis Maria Vilkuna (Helsingi ülikool). Soome keeles on 3. isiku passiivilaadne (eesti terminoloogias pigem impersonaalilaadne) kasutus levinud idapoolsetes murretes (nt ja sitten lypsivät ’ja siis lüpsti’, tegija jääb indefiniitseks). Ettekandes vaadeldi niisuguste lausete sõnajärge võrreldes tavalise passiivikonstruktsiooniga ja leiti, et mõlemas on tugev tendents paigutada objekt verbi ette lause algusse.
Teise suure teemaderingina tõusis konverentsil esile meetodi küsimus. Enamik ettekandeid põhines suurel andmestikul (korpusel) ning rohkem või vähem oli esil küsimus, kuidas suurest andmestikust andmeid „välja lüpsta”. Ülisuure andmestikuga tegeles Aki-Juhani Kyröläineni ja Juhani Luotolahti (Turu ülikool) ettekanne, mis vaatles soomekeelse interneti süntaktiliselt analüüsitud korpuse põhjal lihtsate transitiivsete lausete objekti valikut neurovõrgustike mudeli (ingl neural network model) abil, kasutades vektorsemantikat. Sama korpuse põhjal oli ettekanne ka Veronika Laippalalt ja A-J. Kyröläinenilt (Turu ülikool), kes analüüsisid hiiglasliku materjali põhjal tüüpilisi kontekste, kus kasutatakse emotikone.
Eesti murrete korpuse põhjal saadud tulemuste morfosüntaktilise varieerumise kohta ja selle võimalike seoste kohta lokaalsete keelekontaktidega tegid ettekande Liina Lindström, Maarja-Liisa Pilvik ja Kristel Uiboaed (TÜ). Nad vaatlesid mõningate sagedaste nähtuste varieerumist ning esinemissagedust eesti murretes. Vaadeldavateks nähtusteks olid täis- ja ennemineviku kasutamine (on käinud, oli käinud), 1. isiku asesõna kasutamine või väljajätt (olen ~ ma olen), alalütleva (laual) ja peal-konstruktsiooni (laua peal) valik, tarvis–/vaja-konstruktsioonid (mul on tarvis/vaja). Tulemusi visualiseeriti sageduskaartidel, mis võimaldasid hinnata ka võimalikku keelekontakti mõju.
Metodoloogiliselt oli huvipakkuv Terhi Honkola (Turu ülikool) ettekanne populatsioonigeneetika meetodite rakendamisest Lauri Kettuneni koostatud soome murrete kaartide materjalile. Ta võrdles murrete kogumispunktide kaugust, keskkonna- ja kultuuritegurite mõju murrete eristumisel ning leidis, et olulisimad neist on keskkonnaga seotud tegurid.
Katselistest meetoditest kõnelesid Jane Klavan ja Ann Veismann(TÜ).Nad võrdlesid kahe katse – sunnitud valiku katse ja vastuvõetavuse hinnangu katse – tulemusi alalütleva (laual) ja peal-konstruktsiooni (laua peal) valikutingimuste kohta ning võrdlesid saadud tulemusi korpusandmetega. Nad leidsid, et kahe katse tulemused olid osalt sarnased, osalt erinevad: mõlemad osutasid samas suunas kui korpusandmed (mõningane eelistus alalütleva kasuks), ent hinnangukatses said kõrgema hinnangu ka laused, mida valikukatses ei valitud.
Üks plokk ettekandeid käsitles ka nn gramme ja nende semantikat. Tuomas Huumo (Turu ülikool) käsitles soome keele kvantorite moni ja usea muutevormide semantikat ja tööjaotust. Krista Ojutkangas (Turu ülikool) vaatles postpositsioonide/adverbide mukana ja mukaan semantikat erinevates konstruktsioonides. Anni Jürine ja Külli Habicht (TÜ) käsitlesid liitsete grammatikaüksuste kujunemist ühendsidesõnade näitel. Ann Veismann (TÜ) vaatles ettekandes üldisemalt, kas ja kuidas on võimalik piiritleda afiksaaladverbi, adverbi ja kaassõna ning kas on olemas ja kus on piir elliptilise kaassõnafraasi ning adverbi vahel. Näitena kasutas ta sõnu asemele, peale ja läbi, mis võivad toimida erinevates funktsioonides. Geda Paulsen vaatles ettekandes põhjust väljendavaid määrusi (põhjusadjunkte), nende vormistamise võimalusi ning tähendust (nt kaassõnad pärast, tõttu, kätte jms).
Lisaks grammidele oli mitu ettekannet ka komplekssemate süntaktiliste konstruktsioonide kohta. Salla Nurminen (Turu ülikool) käsitles soome keele A-infinitiivi (selle eesti vaste on da-infinitiiv) kasutusfunktsioone argivestlustes. mine-nominalisatsioonidest eesti murrete korpuses pidas ettekande Maarja-Liisa Pilvik(TÜ). Murdekorpuse materjali põhjal kaardistas ta mine-nominalisatsiooni erinevaid kasutuskontekste ning selle verbilisi ja nimisõnalisi omadusi. Miina Norvik (TÜ) analüüsis muutust väljendavaid konstruktsioone liivi, lüüdi ja vepsa keeles. Vaadeldi kolme tüüpi konstruktsioone: tulemusseisundit väljendava translatiivikonstruktsiooni (Piim läheb hapuks); lähteseisundit väljendava elatiivikonstruktsiooni (Temast saab mees) ja markeerimata konstruktsiooni (Või tuleb hea) vahekordi neis keeltes. Ettekandes vaadeldi konstruktsioonide levikut ja muutusverbide kasutamist neis, samuti seoseid kontaktkeelte samalaadsete konstruktsioonidega. Yrjö Lauranto (Helsingi ülikool) käsitles ettekandes soome keele direktiivseid konstruktsioone ja objekti käänet neis seoses tegevuse tulemuslikkusega (nt pyysin Heikkiä tulemaan mukaan ’palusin Heikit kaasa tulla’, oikeus määräsi Heikin maksamaan korvauksen ’kohus määras Heiki maksma kompensatsiooni’, suostuttelin Heikkiä/Heikin tulemaan mukaan ’veensin Heikit/Heiki kaasa tulema’). Heete Sahkai (EKI) vaatles eesti keele infostruktuuri, eriti kitsa fookuse väljendamist ning leidis, et eesti keel on plastiline nii süntaktiliselt (fookust märgitakse sõnajärje muutusega) kui ka prosoodiliselt (fookust märgitakse prosoodiliste vahenditega). Läbiviidud katse põhjal ilmneb siiski, et vähemalt subjekti eelistatakse fokuseerida pigem prosoodiliste vahenditega.
Konverentsil peetud ettekannete põhjal on kavas koostada erinumber Eesti ja Soome-Ugri Keeleteaduse Ajakirjas. Konverentsile on juba plaanis järg 2017. aastal.
