Kartmatuse aimdus

Kui juhtusin ühele kogenud literaadile mainima, et olen kirjutamas Aija Sakova kogumikust, avaldas ta ­leebet kahtlust, kas seda raamatut on üldse võimalik tavamõttes arvustada (Cornelius Hasselblatt on oma käsitluse juba pealkirjastanudki „See ei ole arvustus”(1)). Sakova on kriitikuna ja kirjanduse uurijana metoodiline, kaalutletud väljenduslaadi ja veenvate argumentidega erudiit, kelle analüüsiväli on küllaltki selge­piiriline ja põhjalikult läbi kirjutatud. Ta ise reeglina ei arvusta teoseid tavalisel viisil, puudujääkide ja vasturääkivuste esiletoomise mõttes, vaid „loob kaasa” – kuulatab, selgitab ja süvendab mõistmist teoste neis kihistustes, millega ta on kongeniaalne. Seega tõotaks tava­pärane kriitika ka ta enda kirjandusliku esseistika kohta jääda pelgaks tähe­närimiseks või millegi taganõutamiseks, mida Sakova kehtestatud ja järgitud mängureeglid ilmtingimata ei eeldagi.

Saab ju temagi kirjutatut ja sellesse kogumikku toodut toetavalt ja „kaasaloovalt” tõlgendada, keskseid mõisteid selgitada ja sünteesida, mõne inimlikult mõjusa kujundiga teose põhisõnumit kokku võtta, ehk ka varjatumatele kihistustele viidata? Aga kuidas, kui Sakova teeb kõik ise ette ära, alustades raamatut Joonas Hellermale antud intervjuuga? Valu, mälu, kirjandus ja neid ühendav lepituse poole püüdlemine on seal lahti seletatud ja kokku võetud nii selgesõnaliselt, et esialgu tundubki intervjuule järgneva kajastajale jäävat vaid võimalus noogutada, refereerida ja näitlikke tsitaate ritta lükkida. Aga ka see poleks ju arvustus.

Ometi leidub veel (vähemalt) üks võimalus. Ka selle pakub intervjuus välja Aija Sakova ise: „Võib-olla ootan isegi, et kirjandus mind ja minu senist heaolu (elu) häiriks” (lk 15). See pihtimus üllatab (ja üllatus ongi juba võimaluse ilmutus) – tema analüüsiväljas on juba olnud äärmiselt traumaatilised ja häirivad teosed, nende käsitlused ongi selles kogumikus, kuhu on ses liinis veel kvalitatiivset hüpet sooritada? Tundub, et just seesama küsimus vaevab Sakovat. Teemad ja tekstid on rasked ja valusad, aga neid mõtestav tõlgendustehnika toimib ladusalt, kohtuarstlikult kaine täpsusega. Kas tõesti juba inimliku tundlikkuse arvelt?

Nii ilmnebki võimalus, isegi vajadus märgata kogumikku lugedes just neid kohti, kus näiliselt laitmatult kulgev operatsiooniprotsess on esialgu või korduvalt takerdunud, kohmetunud, sattunud millegi senikogematut kummastust tekitava otsa. Sakova möönab, et on „end elus pigem tajunud kärsitu inimesena, kes ei läbe oodata”, ning kirjandus on õpetanud kannatlikkust (lk 10); et tal on „elus olnud väga keeruline olla mittetubli või tunnistada milleski läbikukkumist [---] taluda kurbust ja ebaõnnestumist” (lk 11). Seal, kus harrastuslugeja ehk kehitaks õlgu, jätaks lõigu vahele või raamatu üldse pooleli, võib kirjanduse sügavama mõtestamise eluülesandeks võtnu kogeda jahmatust, kõikehõlmavat ärevust, ehk ka lausa mõneks viivuks füüsiliselt halvavat tõlgenduskriisi. Ent selle kriisi läbimine võib just aidata märksa lähemale loetavas kujutatud teistsuguste ja rängemate traumade mõistmisele.

Nood ajutised tõlgenduskriisid, lugemise pidurdusjäljed on Sakova kirjutistes enamjaolt vaid aimatavad või oletatavad, suuremast jahmatusest on juba üle saadud ja selle põhjuse analüüs tugevdab tervikkäsitlust. „Armid” avalduvad ehk vaid teatud tsitaatide kordumises (mida Anneli Kõvamees on kogumikule leebelt ette heitnud,(2) aga nagu juba öeldud, tasub häireid laitmatult töötavas tekstiaparatuuris eriti teraselt vaadelda). Mõnel juhul on jahmatuse tekitajaks lihtsalt erakordselt intensiivne, kuid siiski üsna üheselt lahti­kodeeritav kirjakoht, mille mõju säilib ja jääb Sakova tekstides korduma: näiteks Ingeborg Bachmanni „Malina” minajutustaja lapseeatraumast, vanemalt poisilt saadud lõbujulmast löögist kõnelev lõik (lk 32 ja 80–81), mille kommenteerimise emotsionaalne sõnavara pole pelgalt kirjeldav, vaid annab tunnistust lugemisel kogetud šokist, mis võis sundida raamatut mõneks hetkeks käest panema. Ometi on see episood Sakova tekstides ka selgelt ja jõuliselt mõtestatud, kehtestatud nii analüüsitava teose kui ka kogu ta kirjanduskaemuse ühe keskse kujundina.

Ent on ka kirjakohti, mille kummastav mõju ei ole turvaliselt ratsionaliseeritav; millele ükski tõlgendus päris veenvalt ei allu ja mis seetõttu „jäävad kummitama”. Nii tunnistab Sakova: „Mind painab juba pikemat aega üks stseen Mihkelsoni „Katkuhauast”” (lk 42), viidates jutustaja kogetud haarangukisale paigas, kus ta vanemad aastakümnete eest oleksid äärepealt vangi langenud. See üleloomulikuna või hallutsinatoorsena käsitatav heliaisting tabab ka jutustajat ootamatult, ehkki ta on olnud keskendatud vanematega juhtunu meenutamisele ja mõista püüdmisele. Selliseid kummastavaid kogemusi võib püüda nimetades taltsutada, otsides abi autori eneseanalüüsist, filosoofiast, teiste uurijate sõnavarast – ülihetk/lühis/monaad on Sakova kriitikupoeetikas üks keskseid mõistevälju. Aga ometi see äranimetamine ei leevenda kuigivõrd teatavat ärevust ja nõutust, mida sisendavad aistingu üheaegne ebareaalsus ja rõhuv tuttavlikkus. „Ei ole kerge seda kohta uurijana seletada,” nendib Sakova selle episoodi juurde naastes (lk 59), ehkki ta ikka ja jälle püüab.

Vahel ilmneb tõlgendustõke (ning tekib ka hasart seda ületada), juhul kui uuritavas teoses on kasutatud „üsna stiliseeritud ja koguni eba- või üleloomulikuna mõjuvaid lahendusi”, nagu Walter Benjamini ilmumine Christa Wolfi „Inglite linnas” (lk 49). Viisist, kuidas Sakova seda pigem refereerib kui kogemuslikult avab, on siiski tunda, et see lahendus jääb talle mõneti võõraks; ta vabandab olulise autori poeetilise veid(e)r(d)use enda ja lugejate jaoks välja, aga ei kiida seda päriselt heaks. Teisal jällegi on „salapärane ja omajagu võõristust tekitav” miski, mis osutub varjatult liigagi omaseks (Ingeborg Bachmanni luuleread tuld läbivast salamandrist, mida Christa Wolf kasutab „Lapsepõlvelõimedes”, lk 78–79): „Küllap on salamandriga luuleread mindki paelunud just seetõttu, et neis on midagi sellist, millele tahaksin meelsasti alla kirjutada. Mõte läbi tule minemisest ja sealjuures mitte hirmu tundmisest, ehkki välja tulles on käsi põlenud, on samavõrra hirmutav kui ahvatlev. Selles on mingi kartmatuse aimdus.” (lk 79)

Tuli osutub siin pimeduse pöördkujundiks. Sakova jõuab seeläbi Viivi Luige ja õigupoolest kõigi endale lähimate kirjanike kreedoni – kartmatuseni enda ­ja/kui inimese sisemiste varjude suhtes. Ta keskendub küll kartmatusele seda pimedust uurida ja läbi valgustada, kuid sel lunastaval kartmatusel on ju omakorda „vari” – kartmatuks peab suutma saada ka kõige suhtes, mis läbivalgustamisele ei allu, vaid jääb elu lõpuni pimedaks ja mõistetamatuks. Lootus, et hilisemad põlved, lugejad ja uurijad jõuavad selleski kaugemale ja sügavamale, kannustab ka Sakovat – aga keegi ei jõua kunagi päris lõppu või algusse ning see äratundmine panebki kartmatuse igas näiliselt ajutises ja ületatavas tõlgendus­kriisis proovile.

Sakova kogumiku teine osa „Otsides dialoogi. Valitud arvustusi kaasaegsest eesti- ja saksakeelsest kirjandusest” mõjub algul mõnevõrra vabama ja rahunenuma möönmisena, et lugemisel tõlgendushäirete tekkimine on paratamatu, ja nendest ülesaamise taktikate paletina. Õigupoolest on ajaline diapasoon siin küll laiem kui raamatu esimeses ja sellega nime jagavas tsüklis, hõlmates ka päris varajasi arvustusi ning lastes aimata, kui kiiresti Sakova jõudis enda kui lugeja ja kirjanduse mõtestaja tõsisemate proovilepanekuteni. Algul võis piisata lihtsamaist ja levinumaist lugemistaktikatest: „Kahtlemata ei suudaks lugeja ilma teatud huumori­prismata „läbida” mitmeid stseene, mis on aetud inimtunnete ja -taju piirini” (Thomas Brussigi romaanist „Kangelased nagu meie”, lk 90); „Detailse kirjelduse lugemisest hakkab halb ning piinlik. Iseenda ees. Naise keha ees. Üldse inimkeha ees. Aga samal ajal on just see koht oluline: see on koht, mida on vaja, sest see võimaldab lugejal vaadata peeglisse” (Toomas Raudami teosest „Nips”, lk 100).

On hariv jälgida, kuidas Sakova arvustajana areneb referatiivsusest analüütilisuse suunas, kuid isiklikkuse määras pole areng nii lineaarne. Varajastes arvustustes kaldub ta oma mina ja isiklikke seoseid rohkem esile tooma, siis aga taandub sellest. Küpselt ja professionaalselt? Ometi võimendub nii üks ta kirjanduskäsitluse peamisi varjatud pingevälju: kuidas jutlustada kirjanduse väärtust ülimas isiklikkuses, kui omaenda kirjutamisest see isiklikkus rangelt välja suletakse?(3) Nii kogumikku avavas intervjuus kui ka teist tsüklit lõpetavas Maarja Kangro „Klaaslapse” arvustuses võib aga selgelt tajuda tungi too vastuolu taas ja teistmoodi isiklikumas kriitikuhääles lahendada; võimalik, et katsetused sedalaadi kriitikuhäälega kujundavad ka Sakova tulevasi kirjanduskäsitlusi.

„Klaaslast” analüüsiv „Maailm sita eituseta” ongi kogumiku värskeim näide kartmatusest läbida peaaegu tervikuna tõlgenduskriisi tekitamiseks kirjutatud teos, lasta selle kogemuse afektidel ja abjektidel ratsionaalsesse kriitikaprotsessi sekkuda – ka vägisõnadega, mida Sakova tavaliselt kunagi ei kasuta. Selline arvustus on ise ootamatu, ehmatav, „toorelt küps” ja nõnda häirima jääv ning võinuks olla kogumiku kulminatiivseks lõppakordiks. Ent korda ja harmooniat taaslooma programmeeritud haritlasteadvus ei saa – veel – leppida nii lahtise, marraskil lõpuga. Nii ongi pool raamatut veel ees.

Järgnevad tsüklid – intervjuusid koondav „Kohtumised” ja mõne arvamuslooga „Seisukohavõtt” – toovad paratamatult kaasa pingelanguse, kompositsiooni lõdvenemise, ka teatava distantseerumise raamatu pealkirjast. Need on kahtlemata erudeeritud, õilsad ja siinset vaimukultuuri arendavad vestlused ja mõtteavaldused, kus väljendub Sakova kirg avaramate, ajalis-ruumilisi piire ja eelarvamuslikke tõrkeid ületavate uurimis-, loome- ja tõlkeprotsesside suhtes. Ta märkab ja suudab üldiselt hästi avada isiksusi, kes nendes protsessides elavad. On tunda, et ta on oma elu ja tegevusega iga oma sõna taga, kui ta kinnitab: „Eesti riigil puuduks sügavam mõte, kui see ei oleks dialoogis teistega ehk kui selle kodanikud ei valdaks (võõr)­keeli, ei tunneks huvi teiste kultuuride ning, mis veelgi hullem, oma maa mitmekultuurilise ajaloo vastu” (lk 237 – kuigi see „mis veelgi hullem” mõjub siin ambivalentselt, aga kogumiku esimene pool ju annabki mõista, et see huvi pole psühholoogiliselt sugugi kerge).

Need vestlused ja esseed väärinuks omaette teost – ehk ka ootust (ja kannatlikkust!), et jaguks rohkem materjali tihkemaks, küpsemaks ja avaramaks tervikuks. Või siis kohese koondkujul avaldamise kärsituses veel teiste sarnases suunas kirjutajate kaasamist. „Valu, mälu, kirjandus” olnuks mõjusam, keskendudes just nimelt sellele, mida pealkiri kuulutab ja kaks esimest tsüklit kannavad.

Mitte, et need tuummõisted, eriti mälu ja kirjandus, edasiseski ei avalduks. Ja intervjuu Ene Mihkelsoniga („Et olla õnnelik, peab olema ärkvel”) on kindlasti pealkirja suhtes programmiline. Ent „Kohtumiste” tsükli ülesehituses on siiski tunda otsustamatust, on justkui üritatud korraga mitut temaatilist loogikat rakendada ja nii näiteks ebaveenvalt loobutud sarjas „Saksa kultuuri saadikud Eesti Esinduses” peetud nelja vestluse järjestikusest esitamisest. Vahelepõigetena muudeski suundades avarama ja avatuma kultuuriülese suhtluse vajadust ja võimalusi rõhutavad intervjuud Deniss Ojastuga ning semiootikute Roger Parenti ja John Deelyga väärinuks pigem omaette „klastrit”, nagu ka vestlused saksakeelsete kirjanike Peter Stammi ja Wolf Biermanniga. Sel juhul tulnuks aga ilmselt lisada kummalegi kobarale veel paar-kolm sama tugevat intervjuud. Ka tasunuks (Tartu) semiootika baasi vaagiv vestlus John Deelyga tõsta Roger Parenti küsitlemise ette (kuigi ilmus algselt veidi hiljem), kuna see valgustab ka Parenti tegevuse olemust määral, mida intervjuu temaga ehk küllalt ei ava.

„Kohtumiste” osa alguseski esitatud vestlused baltisaksa kirjanduse uurimisest pole sama haarde ja kaaluga. Kui Ulrike Plathi „Rahvusülene ajaloouurimus” on suurepärane näide sellest, kuidas kirglik ja süvenenud haritlane suudab intervjuu kestel oma valdkonna ka võhikule põnevaks ja algtasandil hoomatavaks rääkida, siis intervjuud Liina Lukase ja Jaan Unduskiga ning eriti Harry Liivranna ja Kristel Pappeliga jäävad pigem „sisuturunduseks” (millel teadagi tavaliselt just sisust vajaka – viimasest, Kotzebue-teemalisest intervjuust ei selgu ju õieti midagi sisulist Kotzebue kontrastse retseptsiooni põhjuste, tema mõrvamise ega tänase taasavastamise laiema kultuurilise vajalikkuse kohta. Aga kõik ei tea juba niigi). Pole põhjust kahelda nende tegevuse väärtuses, lihtsalt ülekandmine perioodikast märksa nõudlikumasse raamatukeskkonda (ei taha öelda „formaati”) kipub ka heas tahtes ja entusiastlike inimestega peetud sündmusjuttudelt võtma päevakajalise elevuse, täitmata sellest elevusest tingitud tõtlikkuse jäetud tühikuid.

Mine tea, ehk on raamatu teine pool mõeldud ka kartmatust kasvatama, lohutades, et valuläve ja mälupiiride rängas ületamiseski on kirjanduse uurimine isiklikult ja seltskondlikult innustav, rahvuskultuuriliselt ja rahvusvaheliselt vajalik. See vajalikkus pole ühiskonnas enam üldse nii enesestmõistetav – siis aga pole see töö ka pelk tolmusevõitu ja kapseldunud akadeemiline karjäär, vaid on juba omamoodi vaimne partisanisõda, linnaruumi metsavendlus. Tagasi Aija Sakova enda sõnade juurde raamatualguse intervjuus: „Igal juhul on mulle ääretult oluline, et kirjanduse uurija suudaks kõneleda ühiskonnaga, inimestega. Teisisõnu see, et kirjandusuurija töö jõuaks ühel päeval ringiga ikkagi tagasi inimesteni, mitte ei jääks lihtsalt (vahel ka õõnsalt) kõlavateks sõnadeks paberil või online-välja­andes” (lk 15). Et see üks päev tuleks rutem ja ring ei laieneks üle eluaja, peab kirjandusuurija kõne olema tavameedia melust ühtaegu palju täpsem, kaalutletum ja põhjalikum ning valusam, tundlikum ja isiklikum; ühtaegu leplikum ja halastamatum. Aija Sakova suudab tihti ja üha enam just niiviisi kartmatult kõnelda.