roobas – muinasteede kirjeldaja

On tõsiasi, et hõlpsasti etümologiseeritavate sõnade hulka ei kuulu ee roobas : roopa ~ rööbas : rööpa, samuti roobe : roope ~ rööbe : rööpe, roop : roobe ~ rööp : rööbi ’pikk kitsas jälg, loha, s.o vagujas (lohistamis)­jälg; (rhvl) auk (sõidu)teel(1); sõiduki ratta või jalase (sügavam paralleelne) jälg (pinnases, teel); paralleelselt kulgevad jooned, jäljed vms; raudtee- vms rööbas(2); rööbaspuude varb ehk rööbas’ (EKMS I: 792 jälg, II: 244 kõrvuti, III: 1247 tee; EKSS 4: 875, 939).

Levikupilt on kõnekamaid sõnapere ajaloo peegeldajaid. roobas-perel on vasteid kõigis läänemeresoome põhjarühma keeltes: sm ruopas : ruoppaan ’kivihunnik, jääkuhjatis’; mrd (Ingerimaa) ’vankriratta jälg teel’, (Põhja-Ingeri­maa) ruopas: jäähän tulee ruoppaita, jos järvi ei jäädy tasaisesti ’jäässe tuleb konarusi, kui järv ei jäätu ühtlaselt’, ryöpäs : ryöppään mrd ’krobeline kalju, rabe, murenev kivi; kruusahunnik, kivihunnik; kuhi, lasu’, krjV ruopaš, krjA ruopas : ruoppaha- ’kivivare, -hunnik (ka piiritähisena); jääaugu, lahvanduse äär, rüsijää’, d´eä/ruopaz ~ d´iä/ruopaz ’jäähunnik’, ruopikko id., ruapoi/kivi = ruopaskivi ’kivi kivivarest’, ruoppahal adv ’üles, kõrgemale [kerkinud]’, krjT ruopaš ’põllult korjatud kivide hunnik’, lü ruopaz ’kivivare (põllul)’, vps roppaz : rophan ’auk, lohk teepinnas, külmunud lume-, mullakamakas teel; jääpank (järvel, jões), rüsijää’: tel oma rophad ’teel on külmunud mulla­kamakad’, rophi͔k ’auk, lohk (pinnases, teel)’, ropak, ropik ’ebatasane, konarlik’: ajada ropakod tedme ’sõita mööda konarlikku teed’ (SKES 4: 872–873; SSA 3: 107; Zaitseva, Mullonen 1972: 489, 479; Itkonen 1983: 212; Punttila 1998: 125; Makarov 1990: 315, 317; Punžina 1994: 244; Zaitseva 2010: 357; KKS; VKS). Osaliselt kuulub tõenäoliselt siia ka sm (idamrd) ruoppa, ruoppi, ruoppu ’auk, lohk’, ruoppainen, ruoppuinen ’auklik, ebatasane (tee)’ (Ruoppila 1984: 129; SMS), mis on segunenud rootsi laenuga (k)rooppi, (k)ruoppi jt < rts grop ’auk, lohk’ (SKES 2: 229, 3: 837, 4: 873; SSA 1: 420).

Julius Mägiste on oletanud, et roobas ~ rööbas on läänemeresoome deskriptiivtüvi, millele osutab vokaalivaheldus oo~öö (EEW VIII: 2527; sama seisukoha on esitanud ka Raun 1982: 148). Mägiste järgi on -as variantides roobas ~ rööbas sekundaarne, variandid roobe ~ rööbe on aga võib-olla e-liitega (? <  *-eh) nimisõnatuletised. Edasi leiab Mägiste, et hoolimata küllaltki suurest tähendusnüansside erinevusest, võib eesti sõnaperega tema arvates siduda läänemeresoome keelte põhjarühma esinemuse, sh sm ruopas ’kivihunnik’ jt. Samale seisukohale ee roobas ja põhjarühma ruopas seose suhtes on asunud SSA (3: 107). Läänemeresoome põhjarühma keeltest pärineb laen- resp. substraatsõnana Aunuse, Pomorje ja Arhangelski piirkonna vene keele­uususest registreeritud ро́пас ~ ру́пас ’kivihunnik (põllul); mereranda kuhjunud jää­rünkad; kivikangur põllul; pori jt’, samuti samadelt aladelt registreeritud ро́па́к ’meres triiviv väike jääpank; (sügisel külmunud) konarlik jääpind; üles sulanud ja uuesti jäätunud klaasjas merepind, jääsoga; konarus, külmunud mullakamp teel; merest kerkiv rändrahn jt’, ро́пака ~ ру́пака ’meres triivivad või randa kuhjunud jäärünkad, jäätunud rannakivid; süvend, kust ammutatakse savi või kus seda sõtkutakse; veega täitunud kunagised turbaaugud’ (Dahl 3: 103–104; SRNG 35: 178, 179, 265; laenuetümoloogiat vt Vasmer 3: 502; SKES 4: 872–873; SSA 3: 107). See on oluline teave roobas-pere ajaloolise tähendusvälja visandamisel.

Hiljaaegu on Iris Metsmägi (2016: 156), apelleerides läänemeresoome keelte põhjarühma esinemuse tähenduserinevusele, avaldanud arvamust, et ee roobas ~ rööbas sõnal pole sugulaskeeltes vasteid: Ingerimaa soome murre­test registreeritud ruopas ’vankriratta jälg teel’ on tema arvates eesti laen ja kuna „ülejäänud läänemeresoome keeltes tähenduselt sobivaid vasteid ei leidu, ei ole usutav, et eesti tüvele tähenduselt lähedane põhjavepsa roppaz ’auk, süvend teepinnas’ oleks selle etümoloogiline vaste, pigem on lähedus juhuslik”. Edasi on Metsmägi püüdnud näidata, et eesti roobas jt on alamsaksa (< ksks grope ’veeloik, lomp, sõnniku- või virtsarenn laudas looma aseme taga’), osalt aga rootsi (< rts grop ’auk, lohk’, murd ’kraav’) laen, kusjuures öö-lised variandid võinuvat lähtuda oletuslikust metafoonilisest alamsaksa laenualusest grȫpe.

Alljärgnevalt esitan kaalutlusi, mis räägivad selle, esmapilgul ehk üsna tõelähedase oletuse vastu. Metsmäe laenuetümoloogiad eeldavad tähendus­nihet ’renn’ → ’(vankri)jälg’ ja/või ’auk, lohk; kraav’ → ’(vankri)jälg’. Hilislaene puudutav, paljukordselt kinnitust leidnud tähelepanek kõneleb sellise oletuse vastu: konkreetse tähendusega hilislaenud on laenualuse semantikaga kas täiesti identsed või sellele tähenduselt maksimaalselt lähedased. Seevastu peamiselt Kagu-Eestist (Nõo Kam Kan San Urv Har Rõu Plv Lut) registreeritud homonüümne rööbe ~ rööp ’õnar, sisselõige, sälk, soon, valts, renn’ on kahtluseta hilislaen, kas alamsaksa (nagu Metsmägi 2016: 161–162 on osutanud) või – eriti Lätiga piirnevat Hargla, Rõuge ja Vastseliina murrakut silmas pidades – eventuaalselt läti keele vahendusel saadud sõnalaen (vrd lt gruõpe, gruõpa ’soon, uure, õnar, valts, (katuse-, räästa)renn’ < ksks grōpe ME 1: 671).

Etümoloogidel on paraku jäänud tähelepanuta Andrus Saareste (1924: 182) heuristilised mõtted roobas päritolu kohta. Saareste on nimelt avaldanud arvamust, et roobas-rööbas-perre kuuluvad võib-olla ee roop : roobu ~ roobi ’kaar, sillakaar, loogakujuline šabloon; ahjuroop, varre otsas olev põikpuu, millega midagi tõmmatakse või lükatakse / Bogen, Brückenbogen, Schablone; Schiebeschaufel, Schürholz’, roopima ’kraapima, kaapima / scharren’, eeL roobits : roobitsa ’puust linaropsimise mõõk / hölzernes Schwert zum Schwingen des Flachses’, ära roobitsema ’maha, puhtaks kraapima / abstreifen’, sm ruoppio ~ ruopio ’noapead kinnitav nael; ringihulkuja / Nagel durch den Messerstiel; Schlenderer’, ruoppia ’mulda üles, välja kraapima / die Erde aufkratzen’, ruoputus ’üleskraapimine / Aufkratzung’, lisades kinnitavalt: „Teatav tähendusõppeline side nende sõnade vahel näikse igatahes olevat (vrd. eriti soome tähendust!)”.

Leian, et roobas sidumine roopama-verbiga on viljakas, sõnapere etümoloogia selgendamist edasiviiv idee. Sõnaperre kuulub arvukalt selle tähendusvälja avardavaid verbe, mis järjekordselt kinnitab tõika, et deskriptiivtüvedega haakub hõlpsasti lisatähendusi: nt ee rōpama : rōbata ~ rōpada, rȭpama : rȭbata ~ rȭpada ’roomama, vingerdama, väänlema / kriechen, sich schlängeln’, rōpima : rōpida ’kraapima, kaapima / scharren’ (Wiedemann 1973); roopama ~ roobama eeL ~ rööbama TMr, rooblema Võ ~ roobelema ~ roobeldama Plv, roobitsema Plv Vas ’hulkuma, rähklema, liikvel olema, rahmeldama, roomama jt’ (VMS 2: 340, 341, 365; EKMS II: 575 liikuma, III: 504 rahutus, 653 roomama), roobitsema ’paljaks või puhtaks riisuma; roobiga tõmbama, millegi läbi tõmbama, millestki läbi tõmmates maha kaapima LõTa Võ; (kokku) kaapima, haarama, ahmima Ta’ (VMS 2: 340; EKMS III: 209 puhastama, IV: 125 tõmbama, 649 võtma), roopima Khk Var M V ’kokku kraapima’, roopsama Rõu ’lohistama’ (VMS 2: 341)(3), rööpima ~ rööplema Kuu ’rassima’ (EKMS III: 184 pingutama)(4); sm ruopata ’süvendada, kaevata ja tõsta pinnast veekogu põhjast, süvendada; (murd) mulda laiali ajada, kraapida, siblida, tuhnida’, ruopia ’kaapida (nt maad), kraapida, kratsida, nühkida’, ruopostella ’kaapida, kraapida’ (SSA 3: 107 sub ruopia; Ollikainen 2003: 303; Jussila 2009: 332); krj ruopie ~ ruobie ’kraapida, kaapida, küünistada’, (Uhtua) ryöppäi t´iet, jottei kanna ’tegi teed pehmeks, nii et ei kanna’, (Suojärvi) ryöppie ’roomata, käpukil liikuda (laps)’, (Suojärvi) ryöpsie, (Säämäjärvi) ryöpsyö ’järel vedada, lohistada, lohiseda (mööda maad)’ jmt (KKS); lü ruobe͔lzuda ’marraskile, katki minna’ (Kujola 1944: 368). Sellisel juhul on ee roobe : roope ~ rööbe : rööpe e-liitelised (< *-ek) tegevuse protsessi resp. tulemust märkivad deverbaalid kahesilbilistest astmevahelduslikest verbidest roopama resp. rööpama. Selline etümoloogiline seos on usutav roobas jt semantilise arengu motiveerija. Teosubstantiiv on samuti rööbe : rööpme (< *-ein : -eimen). as-lõpp variantides roobas jt on sekundaarareng (nagu on oletanud Mägiste), kuid pole võimalik osutada, et antud juhul on see ee-sm-krj-vps ühisareng ega ole seega kronoloogiline kriteerium ei ühes ega teises suunas. Eesti keeles on -p(a): -ba ~ -bas : -pa lõpuga nimisõnarööbikud silmatorkavalt sagedad, nt kamp ~ kambas ’kamakas’, karp ~ karbas ’puukoor’, kelp ~ kelbas, kiip(a) ’heinapall’ ~ kiibas ’heinakuhi’, komp ~ kombas ’küngas’, koop ~ koobas, pilp ’soa pii’ ~ pilbas, ramp ~ rambas ’puunott’, soop ~ soobas ’seebipära’, tolp(a) ’post’ ~ tolbas ’reelingupost’, tulp ~ tulbas, turb (turv) ~ turvas ’mätas’, turp (turb, turv) ’ahju nurgapost’ ~ turvas ’purre’ jt (levikut vt VMS 1–2). rööp : rööbi arvatavasti ← rööpima, vrd tuletusmalli roop : roobi ’ahjuroop jt’ ← roopima (EEW VIII: 2535–2536).

Analoogilisi tuletusmalle esindavad nt viidas : viita ’kallakuks sõidetud koht teel, tee ääres (kus regi, vanker viltu kisub)’, viide : viite ’saani libisemine’: saań läks viites(s)e, viit : viidu id.: saan ajab viitu ← viitama : viidata ’kõrvale libisema (kallakul teel)’ (EEW XII: 3834).

Deskriptiivse roobas-perega võib siduda mõningaid lühikese esisilbivokaaliga variante, nagu robestik Kad, robastik Amb Kad ’vilets, pehme, rööpline, põõsaline ja kivine maa-ala ja eraldi tee, kust raske läbi pääseda, konarlik tee’ (EKMS III: 1246–1247 tee; VMS 2: 334), samuti Gösekeni Manuductiost (1660: 460) pärinev aus gefahrner weg / Röbba (röwwa) Tee, mida Saareste on lugenud rõba resp. rõva tee ’viitlikuks, s.o rööplikuks, konarlikuks sõidetud tee’ (vt EKMS III: 1248 tee); lü ropak̄ ’ebatasane, konarlik pind’ jmt.

Sellel läänemeresoome sõnaperel on nt balti ja slaavi keeltes häälikuliselt ja semantiliselt lähedasi rööbikuid, mis kirjeldavad ebasoodsaid teeolusid; see läänemeresoome ja balti keeli lähendav nähtus ei ole deskriptiivset ja ekspressiivset laadi sõnavara puhul üldse mitte tavatu. Mõned näited: ld gruoblė̃ ’mulla­konarus’, gruõblius ’ebatasane, konarlik, auklik, lohklik tee’: šiąnakt stipriai pašalo – kelias bus vienos gruõblės, kur tu per tokias gruoblès pavažiuosi – šitep grynšalais pašalę! ’täna öösi külmetas kõvasti – tee on täis konarusi, kus sa üle niisuguste konaruste sõidad – nõnda kiilasjääks on külmunud’, an gruoblių̃ parpuoliau ir koją nusibrozdinau ’konarustel kukkusin maha ja lõin jala marraskile’; grùb(l)as ’ebatasasus, konarlikkus’, grublùs ’konarlik, eba­tasane, auklik, lohklik’, grùbti ’(külmast) kangestuma, konarlikuks, auklikuks muutuma (tee)’ jt; lt grubulis ’hunnik, külmunud mullakonarus jt’ jt (LKŽ; ME 1: 664; vt ka LEW 1: 172–173 sub grùblas; LEV 1: 319); sl *grubъ(jь): vn гру́бый ’kare, karm, konarlik, krobeline, jäme’ jt (ESSJa 7: 145–146).

roobas–pere vanemat semantilist kihti võiks esindada peamiselt Virumaalt kirjapandud semantiline liin ’pikk kitsas jälg, loha, s.o vagujas (lohistamis)­jälg’ (EKMS I: 792 jälg). Kuid see on vaid oletus. roobas–pere etümoloogia lahtiharutamisele ja semantika paremale mõistmisele aitaks kaasa muistse aja teede ja veovahendite arengu uurimine. Väga vanadest teedest on Eesti looduses paraku vaid äärmiselt harva selgelt tunnistatavaid maastikumärke ja neid väheseidki pole eriti uuritud (vt nt Raid 2005: 9). Ehkki palju asjaomast teadmist on kaduma läinud, võime ometi tõdeda, et loodusolude mõju teede tekkimisele, kulgemisele ja arengule on olnud väga suur: teedeks valiti kõvema pinnasega kõrgemad paigad, nt seljandikud, kulgeti künkalt künkale ja välditi isegi vaevumärgatavaid nõgusid. Seetõttu võivad muinas­algetega teed olla uskumatult käänulised. Liikumistee maastikul valiti sedavõrd sobilik, et enamiku suurte teetrasside aluseks on praegugi muinasaja teed. Muinas-­Eestis teid küll ei ehitatud, kuid nt loodusliku takistusena ette­tulevad oja- ja soonestikukohad täideti kividega, koolmekohti ja teede hargnemispaiku tähistati kividest salamärkidega, mis sisuliselt olid esimesed teeviidad (Einer 1988: 53, 65, 72). Sammu- ehk jala- ehk käigukividest vanu liiklusradu leidub Pärnu jõe lisajõgedel. Rohukamar looduslikul pinnasteel tallati ruttu läbi ja kulumisjäljed tekkisid kiiresti. Kesk-Euroopa põhjaosas ja Skandinaavias on muinas­teede lõike, mis liikluse mõjul on põhjustanud künkanõlvadel erosiooni. Eestiski leidub selliseid väljauhutud teelõike nt Tartu–Võru postimaanteel Tilleoru lõunanõlval (Raid 2005: 65–66). Sajandeid liigeldi Eestis ratsa. Ratsa­liikluse osatähtsus oli väga oluline veel XIX sajandi algupoolel, mida tingisid põhjatud, vankriga raskesti läbitavad teed. Ratsa käidi mõisateol, kirikus, pulmas, karjas, lapsi ristimas. Ratsaraja lohke on Eesti looduses ka säilinud (Raid 2005: 12, 97).

Muistsed veovahendid olid aislohistid (lohistusaisad ehk lohislatid ehk lohistid, sm purilaat, renttuu jt, krj rentuh : rentuhun(5), vps retug, rethet (mitm), vrd eeL (Võn Plv) rõtussõ ’puuhark harkadra teise kohta vedamiseks’), mille moodustasid kaks pikka kokkuseotud latti ehk aisa ja mis veolooma seljalt kaugele maha ulatusid; nende lattide vahele kinnitati loomanahast, pulkadest vms valmistatud põhi, mille peale seoti koorem. Milliseid nimetusi eesti keelealal sellise veovahendi märkimiseks kasutati, pole teada. Aislohistid püsisid Kirde-Euroopa teedeta piirkondades kaua olulise suvise transpordivahendina,(6) Vepsa kõrgustikul ja Karjalas isegi 1920.–1930. aastail (Viires 1980: 18 jj). Edasiliikumisel vedasid latiotsad maapinnale kaks rööpset joont – tekkis aislohistee. Ühe seisukoha järgi on regi välja arenenud aislohistist. Lohistirööpaid eristab ree- ja kaarikurööbastest ebaühtlane laius, kumer põhi ja järsud käänud (Viires 1980: 20–21, viide 20). Aislohisti, aga ka ree kasutamist teede puudumine ei piiranud: nende töökindlus oli suur, koorma raskuskese madalal, mis tagas suurema püsivuse ja liiklusohutuse, lihtne oli asendada purunenud aisjalast vms. Kuna XIII sajandil olid teed kehvad, tehti Eesti alal ligi pooled sõjaretked talvel, sest siis oli maastik kergemini läbitav. Läti Henrik ei maini kordagi vankrit ega kaarikut: sõjasaaki ja -varustust veeti ikka kas regedel või hobuse seljas (Einer 1988: 53). Talvel olid liikumis­võimalused võrratult paremad, sest pikk põhjamaine talv võimaldas luua jää ja lume peale suvisega võrreldes lühema ja kiirema taliteedevõrgu, ja jääteed olid taliteede osa. Kuni XIX sajandini või kauemgi oli Eestis kaks teedevõrku – suvi- ja taliteed (Einer 1988: 20, 66–67).(7) Pole siis sugugi juhus, et läänemeresoome keelte põhjarühma keeltes kirjeldavad vaatlusaluse sõnapere liikmed lumist ja jäist keskkonda, sh teeolusid (sm ruopas ’jääkuhjatis’, krj ruopas ’jääaugu, lahvanduse äär, rüsijää’, vps roppaz ’külmunud lumekamakad teel; jääpank (järvel, jões), rüsijää’, samuti vn murd ро́пас ~ ру́пас ’mereranda kuhjunud jäärünkad’). Vene-Karjalas (nt Uhtua(8)) ja Vepsa aladel (nt Lõuna-Vepsa, Volog­da oblasti loodeosa) on veel tänapäevalgi piirkondi, kus puuduvad korralikud maismaateed.(9) Neil aladel on kiiremini ja vaevatumalt liigeldud suvel vesitsi, talvel aga otse üle järvede ja soode: vt nt krjA (Säämäjärvi) talvi­dorogoa ajetas suoloi l´ibo d´ärvilöi myö ’taliteed sõidetakse mööda soid või järvi’, (Salmi) jiäkel´iz ol´(i) aiga hyvä kävvä Sordavalah ’jääteega oli päris hea käia Sortavalas’ (KKS).

Kuna halbade teede või teetuse tingimustes ei saanud vankrit kasutada, tekkis meie aladel vajadus ratasveoki järele tunduvalt hiljem kui nt Kesk-Euroopas. Nõrgalt arenenud teevõrguga Kirde-Euroopa metsavööndis oli regi universaalveok, mida kasutati aasta ringi (Viires 1980: 10). Vanker ja vankri­tee olid Eesti alal harulduseks veel keskaja lõpul, 1500. aasta paiku. Vankri leviku peamiseks takistuseks oli teede puudumine (Einer 1988: 72).(10) Kaugemad ja mahukamad veod tehti taliteega. Kõnekas on tõik, et nt karjala ja vepsa keeles tähistab reki ~ regi nii sõiduvahendit rege kui ka üldse koormat: krj (Tihvin) hänell_on šuur´i regi pandu t´el´egäh ’tal on suur koorem pandud vankrile’ (KKS); vps t´el´eg/reg´i (< t´el´eg ’vanker’ + reg´i ’regi, koorem’) ’vankri­koorem’ (Zaitseva, Mullonen 1972: 566).

Ajaloolaste ja arheoloogide arvates kujunes Eestis tähtsamate ühendusteede võrk välja juba muinasajal (vt Lõugas, Selirand 1989: 91). Muinasteid on püütud rekonstrueerida kaudsete märkide, s.o maastikuolude, asustusloolise teabe jms abil (vt täpsemalt Praust 2016: 32 jj). Muistse teevõrgu kohta võiks väärtuslikku teavet pakkuda ka Eesti kohanimistu. roopas-rööbas-perega seotud ürgset nimeainest pole usutavalt võimalik siiski esile tuua. Saku valla Roobuka (ka Robuka) küla Keila jõe lähikonnas on tekkinud XX sajandi alguses ja saanud nime talunimest Roobuka resp. Roobaka, mis Peeter Pälli arvates on võib-olla lähtunud adjektiivist roobakas ’rööpaline, sissekulunud’ (EK: 562). Samasse ritta kuulub võib-olla ka Tartu linnajao nimi Ropka (1638 Rupkoy mõis), mille Enn Ernitsa järgi võiks ühe võimalusena siduda adjektiiviga roobakas ’rooplik’ (EK: 565). Ahvatlev oleks sellesse nimistusse kaasata kirjalike allikate põhjal märksa vanemasse kihistisse kuuluv Helme valla Roobe küla nimi (sks Ropenhof, 1226 Rupenia ala, 1593 Roppen mõis). Pihkva–Riia tee, mida XIII sajandil nimetati Via Magna Ruthenorumiks ehk Venelaste Suureks Teeks ja mis ühe seisukoha järgi ületas Väike-Emajõe Roobe ja Parve kohal, sest seal paikneb jõe alam- ja keskjooksu esimene ja ainus koole, suundumine aeglase vooluga ja kõva jõepõhjaga koolmekohale pidi alguse saama kauges minevikus (vt täpsemalt Einer 1988: 68–70). Koolmekohad on teatavasti olnud ülitähtsad maismaateede osad. Marja Kallasmaa arvates põhineb kohanimi Roobe siiski liivi perekonnanimel, mis esineb ürikuis kujul Ropa, Rope, Roop, Ropp (EK: 561).

roobas-pere varasema semantika väljaselgitamiseks, tähendusvälja arengu­etappide jälgimiseks ja võimalikuks rekonstrueerimiseks pakuvad tuge naaberkeelte analoogilised arengud, nt lt sliẽde ’(vankri-, ree)roobas; inimeste või loomade tallamisjälg viljas või rohus; (mitm) raudteerööpad’ ja sellega etümoloogiliselt seotud slìedêt ’vilja, rohtu maha tallama, sinna käigu­radu tegema’, slîdêt ’libisema’ (ME III: 937–938, 935), ld šliūžė̃ jt ’liikumis-, tallamis-, libisemisjälg (lumel, pikas rohus, põllul); puust jalas adra teise kohta lohistamiseks; reejalas; suusk’ ja lt služa jt ’lohistamisjälg’ kuuluvad etümoloogiliselt samasse sõnaperesse kui nt verbid ld šliaũžti (šliaũžia, šliaũžė) ’roomama, (välja) ronima, pugema; liikuma, roomama neljakäpakil, põlvili; tasapisi, pikkamisi käima, venima, vaevaliselt liikuma; tööd rühmama, rügama; tasapisi edasi liikuma, aeglaselt liikudes kusagile minema, sõitma; libisema, liuguma, liuglema; edasi nihkuma jt’, lt služât ~ šļužât ’lohisema, libisema, liuguma; mööda maad vedama, lohistama’ jt (ME 3: 942, 4: 77; LEW 2: 1003, 1007–1008; LKŽ), samuti vn во́лок ’lohistustee kahe lähedase jõe vahel, mida mööda tiriti üle veesõidukeid ja kaupa; (talvine) koormatee metsas, talitee osa, mis ei kulge jõe- ega järvejääl, vaid maismaal, vilets tee, pikk tee (läbi asustamata ala), jahimehe päevateekond (suuskadel); lohisti; roobits terade hunnikusse tõmbamiseks viljapeksmise ajal jt’, во́ло́ка́ ’lohisti; alus adra vedamiseks teise kohta jt’, воло́кать ’lohistama palke, laudu mööda lund’, волочи́ть ’lohistama, tassima, kandma, järele vedama, tirima; äestama; linu roobitsema ehk sugema jt’ (Vasmer 1: 341–341 sub воло́к, sub волоку́, воло́чь; SRNG 5: 49–51, 52, 70).

Kokkuvõtteks: roobas ~ rööbas seostub läänemeresoome keelte ühispärandisse kuuluvate deskriptiivsõnade arvuka perega, mis on jõudsalt kasvanud morfoloogiliste ja semantiliste tuletiste kaudu. roobas algset tähendust on raske osutada, kuid pole kahtlust, et see aitab üsna täpselt kirjeldada muistseid teeolusid.

Lembit Vaba (snd 1945), PhD, Läti Teaduste Akadeemia välisliige, phorest45@gmail.com