5.–6. veebruaril toimus Viljandimaal Kivi turismitalus 11. korda Eesti rahvaluuleteadlaste igatalvine konverents. Tänapäeval on folkloristide uurimisfookuses järjest enam kaasaegse ühiskonna protsesside jälgimine ja analüüsimine, konverentsi põhiteemagi kandis aktuaalset pealkirja „Omad ja võõrad. Kohandumised ja sulandumised”. Ettekannetes vaadeldi identiteedi ja kultuuriga seotud probleeme nii rahvuslikul kui ka üksikisiku tasandil, nii rände, diasporaa kui ka kodumaa kontekstis, samuti käsitleti erilisi oma-võõra suhteid.
Aivar Jürgenson (TLÜ humanitaarteaduste instituut) võrdles Venemaale rännanud eestlaste ja kodueestlaste etnilise ja rahvusliku tasandi ilminguid, tuginedes Anthony D. Smithi määratlusele, et rahvusel ja etnosel on ühiseid tunnuseid, kuid ka erinevusi. Rahvust iseloomustab lisaks etnilistele omadustele (keel, geneetika jm) ühine kommunikatsioonikood ja avalik kultuur. Kui kodu-eestlase puhul moodustavad need tasandid ühtse terviku, siis idadiasporaa eestlastel hierarhilise struktuuri – etnilisel tasandil peavad nad end eestlasteks, kuid riigirahvuslikul tasandil ollakse venemaalased, osaletakse Venemaa kultuuriväljas ja jagatakse selle kommunikatsioonikoodi.
Anu Korb (KM) rääkis Ida-Siberi eesti külas sündinud rahvaluulekogujast Rosalie Ottessonist, kes saatis 1960.–1970. aastatel ERA-le ligi 3000 lk folkloorimaterjali ja olustikulist ainest. Korb analüüsis Ottessoni kogutud materjali kogukonnapõhiselt, uurides, kuidas eri rahvaste kommete kirjeldused annavad aimu võõra kultuuriga suhestumisest ning kuidas folkloor aitab säilitada rahvuslikku identiteeti.
Emigratsioonis viibinud kirjasaatjatest rääkis Katre Kikas (KM). Hurda 1888. aasta üleskutsele saata vanavara vastasid ka mitmed kodukohast eri põhjustel (töö, õpingud, maaost, sõjaväeteenistus jm) eemal viibivad eestlased. Peamiselt motiveeris neid kogumistöös osalema soov tõestada rahvustunde ja aadete olemasolu, kuid esines ka pragmaatilisi ajendeid: saadetiste eest loodeti Hurda abiga leida endale töökoht.
Liina Saarlo (KM) uuris, milliseid uusi suundi eesti folkloristikas tõi kaasa Nõukogude okupatsioon. Tema tähelepanu keskmes oli 1950. aastad, mil keskenduti „klassivõitluse” retoorikale ja sotsiaalsete vastuolude temaatikale ning koguti töölisfolkloori. Uueks välitöövormiks sai ekspeditsioon, mis tol ajal tähendas ühist kogumistööd suure osavõtjate arvuga ja koos mitme eriala esindajatega (nt muusikud, murdeuurijad, etnograafid, folkloristid). Saarlo vaatles ekspeditsioonipäevikuid, kus avalduvad folkloristide kohanemised pidevalt muutuvate kogumis- ja uurimissuuniste ning ülesannetega.
Setode usuküsimustest rääkis Andreas Kalkun (KM), kes tõdes, et vastavalt ajastule ja ideoloogiale on uurijad näinud setode õigeusus erinevaid aspekte: on rõhutatud selle seost vene kultuuri ja slaaviliku õigeusuga või üritatud selles näha iidseid Bütsantsi juuri. Lisaks usu erinevate käsitluste tutvustamisele tõi Kalkun välja setode endi suhtumise: maarahvas, aga vinne usk, ja juhtis tähelepanu Neitsi Maarja tähtsusele setode õigeusus.
Tänapäevast folkloori puudutas Mall Hiiemäe (KM) ettekanne Ida-Virumaa uusasukate kalendrikombestikust. Hiiemäe uuris 2008.–2009. aastal kogutud andmeid Narva ja Kohtla-Järve peamiselt vene keelt kõnelevate uusasukate kohta. Selgus, et riiklikke tähtpäevi eriti ei teata ega tähistata, kuid jõulupühi peetakse koguni kahel korral, n-ö kehtiva ja õigeusu kalendri järgi. Meelsasti tähistatakse veel valentinipäeva, vastlaid, lihavõtteid, jaanipäeva, advendiaega, uusaastat, naistepäeva, kuid ambivalentselt suhtutakse emade- ja isadepäeva.
Mare Kõiva ja Andres Kuperjanov (KM) rääkisid ühe uue kombestiku kujunemisest: muinastulede öö lõkete süütamise traditsioonist, mis sai alguse Eestis ja Soomes üheaegselt rohkem kui 20 aastat tagasi. Praegu on uus komme levinud Austraalia ja Põhja-Ameerika rannikuni. Esinejad analüüsisid Eestis muinastulede öö pidamise põhjuseid, tuginedes Eric Hobsbawmi 1983. aasta kirjutisele uusloodud pühadest.
Esimese konverentsipäeva lõpus esitles Astrid Tuisk (KM) koostöös OÜ-ga Loovhoog koostatud kaardipakki „Head eesti mängud” (2015), mille materjal on pärit Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivist. Pekka Suutari (Ida-Soome ülikool) kommenteeris videot „Karjala pulmad” (2015).
Teise päeva avaettekandes tõdes Tiiu Jaago (TÜ), et kultuuriuuringutes muutub jätkuvalt eesti ja baltisaksa kultuuri seoste tõlgendamise raam: kui varem on baltisaksa tekste käsitletud eesti keele ja kultuuri keskselt, siis tänapäevastes tõlgendustes arutletakse üha enam maiskondliku vaatepunkti üle. Jaago arvates võiks tõlgendada tekste ka migratsiooni ja mitmekultuurilisuse kontekstis.
Merili Metsvahi (TÜ) arutles Eesti naise seksuaalkäitumise üle XVIII–XIX sajandil. Kuigi ajaloolaste andmetel „esimese öö õigust” ei eksisteerinud, on selle kohta nii kultuuriloolise kui ka rahvaluule arhiivi kogudes hulgaliselt materjali. Talurahva seas tauniti intiimvahekorda mujalt pärit mehe või naisega, ometi seda esines. Abieluvälise rasestumise ja vägistamissüüdistuste teemad kajastuvad sageli juba XVIII sajandi kohtuprotokollides.
Ühest pärimustegelasest, muistendite Muhu Madlist kõneles Tiina Vähi (TÜ). Pidula koolmeister Jakob Laul (1899–1942) rääkis oma eluajal ühest Saaremaal paar sajandit tagasi tegutsenud kummalisest naisest – Muhu Madlist, kes elanud männi otsas ja ravinud selle puu all inimesi, lisaks on teda seostatud libahundiks käimisega. Ettekandja vaatles selle müüdi loomise võimalikke tagamaid ja arutles võõraks olemise üle nii muistenditegelase kui ka tema võimaliku looja näitel.
Pille Kippar (TLÜ) mõtiskles paikkondlikkuse küsimusega seoses inimese kohanemise üle, tuues ennast isehakanud läänlase näiteks. Võõrast maakonnast või riigist pärit inimese omaksvõtmine sõltub nii tema kohanemissoovist (kas ta õpib tundma ja respekteerib kohalikke tavasid) kui ka kohapealsete elanike suhtumisest (nt kas võõras on kohalikele vajalik).
Astrid Tuisk (KM) uuris internetikeskkondade põhjal eri põlvkondade suhtumist lapsepõlve ja selle veetmise viisidesse. Uuringute järgi (EU Kids Online) sisenes juba 2009. aastal 82 % 9–16-aastasi lapsi 25 Euroopa riigis vähemalt korra päevas küberruumi, praegu on see arv kindlasti suurenenud. N-ö digitaalse põlvkonna ajaveetmine on internetifoorumites tõstatanud keskustelu, milles püütakse konstrueerida „õiget lapsepõlve”.
Ajakirjanduses kajastuvat suhtumist maaelusse vaatles Ell Vahtramäe (Eesti Põllumajandusmuuseum). Ta tõdes, et põllumajanduse teema on trükimeedias küllalt vähe esindatud, 2015. aasta põllumeeste meeleavaldus pealinnas ületas siiski uudisekünnise ja pälvis vähemalt mõnda aega meedias vastukaja.
Ainus välisesineja Pekka Suutari rääkis 2015. aastal lõppenud Soome Akadeemia projektist, mis uuris välitöödel kogutud intervjuude põhjal karjalaste rahvuslikku aktiivsust. Paljuski multi-identiteedilised karjalased on järjest vähenev rahvusgrupp, karjala keelel pole ka siiani ametlikku staatust, ometi on nad leidnud mõned rahvuslikud eneseväljendusviisid muusika, teatri ja elektroonilise meedia abil.
Jakuutia rahvustest ja samuti multiidentideedist kõneles Aimar Ventsel (TÜ). Venemaa Kaug-Idas elab ligi 50 % jakuute, umbes 40 % venelasi, vähemal määral Kesk-Aasiast ja Kaukaasiast pärit rahvaid (armeenlasi, tatarlasi jt), keda nimetatakse hatšikuteks, ja muid vähemusrahvaid (evenke, eveene, jukagiire jt). Majandus- ja rahvuspoliitika mõjutavad muutusi nende gruppide omavahelises suhtluses. Jakuutia etniline ja identiteediline kirevus ei pruugi olla konflikte sütitav, vaid konflikte maandav.
Viimasena esines Ave Goršič (KM) ettekandega olukorrast Sloveenias, kust oli eelmise aasta lõpuks läbi liikunud üle 300 000 põgeniku. Situatsioon on lisaks majandusmuredele tõstatanud hirme, millel on ajaloolis-kultuurilis-folkloorne tagapõhi, näiteks konfliktist islamimaadega kõneleb rahvajutt, milles kaval kangelane võidab Türgi hiiglase.
