„Verlaine’i revolvri” poeetikast ja retoorikast

Kristjan Haljaku neljas luulekogu „Verlaine’i revolver” on seitsmest tsüklist koosnev sürrealistlik poeem, igas tsüklis üheksa luuletust. Kõik luuletused on vabavärsilised itaaliapärase stroofikaga sonetid: kahele katräänile järgneb kaks tertsetti. Siiski vastab itaaliapärasele soneti stroofikale 63 luule­tusest 47, ülejäänud teisendavad selle struktuuri graafiliselt. Näiteks teise tsükli „Rubanovitš oma lapse­põlves” VIII soneti 10. ja 11. värsi vahel väljendatakse veidi nihu minekut korraga kahel tasandil (lk 30):

kärbsesitt hansenit anton hansenit anatole kärbsesitt

• no läks

läks tsipa

HИXY

no läeb

läeb tsipa

YHWH –

a france’i sorry a hanseni surm tabas meid rongkäiguna

Sarnast kahetist funktsiooni kannab teinegi kõrvalekalle soneti tavapärasest stroofikast, kui teine katrään on esimese tertsetiga ühendatud tähtedest moodustuva kaarega ning tertsett algabki tõdemusega: „tuleme redelist alla” (lk 85). Nii muutub sõnasild redeliks, mis juhatab alla kolmikutesse. Lisaks on mitmes luuletuses, eriti ülipikkade ridadega kuuendas tsüklis „Tšekaa metamorfoosid” joondatud stroofide alla paremale lühikesi, klassikalise soneti struktuuri suhtes liiaseid tekstiplokke. Enamasti koosnevad need kuni kolmest lisareast, igas üks sõna, kuid ühel juhul on see värsireast pikemgi (lk 73):

kuidas vaatab tema tolmus närtsinud ihule täna kunda majakovski

kas

embavad teda veel

tänagi

ta päikses põlenud

koolnulikust

raudbetoonist

tiivad

Nende lisandustega teisendab Haljak klassikalisi proportsioone. Samuti varieerib ta värsipikkusi. Inglise soneti värsirida koosneb 10, itaalia oma 11 ja prantsuse 12 silbist, Haljakul on need enamasti pikemad. Vormilt tavapäraseim on avatsükkel „Maskiga rebase matmine”. Visuaalselt on värsid tsüklis peaaegu ühepikkused, koosnedes keskmiselt umbes 14 silbist, kõik luuletused koosnevad lisanduseta 14 reast. Järgmistes tsüklites hakatakse stroofikat ja värsipikkusi üha enam teisendama, vaheldades sellega vabavärsi rütmi. Ülipikkade värsside kõrval leidub eriti teose viiendas osas „Kõik õnnelikud luule­tused” tavatult lühikesi, ühesõna­lisi värsse, nt „kahevõitlus / algas / väga / kaua” (lk 64). Taas tugevdatakse vormiga ideed: iga värss koosneb ühest sõnast, seega tekib iga sõna vahele paus, tuues nõnda esile aegluse.

Vabavärsilise soneti juured ulatavad eesti kirjanduses 1960. aastate luuleuuenduse aega (Traat, Ehin), ent võidukäik saabus postmodernistliku luulega: aastatel 1987–2015 on lausa kümnendik eesti sonettidest vabavärsis.(1) Näiteks Kalju Kruusa loomingus on nii itaaliapärase kui ka inglispärase stroofikaga vabavärsilised sonetid tänini üks läbivaid vorme. Erinevalt teistest uue aja luuletajatest kasutab Kruusa oma vabavärsis sonettides riime: ehkki valdavalt on temagi luuletused lõppriimideta, võivad need sisaldada üht või mitut riimi­ahelat, paiguti leidub sise- ja algriime. Seega on luuletaja võtnud riimidest täielikult loobumisest rohkemgi vabadust – võib kasutada erinevaid kõlamustreid.

Kõlamustrid ja teised kordused on juhtiv retooriline võte Kristjan Haljaku sonettides, kus nendega eesti soneti kontekstis jälle midagi uut tehakse. Kordus on luule olemuslikemaid võtteid. Sellel rajanevad meetrika, stroofika, kõlamustrid, samuti kujundite ja motiivide kobarad. Ka sonetivormis on kordus kesksel kohal: sonetti kirjutades korratakse ligi 800-aastast mudelit, kordused avalduvad värsimõõdus ja riimi­skeemis ning riim ise põhineb häälikukordusel. Traditsioonilises sonetis on korduvate elementide positsioonid fikseeritud ja seeläbi seonduvad kordused ootusega. Haljaku sonettidest leiab tunduvalt enam korduste liike, kui traditsioonilise soneti reeglid nõuavad, kuid need on teistlaadi kordused, lisaks sarnaselt Kruusa sonettide riimidega täiesti ebareeglipärased ja seega ootamatud.

Laias laastus jagunevad „Verlaine’i revolvri” kordused intra- ja intertekstuaalseteks. Esimese moodustavad fraasi-, sõna-, silbi- ja häälikukordused, mis võivad asuda ühe luuletuse, aga ka terve tsükli sees. Positsiooni ja tähenduse, erinevuse ja samasuse kaudu esindavad need arvukaid klassikalises retoorikas tuntud kujundeid, eriti külluslik on fraasi­korduste galerii.

Ainuüksi avaluuletuse (lk 11) neliteist rida sisaldavad kuut fraasikordust, seejuures viiel juhul esineb fraas esmalt nelikutes, teist korda kolmikutes. Neist pooltes erineb leksikaalselt ainult ajavorm, nt „nägi jälle parem / välja” (6. ja 7. värss) ja „näeb jälle parem välja” (14. värss). Teisal muudetakse tähendust sõnade ümberpaigutusega: „minu lapse­põlves minu kolp” (6. värss) ja „minu kolbas trööbatud / lapsepõlv” (13. ja 14. värss). Samuti leidub kaks näiliselt identset kordust. Nimelt ei ole Juri Lotmani järgi luules täielik tähenduslik kordus võimalik, sest uues positsioonis omandab sama leksikaalne või semantiline üksus paratamatult uue tähenduse.(2) Veel enam, kuna identsed elemendid toovad esile struktuurse erinevuse poeetilise teksti eri osade vahel, muudavad kordused teksti mitmekesisemaks, mitte üksluisemaks.(3) „Verlaine’i revolvris” puuduvad kirjavahemärgid, värsid moodustuvad enamasti kindla alguse ja lõputa fraasidest, luues nende vahel tähenduslikke ambivalentse. Tekst voogab vabalt läbi värsside ja stroofide, ehkki nende piirid võivad fraasipiiridega kokku langeda, tekitades siin-seal kindlapiirilisemaid semantilisi üksusi. Uus sõnaline kontekst, nagu ka korratava üksuse asupaik, nihutab korduse semantilist keset. Sageli muudab Haljak korratava fraasi rõhke värsipiiriga, nt avaluuletuses: „pisut teine / inimene täna rannas kui nüüd sina selles / tekstis” ja „nüüd sina selles tekstis otsid hääli” (lk 11).

Järgmistes luuletustes lisandub võttena parallelism, luues sõnade vahel mõtteriime, nt „kannan oma kannatust kui ehet” ja „kannan oma uppumist kui ehet” (lk 12), „rebased tulevad linna” ja „kannatused / tulevad linna” (lk 13). Teisal ühendatakse see omakorda riimiga, ent tegu on sise-, mitte lõppriimiga: „nukravõitu ihu” ja „nukra­võitu ilu” (lk 16). Nimetatud parallelismid paiknesid luuletustes ebakorra­päraselt, kuid mõtte­kordused võivad asuda ka järjestikku (lk 78):

kellele sõber ei meeldiks surra üheksateistaastaselt

kellele sõber ei meeldiks surra kahekümneaastaselt

kellele sõber ei meeldiks surra viiekümneaastaselt

 etc desunt

kellele sõber kellele sõber kellele sõber kellele sõber

ei meeldiks surra ei meeldiks surra kui barakini lendab hele hääl

ema PÄIKENE naine PÄIKENE sosistab on minu sängis minu sängis

esivanemate plekid

Teises kolmikus korratakse täht­täheliselt esimese kahte fraasi („kellele sõber”, „ei meeldiks surra”), tuues selgelt esile selle retoorilise võtte võimalused ja ühtlasi semantilise korduse võimatuse. Teisal moodustub parallelismidest kolmikutes ristriimiline (aba/bab) skeem: „mu kael on soojades suudlustes võidunud / ma püsin paigal nagu tuleriida neiu / mu rinnad on soojades suudlustes võidunud // ma püsin paigal nagu taltsas tuvi / mu uppuv-pehmed reied on soojades suudlustes võidunud / ma püsin paigal nagu tuleriida neiu” (lk 51). Kõlamuster tekib ka värsialgustest: mu : ma : mu / ma : mu : ma.

Veel tarvitatakse vastandlikku fraasi­kordust, antistaasi, nt „üldse oli siin venemaa” ja „varem polnud siin / venemaa” (lk 18). Esineb teisenenud sõna­järjega kordusi, nt „pupillides / torm peegeldub” ja „pupillides peegeldub torm” (lk 15), amplifikatsiooni, st kordus täiendab eelnenud fraasi: „minu sõbra isa / sai sõjas surma” ja „nagu alati sai minu sõbra isa sõjas surma” (lk 16).

Fraasikorduste kõrval kasutatakse rikkalikult sõnakordusi, mis jagunevad samuti positsiooni ja tüübi järgi mitmeks. On nii kõrvutist kordust ehk epitseuksist, nt „küllalt / küllalt”, „vähe vähe”, „üksi-üksi” (lk 49), „sisse sisse” (lk 76), polüptootonit ehk tüvekordust erinevate muutelõppudega, nt „oliiv oliivi silm silma vastu” (lk 78). Esineb nii anadiploosi (fraasi viimane sõna kordub järgmise esimesena) kui ka epanalepsist (fraasi algus ja lõpp kattuvad), nt mõlemad koos: „aga ma vihkan seda vaesuse tunnet ja jumal andke valu // valu õliks minu tuhmi tulle kas see ongi nüüd valu” (lk 19). Leidub ka luuletusiti korduvaid sõnu, mis seovad tsükleid tervikuks. Esimese tsükli sonette läbib näiteks sõna „kannatus” ning sedagi leidub eri liiki kordustes, nt antanaklaasina, kus sama sõna korratakse teises tähenduses: „mul puudub kannatus” (lk 13). Teises tsüklis korduvad „lapsepõlv”, „südalinn”, „hoov” jne.

Mitmes mõttes eristub viies tsükkel „Kõik õnnelikud luuletused”. Siin on lühimad värsid ja kasutatakse kõige vähem retoorilisi võtteid. Kordub peamiselt nimi joseph g. ja võib öelda, et tegu on raamatu kõige proosalikuma osaga. Samas vastab teksti semantiline ülesehitus just siin selgelt soneti struktuurile, st iga stroof moodustab omaette semantilise terviku, otsekui uue lõigu novellis (lk 59):

mu viimane berliini korter asus

goebbelsite juures kesklinnast eemal

schöneweides metsviinapuuga

kaetud villa teisel korrusel

selles mu mälu raamatu kohas

millest eespool ei leidu just palju

lugemist seisab pealkiri

incipit vita nova

ma kasvasin üles üksinda ja nii kaugele

kui ma mäletan vaevasid mind ikka

suguelusse puutuvad asjad

juba mitmendat päeva ei

lahkunud joseph maja

esimese korruse vannitoast

Sellega kontrasteerub tugevalt järgmine tsükkel täis tihedat kujund­likkust, ülipikki värsse ning tugeva semantilise laenguga sõnu. Seniste korduste kõrval võetakse siin kasutusele uusi, milleks on ohtrad algriimid, alliteratsioon ja assonants: „tursunud pursuid saturnus”, „olesklevat ollust”, „riibub rämpsu rehaga”, „sõudel tõusid” (lk 71).

Kordustega kerkivad esile tsüklite motiivistikud ja meeleolud, nt esimest osa toonib melanhoolia ja valu, teist õitseng ja lõõm, neljandas osas korduvad meelelised aistingud, viimases eksistentsiaalsed teemad.

Sama ohtralt ja sarnasel moel kui intratekstuaalseid kordusi kasutatakse intertekstuaalseid kordusi, nii (näiliselt) sõnasõnalisi kui ka mitmelaadseid teisendusi. Rohkete tsitaatide ja parafraaside tõttu ongi Haljaku sonetiraamatut nimetatud mõnevõrra masinlikuks, „lõika-kleebi-muunda-mee­todil” koosta­tud teoseks ja võrreldud Märt Väljataga Raymond Queneau eeskujul loodud sonetimasinaga.(4) Eesti sonetiloos leidub ka täielikult tsitaatidest koostatud teoseid: Kivisildniku puhtvormiliste reeglite abil regivärssidest komponeeritud sonetipärjad „Osmi haigusest” ja „Igas pisipeos kanarbik”.(5) Kui aga Väljataga ja Kivisildniku teoseid võib eelkõige pidada postmodernistlikeks sonetivormi enda dekonstruktsioonideks, siis Haljaku poeem sonettides kasutab intertekste ja allusioone teisel moel. Võti antakse juba avaluuletuses: „nüüd sina selles tekstis otsid hääli ära otsi” (lk 11). „Verlaine’i revolvris” on tsitaadid ja kordused isiklikult läbi tunnetatud ning saanud seega teose isikupärase ja iselaadse luulehääle omaks. Nagu autor ise on kirjeldanud: „See võib olla mõni fraas, pealtkuuldud lausekatke või tsitaat, mis hakkab hargnema ja kasvama ja peegeldusi leidma. Ja niiviisi ehk mõnikordki peegeldama midagi isekogetut või -tuntut – miskit afektset. Isikulise ja ebaisikulise piir on tihti – hõre.”(6) Väljavõtteid teistest tekstidest on kasutatud nagu väljavõtteid igasugu­sest sõnakasutusest, tsitaat ei erine käibefraasist, ilukirjandusteoste katked kuuluvad leksikasse sama loomulikult kui idioomid ja sõnad üldse. Ning nagu ei ole luules võimalik isegi sõnasõnalise korduse korral semantiline kordus, nii on see võimatu tsitaati kasutades. Võib-olla just sellele võimatusele juhib tähelepanu võte, mida autor kasutab motodes. Need on ainsad kohad, kus tsitaadid on tähistatud jutumärkide ja autori nimega, ometi on need tegelikult pseudotsitaadid. Näiteks esimese osa moto parafraseerib Lev Tolstoi „Anna Karenina” avalauset, asendades sõna „perekond”: „Kõik õnnetud traumad on ühesugused, kõik õnnelikud traumad on teistsugused” (lk 9).

Ilmar Laaban on Henri Michaux’le tuginedes selgitanud sürrealistlikku kunstiteost aja kaudu. Jälgides inimteadvuse kulgu lühikeste ajavahemike, näiteks sekundi murdosade vältel, ei saa eristada normaalset ja haiget psüühikat: „Kõikvõimalikud hullused ja võimatused võivad meil kümnendiku sekundi vältel peast läbi sähvatada. Normaalset psüühikat iseloomustab, et need impulsid kõik tasakaalustatakse. Luule on just selline, mis võtab need sähvatused luubi alla ja suurendab, võimendab neid.”(7) Haljak on neist sähvatustest loonud läbikasvanud koega, retooriliselt rikkaliku realismiülese teose, mis ei ole üksnes murdosa kestvaid tunnetusi väljendav seisundiluule, vaid sisaldab ka sotsiaalset ja eksistentsiaalset mõõdet. On märkimisväärne, et Haljaku sonettides on värsside, stroofide, luuletuste ja tsüklite sidumisel kasutatud peaaegu kõiki korduse liike, välja arvatud kahte traditsioonilise soneti peamist vormitunnust, lõpp­riimi ja regulaarset värsimõõtu. Kuid sonett on võetud omaks olemuslikumal tasandil, mille moodustavad ülesehitus ja kõlamustrid, ning võib isegi öelda, et süvatasandil on tegu soneti­pärjaga. Kokku moodustub omanäolise ülesehitusega, aga peaaegu narratiivne lugu, mida saadavad äng ja ülevus, joobumine ja ihad, minnalaskmise ilu ning mille tähendust eri tasandi kordused aina teisendavad ja nihestavad. Lõputsükkel „Tegelik elu” toob leppimise: „niisama kaunis kui ideaal jah elu on küllalt pikk et võida tunda / ­kapitapilalalistlikust / ühiskonnast / mõnu” (lk 91). Samas muundub seegi leppimine järjekordsete korduste kaudu – sõnasisese reduplikatsiooniga – lalinaks („kapi-tapi” ja „la-la”).

Üle aja tekkis mulluste luulepreemiate jagamise järel äge diskussioon: mis on hea luule? Kas luulepreemia läks õigesse kohta?(8) Tuleksin tagasi Laabani juurde, kes on nimetanud oma lemmikuna kolme tabu teooriat, mille järgi kunstiteos peab murdma ühe üldinimliku, ühe antud ühiskonna ja ühe luuletaja isikliku tabu.(9) Kuid kas selline teos võiks saada preemia? Igasugune tabude murdmine ärritab. Kirjandus­žüriid toimivad enamasti demokraatlikul põhimõttel. Ühele meeldiv ärritus võib teisele olla ülimalt vastumeelne, nii jäävad sageli ärritavamad teosed kõrvale ja preemia saavad nn kompromisskandidaadid. See ei tähenda, et võita ei võiks hea või isegi aasta parim teos, aga ta peab (peaaegu) kõigile žüriiliikmeile meeldima. Parafraseerides omakorda Lev Tolstoid: kõik halvad luulekogud on ühesugused, kõik head on teistsugused. Kristjan Haljaku „Verlaine’i revolver” on kahtlemata üks viimase aja kõige teistsugusemaid luuleraamatuid. Luule huvitavam osa on alati tegelenud ühtlasi selle ümberdefineerimisega, uute alade mitte ainult vallutamise, vaid ka leiutamisega. Haljaku „Verlaine’i revolver” demonstreerib soneti ja luule võimalusi nii, nagu seda eesti kirjanduses enne ei ole tehtud.