25.–27. aprillini 2016 toimus Tartu Ülikooli rahvaluule osakonna ja Helsingi ülikooli folkloristika osakonna korraldatud rahvusvaheline sümpoosion „Word Power”, mis keskendus maagilise sõna ja laiemalt sõnakasutuse uurimise aspektidele. Sõnamaagiaga seotud traditsioonid ja sõnale omistatav vägi on juba pikki aastaid huvitanud mitmete teadusharude, näiteks folkloristika, etnoloogia, antropoloogia, teoloogia ja lingvistika esindajaid. Uurimisfookused on aja jooksul vaheldunud ja nihkunud, näiteks on keskendutud nii strukturaalsetele elementidele, performatiivsusele kui ka üldisemale kasutuskontekstile. Tartus toimunud sümpoosioni tugevaks küljeks oli selle interdistsiplinaarsus. Esinejad teadvustasid endale, et maagilise sõna fenomeni juures pole mõttekas – ega õieti võimalikki – vaadelda selle üleloomulikke, empiirilisi, sotsiaalseid, poeetilisi ja retoorilisi tahke eraldiseisvalt, kuna need on tihedalt üksteisega põimunud. Seega tulid ettekannetes hästi välja keele, folkloori, mentaliteedi, emotsioonide ja kirjanduse vastastikmõjud sõnaliste traditsioonide kujunemisel.
Veenev ja hästi esitatud oli Lotte Tarkka plenaarettekanne karjala loitsudest ja lauludest. Tarkka märkis, et loitsude sügavamaks mõistmiseks ei piisa säilinud loitsutekstidega tutvumisest, vaid on vaja teada nende laiemat konteksti, näiteks põhjuseid, mis ajendasid inimesi neid just sellisena kasutama. Enamasti tingis loitsu lausumise mingi konkreetne situatsioon, mille edasist kulgu mõjutas omakorda esitatud loits. Näiteks sajatustega pöörduti üleloomulike jõudude poole maagilise väe saamiseks, kuid need toimisid ka retoorilise relvana nende kuulja vastu. Tarkka osutas, et uskumuse kohaselt avaldas agressiivne loits kahjustavat mõju isegi seda juhuslikult pealt kuulnud inimestele. Seega oli (ja on kohati tänini) sõnamaagia puhul põimunud usk, inimeste sotsiaalse suhtluse mudelid ja esituspraktikad ning poeetiline kõne võib olla nii inimestevaheliste suhete organiseerimise kui ka kogukonnas esilekerkivate probleemide kanaliseerimise vahend. Tarkka mõtted sõnadest kui maailma toimimise mõjutajatest haakusid Eva Toulouze’i ettekandega neenetsi põhjapõdrakasvataja ja poeedi Juri Vella sõnakasutusest. Vella omandas traditsiooniliselt vaikseloomulistele neenetsitele mitteomase sõnaosavuse ja lihvis seda täiuseni, et oma sõnumit erinevates mittetraditsioonilistes kontekstides (näiteks suhtlemisel naftamagnaatide või folkloristidega) mõjusamalt edastada. Neenetsi kultuuriga seostusid veel kaks ettekannet. Karina Lukin tutvustas neenetsi jutustamisstrateegiaid, näiteks kolmandas isikus kõnelemise ja pealtnägija vaatenurgast räägitud mina-jutustuse vaheldumist, millega saavutatakse poeetiline veenvus. Laur Vallikivi kirjeldas ristiusu ülevõtmisega seotud muutusi neenetsite kõnekasutuses ja näitlikustas seda, kuidas religioosse uuenemise juurde kuulub sageli vältimatult ka uute, tihti suurte raskustega õpitavate rääkimisviiside omandamine.
Nii mõneski arutelus tuli jutuks vaikuse roll keelekasutuses – võib ju ka sõnade puudumine olla usundiliselt vägagi kõnekas. Vaikuse teemaga haakus teise plenaaresineja, James Kapaló uurimus salajastest sõnadest. Traditsiooniliselt on peetud salajaseks paljusid maagilisi ja religioosseid teadmisi, samuti on läbi aegade olnud riikidel oma salateenistused, salatoimikud ja muu varjatud teave. Tänapäevases virtuaalmaailmas navigeerimiseks on igal tavainimeselgi vaja mõnda isiklikku salasõna. Muuhulgas vaagis esineja Foucault’, Bourdieu ja teiste teoreetikute mõtete valguses kriitilisi probleeme, mis seostuvad sõnade salajashoidmises peituva kommunikatiivse jõuga. Salajase sõna ja rituaali vahekordi vaatlesid Ergo-Hart Västrik setude Peko kultuse näitel ning Margaret Lyngdoh Kirde-India khaasi hõimupärimuses esinevate nimedega seotud tabu-uskumuste põhjal. Tabusid ja nende sõnastamise rahvapäraseid viise käsitles ka Elo-Hanna Seljamaa ettekanne keelatud armastuse ja lapsetapu teemalisest rahvalaulust „Mareta laps”.
Mitmed esinejad viitasid keele esituslikke ja ideoloogilisi nüansse lahates kõneaktide teooriale. Laura Siragusa osutas vepsa pärimuse näitel sellele, kuidas ajalis-ruumilised tajumused kombineeritakse konkreetsete kõneviisidega. Jonathan Roper aga vaatles oma plenaarettekandes Newfoundlandil kogutud uurimismaterjali põhjal rahvapäraseid teooriaid õigete ja valede nimevormide kohta traditsioonilistes lauludes (nt lord Donald versus lord Roland). Tõdeti, et isegi ühes keeles ei tähenda sõnad kõikide inimeste jaoks samu asju, vaid võivad seostuda erinevate kogemustega, sama valdkonna sõnu võidakse kasutada nii tõe jaluleseadmiseks, selle varjamiseks kui ka moonutamiseks. Esimese päeva lõpetuseks näitas Rajat Nayyar filmi ühest India initsiatsiooniriitusest, mis hõlmas nii rituaalseid laule kui ka tegevuslikku osa. Vaatajad nentisid, et ilma selgitava kommentaarita jääb see, mis on ühes kultuuris enesestmõistetav, teisest kultuurist pärit inimestele sageli käsitamatuks.
Rohkete huvitavate näidetega oli pikitud Aleksi Moine uurimus soome loitsude kohta. Moine osutas, et autoriteetsuse lisamiseks omistavad ravijad oma sõnu üleloomulikele olenditele, sedastades näiteks: „Ma ei räägi oma suuga, ma räägin Looja suuga!” Samal moel võidakse loitsudes kirjeldada parasjagu sooritatavat tegevust, väites, et ravirituaal viiakse läbi Looja kätega. Ühelt poolt lisab selline sõnakasutus loitsule mõjujõudu, kuid teisalt jääb ravijal võimalus vabaneda vastutusest, kuna ravi mittemõjumise korral võib viidata Looja tahtele, mida inimesed ei peagi mõistma. Soome materjalil põhines ka Kati Kallio ettekanne, milles vaadeldi lingvistilise antropoloogia teooriatest lähtuvalt poeetilise keele rolli ideoloogiate, identiteetide ja uskumuste kandjana nii eliidi kui ka lihtrahva hulgas. Kallio viitas XVI sajandi luterlikele reformaatoritele, kes püüdsid algul rangelt vältida kalevala värsivormi kasutamist kirikulauludes, kuid XVII sajandi alguseks olid mõned kalevala värsi elemendid siiski juba omaks võetud. Seega ei peetud enam taunimisväärseks ega „paganlikuks” sellist värsivormi ennast, vaid pigem selle pruukimist rahvapärases loitsumaagias.
Frog uuris Soome-Karjala pikkade loitsude põhjal sõna käsitamist materiaalse objektina, näiteks kirjeldatakse „Kalevalas”, kuidas Väinämöinen tõi endale teispoolsusest väesõnad, kuid neid ei kujutata mitte niivõrd kommunikatsioonivahendina, kuivõrd pigem tööriistana. Samuti ilmneb mõningatest pärimustekstidest arusaam, et loitsu omanik saab olla korraga ainult üks inimene, justkui oleks tegemist mõne füüsilise esemega. Teatav üleminek sõnast objektiks toimub ka näiteks rituaalides, milles ravija loeb loitsu vee kohal ja haige joob vee kui loitsuväega rikastatud substantsi ära.
Konverents täitis oma eesmärgi, võimaldades sisukaid arutelusid sõnale omistatava jõu üle, sobivate teoreetiliste uurimisraamistike vaagimist, teadustulemuste võrdlemist ja uute uurimisperspektiivide visandamist.
