PDF

Läänemeresoome päritolu nimed Kuramaa perekonnanimede sõnaraamatus

Ilmārs Mežs, Anna Stafecka, Renāte Siliņa-Piņķe, Otīlija Kovaļevska. Latviešu uzvārdi arhīvu materiālos. Kurzeme, Zemgale, Sēlija. Kd I–II. Rīga: Latviešu valodas aģentūra, 2019. 352 + 368 lk

Kaheköiteline sõnaraamat sisaldab kolme Läti ajaloolis-etnograafilise piirkonna – Kurzeme (Kuramaa), Zemgale ja Sēlija (Seelimaa) – perekonnanimesid ning on järg 2017. aastal ilmunud Latgale pere­konna­nimeraamatule.(1) Need alad moodustasid kunagise Kuramaa ja Zemgale hertsogiriigi (1561–1795), mistõttu uurimuses on need koondatud Kuramaa ühisnimetaja alla. Sõnaraamatu on koostanud rahvastikuteadlane Ilmārs Mežs, keeleteadlased Anna Stafecka ja Renāte Siliņa-Piņķe ning geograaf Otīlija Kovaļevska. Ulatuslikud teoreetilised sissejuhatavad tekstid on nimetatute ja ajaloolase Muntis Aunsi sulest. Mežs kirjutab Kuramaa perekonnanimede levikust, Auns perekonnanimede panemisest Kuramaal, Kovaļevska Kuramaa perekonnanimede ajaloost, Stafecka ja Siliņa-Piņķe aga analüüsivad Kuramaa perekonnanimede keelelist külge.

Sõnaraamatu aluseks on Läti Vabariigi 1935. aasta rahvaloenduse andmestikust kogutud teave rohkem kui 30 000 perekonnanime kohta. Enamik neist on esitatud väljaande ligi 9500 nimeartiklis, mis sisaldavad umbkaudu 20 000 nime­varianti. Käsitlusest on kõrvale jäetud nimed, mille kandjaid on vähem kui kuus; 8700 harvik­nime loend on esitatud lisana. Autorid rõhutavad, et Kuramaa perekonnanimede mitmekesisus on Latgalega võrreldes märksa suurem, mis on tingitud piirkonna ajaloolisest, konfessionaalsest ja keelelisest eripärast. Latgales seostuvad koha- ja perekonnanimed enamasti nii tihedalt, et raske on otsustada, mis on esmane. Kuramaal on see suhe aredam. Kuramaal on kõneldud kõiki kolme läti peamurret (s.o keskläti, liivipärane ja ülemläti) ja nii avalduvad sealsetes perekonnanimedes mõneti ka eri ajaloolis-etnograafiliste piirkondade murde­vahed. Eriti ilmekalt peegeldavad Kuramaa perekonnanimed aga mitme­kesiseid keelekontakte.

Kuramaa oli Lätimaa piirkond, kus kõik ühiskonnakihid said perekonnanime alles 1835. aastal või mõnel pool pisut varem (ent siiski viimaste seas). Ometi oli Kuramaal lätlasi, kellel oli perekonnanimi juba varem. Need olid vabad inimesed, seal­hulgas linlased ja kohalikku päritolu läänimehed, nn kura kuningad; vanim teadaolev nimi Tontegode on aastast 1320. Kuramaa piiskopkonna 1582. aasta vakuraamatus on peaaegu kõigil isikutel kaks nime, millest esimene on ilmselt ees-, teine lisanimi, mis „paistab olevat perekonnanimi” või on etnonüümset algupära, sh nt Jürgen Libitte (’liivlane’), Clauß Samit (’saarlane, Saaremaalt tulnu’) (kd I, lk 40–41).

Seelimaa Ilūkste maakonnas vastu Leedut olid katoliiklastest talurahval pere­konnanimed käibel juba XVIII sajandi lõpus (sh naistel) või veelgi varasemal ajal. Nii polnud see aga teistes Kuramaa hertsogi­riigi katoliiklikes piirkondades. Seelimaa perekonnanimed peegeldavad ilmekalt piirkonna etnilist ja keelelist mitme­kesisust: ka tänapäeval elab seal kõrvuti lätlastega (kes moodustavad enamuse) venelasi, poolakaid, valge­venelasi, leedulasi. Seelimaa perekonna­nimedest on osa samad mis teispool Väinat lähimais Latgale valdades. Perekonnanimi oli Kuramaal enne 1834. aastat ka neil, kes olid sinna sisse rännanud Leedu- või Poola­maalt. Leedulaste sisseränne algas XVI sajandil. Leedulaste uuema aja märkimisväärne immigratsioon Kuramaa Aizpute ja Kuldīga piirkonda langes XX sajandi algusaastatesse.

Autorid rõhutavad, et sõnaraamatu koostamisel on nad püüdnud esitada perekonnanime aluseks oleva eeldatava üld-, koha- või isikunime, kuid ei ole tegelnud nime tekke võimalike motivatsioonide väljaselgitamisega. Kõiki sõnaraamatusse kaasatud nimesid polegi seletatud, kuid sellised juhtumid on siiski vähemuses. Läti päritolu perekonnanimed on üle­kaalus Liepāja ja Bauska piirkonnas, kohati ka Seelimaal; Kuramaa põhja- ja keskosas domineerivad seevastu saksa­pärased perekonnanimed. Saksa keel ongi ootuspäraselt jätnud Kuramaa perekonna­nimistusse sügava jälje. Lätimaa pinnal on eri aegadel pruugitud keskalam-, ülem- ja baltisaksa keelt, mis samuti peegeldub nimedes. Kuramaa perekonna­nimistu saksa­pärasused on sageli liitsõnad, mille teine osis on -mans/-manis, -bergs või -sons. Autorid juhivad tähelepanu hübriid­nimedele (mh Altcepuris < sks alt ’vana’ + cepure ’müts, kübar’, Kalnbergs < lt kalns ’mägi’ + sks Berg ’mägi’) ja saksapärastele liitsõnalistele nimedele, mille hulgas on märkimis­väärselt selliseid, millel teadaolevalt puudub saksa vaste. Siit järeldavad autorid, et need ei ole sisse toodud, vaid on sündinud kohapeal.

Läänemeresoome aines on sõnaraamatus tähelepandav. Perekonnanime liivi, eesti, kreevini või koguni soome päritolu on kaalutud kas ainu- või ühe võimaliku seletusena pisut üle 80 nime või nimepesa puhul. Läänemeresoome nimede seisukoha kujundamisel on konsulteeritud Valts Ernštreitsiga. Läänemeresoome päritolu perekonnanimede hulka ei ole arvatud neid, mis lähtuvad läti keelde laenatud läänemeresoome apellatiividest, nt Ķīsis (vrd lt ķīsis ’kiisk’ < lv, ee), Laiviņš (vrd lt laiva, laiviņa dem ’paat’ < lv, ee), Murika (vrd lt mrd murika ’murakas’ < ee), Sēne (vrd lt sēne ’seen’ < lv, ee), Sulainis (vrd lt sulainis ’toapoiss, teenija’ < ee, lv) jne. Ometi torkab silma arvukalt erandeid: perekonnanime kõrvutamisel läänemeresoome päritolu apellatiiviga on teinekord lisatud ka läänemeresoome vaste(d), nt Allažs (vrd lt allaž ’üha, aina’ < lv, ee; ee mrd alasi, lvS ales ’alati’), Paija (vrd lt paijāt ’paitama, silitama’ < ee, lv; lv paijõ ’paitada, silitada’, ee pai), Paisums, Paizums (vrd lt paisums, mrd paizums ’(veetaseme) tõus’ < lv, ee; lv paizõ ’tõusta; paisuda’), Puisītis, 1341 Poysse, Puišelis (vrd lt puisis ’poiss, noormees, sulane’ < lv, ee; lv pȯis, ee poiss), Pužaks (vrd lt mrd pužagas pl ’põhk (loomasööt)’, pužagi pl ’aganad’ < lv), Teibe (vrd lt teibe ’säinas’ < lv, ee teib id.), Zusters, Zustars, Zustrens (vrd lt mrd zusteres, zustares, zustrenes ’punased sõstrad, mustad sõstrad’ < ee; lv sõstār id., vdj sestara, seestõra ’sõstar’), Urga (vrd lt urga ’oja’ < lv ūrga id.).

Liivlaste kui Läti põlisrahva jälg Kuramaa perekonnanimistus on tagasihoidlik, kuid mitte olematu. Nii on sõnaraamatus eriliselt esile tõstetud perekonna­nimed, mille kandjad (või mille kandjate hulgas) on liivlased, sh ridamisi selliseid, mis kõnetavad liivi kultuuriloo tundjaid: Andersiņš, Anzenavs, Anzenovs [-o-] (lv Ansenau), Belte, Belts (lv Belt, Bēļţa), Bertholds [-o-] (lv Berthold), Cerbahs (lv Tserbah, Tsärbah), Dembergs (lv Demberg), Ermanbriks (lv Ermanbrik), Ernestovskis [-o-], Ernestovskijs [-o-] (lv Ernestovski), Frīdentāls, Fridentāls (lv Frīdentāl), Galnieks (lv Galniek), lt, lv Geige, lt, lv Jeige, Lepste (lv Lepšt), Princis, Princs (lv Prints), Stalte, Stalts, Stalta (lv Stalt), Upsavs (lv Upsov), Volganskis [-o-], Valganskis (lv Volganski, Vālgamō).

Liivi nimi- või tegusõnaga on suhestatud nimed Angers (vrd mh lv aņgõrz ’angerjas’), Gārbens, Garbens, Garbenis (vrd lv gārban ’jõhvikas’), Jeige (vrd lv jei ’jää’), Kajaks, Kajags (1582 Kayax, vrd lv kajāgõz ’kajakas’), Kause, Kausis, Kauss, Kauše, Kaušs, Kauseniekis, Kausinieks, Kaušelis, Kaušels (vrd mh lv kouš ’kauss’), Kuike (1835, vrd lv kūja ’kuivus, kuiv ilm; kuiv’, kūj ’hunnik, kuhi’), Kukīts, Kukits (vrd lv kukki ’putukas’), Lepste (vrd lv lepšt ’lepik’), Niegliņš (1852 Andreas Nieggell, vrd lv ni᾽gļiki ’mesilane’), Pujets (vrd mh lv pu᾽jjõ ’raisata’), Punga (vrd mh lv pūnga ’kott, rahakott’), Ruika, Ruiķis (vrd mh lv ruoikõ ’rutata, tõtata’, ruikõ ’rühmata’), Ruiss (vrd mh lv ru᾽isk ’rusikas’), Seķis, Šeķis (vrd mh lv sek ’kirju hobune’), Tams, Tama, Tamsons (vrd lv täm ’tamm(epuu)’), Uziņš, Užiņš, Ūžiņš (vrd mh lv ūž ’uus’).

Mõningat nime on võrreldud nii liivi kui ka eesti apellatiividega: Āls, Als (vrd mh lv ǭla (< *āla), ee hall ’hall, öökülm’), Kulms, Kuļms (vrd ee kulm, lv gūlma id.), Kurāts, Kurats (1850, vrd ee kurat, lv kuŗē id.), Ķulis, Ķulle, Ķullis, Ķūle (vrd ee küla, lv kilāid.), Lauls, Laulis (vrd ee laul, lv loul id.), Leiba, Leibe, Leibčs, Leibuss, Leibus (vrd ee leib, lv leba id.), Mušķis, Muškis, Muške (vrd mh ee must, lv mustaid.), Narms, Narme (vrd ee narmas, lv nārmazid.), Punaks (vrd lv pu᾽nni ’punane’, ee punakas), Sepe, Sepps (vrd ee sepp, lv siepā id.).

Üksnes eesti üld- või ka pärisnimedega võrreldakse nimesid Abajs (vrd ee abajas ’madal merelaht’), Alkšars, Alkšārs (vrd ee Alliksaar), Andrecs (vrd mh ee Andres), Andruss (vrd ee Andrus), Araks, Āraks (vrd ee Arak, Arrak), Aviks, Āviķis (registreeritud mh ka Ārlavas, mille kohta vt täpsemalt allpool; vrd ee Aavik, Avik), Kalle (vrd mh ee Kalle), Kaps (vrd ee Kapp), Kulms, Kuļms (vrd ee Kulm), Maido [-o-], Maids (? vrd ee Maido, Maidu), Munka, Munke (vrd mh ee munk), Nuge, Nuģis (? vrd ee Nugis), Nuke, Nukke, Ņuka, Nuks (vrd mh ee Nuka), Piziks (? vrd Pizelis, Pīzelis, Pīzels, 1582 Clauß Pißen Pizās; vrd ee pisike), Pobuss [-o-], Pobus [-o-], Pabuss (vrd ee Pobus), Pujets (vrd mh ee Puiatu, Pojatu, Pöiatu), Pussaris, Pussars, Pusars (vrd ee Puusaar), Sārs, Sars (registreeritud mh ka Ārlavas, vrd ee Saar), Teho, Tehs, Tenders (vrd ee Tender), Varba (vrd mh ee varvas, varb), Vents, Vīlaks, Vilaks (vrd ee mrd vilakas ’malakas’), Vingris (vrd mh ee vingur, vinguma). Sellesse loendisse tuleks ilmselt lülitada ka Kuike (vrd ee Kuik), mida sõnaraamatu autorid on millegi­pärast võrrelnud liivi sõnadega kūja ’kuivus, kuiv ilm, kuiv’ ja kū᾽j ’hunnik, kuhi’. Nimepesa Pizelis, Pīzelis, Pīzels on pigem seotud liivi küla nimega Pizā (lt Miķeļtornis), nagu on oletanud ka Kovaļevska (kd I, lk 51). Eesti kontekstis võiks erilist tähele­panu pälvida nimeosis -sēdis perekonnanimes Lanksēdis (1582 Hanß Lanckzedell; -(e)ll on arvatavasti lms (? lv) väliskohakäände lõpp); nimisõna sēda ja selle võimalikud häälikuvariandid sāda, sāta, sāts on Kovaļevska järgi võinud tähistada küla või üldisemalt asustatud paika ning on esinenud ja esinevad Kuramaa kohanimede järelosisena (kd I, lk 53–54). Arvan, et Kuramaa ainestiku mõtestamiseks ja edukaks etümologiseerimiseks tuleks kindlasti silmas pidada ka Saaremaale iseloomulikku apellatiivi saat: saadu ’heinamaa, aiaga ümbritsetud põld’ ja seda apellatiivi sisaldavaid külade ja külaosade ning loodus- ja viljelusnimesid.(2) Samuti vastupidi.

Toponüümset algupära perekonna­nimed lähtuvad nii Läti kui ka naaber­alade (Leedu, Valgevene, Saksa, Poola, Vene) kohanimedest. Mõned nimed on ühemõtteliselt seotud Eesti kohtadega: Pernavs, Pernau, Pērnavs (vrd lt Pērnava, sks Pernau = ee Pärnu), Vilande, Vilands, Vīlands (vrd lt Vīlande = ee Viljandi). Tõenäoliselt tulenevad Ruhnu saare lätikeelsest nimest Roņu sala (< ronis ’hüljes’ + sala ’saar’) perekonnanimed Roņsala, Roņsals, Ronsola, 1582 Bertholmeus Rone, Jane Rone, Matz von Runen. Ruhnu oli teatavasti Kuramaa hertsogiriigi osa. Saare­maa on läti keeli Sāmsala, saaremaalane, Saaremaalt tulnu aga sāmītis; siit pärineb lisanimi ja sellest kujunenud perekonnanimi Samītis, Sameitis, Sametis, Sāmietis, Sāmeitis, Samits, Samitis, 1858 Clauß Samit (Sīkrõg), Kowe Samit (Irē), Matze Samit (Vaid), Michell Samit, Bertholdt Szamit (Pitrõg), Ole Samit (Ūžkilā), 1852 Samit (Kūolka). Kuramaa rannapiirkonnas on XVIII sajandi kirikuraamatutes Saaremaalt sisserännanuid tähistatud märkusega sahmischkis ’Saaremaalt tulnu’ (kd I, lk 50). Perekonnanimi on tuntud peamiselt Põhja-Kuramaal. Läti kohanime­uurijad (Juris Plāķis, Ojārs Bušs) on Kuldīga haldusüksuse Ēdole valla talunimede hulgast esile toonud ilmseid eesti päritolu talunimesid: Pūjalg, vrd ee puujalg, Kuikat, vrd ee mrd kuik ’luik’ jt. Eestipäraste talunimede hulk on märkimisväärne ka Talsi piirkonna Ārlava vallas. Eesti talunimede suhteliselt suur esinemissagedus neis valdades on ilmne jälg Saaremaalt Põhja- ja Lääne-Kuramaale rännanud eestlastest. Neist on teateid alates XVI sajandist, kuid eriti ohtralt on saarlasi Kuramaale saabunud – sisuliselt põgenenud – XVIII sajandi teisel poolel. Suhteliselt hilise rännu poolt kõneleb talunimede etümoloogiline läbipaistvus.

Tähelepanuväärsel hulgal on Kuramaa perekonnanimistus etnonüümset algupära perekonnanime kandjaid. Läti kontekstis on mõned etnonüümid mitmetähenduslikud või on neile lisandunud negatiivseid konnotatsioone: Leitis, Leits jt (vrd lt leitis ’leedulane, poolakas; hädavares, kohmard vms’), Polis, Pols [-uo-] (vrd polis ’poolakas, latgal’). Mainitud etnonüümid ja nendest lähtunud perekonnanimed peegeldavad tõsiasja, et XX sajandi alguseni oli lätlastel Leedust tulnute etnilist kuuluvust raske määratleda (kd I, lk 74–75); selle ilmekaim näide on muidugi Poļleitis (< polis ’poolakas’+ leitis ’leedulane’).

Liivlast tähistavate etnonüümidega on tõenäoliselt seotud perekonnanimed Lībis, Libs, Lībietis, 1582 Nicke Libit (Pitrõg), Lībaitis (? < lībietis ’liivlane’). Selle etno­nüümiga seostatakse Liivi- ja Kuramaal, Saare­maal ning naabermaades elanud aadli­suguvõsa Lieven (lt Līvens), mis pärimuse järgi põlvneb liivlaste vanemast ­Kaupost. Läti 1935. aasta rahvaloendusel registreeriti see sakslaste perekonna­nimena paljudes kohtades Kuramaal ja Zemgales. Stafecka ja Siliņa-Piņķe oletavad, et Zemgalest registreeritud pere­konnanime Lībietis võiks ehk seostada Bauska kreevinitega (lt krieviņi). Viimastega seostatakse Bauskas (ka mujal) laialt levinud perekonnanimi Krieviņš, 1791 Krewine, 1793 Kreewne. Läti etnonüüm krieviņš on mitmetähenduslik: deminutiivtuletis etnonüümist krievs tähistab venelast, kuid ka tsaariarmees teeninut, sh lätlast; muide, ka Nõukogude okupatsiooni ajal on läti väljend iet krievos tähendanud sõjaväkke sundaega teenima minemist, sõna-sõnalt ’venelaste sekka minema’. Kreevini jälgede väljaselgitamisega on kõnesolevas uurimuses tegeldud tänuväärselt järjekindlalt, kusjuures otsustav kreevini päritolule viitav argument on levikukriteerium (esineb Jelgava ja Bauska piirkonnas). Nendelt aladelt registreeritud perekonnanimedest võrreldakse sõna­raamatus kaheksat nime resp. nimepesa ühe võimalusena kreevini või selle puudumisel vadja apellatiiviga: Kuiva, Kuive (1858 Bauska mõis; vrd kreevini kujwa ’kuiv’), Nuke, Nukke, Ņuka, Nuks (vrd mh vdj nuka ’nuga’), Lepse, Lepsis (vrd mh vdj leppä ’lepp’), Tāris, Tārs (? vrd vdj taari ’kali, taar’), Teivens (1858 Mazmēmele, vrd mh kreevini taiwas ’taevas’), Vana, Vanna (vrd kreevini wana ’vana’), Varba (vrd mh vdj varpa ’varb, raag, vits’), Zusters, Zustars, Zustrens (vrd vdj mh sestara, sestra, seestõra ’sõstar’). Bauska piirkonna Stelpe valla neli talu on 1797. aastal kirja pandud ühendava nimeosisega Seppe, mida Kovaļevska peab oletamisi omaaegse majapidamise või küla nimeks: Tohm Seppe Christ, Hans Seppe e Kerpe Jahn, Mickel Seppe e Grasse Jurre, Mieckel Seppe e Plegne Jacob. Tuntud läti luuletaja Jānis Rainise (õieti Pliekšānsi) suguvõsa on seotud kahe viimati nimetatud taluga (kd I, lk 55–56). Toetudes Valts Ernštreitsi arvamusele, peab Kovaļevska nimeosa Seppe kreevinipärasuseks (vrd vdj seppä ’sepp’), samuti Zemgales 1935. aastal levinud perekonnanime Zeps, mis sellisel juhul oleks muud päritolu kui Latgale Zeps, viimane on hüpokoristiline vorm nimest Jāzeps.

Vanemas läti keeles on pinnis tähistanud soomlast, millega oletatavasti seostuvad nimed Pinne, Pinnis, Pinis. Tukumsist ja Bauskast registreeritud Tomariņš [-uo-] on muu hulgas kõrvutatud soome perekonnanimega Tuomari ja apellatiiviga tuomari ’kohtunik’. Perekonnanime Ruiss (registreeritud mh Popest) on peetud võimalikuks võrrelda soome sõnaga ruis ’rukis’. Läänemeresoome näidetes tuleb ette küll vigu, kuid need ei takista esitatu mõistmist.

Ja lõpetuseks. Pole ilmselt kultuure ega rahvaid, kus perekonnanimistus poleks sisuldasa ootamatuid ja hämmeldust tekitavaid nimesid. Läti keelekontekstis on sellised näiteks Deviņpirkts (< deviņi ’üheksa’ + pirksti ’sõrmed’), Dieviņš (< dievs ’jumal’), Manjaubijs (< man jau bija ’mul juba oli’), Nebijs (’ei olnud’), Nudiens (< nudien ’tõesti’), Pašlaiks (< pašlaik ’praegu’), Pusčūcis (< puscūcis ’kesik’, sõna-sõnalt ’pool + siga’), Pusvācietis (’poolsakslane’), Vajadzība (’vajadus, tarve’), Varbūts (’võib-olla’). Kindlasti põhjustavad tänapäeval arusaamatusi sellised neutraalse murdetaustaga nimed nagu Pautiņš (< pauts ’muna (mrd); munand (ühiskeelne)’), Tēviņš (’isa (van); isane, isasloom (mrd)’), Čura (’kaldapääsuke; väike oja (mrd); kusi; allakusija (ühiskeelne)’). Läänemeresoome päritolu nimesid sellise sõnumiga perekonnanimede hulgas silma ei hakanud.

Kuramaa perekonnanimeraamat on põnev lektüür. Läti selle piirkonna ajaloos on läänemeresoomlastel olnud tagasihoidlik, kuid sugugi mitte tähtsusetu koht.

LEMBIT VABA


  1. L. Vaba, Eesti nimed Latgale perekonnanimistus. – Keel ja Kirjandus 2018, nr 12, lk 995–998.
  2. Vt lähemalt: M. Kallasmaa, Saaremaa koha­nimed. Kd II. Tallinn: Eesti Keele Instituut 2000, lk 102; M. Kallasmaa, Läänemurde loodus- ja viljelusnimed. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2003, lk 91.