Keskeas mees tahab kodunt ära

„Kas nõndasamuti ta siis möödubki,
see mu elu teine pool?” mõtiskleb Tõnu.
Kunagi ammu oli selle üle mõelda nii ahvatlev ja mõnus:
kauge, salapärane tulevik terendamas kusagil eespool
nagu kuu tagumine, senitundmatu külg, mida enne pole võimalik näha,
kui ise kord kohal oled.
„Ja olen ma nüüd siis kohal? Olen ma siis,
kurat võtaks, oma eluga rahul?!”
(„Kuu teine külg”, VJ, lk 247)¹

Iga suurte, kiirete ja pöördumatute muutuste periood äratab leppijaiski vaikset vastupanu: ära- ja endassepöördumist, kadunud aegade hõllandust, eskapismi ja eksootikaihalust, loodusmüstikat ja külaromantikat, kõduesteetikat ja tungi teispoolsusse. XXI sajandi avakümnendite eesti kirjanduses on Mehis Heinsaar kujunenud taolise leebe trotsi üheks juhthääleks. Vahel nopitakse ja võimendatakse sellest ka ägedamaid noote: Sven Vabari koostatud tõlgenduskogumik „Luhta­tulek. Ekslemisi Mehis Heinsaare tihnikutes” (2011) algab viitega Heinsaare 2006. aasta manifest-esseele „mikrorevolutsionäärist” ning olen ka ise kirjutanud ta ühiskonnakriitilisest publitsistikast.² Ometi on Heinsaar jäänud ennekõike ilukirjanikuks, kelle vastupanuruum avaneb iduedumelust pao otsijatele ta luule ja proosa mõneti antikvaarses omailmas.

See ilm ja ta looja on olnud hellalt hoitud. Retseptsioon on püsinud valdavalt kaasaloov, innustav, andestav, puhuti harraski. Omajagu nahutatud romaan „Artur Sandmani lugu ehk Teekond iseenda teise otsa” (2005) ning ka veidi nõutult vastu võetud vigurjutukogu „Ebatavaline ja ähvardav loodus” (2010) pole Heinsaare kultusstaatust kõigutanud – küll kehtestanud konsensuse, et Heinsaare proosa kõrghetked on klassikalises novellis või stiilipuhtas miniatuuris, mitte suurvormis ega humoreskides.

Kas see hoolitsev konsensus on aga ka autori ja lugeja jaoks edasiviiv? Mida ja keda me ses ühises äranähtuses ei märka või maha vaikime? Kas ei muutu Heinsaare loomingu mõne läbiva stilistilise ja eetilise küsitavuse ollalaskmine viimaks ahistavaks ja painavaks nii autorile kui ka lugejale? Kriitik peab alati otsima kolmandat teed hellitamise ja materdamise vahel.

„Võlurite juures” on raamat, „kuhu kirjanik on koondanud oma loomingu paremiku”, nagu tagakaas meid veenab. Ühelt poolt on see kummardus tolle konsensuse suunas, teiselt poolt vaikne trotski selle suhtes, sest kogumikus on ka mitu naljapala. Autor ise annab võimaluse korraga rambivalgusse toodud Heinsaare-kaanoni kinnistumist kriitilise pilguga üle vaadata. Seejuures mitte vabakäeliselt Wunderkammer’i ust valla lüües, vaid mõningase ettehooldusega. Tagakaanetekst rõhutab kuvandit ning ühtlasi loob tõsikirjandusega distantsi: „Autor ise on öelnud, et kirjutab muinasjutte täiskasvanuile, kelles elab ikka veel edasi unistav ja mässumeelne, imedesse uskuv laps.” Samal ajal on Heinsaar kambrist poleerimislapi ja kruvikeerajaga üle käinud, mitmeid tekste kohendades.

Muudatused pole pelgad trükivigade, lausestuse ja liigenduse parandused, mille võis kaasa tuua Piret Põldveri toimetajapilk – on ka juurde- ja ümberkirjutusi ning kärpeid, mille põhjal võiks lausa teksti­kriitilise seminaritöö teha. Need on kõnekas märk, et Heinsaar on oma pärandi rahutu korrastaja, kes ei malda koduneda „tuntud headusse” ega jäta loorbereile ka juba pärjatut (mõndagi on muudetud näiteks Tuglase preemia võitnud „Liblik­mehes”).

Puristidest austajad ometi kartma ei pea: juures või ära on mõni detail või kõrval­kujund, fraas või lõikki, aga põhiosas on need ikka samad lood, ei ole liblik­mehest saanud karunaist ega ilusast Arminist Instagrami suunamudijat. Ent lähilugedes hakkavad seda teravamalt silma tekstikihistused, kus pole tarvilist hooldus­tööd tehtud või kus on niigi kahtlane koht veel enam kiiva renoveeritud.

Üldiselt ju tore, et pingeaednik on vaid põgusalt püganud oma lopsakat vanamoelist keelepruuki – hoo sisse saanult ongi ta stiil see närvivõrgustik, mis muudab pentsiku omailma justkui elavaks ja hingavaks organismiks. Ent sel on ka liiaseid vohandeid, tihti lainetab Heinsaare pajatuslaad kitši piiril või üle selle, eriti kirgede ja seksi kujutamises, ning sageli tuleb kukalt kratsida: kas salakaval Heinsaar pahaaimamatult kaasa õhkavale lugejale mitte nimme rosenstrauchilikke paroodiaid ei vorbi? Või kuidas on üldse võimalik midagi sellist hardalt lugeda: „Lähemale minnes ja katsudes saab ta aru, et need on armu­ihas naise hiiglaslikud, soojad ja valged tuharad. Pimestava kire ajel ajab Herman nüüd endalgi püksid poolde säärde ning lükkab oma juubeldava kürva poeemanda kuuma üska, et minut hiljem pursata valge seemne­oja naise öösumedasse Eedeni aeda” (VJ, lk 141). Mikrorevolutsionääri naeru pugistav trots lugeja imetluse vastu? See kirjakoht pärineb „Ebatavalisest ja ähvardavast loodusest”, millest eraldi allpool. Ent paatost ja liigset ilulemist on ka mitmes pühalikumas palas – nii jääb kogumiku lugemisel närima kahtlus, et äkki Heinsaar tõepoolest on siiras ses tidli­ompas.³ Eks ka liialdustes ole ta proosa eripära, aga tunnistan: järjepanu lugedes kiskus siin-seal liiga moosiseks (eriti kõrvuti teise maagilis-realistliku eraku Lauri Sommeri „Lõputu soovide” kargema sentimentaalsusega).

Heinsaare kujundiloome on leidlik, aga mõni lihtsam leid on jällegi puust ja punane. Kahtlemata avardab see Heinsaare leviala ka kooliealiste ja juhulugejate seas, aga sellele, kes armastab ise mõistatada-kaevandada, on liiga alasti selgitused tülinaks, mida võinuks kärpida. Ka taasavaldatus võrdleb Heinsaar ilusat Arminit õnnistegijaga ja „Puhkehetkel” kettidesse aheldatud rändurit ristilööduga. Novellis „Teekond maailma lõppu” on vaja rõhutada: „Säärasena meenutas laev mõnevõrra tema enese ammuseid unelmaid – needki olid ta hinges aastatega juba kinni kasvama ning lagunema hakanud” (VJ, lk 72), ja „Surmas jäämägede vahel” kirjutada kinnikülmunud fregati küljele (punasega!) „Armastus”. Kas lauriräpistuvas kirjanduses ongi ilmsus voorus?

Üks koht, kus parandus taiesesse pigem sügavama mõra lööb, on novellis „Siin Põhjatähe all”: „„Hästi, olen nõus,” noogutas ema omakorda mulle, „kuid ainult tingimusel, et need marjad Brigitale, mu ainsale rõõmule siin sünge päikese all, tõesti ka soovitud mõju avaldavad.”” (VJ, lk 128) Algselt: „et need marjad tõesti Brigitale, mu ainsale lapsele, tervendavat mõju avaldavad”.⁴ Kuigi „Siin Põhjatähe all” kuulub Heinsaare intensiivsemate ja n-ö programmilisemate novellide hulka, tuleb siin esile, et otsekõne ei ole ta proosa tugevaim element. See võib olla maitseasi, võib möönda, et Mehislandis nii käibki⁵ ja argiselt lobe või just hakitud madalkeel Heinsaare kõrgstiili ei passi. Aga otsekõne jääb häirima, kui see läheb vastuollu karakteriloogikaga. Nii nagu toodud näites ei räägi ju keegi – eriti mitte trööstitus korteris seebikaid vahtiv eakas naine, kes peaks maagilises realismis just olmepoolt toonitama. Veel ebaloomulikumalt mõjub samas novellis isa pikk monoloog, mis Janek Kraavi jaoks on „raamatu üks emotsionaalne haripunkt”,⁶ ent minus tekitas juba novelli esmalugemisel tõrke ja nüüd veel enam. Isa esitletakse loo algul kui sünget, eraklikku misantroopi, kes vihkab loba ja ise vaevalt sõna suust saab; ta enda kõne on aga ohtrasõnaline, literatuurne, pateetiline, jutlustav – see on äratuntavalt mikrorevolutsionääri manifest ning usutavasti isa varjatud mõtteilmaga kooskõlas, aga pompoosses otsekõnes laguneb usutavus koost, õunapuulikult jäise hingusega karakterist saab pelk paberist ruupor autori häälele.

Isegi kui pikad kõnevood on rohkem kooskõlas karakteriga ja lobedamad, võib sugeneda tunne, et autor unustab end tegelas­kuju arvel pajatama, nagu novellis „Kus sa nii kaua oled, Jakob?”. Nood kaks pigem traagilist ja iseenesest tugevat novelli kuuluvad valikkogus mu silmis nõrgimasse tsüklisse „Eesti loodus”, millel loodusega enamjaolt pistmist pole ning mis avab Heinsaart kütkestava looduskirjanikuna märksa vähem kui mitmed teistes tsüklites leiduvad jutud.⁷ Ka tsükli nimiloos on (taas kistud, esseistlikus otsekõnes) loodusjutt petekas, kattevari labasele vargusele. Tsükli pealkirja tingis küllap mitme jutu pärinemine „Ebatavalisest ja ähvardavast loodusest”, kuid ilma Priit Pärna kongeniaalsete illustratsioonideta on need valdavalt vaid kerglased visandid (nagu „Libarebaseid ja kooljaid” üritatuks tõlkida osalt Maaja ja osalt langusperioodi Pikri lugejatele). Eriti võrdluses valikkogu eelmise tsükliga „Ohhoota, albatross ja mina”, kuhu on koondunud kunstiline raskuskese, ning samuti „Eesti looduse” tsüklisse kaasatud novelliga „Kõhkleja Bernard”, mis on ehk parim Tartu linnaruumist kõnelev novell üldse. Siinkohal tekibki vaidlus kaanoniga: kui „Ebatavaline ja ähvardav loodus” andis signaali, et Heinsaar ihkab ulakustega liigpühalikuks kippuvat aurat maha raputada, siis valikkogus on selle taasetendamine ebaühtlane, nii et trotsiakt ei kanna enam välja ning lahjendab, mitte ei rikasta tervikut. Aga ju see on autori väljakutse: võtke või jätke, (ka) selline ma olen (olnud).

Enam loodust, ent ka muhedat huumorit ja isegi loomulikuna mõjuvat otsekõnet on hoopis lõputsükli novellis „Kuu teine külg”⁸ – ometi ka Kobo Abe „Luite­naist” meenutavat kõhedust, kuigi pea­tegelane pääseb koju tagasi. Novellile lisab varjundeid ka tavapärasest tugevam naiskuju – pole too tuuletulnuk ei pealepressiv hiidnaine, argine pereema ega passiivselt anduv ihamaandur, kelle sarnaste naistegelaste kordumist on Heinsaarele ette heidetud.⁹ Ja ometi on seegi naine vaikiv, pelk keskeas mehe ärakuulaja. Nõnda viitab üks Heinsaare mõjusamaid ja harmoonilisemaid novelle samale probleemile, mis ilmneb pilapalades ning literatuursest otsekõnest nõrgestatud tekstides: solipsism, monoloogilisus teistegagi suheldes – paljude lugude keskendatus protagonistiks oleva eraku, heidiku, kaunishinge või kriisis uitama kippuva „igamehe” siseelule ja fantasmidele, mis jätab kõrvaltegelased inertseteks statistideks.

Kodunt ja pere juurest uitama kippuva igamehe motiiv tõuseb valikkogus enim esile, sealjuures varajasel Heinsaarel pigem põgusalt, aga „Rändaja õnnest” (2006) tuntud novellis „Teekond maailma lõppu” on see juba kesksel kohal. Mõjub aga ebausutavalt, kui geograafia- ja ajalooõpetajana töötav Naatan Vaeras unustab oma maadeavastaja-unistuse aastateks täiesti – pigem on selline ametivalik just unistuse edasielamine. Ent siingi avaldub Heinsaare loomingu põhijoon – kestev lepitamatu vastasseis, mille on eelviidatud ettekandes tabavalt kokku võtnud Sven Vabar: „Ühes tulbas on esmajärjekorras perekonnaelu, mis on eranditult hall ja igav, samuti kuulub sellesse tulpa vasak, ratsionaalne ajupoolkera, siis üldiselt ka linn, linnaelu. Ja teise tulpa kuulub elu üksinduses, intensiivne tegelemine loominguga, parem ajupoolkera, teadvustamatus, siis rändamine, maade ja paikade avastamine, ja muidugi loodus ja maakohad.”

Ehk siis argiametis unistuse edasielamine ei kõlba, ei lähe täie ette. Ja Vaeras ei jõuagi oma laevaga merele, kuna ei suuda tavaelust lahti lasta. „Võlurite juures” pakub motiivile ka variatsiooni ühes viiest uuest tekstist, „Noateritajas”: eduka kunstniku pereidülli sekkub võõras, kes kuulutab kunstniku senise elu võltsinguks ning paiskab ta teise aega, lihtsamasse ja tooremasse olemisse, kuhu ta lähedastel asja pole.¹⁰ „Kuu teine külg” on „sinna ja tagasi” lugu, „Siin Põhjatähe all” aga (rõõmsa argielu vaatepunktist) „siia ja tagasi” lugu; „Kui Herman õitseb” ja „Idioodi elu” lasevad peategelasel kahe eksistentsi vahet saalida. Pereidülli kunstlikkusest kõnelevad ka uued jutud „Üksildase nõia öö ja päev” ja „Kusagil miljonite valgusaastate kaugusel” (Heinsaare isevärki katse kirjutada lasteulmekat). Sarnast motiivi esineb mitmes teiseski loos.

Nagu Johanna Ross on nentinud, „pole naissugu olulisel kohal mitte niivõrd tegelase kui funktsioonina, vaikiva ja äärmisel juhul tegutseva, aga mitte mõtleva ja tundva elemendina”.¹¹ See käis küll „Ebatavalise ja ähvardava looduse” ning sellele eelnenud proosa kohta, kuid Põldveri uurimus kinnitab säärase dominandi kestmist. Tõsi, Heinsaare hilisemais novellides – „Unistuste tappev kasvamine”, „Surm jäämägede vahel” – on küllaga naistegelaste tundeid, kuigi need on viimaks üürikesed. Ent kodunt ära kippumise lugudes on oma naine pelk tülin või teenindaja ning see suhtumine laieneb ka lastele. Teadagi on Heinsaare proosas kõiksugu müstilisi naisi-lapsi, kelles sageli on midagi morbiidset või letaalset – ent päris lähedaste inimestena on nad mehest kõige kaugemal, oma seiklustesse ja maagilisse eneseteostusse papa neid kaasa ei võta. Mikrorevolutsionääri vabastav programm on viimaks läbini egotsentriline ja sotsiofoobne, keskealist meest romantilise üksiklasena õilistav. Pakkudes teatud juhtudel küll lugemisnaudingut, põlistab see siiski elulisi mõttestampe ja ebavõrdsust.

See lõppjäreldus tundus (mulle kui keskealisele ja vist ka üsna isekale mehele) suvel kogumiku lugemist lõpetades nii ehmatav ja hävitav, et mõtlesin arvustamisest üldse loobuda: milleks moralistlikuna kõlav hukkamõist kirjanikule, kelle looming on mulle tegelikult väga korda läinud? Ent suvel ilmusid Loomingus Heinsaare mõttepäeviku katkendid, mis näitasid teda uuest, klaarimast, enese suhtes halastamatumast küljest. Ju siis „ausamalt”, kuigi iga päevik on paratamatult performatiivne.

„Ööpäevik” annab tunnistust iseäranis labiilsest loojaisiksusest, kes erksuse ja ekstaasi harjalt aina loidusse ja masendusse langeb, üritab end siis ristishambu taas joone peale saada, uitab looduses, distsiplineerib end, teeb kirjutamis- ja lugemisplaane, harib end ja õpib keeli, hoidub kiusatustest nagu erakmunk. Ennekõike sellist askeetlikult rändavat Heinsaart näeb Joosep Matjuse ja Katri Rannastu portree­filmis „Pingeväljade aednik” (2021). Ja tulevadki uued kõrghetked, ere luule ja novellid – ent „deemonid”, nagu Heinsaar neid kutsub, saavad ta jälle kätte. Kunagi sidusin Heinsaare esiletõusu omalaadi anti-Kenderi positsiooniga,¹² mis osutus siiski naiivseks vastanduseks: misantroop­ne ja misogüünne naudinguori on Heinsaareski. Kiusatuste seas pole üksnes baarides laaberdamine, internet ja TV, vaid ka kasiinosõltuvus. „Pingeväljade aednik” vaikib selle külje kirjanikust maha, samuti pole Heinsaar ise toonud ruletilaua kalkust oma ilukirjanduse Wunderkammer’isse – nii et ahistavat ja laastavat kapitalismi, millest ta Sven Vabari silmis oma lugejaid sümboolselt päästab, tähistavad tekstides tegelaste naised-lapsed. Justkui pääsemine perest pakuks lunastust kapitalismist!¹³

Seejuures pole Heinsaar mu teada pereisa olnudki. Tõrge ei põhine niisiis kogemusel, vaid hirmul ja ta nimetab seda isegi ravimatuks haiguseks, kuid päevikus ilmneb leppimist ja eneseõigustust: „Aga armastus, naine, perekond? See ei ole minu jaoks.” (ÖP, lk 23, 10. juuli 2007); „Kui ta [st kunstnik] annab järele kristlik-eetilise, hää inimese eeskujulikule, end perele ja lastele pühendava pereisa prototüübile, võib temast paradoksaalsel kombel saada hoopis üks õnnetu monstrum” (lk 29, 10. juuni 2009); „Niipea kui algab „päris elu” perekonnaidülli, kurnatuse piirile viivate argisekelduste ja muude väikekodanlike seiklustega, muudab see mu meeleolumaastiku mädasooks” (lk 60, 15. veebruar 2010) jne. Nii halvav on hirm pere tõttu kaotada oma vaimuerksus ja loomejõud, mis ometi kaovad perioodiliselt ka üksi või ulguelu elades. Suur fantast ei paista suutvat kujutleda, et pereelu ei pruugi seisneda ainuüksi tarbimises ja töörabamises, muruniitmises ja majaremondis.

Armastust ja naise lähedust ta ometi igatseb – nagu ka maagilist „muutumise imet”, mis deemonid, loiduse ja enesehävituse minema pühiks. Jääb aga ikka ahasveeruslikuks uitajaks, kes kardab nii varajast surma kui ka loomingulist jahtumist keskeas ja vanaduses. Jääb pendeldama avaruste ja oma „inimlossi” sügavama sisemuse vahel, nii et korduvate teemade ja motiividega tekstid on justkui sissepoole pööratud maagilised vormelid lakkamatu enesepuhastuse ja üürikese lunastuse rituaalis. Kestvat enesekordust õigustab „Ööpäevikus” essee „Ulla ja ­Hölderlin”: „Nii nagu ei saa kaunitar kesk oma ainulaadset ilu olla enamasti teisiti kui alatasa pahur, tujukas, kättesaamatu ja kõrk, muutes teda ümbritsevate inimeste, nii oma armastatu, austajate kui ka eemalt ihaldajate elu värvikaks põrguks, nii ei saa ka luuletaja olla teisiti, kui aina taas ja taas lõppematult läbi elada neidsamu ainulaadseid inspiratsiooniseisundeid, millest kõlab läbi üks ja seesama teema, refrään, lainepikkus ja hingus erinevate variatsioonidega” (lk 26).

Ometi lõpeb lootusrikkalt nii essee, „Ööpäevik” kui ka „Võlurite juures” viimane novell „Õhtu vanas majas” – valikkogu ruumipoeetiline finaal, Heinsaare uutest tekstidest tugevaim ja samal ajal lähim ta nooreea proosale. Muutumine, vabanemine, teisenemine on võimalik. Ning ehk selles näiliselt kõige argisema, ent samal ajal kõige suurema ja kardetuma tundmatuga kohtuda julgemises ongi muutumise ime?

Loomulikult pole minu asi Mehisele naitjaks, ämmaemandaks või bonneks trügida. Küll aga osutada, et muutumise imele ei looda ainult kirjanik ise, vaid ka (mõned) talle kaasa elanud lugejad. Ja ehk peab tõeliseks muutumiseks too kesk­ealine mees julgema väljuda oma loomingulisest kodust, minema vastu oma põlistele hirmudele?