Ülestõusmispühade aegu

Juhuse tahtel sattusin Doris Kareva luule­kogu „Suik ja sillerdus” lugema paastuajal, mõnda aega enne ülestõusmispühi. Küllap seetõttu köitis eriliselt tähelepanu raamatu kujundus, mis osalt meenutab omalaadseid sinise sibulakoorega värvitud mune. Oma tundmuste kinnituseks leidsin kogust luuletuse: „Taevast ja unest, merest ja maast / Sündis Muna. Sääl sees / Koos on äratundmise tiivad.” (Lk 33)

Ei oleks aga midagi juhtunud, kui seda luuletust poleks kogus leidunud, sest ka ilma konkreetse osutamiseta oleks kõlama jäänud muna kui mütoloogilise sümbolkujundiga seonduv: suikuv elu, siirdumine ühest olekust teise, alg­olemus, sakraalsus. Sõnad, mis võiksid olla luulega iseenesest­mõistetavalt ühenduses, aga mõjuvad meie ühemõõtmelises maailmas isegi veidi kohatuna.

Kareva luule torkabki silma erilise lähtekoha poolest. Kui paljud tänapäeva luuletajad tegelevad peamiselt iseenda ja oma sisemiste (mitte alati eriti originaalsete) ängidega, siis Kareva huvid ulatuvad kõrgematesse sfääridesse ja see muudab ka tema luule mitmekihiliseks. Kareva on eesti luules omaette nähtus, iseseisev kategooria, isegi kui iga luuletus eraldi võttes ei ole tingimata tuhmumatu pärl.

Doris Kareva luule on mulle ikka mõjunud pisut ebamaisena, kuigi see, millest ta kirjutab, on sageli päris maine, vahel proosalinegi. Ebamaisuse muljes on oma roll korduvatel motiividel, mis loovad kujutluspildi millestki õhulisest ja lendlevast – näiteks valgus, mida leidub palju nii käesolevas kogumikus kui ka Kareva varasemas luules. Raamatus „Suik ja sillerdus” on valgus tajutav sõnas sillerdus, sest helkida ja sillerdada ei saa ju vesi ise, vaid ainult valguspeegeldus sellel. Muidugi, sillerdada saavad ka linnud taeva all, sel juhul seostub sõna heliga – kõla ja helin on Kareva loomingus samuti korduvad motiivid. Mitte ainult luules, vaid ka esseistikas. Aga kui erinevad need kaks – luule ja esseistika – väljakujunenud meelelaadiga kirjutaja puhul ikka olla saavad?

„Suik ja sillerdus” koondab viimase seitsme aasta loomingu, üks luuletus pärineb autori sõnul ka aastast 1978. Valdavalt on luule riimiline, aga leiab ka vabavärssi ja muus tehnikas tekste. Vormiline külg jäägu luule­uurijate analüüsida. Mind köitis ennekõike luulekogu kompositsioon, neljaks iseseisvaks tsükliks jagunev ülesehitus.

Mõtiskluses „Luuletuse ilmumine” on Kareva kirjutanud: „Luulekogu koostamine on minu jaoks võrreldav parti­tuuri kirjutamisega. Sageli algab see mõnest tuumtekstist lähtuvast pealkirjast, mis määrab põhiheli. [---] Iga­sugune mehaaniline, kas või kronoloogiline lähenemine on mulle vastumeelt. [---] Keskendun ainuüksi tekstidele, nendevahelisele tõmbumisele ja tõukumisele; tõstan neid tunde järgi üha ümber, kuni kusagilt hakkab hargnema lugu, millest ma enne teadlikki polnud.” („Terendused”, lk 167.)

Pole siis ime, et „Suiku ja sillerdust” lugedes hakkasid kogumiku neli osa ühel hetkel terendama kui korrastatud tervik, mis võtab kokku Doris Kareva luuleilma tähtsamad märksõnad. Kas tahtlikult või mitte, aga ka arv neli viitab terviklikkusele: näiteks Carl Gustav Jung leidis, et number neli tähistab inimese psühho­loogilist tervikut, Leonardo da Vinci joonistas oma täiusliku inim­figuuri nelinurga sisse ning vanad egiptlased arvasid, et taevas toetub neljale suurele sambale. Orienteerume maailmas samuti nelja ilmakaare abil.

Kareva luuleterviku esimene tugi­sammas on maagiline-müstiline maailm, kus kõlab šamaanitrumm, kõnelevad haldjad ja kuhu murravad sisse mütoloogilised tegelased. Seda maailma tuletatakse meelde juba avaluuletuses, kus „värav kahe maailma vahel” piltlikustatakse topelt­kujutise, reaalsuse peegel­pildiga: „seal kasvab puu, / mille võra / on sama võimas kui juur” (lk 9). Kareva huvi müütide ja muinasjuttude vastu on ilmne, ta tunneb seda materjali hästi ja on sellega tugevas hinge­seoses. Luuletaja omailma teine sammas ongi hing: nii maailma kui ka inimese hing, hingestatus ja hingus. Tsiteeritud muna-luuletuses kirjutab Kareva: „kiiku­des roos, kiikudes vees / nad korraga avanevad – / ja hoos / pildi liikuma viivad. / Oled sa valmis, / mu hing?” (Lk 33) Luule­kogu kolmandas osas on tsükkel peal­kirjaga „Hinguse õpilane”, kus hingus kõneleb: ära tee kurja; ära looda; ära karda. Hingus ja hingestatus on see, mis paneb Kareva luules elama kolmanda samba: algmateeria. Ühes luuletuses hüüatab autor: „tõelus, ilmuta end!” (Lk 34) See tõelus, mis Kareva jaoks näib paljuski olevat nähtamatus maailmas, ilmutab end ka mõõdetavas, materiaalses sfääris, kus liiguvad osakesed, lainetavad võnked ja mis sageli on halastamatult füüsiline.

Tarmo Soomere viitas vestluses autoriga mustale augule, mille servas rebitakse maailm imeväikesteks algosakesteks.(1) Küllap on must auk ikka seesama piiripealne kahe maailma värav, millest raamatu esimeses luuletuses juttu, ainult seekord mitte müütilises, vaid väga reaalses, lausa füüsikalises mõttes. Mitmes luuletuses kordub tolm, näiteks: „Viimane valgustus / läbi liha ja luu / lahendab valemi, taandab / su üheks kübemeks / tolmust” (lk 28). Või laguneb maailm tuhaks, nagu Hiroshimale-Nagasakile pühendatud haikusarjas „Kümme südamelööki” (lk 24–25): „Tuhk kirsiõitel / kõneleb inimesest / maailma aias”. Mis on tolm ja tuhk muud kui põrm, millest inimene on võetud ja milleks ta peab jälle saama. Kareva luules füüsikalise ja müstilise maailma kooslus köidab igal juhul tähelepanu, luuletaja seob n-ö teadusliku maailmapildi kokku seletamatuga ja leiab nende vahel harmoonilise seose. Kareva viited nendele valdkondadele ja vastavad mõisted on täpsed ja lakoonilised. („Õppisin lapsena teritama pliiatseid isa skalpelliga ja sestpeale meeldivad mulle vahedad terad, täpsus, selge ja puhas joon,” tunnistas autor vestluses Soomerega.(2)) See täpsus ja vahedus on Kareva keeles läbivalt tunda. Tema luuleilma neljas sammas ongi keel ja keeleruum. Sõna. Keeleta ei oskaks me kirjeldada ei algosakesi, hinge ega müüte. Sealjuures ilmuvad keel ja sõnad sageli hoopis kuulamise, mitte lausumise kaudu: „kuulmine on kuld”, kui hääl pole „vaskegi väärt” (lk 79). Keeletundlikkust ja armastust eesti keele vastu kuulutab Kareva ikka ja jälle.

Jõudnud luulekogu üle mõeldes nii kaugele, hakkasin endas kahtlema. Kas loen siia sisse asju, mis mind ennast huvitavad, ja surun midagi teise inimese loomingust oma kehtestatud raamidesse?

2019. aasta sügisel ilmus Doris Kareval ka kogumik „Terendused”, mis koondab eri žanrides tekste alates arvustustest ja lõpetades reisikirjadega. Kogumikus on 2016. aastal peetud „Ööülikooli” loeng „Olemise kõla” (lk 12–26). Seda lugedes olin rõõmsalt üllatunud: kordusid samad märksõnad, mis olid luule­koguski esile kerkinud. Loeng algab viitega müstikutele ja Põhjala müütidele, peatub terminil müsteerium ja kõneleb vaimsetest õpetustest. Seejärel on juttu Stanislav Grofi teooriast, mille kohaselt inimese sünnieelne elu (hingeelu?) koosneb neljast faasist (kogemusest). Müstika võetakse kokku väga selge ja füüsikalise kujundiga: elektri­pirn.

„Elektripirni sees on teatavasti kolm komponenti – pluss- ja miinuspoolus ja neid ühendav peenike hõõgniit. Kõige olulisem ongi hõõgniit, mis hoiab poolused lahus ja annab seeläbi valgust.” (Lk 20)

Kas saab täiuslikumalt kujutada Kareva enda loomingulist (ka „Suigus ja sillerduses” avalduvat) põhiolemust: piiripealsust, pinget, valgust, võnkeid, nähtavat ja nähtamatut? Eks ole ju hea luule samuti üks hõõgniit, mis maailma valgustab.

„Olemise kõla” annab Kareva esse­is­tikakogumikule põhiheli ja võiks olla ka luulekogu „Suik ja sillerdus” proosa laadis ümberjutustus. Kahe raamatu kokkukõla on selge: oma arvustustes, mälestustes ja mõtisklustes avab Kareva samu mõtteid ja äratundmisi, mis luules ilmutavad end aimdustena. Kaht teost ühendab ka pealkiri: sillerdus ja terendus on ju mõnes mõttes sama nähtuse erinevad ilmumiskujud. Terendus on kangastus, miraaž; sillerdus on helklemine, viramine – samuti valgusmäng, mida on võimatu käega puudutada. Terendus ja sillerdus kujutavad Kareva loomingus väljenduvat tunnetust, kui puudulikult suudab inimene sõnastada seda, mida tajub, aimab ja mõtleb. Tõelus võib end ilmutada, aga sageli jääb see ilmutus nägija ajukurdudesse, hingesoppi või keeleotsale – ja väljendada seda vahel ei õnnestugi.

Sellegipoolest võib „Terendustest” leida väga konkreetseid mõtteid ja kirjeldusi. Olen juba tõstnud esile neid tekste, mis kõnelevad kirjanduse ja eriti luule olulisusest.(3) Kareva lähenemine teiste kirjanike loomingule on tundlik ja terane: ta loeb ja näeb kirjutaja sisemist olemust, oskab seda sõnastada. Eriti hästi on selline üdi toodud esile Juhan Viidingu („Tühi tool”), aga ka Eeva Pargi („Nähtamatu rüütel”), Hannes Varblase („Surmatuules sünnid uueks”) ja Veronika Kivisilla („Kui süda on helkiv ööpilv”) käsitlustes. Empaatilise äratundmisega on kirjutatud klassikutest, hästi on tabatud filme ja etendusi.

Kogumiku väärtuslikema osa moodustavad üheksa esseed raamatu keskpaigas, alates isale pühendatud palast „Õrn sõda. Eleegia” ja lõpetades looga „Pühaku tee”. Neis avaldub Kareva enese tuum. Olgu selleks mõtisklus pühakuks olemisest või läti luulest kui maa-alusest jõest. Maailma, kus „juba algkoolist alates püsib kuklas eluaegne kuul” (lk 97), aga mis võiks olla Alice’i imedemaa, lahatakse essees „Keha kui tahe ja kujutlus”. Loos „Sophrosyne raamatusaar” saavad raamatud ja kirjandus eksistentsiaalse tähenduse, mõnd oma vanglakülastust vahendab autor kui kogemust, mis „võbeles taluvuse piiril” (lk 103). Essees „Teekond Pinus ponderosa’ni” kirjeldab Kareva, kuidas teda D. H. Lawrence’i kõrge kahara männi (Pinus ponderosa) all istudes tabas „müütiline maailmade ühinemise kogemus” (lk 108).

„Terendused” on samuti kokkusaamine, ühinemine maailmadega, mida me ei ole märganud ja kuhu autor meid oma diskreetsel ja samal ajal kindlal moel juhatab. On muide tähelepanuväärne, et mitut puhku kirjutab Kareva „juuresoleku jõust” (lk 34) või „juuresoleku abist” (lk 8). Oma kunagisi õpetajaid meenutades („Kooli­ooper”) või Ülo Vooglaiu raamatut „Vanaisa” kiites ei rõhuta Kareva mitte niivõrd õpetaja tarkust või õpetamisoskust, kuivõrd oskust pakkuda tuge, olla juures, osutada meistriks saamise teele.

Mulle näib, et Kareva luule ja esseis­tika on samuti selle teenistuses, et aidata inimesel jõuda selgusele, iseenda sees sõnastada aimatavusi – isegi, kui neid kunagi häälega välja öelda ei oska. „Selgusel on väga mitmeid avaldumisvorme – ja kõik nad on tervitatavad,” kirjutab Kareva palas „Keelele kasuks” (lk 5), millega kogumik „Terendused” algab. Kogumiku lõpetab essee „Luuletuse ilmumine”, kus on lause: „Luule on ühtaegu loor ja selle langemine – lummav äratundmise hetk” (lk 168).

Doris Kareva looming on nagu ühe kõrge ja kahara männi all istumine, ülestõusmispühade aegu.

MAARJA VAINO