Casus Mustelae nivalis

Foto Kalju Suur

Endel Nirk on kõrges eas surnud. Ja tema lahkumine meenutab, et loojumas on terve ajastu, mille parimaid esindajaid ta oli. See oli ajastu, mil rahvusliku humanitaaria keskmes asus e e s t i  k i r j a n d u s l o o l a n e, kelle uurimisaineks ja tööpõlluks oli kirjanduslugu kui tervik. Mõistagi olid igaühel oma teemad ja rõhuasetused, kuid polnud kahtlust, et kõik kandsid viljavihke ühte rõuku ning olid ühiselt eesti kirjandusloo ehitamise teenistuses. Niisugusel, XIX sajandi rahvusidealistlikust vaimust lähtuval ajastul oli oma žanriline hierarhia, mille kõrgemaid vorme oli nn ühemehe­kirjanduslugu. Nii mõnedki, Endel Nirk sealhulgas, on sellega kätt proovinud. Ülev eesmärk oli vaimutöölisi koondav leksikon. Esimene kirjanikele keskenduv teatmeteos ilmus aastal 1975, algataja ning üks toimetajaid Endel Nirk. Aga selle ajastu vaimu ja kollektiivse töö­eetika tõeliseks monumentum’iks kujunes seitsmest raamatust koosnev, paljude autorite osavõtul valminud viieosaline „Eesti kirjanduse ajalugu” (1965–1991). Mõistagi on see, nagu Eesti monumentidele tihti iseloomulik, võõrast ja vaenulikust survest kahjustatud. See on kaugel ideaalist, aga ometi kehastab oma ajastu ideaali: mil iga­sugune kirjanduslooline töö oli ab incunabulis suure kirjandusloo – päris või üksnes kujutletu – ettevalmistus. Kirjandusloolane oli osanik ühes suuremas ehitamises ja see andis tema tegevusele mitmekordse mõtte, lõi koguni illusiooni täitumusest. Pole ime, kui leiame Nirgil seesugust metafoorikat näiteks Ristikivi käsitluses: „Rooma päevik”, autori viimane romaan, on „otsekui saatuse enese käega paigale pandud kõrge võlvkaare päiskivi”.(1) Samasugune metafoor ilmutab ennast Nirgi mõtiskluste raamatu „Mosaiikvõlv” (1978) pealkirjas. Algaja kriitikuna seda raamatut lugedes tundus mulle pihtimusliku materjali võrdlemine jäiga võlvkaarega veidi kohmakas, aga tagantjärele mõistan, et katedraalide ehitamise visioon polnud tol ajal ühiskonnas täiesti hajunud.

Mina tutvusin Endel Nirgiga tudengina, kui tema oli juba vana ja tark mees. Tal oli seljataga sõda ja Stalin ja ligi 20 aastat tööd Keele ja Kirjanduse Instituudis, muuhulgas suure kirjandusloo XIX sajandi köite (1966) toimetaja ning ühe autorina, Kreutzwald ja doktorikraad, kriis, talumaja soetamine Saaremaal ja taandumine eraklusse. Sealtpeale tegutses Nirk eraõpetlasena, kes nautis mõnevõrra suuremat vabadust kui endised kolleegid Keele ja Kirjanduse Instituudis. Nirk oli kõrvale­tõmbuja, mitte mässaja. (Kuigi nendes oludes oli ka see omajagu mässuline manööver.) Ta ei ületanud piire, vaid üritas väärikal viisil olemasolevaid piire laiemaks suruda ja ammendada neis pakutud võimalusi. Vabamehena oli tema kirjandusloolise ehitustöö järgmine etapp eesti romaani ajaloo uurimine. Romaanikäsitlused olid kahtlemata Nirgi loomingukaare kõrgaeg. Loomingu toimetusse tööle asudes nägin, et tema kaastöö saabumine oli oodatud sündmus. Mäletan vanema kolleegi reageeringut Ristikivi ajaloosarja käsitlevale Nirgi käsikirjale „Fantaasia ja fuuga” (Looming 1985, nr 12). „Loed ja tunned, kuidas mees iga lausega ehitab!” hüüatas kolleeg vaimustunult.

Tiit Hennoste on kirjutanud nende aegade kohta: „Nii võime näha, kuidas joonistub välja tollane institutsionaalselt juhtiv seltskond: Sõgel, Nirk, Peep, Muru, Puhvel, Vinkel, Kalda. // Vaadates teaduslikku tööd, võib öelda, et samad autorid on ka kesksed uurijad. Aga neile lisanduvad kindlasti Andresen, Mäger, Jaak Põldmäe. Kui aga proovida leida olulisimat nime, siis tõuseb esile Endel Nirk, kes kirjutab ainsa tollase ühe­mehekirjandusloo, Kreutzwaldi monograafia ja olulised romaanikäsitlused.”(2)

Jah, Nirk oli keskmes, kuid 1970-ndatel lahkub sealt, osalt kindlasti sunnitult. Et Nirki mõista, peab mõistma ehitamise kirge, mis otsib väljapääsu pärast stalinismiaja surutist ja mis on poeetiliselt väljendatud palas „Tähendamissõna noorest müürimehest” (1963);(3) aga ka ehitaja pettumust tulemustes, tema mõtlikku resignatsiooni, nagu see ilmutab ennast „Mosaiikvõlvi” pihtimustes. Ja ka seda, et kirjandusloo ehitamine oli ühtlasi sisemiste äralangemiste ja näriva skepsise ületamine. Sest e e s t i  k i r j a n d u s l u g u oli ometi midagi, mis oli väljaspool kahtlust!

1988. aastal peetud teisel pagulas­kirjanduse konverentsil oli palutud lõppsõna ütlema Endel Nirk, kes kasutab võimalust ja selgitab oma nõukogude ajal tellimustööna ingliskeelsele lugejale kirjutatud kirjandusloo (1970, e k 1984) paratamatuid puudujääke ning protesteerib selle vastu, et teda on paguluses kujutatud „paadunud stalinistina”.(4) Risti­kivi monograafias aga nendib Nirk, et Ristikivi lühikeses kirjandusloos antud eesti kirjanduse kujunemispilt on veenvam ja asjakohasem kui kodumaal akadeemilise uurimisasutuse sildi all ilmunud kirjandusloos, millele ei saa tagasi mõelda „ilma ängistustundeta”.(5)

Kaksikelu, painav nõukogudeaegne kaksikelu, millest Nirk pihib kirjades Bernard Kangrole,(6) ja sellise elu avaliku analüüsimise võimatus sunnib otsima analoogiaid ajaloost: meetod, mille edukust oli tõestanud Jaan Kross. Nirk leiab Henriku kroonikast oma tegelase Tabelinuse, ennast ristida lasknud eesti vanema, ja avaldab silmapaistvat kujutlusvõimet ilmutava essee „Casus Tabelini”. „Mida võime teada rohkem kui seitsme ja poole sajandi eest elanud mehe valikuvaevadest, kõigist teda ähvardanud ohtudest ja kahtluse­piinadest; vaevalt suudame neid enesele kujutledagi. Ühel pool vana, traditsiooniline ja südamelähedane esivanemate- ja loodusekultus, millest lahtiütlemine ei saanud hõlpus olla. Teisel pool uus usk oma võikavõitu sümboolika ja väljaarendatud hirmudesüsteemiga [---].” Nii kirjutab Nirk Tabelinusest, aga ühtlasi ka oma ajastust ja enda juhtumist.(7) Hiljem arendab Nirk ajalooesseest dramaatilise lugulaulu „Tabelinus” (1990), mis kubiseb tähenduslikest ütlustest ja kirjutaja kaasaja analoogiatest XIII sajandil. Tabelinus on mõistlikku keskteed otsiv intelligent, kes allutatud Eestis filosofeerib maa ja rahva saatuse ning inimese mõistatusliku olemuse üle. See on enam-vähem seesama, mida meiegi tegime XX sajandi viimasel veerandil Endel Nirgi juures Saaremaal hüljatud taluasemete ja vanade kiviaedade vahel jalutades. Kuid erinevalt Krossi tegelastest, kelle kaabututt jääb alati võidukalt särama, ootab Tabelinust täielik kaotus, inetu võllapilt. Selles on nirgilikku skepsist, aga ka teadlaslikku illusioonitust: „Lootus leida väljapääsu, enese ja teiste ees ausana edasielamise võimalust – ilma silmakirjatsemata, ilma roomamata – oli olnud petlik. Alternatiiv näis olevat pöördunud absurdiks.”(8)

Ma ei usu, et Nirk oleks olnud lõhenenud belletristiks ja teadlaseks, kuigi tüüpiline teadlane ta olla ei tahtnud. Kui jätta kõrvale doktorikraadi andnud monograafia „Kreutzwald ja rahvusliku kirjanduse algus” (1968), siis ei leia me Nirgi raamatutest viiteaparatuuri ega kasutatud kirjanduse loetelusid, isegi mitte elementaarset bibliograafilist teavet ja nimeloendeid. (See on vahel veidi häiriv, niisamuti on kahju, et ta ei lasknud koostada iseenda personaalbibliograafiat, kui selleks oli võimalus.) Siin näib avalduvat kavakindel protest formaalteadusliku käsitluslaadi vastu ja vaba, metakirjandusliku vaimu­laadi manifesteerimine, kuigi Nirki iseloomustab ka süsteemne ja abstra­heeriv mõtlemine, nagu teadlasele kohane. Nirk on omamoodi lahendanud iga tõsiselt võetava kirjanduskäsitleja ees seisva ülesande, kuidas ühendada isiklik lähedalolek ja üldistav distants. Autori surm, tekstifetišism ei olnud talle meeltmööda. Kirjandusloost kõneldes läks Nirgi mõte kohemaid seda kirjanduslugu tekitanud loomingulistele isiksustele: „[---] kas pole mõne perioodi üldkäsitlus või lõpuks ühe maa kirjanduslugu tervikuna nagu epopöa, mille keskse tegelaskonna moodustab antud rahvuse kõige huvitavamate, paeluvamate loovisiksuste kogum? Jätkuks ainult õiget metakirjanduslikku talenti kõige selle kujutamiseks.”(9) Autorid paelusid teda inimestena. „[---] kes ei tunne huvi isiklike motiivide vastu, ei peaks ka kriitik olema. Ta on lihtsalt väljaspool,” nendib Nirk veel vanuigi.(10)

Ants Laikmaa biograafia „Kaanekukk” (1977) on Nirgi katse kirjutada ulatuslikumat loovisiku eneseteostuse lugu (Bornhöhe oli omal ajal jäänud lühimonograafilistesse piiridesse). Nirk oli mõnda aega juurelnud, kellest kirjutada biograafiat, ja ühel hetkel Laimjalas oma Sääremäe talu lakas heintel lamades taipab ta, et see peab olema Laikmaa. Miks kunstnik, mitte kirjanik? Võiks oletada, et uurija, kes oli XIX sajandi ammendanud, tahtis järgmiseks kirjutada lugu, mis haarab endasse XX sajandi esimese poole arenguid. Ja jääda seejuures veel võimalikult ausaks. Ehk pakkus kunstnik oma pildikeelega selleks rohkem võimalusi kui mõni vastavas mõõdus kirjanik? „Kaanekukes” on ilukirjanduslikke passusi, aga see ei ole siiski jaankrossilik kujundikeel, mis teost kannab, vaid uurijalik tõsiasju süstematiseeriv ja mõtestav tahe. Kõik faktid ei olnud siis veel lubatud, kujundite vallas oli lahedam. Krossiga võrreldes kannab Nirk suuremaid kaotusi, aga jääb vapraks, tuleb katsumusest läbi ja pärandab meile püsiväärtusliku biograafia (2. trükk 2017).

Me ei märka kuigi palju jälgi Nirgi teoreetilisest lugemusest. Kui tänapäeval on akadeemilisel käsitlejal lausa austav kohustus tutvustada teoreetikuid, kelle mõõdu­puude järgi ta kavatseb kirjandust kaaluda, siis Nirk on peaaegu märkamatult poetanud mõned viited oma saksa- ja venekeelsele lugemusele joone alla, ilma lähemalt kommenteerimata. Ma ei tea miks, aga mulle tundub, et selles on mingit talupoeglikku ise­päisust. Midagi võime ju aimata. Siin-seal Bahtin, Lukács, mõni veel… Bahtini romaaniesteetika käsitlusi, mis võisid pakkuda eeskuju eesti romaani vaatlemisel, tundis Nirgi ajal enam-vähem iga endast lugupidav kirjandus­inimene. Aga üldiselt näib, et vaimse pagasiga edvistamist põlgavat Nirki juhib äratundmine: teiste tarkus on üksnes iseenda süvenemiste lähte­materjal. Eesti kirjandusruumis on kahtlemata olemas Endel Nirgi romaani­teooria – kelle oma siis veel? –, aga on raske öelda, millel/kellel see põhineb, peale autori enda veendumuse, et romaani kui tunnetusliku žanri eesmärk on inimloomuse üha täielikum avamine.(11) Lisaks püüdis ta oma uurimusis kirjeldada seda „tabamatut rajajoont”, kus suur kirjandus algab,(12) ta oli häälestatud kvaliteedile, teda huvitasid kõige küpsemad viljad. Võib-olla oli selles kunstikõrguse idealismis, mis Nirgis vaikselt küdes, omajagu vastureaktsiooni parteilise lamekirjanduse ajale, milles 1949. aastal ülikooli lõpetanud mees oli ka ise sunnitud osalema. Oli pidanud küllalt alanduma ega tahtnud nüüd enam allahindlust teha. Imelik on tänapäeval lugeda nõudliku Nirgi iroonilisi märkusi kirjanike kergekäelise „tegemise” kohta 1960. aastatel. „Hea tahtmise juures võiks ju kõiki jutu­hakatusi, värsikatsetusi ja retsensiooni­jupikesi avaldanud isikud Kirjanike Liitu kokku ajada ning eesti kirjanike arvu 250-ni viia – ja mis siis?”(13) Vahel on hea, kui inimene ei tea, mis tulevik toob!

Kui mõtlen oma õpingutele Tallinna Pedagoogilises Instituudis 1970. aastate teisel poolel, siis meenub kaks valgustuslikku kogemust. Esimene sündis Toompeal raamatukogu erifondi laua taga kiirkorras Ants Orase esseid lugedes – Alverist ja Underist –, ja teine eesti keele ja kirjanduse kateedri kõrval asuvas loenguruumis, kus Endel Nirk, Narva maantee trammikolin taustaks, pidas eesti romaani ajaloo erikursust. Ei luule ega proosa olnud tudengile enam endised pärast kohtumist selliste läbinägelike meestega; või õigemini ei olnud ta ise enam päris endine, ta silmi oli avatud – eesti kirjanduse üldinimliku suurejoonelisuse mõistmiseks, kui kõige lühemalt öelda.

Nirk oli askeetlik loengupidaja. (Selle sõnaga võis vist iseloomustada tema elulaadi üldisemaltki.) Ta ei toonud auditooriumisse kaasa raamatuid või muud näitematerjali nagu mõni teine õppejõud. Tema ainsad abimehed olid pintsaku­taskust välja võetud valged või ruudu­lised pool- või isegi veerandlehed, mis olid väikese ja korrapärase käekirjaga teksti täis tikitud. Küllap need kõik olid tulevase, eesti romaani ajalugu käsitleva artikliraamatu „Avardumine” (1985) algkäsikirja osad. Kangevõitu kehahoiaku ja nobedate liigutustega professori kohusetäitjal (professoriks jäigi ta Moskvas kinnitamata) oli kõrge, nõrgapoolne ja murduv hääl, ja just sellise häälega räägiti meile tõelisest romaanikangelasest, keda iseloomustab alatine traagiline vastuolu tema taotluste ja saavutuste vahel, soovide ja nende tegeliku teostuse igipõline ebasümmeetria, romaanikirjanduse üks põhilisi aineid. Räägiti sellest, et niisugune kangelane ilmub eesti kirjandusse Tuglase Felix Ormussonina ja hakkab siis teisenema ja arenema Vilde Prillupi, Tammsaare Katku Villu, Lutsu Andrese, Gailiti Nipernaadi ja mõne teisegi kaudu, kuni võtab kosmilisel laval tegutsemise mõõtmed „Tõe ja õiguse” tegelastes. Nirgi Tammsaare-tõlgendus oli teiste romaanide tõlgenduste seas kõige vapustavam ja haakus suure­päraselt Vanemuises nähtud Jaan Toominga lavatõlgendusega. Need kaks meest, Tooming ja Nirk, korraldasid Tammsaarele 1970. aastatel tõelise uuestisünni ja ma mäletan tookordset tundmust, et lõpuks ometi on Tammsaaret mõistetud ja a v a t u d– kuigi tema käsitlemisega oli tegeldud juba poolsada aastat. Nirgil lihtsalt oli interpreteerimistalenti, mis tema arvates pidi olema inimesele kingitud ja mis aitas osa saada „kõrge sõnataide kirgastuselamusest”.(14) Igatahes rohkem, kui mõnelgi teisel muidu usinal töölisel eesti kirjandusloo viinamäel.

Pärast Laikmaad tahtis Nirk järgmise biograafiaga liikuda edasi XX sajandi teise poolde. Seegi oli võimalus visandada terviknägemust sellest r a h v u s l i k u s t  e p o p ö a s t, mis oli tolle ajastu inimestele teatava kohustusena kaasa antud. Ristikivist asus Nirk monograafiat kirjutama siis, kui polnud veel lootust, et see võiks ilmuda tsensuuri­vabalt, rääkimata võimalusest kasutada Rootsi allikmaterjale. Ometi pidi Nirk prognoosima avaldamise ja ülekaalukalt ausaks jäämise võimalust ka siis, kui poliitilistest klišeedest päriselt ei pääse. Näib, et ta katsetas taas kord minekut läbi halli kivi, mis poolel teel õnneks murenema hakkas.

Ristikivi biograafias „Teeline ja tähed. Eurooplase Karl Ristikivi elu” (1991) on poliitilisest pagulusest olulisem nn elupagulus. Nirki huvitas kirjaniku inimlik olemus ja ka see, kuidas autori psühho­loogiline portree on salvestatud tema tegelastesse. Nirgi kaalutletud süvenemine Ristikivi loomingulisse isiksusse on metakirjanduslik saavutus, eriti ajal, mil lepitakse palju vähemaga.

Varasemaid romaanikäsitlusi silmas pidades võib julgelt öelda, et Ristikivi teostes, tema saatusedraamades kristalliseeruvad Nirgi jaoks ideaalse, inim­olu üha täiuslikumalt avava romaani kvaliteedid – keskendumine inimelu mõtte või mõttetuse probleemile, „inimese püüdlus ületada olemise disharmooniat”, püsiväärtuste otsing, mille nimel elada ja surra, elu põgusus ja „igavene inimene”. Inimese teekonna paradoksaalsus: kutsumuse ja kohustuse järgimine – ja lüüasaamine.(15) Nirgi romaaniteooria õpetab meile, et inimese vaim on kõiksuse asupaik ja romaan on selle universumi võimekaim väljendaja. Ristikivi mõneti krüptiline looming oli Nirgile nagu loodud niisuguste eeterlike sfääride puudutamiseks. Kõige selle juures tuleb meeles hoida, et Nirgi ja Risti­kivi monograafilises sümbioosis kehastub midagi ajast, kui inimese teekonda siin maa peal võeti väga tõsiselt, nagu universumi keskset probleemi. Ka see oli iseloomulik ajastule, mille loojumise tunnistajateks oleme.

Võib-olla ongi ristikivilikus elupagulaslikkuses, nii nagu Nirk seda tajus, üsna palju käsitleja enda eluvaadet. Kalduvus eraklusse, hootised masendus­meeleolud ja taasvirgumine, pea kohal lehviv sõnakunsti lipp – midagi on, mis lähendab Nirgi ja Ristikivi isiksusi ja muudab Ristikivi-monograafia ka selle autori isiklikuks meeleavalduseks. Ja just seetõttu ei saa sealt otsida seda, mida ei olnud 1980. aastate Nirgis – näiteks Ristikivi pettumust Euroopas ja tema ajalooliste romaanide sarja tõlgendamist n-ö Õhtumaa allakäigu võtmes. Nirk analüüsib huvitavalt „Rooma päeviku” (1976) elutunnetuslikke seoseid „Hingede ööga” (1953), jätab aga tähele­panuta ühiskondlik-poliitilise sõnumi, mida kannab romaani lõpetav Panteoni-stseen: vanad jumalad on surnud. Nirgi silmis on siin tegu eeskätt inimolendi eksistentsiaalse varjuteatriga. Ka see tõlgendusrõhk on kindlasti õige. Nii nagu on tõsi seegi, et aastail, kui Nirk kitsaid olusid ning algmaterjali kättesaamatust trotsides oma Ristikivi-nägemust ehitas, oli Euroopa meile, uus­tulnukatele, alles helesinine unistus.

…Ma ei saa lahti tundest, et Ristikivi-tõlgendus on juhtinud Nirgi enda viimase teose, kolmeköitelise romaani „Siin maa peal” (1994–1997) kokkupanu. Siin kerkib küsimusi, mida Nirk oli käsitlenud juba Ristikivi tegelaste puhul, ja romaani pealkirjas väljenduv vaate­punkt varieerib ristikivilikku inimese teekonna nägemust. Eesti ajaloo ränkusest läbiimbunud olmerealism tüürib Nirgi romaanis arutleva elu­mõtestuse ja kõrgemalt horisondilt nähtud tõdede sihis. Ajaloolases Annus Põrgis, kodukoha kaotanud maapoisis, avaneb küllap suuresti Nirgi enda elukäik ja mõtte­maailm. Nirk on kirjutanud, et kirjandusteos „pole üksnes töö ja lakkamatu eneseületamise kangelastegu, vaid ka oma elamuste, mõtete ja kogemuste, terve oma sisemaailma ja inimliku olemuse avalikukstegemise julgustükk”.(16) Oma romaani kirjutades on ta käinud nende sõnade järgi. Muuhulgas leidub romaanis mõjuv kirjeldus sõjas purustatud Tartust. Ülikooli õppima tulnud noore mehe vapustus seda eksistentsiaalsena tajutud hävitustööd nähes on üha elav: „Pärastpoole sain aastaid noid varemetevälju vahtida, olematuks muutunud tänavate vahet otseradu käia, muidugi ka poolvarisenud müüride vahel kangutada ja kanderaamiga tellise­prahti tassida [---].”(17)

Meenub õhtupoolik 1970-ndate lõpust. Olime tulnud Saareküla poolt mööda mereäärset, peaaegu olematut teerada ja leidnud Nirgi oma Sääremäe talumaja tagamaal lõket tegemas. Tööpäev oli seljataga ja hulk kiviaeda maja juurde tuuletõkkeks laotud. Oli imelik näha oma hiljutist, alati väljapeetud kirjandusloo õppejõudu lõkke ääres elavalt kiviaedadest rääkimas. Siis ei teadnud ma veel, et kiviaedade ladumine oli Nirgi lisaeriala, ta oli oma oskusi pakkunud teistelegi, meisterdanud seesuguse aia näiteks Johannes Aaviku sünnimaja juurde. Ja alles praegu märkan, et võib-olla on Nirgi elul Tartu varemete vahel ja hilisemal kiviaedade ladumisel mingi ajastuomane seos – ehitamine ju seegi, seesama, millest alustasime.