PDF

Nõrga tugeva poeedi misogüünne hingetõmbepaus

Kärt Hellerma. Medusa juuksed. Artikleid, esseid, arvustusi, ettekandeid, intervjuusid, mõtisklusi 1988–2018. Tallinn: EKSA, 2018. 566 lk.

Kärt Hellerma on naine. Kui oled naine, siis oled sa elu andmisega eriti lähedalt seotud. See on sügavalt filosoofiline küsimus, millega naistel endal on selleks liiga tihe side, et seda objektiivselt analüüsida. Elu järjepidevusi analüüsivad ja elu mõtte üle filosofeerivad enamasti mehed, kuigi neil on selles küsimuses pigem taanduv positsioon. Isadus on halvemini adutav kui emadus ja seetõttu jääb meeste puhul filosoofiale rohkem ruumi.

Eelmise lõiguga on see häda, et ainult esimene lause on minu kirjutatud (seegi triviaalne). Ülejäänu on sõnasõnaline tsitaat kogumiku järelsõnast (lk 545). Mul on tunne, et seda kogumikku arvustades ma ei saa mitte eksida. Liigne nõustumine Hellermaga tooks teenitult seksisti- ja misogüünitiitli, liigne vastandumine võimaldaks väita, et üritan siin kedagi oma soopositsioonilt paika panna. Võimalik, et ainuüksi niisugune tsiteerimine on taktitundetu ja empaatiatu – ja just need on etteheited, mida oleks kõige tõenäolisem pälvida seda kogumikku arvustades. Empaatia tähtsust rõhutab aga Hellerma vähemasti sõnades väga. Samuti suhtub ta varjamatu ja läbiva halvakspanuga mõistusega liialdamisse. Väga sageli kohtab otseseid märkusi selle kohta, et kalk mõistuslikkus on kultuuriväljal domineeriv ja tunded alavääristatud. Näiteks: „Tõsi, mõistust absolutiseerivas ja tundeid tõrjuvas kultuurilises kesk­konnas pole Talveti luulet kuigi mugav lahterdada. See ei näita mitte tema luule nõrkust, vaid on tundejõudu alahindava ja ratsionaalsust ületähtsustava ajastu tunnus.” (lk 182)

Eriti selgelt joonistub Hellerma positsioon välja artiklis, kus käsitletakse eesti ja udmurdi luulet: „Ratsionalismi pealetung on kaasa toonud teadusliku mõtte ja teaduslike kriteeriumide idealiseerimise. Ühes sellega on intellekt muutunud võimu instrumendiks, mis väärtustab ja kinnistab teatud standardeid ühiskondlikus vaimulaadis tervikuna – jättes automaatselt kõrvale need, kes keelduvad valitsevates fraseoloogiates osalemast. // Just ratsionaalsusekultus on kaudselt kaasa aidanud argi­suhete ja madalstiilsuse võidukäigule kultuuris. Mõistuseajastu on kehtestanud end ka kirjanduses ja kunstis.” (lk 191) Minu mõistus seda järelduskäiku järele teha ei suuda.

Õigupoolest juba sissejuhatuses öeldakse üheselt: „Viimase kümmekonna aastaga on kultuuris mõndagi muutunud. Näib, et kasvanud on vastuolu avaliku kultuurikriitika ja kultuuris aset leidvate sisemiste protsesside vahel. Kriitiku analüütikupositsioon ja rahva ainitine igatsus ilu ja ülevuse järele oleksid mõnikord justkui kaks eri vektorit.” (lk 11)

Aga mõistusega liialdamise sarjamine pole siiski läbiv. Kogumikus on ka artikkel „Kriitika lauamängud”, mida võiks pidada kriitikukreedo väljenduseks, ja seal antakse teada väga selgelt: „Teadsin algusest peale, et kriitikutöö on seotud teatud ühekülgsusega, üksnes mõistusliku lähenemisega, kuigi hea kunstiteose mõju pole kunagi lõpuni mõistuslik, vaid seotud tunnetega, inimese emotsionaalse tervikolemusega. Minu kui kriitiku ülesanne ei seisnenud mitte selle mõju eitamises – sest ilmetuid teoseid poleks ju mõtet arvustada –, kuivõrd teose mõju lihtsustamises, selle arusaadavasse keelde panemises – tegevuses, mis oli juba ette kuidagi poolik. [---] Kriitika on mõistuse tegu.” (lk 483) Sama artikli lõpust võib leida üpris radikaalse imperatiivi: „Maksab lihtne reegel: kui sa ei saa tundeid elimineerida, siis ära kirjuta” (lk 486). Artikli all on aastaarvud 2012, 2018, seega on tekst saanud allkirja ka kogumiku ilmumise ajal.

Pean tunnistama, et minu mõistus jäi hätta, püüdes neid seisukohti koherentseks sobitada. Nojah, aga see on pelgalt mõistus.

Peale selle häiris see, et Hellerma teeb väga suuri üldistusi ja esitab väga hõlmavaid väiteid, aga on näidete toomisega enam kui kitsi. Kui väidetakse, et kriitikaväljal valitseb toores mõistusekultus, siis tahaks teada, kes ja kus, ja loodaks kas või sulgudes nimepillamist, muidu on mul tunne, et elan justkui teises reaalsuses ja koban teisel kriitikaväljal. Kas tegu võib olla põlvkondadevahelise erinevusega? Söandan väita, et mitte. Kogumiku alapealkirjaks on „Artikleid, esseid, arvustusi, ettekandeid, intervjuusid, mõtisklusi 1988–2018”, seega alates ajast, mil siinkirjutaja oli kõigest kuueaastane. Kui aga vean ühele teljele aastaarvud ja teisele avaldatud tekstide hulga, siis saab hilisemasse aega kaks prisket küüru ja algusaastatesse suurt ei midagi. Aastast 1988 pärineb vaid üks tekst, vahemikust 1998–2006 seitse artiklit, seevastu rekordilisse 2012. aastasse jääb lausa 16 artiklit. Enamik on ilmunud ajal, mil ma end juba ise kirjandusväljal toimuvaga kursis püüdsin hoida.

Kuigi mulle on korduvalt ette heidetud liigset tsiteerimist – mis ju tõesti võib lugemise tüütuks ja fragmenteerituks teha –, siis Hellermalt ootaks seda natukenegi, võiks olla mõnigi konkreetne näide. Lihtsalt mitte kuidagi ei veena eeltoodud suurejoonelised väited, ka mitte niisugused nagu „Tänapäeva kunst ja kirjandus pole nõrganärvilistele, hoiatavad kriitikud” (lk 209).

Medusa juuksed

Kogumikule pealkirja andnud artikkel teeb feminismile samamoodi karuteene nagu Facebooki kogukond „Virginia Woolf Sind Ei Karda”: kaotab õelal oponendil vajaduse konstrueerida õlgmees, sest selle töö teevad omad ise ära. Artikkel on ka internetis vabalt saadaval(1) ja algab nõnda: „Eesti kirjanduselu külavaheteedel piseneb iga vähegi tavatumalt mõtlev naine varem või hiljem eikeegiks, kelle tööst võib teha naljanumbri igal ajal, kui tuju tuleb, kirjutab kirjanik Kärt Hellerma.” Raamatus on saanud sellest kursiivi pandud moto artikli alguses (lk 331).

Mis ma oskan kosta? Ei ole nõus, kohe üldse mitte. Eriti kui mõtlen neile naisautoritele, kelle teoseid hiljuti lugenud olen: Eeva Park, Maimu Berg, Ene Mihkelson, Eva Koff, Maarja Kangro, Margit Lõhmus. Neist kellegi kohta ei kehti see vimmas rahvusmisogüünia, millest Hellerma artikkel nõretab, ei nende loomingu ega vastuvõtu kohta. Pealegi on nad kõik nii isenäolised, et mingit toekamat üldistust on raske teha. Mis ühendab Eva Koffi „Sinise mäe” vitaalseid ja eluosavaid naisi Margit Lõhmuse „Sterne” lugude kummastavalt hälbeliste peategelastega? Maimu Bergi mälestused keerlevad ikka Vaintsa ümber, samas kui Maarja Kangro emantsipatsioon ulatub juba toksilise maskuliinsuse ja võrdmölakluseni, meestibisid siblib ümber palju ja need vahetuvad alatasa, krabatakse reipalt kubemest ja ollakse objektistamiseni agentne. Ene Mihkelsoni minevikuvaade on painav ja põhjatu viirastussegu, Eeva Pargi oma mõraline päikesepaiste. On arvustused, tunnustused, auhinnad.

Ja siis käntsatab Hellerma: „Karta on, et kui Hannah Arendt või Susan Sontag elanuksid Eestis, oleksid nad varem või hiljem ära lintšitud – vähemasti oleks neile kiiremas korras trobikond lapsi tehtud ja siis neid ühes lastekarjaga kuhugi keldrisse heidetud, et nad enam tülinaks poleks” (lk 337).

Hoopis luuletaja, hoopis lüürik!

Ärritus ja äng aga kaovad, kui vahetada lugemisregistrit ja vaadata Hellerma tekste kui lüüriku eneseväljendust. Palun vabandust, tsiteerin jälle. Ja jälle Milan Kunderat: „Luule on territoorium, kus iga väide saab tõeks. Luuletaja ütles eile: elu on tühine nagu nutt, täna ütleb ta: elu on lõbus nagu naer, ja mõlemal korral on tal õigus. Ta ütleb täna: kõik lõpeb ja kaob vaikusesse, homme ütleb ta: miski ei lõpe ja kõik kaikub igavesti, ja mõlemad väited on tõesed. Luuletaja ei pea midagi tõestama; ainus tõestus on tema tunnete intensiivsus. // Lüürilise luule geenius on ühtlasi kogenematuse geenius. Luuletaja teab maailmast vähe, kuid sõnad, mis temas tärkavad, moodustavad kauneid ühendeid, mis on lõplikud nagu kristallid; luuletaja ei ole küps inimene ja ometi on tema värssides prohvetlikku küpsust, mille ees ta isegi kohkub.”(2) Ma pole kindel, kas Kundera öeldu kehtib luule kohta, aga Hellerma esseistika kohta näib päris täpselt paika pidavat.

P.S. Arvustuse pealkiri mõistagi viitab hiljuti lahkunud Harold Bloomile, kelle sõnul on tugev poeet see, kes kehtestab oma loominguga mõõdupuu, mille järgi teda ja teisi hinnatakse. Mul on tunne, et Hellerma püüab kehtestada mõõdu­puud, mille järgi teda ennast võiks hinnata: see kätkeb kõvasti ebamäärast igatsust üleva järele ja ennetavat vaenu selle vastu, et inimest sunnitakse oma puudustele näkku vaatama. Selle mõõdu­puu järgi võib talle positiivse hinde panna küll, kuigi universaalsena tal seda mõõdupuud kehtestada pole õnnestunud.

„Ka kirjanduses on viimastel aasta­kümnetel märgata sundust näidata ennast kui koletist, uurida ennast kui koletist, küsida endalt, miks ma olen koletis… Need küsimused pole juhuslikud ja flirtivad. Neist on saanud kinniskujutelm, mis on levinud kultuuri kõigis valdkondades.” (lk 209) No ei ole!

„Jah, maaläheduse kultustamises pole eestlasele võrdset. Ära hõlju pilvedes, tule maa peale, ütleb üks eestlane teisele, surudes viimase mõnuga ninapidi porri, ja kui võimalik, litsub kirsaga veel pähe ka.” (lk 303) Oh, tõsta nägu porist, eestlane, tee silmad lahti! Tutvu eluga, tutvu kirjandusega!

 


  1. Eesti Päevaleht 17. III  2017. https://epl.delfi.ee/kultuur/medusa-juuksed?id=51076084
  2. M. Kundera, Elu on mujal. Tlk P. Kruus. Tallinn: Tänapäev, 2009, lk 254.