„Oma lausete täpset sidumist pole ta endale mureks võtnud”

Aastal 1732 avaldas Anton Thor Helle eesti keele grammatika ülevaates arvamust, et „Selles keeles pole palju sõnu, millega talupoeg oma lauseid ühendaks” (Helle 2006: B60a–B61a). Ligi pool sajandit hiljem ilmunud keeleõppe käsiraamatus jagas Helle arvamust sidendite kohta ka August Wilhelm Hupel: „[---] pandagu tähele, et eestlastel on neid [konjunktsioone] üldse vähe. Oma lausete täpset sidumist pole ta endale mureks võtnud” (Hupel 1780: 84 – tõlge Annika Viht).

Tänapäevane eesti keele grammatika tunneb seevastu paljusid sidendeid, mille hulka kuuluvad ka selles artiklis käsitletavad väga eripalgelisi seoseid, sh mööndust, otstarvet, põhjust, täpsustust, väljendada võimaldavad komplekssed interrogatiiv-relatiivadverbid (ehk liitsed küsivad-siduvad asemäärsõnad, edaspidi relatiivadverbid). Relatiivadverbid on moodustunud kas pronoomeni (mis) või proadverbi (kus) ja adpositsiooni liitumise teel, saades muu hulgas sellised sõnad nagu misjaoks, misjuures, misjärel, misläbi, mispeale, mispoolest, mispuhul, mispärast, mistarvis, mistõttu, kusjuures, kuspool. Tegemist on sõnamoodustusega, mis ei vasta eesti keele tavareeglitele; küll aga leiab sellise vormimoodustuse eeskujusid indoeuroopa keeltest, eelkõige saksa keelest.

Eesti keele grammatika kirjelduste järgi kasutatakse relatiivadverbe küsimarkeri (näide 1) ning ka subordinatiivse ehk alistava sidendi funktsioonis (Metslang 2017: 525; Erelt 2017b: 738), kusjuures alistussidendina võivad need siduda komplementlauset (näide 2), lisaks nimisõna (näide 3) või pealauset tervikuna laiendavat relatiivlauset (näide 4). Peale selle on uusimas „Eesti keele süntaksis” (Erelt 2017a: 65; Hennoste 2017: 485–486; Erelt 2017b: 652–653) leitud, et sõna kusjuures funktsioneerib mõnel juhul rindlauseid ühendava konnektiivina (näide 5). Kirjakeelekorpuse materjal on näidanud veel, et paljud relatiivadverbid alustavad kõrval- või osalause asemel koguni iseseisvat lauset (näide 6), mil nad liigituvad diskursusepartikliteks ehk lause põhisisust väljaspool seisvateks keelenditeks, mille ülesandeks on seostada sellele eelnevat või järgnevat konteksti.

(1) Mispärast oli ta jäänud ajast üle nagu mõni täisküps sügisjoonik, keda hallatuuledki uibust alla ei saa? (1990 ILU)

(2) „Ei tea, misjaoks ainult sinust?” (1990 ILU)

(3) Linnas on ka kaks raskematsorti tõbe, misläbi elanike arv konstantsest kiiremini vähenema kipub. (1990 ILU)

(4) [---] ta pööras pea paremale ning pilk peatus sealsamas kõrval oleval jäätise- ning suitsukioskil, mispeale tal üks erutav mõte tekkis. (1990 ILU)

(5) Nii palju küsimusi ja ei ühtegi vastust, kusjuures sekundid aina langesid nagu varisevad kivid lossimüürist. (1990 ILU)

(6) Ta lihtsalt ei tea, nagu tegelikult ju minagi ei tea. Midagi. Mistõttu võtab mu väsinud sõjamehekeha üle võimust magus rammestus. (1990 ILU)

Artikkel kirjeldab nende struktuuri poolest eesti keeles erandlike, funktsioonilt vägagi mitmekesiste relatiivadverbide kujunemislugu kirjakeele materjali põhjal, peamiselt sõna mispärast näitel. Vastust otsitakse küsimusele, kuidas relatiivadverbid eesti keelde jõudsid: kas nende ajaloolises kasutusdünaamikas väljendub astmeline grammatiseerumisprotsess või nähtub selles hoopis sundgrammatiseerumisele (nähtuse esmase uurija Nicole Nau (1995: 121–122) järgi sks Zwangsgrammatikalisierung) iseloomulikku; olulise osana on vaatluse all tegurid, mis võisid mõjutada uuritavate sõnade kasutust XVI kuni XX sajandi kirjakeeles.

Loomuliku grammatiseerumise puhul on tegemist tuntud protsessiga, kus keelendi kasutuses leiavad aset järkjärgulised tähendusnihked leksikaalsest grammatilisemaks ja/või konkreetsest abstraktsemaks (Heine jt 1991: 40), mis omakorda võivad viia keelendi funktsiooni teisenemiseni ümbertõlgendamise ehk reanalüüsi tõttu (Hopper, Traugott 2003: 39); sundgrammatiseerumise protsessis võetakse muust keelest üle juba grammatiseerunud keelend, kopeerides selle struktuuri (foneetiline kuju pärineb küll oma keelematerjalist) ja võttes koguni üle selle funktsioonid – tulemuseks on valmiskujul keelend, mille varasemad arengustaadiumid jäljendavas keeles sugugi ei kajastu (Metslang 2016: 281–282).

Artiklis käsitletav sõna mispärast näitlikustab üht relatiivadverbide mitmest eriilmelisest arenguloo tüübist, esindades vanimat relatiivadverbi, mille esimesed kasutuskorrad leiab eesti kirjakeelest juba selle kujunemise algusajas, XVI–XVII sajandi korpuses kogu eespool nimetatud funktsioonide spektriga alates küsisõnast kuni partiklini.

Artikli aluseks olevates uurimustes (Pärt 2014, 2018) on kasutatud eri korpuste materjale XVI sajandist kuni XXI sajandini. Tekstid XVI–XIX sajandist on uurimusse võetud Tartu Ülikooli „Vana kirjakeele korpusest” (VAKK); 1890. kuni 1990. aastate materjali allikaks on „Eesti kirjakeele korpus 1890–1990”, mis jaguneb ilu- ja ajakirjandustekstideks, millele on viidatud vastavalt lühenditega ILU ja AJA ning teksti kümnendit märkiva aastaarvuga.

Relatiivadverbide struktuurist

Nagu eespool mainitud, ei järgi relatiivadverbide struktuur eesti keele sõnamoodustuse reeglit: selle kohaselt kirjutataks küsiv-siduv asesõna ja kaassõna teineteisest lahku ning seejuures nõuaks kaassõna küsivalt-siduvalt asesõnalt kindlat käändevormi, milleks tavapäraselt on genitiiv, näiteks misjärel ~ mille järel, mispeale ~ mille peale, mistõttu ~ mille tõttu jne. Uuritud keelematerjal näitab, et eesti keelele omasemad vormid (nt mille pärast, mille tõttu) kerkisid kirjakeeles esile alles perioodil (Pärt 2018: 62), mil eesti keelekorraldusega hakkasid tegelema eesti soost kirjamehed – XIX sajandi teisel poolel (vt Laane­kask 2004: 38–39).

Nimetavalise liitumise erandlikkust meie keelemaastikul kinnitab näiteks asjaolu, et sarnast liitvormilist küsivate-siduvate asemäärsõnade struktuuri ei kohta sugulaskeeles, soome keeles, kuid küllaltki levinud on see mitmes indoeuroopa keeles (nt kusjuures – vene причем, saksa wobei, inglise whereas) (Metslang 2009: 63). Nimetatud asjaolu annab alust oletusele, et need keelendid võivad olla eesti keelde jõudnud sundgrammatiseerumise teel. Oletust toetab ka ajalooline väga tihe kontakt saksa keelega, milles küsisõna wo ja kaassõna kombinatsioone leidub märkimisväärsel hulgal (Cysouw 2004: 5), sh saab tuua tähenduselt lähedaste vastetenanäiteks sellised sõnad nagu wobei ’kusjuures’, worüber ’misüle’, wofür ’misjaoks’.

Funktsioonid küsilausest partiklini

Kui võrrelda eesti (autori näitelaused 7b–10b) ja saksa keele (näitelaused 7a–10a saksa keele grammatikast Duden 2009, autori tõlge) relatiivadverbide funktsioone vastavate keelte grammatikate põhjal, on selgelt näha, et üles­anded, mida relatiivadverbid lauses täidavad, kattuvad suurel määral. Relatiiv­adverbid võivad mõlemas keeles:

• alustada eriküsilauset (Duden 2009: 578; Metslang 2017: 518, 525)

(7a) Worauf freut sie sich? ’Mille üle ta rõõmustab?’

(7b) Mistarvis sul seda vaja on?

• alustada eriküsilausekujulist komplementlauset (Duden 2009: 578; Erelt 2017b: 682–683)

(8a) Man weißt nicht, wogegen sie eigentlich ist. ’Ei tea, mille vastu ta õigupoolest on.’

(8b) Ma tean nüüd, misüle nad vaidlesid.

• siduda substantiivi(fraasi) laiendavat relatiivlauset pealausega (Duden 2009: 578; Erelt 2017b: 738)

(9a) Sie besteht auf einer Entschädigung, worauf sie eigentlich keinen Anspruch hat. ’Ta nõuab hüvitist, milleks tal õigust pole.’

(9b) Ostsin endale vestmiku, misläbi sain selgeks itaalia keele.

• siduda kogu pealauset laiendavat relatiivlauset (Duden 2009: 1037; Erelt 2017b: 749)

(10a) In der Klasse fehlen hundert Euro, worüber wir morgen noch reden müssen. ’Klassil puudub veel sada eurot, millest me peame homme veel rääkima.’

(10b) Küpsetasin suure koogi, misjuures ei kasutanud ühtki muna.

Eesti ja saksa keeles erineb relatiivlause sõnajärg: saksa keeles kehtib sõnajärjereegel, mis nõuab kõrvallause verbi pöördelise vormi paigutamist lause lõppu (Pasch jt 2003: 9, 418, 422), eesti keeles seevastu on sõnajärg ka kõrvallauses vabam (näitelaused 9a, 9b ja 10a, 10b; verbid relatiivlauses esile toodud kursiiviga). Sellest tulenevalt on kogu pealauset laiendav relatiivlause (näited 10a, 10b) saksa keeles markeeritult subordinatiivne, eesti keeles, kus alistuvust ei märgi ka sõnajärg, võib see teatud juhtudel saavutada suurema iseseisvuse, kuna just kogu pealauset laiendav relatiivlause meenutab mitmeti sõltumatumat rindosalauset. Tüüpilisest kõrvallausest eristab kogu pea­lauset laiendavat relatiivlauset süntaktiliselt asjaolu, et relatiivadverb ei kuulu selle lauseliikmelisse koosseisu; semantiliselt on tegemist mitterestriktiivse relatiiv­lausega, mis vastupidiselt restriktiivsele, tüüpilisele relatiiv­lausele, ei klassifitseeri ega identifitseeri põhisõna, vaid lisab või väidab midagi, moodustamata põhjaga ühtset tervikut – seetõttu saab selle asendada ka omaette lausega (Erelt 2017b: 742). Sõltumatute osalausete korral funktsioneerib relatiivadverb nende piiril juba kui konnektiivlaiend.

Lisaks nimetatud funktsioonidele on Helle Metslang, Külli Habicht ja Karl Pajusalu (2014: 156) täheldanud koordinatiivseid partikleid käsitlevas artiklis, et relatiivadverbi kusjuures kohtab viimaste aastakümnete uudisgruppide, foorumite ja jututubade materjali sisaldavas uue meedia korpuses ka lause alguses (VP, vasak perifeeria) või lõpus (PP, parem perifeeria) paikneva diskursusepartiklina, kus sel on teksti organiseeriv, lausetevahelist seost vormistav funktsioon. Esimesel juhul täidab sõna kusjuures talle eelneva, teisel juhul talle järgneva kontekstiga seostavat rolli.

Eesti kirjakeele korpusepõhine uurimus (Pärt 2014) kinnitas seda tähele­panekut ning leidis, et XX sajandi lõpukümnendil esinesid relatiivadverbid kusjuures (näide 11), mispeale (näide 12), mispärast (näide 13) ja mistõttu (näide 14) partiklina ka normeeritud kirjakeeles (Pärt 2018).

(11) Ta oli noore naise elu endale keelanud – justkui teadmatagi, et seda teeb; tal lihtsalt polnud vajadustki olla noor naine: talle aitas, et oli inimene, populaarse teleseriaali autor kusjuures. – PP (1990 ILU)

(12) Nii ta ütleski. Hiljem. Mispeale palusin vabandust. – VP (1990 ILU)

(13) Et see võiks umbes nii olla nagu inimese fotoga, millesse jääb püsima osa inimese olemusest või hingest. Mispärast siis muidu primitiivsed ja ka tugevate paganlike traditsioonidega rahvad ei salli pildistamist [---] – VP (1990 ILU)

(14) Eestlasel libiseb ju nii kergesti üle huulte: „Ja prišol s Tartu.” Tavaliselt hakkavad venelased taoliste eksimuste peale naerma. Mistõttu pean paremaks transpordiprobleeme naaberrahva kuuldes mitte arutada. – VP (1990 ILU)

Seega, vastamaks täpsemalt küsimusele, kuidas ja millal on relatiivadverbid eesti keelde jõudnud ning oma funktsioonid ja struktuuri omandanud, peab kaaluma kaht võimalikku kujunemisteed: üht, mis lähtub keelendite universaalsest grammatiseerumisprotsessist, milles lingvistilised elemendid muutuvad reeglipäraselt leksikaalsemast ja tähenduse poolest läbipaistva(ma)st järjest grammatilisemaks ja abstraktsemaks (Heine, Kuteva 2007: 32–33), ning teist, mis räägib keelendite sundgrammatiseerumisest.

Loomulik keelesisene grammatiseerumine

Liitsete ehk komplekssete küsiv-siduvate sõnade küsimarkerist sidendiks grammatiseerumise kohta seni teadaolevalt kirjutatud ei ole, kuid oletada võib lihtkeelenditega sarnast kujunemiskäiku. Ladina keele materjali põhjal on lihtkeelendite grammatiseerumist täheldanud ning selle kohta grammatiseerumisahela koostanud Bernd Heine ja Tania Kuteva (2006: 209–210, 232). Nende sõnul võis funktsioonimuutusteni viia suhtluse käigus toimiv strateegia, kus juba olemasolevad keelendid rakendati uutesse funktsioonidesse, nt hakati küsimarkereid kasutama kõrvallause alistusmarkerina (Heine, Kuteva 2007: 32, 210). Heine ja Kuteva grammatiseerumisahelale (2006) toetudes on Mati Erelt (2017b: 683) esitanud ka eesti keele küsivate-siduvate lihtsõnade võimaliku arengutee, mille kohaselt need võisid omandada eri funktsioone alltoodud järjekorras:

• üksnes küsimarker (Kes tuli?);
• ka indefiniitse komplement- või adverbiaallause marker (Ma ei tea, kes tuli.);
• ka definiitse komplement- või adverbiaallause marker, mis oleks tõlgendatav samuti põhjata relatiivlause markeriks (Ma tean, kes tuli.);
• ka põhjaga relatiivlause marker (Kas sa tead seda naist, kes tuli.).

Nagu mitme relatiivadverbi kasutuses oli märgata, toimivad need ka lause alguses (kusjuures, mispeale, mispärast, mistõttu) või lõpus (kusjuures) paikneva diskursusepartiklina, kus nende peamine ülesanne esimesel juhul on siduda neile eelnevat, teisel juhul järgnevat konteksti. Sidendist partikliks kujunemise oletusliku grammatiseerumisahela on Metslang jt (2014: 152–154, 156) esitanud rinnastavatest konjunktsioonidest ning selle järgi jätkunuks küsivate-siduvate sõnade grammatiseerumine relatiivlause sidendist järgmiselt:

• kogu lauset laiendav sidend (vt näidet 4),
• ka rinnastusmarker (vt näidet 5),
• ka vasaku perifeeria (lause alguses paiknev) partikkel (vt näiteid 6, 12, 13 ja 14),
• ka parema perifeeria (lause lõpus paiknev) partikkel (vt näidet 11).

Selline kujunemistee väljendaks relatiivadverbide loomulikku grammatiseerumisahelat, mis on kujutatud joonisel 1.

J o o n i s 1. Küsimarkeri diskursusepartikliks grammatiseerumise loomulik ahel.

Sundgrammatiseerumine ja selle põhjuseid

Sundgrammatisatsioon tähistab nähtust, mille korral oma keeleainese (morfeemide, sõnade) baasil võetakse uue keelendi struktuur ja ka funktsioon täielikult teisest keelest üle juba grammatiseerunud keelendina. Seetõttu ei kajastu sihtkeelses materjalis kopeeritud keelendi grammatiseerumise varasemad staadiumid. (Nau 1995; Metslang 2016)

Sundgrammatisatsiooni varem käsitletud näideteks on muu hulgas määravate ja umbmääraste artiklite (see ja üks) jõudmine XVII ja XVIII sajandi eesti kirjakeelde kakskeelsete autorite keelekasutusest nende emakeele, saksa keele eeskujul: tõenäoliselt ei olnud artiklite kujunemise protsess eesti keeles sel ajal veel alata jõudnud. Samamoodi on saksa keele werden-konstruktsiooni mõjul XVII sajandil vanas kirjakeeles levinud olnud soome-ugri keeltele võõras tuleviku väljendamise moodus (abiverbi saama olevikuvormija põhiverbi ma‑tegevusnime abil, nt saab olema). (Metslang 2016: 282, 286–290)

Pika kirjatraditsiooniga keeltel on sageli välja kujunenud suur valik semantiliselt nüansirikkaid adverbiaalseid sidendeid, lühikese kirjaajalooga keeltel aga on selliseid märgatavalt vähem (Kortmann 1998: 523). Põhjuseks on kirjutajale/lugejale süvenemiseks kasutada olev suurem ajamaht; kõne­keeles seevastu eelistatakse lühemaid ja lihtsamaid semantilisi konstruktsioone (Maček 1987: 106; Fiorentino 2007: 266–271, 277). Mõneti võis selline olukord, kus pikema kujunemisloolise taustaga saksa kirjakeeles olid mitmekülgsed sidusühendid juba olemas, eesti alles arenevas kirjakeeles aga mitte, olla ka põhjuseks, miks sakslastest kirjameeste sõnavarasse ilmusid siin käsitletavad sidendkonstruktsioonid: tarvidus lausete või lauseosade seostamiseks, eriti originaaltekstilähedase tõlkestiili korral, oli aktuaalne, nagu artikli alguses esitatud tsitaadid ka toonitasid.

Eesti kirjakeelt, mis on valdavalt kujunenud siinsetel aladel kõneldud keelte põhjal, on suuresti mõjutanud ka varasemad indoeuroopa kirjakeeled, eriti aga on eesti kirjakeele arengut selle kujunemisperioodil, XVI–XIX sajandil, mõjutanud saksa keel. Alates XVI sajandist võib rääkida kirjakeele traditsiooni väljakujunemise algusest (ühelt poolt kantuna trükikunsti levikust ja teisalt luterlikust põhimõttest tuua jumalasõna rahvani tema emakeeles). Esialgu piirdus selle lugejas- ja kirjutajaskond suuremalt jaolt küll saksa vaimulikega. (Laanekask 2004: 15–17)

Saksa keelt kasutas isegi kuni üks kolmandik siinsest rahvastikust, põhiliselt kõneldi seda linnades ja ülemklassi hulgas (Ziegelmann, Winkler 2006: 45). Saksa keel seostus võimu, majandusedu, hariduse ja kultuuriga, samal ajal kui eesti keel jäi valdavalt talurahva keeleks. (Laanekask 2004: 15–17, 32–33) Kuigi tavapäraselt saavad uuendused alguse pigem suulisest keele­kasutusest ning alles seejärel võivad jõuda kirjakeelde, leidub siiski erandeid, näiteks olukorras, mil mudelkeel esineb kirjalike allikate kujul ja jäljendaval keelel oma kirjakeelt veel ei olegi. Tõlkimisel püütakse seejuures jääda truuks mudelkeele struktuurile. Tihtilugu kopeeritakse mudelkeelest ka teksti koherentsuse, seostatuse seisukohalt olulisi markereid. Jäljendamine on omakorda soodustatud olukorras, mil mudelkeelt esindab võimupositsioonil olev või arenenum ühiskond. (Heine, Kuteva 2005: 97, 250) Lisaks on kirjalik esitusviis ise prestiižne meedium, mida kasutatakse oluliste eluvaldkondade, näiteks hariduse, religiooni ja kirjanduse levitamisel – uuenduslikud keelendid võivad sel teel pareminigi mõjule pääseda (Metslang 2016: 293).

Grammatiseerumine on pankrooniline nähtus: see on jälgitav nii diakroonilises kui ka sünkroonilises plaanis (Metslang 2002: 166, 171). Kui sünkrooniliselt on praeguse aja keelekasutuses näha, et relatiivadverbid funktsioneerivad korraga nii küsisõna kui ka erisuguste sidenditena ning on kohati omandamas partikli funktsiooni, võib see esmalt viia järelduseni, et tegemist on keelenditele loomuliku astmelise arengu teel lisandunud funktsioonidega. Teise võimalusena, arvestades relatiivadverbide saksa keelele sarnanevat struktuuri, funktsioone ja kahe keele tihedat ajaloolist sidet, võib oletada ka sundgrammatiseerumist.

Oletusi saab kinnitada või ümber lükata relatiivadverbide diakrooniline uurimine ehk nende kasutusmustri jälgimine ajaloo jooksul, siinkohal täpsemalt olemasolevas dokumenteeritud kirjakeeles. Ajaloolise perspektiivi ja praegu keelekasutuses toimuva taustal on parem mõista relatiivadverbidega aset leidnud ning ka parasjagu toimuvaid muutusi.

Relatiivadverbide kasutusdünaamika XVI–XX sajandil

Vana kirjakeele korpuses leidub relatiivadverbide kasutusnäiteid alates XVI sajandist, sellesse perioodi jäävad ka sõna mispärast esmaesinemised. Uuritavaist korpustest on materjal kogutud lemma alusel, st näiteks kõik sõna mispärast erinevad kirjakujud (me perrast, mikspärast jt) on arvatud relatiiv­adverbi mispärast kasutusjuhtude hulka.

Vaadeldavad korpused on mahult erinevad (vt tabelit 1). Selleks et saavutada relatiivadverbide võrreldavus korpuste vahel, on sõna kasutussagedused esitatud normaliseerituna (Uiboaed 2013: 78) ehk siin läbivalt esinemis­korrana 100 000 sõna kohta. Näiteks sõnal mispärast leidub XVII sajandi korpuses 504 kasutusjuhtu, normaliseerimiseks korrutatakse kasutusjuhtude arvu ning korpuse kogumahu suhe 100 000-ga, seega

 

T a b e l 1.

Korpuste mahud sajandite kaupa

Sajand	Sõnade arv korpuses
XVI	2523
XVII	892 869
XVIII	654 790
XIX	1 101 442
XX	3 991 000

Korpustesse esitatud päringu vastusena saadud relatiivadverbid on funktsiooni alusel määratletud alljärgnevalt:

• interrogatiiv (int) – relatiivadverb alustab küsilauset;
• komplementlause sidend (kmp) – relatiivadverb seob kaudset küsilauset;
• substantiivi laiendava relatiivlause sidend (res) – relatiivadverb vormistab seose nimisõna(fraasi) ja seda laiendava relatiivlause vahel;
• verbi laiendava relatiivlause sidend (rev) – relatiivadverb vormistab seose tegusõna ja seda laiendava relatiivlause vahel;
• kogu lauset laiendava relatiivlause sidend (rel) – relatiivadverb täpsustab sidendina tervet talle eelnevat lauset, kusjuures talle järgnevas lauses paikneb tegusõna lause lõpus;
• konnektiivlaiend (kn) – relatiivadverb täpsustab sidendina tervet talle eelnevat lauset, kusjuures talle järgneva lause tegusõna ei paikne lause lõpus;
• diskursusepartikkel (dp) – relatiivadverb alustab lauset sellele eelnevat või järgnevat teksti siduva partiklina.

Tabelis 2 on sajandite kaupa esitatud relatiivadverbide kusjuures, misjaoks, misjuures, misjärel, misläbi, mismoodi, mispeale, mispidi, mispoolest, mispuhul, mispärast, mistarvis, mistõttu ja misüle funktsioonide kasutussagedus ja parempoolses veerus näidatud ka kõigi relatiivadverbide kasutussagedus 100 000 sõna kohta.

Nagu tabelist 2 näha, lisandus relatiivadverbile mispärast järgneval kahel sajandil, mil saksa keele mõju oli alles selgesti tuntav, kasutusnäiteid veel sõnadest misjärel, misläbi, mistarvis, misjuures, mispeale, misüle – loetletuist kõigil on saksa keeles küllaltki üksühene vaste olemas (resp. wonach, wodurch, wobei, worauf, worüber).

XIX–XX sajandi tekstidesse on ilmunud relatiivadverbid, millele saksa keeles sõnasõnalist vastet ei leidu: nendeks on näiteks sõnad mismoodi, mispoolest ja mispuhul. Sellest paistab, et pärast saksa keele mõju vähenemist sugenes eesti keelde sama konstruktsioonimalli alusel loodud, kuid otsese saksa­keelse sõna eeskujuta relatiivadverbe.

Oluline tähelepanek, mida esitatud andmestik veel võimaldab teha, puudutab kõnesolevate sõnade funktsioone: alates XVI sajandist on relatiivadverb mis­pärast kasutusel diskursusepartiklina, teiste relatiivadverbide esimesed kasutusjuhud hõlmavad samuti mitmesuguseid funktsioone alates küsi­markerist kuni diskursusepartiklini – sundgrammatiseerumist iseloomustab kasutustrend, milles puudub funktsioonide järkjärguline üleminek ning mille korral mõnel keelendil avaldub esimestes kasutusjuhtudes suurem osa funktsioonidest, kaasa arvatud grammatiseerumisprotsessi viimaste astmete funktsioonid.

Kõige mitmekülgsemaid funktsioone täidavad tabeli 2 andmetel põhjust väljendavad relatiivadverbid mispärast, misläbi, mistõttu, mispeale. Relatiiv­adverbid misjaoks, mistarvis ja mispoolest on kasutusel valdavalt küsi­markerina. Sõnad misjuures, kusjuures ja misjärel ei esinenud kordagi küsimarkerina, mis tähendab, et grammatiseerumisprotsessi esimesed astmed ei kajastu nende arenguloos sugugi, seejuures jäävad nende sõnade esmaesinemised saksa keele tugeva mõju perioodi – siingi on palju sundgrammatiseerumisele omast.

T a b e l 2.

Relatiivadverbide sagedus ja funktsioonid XVI–XX sajandi kirjakeele korpustes

Tabelist 2 joonistub välja ka tekstikorpuste vanima relatiivadverbi mis­pärast kasutusdünaamika: juba XVI sajandi korpuses esineb see nii diskursuse­partikli kui ka substantiivi(fraasi) laiendava relatiivlause sidendina; XVII sajandil leiab selle kõigis võimalikes funktsioonides; hilisematel perioodidel aga tõmbub sõna mispärast funktsioonide ring kokku, piirdudes peamiselt küsimarkeri rolliga. Teised põhjuslikkust väljendavad relatiiv­adverbid toimivad peamiselt sidendina kas relatiivlause või osalause alguses.

Järgnevalt vaadeldakse lähemalt sajandite kaupa vanima põhjusseost vormistava relatiivadverbi mispärast kasutusdünaamikat, milles mängis olulist rolli arvatavasti sundgrammatiseerumine, edasises kujunemises aga muutusid oluliseks juba kultuuripõhised (nt tekstiliikide omapärast lähtuvad) ja keele­sisesed protsessid ning tegurid.

Relatiivadverbi mispärast kasutusdünaamika

XVI sajand

Suuremalt jaolt koosneb XVI sajandi säilinud tekstide korpus tarbe- ja vaimulikust kirjandusest, misjuures korpuse maht on suhteliselt väike (2523 sõnet, vrd korpuste mahtusid tabelis 1): eestikeelne kirjasõna astus tollal esimesi samme ning suur osa allikaid on hävinud või kadunud (täielikku ülevaadet olemasolev materjal perioodi kohta seetõttu ei anna).

Sõna mispärast esines tekstides sagedusega 198,18 korda 100 000 sõna kohta; esinemisjuhte oli korpuses kokku viis: neljal juhul funktsioneeris sõna mispärast diskursusepartiklina, ühel juhul sidendina (funktsioonide sagedused tabelis 2). Vanimad neli ülestähendust partikli funktsioonis leiduvad Wanradti-Koelli (1535) katekismuses (näide 15).

(15) Pane [s]yen hee[s]ty techtel / piddap se üx ello olema ninck egkewe / syes eb pidda kyndlest surm / köhenret / ninck porkwhawd enemb yelles / eranesz / keick möeda / olema / M[yn]ckperest kos eb olecksis se egk[e]we / wöyx se ynymyne o[m]ah[e]nd sen othsan / Nynck si[n][per]ast sen wylletzussen peres[t] [k]arthada / Wayd eth se nüedt üxello nynck ygkewe on pidda[p] ­_­ayma_ walmis / rahwa / röem / sö[pr]us / armu seel olema / sest syna / Ech Engel / ech Jumal ysse / eb pidda ygkenes wöyma _wessuds_ wessi[n]uth sada / Sze [a]ntkuthmeyle Jumal / Amen / (VAKK, Koell, 1535, 4)

’Pane siin hästi tähele, see peab üks ja igavene elu olema, siis ei peata surm, kõhnret ja põrguhaud midagi – kõik see on möödas. Mispärast, kui see ei oleks igavene, võiks inimene oma otsa ning viletsuse pärast karta, aga et see on üks ja igavene elu peab rahva seas aina rõõmu, sõprust ja armastust olema, millest ei sina ega ingel ega jumal ise ei pea iial võima väsida. Seda andku meile jumal. Aamen.’

Näitelauses loob sõna mispärast tagasiulatuvalt seose eelneva lause osaga (kursiivis). Sealjuures alustab relatiivadverb diskursusepartiklina ise põhjendavat uut lauset ning kannab siin tähendust ’sest/kuna’, märgatavalt abstraktsemat kui selle sõna otsene tähendus ’mille pärast’.

Partiklifunktsioonis keelenäidetes, mis pärinevad Wanradti-Koelli katekismusest, on kirjakeelele tunnuslikud äärmiselt pikad liitlaused. Uuritavast materjalist selgub, et alates esmailmumisest avaldub relatiivadverbil neid pikki lause­osi ühendava diskursusepartikli funktsioon – loomuliku grammatiseerumisahela üks viimastest astmetest – ning tuntavalt abstraktsem tähendus, mis osutab justkui pikka aega grammatiseerunud keelendile.

Sajandi lõpus, ligikaudu 1600. aasta paiku kasutatakse sõna mispärast kohtuvandes, milles see funktsioneerib substantiivifraasi (kursiivis) laiendava relatiivlause sidendina (näide 16).

(16) Minna N N. Wannun münno Jum~ala ees, eht minna se asja sees, me perrast münnul nüht sahp küßitut sahma, se selgke n. puchta tößidusse kellekil hehx eck kahjux, welja reckima tahhan ninck kahjolickul kombel keddakit sallaja piddama tahhan, ni wißist kudt Jum~al ninck tem~a kallis Evangelium mind peap awwitama! (VAKK, kohtuvanne, 1600, 1)

’Mina, N N. vannun oma Jumala ees, et mina selles asjas, mispärast / mille pärast / mille kohta / mille järele minult küsitakse, selge ja puhta tõe kellegi heaks või kahjuks tahan välja rääkida ning mitte kedagi kahjulikul kombel salajas pidada, nii kindlalt kui Jumal ning tema kallis Evangeelium mind peavad aitama!’

Eestikeelsele väljendusele esitati sel perioodil esiteks kirjasõna tekkega, teiseks vaimuliku registri eripäraga uued nõudmised: tegemist oli varasemast – suulisest ja argisest – suuresti erineva keelekasutusega. Kirjakeelele sobivad väljendusvahendid, mis mitu sajandit kirjameeste emakeeles, saksa ­keeles kujunenud olid, polnud eesti keeles jõudnud välja areneda. Sõna ­mispärast võib olla keelend, mille struktuur ja funktsioon põhines saksa eeskujul.

XVII sajand

Võrreldes eelneva sajandiga on XVII sajandi korpuse maht märkimisväärselt suurem ja täielikum, andes seeläbi parema ettekujutuse relatiivadverbide kasutusest. Materjali põhiosa moodustab endiselt vaimulik, peamiselt tõlkeline kirjandus.

Materjalis leidus sõna mispärast 504 korral, mis vastavalt korpuse mahule annab sageduseks ligikaudu 56 kasutusjuhtu 100 000 sõna kohta, st sagedus on suurem kõigist järgnevatest perioodidest (vrd tabel 2). Kasutussageduse poolest teistest ees asetsevad diskursusepartikli (140 kasutusjuhtu; sagedus 15,68) ja küsisõna (126 kasutusjuhtu; sagedus 14,11) funktsioonid; sage on ka kogu lauset laiendava relatiivlause sidendi (102 kasutusjuhtu; sagedus 11,42) ja konnektiivlaiendi funktsioon (94 kasutusjuhtu; sagedus 10,53); kõige harvemini esineb sõna mispärast sellel perioodil substantiivi laiendava relatiivlause sidendi (27 kasutusjuhtu; sagedus 3,02) ja komplementlause sidendi (15 kasutusjuhtu; sagedus 1,68) rollis.

Põhiosa sõna mispärast kasutuskordadest on leitavad Mülleri ja Stahli teostest; lisaks esineb see Rossihniuse, Blume ja umbes 1625. aastasse dateeritud Turu käsikirjas. Tabelisse 3 on kantud relatiivadverbi mispärast esinemised funktsiooni alusel jaotatuna, alustades nimetatud allikatest ajaliselt varaseimast.

T a b e l 3.

Relatiivadverbi mispärast kasutuskordade arv eri funktsioonides XVII sajandi autorite ja teoste lõikes

Funktsioonid	Müller	Turu	Rossih-nius	Stahl					Blume	Kokku
	1600– 1606	1625	1632	1632	1637	1638	1641	1649	1662, 1667
int	32	–	15	3	6	21	32	9	8	126
kmp	12	–	–	–	–	2	1	–	–	15
res	22	–	1	–	–	1	2	1	–	27
rel	2	–	–	1	3	3	63	21	1	94
kn	88	3	–	–	–	–	6	5	–	102
dp	124	4	–	–	–	–	7	5	–	140
Kokku	280	7	16	4	9	27	111	41	9	504

Tabel 3 toob välja, et kuigi relatiivadverbi mispärast diskursusepartiklina (näide 17) esinemiste arv on suur, kasutab seda oma teostes peamiselt Müller, harvem Stahl 1641. aastal ilmunud teose „Leyen Spiegel” esimeses ja 1649. aastal ilmunud teises osas ning esineb diskursusepartiklina ka Turu käsi­kirjas.

(17) Neliatzet teutab tæma hüide kaas, ninck iettab needt Rickat tuchiax. Minckprast ke nüit sensinatze Lapsukeße oma röhmux tahab piddada, se piddab waÿne ollema, ninck eb mittekit iße heñesest piddama. (VAKK, Müller, 1600, 6–7)

’Näljased täidab tema rikkusega ning jätab rikkad tühjaks. Mispärast/Sest kes nüüd sellesinase lapsukese oma rõõmuks tahab pidada, see peab vaene olema ning ei miskit iseendast pidama.’

Sõna mispärast funktsioonide suur variatiivsus kajastub peamiselt kahe autori – Mülleri ja Stahli – tekstides; Blume ja Rossihnius paigutavad sõna mispärast eelkõige küsimarkeri rolli (näide 18), sidendina tarvitavad nimetatud autorid seda harva.

(18) Ninck temma ema laus temma wasto: Minnu poick, minckperrast ollet sinna meile sedda tennut? (VAKK, Rossihnius, 1632, 85)

’Ning tema ema vastas talle: „Minu poeg, mispärast oled sina meile seda teinud?’

Väljajoonistunud kasutusprofiil võib tuleneda tekstiliigi omapärast. Nimelt on Stahli kirjatööd, „Leyen Spiegeli” kaks osa, jutluseraamatud, sama kehtib Mülleri tekstide ja säilinud osas Turu käsikirja kohta. Võib oletada, et jutluste ja palvete õpetlikule-suunitlevale laadile iseloomulik mõttekäikude seostamise ja põhjusseoste vormistamise suurem vajadus tingis diskursusi ühendava partikli kasutuse ning eeskujude teel võis olla just partiklit mis­pärast kasutav kõne/kiri jutluste stiilina levinud. Eelmise sajandi juures analüüsitud Wanradti-Koelli tekstidega samaväärselt kasutatakse ka neis äärmiselt pikki lauseid.

Sõnale mispärast põhiliselt küsimarkeri funktsiooni andnud Rossihniuse ja Blume teosed koosnevad nn katekismuseküsimustest ja nende selgepiirilistest vastustest: sidesõnade tarvidus on neis küsimarkerite, lausete lühiduse ja selgepiirilisuse pärast väiksem.

Tabelist 2 nähtub veel, et Mülleri ja Stahli relatiivadverbi mispärast sidendina kasutamises ilmneb erinev sõnajärje-eelistus: Müller kasutab peamiselt iseseisvale lausele omast sõnajärge, milles sõna mispärast on analüüsitav konnektiivlaiendiks (näide 19), aga Stahl paigutab tegusõna viimasele kohale, markeerides alistust ja liigitades relatiivadverbi mispärast kogu lauset laiendava kõrvallause sidendiks (näide 20).

(19) Keick se Ilma hüÿs, mea meil eales on, eb awita mitte sen Surma wasta, moito næmat tegkewat meit enamb kurbax, kudt röimsax, minckprast meddi süddamet lotwat sensinatze ilma talluße huide peele ia meddi südda teeb haÿke, et tæma sesinatze ello raha, hüÿs, abbÿ Naÿne, Lapset, Söbbrat ninck suhre auwo piddab perra ninck seÿe iethma. (VAKK, Müller, 1601, 35)

’Kõik see ilma rikkus, mis meil eales on, ei aita selle surma vastu, muidu teevad need meid enam kurvaks kui rõõmsaks, mispärast/sest meie südamed loodavad sellesinase maa rikkuse peale ja meie süda teeb haiget, et tema sellesinase elu raha, rikkuse, abielunaise, lapsed, sõbrad ning suure au peab järele ning siia jätma.’

(20) Mea meile se körgke Jum~al / se pöha risti ladwas teninut on / sedda jaggap meile se pöha waim / minckperrast temma meije oppija on. Was vns die Göttlich Majestat / am H. Creutz erworben hat / das theilet auß der heilige Geist / darumb er vnser Lehrer heist. (VAKK, Stahl, 1637, 43)

’Mis meile see kõrge Jumal selle püha risti ladvas teeninud on, seda jagab meile see püha vaim, mispärast/sest tema meie õpetaja on.’

Saksakeelsed paralleeltekstid, mida on näha Stahli (näide 20), osaliselt Blume ja Rossihniuse töödes, annavad ettekujutuse sellest, kui rikkalik valik seesuguseid põhjusseoseid osutavaid sidendeid leidus. Sidendina toimiva sõna mispärast tõlkevasteks saadaolevates saksakeelsetes lähtetekstides olid järeldavad-põhjendavad konnektiivadverbid darum(b), deßhalben, daher(o), dannenhero, derohalben (need kõik küll sõltuvad kontekstist, kuid on üldiselt sünonüümsed, eesti keeles ’seepärast’), wozu ’misjuures, mispärast, misjaoks jne’, dazu ’seejaoks’, danach ’seejärel’, darüber ’seepeale’.

XVIII sajand

XVIII sajandi korpuses on trükiste arv kasvanud ning vaimuliku registri (põhiosas piiblitõlked) kõrval figureerib ka ilmalik register (peamiselt moraliseeriva sisuga ilukirjandus). Tõlke lähtekeeleks on endiselt suuremalt jaolt saksa keel.

Vaadeldavais tekstides taandus ka relatiivadverbi mispärast funktsioonide hulk. Nende seas prevaleeris küsimarkeri funktsioon (näide 21) 114 kasutusjuhuga (sagedus 17,41 korda 100 000 sõna kohta). Oluliselt harvem, 14 juhul (sagedusega 2,14) juhatas sõna mispärast sisse kaudküsimuse (näide 22). Seitsmel korral (sagedus 1,07) esines sõna mispärast nimisõna laiendava kõrvallause sidendina (näide 23).

Relatiivadverbi mispärast kasutuskordi on korpuses 135 (sagedusega 20,62 korda 100 000 sõna kohta), st selle kasutus on võrreldes eelmise sajandiga märkimisväärselt vähenenud.

(21) Mikspärrast? Sest et nemmad Öigust ep olle noudnud Ussu läbbi / waid Käsko Teggude läbbi / sest nemmad on ennast toukand wastotoukamisse Kiwwe wasto. (VAKK, UT, 1715, 272)

(22) [VI] 3. Ja nemmad ütlesid: Kui teie tahhate Jsraeli Jummala laekast ärraläkkitada, siis ärge läkkitage sedda tühjalt, sest teie peate töeste temmale ühhe sü-ohwri tassuma; siis sate teie terweks ja teile saab teäta, mispärrast temma kässi teist ärra ei lahku. (VAKK, Piibel, 1739, 291)

(23) Ma arwan, et se on kül se surem sü, mispärrast rahwas Jummala sanna luggemissest kasso ei sa, et nemmad ka sedda ei ussu, ei wotta egga tahha uskuda. (VAKK, Jutud, 1740, 5)

Et sõna mispärast roll sidendina on sellisel määral kahanenud, võib osaliselt olla tingitud tavalugejale suunatud kirjutuslaadist, mis kasutas lühemaid ja lihtsamaid lauseid, milles sellisel hulgal koherentsusmarkereid tarvis ei olnud. Sajandi lõpus vähenes relatiivadverbi mispärast kasutus ka üleüldiselt: 128 esinemiskorda (sagedus 19,55) pärineb sajandi esimese poole tekstidest ja vaid 8 (sagedus 1,22) on dateeritavad sajandi teise poolde. XVIII sajandi korpuses kohtab uudsena küsisõna miks kasutust, mis mõneti võis mõjutada paralleelvormina sõna mispärast kasutussagedust küsisõnana, kuna eelmise sajandi kirjakeeles küsimarker miks korpuse andmeil eriti kasutust ei leidnud (moodustas pigem kaassõnadega pärast ja tarvis küsiv-siduvaid ühendeid, nt mix tarbix, mixperrast). Oletust näib kinnitavat sajandi lõpukümnendite kirjanike Arveliuse ja Willmanni keelekasutuse esialgne vaatlus, et nad pooldasidki ülekaalukalt küsiv-siduvatsõna miks.

 

XIX sajand

XIX sajandi korpuses mitmekesistub veelgi teemade ja autorite ring, kuhu lisandub ka eesti emakeelega kirjanikke. Selle perioodi uuritavad mater­jalid pärinevad kahest korpusest: üks neist hõlmab aastaid 1807–1889, milles peamiselt on ilukirjandus, seejuures ka mittetõlkeline (VAKK); teine korpus moodustub 1890. aastate ilu- ja ajakirjandustekstidest (eesti kirjakeele korpus). Mõlemas korpuses leidus kokku 154 kasutusjuhtu (sagedus 13,98 – XVIII sajandiga võrreldes veelgi väiksem), milles domineeris sõna mispärast interrogatiivne funktsioon (näide 24) 86 esinemisjuhuga (sagedus 7,80). 29 esinemisjuhtu (sagedus 2,63) liigitusid komplementlause sidendiks (näide 25). 25 korral (sagedus 2,27) sidus relatiivadverb mispärast kogu lauset laiendavat (näide 26) ja 14 korral (sagedus 1,27) nimisõna(fraasi) laiendavat relatiiv­lauset (näide 27).

(24) Mispärast sa otse nüüd tahtsid minna? (1890 ILU)

(25) Agga kui temma käest küssiti, mikspärrast temma ükspäinis neid sanno ütleb, ütles temma: Se on Jssanda käsk. (VAKK, Gildenmann, 1845, 101)

(26) Kutsekirjas on üteldud, et Serbia raha-asjad praegu wäga wiletsas korral olla, mispärast uuendusi, mis juba ette tuleb wõtta, kõigilt poolt ja küpselt läbi tulla harutada. (1890 AJA)

(27) Peäle sedda woiwad weel monned wead olla, mikspärrast nemmad pu sees ei seisa, mis innimenne ei moista egga tea arwatagi – agga ommeti sedda wägga arwaste woib olla. (VAKK, Freundlich, 1849, 84)

1890. aastate korpuses ilmnes žanripõhine erisus: küsimarkerina esines sõna mispärast ajakirjanduses sagedusega 3,63, ilukirjanduses 18,06; komplementlause sidendina ajakirjanduses sagedusega 1,55, ilukirjanduses 5,80, mis osutab, et ajakirjandustekstides kasutatakse sõna küsilause markeri ja komplementlause sidendina märgatavalt harvem. Funktsioonide sageduse erinevus neis žanrites võib olla tingitud asjaolust, et võrreldes ajakirjandusega kasutatakse ilukirjanduses palju enam dialooge, kus esineb sageli küsilauseid, ja ümberjutustusi, kus tarvitatakse komplementlauseid.

Esimest korda esinesid vaadeldavais tekstides relatiivadverbi kõrval ka põhjuslikku seost vormistavad eesti keele reeglitele vastavad relatiivad­verbide vormid, nagu mille pärast (sagedus 1,09), mille läbi (1,54) ja mille tõttu (0,27).

XX sajand

Relatiivadverbi mispärast kasutati selle sajandi korpuses 249 korral. Esinemissagedus 6,24 korda 100 000 sõna kohta on eelneva sajandiga kõrvutades taas kord ligi poole võrra langenud.

Küsiv funktsioon (näide 27) 140 esinemisjuhuga jääb põhiliseks ka XX sajandi korpuses: seda kasutatakse 3,51 korda 100 000 sõna kohta.

(27) Mispärast sa siis sellise kirja saatsid? (1960 ILU)

Küsimarkerina paistab sõna mispärast rohkem sobituvat ilukirjandusliku stiiliga: interrogatiivina kasutatakse seda ilukirjandustekstides sagedusega 2,66 ja ajakirjandustekstides üksnes sagedusega 0,85. Analüüsides XX sajandi allikaid kümnendi kaupa, ilmneb tendents, mille kohaselt perioodikavälja­andeis sõna mispärast kasutus küsivana üha väheneb: sajandi esimestel kümnenditel on selle kasutus sagedam, misjärel jääb harvemaks, kuni 1980.–1990. aastate tekstides enam ei kohtagi. Võimalik, et küsisõna mispärast tingib (juba pikkuse poolest) suurema rõhulisuse, kui võrrelda seda näiteks küsi­sõnaga miks. Seega on sõna mispärast kasutamine XX sajandil kujunenud stiililt markeeritud valikuks, mistõttu seda tarvitatakse harvematel juhtudel eelkõige ilukirjanduses.

Sageduselt järgneb komplementlause sidendi funktsioon (näide 28), mida esineb korpuses 51 korral ehk sagedusega 1,28.

(28) Kubjas ütles, mispärast tuldud ja käskis Tõnul paigale jääda, senikauaks kui maja otsitakse läbi. (1930 ILU)

Kasutusmuster küsimarkeri ja kaudküsimuse vormistajana sarnaneb ­mitmeti: põhiliselt kuulub mispärast ilukirjanduslikku žanri, kus selle sagedus on 0,93 juhtu 100 000 sõna kohta, samal ajal on ajakirjandusväljaannetes sagedus märgatavalt väiksem: 0,35. Ka komplementlause sidendina toimiva relatiivadverbi mispärast kasutus on koondunud pigem 1900. ja 1910. aastatesse.

Sõna mispärast kasutuses on aga substantiivi(fraasi) (näide 29) (kasutuskordi 21, sagedus 0,53), kogu lauset laiendava relatiivlause (näide 30) (kasutuskordi 18, sagedus 0,45) ja konnektiivlaiendi (näide 31) (kasutuskordi 16, sagedus 0,39) funktsiooni korral rohkem esindatud ajakirjandusžanr.

(29) Engelman sattus segadusse, paistis, et ta ei saa millestki aru, ei saa aru ka sellest, mispärast ta käsi ära põlatakse. (1990 ILU)

(30) 1910. a. oli äri sisseseadmise täiendamisel ühekordselt suuremaid kulusid, mispärast ärikapital suuremat kasu ei saanud. (1910 AJA)

(31) Meie kolhoosipõldudel oli esimesel tööaastal viljakasv hea, mispärast töö lõpuarve tegemisel saame avansile veel tubli lisa. (1950 AJA)

Relatiivadverb on konnektiivlaiendiks analüüsitav eelkõige pärast Johannes Aaviku juhitud kõrvallause sõnajärje degermaniseerimist ehk verbilõpulisuse vältimist kõrvallauseis (Aavik 1912), millega minetati vormiline ja neil puhkudel viimane alistust markeeriv tunnus sealhulgas sõnaga mispärast algavates kõrvallausetes.

1910. aastate ajakirjanduskorpuses esines sõna mispärast muu hulgas diskursusepartikli rollis (näide 32). XX sajandi korpuses tervikuna ei kasutata seda siiski selles funktsioonis sageli – kokku kolmel korral ehk sagedusega 0,08.

(32) Seltsimehed, nendega ühineme ka meie ja pühitseme üleilmlist tööliste püha hüüdsõna all: „Kõigi maade töölised ühinege”. Mispärast kõik linnade, kui ka maa töölised 30. aprillil tööd igal pool kell 12 lõunal lõpetama ja 1. maid täiesti pühitsema peawad. (1910 AJA)

Kokkuvõte

Praegusel ajal, XXI sajandil leidub eesti kirjakeeles relatiivadverbidena mitme­suguseid seoseid vormistavaid sidendeid, mis korpusmaterjali põhjal pole sugugi alati alustanud oma kujunemisteed grammatiseerumisahela algusest küsimarkerina, vaid on jõudnud eelkõige XVI–XVII sajandil kasutusse grammatiseerumisprotsessi viimaseilt astmeilt kas juba diskursusepartiklina või relatiivlause sidendina – arvatavasti vastavalt sellele, mida kirjutajal algteksti järgides ümber panna tarvitses. Seega pandi sellisele nimetavalise liitumisega konstruktsioonile algus juba XVI sajandil ja edaspidi ligi kolme sajandi vältel saksa emakeelega kirjutajate töödes. Saksa keele mõju eesti keelele sellel perioodil väljendus nii saksa rahvusest kirjutajate tööde, tõlketekstide, hariduse kui ka muude keelekontaktide kaudu.

Relatiivadverbide sundgrammatiseerimine võis saksa keele mõju ja ebapiisava keeleoskuse kõrval olla tingitud ka sellest, et varem üksnes suulises registris kasutatud eesti keeles polnud kujunenud piisaval hulgal kirjalikule registrile omaseid sidendeid – seda puudujääki püüti kirjakeelt arendades saksa keele relatiivadverbide vormi ja ülesandeid eesti keelde importides kõrvaldada.

Nagu sõna mispärast kasutusdünaamika sajandite vältel näitab, sõltus selle relatiivadverbi funktsioon olulisel määral tekstiliigist. XVI ja XVII sajandi jutlusetekstid kasutasid relatiivadverbi mispärast siduvana mitmes eri funktsioonis, samal ajal kui muudes tekstitüüpides figureeris peamiselt küsimarkeri roll; ilukirjanduses on XVIII, XIX ja XX sajandil samuti sagedam sõna mispärast kasutus interrogatiivina; põhjusseost vormistava sidendina kasutatakse seda samal perioodil rohkem ajakirjandustekstides.

Kui XVI–XVII sajandil oli relatiivadverbi mispärast kasutatud ka konnektiivlaiendi ja diskursusepartiklina, siis järgnevatel sajanditel selline kasutus hääbus. Kasutus konnektiivlaiendina lisandus selle relatiivadverbi funktsioonide hulka pärast seda, kui eesti keeles toimus kõrvallause sõnajärjereform, misjärel tegusõna pöördelist vormi eelistatult ei paigutatud lauses enam viimasele kohale ning kõrvallause oli sõnajärge ja muid mitterestriktiivse relatiivlause tunnuseid arvestades analüüsitav pealausega samaväärseks osalauseks. Diskursusepartikli funktsioon ei aktualiseerunud arvatavasti nii seetõttu, et sõnale mispärast oli kujunenud valdavalt küsimarkeri roll, kui ka sellepärast, et kasutussagedus tekstides kahanes tuntavalt (kasutussagedus ja -funktsioonide rohkus on tihtipeale korrelatsioonis). Niisiis on sõna mispärast kasutus sõltunud pärast saksa keele otsest mõju rohkem eesti keeles toimunud muutustest.

Nõnda erinevad relatiivadverbide kujunemisteed üksteisest märkimisväärselt, olles muu hulgas osaliselt seotud sundgrammatiseerumise ajaga, vormistatava seose tüübi, vastaval perioodil valdavate tekstiliikidega ja sotsio­kultuuriliste teguritega. Suuremat osa komplekssetest relatiivadverbidest ühendavad aga algselt saksa keelest üle võetud struktuur ja funktsioonistik, mis kirjakeele arenguloo jooksul sulanduvad loomulike grammatiseerumisprotsessidega.

Artikli valmimist on toetanud Euroopa Regionaalarengu Fond (Eesti-uuringute Tippkeskus) ja Eesti Teadusagentuuri projekt PRG341 „Pragmaatika grammatika kohal: subjektiivsus ja intersubjektiivsus eesti keele registrites ja tekstiliikides”.

Elen Pärt (snd 1988), MA, Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi uurimis­projekti täitja (Jakobi 2, 51005 Tartu), elen.p2rt@gmail.com