Eesti Keele ja Kirjanduse Instituut

Et sellise nimega asutus nagu Eesti Keele ja Kirjanduse Instituut on olnud olemas Stockholmis, tuleb kindlasti nii mõnelegi üllatusena. Nime põhjal pole raske arvata, et instituut tegeles eesti keele ja kirjandusega, aga vaid vähesed on oletatavasti kursis sellega, millega selle nime all Läänemere teisel kaldal tegeldi ja kes selle tegevuse taga seisid.

Teise maailmasõja ajal Rootsi põgenenud eestlaste hulgas leidus mitme eriala teadlasi, kes varsti pärast põgenikelaagritest vabanemist, veebruaris 1945 olid Stockholmis ellu kutsunud ühenduse nimega Eesti Teaduslik Selts Rootsis. Sellele lisandus sama aasta kevadtalvel taastatud Eesti Akadeemiliste Naiste Ühing, kuna selle tegevuse olid nõukogude okupatsioonivõimud 1940. aastal kodumaal ära keelanud. Ehkki pagulaste hulgas leidus paarkümmend keele- ja kirjandusteadlast, ei olnud aga spetsiifiliselt eesti keelele ja kirjandusele keskenduvat ühendust. Stockholmi erakõrgkooli (nüüdse riikliku ülikooli) juures oli küll 1938. aasta septembri alguses loodud eesti keele õppejõu koht,(1) kuid eesti keele õpe oli Teise maailmasõja ajal soikunud ja lektor lahkus aastal 1946 oma kohalt. See täideti uuesti alles mitu aastat hiljem, mil uueks eesti keele lektoriks nimetati Henno Harald Jänes.(2) Võrus 1905. aastal sündinud, Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna 1929. aastal lõpetanud ja enne sõda Eestis koolimehena tegutsenud Jänes oli 1950. aastal kaitsnud Uppsala ülikoolis litsentsiaadikraadi soome-ugri keelte alal saksakeelse väitekirjaga, mis käsitles saami (lapi) keele isikuliiteid.(3) Uue eesti keele lektorina luges Jänes alates veebruarist 1951 igal semestril eesti keeleõpetuse kursust, välja arvatud õppeaastal 1953/54, mil ta oli õppetööst vabastatud.(4)

Henno Jänese algatusel asutati 12. sep­tembril 1959 Stockholmis Eesti Keele ja Kirjanduse Instituut, mis oma põhikirja kohaselt pidi edendama eesti keele ja kirjanduse uurimist ja levitamist. Esimeheks valiti Johannes Aavik, abiesimeheks Henno Jänes ja sekretäriks Paul Laan.(5) Esimehe auväärset iga arvestades (Aaviku sünniaasta on 1880) pole ehk liiga julge oletada, et instituudi tegeliku töö korraldamine lasus teiste juhatuse liikmete, eelkõige abiesimehe ja sekretäri õlul.

Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudi asutamise üks olulisemaid tagamõtteid oli soov siduda instituut Stockholmi kõrgkooliga, nii nagu juba sõjaeelsest ajast oli olnud kõrgkooliga seotud näiteks Ungari instituut (see likvideeriti 1983. aastal). Sel teel loodeti kindlustada eesti keele õpetuse positsioon. Stockholmi kõrgkoolil seisis ees pöördeline sündmus: 1. juulist 1960 muudeti senine erakõrgkool riiklikuks ülikooliks. Polnud võimalik ette arvata, milliseid tagajärgi see ümberkorraldus eesti keele lektoraadi seisundile kaasa võis tuua. Igatahes on Eesti Keele ja Kirjanduse Instituuti ikka suhtutud kui Stockholmi ülikooli allüksusesse(6), kuigi kõrgkooli struktuuri, erinevaid all­üksu­si, isikkoosseisu ja õppetöö korraldust kajastavad matriklid ja kataloogid instituudi sellist seisundit ei kinnita(7). Järelikult oli Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudi tegelik seisund ebamäärane. Instituudi abiesimees Henno Jänes püsis aga Stockholmi ülikoolis eesti keele lektori kohal oma surmani 1970. Nagu Stockholmi ülikooli kataloogidest selgub, luges Jänes 1960. aastatel endiselt igal semestril eesti keelt algajatele ning mõnel semestril lisaks veel eesti keele ja kirjanduse kursust, mis usutavasti oli mõeldud eestlastele ja seega eestikeelne.

Pärast Henno Jänese surma ei täidetud enam eesti keele lektoraadi kohta ja ka ülikooli kataloog ei kajasta järgnevatel aastatel eesti keele õpetuse ega eesti keele õppejõu olemasolu. Tekkinud tühikut Stockholmi eesti keele õppes püüdis nii-öelda keeltekooli liinis ja õhtukursuste abil elus hoida Eesti Keele ja Kirjanduse Instituut, mille etteotsa valiti 1. novembril 1972 Valter Tauli; instituudi senine nimeline esimees Johannes Aavik nimetati siis auesimeheks.(8) Tauli elas aga Uppsalas, luges Uppsala ülikoolis eesti keelt ja oli teadustööga hõivatud ega hakanud ise Stockholmis eesti keele loenguid pidama. Ta usaldas selle ülesande teistele, kirjandusteadlasele Helmi Ellerile (1902–1998), kes oli 1930. aastal lõpetanud Tartu ülikooli filosoofiateaduskonna eesti keele, eesti ja üldise kirjanduse, rahvaluule ja inglise filoloogia erialal,(9) ja Stockholmi ülikooli kirjandusteadlasest vilistlasele Paul Laanele. Laan oli Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudi asutamisest saadik olnud selle sekretär ja sai nn riikliku arhiivitöö korras ülikooli soome keele õppetooli juures töökoha. Peamiselt Laane õlul lasuski 1970. aastast eesti keele õpetuse kohustus Stockholmis. Õppetöö tasustati ülikooli poolt tunnitöö alusel ning jätkus Laane pensionile siirdumiseni 1994. aastal.(10) Aastatel 1974–1977, pärast Valter Tauli pensioneerumist, andis Laan eesti keele tunde ka Uppsala ülikoolis. Lisaks kutsuti teda ikka ja jälle eesti keelt ja kirjandust lugema rootsieesti organisatsioonide korraldatud pedagoogide, noorsoo ja noorsootegelaste kursustel. Pärast instituudi järjekorras teise juhataja Valter Tauli surma 1986. aastal sai Paul Laanest Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudi juhataja. Seda ametit pidas ta 1993. aastani, mil Eesti Keele ja Kirjanduse Instituut muudeti sihtasutuseks, ning jätkas sihtasutuse esimehena kuni selle tegevuse lõpetamiseni aastal 2017.

Peale Henno Jänese, Valter Tauli, Paul Laane ja Helmi Elleri olid Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudiga eri aegadel seotud veel mitmed rootsieesti keele-, kirjandus- ja haridusinimesed, näiteks paguluse eesti koolide suur organisaator Herman Rajamaa (a-ni 1935 Klein; 1902–1987), botaanik ja haridustegelane Johan Ungerson (1910–1991), riigi­teadlane Johan Haabma (1925–2009), keemik Reino Sepp (1926–1992), kes avaldas muu hulgas esimese eesti slängi sõnastiku, mis ilmus kultuuriajakirjas Mana nr 30 (1966) ja nr 34 (1968; valminud kolmandat osa ei avaldatud), ning muusik ja foneetik Diana Krull (1930–2013).

Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudi, eriti selle asutaja ja kauaaegse abiesimehe Henno Jänese visa tegevust jäävad meenutama tema arvukad eesti keele õpikud ja grammatikad, näiteks „Meie emakeel” I–III ja „Eesti keele grammatika”, mille erinevaid trükke kasutati aastakümneid mitte ainult eesti koolides Rootsis, vaid kõikjal Läänes, kus tegutsesid eesti koolid ning mille väljaandjaks oli enamasti Rootsi-Eesti Õpperaamatufond. Oma nime all avaldas Eesti Keele ja Kirjanduse Instituut kaheksateist numbrit toimetisi, sealhulgas Henno Jänese toimetatud kaheksaosalist sarja „Kirjanduslikke ülevaateid” (1963–1970), milles muu hulgas avaldati noorsootegelaste ja pedagoogide kursustel peetud ettekandeid, ning „Eesti keele harjutustik” ja „Uute ja vähem tuntud sõnade sõnastik” (mõlemad 1968). Valter Tauli juhatajaks olemise ajal ilmusid instituudi toimetistena „Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudi aastaraamat” I (1973), Aaviku „Keeleuuenduse äärmiste võimaluste” uustrükk (1974) ning Tauli enda „Johannes Aaviku keeleuuendus: kriitiline ülevaade” (1982) ja „Keele korraldamisest ja normimisest” (1983), mis mõlemad olid varem ilmunud artiklitena Bernard Kangro toimetatud ajakirjas Tulimuld. Omaette saavutus oli kunstiteadlaste Rudolf Parise (1896–1973) ja Eevi Endi (1916–1993) koostatud „Kunsti leksikoni” avaldamine aastal 1986. Sõnaraamatus on maali, skulptuuri, graafika, arhitektuuri ja tarbekunsti terminid eesti, inglise, prantsuse, saksa ja rootsi keeles eestikeelsete seletustega. Teadaolevalt jäi see väärikas teos Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudi viimaseks avaldatud trükiseks, kuigi see oli osa suuremast ettevõtmisest. Nimelt koguti materjali universaalse terminoloogilise sõnaraamatu väljaandmiseks, kuid eeltöödest kaugemale ei jõutud. See viimane ülesanne käis pagulastingimustes lihtsalt üle jõu.(11) Siiski tuleb hinnata seda suurt tööd, mida aastakümnete jooksul eesti keele ja kirjanduse edendamiseks jõuti ja suudeti teha.

Nagu eelnevast ilmneb, oli Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudi keskseid tegelasi selle asutamisest saadik siiski Paul Laan. See annab põhjuse peatuda tema elulool, seda enam, et temast teatakse Eestis teenimatult vähe(12) ja et ta hiljuti jõudis oma elu auväärse verstapostini. Ta sündis Narvas 28. augustil 1928 tolliametniku Hugo Leonhard Kirschmanni ja tema abikaasa Ida Keeseri esimese lapsena. Isa ameti tõttu kolis pere 1930 Paldiskisse, kus 1935. aastal pärast pikka kõhklemist anti ühiskondlikule survele järele ja võeti perekonnanimeks Laan; see oli isapoolse vanaema sünninimi. Kuni poja kooliminekuni räägiti peres vene keelt, sest ema oli üles kasvanud Moskvas.(13) Kevadtalvel 1939 kolis pere Haapsallu, kus Paul lõpetas algkooli ja õppis 1942. aastast Läänemaa Ühisgümnaasiumis, kuni ema kahe pojaga 1944. aasta augustikuu lõpus – samal päeval, mil Paul sai 16-aastaseks – põgenes väikeses paadis üle mere Rootsi, kuhu läbi tormi ja vihmasaju saabuti järgmise päeva õhtul. Isa jõudis perele järele ligi kuu aega hiljem.(14) Algul elati Lõuna-Rootsis Mölles, 1946. aastast sai alaliseks elukohaks Stockholmi linnaosa Hägersten, kuhu oli elama asunud päris palju eesti põgenikeperesid.

Nii nagu paljudel teistelgi haridusjanulistel eesti pagulasnoortel tuli Paul Laanel koolitee jätkamiseks teenida raha. Selleks töötas ta maalrisellina ja reisibüroo jooksupoisina. Õhtuti õppis ta eesti gümnaasiuminoortele korraldatud kursustel, millest kasvas välja Stockholmi Eesti Gümnaasium ehk Jänese kool, nagu seda asutaja Henno Jänese järgi naljatamisi nimetati. Selle kolmanda lennu lõpetas Paul Laan 1948. aasta 21. detsembril.(15) Aasta töötas ta kindlustusseltsis Trygg, enne kui ta 1950. aastal astus Stockholmi kõrgkooli. Pärast selle lõpetamist 1955 järgnes täiendusõpe arhiivinduse ja raamatu­kogunduse alal, mis võimaldas tal töötada mitte ainult Rootsi gümnaasiumide saksa keele õpetajana, vaid ka teadusraamatukogudes, kuni talle määrati nelja-aastane stipendium litsentsiaadi­töö lõpetamiseks. Väitekiri käsitles rootsi luuletaja, esseisti ja näidendite autori Bertil Malmbergi luulekogu „Dikter vid gränsen” (e k „Värsid piiril”) allakäigumotiivi saksa ideetausta. Litsentsiaaditöö esitas Paul Laan kevadsemestril 1963(16) Stockholmi ülikoolis. Aastatel 1961–1970 töötas ta ka Stockholmi Eesti Gümnaasiumi eesti ja saksa keele õpetajana.

Paul Laan on olnud tihedalt seotud eesti hariduseluga Rootsis. Nii kuulus ta näiteks Stockholmi Eesti Gümnaasiumi kuratooriumisse, mis juhtis õppeasutuse majandust, ning Eesti Õpetajate Kesk­ühingu ja Eesti Gümnaasiumiõpetajate Ühingu juhatusse. Ta oli tegev Eesti Teaduslikus Seltsis Rootsis ja sellest välja kasvanud Eesti Teaduslikus Instituudis, ta toimetas Eesti Õpetajate Kesk­ühingu häälekandjat Bülletään ning Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudi toimetisi, oli kultuuriajakirja Mana toimetuse sekretär aastatel 1959–1964, seejärel aastani 1992 toimetus­kolleegiumi liige. Veel jätkus Paul Laanel aega kirjutada arvustusi ja keelealaseid artikleid, samuti luuletusi ja aforisme. Neist koostatud kogu ilmus 1972. aastal pealkirja all „Mõttelend”. 1975 sai Paul Laanest Välismaise Eesti Kirjanike Liidu liige.

Ajapikku võttis malbe oleku ja hea­südamliku loomuga Paul Laan enda peale hoopis teist laadi kohustusi. Nimelt hoolitses ta Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudiga seotud ning kõrge ea või tervisliku seisundi tõttu abivaja­vate isikute, Johannes ja Aleksandra Aaviku, Artur Adsoni ja Marie Underi ning Helmi Elleri eest. Küllap kajastub selles mingil määral Paul Laane noorepõlve soov saada kirikuõpetajaks.(17) Ta külastas hoolealuseid nende kodus või haiglas, korraldas matuseid, likvideeris kodusid, võttis üle ja korrastas isiku­arhiive.(18) Tänu sellele on väärtuslik kultuurilooline materjal nüüd paigutatud Eesti arhiividesse. Avalik tunnustus ei jäänud tulemata. Johannes Aaviku Selts valis 1996. aastal Paul Laane oma auliikmeks(19) ja 2004. aastal omistas vabariigi president talle Valgetähe IV klassi teenetemärgi.