Lühidalt

Aado Lintrop. Minagi olin Jaakobiteel. Palveränduri märkmed. Tartu: Ilmamaa, 2020. 188 lk.

Kui ametialastes CV-des või teatmeteostes kajastub Aado Lintrop folkloristi ja luuletajana, siis tema raamatute lühitutvustusis võib üha kohata ka määratlust rännumees või maailmarändur. Alates kolmandast luulekogust „Annapurna” (2010) ongi tema looming tugevasti seotud rändamisega, aga sama hästi (soome-ugri) usundite alase teadustööga. Niisugune põiming iseloomustab ka Pamplonast Santiago de Compostelasse suunduva (palve)­ränduri märkmekogu: kuulsal camino’l kuu­pikkuse kulgemise päeviku sekka on lisatud erisuguseid esseistlikke mõlgutusi, soome-ugri muistendeid, luuletusi, lapsepõlve kaevumisi ja vanade kirjade põhjal ema sõjaaegse elumosaiigi mõistatamist, samuti ühe varasema ettekande taas­esitus jne. Tagatipuks ühendub palvetee Eesti Rahvaluule Arhiivi vanemteaduri kohustustega: teekonna ettevõtmise juures sai otsustavaks asjaoluks Santiagos toimuv üleilmse etnoloogide ja folkloristide ühingu kongress, mis niisiis paneb Lintropi camino’le punkti. Palverännupäevikut raamib aga mitu kuud hilisem viibimine Visby loomemajas.

Raamatu pealkirjas leiduv minagi võib tunduda kergelt (enese)irooniline, arvestades Santiago de Compostelasse matkamise ja selle raamatuna kajastamise populaarsust tänapäeval, samuti palverännaku hindamist muu hulgas ideaalse võimalusena „kohata inimesi ja kuulata nende lugusid”(1). Lintrop otsustab ka ise seada oma missiooniks sellel teel „rääkida lugusid [---] peamiselt väikerahvastest – mansidest, udmurtidest, setodest. Ka oma välitööde kogemustest ja mälestustest.” (Lk 117) Kõiki religioone võrdselt austamisväärseks pidav autor on aga teele asunud „tahtega [---] ennast arendada”, „mitte jumalat teenida” (lk 187) ega ole oma tavaharjumustest päris vaba („laen iga päev mõne pildi molovihikusse”, lk 92). Nii mõtiskleb ta paratamatult selle üle, kuivõrd ta üldse on päris palverändur, keda niisama uitajast või sel teel odavaid öömaju ärakasutavast turistist eristab üldarusaamas kas siis sügav usklikkus või vaimne ummikseis, mille tõttu otsitakse argistest elumuredest vabal camino’l iseäralikku meeleparandust. Vastandus moodsate (nt ümbritsevasse meelelise neeldumise asemel klappidest muusikat kuulavate) ja tõtakate (ülearu sportlikult liikuvate) peregrino’dega on siiski terav: Lintrop rändab üksi ega otsi kramplikult toda camino osaks arvatavat ühtekuuluvustunnet, püüab aga tajuda „kohalikke rütme” ja rangelt keskenduda kõndimisele kui füüsilisele kulgemisele (päevatee võetakse kokku nii kilomeetrites kui ka sammudes). Seetõttu võngutavad tema meelelist ülevust või paikkondlikku elevust lihtlabased olukorrad (vihm, ulguv tuul, villid jalgadel, öömaja- ja söögi­otsingud jms), millest muidugi sugeneb kirjelduslikku raugust ja tükati monotoonsust. Ent küpsele vaimurändurile on ehk loomu­omanegi ettevõtmise toime, kaasteelistega kohtumiste ning enese ja maailma üle arutluste sõnastamine tasakaaluka sumedusega.

B. M.

Jüri Talvet. Tundmised. (Kaasaegne mõte 11.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2019. 207 lk.

Tänapäevasele esseistikale keskenduva raamatusarja „Kaasaegne mõte” algataja ja alalhoidja Jüri Talvet on taas andnud isikliku panuse, et tänavu 15-aastaseks saav, ent prestiižselt harva ilmuv sari liialt ei soikuks: 69 lühivormis arutlust sisaldav „Tundmised” on Talveti kolmas teos sarja avaraamatu „Sümbiootiline kultuur” (2005) ja esseežanri alusepanijale Michel de Montaigne’ile suunatud filosoofiliste ja kultuurilooliste mõtiskluste („Kümme kirja Montaigne’ile. „Ise” ja „teine””, 2014) järel. Kõigi kolme ainering on laias laastus sama: „kultuuri vahekord loodusega, ühiskonnaga ja (kordumatus ajaraamis) isikliku eksistentsiga”, nagu kinnitab kaane­tutvustus. Ent rõhuasetus on igal raamatul erinev, nagu ka tõukepunkt, mis sedapuhku on sama efektne kui Montaigne’ile kirjutamise mõte: iga arutluskäik on pealkirjastatud kesksele teemale osutava juhtlausega (või kahega), mis pärineb hispaania baroki esindusteosest, Baltasar Craciáni filosoofiliste miniatuuride kogumikust „Käsioraakel ja ettenägelikkuse kunst” (1647, e k Talveti tõlkes 1993 ja 2019, tõlke esmaversioon kandis pealkirja „Käsioraakel ja arukuse kunst”).

Paljuski moralisti vaatepunktist lähtuvate esseede arutlused kulgevad üldkultuurilistest väärtustest ja maailmapoliitikast kuni armastuseni. Korduvalt esile kerkivad probleemkohad moodustavad aga tüüpilised kobarad: hingelis-vaimsete väärtuste ja loovuse taandumine tehnilis-­materiaalse progressiusu, virtuaalsuse ja kasumlikkuse ees, uutes sugupõlvedes matslust kasvatava (vt lk 72) massikultuuri pealetung, samuti moraalse ja emotsionaalse arukuse unarul-­olek igapäevases toimimises jne. Tänapäeva suurimateks pahedeks näivadki Talveti silmis olevat teadus-tehnoloogiline õhin ja rahahimu, rajumalt väljendudes „infotehnoloogilis-plutokraatlik türannia” (lk 28), mis kahjustab nii vaimu kui ka füüsist, ja seda ei väsi ta kordamast. Ometi ei suubu see korduvus lihtsalt torinaks kõige üha uueneva ja edeneva pärast. Talveti kriitilisus ühiskonna ja kultuuri seisundi suhtes, teatud (humanitaarsete) põhiväärtuste perspektiivist kahtlemata asjakohane, väljendub delikaatselt ning on sümpaatnegi, kuivõrd see saab arutluste käigus alati avara­pilgulise raami, mis lähtub suuresti looduse mõistmisest elu terviklikkusena ning „loovusliku kultuuri” idealiseerimisest. Kultuur on Talveti hinnangul „ühiskonna tegelik alus, tema moraal ja hing, nagu ka tulevikuväljavaade” (lk 75) ning ühtlasi väikeste rahvaste „iseolemise tugevaim kaitse” (lk 165). Enesest mõista leiab Talvet haardeka õpetlasena tänapäevase ainese lahkamiseks alati tuge maailmakirjanduse klassikast (sagedamini on toodud kirjanduslikke näiteid Thomas More’i „Utoopiast”). See on tervikuna inspireeriv, eriti kui ärihuvid ja kasumlikkus on maa­ilmas ühtäkki pausil.

B. M.

Kaia Leht. Tillemanni kella all. Tartu: Eesti Üliõpilaste Seltsi Kirjastus, 2019. 632 lk.

„Tillemanni kella all” on Teise maailmasõja aegset Tartut ja selle haritlaskonda käsitlev ohtrate piltidega varustatud mahukas teos, mille keskne tegelane on autori vanaisa Elmar Lani. Lani oli advokaat ja Vabadussõja veteran, kes kuulus muu hulgas Eesti Üliõpilaste Seltsi ja Tartu Meestelaulu Seltsi ning osales Teise maailmasõja ajal põrandaaluses tegevuses.

Raamatu esimese poole moodustab Elmar Lani fiktiivne päevaraamat, mille autor kirjutas oma vanaisa dokumentide ja omaaegsete ajaleheartiklite põhjal. Päevaraamatu paremaks mõistmiseks järgnevad lühiuurimused inimestest, kes olid olulised nii Lani elus kui ka 1940. aastate Tartu sündmustes. Viieteistkümne silmapaistva isiku hulka, kellest kõigist võiks kirjutada oma raamatu, kuuluvad nt Eesti Tervishoiu Muuseumi asutaja Voldemar Sumberg, nõukogude võimu eest esimese sinimustvalge lipu peitnud Karl Aun ning relvastatud vastupanu organiseerinud kapten Karl Talpak. Epiloogis lisandub kümme elulugu, kuid need jäävad kontekstist välja ega anna raamatule eriti midagi juurde. Teos keskendub inimestele ja nendevahelistele suhetele: autor on palju vaeva näinud, et kirjeldada, kuidas tegelased teine­teist tunnevad ning kuidas omavahel läbi saavad. Väljamõeldud päeviku formaat võimaldab jutustada lugu kronoloogiliselt ning aitab peategelasele kergemini kaasa elada. Muidu võinuks kogu teos muutuda kuivaks sündmuste loeteluks, nagu see elulugude peatükis pahatihti juhtub.

Kaia Lehte ajendas raamatut kirjutama vanaisa isiklike dokumentide juhuslik avastamine. Kirjutades rändab autor aeg-ajalt tänapäeva, et analüüsida iseenda tundeid materjali uurides. See on ka üks raamatu põhilisi omapärasid: autor kirjeldab uurimisprotsessi ning sellega kaasnenud emotsioone.

See, kas Eesti lugejad vajavad veel üht raamatut Teisest maailmasõjast, on maitse küsimus, kuid nagu autor korduvalt rõhutab, pöördelisel ajal tegutsenud inimesed on seda väärt, et neid mäletataks. Ilmaasjata hoiatab Leht lugejaid: „Mina ei ole kirjanik ega ajaloolane” (lk 7), sest teoses on palju kaasahaaravat: nii 1940. aastate Tartusse viiv päevik, erakordsete saatustega inimeste elulood kui ka ridade vahelt peegelduv autori elevus.

ERMO KARPOV