Lugeja teekond ja kriitiku töö

Mudlumi „Ümberjutustaja”, kogumik, mis pakub valikut tema nii ZA/UM-i veebi­lehel ja ERR-i kultuuri­portaalis kui ka trükiajakirjanduses ilmunud arvustustest ja esseedest, on üldiselt sümpaatne raamat. Kogumikku koondatud tekstid on meeldivalt ladusad ja haaravad ning raamat ise on, kas siis tahtmatult või tahtlikult, pandud kokku osavusega, mida võib samuti sümpaatseks pidada: justkui vabandavalt, ent siiski kindlameelselt teeb Mudlum nii eessõna kui ka mitmes tekstis leiduvate ääremärkuste kaudu lugeja n-ö relvituks, välistab pretensioonid, rõhutades oma asjaarmastaja positsiooni ning eitades ka igasuguseid struktuurilisi püüdlusi koostamisel.

Siin peitub aga kogumiku üks paradokse: ainese poolest on tegu tõesti eklektilise raamatuga, kus leidub nii vanade Loomingu Raamatukogu numbrite lugemismuljeid kui ka uudiskirjanduse käsitlusi, struktuurilt kipub see siiski tervikut moodustama. Ehkki tekstid pole autori sõnul järjestatud mingi­sugusele kontseptsioonile toetudes, saab „Ümberjutustajas” jälgida üsna krono­loogiliselt nii kirjutaja kriitikuteed (sest valdavalt on eespool varasemad, peamiselt ZA/UM-is avaldatud tekstid ning raamatu teises pooles hiljem trüki­ajakirjanduses ilmunu) kui ka liikumist juhuslike lugemismuljete juurest suuremate üldistuste poole. Kirjandus­arvustuste kõrval kogumikku hõlmatud üldisemad esseistlikud kirjatööd ning paar teatri- ja filmimõtisklust on samuti järjest sattunud. Eessõnas ning mujalgi rõhutatud pretensioonitusele räägivad kogumiku viimased tekstid sisuliseltki vastu: lõpust leiame peamiselt metakriitilisi mõtisklusi, milles on üksjagu kontseptuaalsust, isegi programmilisust, muuhulgas kultuuripoliitilisi arutlusi. Vaatamata sellele, et nii mõneski tekstis näitab kirjutaja oma positsiooni üldisest kriitikapildist või n-ö päriskriitikast (viimast küll selgelt määratlemata) väljas­pool olevana, pühendab ta rohkelt tähele­panu just kriitika ja kriitiku rollile.

Niisiis ei saa selle kogumiku puhul rääkida üksnes mugavusest, mida pakub lugejale ühe arvustaja tekstide koondamine raamatukaante vahele. Siin on olemas üldistuspotentsiaal, võimalus jälgida nii kirjanduskriitiku kujunemislugu kui ka tema kirjandus- ja kriitikakäsitust. Kui vaadata raamatu enam-vähem kronoloogilist kulgu, on ühtlasi näha, kuidas kompositsioon hilisemates tekstides esimestega võrreldes tiheneb ja stiil muutub lihvitumaks. Olgugi et autor ise seda muutumist täheldades tõdeb mõningase kahjutundega ka värskuse kadumist ja konformismi kaldumist (lk 6–7), kõnetavad esimesed, pisut lõdvalt komponeeritud ja kõikuva stiiliga muljejagamised just tänu koondpildile märksa paremini, kui nad seda üksikuna suudaks, ning „Ümberjutustajat” võib kirjeldada oksüümoroniga ebaühtlane tervik.

Mudlumi lähenemine teostele on enamasti rõhutatult isiklik, sageli põimitakse sisse olmedetaile, taustu, olukordi, meeleolusid, milles üht või teist raamatut loetakse. Sealjuures on tema ampluaa lai, paistab, et sihilikult – ta loeb arvustajapilguga juba mainitud Loomingu Raamatukogu vanu numbreid, aga ka näiteks Mart Kadastiku, Mari Vallisoo, Peeter Sauteri ja Rutt Hinrikuse raamatuid. Proosateoste puhul saab lugeja aimu nii süžeest kui ka tegelastest ning mitmesugustest detailidest, olgu nendeks motiivid, üksikud sündmused või lõigud, mis on kirjutaja tähelepanu pälvinud. Hilisematesse tekstidesse on rohkem põimitud ka märkusi teose stiili kohta. Kirjeldusi saadavad tihti mitmesugused arvustatavate teoste pinnalt tekkivad isiklikud seosed ja mõttekäigud, mis on eriti mitte­ilukirjanduslike teoste käsitluste lähtepunktiks. Enamasti kujuneb lugejal üsna selge arusaam nii arvustatava teose laadist ja sisust kui ka kirjutaja hoiakust selle suhtes.

Üks kirjanduskriitikas sageli harrastatav lähenemisviis, mida Mudlum üldjuhul ei kasuta, on arvustatava teksti vaatlemine üldisemate kirjandusprotsesside, autori ülejäänud loomingu või kirjandusloo kontekstis. Taustateadmiste fragmentaarsus ning teatud institutsionaalse staatuse puudumine, samas võimendatud kujutlus „teaduslikust” või „professionaalsest” lähenemisest paistab muuseas Mudlumit aeg-ajalt painavat, nagu lasevad aimata tekstikohad „osad lood on natuke poolpidused, teised jälle paksult viidetega varustatud nagu mingid teadustekstid” (lk 5) ja „mida saan mina öelda Pessoa kohta, Portugali kohta, luule kohta, ei mingeid teadmisi, järeldusi, võrdlusi. Ainult läbitunnetamata mulje.” (lk 37)

„Ümberjutustaja” kohta on juba nenditud,(1) et selles ignoreeritakse nii mõndagi nendest soovitustest, mida jagab kriitikaaruteludes peaaegu kultustekstiks kujunenud Märt Väljataga „Paar palvet retsensendile”.(2) Nende nõuannete seas on aga toonitatud vajadust olla hinnanguline, mida Väljataga sõnul kipuvad sageli vältima akadeemilise taustaga kriitikud. Hinnangut ennast ei pruugigi olla keeruline anda, küll aga on sageli probleemiks selle vormistamine, ent siin on Mudlumil käes vähemalt üks võimalik viis – seesama ümberjutustamine. Elades sisse sellesse akadeemilisse maailma, mille suhtes Mudlum paistab teravat distantsi tunnetavat, kulub noortel humanitaaridel sageli aastaid, et lisaks teadmistele omandada teaduslikku uurimusse sobiv väljendusviis ehk nn akadeemilise kirjutamise oskus, „teaduslik keel”. Kui aga mõni neist oma akadeemilisel teekonnal satub proovima kätt milleski muus, näiteks arvustamises, võib teda ootamatult tabada valus tõdemus, et vähemalt sama palju aega ja vaimujõudu kulub sellest keelest vabanemiseks. Akadeemilisest kirjanduslikust taustast, aga ka näiteks nn kirjanikukriitikale sageli omasest pieteeditundest kammitsemata kirjutajana ning ümberjutustamise kunsti üha arendades on Mudlum kujundanud oma hinnangute vormistamiseks meetodi, mis eriti haaravalt ja vaimukalt ilmneb kirjutistes just neist raamatutest, mis talle pigem ei meeldi, näiteks Mart Kadastiku „Suvi sulab talvel” või Reelika Lootuse „Jälitatav”.

Irooniaga vürtsitatud ümberjutustusel, mis teravalt osutab lõdvalt seotud või meelelahutuslikule süžeele, on muidugi oht kalduda epateerimisse, muutuda pigem ilukirjanduslikuks žanriks või eesmärgiks iseeneses. Ühe lugemismuljete kokkuvõtte avab Mudlum, tunnistades oma sümpaatiat negatiivse hinnangulisuse vastu: „[---] sellisest hirmus halvast raamatust saaks ju eeskujuliku raamatututvustuse just sellises lahmivas, mahategevas stiilis, nagu mulle meeldib” (lk 16). Ometi on enamasti tema arvustustes kui mitte kõige kirja­pandu valimatut imetlust, siis vähemalt kaalutletud austust ka esmapilgul mõistmatu või kummalise vastu. Tihti otsib Mudlum teosest ka mingit „kiiksu” – midagi, mis esmapilgul veidrana tunduva või mitte eriti paeluva raamatu huviväärseks teeks – või seab kahtluse alla mitte kuigi mõjusa esmamulje, püüdes lugedes leida seda, mis kõnetaks, avaks teose uue nurga alt. Olles küll teadlikult subjektiivne arvustaja, tegeleb ta samal ajal ka oma isikliku lugemiskogemuse üsna ausa peegeldamisega.

Eeskätt ongi Mudlum arvustajana selgelt lugejakeskne, sõnastades ühes oma kriitikamõlgutuses selle, mida võiks pidada tema enda kriitikuhoiaku tuumaks: „Hea arvustuse harva täidetud kriteerium on käsitletava kirjatöö vastu huvi äratamine. Seda võib vabalt teha ka säravalt hukkamõistev lahmimine.” (lk 211) Lugejaks on muidugi esma­joones arvustaja ise, edasi aga juba tema vahendustekstide lugejad. Tõsi, kohati võib lugejale suunatus päädida pisut veidrana mõjuvate loosungite ja paatosega, nagu „Ärgake, te tuimad inimeseloomad! Ostke raamat!” (lk 146) muidu tekstikeskses Vallisoo-arvustuses, mis küll otseselt pole vastuolus Mudlumi üldise stiiliga, ent pisut tasakaalukamas sõnastuses ärataks ehk rohkemgi huvi.

Olgugi et Mudlumi kirjanduskäsitus näib raamatu- ja lugemisarmastuses hierarhiaid vältiv, ehkki sealjuures mitte nivelleeriv, kätkeb „Ümberjutustaja” selleski vallas väikest paradoksi: oma metakriitilistes arutlustes igatseb Mudlum just ühtsemat kultuuriruumi (lk 259). Ehkki ühtsus ei pruugi tähendada liigitamist või kirjanduspildi jõulist struktureerimist, jõuab ta kogumiku viimases tekstis „Õunalõhn ja lumi katustel” kirjutamiskriisist ja arvustuste lugemisest kõnelemise kaudu siiski kaardistuse kujundini, poetiseerides orienteerumist kirjandusmaastikul – ühtlasi mainides „tõeliselt suuri kalu”, kes justkui tähistaksid uurija-tüüpi kriitikuid, seega ehk pisukese irooniagagi? – võrdlusena omaaegse „15 numbri mänguga” (neil, kellele mäng tuttav pole, tasuks vaadata lk 287–288), kus numbreid asendaksid kirjanike nimed. Pealtnäha paradoksi aitab ehk selgitada asjaolu, et kirjutades-arvustades on Mudlum tegelnud üha rohkem just kriitikutöö mõtestamisega: lugejana sageli n-ö puhtalt lehelt lähenedes muutub kriitiku­ankeet järjest struktureeritumaks.

Võimalik, et „Ümberjutustaja” oma pretensioonitus programmilisuses aitab muu hulgas sammukese Mudlumi igatsetud ühtsusele lähemale, annab oma täitepanuse tühikusse, mis haigutab keset meie kirjandusarutelusid ja kasvab koos üha mitmekesisemaks ja killustunumaks muutuva raamatumaa­ilmaga. Inimeste lugemus on üha erinevam, kokkupuutekohti on vähem ning koos sellega kahanevad võimalused raamatutest ja lugemismuljetest lihtsalt, väljaspool akadeemilist situatsiooni rääkimiseks, samuti oskus seda teha. Niisugused lugejale suunatud, kuid reklaami­funktsioonist vabad ümberjutustamised, olgu need kirja pandud kiindumuse, kerge muige või lausa nõutusetundega, rohkema või vähema analüüsi saatel, aitavad seda oskust meelde tuletada. Seega tasuks ümberjutustamisoskust igal juhul arendada. Heas usus, et vahetut muljet ja väljenduslikku lihvitust on siiski võimalik kombineerida.