PDF

Andekuse mitu nägu

Halliki Põlda. Andekusfenomeni konstrueerimine avalikus kommunikatsioonis. (Humanitaarteaduste dissertatsioonid 48.) Tallinn: Tallinna Ülikool, 2018

Tallinna Ülikooli haridusteaduste insti­tuudi lektor Halliki Põlda kaitses 30. jaanuaril 2019 oma koduülikoolis doktoriväitekirja teemal „Andekusfenomeni konstrueerimine avalikus kommunikatsioonis”. Väitekiri koosneb neljast temaatiliselt seotud artiklist ja analüütilisest ülevaatest, mis võtab kokku, seostab ja ühtlustab mõne aasta jooksul erineva metoodikaga ja probleemi­püstitusega kirjutatud artiklite tulemused. Kaks esimest artiklit keskenduvad andekuse mõistele ja teema käsitlusele meedias, kolmas ja neljas artikkel analüüsivad hariduse sidusrühmade, lapsevanemate ja laste suhtumist andekusse.

Väitekirja fookuses on andekuse käsitlus haridusdiskursuses. Haridusteema on ühiskonnas aktuaalne ja seega on igati põhjendatud, et dissertant on piiritlenud andekusfenomeni uurimise eeskätt lapseea andekusega ning selle peegeldusega meedias ja haridus­süsteemis. Enne Põldat pole seda olulist teemat eesti teaduskirjanduses sellise põhjalikkusega uuritud, tänapäevastest süvakäsitlustest on autoril olnud viidata vaid Viire Sepa 2008. aastal kaitstud õpilasolümpiaadide-teemalisele doktori­tööle. Praeguses võistlevate elitaarsuse ja egalitaarsuse ideoloogiate kontekstis on laste hariduse eesmärgid ja lähte­kohad suure tähtsusega. Üks osa uurimusest keskendubki andekuse käsitlemise muutumisele aja jooksul.

Väitekiri on loogilise ülesehitusega. Artiklid koos ülevaatega moodustavad sisulise terviku ja vastavad väitekirja sissejuhatuses seatud eesmärgile. Autor valdab hästi eesti teaduskeelt ja eriala terminoloogiat, tekst on kergesti loetav, väljendus on selge, tihe ja konkreetne. Ma ei ole siiski kindel, et tähenduse tõlgitsemise termini sissetoomine on hea mõte. See on mõeldud sünonüümina levinumale terminile tähenduse konstrueerimine ja tähendab autori seletuse järgi oma mõtete sõnadesse panekut ehk tähenduste loomist (lk 11), aga tekitab paratamatult mõtteseose tähenduse tõlgendamisega, st lugejapoolse interpreteerimisega. See paronüümiline tähenduse tõlgitsemise ja tõlgendamise vahekord vajanuks ehk põhjalikumat lahtikirjutamist.

Ülevaatepeatükk koosneb peale sisse­juhatuse ja kokkuvõtte neljast põhiosast, milles selgitatakse uurimuse tausta, teoreetilist ja metoodilist raami, kujundust ja korraldust ning esitatakse kokkuvõtlikult põhitulemused. Uurimuse taust tundub esmalugemisel isegi liiga avaralt raamistatuna, hõlmates üsna põhjalikult keelekasutuse filosoofilist, poliitilist, sotsiaalset ja kultuurilist konteksti käsitlevaid teooriaid. Kas nii laiaulatuslik taustakäsitlus on vajalik, on diskuteeritav, aga autori väited ja põhjendused töö aluspõhimõtete ja lähte­kohtade seostamisel taustateooriatega on tõsiselt võetavad.

Teises peatükis uurimuse teoreetilist ja metoodilist raami esitledes keskendub Põlda andekusmõistele, andekusteooriatele ja andekuse seostele hariduspoliitikaga. Töö teoreetiline raam sobib ning on uurimuse selge ja järjekindla ülesehituse üheks aluseks. Ehk oleks võinud kaaluda kriitilist diskursuseanalüüsi tutvustava alajaotuse tõstmist esimesse peatükki muude keelekasutusega seostuvate teooriate juurde. Aga küllap on autoril oma põhjendused, miks ta uurimuse põhialuseks oleva metoodika just andekusteooriate, mitte aga taustateooriate peatükis esitas.

Kolmandas peatükis esitletakse uurimuse kujundust ja korraldust. Siin sõnastatakse sissejuhatuses esitatud uurimiseesmärki avavad ja täpsustavad uurimisküsimused, millele väitekirja koostisartiklites keskendutakse. Selline uurimismudel aitab analüüsil püsida sobivas raamistikus, samuti on uurimisküsimused olnud konkreetseks aluseks töö kokkuvõtte ja järelduste osa kirjutamisel. Kuigi juba eessõnas on väidetud, et andekusest kõneldes tuleb võimsaimana esile haridusdiskursus, ja eelmistes peatükkides on vaadeldud andekuse käsitlust haridusstrateegias ja haridusseadustikus, on alles selles peatükis (lk 42) põhjendatud, kuidas ja miks tõusis uurimuse fookusse haridusdiskursus. See on oluline tähelepanek ja muutub uurimuse edenedes üha kesksemaks, mistõttu võinuks ehk kaaluda haridusdiskursuse nimetamist juba väitekirja pealkirjas.

Hästi on selgitatud ja põhjendatud, kuidas on valitud kvalitatiivanalüüsi aluseks olevad meediatekstid, see valik on igati usaldusväärne. Autor arutleb kvantitatiivse ja kvalitatiivse analüüsi võimaluste ja eeliste üle ning mul on hea meel, et ta on keskendunud kvalitatiivsele analüüsile, mis on võimaldanud kriitilise tekstianalüüsi meetoditega olulisi sisulisi seoseid ja tähendusi kõnekamalt esile tuua. Selles peatükis on kriitiliselt arutletud ka valitud meetoditega läbiviidud uurimuse tugevate ja nõrkade külgede üle laiemalt ning visandatud võimalusi uurimuse jätkamiseks ja uute vajalike aspektide kaasamiseks. See arutelu osutab, et autor valdab nii tekstiuurimise meetodeid kui ka uuritavat teemat avaramalt kui üksnes väitekirjas kasutatud instrumentaariumi piires. Teema mitmekülgsele valdamisele osutavad samuti kokkuvõttepeatükis esitatud ettepanekud andekuse käsitlemiseks õpetajakoolituses ning tulevases põhikooli- ja gümnaasiumiseadustikus.

Neljandas peatükis esitatakse kokku­võtlikult uurimuse põhitulemused, läh­tudes eespool sõnastatud uurimisküsi­mustest. Selles peatükis pean eriti väärtuslikuks olulisemate uurimistulemuste, seoste ja järelduste konkreetset, punktide kaupa esiletoomist kõigi kolme uurimisküsimuse kohta. Selline loetelu on tähendusrikas ja loob hea lähtekoha tulevaste uuringute kavandamisele.

Üks oluline tähelepanek kogu ühiskonna arengut silmas pidades on väitekirja teises artiklis välja toodud tõsiasi, et meediatekstide andekuskäsitlustes tõuseb XXI sajandil esile eliididiskursus XX sajandi egalitaardiskursusega võrreldes. Oleks olnud huvitav tulemuste peatükist lugeda, kas uusliberalistlike väärtuste rõhutamine seoses andekusega piirdub meediaga või on jõudnud ka hariduse sidusrühmadeni ja kas nad kuidagi suhestuvad selliste väärtustega.

Uurimisteemad on süvendatult lahti kirjutatud väitekirja koosseisu kuuluvates teadusartiklites, mis on ilmunud aastatel 2014–2018.

Esimeses artiklis „Andekusmõistestik teadus- ja üldkeeles ning andekuse diskursuse diakrooniline konstrueerimine meediatekstides” tegeldakse andekusterminoloogiaga eesti keeles ja nn eesti keele mõjukeeltes. Andekusmõistega seotud sünonüümsetest ja lähedase tähendusega sõnatüvedest on lähema uurimise alla võetud neli: anne, talent, intelligentsus, geniaalsus. Esile on toodud nende tüvede etümoloogia ja keele­ajalooline taust eesti keeles ja nende vasted mõjukeeltes, sõnaseletused entsüklopeediates ja sõnaraamatutes ning keelekorpuste põhjal on uuritud nende tüvede esinemust XX sajandi meediatekstides (täpsemalt 1890–1990). Nende terminite tähenduspiirid ja vastastikused seosed jäävad kohati ebamääraseks. Ülevaatepeatükis väidetakse kokku­võtlikult, et teadusmõistena on andekus, talent, geniaalsus ja intelligentsus olnud kasutusel sünonüümselt, aga praegu on neil teadusmaailmas, k.a siinses uurimuses, erinev taust ja tähendus (lk 27), defineerimata siiski täpsemalt, milles see erinevus seisneb. Samas väidetakse, et erinevalt mõjukeeltest ei tehta meil eristust andekuse ja talendi vahel (lk 26), ning hiljem lisatakse, et meedia­keeles neil sõnadel vahet ei tehta (lk 47).

Tervikuurimust need vastamata küsimused siiski eriti ei mõjuta, sest järgmistes artiklites käsitlusviis muutub: kasutatud terminitele küll viidatakse ka edaspidi, aga uurimuse keskmesse tõuseb andekus kui nähtus keeleülese mõistena. Tundub, et terminoloogia­küsimustele keskenduv esimene artikkel jääb tervikuurimust silmas pidades mõnevõrra tagaplaanile, ülejäänud kolm artiklit on omavahel tugevamini seotud. Küllap on see artikliväitekirjaga kaasnev paratamatu nähtus ja töö koguväärtust see märkimisväärselt ei nõrgenda.

Teine artikkel „Andekuse diskursuse keeleline konstrueerimine ajaloolistes ja digiajastu meediatekstides” näitab andekuskäsitluse muutumist läbi ajaloo ning selle olulisimaks tulemuseks pean tõdemust uusliberaalsete väärtuste ja ideoloogia olulisest tugevnemisest XXI sajandi meedias. Just sellel nn digiajastul hakatakse andekust seostama eeskätt lastega ning diskursuse fookusesse tõusevad elitaarsus-, haridus-, võitja-, äri- ja rahateema. Väited on illustreeritud kõnekate tabelite ja hästi valitud näidetega. Selles käsitluses ma mingeid põhimõttelisi probleeme märgata ei oska. Just selle artikli tulemused on järgmiste osauurimuste lähte­kohaks.

Kolmas artikkel „Andekuse kui haridusliku erivajaduse tähenduse konstrueerimine Eesti muutunud õpikäsituse kontekstis” kirjeldab fookusgrupi intervjuudega kogutud materjali põhjal, milliste keeleliste valikutega konstrueerivad hariduslikke erivajadusi, eriti andekust, haridusvaldkonna sidusrühmad: haridusametnikud, koolijuhid, õpetajakoolituse õppejõud, õpetajad. Tundub, et andekuse käsitlemine haridusliku erivajadusena ei ole eriti õnnestunud kontseptsioon ja tekitab intervjueeritavate vastuste analüüsis kohati segadust. Samale järeldusele on ülevaatepeatükis uurimistulemusi kokku võttes tulnud ka väitekirja autor ise. Üllatav on, et erinevalt õpetajatest ja õppejõududest on haridusametnike vastustes rohkem negatiivseid hoiakuid: nohik, tuupur, tõrjutu, tüütu, õnnetu inimene, raske laps. 

Neljandas artiklis „Andekuse kollokatsioonid keelekorpustes ning laste ja lastevanemate andekustõlgitsused” lisatakse haridustegelastele laste ja laste­vanemate andekuskäsitluste uuring. Kolmanda ja neljanda artikli intervjuud haridusdiskursuse osalistega annavad üldjoontes hea ja usaldusväärse ülevaate hariduse sidusrühmade suhtumisest andekusse ja andekatesse lastesse. Võib-olla ainult õpilaste endi arvamuste usaldusväärsus oleks eeldanud suuremat erinevate vanuserühmade esindatust (laste valimisse kuulus üks poiss ja üks tüdruk igalt vanuseastmelt).

Ühe huvitava lähtekoha arutluse ja järelduste jaoks pakub see, et meediatekste ja hariduse sidusrühmade intervjuusid on analüüsitud sarnase meetodiga: uuritakse, missugused alateemad tõusevad diskursuse fookusesse. Selgub, et meediatekstides ja haridusdiskursuse osaliste intervjuudes on need täiesti erinevad. Kahjuks on autor oma artiklite võrdlusvõimaluste kasutamisel jäänud napisõnaliseks. Minu meelest olnuks nende erinevuste põhjuste üle arutlemine oluline. Näiteks kas või vaatepunkt, kuivõrd mõjutab diskursust see, kas jutt on andekusest kui abstraktsest nähtusest või andeka lapse kui kollektiivi liikme käitumisest ja õpetamisest. Aga möönan, et väitekirjal on mahulised piirid. Mitmeid vaatepunkte, mida võinuks või võiks edaspidi uurida, on töö kokkuvõttes esile toonud ka autor ise.

Väitekiri on väärtuslik ja huvipakkuv uurimus. See süveneb olulisse teemasse, teoreetiline taust on tugev ja hästi argumenteeritud, uuringud on asjakohased ja usaldusväärsed, järeldused on põhjendatud ja loogilised. Ma loodan, et haridusvaldkonnaga seotud inimesed mõistavad selle uurimuse rakenduslikku väärtust ega jäta seda raamaturiiulisse tolmu koguma.