Kuraator muuseumis ja näitusesaalis

Terminite kuraator ja kureerimine kasutusväli on viimase paarikümne aastaga laienenud ning tähendus koos sellega hägustunud. Kuraatorid kureerivad nii muuseumis ja kunstisaalis kui ka muudel tegevusaladel. Enamasti omistatakse kuraatori roll mingi ürituse või tegevuse juhtijale, tegevuskava välja töötajale: kantsler kureerib ministeeriumis osakondi,(1) raadiokanal kureerib muusikafestivali kontserdi repertuaari.(2) Sarnasest põhimõttest lähtudes on nimetatud ametimehi, kes korraldavad ja infot vahendavad. Näiteks oli 2019. aastal infot vahendav lüli korralduskomitee ja kollektiivide vahel laulu- ja tantsupeo kuraator,(3) Paide arvamusfestivalil vahendasid arutelude korraldajatele infot kuraatorid.(4) Muuseumides töötab nii kuraatoreid, koguhoidja-kuraatoreid kui ka publikuprogrammide kuraatoreid, kelle ametinimetuses on sõnal kuraator erinevaid tähendusi. Sealhulgas on terminit kuraator muuseumides hakatud eelistama teadurile, milles näen probleemi, kuna see on toimunud ebaühtlaselt, kuraatori tähendusi teadvustamata.

Artiklis vaatlen sõna kuraator kasutamise praktikat Eestis ja maailmas kultuurianalüütilisest perspektiivist, pöörates tähelepanu ka ajaloolisele kontekstile ja sõna seletustele tänapäeva eesti keele sõnastikes. Ametinimetuse regulatsioone artiklis ei käsitleta. Tähelepanu keskmes on sõna kuraator kasutamine, tähistamaks töötaja rolli või ametinimetust muuseumis. Kuna seda teemat ei ole Eesti teaduskirjanduses ega avalikus diskussioonis seni käsitletud, on tegemist avasammuga termini tähenduste analüüsimisel, mis võiks kaasa aidata selle kasutamise korrastamisele.

Eestis teadvustati vajadust kokku leppida muuseumiterminite sõnastuses ja kasutamises seoses rahvusvahelise muuseumide nõukogu (International Council of Museums, ICOM) välja antud mõistesõnastiku „Museoloogia põhimõisted” („Key Concepts of Museology”, 2010, e k 2016). 2016. aastal moodustati ICOM-i Eesti töörühm, mis tegeleb muuseumiterminoloogiaga.(5) ICOM-i personali koolituse komitee (International Committee for the Training of ­Personnel, ICTOP) väljaandes on inglise keelt nimetatud Euroopa muuseumide lingua franca’ks (Ruge 2008a: 4). Ka termin kuraator näituse kontseptsiooni looja tähenduses on eesti keelde võetud inglise keelest. Seetõttu annab võrdlus ingliskeelse maailma vastava sõnakasutusega vajaliku ajaloolise ja praeguse konteksti. Riivamisi puudutan termini vasteid muudes keeltes, et pakkuda võrdlusalust eestikeelsetele tähendustele.

Artikli laiem eesmärk on analüüsida, kuidas tänapäeval nii Eestis kui ka ingliskeelses kultuuriruumis muuseumi kuraatori rolli mõistetakse, kuidas suhestub kuraatori amet teaduri omaga, milline vahe on kuraatori ametil ja rollil. Teine üldine eesmärk on toetada terminoloogiaalast arutelu, pakkuda alust termini kuraator defineerimiseks, mis oleks abiks muuseumide töö- ja karjäärikorralduses. Kitsam ja praktiline eesmärk on tõlkimisproblemaatikale osutamine. Sõna curator inglise keelest eesti keelde tõlkides ja vastupidi ei eristata sageli selle erinevaid tähendusi inglise keeles, kuna Eestis on levinud kitsam kasutus – korraldaja ja näitusekuraatori rolli tähenduses. Tõlkimisel tuleb arvestada, et ingliskeelne curator on rahvusvaheliselt mitmekülgse ja muutuva tähendusega, millest kaks levinumat on: 1) teadustöötajast koguhoidja ametinimetus ja 2) näituste koostaja ja korraldaja roll või amet.

Koos muuseumide avatumaks ja külastajakesksemaks muutumisega on teisenenud nende struktuur ja töötajate ülesanded. Tegemist on 1980. aastatel alanud globaalsete protsessidega, mis Eesti muuseumidesse jõudsid 1990. aastatel järk-järgult pärast Eesti iseseisvuse taastamist. Muuseumi ametite mitmekesisemaks muutumine, mis sai alguse 1980. aastatel Suurbritanniast, USA-st ja Kanadast, on rahvusvahelisel muuseumimaastikul olnud pikka aega keeruliste arutelude teema (Ruge 2008a: 10). Personali koolituse komitee (ICTOP) töötas aastatel 2006–2008 välja Euroopa muuseumide ameti­nimetuste ühtse raamistiku eesmärgiga tunnustada muuseumide ameteid ning professionaalsust nii siseriiklikul kui ka rahvusvahelisel tasandil, aidata kaasa muuseumitöötajate rahvusvahelisele mobiilsusele (Ruge 2008a: 5–12). Ka Eestis on suurenenud muuseumitöötajate tööalane mobiilsus: ühes kohas töötatakse lühiajaliselt, sageli liigutakse ühest muuseumist teise. Muuseumide tõhusale toimimisele ja omavahelisele koostööle tuleks kasuks selgus ametinimetustes, nõutavas pädevuses, struktuuris ja karjäärimudelis. Nende küsimuste lahendamise eesmärki käesolev artikkel ei sea, ent soovib kujunenud olukorda kaardistada ja terminoloogiaalast diskussiooni ärgitada.

Ajakohaseid andmeid ingliskeelses kultuuriruumis tegutseva teadlasest kuraatori ametikohustuste ning tööks vajalike eelduste kohta pakkusid töökuulutused ja tööpakkumiste portaalid (loetelu artikli lõpus). Ülesannete ja pädevuste kirjeldused on võetud muuseumitöö käsiraamatust (Edson, Dean 1996), Euroopa muuseumide ametite raamistikust (Ruge 2008a) ning Ameerika muuseumiühingu kuraatorite eetikakoodeksist (CurComEthics 2009) ja kompetentside ülevaatest (CurCoreCom 2018). Lisaks kasutasin allikatena paber- ja võrgusõnastikke, et jälgida kuraatori tähenduste arengut ajas ja võrrelda tähendusi eri keeltes (loetelu artikli lõpus). Kirjandusena kasutatud rahvusvahelised muuseumiajakirjad ja -kogumikud andsid teemale konteksti, seda täiendavad mõningad muuseumitöötajate blogid. Eesti kohta olid kasutada eeskätt empiirilised allikad: vestlused ning intervjuud Eesti muuseumide töötajatega,(6) muuseumide kodulehtedel esitatud ametikohtade andmed, autori muuseumitöö kogemus ja osalemine ICOM-i Eesti muuseumiterminoloogia töörühmas. Järgnevalt püüan avada kuraatori mõistet ning kirjeldada kuraatori ametit ja rolli eri aegadel ning maades.

Kuraator kui arhetüüpne muuseumitöötaja

Ladinakeelse sõna cūrāre algnetähendus on olnud mingi valdkonna haldamine, selle eest hoolitsemine ja vastutamine, cūrātor on olnud haldur, valitseja, valvur, hooldaja, eestkostja (Sõnaveeb 2019: kuraator). Inglise keelde jõudis sõna keskajal ladina ja prantsuse keele vahendusel eestkostja ja hooldaja tähenduses. Keskaegses tähenduses oli ingliskeelne kuraator kristlik preester, hingekarjane, šotlased kasutavad mõistet siiani juriidilise terminina eestkostja tähenduses (Lexico: curator). Hoidmise ja haldamise märksõna sobitus hästi ka muuseumivaldkonnaga, oli ju XVII sajandil tekkima hakanud ning XIX sajandil hoogsalt laienenud muuseumides rikkalikult hooldamisväärset vara.

Muuseumid said alguse kogudest; nende esimesed sisulised töötajad olid eeskätt kogude tundjad, asjaarmastajad. Oxfordi inglise keele võrgusõnastiku andmetel (Lexico: curator) hakati Suurbritannias sõna curator muuseumiga seotud tähenduses kasutama XVII sajandi keskpaigast alates. Tollane huvi vanade esemete vastu lähtus sageli rohkem uudishimust harulduste vastu kui teaduslikust lähenemisest (Herle 2016: 2). Kuraatorist kui teadlasest, kelle haridus pidi vastama kogude teemale, saab rangelt võttes rääkida alates XIX sajandist (MPM 2016: 25), mil hakkasid tekkima distsipliinipõhiselt spetsialiseerunud muuseumid. Muuseume ehitati suurte esemekogude jaoks ning nad olid oma kogumistöö, esemete klassifitseerimise ja kataloogimise ning sellest järelduste tegemisega XIX sajandi teaduse osa (Conn 2010: 58). Museoloog Peter van Mensch (2004: 4) on tollast arhetüüpset kuraatorit nimetanud esemelise kultuuri spetsialistiks, kelle haldusalas oli muuseumis nii uurimine, dokumenteerimine, konserveerimine kui ka näituste tegemine. Töö kogudega eristas muuseumi teadustöötajat teistest teadlastest juba tollal ja selle erisuse püsimisele viitavad nii tänapäevased teadlastest kuraatorid oma tööst rääkides (nt Schertz 2015; Thomas 2010) kui ka sõna seletused sõnastikes (nt Cambridge Dictionary; Lexico), ameti kirjeldused käsiraamatutes (Edson, Dean 1996: 18) ja muuseumiorganisatsioonide dokumentides (Ruge 2008a, 2008b; CurCoreCom jt).

Kuraator pole siiski olnud geograafiliselt universaalne muuseumitöötaja ametinimetus, vaid jäi algul Suurbritannia-keskseks. Mandri-Euroopa riikides kujunesid välja omakeelsed ametinimetused. Prantsusmaal ja Belgias on siiani käibel XVIII sajandi lõpus muuseumitöötaja ametinimetusena kasutusele võetud conservateur, mis tõlgitakse inglise keelde kui curator või ka keeper (’hoidja’) (MPM 2016: 51, 68; vt ka Collinsi võrgusõnastik). Seevastu inglise konservaator (conservator) on kitsamalt spetsialiseerunud museaalide füüsilise säilimise tagamisele, hoiutingimuste jälgimisele (Ruge 2008a: 16, 19; Edson, Dean 1996: 1, 20), saksa keeles vastab sellele ametinimetus Restaurator (Ruge 2008b: 23). Selles avaldub muuseumitöös aja jooksul toimunud spetsialiseerumine, kuraatori ülesannete järkjärguline jaotumine teiste spetsialistide vahel.

Saksamaal oli algne teadlasest muuseumitöötaja ametinimetus Kustos (lad custos ’valvur, hoidja’), mis ka nüüdisajal tähistab teaduslikku töötajat, eriti muuseumis (Duden 2011; Wikiwörterbuch) või teaduslikku koguhoidjat muuseumis või raamatukogus (Brockhaus 2011). Selle kõrval on praeguseks kasutusel Kurator (Ruge 2008b; Schiele 2017). Seejuures 1983. aasta saksa keele võõrsõnastikus (DNWF) oli sõna Kurator tähendus ’hooldaja, usaldusmees, eestkostja, riiklik järelevalveametnik (kõrgkooli juures)’, aga muuseumide kontekstis tähendus puudus. Globaalse inglise keele mõju näitajana on Kurator’i senistele tähendustele ’eestkostja, mingi asutuse haldaja või järelevaataja’ nüüdseks lisandunud ’muuseumijuhataja, näituse korraldaja, loodusteadusliku kogu juhataja’ (Wahrig 2011) ja ’teaduslik koguhoidja muuseumis’ (Brockhaus 2011), mis vastab inglise curator’ile. Tänapäevane saksa Kurator on sarnaselt briti ja angloameerika curator’iga kõrghariduse omandanud muuseumile vastavas distsipliinis ning tegeleb nii kogude arendamise ja uurimisega kui ka nendest näituste koostamisega ja erineval tasemel tekstide kirjutamise ning muuseumi vahendamisega (Schiele 2017).

Olen varem empiirilisele materjalile tuginedes võrrelnud Balti riikide ja Soome rahvusmuuseumide teadustöötajate ülesandeid ja leidnud, et kuigi igapäevatöös on rõhuasetused kogude, teaduse ja kommunikatsiooni valdkonnas pisut erinevad, on töö sisu poolest tegemist arhetüüpsete kuraatoritega (vt Reidla 2018).

Kuraatori algne tähendus ja muuseumitöötaja algsed nimetused Eestis

Eesti muuseumide algusaegadel, XIX sajandi keskel, ei kasutatud muuseumi kontekstis ametinimetust kuraator. Sõna kūrātor leidub Wiedemanni (1869) eesti-saksa sõnaraamatus ’hoolekandja’ tähenduses. Lauri Kettuse (1917) eesti-soome sõnaraamatus on kuraator ’eestkostja ja hooldaja’, järgnevalt ilmunud eesti keele 1918. ja 1925. aasta sõnastikes (ÕS) on sõna tähendus samuti ’hooldaja’. 1979. aasta võõrsõnade leksikonis on kuraator ’hooldaja; tsaristlikul Venemaal mõnede asutuste juhataja, eriti õpperingkonna ülem; kõrgem järelevalveametnik mõne maa ülikoolis; arstiteaduse üliõpilane, kelle ülesandeks on kliinikus lamava haige haiguskäiku jälgida’ (VSL 1979). Värske eesti keele sõnaraamat annab kuraatori üheks tähenduseks Tsaari-Venemaa õpperingkonna ülema ja koolide järelevalvaja, lisatud ajaleheartiklite viited näitavad, et riiklik järelevalveametnik kõrgkooli juures oli kuraator ka Eesti Vabariigis, näiteks Peeter Põld oli aastatel 1918–1925 Tartu Ülikooli kuraator (Sõnaveeb 2019).

Kuraatori asemel võib varaseimaks ametinimetuseks Eesti muuseumides pidada konservaatorit. Õpetatud Eesti Seltsi kogude eest hoolitsemiseks loodi 1858. aastal seltsi juurde konservaatori ametikoht (Taal 2013: 24) ning Eestimaa Kirjanduse Ühingu (alates 1864. aastast Provintsiaalmuuseumi) kogude hooldajaid nimetati nii XIX sajandi keskel kui ka XX sajandi esimestel kümnenditel konservaatoriteks (Leimus 2013: 75). Konservaator hoolitses kogude täiendamise eest, pidas arvestust esemete üle, koostas kataloogi, vastava kompetentsi omamisel tegeles esemete teadusliku kirjeldamisega (vt Taal 2013; Leimus 2013). XIX sajandi teise poole ja XX sajandi alguskümnendite Eesti muuseumide konservaatorit võib tööülesannete poolest pidada hilisema Eesti muuseumide teaduri (või ka koguhoidja) ja ingliskeelse curator’i ametivennaks.

Kuigi eesti keele sõnastikes püsis XX sajandi jooksul sõna konservaator seletusena ’teaduslike kogude hooldaja’ (ÕS 1925, 1960, 1999), toimusid muuseumitöös muutused ja konservaatori asemel hakkas seda ülesannet täitma teadur ja/või koguhoidja. Ühtlasi toimus XX sajandi teisel poolel kogude hooldamise vallas spetsialiseerumine: museaalide füüsiliseks säilitamiseks seati sisse restauraatori amet ja suuremates muuseumides restaureerimisosakonnad.(7) 1990. aastatel muutus säilitamise kontseptsioon(8) ja restauraatoreid hakkasid asendama konservaatorid. Nii on konservaator tänapäeval teistsuguse tähendusega amet kui XIX sajandil ja XX sajandi esimestel kümnenditel. Nüüdiskeeles on konservaator ’muuseumiesemete korrashoidja ja konserveerija’ (EKSS 2009), kes valdab materjalide vananemise aeglustamise füüsikalisi ja keemilisi meetodeid. Raske on määratleda, millal täpselt hakati teadustöötajaid teaduriteks nimetama, aga näiteks ERM-i aastaraamatutes kasutatakse 1970. aastate keskpaigast alates teadustöötaja ametinimetust teadur, millel eristatakse noorem- ja vanemteaduri staatust. Enne seda kirjutatakse aastaraamatutes muuseumitöötajaist, keda jagatakse teaduslikeks ja tehnilisteks töötajateks.

Arhetüüpsest kuraatorist postmodernseks kuraatoriks

XX sajandi viimane veerand tõi kaasa kuraatori ameti muutumise, kuna ka muuseumid ise olid hakanud muutuma. Alates 1980. aastatest levis Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas nn uue museoloogia idee, mille eesmärk oli muuseumide muutumine demokraatlikumaks, avatumaks, külastajate huvidega arvestavamaks, suunates muuseume otsima uusi väljendusviise (MPM 2016: 52–53). Nüüdseks on uue museoloogia algatatud eesmärgid ülemaailmselt (kuigi mitte ühtlaselt) omaks võetud ja iseloomustavad kaasaegset muuseumi, mida mõnikord nimetatakse ka postmodernseks muuseumiks (vt näiteks Smith 2014; Nielsen 2017).

Juba alates esimesest olulisest uue museoloogia teemalisest kogumikust (Vergo 1989) sattus kriitika alla kuraator kui esemekogudega töötav teadlane, kellel ei ole piisavalt oskusi ega teadmisi kommunikatsiooni alal ja kes ei suuda muuseumi publikule huvipakkuvalt vahendada. Üks meede probleemi lahendamiseks oli muuseumides ette võetud struktuurimuudatus: kuraatorite kui sisuliste spetsialistide kõrvale värvati nn uusi spetsialiste nii muuseumihariduse, kommunikatsiooni kui ka disaini alal (Mensch 2004; Hooper-Greenhill 2000). Eeldatavalt pidid uute elukutsete esindajad aitama ühiskonna ja muuseumi vahele silda ehitada ja tooma muuseumidesse värskeid lähenemisi ja meetodeid.

Samaaegselt uute spetsialistide tulekuga kuraatori amet killustus: spetsialiseeruti koguhoidmisele, teadustööle, näituste koostamisele või muule kitsamale alale (Vt Ewin, Ewin 2015; McCall, Gray 2014). Selline spetsialiseerumine jätkub. Autori poolt 2019. aasta jaanuarist märtsini jälgitud ingliskeelsetes tööportaalides (Arts Council England, The Balance Careers, Creative and Cultural Skills, Find a Job, Museum Jobs, Simply Hired, Target Jobs; vt võrguviiteid) otsiti lisaks traditsioonilisele kuraatorile ka spetsiifilisemate ülesannete täitjaid, kellelt eeldati teadustöö pädevust, aga keda ei nimetatud kuraatoriks. Näiteks ametinimetusega kirjutaja–teadur (ingl Writer/Researcher) otsiti märtsis 2019 Ameerika loodusloo muuseumisse New Yorgis töötajat, kes oleks teadlase pädevusega kultuuriantropoloogias ja kirjutaks „tõlgendavaid tekste” muuseumi näituste ja muu kommunikatsiooni tarbeks (Simply Hired). Ameti näituseteadur (ingl Exhibition Researcher) kirjeldus annab aimu, et tegemist on näituste kontseptsiooni looja, näitusetekstide kirjutaja ja eksponaatide valijaga (CCSkills).

Kitsa spetsialiseerumisega ametite kõrval eksisteerib kuraatori kutse edasi ning kui vaadata kuraatori ametikirjeldusi Suurbritannia ja USA tööportaalides, on näha kommunikatsiooni ja koostöö osakaalu suurenemist. Ka muuseumialases kirjanduses rõhutatakse, et muuseumid vajavad kuraatorit kui sisulist spetsialisti, kes võiks mh tegutseda kommunikatsiooni alal (vt Edwards 2007; Nielsen 2017). Kuraator on kogude spetsialist, kes täiendab, kirjeldab ja dokumenteerib kogusid, tegeleb laenutustega, vastab infopäringutele, interpreteerib kogusid näituste, publikatsioonide ja audiovisuaalsete esitluste kaudu ning võib tegeleda uurimistööga ja esineda loengutega oma uurimistulemuste teemadel, teeb koostööd konserveerimise, hariduse, disaini ja turunduse ala kolleegidega (Edson, Dean 1996; Ruge 2008a; Doyle 2019). Üldised nõudmised kuraatorile võivad sõltuvalt muuseumi mastaabist olla erinevad. Londoni muuseumi kuraator Nicholas Booth (2014) kirjutab blogis, kuidas suures muuseumis, nagu Briti Muuseum, on kuraator doktorikraadiga teadlane, kellel on võimalik keskenduda kitsa teema uurimisele oma kogudes, kuna kogude hoidmisega tegeleb suures muuseumis hulk teisi spetsialiste. Kohaliku tähtsusega muuseumides on kuraator multifunktsionaalsem ja haldab tervet kogu, mitte üht osa sellest. Näituste koostamise, haridustöötajate nõustamise kõrval ei jää tal aega teadustööks ja juhtub, et tal tuleb korraldada ka muuseumihoone remonti või avada hommikuti uksi (Booth 2014).

Nüüdisaegse kuraatori ametikirjelduses rõhutatakse suhtlemisoskuse tähtsust, see on peamine erinevus arhetüüpsest kuraatorist, kes oli esmajoones uurija-koguhoidja. Kuraator uurib oma kogusid ja tänu sellele oskab neid vahendada. Vahendamise funktsioon on aina olulisem, see nõuab mitmekülgsust ja paindlikkust. Arhetüüpne kuraator vahendas teadmisi peamiselt muuseumist väljapoole, postmodernne kuraator peab seda lisaks tegema muuseumisiseselt, kolleegidele, kes samuti tegelevad muuseumi vahendamisega (pedagoogid, turundus- ja müügispetsialistid, teenindajad), aga ei ole sisulistes teemades teadlase pädevusega.

Kuraator näitusetegija tähenduses

Kui kuraatori elukutsel muuseumi koguhoidja ja teadlasena on selja taga pikk ajalugu, siis kitsamas tähenduses – näituste koostajana – on kuraator pigem XX sajandi teise poole nähtus. Eestis hakati kunstinäituste kuraatorist rääkima 1990. aastate algul, kui termin võeti üle inglise keelest kunstinäituse kontseptsiooni looja tähistamiseks.(9) 1990. aastate teisel poolel hakati muuseumides ka muude näituste autoreid kuraatoriteks nimetama.(10) Muuseumitöötaja jaoks oli see ajutine roll, mille ta sai konkreetse näituse tegemisega seoses, tema ametinimetust tollal kuraatoriks ei muudetud.

Eestis kasutataksegi praegu terminit kuraator eeskätt näitusetegija tähenduses. Kuraatori rolli astunu ülesanne on koostada näituse kontseptsioon, valida välja eksponaadid, koostada tekstid ning üldjuhul ka koordineerida kogu projekti (kui ei ole määratud eraldi projektijuhti). Võõrsõnade leksikoni ilmus kuraatori seos muuseumidega 2012. aasta väljaandes, kus sõna üheks seletuseks on: ’kunstinäituse koostaja mingi kontseptsiooni alusel’ (VSL 2012). Sõnaveebis (2019) on kuraatori seletus muuseumitöö kontekstis: ’kunstinäituse vm (kunsti)sündmuse koostaja, korraldaja (ja vaatajaga suhtleja) teatava nägemis- või mõistmisviisi, mingi kontseptsiooni alusel’. Võrreldes Eesti muuseumide igapäevase praktikaga on selles liialt rõhutatud kunsti aspekti, sest näituste temaatika on palju avaram. Peale selle on huvitav jälgida, kuidas varasemates õigekeelsussõnastikes (ÕS 1999, 2006 ja 2013) on kuraatori lühidalt esitatud tähenduseks püsivalt ’hooldaja, järelevaataja’ ning illustreerivaks näiteks maalinäituse kuraator. Neid kahte kokku pannes võib jääda eksitav mulje, nagu kuraator hooldaks või valvaks maalinäitust. Tähendusele ’hooldaja’ oleks õigem näide maalikogu kuraator ja tähendusele ’koostaja, korraldaja’ sobiks näide maalinäituse kuraator.

Läänemaailmas omandas kuraator näitustega seotud tähenduse 1960. aastatel, kui kunstikuraatorid hakkasid kunstimuuseumidest ja -institutsioonidest sõltumatult näitusi koostama (Härm 2016; Hansen jt 2019: 3). Kunsti­kuraatorid oli 1960.–1970. aastatel vabakutselised kaasaegsete kunstnike produtsendid, avangardse kunsti arvamusliidrid, sageli oma valdkonna staarid (Hansen jt 2019: 3; Balzer 2015: 55). Kuraatoriõppe programmide avamine alates 1980. aastate lõpust aitas kaasa sellele, et kunstikuraatorid võtsid sageli ka kunstikriitiku rolli (Hansen jt 2019: 3). Ajapikku hakati igasugust näitusekoostamist nimetama kureerimiseks ja kunstivaldkonnas kehtestus kuraatori institutsioon lõplikult 1990. aastatel (Härm 2016; Balzer 2015: 58).Praeguseni on üle maailma ülikoolides laialt levinud kuraatoriõppe programmide õppekavades suurem tähelepanu mitte muuseumikogude hoidmisel, vaid näituste korraldamisel (vt Hansen jt 2019: 3). Kuivõrd kuraator on muuhulgas näituse kontseptsiooni looja, mitte üksnes korraldaja, siis nimetatakse teda mõnikord ka näituse autoriks (vt O’Neill 2012; Lubar 2014).

Kuraatori laienenud ja ähmastunud tähendusväli

Terminit curator kasutatakse ülemaailmselt popkultuuris alates 2000. aastatest aina laiemalt väljaspool muuseume ja kunstinäitusi tegutsejate kohta. Info ja toodete pakkumise ülekülluse keskkonnas käsitletakse kureerimist (curate) valiku tegemise abina, nii on argitähendust ’väljavalimine’ hakatud pidama kureerimise põhisisuks. Kureerimiseks nimetatakse elustiili­poodidesse kauba valimist, eksklusiivse või tervisliku toiduvaliku koostamist, moesõu kokku­panemist, muusikafestivalile esinejate valimist ja muud taolist (Balzer 2015). Selle nüansi lisandumist kajastab ka inglise keele võrgusõnastik, milles muuseumitöötaja alatähendusena on curator ’isik, kes valib muusikafestivalil esitatavad teosed’ (Lexico: curator). Muusik ja festivalikorraldaja David Byrne (2015) on märkinud, et tänapäeval on kuraator igaüks, kes tuleb välja oma edetabeliga, ja isegi see, kes klõpsab sotsiaalmeedias laigi, on kuraator. Byrne peab silmas, et kuraator aitab teistel teha (tarbimis)valikuid. Internetivoos pakutava info mahu tohutu kasvu tõttu on kureerimisest saanud turunduse abivahend. Algoritmipõhine info sorteerimine ei ole enam piisav, mistõttu turunduses on värbama hakatud elukutselisi sisukuraatoreid (ingl content curator) (Ashton, Couzins 2015), kelle töö ei ole uut sisu juurde luua, vaid mõtestada teiste loodut, leides üles teatud teema kohta kõige olulisema sisu (Bhargava 2009).

Kuivõrd muuseumides loovad näitusi teadustöötajad, tuues väljapanekutesse oma uurimistöö tulemusi, on just neid kureerimise mõiste laiali­valgumine häirinud. Kui ajaleht The Guardian palus 2016. aastal Briti suuremate muuseumide kuraatoritel rääkida oma tööst asju, mida inimesed ei tea, rõhutasid nood, et kureerimine ei ole lihtsalt oma maitse väljendamine, vaid kuraatori hoole all olevate asjade põhjal teadmise loomine. Viimane väide tõukus kuraator Lucy Worsley jaoks asjaolust, et nüüdisajal nimetatakse kureerimiseks „ka kingapoe väljapanekute koostamist”, mistõttu üldsus arvab, et kureerimine tähendab „lihtsalt ilusate asjade väljavalimist”. (Guardian 2016)

Nicholas Booth (2012) oma muuseumiblogis ja David Balzer kureerimist käsitlevas raamatus (2015) on viidanud kuraatori mõiste ülekasutamisele. Balzer toob esile tendentsi, kuidas väljapanekutele püütakse „kureerimise aurat” hankida: institutsioonid räägivad kureerimisest, aga professionaalseid kuraatoreid ei ole kaasatud, samuti jäetakse kaubanduses mulje kureerimisest, pakkudes tarbijale teatud stiili (Balzer 2015: 83–90). Booth (2012) pakub kureerimise laia leviku põhjuseks muuseumikuraatorite aastakümneid tehtud kõrgetasemelist tööd, mille aupaistet tahavad väljaspool muuseume tegutsevad „korraldajad” endale üle kanda.

Kuraatorid tänapäeva Eesti muuseumides

Aastakümneid tegid Eestis muuseumidele omast (kogudega seotud) teadustööd vastava teadusala teadlase pädevusega töötajad: teadurid ja/või koguhoidjad. Eesti muuseumide veebilehtedelt paistab silma, et ametinimetuse teadur asemele ja kõrvale on ilmunud kuraator. Seejuures võib ühes muuseumis doktori­kraadiga isik, kelle töö sisuks on peale kogu haldamise teadustöö tegemine ja näituste kureerimine, kanda ametinimetust kuraator-koguhoidja (nt Kadri­oru Kunstimuuseumis), samal ajal kui teises täidab samu ülesandeid teadur-kuraator (nt Eesti Ajaloomuuseumis), kolmandas teadur (nt Eesti Rahva Muuseumis, ka Eesti Meremuuseumis, kus lisaks teaduritele on ametis kuraator-koguhoidjad) ja neljandas kuraator (nt Tartu Ülikooli muuseumis). Nii nagu Eestis kasutatakse kuraatori terminit eeskätt näitusetegemisega seoses, mõistetakse ka ametinimetustes teadur-kuraator ja kuraator-koguhoidja osist kuraator valdavalt näituste koostajana,(11) mis toonitab näituse tegemise funktsiooni olulisust tänapäeva muuseumis. Tekib küsimus, kas selline rõhutus on vajalik olukorras, kus teadlase pädevusega töötajad on nii või teisiti kaasatud muuseumi vahendamisse, sealhulgas näitusetegemisse.

Paralleelselt on Eesti muuseumides kasutusele võetud teine rühm ametinimetusi, milles kuraator on paari pandud mingi tegevusvaldkonnaga: nt Eesti Kunstimuuseumis töötavad publikuprogrammide kuraator, haridusprogrammide kuraator, kunstistuudio kuraator. Selliselt sõnastatud ametinimetuse tähendus tuleneb tõenäoliselt kuraatori teisest tähendusest, mis on ’teatava valdkonna ametlik järelevalvaja’ (Sõnaveeb: kuraator) ja verbist kureerima ehk mingit tegevust või valdkonda juhtima (Sõnaveeb: kureerima). Muuseumi kontekstis selline kuraator tavapäraselt üksnes ei korralda või juhi vastavat valdkonda, vaid ka teostab, viib läbi neid tegevusi, mida kureerib.

Kui nimetatud näitusekorraldajast kuraator ja valdkonnajuhist kuraator on end Eesti muuseumis ja näitusesaalis sisse seadnud, siis kuraator kui teadustöötajast koguhoidja ei ole endale kindlat kohta leidnud. Samuti on meie lähiriikides – Soomes, Lätis ja Leedus – tänaseni koguhoidjast teadustöötaja tähistamiseks kasutusel omakeelsed ametinimetused, mis ei sisalda sõnatüve curator (Reidla 2018). Väiksemates muuseumides on tavapärane, et teadlase pädevusega töötaja ei saa spetsialiseeruda üksnes uurimistööle. Seda ei soodusta kollektiivi väiksus ega ülesannete läbipõimitus. Näiteks Viljandi Muuseumis korraldavad kogude tööd koguhoidja ja kuraator, Saaremaa Muuseumis on kasutusel nii ametinimetus teadur, teadur-koguhoidja kui ka kuraator-koguhoidja, Valga Muuseumis teadur-koguhoidja. Neile, kes ühtaegu haldavad kogusid, uurivad neid ja teevad näitusi, sobiks ametinimetus kuraator, kui võtta eesmärgiks kahesõnaliste ametinimetuste vähendamine. Mõnes muuseumis, näiteks Tartu Ülikooli muuseumis, on seda juba tehtud, teadlase pädevusega koguhoidja on kuraator.

Samas ma ei väida, et kõik muuseumide teadurid Eestis tuleks kuraatoriteks ümber nimetada. Vähemalt oleks vaja enne selgeks teha, miks siiski kuraatori ametinimetus aina enam teaduri ametinimetust välja sööb. Teaduril on muuseumides pikem traditsioon kui kuraatoril. Teadur on teadustöötaja ametinimetusena selgem kui Eestis laensõnana kasutusele võetud kuraator oma mitmetähenduslikkuses. Teema edasiarendamiseks oleks vaja analüüsida, miks on hakatud muuseumides ametinimetusest teadur loobuma. Uurimist vajab, kas on tegemist muuseumide poolt enesetsensuuri korras teadus­asutuste regulatsioonide omaksvõtmise või millegi muuga. Praegu oletan, et üks põhjus on enamiku muuseumide mitteteadusasutuse staatus, teiseks muuseumide suurem keskendumine vahendamisele, populariseerimisele ja muudele kommunikatsiooniga seotud tegevustele. Ülikoolides ja teadus­instituutides on teaduri ametinimetus endiselt kasutusel, kuna tegutsemine teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduse (TAKS) mõjualas määratleb seal ametikohtadena teaduri ja vanemteaduri. Muuseumid on eeskätt kultuuri-, mitte teadusasutused,(12) aga muuseumiseadus (MuuS) ametikohtade nimetusi ei reguleeri.

Kokkuvõtteks

Eestis on viimastel aastakümnetel teadlase ametinimetus olnud muuseumi kontekstis valdavalt teadur, ingliskeelses kultuuriruumis curator. Mõlema tööülesanded on lähtunud muuseumi põhifunktsioonidest (kogude hoidmine, uurimine ja vahendamine), neid ühendab ka haridustase – eelistatud on akadeemiline kraad muuseumi teemavaldkonna teadusalal. Kuigi aja jooksul on kuraatori ameti sisu ingliskeelsel muuseumimaastikul muutunud, ei ole elukutse praeguseks kadunud, vaid kohanenud. Tänapäeval, kui muuseumi jaoks on esikohal erinevad muuseumi sisu avalikkusele vahendamise tegevused, on kuraatori positsioon kogude mõtestajana tähtsamaks muutunud, tagamaks, et muuseumi avatus ja suhtlemine publikuga ei oleks sisutühi. Inglise curator on ühtaegu nii kogude spetsialistist teadlane kui ka muuseumi vahendaja.

Praegu on Eestis vähenenud teaduri ametinimetuse kasutamine muuseumi kontekstis, kuigi teadustöö ei ole kadunud. Muuseumis töötava teadlase ametinimetuse asemele ei ole leitud ühtset terminit, vaid hakatud kasutama erinevaid liitsõnu, nagu teadur-kuraator või koguhoidja-kuraator. Sisu poolest sarnaneb nende töö sellega, mida tähistab rahvusvaheliselt laialt kasutatav ametinimetus curator.

Eesti keeles on kuraatori tähendusena alates 1990. aastatest kinnistunud ’näituse korraldaja ja kontseptsiooni autor’. Viimastel aastatel on muuseumi konteksti jõudnud kuraatori teine tähendus ’mingi valdkonna sisuline korraldaja ja teostaja’, näiteks ametinimetuses publikuprogrammide kuraator. Kolmas, inglise keeles arhetüüpsele muuseumitöötajale (curator) viitav tähendus on ’teadlase pädevusega muuseumitöötaja, kelle töö on muuseumikogude eest hoolitsemine, nende uurimine ja vahendamine’. Viimati nimetatud tähendusega kuraator ei ole eesti keeles seni veel teadurit muuseumis asendanud, aga suundumist selle poole on märgata. Enne kui kolmas tähendus eesti keeles kinnistada, võiks aru pidada selle vajalikkuse üle.

Artikkel on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi institutsionaalse uurimistoetuse  „Kultuuripärand kui ühiskondlik-kultuuriline ressurss ja probleemne valdkond” (IUT34-32) toel.

Jana Reidla (snd 1968), MA, Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituudi doktorant (Ülikooli 16-101, 51003 Tartu), jana.reidla@ut.ee