Vahel võivad Vaheri varjamisvormid kurnavaks kujuneda

Parafraseerides nn eksp-kunsti tuntud definitsiooni, võiks öelda, et Berk Vaheri raamatule „Silmanurga taga” on omased neli tunnust: kanooniline sisu, kanooniline vorm, statistiliselt normaalne sisu ja statistiliselt normaalne vorm.(1) Tegemist on Tartu (kunagise) esiintellektuaali esimese luuletuskoguga, aga lugedes ei lasknud kuidagi lahti tunne, et midagi sellist on Vaher juba varemgi kirjutanud. Esmalt ehk seetõttu, et vähemasti tubli kolmandik 34 luuletusest on varem Müürilehe ja Loomingu veergudel ilmunud, aga ka seetõttu, et „luule ja proosa piirid kipuvad hajuma”(2) ka tema varasemates, „postmodernismi ideesse uskumise”(3) ajal kirjutatud lokkavalt eklektilistes ­proosaraamatutes, kus muuhulgas leidub värsistatud tekste või tekstifragmente.

Näib, et muutumatuna on püsinud Vaheri poeetika eksperimentaalsed võtted, mida on eri perspektiividest rohkelt kirjeldatud. Kindlasti on üks märk­sõnu „erisused”,(4) samuti „erinevate tekstiloome strateegiate [---] miksimine” ja kämpilik subkultuursus,(5) miks mitte ka „teatav pidev ja ohjeldamatu püüe tuua esile tõe „varjamisvorme””.(6)

Vahest kõige selgemalt kirjeldab Vaher oma loomeprintsiipe kunagises intervjuus Jaak Tombergile: „Kui puudub mänguline element, on elamine, kirjandus, armusuhe või mistahes muu asi igav ja kurnav. Mäng teeb elamisest elu, kirjandusest kirjutamise, armusuhtest armastuse – just nii ja mitte vastupidi. Mäng ei ole tegelikult tühine ja kergemeelne, vaid nõuab kogu keha, hinge ja vaimuga pühendumist.”(7) „Silmanurga taga” mängulisus põhineb kolmel teljel, mida autor on võrdlemisi rikkalikult kasutanud. Kõigepealt segmentatsioon (katkestus), mis ilmneb läbivalt sisulises ja süntaktilises elliptilisuses (nt luuletus lk 14–15), erinevates siirdevormides ja graafilises paigutuses. Keskendun peamiselt aga kahele ülejäänud teljele, mis osaliselt esimesega haakuvad: intertekstuaalsus ja barokne alliteratsioon.

Intertekstuaalsus

Arvustades novellikogu „Kaval kuuldavus”, väidab Jan Kaus, et „Vaheril moodustavad mõned terviktekstid üheainsa intertekstuaalse objekti – ja subjekti, hiiglasliku lingi. „Kaval kuuldavus” pakub seega tekstilisi covereid või mixe.”(8) Ka Vaheri viimatises raamatus tõstetakse märgilisi elemente ikka ja jälle ühest märgisüsteemist teise, sedaviisi ehitatakse pidevalt üles teksti­sisene konflikt. Nii värsistab ja muudab Vaher pisut Tartu Ülikooli pressi­teadet, kus kutsutakse osalema vilistlaste kokku­tulekul (lk 29). Teisal võtab Vaher aluseks kolme religioosse reaalteadlasega tehtud intervjuu Eesti Ekspressis (lk 18), mis kannab pealkirja „Eesti teadlased leidsid oma töölaualt Jumala”.(9) Või moodustab teksti keskse selgroo hoopis kuulus lause „Twin Peaksist” (kas ei kipu viimasele viitamine eri kunstivormides juba ammu tüütavaks muutuma…) (lk 42–43). Või raamivad luuletust read levimuusika klassikast: üks üpris põnev modernsest orwellilikkusest kantud luuletus (lk 32–33) ühendab Buffalo Spring­fieldi sõjavastase laulu „Stop Children What’s that Sound” (1966) ja The Police’i loo „Every Breath You Take” (1983).

Pikemat käsitlust nõuab aga luuletus pealkirjaga „J. L.” (lk 36), mis on üks huvitavamaid intertekstuaalsuse juhtumeid viimaste aastate eesti luules:

tihane lendab mu aknale

kaela alt valge, kõht kollane

tegelikult me kodanikuna

keegi ei armastaks

kui akna all käiakse kraaklemas

kui keegi sodib seina

raiub nimelist puud

nokib, nokitab, vaatab targasti

sisse – tihase viis on see –

kraakleb akna all suhteliselt

ebaadekvaatselt

kaela alt valge, kõht kollane

vestab nokka, vaatab targalt ta

ega see ei meeldi kellelegi

aga peame selliseid asju taluma

see on meie saatus

Nagu selgub retseptsioonist, võib teksti lugeda ka autonoomselt, ilma igasuguse tsitaadilisuse või intertekstuaalsuseta. Andrus Kasemaa nimetabki seda ilusaks luuletuseks, mis „räägib tihasest, kel kaela alt valge ja kõht kollane, kes kraakleb ja vestab nokka ja vaatab targasti aknast sisse”.(10)

Võib siiski julgelt oletada, et valdav osa lugejaist tunneb ära Juhan Liivi kuulsa luuletuse „Talvine tihane” (1910), millest on kasutatud esimest stroofi ja teise stroofi esimest värssi (Vaheril read 1–2, 8–9 ja 12–13, loobutud on vaid suurtähtedest). Ülejäänud luuletuse moodustab aga Jürgen Ligi 2012. aasta lõpus ajakirjanikele antud kommentaar seoses Reformierakonna peakontori ees toimunud meeleavaldusega.(11) Vaheri ülekanne on meisterlik: võrdlemisi argine väljaütlemine on paigutatud kohakuti luuleklassikaga ning muudetud sedakaudu hüperboolseks ja lüüriliseks. Juba pealkirjas on ühendatud nüüdisaegne poliitik ja kirjandusklassik (initsiaalid viitavad nii Ligile kui ka Liivile), dialoogi asetatud värsid on võrdväärsed ja moodustavad ühtse terviku.

Vaher läheb lihtsast brikolaažist aga märgatavalt kaugemale. Viimane värss – ja olgu rõhutatud, et see pärineb just Jürgen Ligilt –, mis on eelnevast tekstist eraldatud, loob omakorda silla Ene Mihkelsoni luuletusega kogust „Tulek on su saatus” (1987). Ilmselt pole see sugugi juhuslik kokkulangemine, et luuletust „Talvine tihane” on oma Juhan Liivi teemalises tekstis tsiteerinud ka Mihkelson, kusjuures tema luuletus lõppeb nii: „See tulek on me saatus”.(12) Vaheri tekst on niisiis ka Mihkelsoni luuletuse kommentaar. Mõlemad on toonud Liivi otsapidi tänapäeva ja teisendanud interteksti tonaalsust.

Kaldun arvama, et isegi 1990. aastate Krull ja varane Kivisildnik ei pakkunud sedavõrd lihtsal võttel põhinevat äärmuslikku intertekstuaalset mängu. Kaldun arvama sedagi, et siit enam niisama naljalt kaugemale polegi võimalik minna.

Ja kui arvestada, et Vaheri luuletusega kõrvuti paikneb foto Tartu Linnaraamatukogu seinal asuvast kuulsast Edward von Lõnguse tööst, mis kujutab koondatud Tammsaaret, siis tekib tahtmine tsiteerida Roman Jakobsoni kunagist irooniast pakatavat kirjeldust kirjandusloolasest kui politseinikust, kes on saabunud kuriteopaigale ja hakkab kõiki küsitlema ja kõike analüüsima, et aru saada, mis kurat siin ikkagi toimub.

Teekond luule olemusse

Jürgen Ligi kommentaaride värsistamine rõhutab luule üht keskseimat tunnust ehk katkestust.(13) Nii siin kui ka mujal tõuseb esile iha osutada luule traditsioonilistele omadustele. Selle vahest kõige silmatorkavamaks tõestuseks on rohke alliteratsioon. Näiteks kahevärsiline luuletus (lk 28):

eestlase elu on heitlus

helgema eilse eest

Siin pole niivõrd oluline kaheks värsiks jaotatud lause kui propositsioon. Lause „Eestlase elu on heitlus helgema eilse eest” ei kõla eriti teravmeelsena ja küllap kohtab selliseid välja­ütlemisi sotsiaalmeedias iga päev. Pigem meenutab see igavat ja kurnavat läbikukkunud originaalitsemist, mille koht on kusagil kõrtsilaua taga. Ometi see luuletus mõjub. Ja pelgalt seetõttu, et Vaher annab oskuslikult tähenduse foneetilisele tasandile, mis omakorda tagab luule (ja eriti lüürilise luule) vahest ühe keskseima omaduse, mis tänapäeval kipub kuidagi tagaplaanile nihkuma. Meeldejäävus!

Mõjub assonants (vokaali e läbiv kasutamine), riim laiemalt (näiteks „heitlus” riimub teise värsi kahe esimese sõnaga), samuti ootushorisondi nihestamine („helgema homse” asemel „helgema eilse”). Meeldejäävuse tagab ka meetrum: Vaher ühendab luuletuse esimese ja viimase silbi – viimane silp tahab just kui rõhutult positsioonilt esile kerkida, lõhkuda daktülilist rütmi (tegemist on võttega, mida viimasel ajal rakendatakse erilise jõulisusega maa­ilmatasemel räppmuusikas).

Alliteratsioonipõhist paronomaasiat kohtab pea igal leheküljel. Kohati lausa lolli järjekindlusega (lk 16):

roietult, raugelt, raevukalt, raiutult

reipalt

rabeled läbi ettevohavast eneste­võsast

Peale foneetilise ja vormilise tasandi semantiseeritakse läbivalt ja eksplitsiitselt ka luuletuste paigutust ning kirjavahemärke. Näiteks (lk 10):

„jutumärgid silmanurgas”

        (sulud ümber suu)

Tegemist on ühega paljudest tunnustest, mis pikka aega on olnud just kui luule pärisosa, aga nüüd ei mõju luules enam sugugi eripärasena. Minu üks hea kaasteeline kannab raamatukogus töötades peaaegu alati särki kirjaga „The worst thing about censorship is *****”. See on üks juhuslik näide kümnetest tuhandetest, kus ekspluateeritakse gram­matiliste kategooriate ja visuaalse vormi tähendust genereerivat mõõdet, mis kuulub traditsiooniliselt luule pärusmaale. Eri subkultuurides, eri meemide, postitustega sotsiaalmeedias – see trend on muutunud sedavõrd valdavaks, et neis juhtumeis on keeruline tabada midagi loomuldasa luulelist.

Kui Indrek Ojam võrdles Vaheri kogu Paul-Eerik Rummo „Lumevalguse… lumepimedusega”,(14) siis midagi rummo­likku on viimati toodud tekstis – ja kogus üldisemaltki – tõepoolest. Ehk oleks korrektsem tõmmata paralleele aga „Saatja aadressiga”, kus tekstiline paigutus, siire ja kordused toimivad võrdlemisi sarnaselt: Rummo mõju on igatahes ilmselge!

Kurnav ja igav?

Kui Vaheri proosateosed on olnud luulelised ning enamasti ka nõrga narratiivsuse ja võrdlemisi tugeva lüürilisusega, siis nüüd on tegemist konkreetse luuleraamatuga. Sestap ei saa ma jätta küsimata: kuidas toimib „Silmanurga taga” l u u l e n a? Või aktuaalsemalt väljendudes: kuidas kirjeldada Vaheri luulekogu p o e e t i l i s t m õ õ d e t?

Raamatut raamivad Jaak Kikase fotod suletud uksest. See on tabav kujund luule jaoks. Vähemasti kui silmas pidada luule vahest kõige kesksemat taotlust – püüda püüdmatut, jõuda silmaga nähtava taha, jõuda objektide olemuse, algupärani (eks ole luules ikka kübeke filosoofilisust). Kes teab, ehk on ukse taga elevant? Või: „pole luulet mis poleks kui / võnkuvad viirud su ees vees” (lk 46).

Mõistagi ei piirdu Vaheri taotlused pelgalt nägemisulatuse laiendamisega aegruumiliselt. Taotlused kiigata silma­nurga taha põimuvad isikliku mõõtmega, evivad tugevat subjektiivset laengut (lk 22):

libised eest

      iseendalt

         su kannul

Eeltoodud tsitaat intervjuust Tombergile jätkub nii: „Literaadid, kes jutlustavad, et kirjutamine on raske töö, kirjutavad tavaliselt hirmus igavalt. Nad toodavad juurde produkti, mille all me niigi ägame – selle asemel, et seda loominguliselt ümber mängida.”(15) Mänguline element on kogus muidugi olemas. Ja kindlasti on ka rohkelt huvitavaid tekste. Politseinikul on põnevust küllaga: seosed, mängud, konfliktid ja leppimised järgnevad ootamatutes seostes, kuriteopaigale saabudes tuleb täiel määral aktiveerida analüütiline mõtlemine.

Ometi paneb raamat tervikuna (luulena) pisut õlgu kehitama. Luuletaja Jüri Kolk kirjutas luuleaasta ülevaates näiteks nii: „Kogu raamat jääb kuidagi deklaratiivseks. [---] põhitooni annavad veidi noomivad näpuviibutused [---] Vaatamata vaieldamatule terasusele ei saa Vaher oma luulelinnu jalgu tõrva seest lahti.”(16)

Usun, et Kolgi intuitsioon ei peta. „Silmanurga taga” ei paku lugejale vahetut naudingut, selle on kirjutanud intellektuaal, mitte luuletaja. Ratsionaalselt kontrollitud eklektikas kombitakse poeetiliste võtetega äärealasid, kus võte ise muutub sedavõrd dominantseks, et varjab ümbritseva. Nii juhtub isegi isiklikemate ja melanhoolsemate tekstidega – nagu sümboleid täis topitud psühholoogiline teater, kus sümbolite ­kadudes jääb kõhedust tekitav kõledus. Ja viimast ei suuda mahendada ka see, et tegemist on luulega. Mäng mõjub pakendina, mis varjutab selle põhilise taotluse: näha silmanurga taha, püüda püüdmatut ja tuua esile tõe varjamisvorme.

Või teisiti sõnastades, Vaheri tekstid osutavad pidevalt luule olemasolule ja essentsile, aga neil osutustel puudub performatiivne loomus. Ilmselt midagi sellist pidas Kolk silmas sõnaga „deklaratiivsus”. Paiguti tahaks isegi hüüatada: Berk Vaheri „Silmanurga taga” on huvitavaid elamusi pakkuv raamat, mis absoluutselt ei mõju.

Võib-olla on asi selles, et kui 1960. ja 1970. aastatel oleks sarnane raamat oma eripärasuses pakkunud ka lugemisnaudingut, siis Vaheri tekstide essents peitub paljuski võtetes, millega puutume teistes meediumides (sotsiaalmeedia, muusika jne) peaaegu iga päev väga kvaliteetses vormis kokku. Samas, Rummo ja Mihkelsoni luuletuste (või alliksaarelikust alliteratsioonist ­tekkiv) vahetu nauding, performatiivsus on muidugi ajaüleselt vaieldamatud. „Silma­nurga taga” on aga ambitsioonikatest tekstidest koosnev vähese ambitsiooniga raamat, mille normaalsus ja kanoonilisus on ületamatus vastuolus ebanormaalsuse ja mittekanoonilisusega.