Hea sõna võidab võõra väe

25. septembril 2018 kaitses Tartu Ülikoolis doktorikraadi Reet Hendrikson teemal „Kas sõjasõna sünnib sõtta? Erialakeele tõhusus sõjandusterminoloogia näitel”. Oponent oli dr Walter Wintschalek Austria Riigikaitseakadeemiast. Doktoritöö on tänuväärne täiendus Eesti terminoloogiateemaliste ­väitekirjade reas, mis pole kuigi pikk, ja selle peamine väärtus seisneb selles, et see annab usaldusväärse (katsetega tõestatud) sotsiolingvistilise vaate terminitöö põhimõtetele-ideaalidele ja nende tegelikule rakendatavusele. Ühtlasi avab see paljude klassikaliste dilemmade tausta ning pakub mõtteainet mitte ainult terminikorraldusega tegelejatele, vaid ka keelekorraldajatele laiemalt. Kindlasti aitas töö õnnestumisele kaasa seegi, et autor ise töötab iga päev selle teemaga oma ametikohustuste tõttu (on Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste (KVÜÕA) terminoloog-keeletoimetaja ja lektor) ning ta oli aastatel 2005–2017 Kaitseministeeriumi sõjanduse ning julgeoleku- ja kaitsepoliitika terminoloogiakomisjoni püsiliige. (Selguse mõttes lisatagu, et ka siinkirjutaja oli nimetatud komisjoni liige.) Aastast 2018 on Eesti sõjandusterminoloogia arendamine KVÜÕA vastutusel.

Doktoritöö on artikliväitekiri, mis koosneb neljast artiklist (kõikide ainu­autor on Reet Hendrikson, oma märgatava panuse tulemuste saamisse andsid tema kolleegid, kes on artiklites nimetatud) ning kokkuvõtvast ülevaateartiklist. Sissejuhatuses sõnastab autor teda eeskätt huvitavad küsimused: kuidas eristada erialavajadustest motiveeritud keelepruuki isikustiilist ja halvast stiilist; miks näib nii, et erialainimesed võivad saada oma eriala sõnadest erineval moel aru; kas see erinev arusaam võib põhjustada kriitilisi olukordi; kas standardimine vähendab neid ohte ja kuivõrd tuleb termini­korrastuses arvestada kasutajate vaateid ja terminieelistusi. Nagu tõdeb autor, on need põhimõttelised, kuigi esmapilgul ehk naiivsena näivad küsimused.

1. artikli põhiteema on KVÜÕA ohvitseride vaated oskuskeelekorraldusele. Artikli aluseks on KVÜÕA-s kirjutatud magistritööd, mis omakorda sisaldasid ohvitseride seas korraldatud küsitluste tulemusi, ning terminoloogiateemal kirjutatud esseekatked. Ladusalt kirjutatud ülevaatest selgub, et ohvitserid märkavad küllalt hästi seniste terminite puudusi ja vastuolusid (termini­segadikke) ning nende põhjusi. Vähemalt osa neist muretseb ka inglise keele mõju pärast. Märkimist väärib aga näiliselt üllatav asjaolu, et ohvitseride vaated oskuskeelekorraldusele on üsna konservatiivselt ranged, mis vastavad n-ö klassikalisele terminikäsitusele: mitte lubada sünonüüme, iga mõistet tähistagu vaid üks termin ja selle kasutamine tehtagu käskkirjaga kohustuslikuks. Autor peab selle üheks põhjuseks eriala iseloomu (range käsuliini järgimine).

2. artikli teemaks on kujundlikkus oskuskeeles – kuivõrd see segab või on vastuolus terminoloogia üldiste põhi­mõtetega. Alustuseks defineerib autor klassikalise ja sotsiokognitiivse terminoloogiateooria ning esitab hea ülevaatliku tabeli, millega võib üldjoontes nõustuda. (Tabelit on pisut täiendatud 4. artiklis.) Autor refereerib ohvitseride terminiarusaamu põhiliselt kahe termini(pesa) näitel: kanaliseerima (sõjandusterminite andmebaasi Militerm tähendus ’vastast kitsasse liikumiskoridori suunama’) ja kannibaliseerima (’osadeks võtma’). Mõlemad leiavad ohvitseride seas heakskiitu, teise kohta arvab küll analüüsi koostanud ohvitser, et parem vaste oleks osandama. Autor arutleb, kas ja kuidas on kujundlikkus termini omadusena kasulik. Ta esitab klassikalise vaate, mille kohaselt kujundlikkust tuleks vältida (Eestist esitab ta selle vaate kinnituseks kahe keeletoimetaja taustaga inimese sõnavõtte), ja vastandab sellele uuema käsituse, milles kujund­likkus on pigem termini mõistmist toetav loomulik omadus. Siin on kolm küsimust. Esiteks ei söandaks väita, et eesti oskuskeelekorraldus oleks üheselt kujundlikkuse vastu (selliseid tsitaate tuleks leida terminoloogidelt, mitte keele­toimetajatelt), iseasi on, et seda võiks autori arvates rohkem möönda. Teiseks tundub, et nende kahe pesa (kanaliseerima ja kannibaliseerima) analüüs lähtus puhtalt kujundlikkuse aspektist, aga jättis mainimata võimaluse, et need terminid olid inglise keelest motiveeritud ja see põhjendab nende soodsat vastuvõttu ohvitseride seas, kes teavad ilmselt vastavaid inglise termineid. Kolmandaks tekib küsimus, kas ja kuivõrd saab neid pidada kujundlikeks, lähtudes puhtalt eestikeelsest terminist. Kanaliseerima ehk on ka eesti keele pinnal kujundlik, ent küsitav on, kas saab kujundlikuks pidada sõna kannibaliseerima, mida eestlane seob ilmselt sõnaga kannibal ’inimesesööja’ (etümoloogia seob selle sõna ühe hõimu nimetusega, mis on tulnud prantsuse keele vahendusel). Pilk Ameerika inglise keele allikatele (Merriam-Webster) näitab, et cannibalize osadeks võtmise tähenduses on suhteliselt hiline, pärinedes Teise maailmasõja ajast. Siinkirjutaja arust on kannibaliseerima otsene inglise laen (toorlaen(1)) ja kujundlikkus ei ole selle analüüsis esmane faktor.

3. artikli huviobjekt on jällegi ohvitseride arutelu põhjal kujundatud vaated ülediferentsimisele ja terminite erinevale tunnetusväärtusele. Autor arutleb teemal, mil määral kajastab terminite erinevus eri mõisteid ja kuhu tõmmata piir otstarbeka ja ebaotstarbeka ehk ülediferentsitud mõisteeristuse vahele. Autor jõuab järeldusele – nii vähemasti jääb kõlama –, et otsustavaks on eriala vajadused ja piiritleda tuleb juhtum­haaval. Arutlusteema on kahtlemata põnev ja olen sõjandusterminoloogia komisjoni liikmena olnud vägagi sageli tunnistajaks piinavale vaidlusele, kas lisandunud tunnusega X mõiste on uus, eraldi mõiste (ja panna andmebaasi eraldi kirjena) või olemasoleva mõiste variatsioon, mille puhul piisab näiteks märkusest. On üsna mõistetav, miks autor ei jõua selgete järeldusteni, aga tuleb tunnistada, et kogu arutelu tundus mulle lugejana natuke haraline ja hajus.

4. artiklit saab pidada väitekirja keskseks ja ühtlasi huvitavaimaks osaks, kuigi autor märgib ise selle tagasihoidlikult uuringuülevaateks. Huvitavad on nii idee (uurida terminite mõistetavust üsna realistlikuna paistvates oludes) kui ka uuringu tulemused (mitu hüpoteesi ei leidnud kinnitust). Sisse­juhatuses antud teoreetiline ülevaade on ammendav. Kiiduväärne on see, et autor kirjeldab nii üksikasjalikult uuringu meetodeid ja olusid ning analüüsib võimalikke segavaid tegureid; seda ei esinegi väga sageli. Tulemuste interpreteerimisel leidis autor nii ootuspäraseid seoseid (uudisterminite mõistetavus oli väiksem) kui ka vähem ootuspäraseid seoseid (kujundlikkus ei mõjutanud mõistetavust, vastajate auaste, relva­liigiline kuuluvus ega läbitud täiendusõpe ei mõjutanud mõistetavust; küll oli aga parem mõistmine neil, kes ise õpetavad, samuti Balti Kaitsekolledžis õppinutel). Termini löögiala ootustest parema mõistetavuse analüüsimisel mainib autor võimalikku konteksti mõju, mis viib mõttele, et vahest oli kontekstil suurem osa ka muude terminite mõistetavuse suurendamisel või vähendamisel. See on ehk selle uuringu kõige suurem küsimärk. Kui tahta seda kõrvaldada, tuleks loobuda põhi­meetodist (realistliku olukorra matkimine), millel oleksid omakorda taga­järjed. Kokku­võttes tuleb uuringut pidada siiski väga sisukaks ja kasulikuks ning see annab ainest aruteluks.

Ülevaateartikkel on nelja artikli kokkuvõte. Üldiselt on need neli artiklit suhteliselt hästi tervikuks seotavad. Ülevaates on uut ja põnevat arutelu, eriti just suhtlustõhususe teemal. Autor jõuab järeldusele, et terminite mõistetavus ei ole üksüheselt seotud teguritega, mida traditsioonilistes terminikäsitlustes on peetud põhiprobleemideks, sh kujundlikkusega. Termini mõistetavus sõltub paljudest teguritest, nii keele­sisestest kui ka keelevälistest, mille eri kombinatsioonid annavad erinevaid tulemusi. Olulisim mõjutaja on suhtlusosaliste koodide ühisosa suurus, eeskätt ühine väljaõppetaust.

Kinnitust leidis asjaolu, et standardi muutmisse tuleks suhtuda suure ettevaatusega, kuigi muutmine on mõnel juhul kindlasti põhjendatud.

Küsitlustes ilmnes seos terminikuju häirivuse ja mõistmisraskuse konstateerimise vahel, st kui termin erialainimest häirib, siis kaldutakse seda pidama ka mõistmist raskendavaks. Samas arvatav ja tegelik mõistmisraskus ei olnud aga võrdne. Katsetega kindlakstehtud mõistmisraskusi võisid mõjutada veel muud tegurid, mistõttu lõplikke järeldusi teha ei saa. Väitekiri lubab eeldada, et ainuüksi termini ja selle tähenduse fikseerimine ei taga erialakeeles mõistetavust, vaid vastutus on rohkem koostööle orienteeritud suhtlusosalistel.

Ülevaateartiklit läbib mitmel kujul kinnitus, et senine uurimus lähtub keele­tasandist, mis aga osutub erialasuhtluse seisukohast ebaotstarbekaks. Mitmel pool rõhutatakse vajadust kuulata erialainimeste arvamust. Ridade vahelt võib lugeda, et terminoloogid (või keele­inimesed) sekkuvad liigselt termini­loomesse. Olen siiski senistest Eesti terminoloogiakäsitlustest aru saanud, et tulemuslik terminitöö eeldab erialainimeste ja keeleinimeste koostööd, mistõttu ma ei alahindaks kumbagi; koostöö vajalikkust kinnitab siin-seal ka autor. Sõjandusterminoloogia komisjonis olid põhivaidlejad erialainimesed omakeskis (sisulistes küsimustes), termini keelelise vormi suhtes oldi enamasti leplikud. Paljud erialainimesed, nt Uno Mereste ja Heido Ots, on olnud aktiivsed oskuskeelekorraldajad.

Reet Hendriksoni doktoriväitekiri on iseseisev, originaalset lahendust sisaldav uurimistöö, mis annab vajaliku panuse Eesti terminoloogiamõtte arengusse. Selle põhiväärtus on praktilise terminikorrastuse teoreetilise aluse täiendamises, uute terminoloogiateooriate tutvustamises ja terminitöö lihtsustatud arusaamade õõnestamises. Kiitmist väärib autori julgus otsida pragmaatilisi vastuseid väga elulistele küsimustele. Ja muidugi on väitekiri panus sõjandusterminoloogia arendamisse.

Pealkirjas antud vanasõna oleks sobinud äsja hingusele läinud sõjandus­terminoloogia komisjoni lipukirjaks, ent muidugi sobib see suurepäraselt ka Reet Hendriksoni väitekirja kohta.