Võõrsõnade kuju normimise probleeme tänapäeva eesti keeles

Võõrsõnad tulevad keelde mitmel moel, aga eelduseks on alati mingit laadi keele­kontakt. Viimase võib olla tinginud muu hulgas kultuuriline, poliitiline või majanduslik üleolek või võim: kirjasõna ja hariduse levik, vallutus, ränne jms. (Vt Myers-Scotton 2002; Paet 2018; Verschik 2019; Auer 2021: 147) Leksikaalsed laenud jaotuvad eesti keeles järgmiselt. Muganemisskaalal kõige võõramad on tsitaatsõnad, puhtvõõrkeelsed sõnad, mis kirjutatakse eesti tekstis nagu vastavas lähtekeeles. Võõruselt järgmised on võõrsõnad, muganenud, ent võõrapäraseid jooni säilitanud sõnad. Viimased tulevad keelde ka algselt tsitaatsõnana käibinud keelendite mugandamisel (vt ka Leemets 2017: 4). Muganemisskaalal kõige vähem võõrad on laensõnad, mis on kodunenud ja kaotanud lähtekeele võõrapärased jooned. Leksikaalse laenamise protsessis on mitmeid aspekte, nagu järkjärgulisest muganemisest või muudest teguritest tingitud varieerumine, mis tekitavad leksikograafilisi ja keelekorralduslikke küsimusi: näiteks kust jookseb piir üldkeele sõnaraamatus aktsepteeritava rööpvormi, st põhjendatud keelemuutuse ilmingu ja n-ö õigekirjavea vahel (ning kas ja mis juhul peaks üldkeele sõnaraamat neid esitama). Elavas keeles tekib variante juurde nii häälduses, grammatikas, ortograafias kui ka sõnavaras ning kunagi sõnaraamatutes tehtud ühtlustused ei ole tegelikust keelekasutusest rööpvorme kaotanud. Seda, mida kunagi oli vaja ühtlustada, tuleb kirjakeele praeguses arengujärgus ümber hinnata. Peale keeles pikalt püsinud rööpsete kirjakujude (nt areteerima ja arreteerima) lisandub uusi variante, mille üks põhjusi on veebimeedia mõju kirjakeele standarditele/normidele (vt ka Bellamy 2021: 692). Keeleteadlane Mati Hint (1998: 247) on keele varieerumise ilmingud kui potentsiaalsed normimuutused kokku võtnud sõnadega: „Iga norm on kunagi olnud viga ning iga sagedasti korduma hakkav viga võib saada normiks.”

Eesti Keele Instituudis (EKI) alates 2019. aastast koostatava sõnastiku – EKI ühendsõnastiku¹ (ÜS) eesmärk on koondada kasutuspõhisusest lähtudes võimalikult suurt hulka eesti keeles kasutatavaid sõnu. Seetõttu sisaldab ÜS märksõnu, mille kirjakuju ei vasta ÕS 2018 normingutele. Ortograafia (ja morfoloogia) on aga erinevalt näiteks sõnade tähendustest (vt Paet, Risberg 2021) kirjakeele normingu osa. Samal ajal on ÜS-i eesmärk kajastada ka keelenormi, st seni ÕS-is esitatud infot; seda tehakse nn ÕS-i selgituste kujul. Seni viimase, ÕS 2018 norminguid ega soovitusi ei kanta ÜS-i otse üle, kuna normingud ja soovitused on otstarbekas aeg-ajalt üle vaadata, samuti on käsil keelekorralduse põhimõtete uuendamine ja sõnastamine: normeeritud kirjakeel ja tegelik keelekasutus ei peaks väga palju lahknema (vt ka Päll 2019: 107−111).² ÕS-i pikaaegse toimetaja Tiiu Erelti sõnadega: „Sage tarvitus võib nihutada ettepoole ka kahesilbiliste sõnade rõhku, nt [---] oktaav → oktav, sümptoom → sümptom, profiil → proofil. Iga uus ÕS arvestab neist nihkeist jälle midagi norminguks, sest see on laenude kohanemise loomulik käik.” (Erelt 2002: 39) Seetõttu on kerkinud päevakorda küsimus, millist vormi pidada normingukohaseks ning kas ja kuidas esitada erinevaid kirjakujusid üldkeele sõnaraamatus, st milline peaks olema preskriptiivsuse ja deskriptiivsuse vahekord võõrsõnade kirjakuju esitamisel. Näiteks on normingukohase duplikaadi kõrval keelekasutuses levinud variant dublikaat, mida on umbes kolmandik normingukohasest tarvitusest, kuid mida ÕS on pidanud ebasoovitatavaks kirjakujuks. Kui esitada (ÕS-i selgituse kujul) eelistus ühe rööpvormi kasuks, tuleb seda kasutajale põhjendada, esitades vajaduse korral sõna etümoloogilise info. Lisaks võõrsõnade järkjärgulise muganemise arvesse­võtmisele on üks keskseid küsimusi olnud seegi, kas toetuda lähte- või vahenduskeele kujule (vt ka Raiet 1966: 8; Paet 2018). Sõna kirjakujust sõltub sõna muutmine (nt kebab ja kebaab), mistõttu võõrsõnade rööpvormide morfoloogilised aspektid vajavad samuti hädasti käsitlemist, ent artikli piiratud mahu tõttu puudutan seda üksnes vähesel määral. (Laensõnade morfoloogilise kohanemise kohta eesti keeles vt Pedaja 2006: 56.) Artiklis analüüsin ligikaudu 65 võõrsõna ja toetudes korpus­uuringule, püüan sõnastada seisukohti, millest edaspidi lähtuda võõrsõnade kuju fikseerimisel üldkeele sõnaraamatus. Osa siin kirjeldatud uurimuse tulemustest on juba kantud ÜS-i. Keskendun järgmistele küsimustele.

• Kas ja mis tingimustel saab pidada üldkeele sõnaraamatus võrdväärseteks sünonüümideks (sh eri keeltest lähtuvaid) rööpvorme, mille esinemus tegelikus keelekasutuses on märkimisväärne?
• Mis soodustab võõrsõnade kirjakuju muutumist ja mis seda takistab?
• Millistest põhimõtetest on seni lähtutud võõrsõnade kuju normimisel ja kas need põhimõtted on ennast õigustanud või tuleks neid ajakohastada?

Artikkel koosneb kahest põhiosast. Esimeses osas kirjeldan mõningaid keele­uurijate seisukohti läbi aegade võõrsõnade mugandamisel ja seda, kuidas võõrsõnade kirjakuju on normitud. Teine osa hõlmab analüüsi ja tutvustab uurimuse tulemusi. Analüüs lähtub ÕS 2018 soovitustest, mida võib vaadelda kui astmelist soovitus­süsteemi. Tulemused on esitatud rööpvormide varieerumise tüübi järgi (2.2.1–2.2.7). Arutelu ja kokkuvõtte lõpetavad lähtekohad võõrsõnade kuju normimiseks ja üldkeele sõnaraamatus esitamiseks.

 

1. Võõrsõnade eri kirjakujud, kirjakeele norm(ing)³ ning suhtumine normi(ngu)muutustesse

Keele normimise (nimetatud ka standardimiseks) eesmärk on (keele) (kirjaliku) vormi minimaalne varieerumine (Haugen 1966: 931). Sõnakuju kirjapanekul tuleb otsustada sõna (mugandatud) kirjakuju üle, õigekeelsusallikas fikseerimisel ongi tegu juba sõnakuju normimisega. Eesti keele esimesteks võõrsõnade norminguteks võib pidada juba piiblitõlgetes fikseeritud kirjakujusid. Saksa pastorite keele­korralduslik tegevus Eestis algas Heinrich Stahli hääldusreeglite ilmumisega 1632. aastal katekismuse eessõna lõpus. Vaidlused tõlke keele üle eelnesid ka eestikeelse täispiibli ilmumisele 1739. Näiteks vaieldi, kas sõna prohvet peaks olema kujul Prophet või Rowet (Tafenau jt 2022: 149). Tänapäeval esitavad standardkeele ehk normi(ngu) kindla ajavahemiku järel ilmuvad ÕS-id.

Kirjakeele normi(ngut) ongi defineeritud kui õigekeelsusallikates fikseeritud keelenormi, keeleseaduse järgi loetakse selleks „[---] õigekirjutuslike, grammatiliste ja sõnavaraliste normingute ja soovituste süsteemi” (keeleseaduse § 4 lõige 2). Vabariigi Valitsuse määruse „Eesti kirjakeele normi rakendamise kord” järgi (§ 2 lõige 1) on kirjakeele norm(ing) määratud muu hulgas Eesti Keele Instituudi uusima õigekeelsussõnaraamatu ja Emakeele Seltsi (ES) keeletoimkonna otsuste ning keele­toimkonnas heaks kiidetud ortograafiareeglistikuga.

Üldjoontes peaks ÕS-is tehtavad ortograafiamuudatused läbi arutatama ES-i keeletoimkonnas, ent ÕS-i eri trükkides on aja jooksul tehtud üsna suur hulk võõrsõnade kirjakuju muudatusi, mida ei ole keeletoimkonnas üksikasjalikult arutatud, vaid ÕS-i toimetajatel on olnud suhteliselt suur vabadus (alates ÕS 1999-st). Võõrsõnade kuju osas on peetud nõu ENE keeletoimetajatega, kes omakorda tegid koostööd vastavate keelte tundjatega (Erelt 2022).

Võõrsõnade täheortograafiat on ES-i keeletoimkonnas arutatud üksiksõnuti, aga ka valdkonniti ja keeliti. Näiteks 1972. aastal on üksiksõnadest vaagimisel olnud rööp­vormid sümptoom ~ sümptom, oktaav ~ oktav, ofset ja bakšiš (vt Erelt 2020: 392), hiljem: magistrant (1994), kebab ja sahib (2009), buffet (2010), ekläär ~ ekleer (2012) ja satään ~ satiin (2012). Samuti on kõne all olnud sünteeskiudude ja elementaar­osakeste nimetused, mille lõpus o pikkus tollal kõikus (nt kapron pro kaproon) (NÕ 1972). Keeltest on üksikasjalikud põhimõtted välja töötatud kahe mitteladina tähestikuga keele – jaapani ja araabia päritolu sõnade – mugandamiseks eesti tekstides (Jaapani päritoluga… 2008; Araabia sõnad… 2009; vt ka Päll 1998).

Rööpvormide tekkes mängivadki rolli nii loomulikud kui ka n-ö juhitud muutused. Loomulikud muutused toimuvad tegelikus keelekasutuses iseeneslikult, nt laenamine eri keeltest, muganemine, sh pearõhu nihkumine, lühenemine jne, teisalt on näha väga pikka aega samade kirjakujude püsimist. Juhitud muutused on kunstlikku päritolu ehk keelekorralduses juurutatud, need hõlmavad nt traditsioonile toetumist, sõnakujude lühendamist jne. Viimaste hulgas on ka sõnakuju korrigeerimine kas lähte- või vahenduskeelele toetuva vormi kasuks. Mitmel puhul on ­aluseks ideoloogilised tegurid, nt on järjekindlalt püütud vältida venemõjulisi vorme. Enamasti rõhutatakse just loomulike, ilma sekkumiseta tekkinud muutuste uurimise vajadust, ent ka keelekorralduslikku päritolu muutusi tuleb süstemaatiliselt käsitleda (vt Verschik 2019).

Keelekasutuses valitseb kaks vastandlikku tendentsi: muutumine (sh vahenduskeelte mõjul) ja samal ajal keelekasutaja soov kirjakuju stabiilsuse järele. Keelelistes muutustes tajutakse ohtu keelele (vt ka Thomas 1991). Siiski on osutatud, et kuni pole tegu identideedikaotusega, võtab keel vastu vaid tüpoloogiliselt sobivaid ja keele üldiste arengusuundadega kooskõlas olevaid mõjusid (vt ka Erelt, Metslang 1998: 657–658). Kuna keelekorralduses kehtib alates 1980. aastatest põhimõte, et varasemad normingud ei muutu valeks (vt ka Kerge 2012), võib normingute ülevaatamisel, ajakohastamisel ja analüüsimisel (sh kasutuspõhisusest lähtudes, vt Paet, Risberg 2021: 970) kirjakuju rööpvorme juurde tekkida, aga varasemaid valeks pidada ei saa. Seda nähtust võib nimetada normi laiendamiseks (vrd hollandi keele kohta Grondelaers, van Hout 2011: 117, soome keele kohta Nuolijärvi, Vaattovaara 2011: 70).

Stabiilsussoovi näiteks võib tuua tekkinud poleemika kirjakujude pensjon ja pansjon rööpvormidena ÕS 1999-s esitamise järel pensioni ja pansioni kõrval (keele­nõuande sissekanded 16. IV 1999, 9. XI 1999, 24. XI 2000 jt). Rööpvormid võeti ÕS-i arvatavasti eeldusel, et muganemistendents i → j jätkub. Vastuseisust sellele kirja­kujule võiks järeldada, et muganemistendentsid on aja jooksul tunduvalt nõrgenenud, samas võib olla ka muid põhjuseid – nt see, et i ja j-i vahe häälduses on väike. Pensjoni ja pansjoni rööpselt ÕS-i toomise idee tuli Henn Saarilt ja seda arutati ES-i keeletoimkonnas (Erelt 2022). J-iga sõnakujude fikseerimise eel on arutletud, kas primaarseks tuleks pidada laenusüsteemi ja selleaegset kõnetaktiliigendust või kirjakeele traditsiooni (Erelt 1996). ÕS 1999-s eelistati esimest, ent vastuseisu tõttu taastati ÕS 2006-s kirjakeele traditsiooni järgiv hoiak. Sellest nähtub, et vanemate laenude kirjakuju muutmine võib olla keeruline ja tekitada segadust ning vastuseisu, eriti kui tegu on igapäevaelu puudutavate sagedaste sõnadega. Keelekasutajate vastuseisu sõnade kirjakuju muutmisele kirjeldab ka nt John Bellamy (2021: 692).

Traditsiooni põhimõte tähendab seda, et mõnel juhul on kirjakuju välja kujunenud kokkuleppeliselt ega sõltu tegelikust hääldusest või siis on hääldus muganemise käigus muutunud. Traditsiooni olulisus kerkib esile eriti juhtudel, kui tekib vastuolu kirjakuju ja häälduse vahel, näiteks võib tuua sõnade apelsin ja mandariin erineva muganemise. Kuigi eesti keeles on sõnade kirjakuju üldiselt sõltuvuses pearõhu paiknemisest, siis alati see ei kehti, nt sõna mandariin hääldub ilmselt tänapäeval sageli ka esisilbirõhuga.⁴ 1918. a ÕS-is on nii apelsiin kui ka mandariin fikseeritud kahe i-ga, EÕS 1925–1937-s on apelsin juba tänapäevasel kujul, aga mandariin jäänud pika i-ga (pearõhk märgitud 3. silbile). Pearõhu ettenihkumine on eesti keeles üsna üldine, häälduse muutudes tekib aga vastuolu kirjakujuga. Rõhu nihkumine on kohati ebaühtlane, erinedes kõnelejati: mõnes sõnas on see nihkunud, mõnes mitte; eri kõnelejad panevad rõhke erinevalt. Seetõttu on võõrsõnade õigekiri selles osas nii-öelda konserveeritud, nagu näiteks ka sõnadel kabinet, kotlet, sigaret, minarett, taburet. Nende sõnade õigekiri õpitakse ära tavaliselt koolis ja vanemate laenude kirjakuju üldjuhul ei muudeta. Nähtust, mille puhul jäädakse traditsiooniliste minevikus tehtud valikute juurde ka siis, kui need ei ole kõige otstarbekamad või on juhuslikud, ega hakata neid tagasi pöörama, on nimetatud rajasõltuvuseks (ingl path dependence) (Choi 2008).

Võõrsõnade kirjakuju normimise keskseid küsimusi on olnud see, kas lähtuda lähte- või vahenduskeelest, sest mitme keele mõju omavaheline konkurents põhjustab sõnakuju kirevust (vt Raiet 1966: 8; Paet 2018). Selleteemalised arutlused ulatuvad kaugele, põhjalik ülevaade varasemast suhtumisest leidub Erich Raieti (1966) kandidaadiväitekirjas. Nt Jakob Hurt oli küll seisukohal (saksa keele eeskujul, kus on traditsioon säilitada lähtekeele ortograafia), et eesti keelde võiks sõnu võtta otse ladina ja kreeka keelest (kuna neis leidub eesti keelde paremini sobivaid kujusid), mitte saksa keele kaudu (nt muusika, akadeemia), kuid möönis, et mõnikord on saksa keelest siiski „sündsam” sõnu võtta. Seevastu Julius Mägiste on arvanud, et originaalkeele arvestamine võib viia konflikti meie oma keelega, sest tegelikult on sõnad tulnud enamasti teise keele kaudu ja seda peaks arvestama. Lähtekeele arvestamise nõuet on pooldanud nt Johannes Voldemar Veski kui vormikirevuse vastast vahendit. Koostades 1933. aastal VÕS-i, tegi Elmar Muuk Eesti Kirjanduse Seltsi keeletoimkonnale rohkesti võõrsõnade kuju puudutavaid ettepanekuid. Vastu võetud otsuste hulgas olid nt f-i ja š õigekirjutus, võõrsõnade välte märkimine ja võõrsõnade kirjutuse ühtlustamine ning pesa-tüüpi laensõnade käänamine. (Raiet 1966: 11–14)

Raiet ongi oma väitekirjas keskendunud vahendus- ja lähtekeele vahekorrale ning nentinud, et päritolukeelest lähtumise põhimõtet tuleb kahtlemata õigekeelsuses arvestada, iseasi, kuivõrd ja mis puhul (Raiet 1966: 14). Ta on eesti võõrsõnade kuju kreeka, ladina, saksa ja vene kujudega võrreldes leidnud, et enamasti määravad sõna kirjakuju siiski vahenduskeeled. Paljudel juhtudel on vokaalide ja konsonantide vasted eri keeltes ühesugused, kuid keerukamatel juhtudel on vahenduskeelte mõju valdav. (Raiet 1966: 87) „Kui me lähtekeelest saaksime ühe, vahendajakeeltest teise kuju, on fikseerunud harilikult vahendajakeeltepärane variant” (Raiet 1966: 156). Ehkki nimetatud uurimistulemused pärinevad 1960. aastatest, on veel 2021. aastal kurdetud, justkui EKI muudaks ühendsõnastikus mugandamise põhimõtteid, hüljates varasema nõude mugandada üksnes „klassikalistest”, mitte vahenduskeeltest (YouTube: Keeletoimetajate…). Ortograafilisi rööpkujusid on ka otsesõnu „tülikaiks” hinnatud, seda kirjakujude skaneerima ja skannima eelistamise põhjenduses ä-liste kujude ees (Erelt 2001: 40). Kirjakujude mitmekesisuses avalduvad eri tegurid, nagu loomulikud ja juhitud muutused, traditsioonipõhisus, mille omavahelist vastuolu võib näitlikustada araabia uuema laenuga taliib (vt Paet, Päll 2021).

 

2. Võõrsõna kirjakujud tänapäeva eesti keeles

2.1. Meetod ja materjal

Siinne uurimus toetub kasutuspõhisele keeleteooriale (vt Diessel 2017; Gries 2010). Seda olen rakendanud korpusuuringute teel, analüüsides tegelikku keelekasutust nii kvantitatiivselt (arvandmed selle kohta, kui palju mingit kirjakuju esineb) kui ka kvalitatiivselt (milliseid kirjakujude varieerumisi esineb). Sõnade tegelikku kasutust uurisin eesti keele ühend­korpuse 2019 (ÜK; sisaldab eri liiki tekste aastaist 1990–2019) põhjal, kasutades Sketch Engine’i tööriista (vt Kilgarriff jt 2014). Tegelikku keelekasutust on oluline vaadelda, kuna see annab pildi keelekasutaja eelistustest ja tendentsidest rööpsete kirjakujude juurdumisel (vt ka Paet, Risberg 2021: 970; Klavan 2018: 697). Varem on tegeliku keelekasutuse arvestamist võõrsõnade kirjakuju fikseerimisel üldjoontes vähem oluliseks peetud: „Keelendi esildumine tegelikus keele­kasutuses ei saa olla ainus kriteerium selle sobivuse hindamisel. Kasutus­sagedust näitavaid arve tuleb käsitada siiski ainult ühe tegurina soovituste andmisel.” (Erelt 2002: 30, 2020: 404) Olulisemaks on peetud keelendite sobivust keele üld­struktuuri.

Tabel 1. Astmeline soovitussüsteem rööpvormide kirjakuju kohta ÕS 2018-s.

Soovituse tüüp		Rööpvorm 1	Rööpvorm 2	ÕS 2018 esitusviis
Võrdsed rööpvormid: rööpvorm 1, rööpvorm 2		kebab	kebaab	keb`aab, kebab (vardaliha)
Mööndustega aktsepteeritav rööpvorm	a) rööpvorm 1 parem rööpvorm 2	vanill	vanilje	van´ilje KOK, parem vanill
	b) 1 vaata rööpvorm 2	rock	rokk	rock ingl vt r`okk
Range norming/soovitus: {rööpvorm 1} → rööpvorm 2		indikeerima	inditseerima	{indik`eerima} → indits`eerima indits`eerima näitama, osutama; MED näidustama; ei soovita tähenduses: vihjama. Tule vilkumine inditseerib, parem näitab, et ..
Kaudne/varjatud soovitus	a) ühe rööpvormi seletuseta eelistamine	hospidal	hospital	hospidal hospital hospital laatsaret, (sõjaväe)­haigla. Väli+hospital
	b) rööpvormi mitteesitamine	guanako	–	guan´ako ZOOL (loom)

Analüüsitavate sõnade etümoloogilistes kirjeldustes olen tuginenud „Võõrsõnade leksikoni” (VSL) ja ÜS-i andmetele, vajadusel on lähtekeele kirjakujud täpsustatud vastavate keelte sõnastike põhjal. Siiski on ühe konkreetse keele lähte­keeleks ja teise/teiste pidamine vahenduskeeleks sageli mõnevõrra tinglik ja lõpuni kindlalt pole võimalik öelda, mis keelest täpselt sõna mingisse keelde tuleb, sest laen on eri mõjude resultant (vt ka Raiet 1966: 8). Ka vahenduskeele määratlemine võib tekitada raskusi, näiteks pole sageli võimalik öelda, kas sõna on eesti keelde tulnud vene või saksa keele kaudu (vt ka Blokland 2009: 14–15), ja on võimalik, et palju sõnu laenati korraga mõlemast või laenati enne ühest ja seejärel uuesti teisest keelest (Jõgi 2014: 42).

Analüüsi materjaliks valisin ÕS 2018-s esitatud võõrsõnad, millel on mitu kirja­kuju, sealhulgas nii need, mille kohta ÕS 2018 annab eelistusi, kui ka need, mille rööpvorme esitab eelistuseta. Võõrsõnade kirjakuju kohta antavad soovitused olen jaotanud neljaks (koos varjatud soovitustega kuueks) eri kaaluga rühmaks, mis moodustavad astmelise soovituste süsteemi. Tabelis 1 on soovituste tüübid esitatud soovituse tugevnemise suunas. Kaudsetest/varjatud eelistustest ammendavat väljavõtet teha ei ole võimalik, seega vaatlen neid põgusalt mõne näite varal. Materjali analüüsin ja põhimõtete muutmise ettepanekud esitan teemade kaupa (ptk 2.2.1–2.2.7).

1. Võrdsed rööpvormid on ÕS-is esitatud samas artiklis. Võõrsõnu on neist 573 artiklit. Võrdselt aktsepteeritud, ent siinsest analüüsist välja jäetud on järgmised sõnarühmad: tüve varieerumiseta eri liidetega rööpvariandid (nt duellima ja duelleerima; akvareljas ja akvarelne; anakronistlik ja anakrooniline ja anakroonne); argikeele märgendiga⁵ (nt beib ARGI ja beibe ARGI, nt lenks ARGI ja lenkstang). Suure osa moodustavad vormid, mis esinevad nii liitsõna komponendina kui ka moodustavad liitega iseseisvaid sõnu (nt aksiaal– ja aksiaalne), samuti need, mis esinevad nii ilma liigisõnata kui ka koos liigisõnaga (nt argaania ja argaaniapuu, basmati ja basmati­riis), pikemad ja lühenenud sõnakujud (nt akumulaator ja aku; hulahula ja hula). Eelnimetatuid ei ole analüüsi võetud; samuti on välja jäetud nomenklatuuri sõnavara, nagu nt buteen ja butüleen, trihhinelloos ja trihhinoos (välja arvatud keemia­terminite näide ptk-s 2.2.7).

Siinne analüüs hõlmab 20 võõrsõnapaari, mille tüve kirjakuju varieerumist on peetud aktsepteeritavaks: absoluteerima ~ absolutiseerima, amok ~ amokk, arbiter ~ arbiiter, batik ~ batika, bekaar ~ bekarr, bistro ~ bistroo, grafiito ~ grafiti, hartšo ~ hartšoo, interreegnum ~ interregnum, kebab ~ kebaab, kontiinum ~ kontinuum, ­kurkum ~ kurkuma, manees ~ maneež, padespaan ~ padespann, preluudium ~ ­prelüüd, pütaagorlane ~ pütagoorlane, taro ~ tarokk, tragakant ~ tragant, tritik ~ ­tritikale, visavii ~ vis-à-vis.

 

2. Mööndustega aktsepteeritavad variandid.

a) Parem-soovitus lisandus ÕS 1999-sse „sobimatuse väljendamiseks” Saari töörühmalt, kes 1980. aastate keskel uut tüüpi keelekorraldussõnaraamatut ette valmistas (Erelt 2022). Parem-soovitustega mööndakse ÕS-is rööpseid kirjakujusid, andes eelistuse siiski ühele. Selle soovituse sisu ja kaalu püüab avada eessõna alapeatükk „Soovitamine”: „Sõnaraamat näitab märksõnade ning artiklisiseste liitsõnade, tuletiste ja väljendite hulgas selliseidki, mille asemel on keeles paremaid väljendusvõimalusi. Nende juurest viitab soovitatava keelendi juurde sõna parem. Nt fokus`eerima, parem fookustama [---].” (ÕS 2018: 12) Võõrsõnade kuju kohta on parem-soovitusi 17. Suures osas on tegu u-tuletise, st enesekohasuse küsimusega (nt emigreerima, parem emigreeruma)⁶ ning need juhud jäävad analüüsist välja. ­Parem-soovitusi antakse ka oma- (või päritolult lähedasema keele) sõnade eelistuse näitamiseks, mis samuti praegusest analüüsist välja jäävad, nt ÕS 2018 eelistab soome kui lähedasema sugulaskeele laenu inglise keele kaudu tulnud hollandi sõna kruisen mugandile: kruiis, parem ristlus. Analüüsi olen võtnud neli varieerumist puudutavate soovitustega märksõna: aaria, parem aarja; aarialane, parem aarjalane; vanilje parem vanill; greipfruut, parem greip.

b) Vaata-viited (võõrsõnade kohta 28) käivad üldjuhul märksõnade kirjakuju kohta, hõlmates üksikutel juhtudel ka muud, nt aktiiv– vt aktiivne. Selle rühma sõnu analüüsisin nende tegelikus keelekasutuses esinemise seisukohalt, jättes välja kõnekeelseks märgendatud sõnapaari crack ja kräkk. Kõigil selle rühma 24 tsitaat- ja võõrsõnapaaril on soovitus mugandi kasuks: brunch vt brantš, caffè latte vt late, charter vt tšarter, chia vt tšiia, chilli vt tšilli, chutney vt tšatni, coitus vt koitus, cover vt kaver, crack vt kräkk, curry vt karri, fourchette vt furšett, guerrilla vt gerilja, hijab vt hidžaab, lobby vt lobi2, manager vt mänedžer, niqab vt nikaab, nō-teater vt nooteater, quasi vt kvaasi-, rock vt rokk, shiitake vt šiitake, sushi vt suši, zoom vt suum, techno vt tekno, thriller vt triller2.

3. Mittesoovitatavad / rangelt normitud variandid. Kõige rangemad soovitused käivad keelendite kohta, mida ei peeta normikohaseiks, ja need on varustatud noolviidetega. ÕS 2018 peatükis „Soovitamine” öeldakse: „Sõnad või väljendid, mida ei peaks kasutama, on looksulgudes ja väiksemas kirjas. Nende järel on alati esitatud sobivam kirjakuju või väljendus.” (ÕS 2018: 12) Selliseid soovitusi on võõrsõnade kohta 79, sh ka nt omasõna võõrsõna asemele, nt zoopark → loomaaed. Siinne analüüs hõlmab 14 võõrsõna tüvevarieerumist puudutavat soovitust: adaptsioon → adaptatsioon; areteerima → arreteerima; balsam → palsam; drellpuur → trell, trellpuur; dublikaat → duplikaat; imidž → imago; indikeerima → inditseerima; pergamiin → pärgamiin; plov → pilaff; prioritiseerima → prioriseerima; proofil → profiil; rägbi → ragbi; toster → röster; tüüner → tuuner.

4. Kaudseid ehk varjatud soovitusi võib eristada vähemalt kahte liiki. Kuna sõnastikust ei ole võimalik neist väljavõtet teha, siis siinses artiklis neid detailsemalt ei analüüsita.

a) Esitades küll kaks rööpkuju, eelistatakse kaudselt ühte neist, nt hospidal ja hospital: seletus antakse märksõna hospital artiklis, artiklis hospital pole aga ühtegi viidet kujule hospidal. Selle tingib muu hulgas see, kas sõnu saab tähestikjärjestuses samas artiklis esitada või mitte, nt pabersõnastikus on kebaab ja kebab järjest, aga hospidal ja hospital pole. Samamoodi on vormistatud džuudo ja judo, keefir ja kefiir, vaakum ja vaakuum (eelistatakse sõnakujusid judo, keefir ja vaakum). Praegu ÜS-is sünonüümideks peetavad kommunikeerima ja kommunitseerima on esitatud eri artiklites, sest neile on antud eri tähendused ja teine neist on ebasoovitatav.

b) Teiseks kaudseks ehk varjatud eelistuseks võib pidada ühe rööpkuju esitamata jätmist, nt puuduvad kujud guanaako, livr ja esinevad vaid guanako ja liivr.

Veel üks võimalus näidata, et sõnakuju ei ole aktsepteeritud, on selle sõna­raamatust väljajätmine. Sellistel puhkudel pole muidugi teada, kas sõnakuju on jäetud ÕS-ist välja meelega kui ebasobiv või teadmatusest, et selline variant esineb keelekasutuses. On ilmnenud, et kohati tõlgendab keelekasutaja ÕS-is mitteesinevat keelendit kui mittenormikohast. Saari on 1984. aastal kirjutanud: „Sõnastik ütleb midagi selle kohta, mis temas leidub. Selle kohta, mis temas ei leidu, ei ütle sõnastik midagi.”⁷ Siiski jääb sõnastikust Saari sõnul välja nii materjal, mida koostajad ei soovita, kui ka see, mis lihtsalt ei mahu. Digisõnastikel mahupiirangut pole, seega saab esitada rohkem rööpvorme, ka teiste keelte sõnaraamatud esitavad rööpvorme (kui ei ole tegu õpilastele mõeldud sõnaraamatuga; vt ka Brookes jt 2021: 309).

 

2.2. Analüüsi tulemused

Analüüsi aluseks on üldjoontes järgnev: ÕS 2018 info märksõna kohta, etümoloogiline taust, normingu kujunemine ÕS-ides, eesti keele ühendkorpuse 2019 (ÜK) info. Tekstikorpuse põhjal analüüsisin ÕS 2018-s nii aktsepteeritud kui ka mitteaktsepteeritud sõnakujude sagedust, kui see oli võimalik. Kohati tekitas raskusi usaldusväärsete järelduste tegemisel see, et osa analüüsitavaid sõnu esineb korpuses vähe. Eri kirjakujude n-ö edukuse selgitamiseks tegelikus keelekasutuses olen mõlema (nii normingule vastava kui ka mittevastava) rööpvormi kasutusjuhud liitnud ja arvutanud kummagi esinemise protsendi kogukasutusest. Nimed ja muud valeandmed on eemaldatud nii täpselt kui võimalik.⁸ Analüüsitud sõnad olen jaotanud varieerumise tüübi järgi kuude rühma, mõni sõna sobib mitmesse rühma.

 

2.2.1. Sõna pearõhu ümberpaiknemisest tingitud kirjakujud⁹

Amok ja amokk võeti ÕS 1999-sse rööpvormidena, varem (alates VÕS 1936-st) esines kujul amokki [jooksma] ja liitsõna komponendina: amokijooks. Kuna ÕS-is sooviti esitada omaette sõnana amok, oli vaja fikseerida nominatiivi kirjakuju. On teada (Erelt 2022), et tollased toimetajad konsulteerisid ENE asjatundjatega, kes omakorda tegid koostööd malai keele oskajatega (vt ka ENE 1968, 1: 142; ENE 1985, 1: 209). Sõna pärineb malai keelest (amoq ’raev, tapahimu’; amuk ’amokki jooksma’), vahenduskeel on saksa (Amok). Saksa keeles on sellel sõnal kahesugust, nii esisilbi- kui ka järgsilbirõhuga hääldust (Duden). Ilmselt oli saksa keel vahenduskeelena eeskujuks ka eesti keeles rööpsete kirjakujude fikseerimisel. ÜK-s esineb mõlemat kirjakuju pea võrdselt: amok 50% (37) ja amokk 50% (38), ent osastava käände vormi amokit esineb vaid üks kord ja amokki 385 korda, mis näitab, et häälduskuju [amok] tõenäoliselt ei esinegi tegelikus kasutuses (seetõttu sobiks see näide ka hääldusele mitte­vastava kirjakujuga võõrsõnade rühma 2.2.6).

Arbiter on ÕS-is alates 1925. a väljaandest, arbiiter rööpvormina alates ÕS ­1999-st. Sõna tuleb eesti keelde ladina keelest saksa keele vahendusel, vahenduskeele ja lähtekeele kuju on sama (sks Arbiter < lad arbiter). Saksa keeles on rõhk esisilbil (Duden), eesti keeles on rõhk hilisemas rööpvormis nihutatud järgsilbile ja seetõttu järgsilp pikenenud. Tõenäoliselt on pika i-ga variant tulnud vene keele vahendusel või on tegu lihtsalt sõnakuju (võõrapärasemaks) korrastamisega. ÜK-s esineb mõlemat kirjakuju pea võrdselt: arbiter 51% (308) ja arbiiter 49% (295).

Bistro¹⁰ ja bistroo on tulnud ÕS-i 1999. aastal rööpvormidena, enne seda esines bistroo VL 1983-s. Eesti keelde on sõna tulnud prantsuse keelest (pr bistro). ÜK-s esineb kirjakuju bistro vaid 0,6% (4) ja bistroo 1131 juhul, see tähendab, et hilisem, esisilbirõhuga rööpvorm ei ole juurdunud. Samas on võimalik, et kirjakuju ei varieeru rõhuerinevuse tõttu, vaid häälduse ja kirjakuju lahknemise tõttu (seetõttu sobiks see näide ka hääldusele mittevastava kirjakujuga võõrsõnade rühma 2.2.6).

Hartšoo esineb ÕS-ides alates 1976. aastast ja esisilbirõhuga rööpvorm hartšo alates ÕS 2006-st. Korpuses esineb kirjakuju hartšo 54% (75) ja hartšoo 46% (65). Sõna tuleb eesti keelde gruusia keelest vene keele vahendusel (< vn харчо < gruusia harčo). Gruusia keeles pole pikki häälikuid, rõhk selles sõnas on esisilbil. Vene keeles on rõhk järgsilbil. Hilisema kuju puhul on lähtutud seega kas lähtekeelest ja/või on tegu lihtsalt eestipärasemaks korrastamisega.

Kebab on ÕS-is alates 1999. a väljaandest, kebaab lisati 2013. a ÕS-i, kuna 2009. aastal otsustas ES-i keeletoimkond rööpvormina aktsepteerida ka järgsilbi pika vokaaliga kebaabi. Sõna tuleb eesti keelde araabia keelest türgi keele kaudu (< trg kebap < ar kabāb). ÜK-s esineb kirjakuju kebab 99% (1857) ja kebaab 1,4% (27) kogu­kasutusest, mis näitab, et uuem kirjakuju ei ole märkimisväärselt käibele läinud. Hilisem rööpvorm järgib lähtekeele vokaalipikkust (türgi keeles pikki vokaale pole), ent teadaolevalt oli rööpvormi toomisel peamine kaalutlus see, et kirjakuju ja hääldus langeksid kokku, samuti hääldusmugavus. Kirjakuju kebab ei kajasta hääldust, ilmselt hääldatakse seda [kebaab] ja käänatakse vastavalt. Seetõttu sobiks see näide ka hääldusele mittevastava kirjakujuga võõrsõnade rühma 2.2.6.

Muhameedlane esineb alates EÕS 1925–1937-st, muhamedlane on lisandunud rööpvariandina 1976. a ÕS-i. Sõna on tulnud eesti keelde saksa keelest (Moham­medaner). Rööpvormi toomisel on lähtutud ilmselt tuletusaluse pärisnime Muhamed lühikesest e-st. Korpuses esineb eestipärasema esisilbirõhuga varianti muhamedlane 3% (63) ja muhameedlane 97% (1815) kogukasutusest. Põhjuseks võib olla keerukus hääldamisel, aga ka see, et hilisemal ajal hakati selles tähenduses kasutama pigem sõnu islamiusuline ja moslem.

Muhameedlus on ÕS-is alates 1976. aastast, muhamedlus võeti rööpkujuna ÕS 1999-sse. Korpuses esineb vanemat kirjakuju muhameedlus 98% (224) ning uuemat kuju muhamedlus 2% (5), st esisilbirõhuga hilisem variant ei ole märkimisväärselt juurdunud. Põhjuseks võib olla keerukus hääldamisel, aga ka see, et hilisemal ajal hakati selles tähenduses kasutama pigem sõnaühendit islami usk.

Vormide pütagoorlane ja pütaagorlane rõhuerinevus tuleneb sellest, et ühel juhul lähtutakse ladina ja teisel kreeka kirjakujust. Pütagoorlane esineb EÕS ­1925–1937-s. Pütaagorlane esineb ÕS 1933-s ja ÕS 1960-s, vahepealsetes ÕS-ides puudub, ÕS 1976-s esineb kuju pütagoorlane ja alates ÕS 1999-st on need rööpvormid. ÜK-s esineb kirja­kuju pütaagorlane 55% (110), pütagoorlane 45% (90). See sõna kuulub ka eri keeltest lähtuvate kirjakujude rühma 2.2.2.

Pearõhu ümberpaiknemisest tulevat rööpvormi ei pea norming aktsepteeritavaks vaid ühel juhul ja suunab: proofil → profiil. Profiil esineb ÕS-ides alates esimesest, 1918. a ÕS-ist, mittesoovitatav kuju (looksulgudes) alates 1976. a ÕS-ist. Sõna tuleb eesti keelde itaalia keelest prantsuse ja saksa keele vahendusel (< sks Profil < pr profil < it profilo); vene keeles on sõna профиль rõhk esisilbil, saksa keeles järgsilbil. Korpuses esineb kirjakuju profiil 36 800 ja proofil 43 juhul, st mittenormingukohast varianti esineb 0,1% kasutusest.

 

2.2.2. Eri keeltest lähtuvad kirjakujud

Bekaar esineb alates 1925. aasta EÕS-ist, bekarr rööpvormina alates ÕS 1999-st. Sõna tuleb itaalia keelest prantsuse ja vene keele kaudu (< vn бекар < pr bécarre < it b quadro). ÜK-s esineb kirjakuju bekaar 59% (17) ja bekarr 41% (12). Hilisem rööpkuju toetub kas vahenduskeelele (vene häälduskujule (rõhk järgsilbil) või prantsuse kirjakujule) või on tegu lihtsalt sõnakuju korrastamisega. Bekaari ja bekarri varieerumine on näide selle kohta, et rõhk pole nihkunud, kuid häälikuline vahekord on muutunud.

Grafiito ja grafiti võeti ÕS 1999-sse rööpvormidena, üks toetub lähtekeele itaalia ainsuse (graffito), teine mitmuse (graffiti) või inglise kui vahenduskeele vormile (graffiti). ÜK-s esineb grafiitot 1% (27) ja grafitit 99% (2641). 26 korral leidub ka kuju gräfiti, mis on hääldusmugand inglise keelest. Tegelikus kasutuses ülekaalukas grafiti eelistamise põhjus on ilmselt inglise keele mõju.

Kurkum esineb ÕS-is alates 1976. aastast, rööpvormina lisandus kurkuma 2006. a ÕS-i. Kurkum on araabia- (kurkum), kurkuma ladinalähtene (Curcuma longa), seega aktsepteeritakse nii lähte- kui ka vahenduskeele kuju. Botaanikaterminil on samuti kaks (küll vananenuks märgitud) kuju, kehtiv termin on omasõna kollajuur (ETAB). ÜK-s on vormi kurkum 98% (2887) ja kurkuma 2% (53).

Padespann toetub lähtekeele prantsuse keele sõnakuju pas d’Espagne hääldusele [pa despaɲ] või vahenduskeele vene keele (падеспань) kirjakujule (tantsu on loonud Vene ballettmeister). Sõna võis eesti keelde tulla prantsuse keelest otse või vene keele kaudu. ÕS-is esines esimest korda 1960. aastal kujul padespann, rööpkuju padespaan tuli 2018. a ÕS-i. Ajend rööpkuju ÕS-i toomiseks on hästi teada: selleks on olnud rahva­tantsude raamatu koostaja pöördumine keelenõuandesse ja asjaolu, et pades­paani leidus tol ajal veebis poole rohkem (keelenõuande sissekanded 2. II 2015 ja 5. II 2015) kui varem fikseeritud kuju. ÜK-s leidub padespaan 60% (61) ja padespann 40% (40). Rööpvormi ÕS-i toomisel on tuginetud niisiis puhtalt kasutuses kinnistunud kujule.

Preluudium lähtub ladina kujust (praeludium) ja prelüüd prantsuse kujust (prélude), viimane omakorda lähtub ladina keelest. Seega on aktsepteeritud nii lähte- kui ka vahenduskeelest saadud kirjakuju. ÕS-ides esineb alates 1933. aastast kuju preluudium, 1953. a ÕS-ist prelüüd ja alates 1960. a ÕS-ist mõlemad rööpvormidena (ühine tähendus on ’eelmäng’, aga prelüüd on ka ’väiksem helitöö vabas vormis’). ÜK-s esineb lähtekeelest saadud kuju preluudium 2% (20) ja prelüüd 98% (1011).

Tarokk esineb alates EÕS 1925–1937-st, taro ja tarokk rööpvormidena alates ÕS 2006-st. Taro lähtub vahenduskeelest prantsuse keelest (tarot), tarokk lähtekeelest itaalia keelest (tarocco). Sõna taro iseseisvalt märkimisväärselt ei esine, liitsõna komponendina on levinum vahenduskeelepärane ökonoomsem vorm taro: ÜK-s on tarokaart 91% (485) ja tarokikaart 9% (46). Vahenduskeelele tuginev vorm on rööpvormina ÕS-i võetud ilmselt kasutust arvestades.

Tragant esineb alates ÕS 1999-st, rööpvorm tragakant lisandus alates ÕS 2006-st. Hilisem rööpvorm arvestab lähtekeelega (kr tragakantha) ja tegu on sõnakuju korrastamisega. ÜK-s leidub traganti ühel korral, pikemat vormi ei leidu.

Kirjakuju aarja eelistatakse parem-soovitusega aariale ja aarjalast aarialasele (< sanskriti ārya, sks der Arier ’aarjalane’). Kuju aaria toetub vahenduskeelele. Aaria esineb juba ÕS 1918-s, aga ilmselt muusikaterminina (tähendust ei anta), EÕS ­1925–1937-s on aaria muusikamärgendiga ja aarialane i-ga, nii on see kuni 1953. aastani, mil viimane sõna jäeti välja ilmselt ideoloogilistel põhjustel. 1960 võeti aaria taas ÕS-i, ent märgendiga vananenud. Alates ÕS 1999-st on püsinud soovitus aarja kasuks, seisukoht pärineb ENE 1985-st (Erelt 2022). ENE 1968-s on aaria muusika­termin, aaria keeled ja aarialased veel i-ga. ENE 1985-s on muusikatermin aaria, samuti aaria keeled, rass endiselt i-ga, ent aarjalased j-iga. Rassi tähenduses aariat esineb ÜK-s 92% (124), aarjat 8% (11). Soovituse alus on algupärasema (sanskriti) kirjakuju eelistamine. Kirjakuju aarialane esineb 97% (1023) ja aarjalane 3% (34).

Rangelt normitud sõnakuju adaptatsioon toetub lähtekeele (lad adaptatio) kuju eelistamisele (vahenduskeeleks saksa keel), mittenormikohane adaptsioon aga inglise keele kui vahenduskeele sõna adaptation rööpvormist adaption (COLL). ÜK-s leidub normikohast kuju adaptatsioon 64% (900), mittenormikohast kuju adaptsioon 36% (513).

Rangelt normitud sõnakuju arreteerima lähtub ladina vormist (arrestare), vahenduskeeleks prantsuse (arrêter) ja saksa keel (arretieren). Sõna esines ÕS 1933 kujul ar[r]eteerima (arrest oli ebasoovitav juba ÕS 1918-s) ja soovitus on püsinud täna­päevani, ehkki ÜK-s esineb kuju arreteerima 3786 juhul, areteerima moodustab 0,2% kogukasutusest (6). Ilmselt on ebasoovitatavat kuju varem rohkem esinenud ja seda on peetud probleemiks. Areteerima on nähtavasti häälduse lõdvenemise ning aresti analoogia tõttu tekkinud (Raiet 1966: 110).

Uuemat sõnakuju indikeerima on peetud (varasema inditseerima asemel) ebasoovitatavaks. ÕS-i range soovituse aluseks on lähtumine põhimõttest, et ladina verbilõpp –care mugandub eesti verbides üksnes kujul –tseerima (vt ka Raadik 2008). Tegelikult on just lõpp –keerima lähtekeelepärane ja –tseerima vahenduskeele­mõjuline (vrd lad indicare, sks indizieren, ingl indicate). Tõepoolest on enamik ladina –care-lõpulistest verbidest saanud eesti keeles lõpu –tseerima, aga seda just vahendus­keelte mõjul. Väheseid erandeid on vanematest laenudest nt konfiskeerima (< lad confiscare), tendentsi -tseerima kõrval –keerima-lõpulisele muganemisele näitab ka vanema kuju duplitseerima (ÜK 34) kõrvale duplikeerima (ÜK 12) tulemine. Mittenormikohast kuju indikeerima esineb ÜK-s 95% (528), normikohast inditseerima 5% (29). Kuivõrd nii lähtekeel kui ka uus vahenduskeel annavad –keerima-lõpu, samuti toetab seda lõppu märkimisväärne kasutus, võiks edaspidi aktsepteerida võrdsete rööpkujudena uuemat kuju indikeerima ja vanemat kuju inditseerima. Sarnane on kommunikeerima ja kommunitseerima juhtum, mis siinsesse valimisse ei kuulu, sest need on esitatud ÕS 2018 eri artiklites eri tähendustega: kommunikeerima on märgitud ebasoovitatavaks, eelistatakse omasõnu edastama, teatama, ja aktsepteeritavaks peetakse üksnes sõnakuju kommunitseerima (vt ka Raadik 2016; Pook 2018).

Range soovitus dublikaat → duplikaat lähtub ladina kui lähtekeele (duplicātus) eelistamisest, vahenduskeel on saksa (Duplikat). Dublikaat on saadud vene keele vahendusel (дубликат). Norming on kõikunud kahe vormi vahel alates SÕS ­1948-st, kus dublikaat oli mittenormikohane; 1953. a ja 1960. a väljaannetes esineb normi­kohasena kuju dublikaat, 1976. a ÕS-is on need vormid võrdsetena, alates ÕS ­1999-st on normikohane vaid duplikaat ja dublikaat on noolviitega, st varem normingukohane kuju on muutunud mittenormingukohaseks. Seega ei ole alati arvestatud põhimõtet, et varasem norm ei muutu kunagi valeks. ÜK-s leidub normi­kohast duplikaati 69% (1512), mittenormikohast dublikaati 31% (475) kogukasutusest. Kasutuse ja eri keelest laenamise tõttu on põhjust aktsepteerida neid vorme võrdsetena.

Range soovitus imidž → imago tuleb ladina kui lähtekeele kuju eelistamisest inglise hääldusmugandile. Imago¹¹ on alates ÕS 1999-st normikohane ja imidž mittenormikohane (noolviitega suunatud kujule imago). ÜK-s leidub vormi imago 76% (7825) ja vormi imidž 24% (1872) kogukasutusest. Edaspidi võiks säilitada eelistuse lähtekeelse vormi kasuks, kuivõrd kasutus toetab seda, samuti pole norm kõikunud.

Soovitus plov → pilaff lähtub vahenduskeele saksa kirjakuju eelistamisest (< sks Pilaf < trg pilav < vanapärsia pilāw) vene keele kaudu tulnud plovi ees. Venelähtene kuju ei sobi eesti keelde hääldus- ja kirjakuju vastuolu tõttu (vt lähemalt jaotisest 2.2.6 hääldusele mittevastava kirjakujuga võõrsõnade rühma alt).

Soovitus pergamiin → pärgamiin esines juba ÕS 1918-s ja on püsinud seni. ÜK-s esineb esimest vormi 5 ja teist 11 korda. Vahenduskeeles saksa keeles on Pergamin, vene keeles пергамин. Lähteks on pärisnimi Pergamon. Mugandamismall er > är põhineb rahvakeelsel alusel ja vastav muutus on toimunud sellistes sõnades nagu termin > tärmin, herber > häärber (vt ka Paet 2018: 157).

Soovitus toster → röster tugineb ühele inglise kujudest (roaster), mida toetab ka saksa kuju (Röster < alamsaksa rösten). Inglise keeles on samas tähenduses ka kuju toaster (MW), millest lähtub vene kuju тостер. Soovitust toetab ka verbi röstima (< sks rösten) kuju. ÜK-s leidub kuju toster 0,5% (8 juhul), kuju röster 99,5% (1508), st ebasoovitatavat kuju kasutusel peaaegu pole ja probleeme ei esine, seega on alust soovitus lõpetada või märgendada toster harvaesinevaks keelendiks.

Soovitus greibi kasuks greipfruudi ees kehtib alates ÕS 2006-st. Sõna tuleb inglise keelest (grapefruit). Soovituse alus on terminieelistus, sest botaanikaterminid on greibipuu ja greip (ETAB). ÜK-s on peamine kirjakuju greip (3021) ja greipfruut esineb alla 1% (2), mis tähendab, et probleeme ei esine ja on alust soovitus lõpetada või märgendada greipfruut harvaesinevaks keelendiks.

 

2.2.3. Erinevate tuletusliidetega kirjakujud

Kirjakujud absoluteerima ja absolutiseerima on võrdselt aktsepteeritud alates ÕS 1999-st, absolutiseerima võeti ÕS 1976-e. Absoluteerima on keelekorralduse juurutatud sõnakuju, mis märkimisväärselt käibesse läinud ei ole. Kirjakuju absoluteerima leidub ÜK-s alla 1% (3) ja absolutiseerima üle 99% (359) kogukasutusest. Kui keelekasutajad pole vormi omaks võtnud, on alust märgendada see harvaesinevaks.

Rangelt normitult kirjakujud prioritiseerima → prioriseerima võeti ÕS 2013-sse. Soovituse aluseks on ilmselt lühemus- ja kompaktsuspõhimõte, mille kohaselt prioritiseerima sisaldab n-ö üleliigseid osi, st on liiaselt tuletatud. Prioritiseerima lähtub vahenduskeele inglise keele kujust prioritize, eelistatud kirjakuju aga saksa kujust priorisieren. ÜK-s esineb sõnakuju prioritiseerima 35% (138) ja prioriseerima 65% (389). Varasemas käsitluses on seda peetud tarbetuks võõrsõnaks eesti keeles (Leemets 2011: 137).

 

2.2.4. Eri määral mugandatud kirjakujud

Rangelt on normitud kirjakuju balsam → palsam. Kuju palsam esineb juba 1918. a ÕS-is. Praegune norming on alguse saanud EÕS 1925–1937-st, vahepealsetest ­ÕS-idest sellisel kujul puudunud (esitati üksnes kirjakuju palsam). Norming on uuesti toodud ÕS 1999-sse ja püsinud siiani. ÜK-s on palsam 13 148 ja balsam 779 juhul, leidude hulgas on palju nimesid (mistõttu on jäetud protsent arvutamata). Verbi balsameerima kohta seesugust tugevat soovitust ei anta, vaid on kaudne soovitus: balsameerima seletuseks antakse ’palsameerima’ ja viimase juures antakse pikem seletus. Samatüveliste sõnade kirjakujude kooskõlas hoidmine ei näi põhjendatud.

Rangelt on normitud ka kirjakuju drellpuur → trell, trellpuur. Drellpuur võeti ÕS 1976-sse ebasoovitatava kujuna, suunates vt-viitega kujule trellpuur. ÜK-s leidub sõnakuju trellpuur 77% (115), drellpuur 23% (35), sõnaühendeis: akudrell 19% (486), akutrell 81% (2070). Sõna trell kasutust ei saa homonüümsuse tõttu uurida. Ranged normingud on lähtunud põhimõttest, et vanemate võõrsõnade algul on eesti keeles pigem p, t, k, uuematel b, d, g.

ÕS 2018-s aktsepteeritakse võrdselt kirjakujusid manees ja maneež, s-lõpuline kuju on võetud esimest korda ÕS 1999-sse. ÜK-s on kirjakuju manees 21 ja maneež 2346 korda, sh ka asutuse- ja tänavanimesid, mistõttu protsenti ei saa arvutada, siiski võib öelda, et muganenum variant ei ole juurdunud. Analüüsi alusel võiks säilitada eelistuse ühe vormi kasuks ja mittejuurdunud variandi välja jätta või harvaesinevaks märgendada.

Tsitaatsõnadele on senine norming eelistanud kõigil juhtudel mugandit, v.a kirjakujude visavii ja vis-à-vis puhul, mis on võrdseteks rööpvormideks hinnatud. Tegelikus kasutuses on mugand edukam (üle 50%) järgmistel juhtudel: late, tšilli, karri, mänedžer, gerilja, hidžaab, tšatni, suum (ÕS 2018-s esitatud püstkirjas). Tsitaat­keelend on tegelikus kasutuses edukam (üle 50%) järgmistel juhtudel: brunch, chia, coitus, fourchette, niqab, nō-teater, shiitake, sushi, techno, thriller. Võrdselt on kasutuses charter ja tšarter. Mõnel juhul on jäetud esinemisprotsent arvutamata (valeinfo eemaldamine ÜK materjalis pole õnnestunud): cover vt kaver, quasi vt kvaasi-, lobby vt lobi2, rock vt rokk. Soovituse aluseks on olnud asjaolu, et mugandit on lihtsam käänata ja sellega liitsõnu moodustada.

 

2.2.5. Muud juhud

Batik võeti 1976. a ÕS-i, rööpvormidena esitatakse batik ja batika alates 1999. a ­ÕS-ist. Sõna pärineb jaava keelest (VL). Vahenduskeeli ei märgita, arvestades sõna ÕS-i võtmise aega, võib vahenduskeelena oletada vene keelt (батик). ÜK-s esineb vormi batik 90 (sh nimesid, mistõttu protsenti ei arvuta) ja vormi batika 167 juhul.

Interreegnum esineb alates ÕS 1976-st, ÕS 1999-st alates on rööpvormina inter­regnum. Korpuses esineb kirjakuju interreegnum 29% (43) ja interregnum 71% (107). Varasemas normingus on arvestatud ladina kui lähtekeele häälikupikkust (ÜS ega VL ei kajasta vahenduskeelena saksa keelt (Interregnum)). Hilisema, lühikese e-ga rööpvariandi ÕS-i toomise põhjus pole teada. See on näide selle kohta, et rõhk pole nihkunud, kuid häälikuline vahekord on muutunud.

Vorm kontiinuum esineb alates EÕS-ist, kontiinum alates ÕS 1976-st, kus need vormid antakse võrdusmärgiga: kontiinum = kontiinuum (sarnased vormid on vaakum ja vaakuum, mille kohta on varjatud/kaudne soovitus). Sõna lähtub ladina keelest (continuus). ÜK-s esineb vormi kontiinuum 92 juhul ja vormi kontiinum 505 juhul, st uuemat vormi on 85% kogukasutusest.

Tritik ja tritikale on ÕS 2018-s võrdsed rööpvormid. Sõnakuju tritik esineb alates ÕS 1999-st, ÕS 2018-s on selle kõrvale toodud rööpvorm tritikale, mis on registreeritud terminina ETAB-is. Sõnakuju tritikale lähtub lähtub ladina keelest: ladina termin on Triticosecale ja selle sünonüüm triticale (mis on saadud ladina sõnade sulandamisel: lad triti(cum) ’nisu’ + lad (se)cale ’rukis’). ÜK-s on tritik 22% (120) ja tritikale 78% (427). Selliseid mitmest sõnast tehtud sulandsõnu on nimetatud ­kohver- ehk sumadansõnadeks.

ÕS 2018-s on kuju vanill eelistatud parem-soovitusega kujule vanilje. Tulenemiskäik eesti keelde on: ee vanill < sks Vanille < pr vanille < hisp vainilla, vainille ’kaunake’ < vaina ’kaun’ < lad vagina ’tupp’. Eesti keele rööpvormid on kujunenud ilmselt saksa Vanille paralleelhäälduste [vaˈnɪljə] ja [vaˈnɪlə] (Duden) eeskujul. Deminutiivi lõpp -lle- pärineb prantsuse või hispaania keelest. Mugandamiskäigult on eesti keeles võimalikud nii vanill kui ka vanilje, kuid teised prantsuse -ille-lõpulised sõnad on eesti keeles siiski fikseerunud -ill-lõpulistena. (Vt ka Paet 2022) Esimest korda esines see sõna Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatus (1893) kujul wānill (Wiedemann 1973: 1323). ÕS 1918-s on wanill lühikese a-ga, alates EÕS 1925–1937-st kujul vanill. Alates ÕS 1960-st registreeritakse ka kuju vanilje, mille juurest ÕS 1960 ja ÕS 1976 suunavad noolega vanilli juurde. Vanilje on märgendatud kokandus- ja vanill botaanikaterminiks. Seega on norming vanilli kasuks püsinud 1960. aastast, ent alates ÕS 1999-st veidi laienenud (normi laienemise kohta vt ka Kristiansen 2021: 667–669). Edasistes ÕS-ides (ÕS 2006, ÕS 2013, ÕS 2018) on vanilje saanud leebema, parem-soovituse: vanilje parem vanill. Vaniljet esineb ÜK-s 58% (2847) ja vanilli 42% (2062).

 

2.2.6. Hääldusele mittevastava kirjakujuga võõrsõnade rühm

Kui eesti keeles vastab võõrsõnade kirjakuju üldjuhul hääldusele (kirjakuju ja häälduse erinevuse korral tuleb keelend reeglite järgi üldjuhul vormistada tsitaatsõnana (vt EKK: 68–69)), siis leidub rühm võõrsõnu, mida eri põhjustel hääldatakse kirjakujust erinevalt ja mida ÕS ei ole seni aktsepteerinud (pole esitanud või on esitanud mittesoovitatavana). EKI teatmikus on see teema õigekirjaprobleemina esile toodud rubriigis „Täheortograafia: normingud ja tegelik kasutus” (osa „Hääldusele mittevastavad võõrsõnad”, koostaja Tiina Paet). Kirjakujude varieerumist võib seletada järgmiselt.

1. Pearõhu nihkumine ja sellest tulenev silbipikkuse muutumine. ÜK-s esineb normingukohast varianti polügoon 87% (4058) ja alternatiivset varianti polügon 13% (524); levinud häälduskuju on [polügon]. Muganemisprotsessi käigus sõnarõhu nihkumist esisilbile ja järgsilbi lühenemist on peetud eesti keeles valdavaks tendentsiks. Osa sõnade, nt tsunami puhul on näha vastupidist tendentsi: rõhku järgsilbil ja järgsilbi pikenemist (levinud häälduskuju on [tsunaami]). ÜK-s esineb normingu­kohast varianti tsunami 92% (3796) ja alternatiivset varianti tsunaami 8% (351) kogu­kasutusest. Rööpsuse põhjus võib peituda osa käändevormide ebamugavas häälduses: tsunami käändub (seda) tsunamit, (nende) tsunamide, (neid) tsunamisid. Tsunaami käändub: (seda) tsunaamit, (nende) tsunaamide, (neid) tsunaamisid. Kui nimetavas käändes on mittenormingukohast varianti tsunaami 8% (ÜK), siis käändelistest vormidest on tsunamisid 71% (94) ja tsunaamisid 29% (38).

2. Kirjakuju, mis on eesti keelde üle võetud eeldusel, et hääldus langeb sellega kokku. Nt alternatiivse variandi gaala koguesinemus ÜK-s on 4,7% (428), esildub normingukohane variant gala (9095). Rööpvariandi tekkepõhjus võib olla pigem pika a-ga inglise häälduse mõju (levinud häälduskuju on [gaala]) või kokkulangemine oma­sõnaga kala (kuna g hääldub eesti keeles sõna alguses enamasti helitult). Edaspidi võiks esitada paralleelvariandi gaala, ehkki selle kasutust ei esildu (vrd ÕS: kebaab, mis aktsepteeriti rööpvariandina, ehkki kasutust ei olnud). Viimased kaks on näited sellest, kuidas hääldatakse ühtmoodi ja kirjutatakse teistmoodi, aga häälduse tõttu ei hakata teisiti kirjutama. Sama probleem on normikohase kirjakujuga karate, mille levinud ­häälduskuju on [karat`ee]: ÜK-s esineb kirjakuju karate 86 ja karatee 4570 juhul. ÕS-is mitte­normingukohase vormi plov → pilaff probleem seisneb selles, et vene keele kaudu tulnud kirjakuju ei sobi häälikulise struktuuri poolest eesti keelde, kirjakuju ja levinud häälduskuju [ploff] vahel on suur erinevus. ÜK-s esineb kirjakuju plov 46% (258) ja normingukohast kuju pilaff 54% (566) kogukasutusest. Sõnakuju plov võiks edaspidi tsitaatsõnana vormistada. Tegelikus keelekasutuses esildub mõnevõrra ka kujusid ploff ja plohv (mida ei ole protsentide arvutamisel arvestatud).

3. Erandid. Nt õigekirjareeglite järgi tuleks jazz (vrd ÕS 2018: jats, ARGI džäss) kirjutada tsitaatsõnana kursiivis ja hääldada vastavalt [džääz], mööndav võiks olla ka püstkiri, kui eeldada hääldust puhtalt kirjakuju põhjal, kuna eesti keeles on z-i üks võimalikke hääldusi [ts]. Kirjakuju jazz tarvitus eesti keeles on muusikaringkondade kaudu alguse saanud. Keelekorraldajate pakutud mugandit jats pole muusikud omaks võtnud.

 

2.2.7. Nomenklatuuri süsteemne korrigeerimine: keemiaterminite näide

Sõnakujude vaheldusi on tekitatud ka kunstlikult nomenklatuuri termineid korrastades, näiteks võib tuua keemiaterminite süsteemse korrigeerimise (Truus 2020). Vene keelest mõjutatud keemiaterminid tulid eesti keelde 1914. a paiku, kui eesti keeles ilmusid esimesed vene keelest tõlgitud keemiasõnaraamatud ja loodi vene keele mõjuline keemia nomenklatuur, 1940.–1950. aastatel alustati eestikeelse keemia sõnavara korrastamist. Üldkeeles ei arvestata sageli erialakeele normingutega – mõnel juhul on vanem ja uuem vorm pea võrdselt kasutuses, mõnel on ülekaalus vanem vorm, mõnel on eelistus uuema vormi kasuks, nt:

• bensool (60) → benseen (703) (küllastumata ühend, mis on kokkuleppeliselt een-lõpuga);
• glütseriin (1707) → glütserool (564) (alkohol, mis on kokkuleppeliselt ool-lõpuga);
• hiniin (144) → kiniin (136) (tegemist on kiinapuus sisalduva alkaloidiga);
• karotiin (694) → karoteen (501) (küllastumata ühend, mis on kokkuleppeliselt een-lõpuga: inglise sõnast carotene on vene kirjakuju каротин mõjul tulnud eesti keelde kujul karotiin);
• karotinoid (10) → karotenoid (1387) (tuletis muudetud kujust karoteen);
• kolesteriin (162) → kolesterool (10 954);
• naftaliin (102) → naftaleen (112) (küllastumata ühend, mis on kokkuleppeliselt een-lõpuga).

3. Arutelu ja kokkuvõte

Võõrsõnade ortograafia normingud on kirjakeelde tekitatud kunstlikult, erinevalt näiteks morfoloogianormingutest, mis on üldjoontes kirjakeelde toodud rahva­keelest (vt ka Erelt 2002: 40). Leksikaalsed muutused on erinevalt näiteks süntaktilistest või morfoloogilistest märgatavamad ja nii on keelekasutajal nende suhtes ka rohkem seisukohti ning arvamusi, näiteks võib tuua eespool kirjeldatud pensioni kirjakuju poleemika. Kui sõnavaliku ja tähenduse käsitluses aset leidvate muutuste suhtes jäädakse suhteliselt leigeks, siis kirjakuju kõrvalekallete ehk nn kirjavigade suhtes ollakse tähelepanelikumad. Viimaseid võidakse tajuda harimatusena.

Lahknevad kirjakujud on eesti keelde tulnud mitut moodi: johtuvalt kontaktidest eri keeltega on toimunud mitmekordseid ehk uuesti laenamisi, seejuures on fikseeritud esmalt nt vahenduskeelseid ja seejärel lähtekeelseid kirjakujusid. On tõenäoline, et paljud sõnad laenati korraga nii saksa kui ka vene keelest või laenati ühest keelest, ent mugandati teise keele kirjakuju arvestades (vt ka Jõgi 2014: 42). Samuti on toimunud (süstemaatilisi) sõnakuju korrigeerimisi, nagu keemiaterminite puhul (vt 2.2.7). Võõrsõnade kirjakuju on korrigeeritud juba esimestest eesti sõnaraamatutest alates. Näiteks parandati Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatu mitme märksõna kuju, ka originaalilähedasemaks tagasi (nt krokk → grokk).

Nagu eespool öeldud, on võõrsõnade keelde tulek alati mingit laadi keele­kontaktide tagajärg, rööpvormide tekke korral on keelekorraldajatel vaja otsustada, kas soodustada edasisi (uutest) keelekontaktidest johtuvaid muutusi või püüda neid ära hoida. Seni (rangelt preskriptiivse keelekorralduse olukorras) on võõrsõnade ortograafiat reguleerinud ÕS 2018 soovitustesüsteem, mida selle keerukuse tõttu (vt tabelit 1) pole tõenäoliselt võimalik järgida.

Kuigi siinne uurimus seda eraldi ei käsitle, on põhjust arvata, et tänapäeva keeles on rööpvorme rohkem kui varem, põhjuseks digitaalse veebimeedia mõju kirjakeelele ja keelekasutajate (peamiselt inglise) kakskeelsus. Inglise keele mõju, sh nii uuslaenude kui ka rööpvormide näol eesti keelele on ilmselt kumuleeruv. Kontaktlingvistikas räägitakse (mitme)keelelisest teadlikkusest (vt Verschik 2019), mis võib mängida olulist rolli keelekontaktidest johtuvas keelemuutuses. Kuivõrd teadlik või spontaanne on keelekasutaja sõnakuju valikul, tuleks uurida edaspidi.

Normide nõrgenemist ja keele varieerumise suurenemist on täheldatud paljudes Euroopa keeltes ning üha enam räägitakse standardite laienemisest (vt nt Kristiansen 2021: 667–669) ja destandardiseerimisest. Rööpvorme on võetud juurde peamiselt ÕS 1999-sse, mõnel juhul ka ÕS 1976-sse. See näitab normingu (standardi) laiendamist. See, kust läheb piir rööpvormi ja kirjavea vahel, on suuresti tunnetuslik ja kokkuleppeline. Normiks ei muutu igasugune kõrvalekalle ja on võimatu täpselt öelda, kas või millest alates see muutub aktsepteeritavaks.

 

4. Lähtekohti võõrsõnade kuju normimiseks ja üldkeele sõnaraamatus esitamiseks

Toon esile peamised tulemused ja põhimõtted, millest lähtuda üldkeele sõnaraamatus võõrsõnade kirjakujude fikseerimisel ja nende kohta soovituste andmisel. Kuna ÕS-i infot on alates 2019. aastast ÜS-i integreeritud, on mõni põhimõte juba realiseerunud.

Kasutuspõhisus. Võõrsõna kirjakuju fikseerimisel tuleks rohkem lähtuda tegelikust keelekasutusest ja anda enam rööpvorme. Seni on keelekorralduses kohati kasutuspõhisusest lähtutud: nt suhteliselt harva esineva padespaani ÕS-i toomisel on tuginetud kasutuses kujunenud vormile. Kohati on aga tegelikus kasutuses olevat rööpvormi tõrjutud, nt adaptsiooni (kui vahenduskeelemõjulist). Kui kasutus näitab paljude keelekasutajate sagedast n-ö eksimist ühe vormi kasuks, siis on sellel põhjus, mida tuleks uurida. Siinse uurimuse najal pakun hindamisaluse, millele võiks üld­juhul sõnaraamatutöös toetuda: kui mittenormingukohast varianti on võrreldes ­normingukohasega kogukasutuses vähemalt 20%, võiks mõlemat varianti võrdselt aktsepteerida. Selline piirmäär kujunes välja ES-i keeletoimkonna kohanimeteemalistes aruteludes ning EKI ja Tartu Ülikooli keelekorraldusteooria töörühma aruteludes. Sama sisu väljendamiseks teine meetod on võrrelda alternatiivse keelendi esinemissagedust normingukohase keelendi esinemissagedusega, sellisel juhul on alampiiriks 30% normingukohasest sagedusest.

Muganemine, sh rõhu nihkumine. Seni on keelekorraldus võõrsõna pearõhu nihkumisest tingitud rööpkujusid üldjoontes aktsepteerinud ja normingut laiendanud esisilbirõhuga variantidega (v.a proofil, mida ei soovitata esisilbirõhulisena). Kuna esisilbirõhu eelistust ÜK valimi põhjal ei esildu, annab see tunnistust pigem süstemaatilisest tööst variantide lisamisel kui muutunud kasutuse arvestamisest. Analüüsitud ainestikus on näha nii lähte- kui ka vahenduskeele põhjal rõhu nihutamist. Tõenäoliselt pole alati siiski tuginetud ühele või teisele, vaid pigem on sõnakuju lihtsalt (eestipärasemaks) korrastatud. Kui mõnel juhul ei ole kasutuses juurdunud pika järgsilbiga hilisem rööpvorm (kebaab), siis teistel juhtudel pole juurdunud just lühikese järgsilbiga variant (bistro, muhamedlane), mille ühe põhjusena võib oletada ebamugavat hääldust. See võib tähendada, et rõhu ettepoole nihkumine pole siiski loomulik tendents või et valim pole esinduslik. Osa rööpvormide käänamisel on probleemiks segunevad käänamisparadigmad, nt amok ja amokk ning kebab ja kebaab. Selliseid vorme, mida peaaegu pole kasutuses, nagu nt bistro, muhamedlane, muhamedlus ja proofil, ei peaks üldkeele sõnaraamatus esitama või tuleks need märgendada harvaesinevaks. Lühemat aega püsinud soovituste juurdumist tuleks veel jälgida, nt kebaab (ÕS-is 2013).

Siiani on keelekorralduses üldjoontes eelistatud muganenumat kirjakuju vähem muganenu ees. Edaspidi on otstarbekas osa vähemmuganenud kirjakujude esitamata jätmine, kui tegu on vana mugandi ja pikalt püsinud norminguga (nt balsam), st järjepidevuse huvides ei tasu neid rööpvormideks tuua. Üks võimalusi on märgendada sellised sõnakujud harvaesinevaiks.

Mugandi süstemaatiline eelistamine tsitaatsõnale ei näi otstarbekas ega põhjendatud. Seniste normingute aluseks on olnud põhimõte, et mugandi olemasolul tuleks seda eelistada, kuna mugandit on lihtsam käänata ja sellest liitsõnu moodustada (Leemets 2022). Kuivõrd tsitaatsõna võõrapärasus on niigi selgelt näha, saab keelekasutaja ise valida, kas teksti sobib paremini tsitaat- või võõrsõna ja kas ta saab hakkama tsitaatsõna nõuetekohase vormistamisega. Seega ei peaks sedalaadi eelistusi üldkeele sõna­raamatus esitama, ÜS-is on seda arvestatud. Tsitaatsõnade analüüs näitab, et keele­kasutus ei ole järginud soovitusi/norminguid enam kui pooltel juhtudel, kasutuses ei ilmne tendentsi kummaski suunas.

Lähtekeel vs. vahenduskeel. Antud valimi põhjal on näha võõrsõnade mugandamist nii lähte- kui ka vahenduskeele põhjal. Üheseid lähtekohti on senises võõrsõnade kirjakuju normimise praktikas raske välja tuua: keelekorraldus ei ole lähte­keelest lähtumist süstemaatiliselt järginud, nt eelistatakse vahenduskeelepärast vormi inditseerima, aga lähtekeelepärast vormi aarja. Keelendi edukus kasutuses ei sõltu sellest, kas mugandatud on lähte- või vahenduskeelest. Osa rööpvorme on põhjendatavad regulaarsete keelemuutustega, sh mitmekordse laenamisega, ja neid tuleks aktsepteerida, kui neid piisavalt kasutatakse. Ka on eri aegadel eri keelte kaudu ja taas­laenamine normaalne protsess. Võõrsõnade kuju eesti keeles järgib nii lähte- kui ka vahenduskeeli, ühtset suundumust välja tuua ei saa. Vahenduskeelte mõju ja taaslaenamisega tekkinud rööpkujusid tuleks aktsepteerida ja esitada võrdsete rööpkujudena (nt adaptatsioon ja adaptsioon; dublikaat ja duplikaat). Seega: kui keele­kasutuses esinevad eri keeltest lähtuvad rööbikud ja märkimisväärne kogukasutus ehk vähemalt 20% kinnitab seda, saab neid pidada võrdväärseteks sünonüümideks.

Häälduse ja kirjakuju vastavus. Keelekorralduses on eeldatud, et hääldus hakkab kirjakuju järgima, mida ei ole juhtunud, nt gala. Sõnad, mille kirjakuju ja hääldus ei lange kokku, võiks esitada tsitaatsõnadena (nt gala) ning fikseerida rööpvormidena hääldusmugandid, nt gaala, ploff, polügon, karatee, tsunaami. Kuigi need kirjakujud ei ole väga sagedased, on nende häälduse ülekaal ilmne, seetõttu ei rakendaks antud juhtudel 20% tegelikus keelekasutuses esinemise nõuet. Vastav esildis on tehtud ka Emakeele Seltsi keeletoimkonnale 23. VI 2022.

Üld- ja oskuskeele vahekord. Kui üks kirjakuju kuulub üld-, teine oskuskeelde, on rööpvormide esitamine üldkeele sõnaraamatus õigustatud, pidades silmas, et ÜS on üld-, mitte oskuskeele sõnaraamat (Sõnaveebis on koos ÜS ja terminisõnastikud). ÕS-e on peetud oskuskeele poole kallutatuiks (Vare 2001). Kuna üld- ja oskus­keelel on eri funktsioonid, ei ole ootuspärane, et üldkeel oskuskeelt järgiks. Juhinduda tuleks kasutusandmetest. Vanemaid üldkeeles säilinud vorme tuleks esitada uuematega võrdselt, kuid selgitades, et ühel juhul on tegu üld- ja teisel juhul oskus­keelega, ühel juhul uuema ja teisel juhul vananenud vormiga. Samuti tuleks kasuks, kui sõnaraamat annaks kasutussageduse infot. Ehkki nomenklatuuris on tehtud muudatusi, ei arvesta üldkeel sageli erialakeele normingutega. Keemiaterminite näitel saab öelda, et eri terminid on juurdunud erinevalt.

Üldist. Rööpvormide esitamine sõnastikus eeldab, et kasutajale antakse selgitusi, kuidas sõnakuju valikuga toime tulla, oluline on nii etümoloogiline (st mis keelest mingi vorm tuleb) kui ka kasutussageduse info. ÕS-i selgituste rubriigis rööp­vormide tulenemise kohta selgitusi andes ühendab ÜS preskriptiivse ja deskriptiivse keele­käsitluse. Oluline on neid selgitusi ajakohastena hoida, jälgides tegelikku kasutust. ÕS 1999–2018 eri tasandite soovitusi (parem, vt-soovitused jne) on palju ja nende kaalul on keeruline vahet teha. Seega loobutakse neist sellisel kujul.

 

Artikli valmimist on toetanud teadusprojekt EKKD64 „Eesti keele sõnavara ja korraldus: deskriptiivne ja preskriptiivne vaatenurk”.

 

Tiina Paet (snd 1974), MA, Eesti Keele Instituudi vanemkeelekorraldaja-nooremteadur (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn), Tartu Ülikooli doktorant, tiina.paet@eki.ee