Nõukogude Eesti kirjanduselu parteiline juhtimine 1960. aastatel kirjanike liidu näitel

1. Kirjanike ja kirjanduse roll nõukogude ideoloogiatöös

Eestis alustasid kommunistliku partei esindajad juba esimesel nõukogude võimu kehtestamise aastal selgitustööd kirjanike ideoloogiliselt kasvatava rolli olulisuse kohta nõukogude ühiskonnas. Retoorika oli kantud üldisest uue ühiskonna üles­ehitamise vaimust ning kirjanikud tituleeriti inimhingede insenerideks, nagu neid oli nimetanud Jossif Stalin 1932. aastal mitteformaalsel kohtumisel nõukogude kirjanikega, kus ta selgitas sotsialistliku realismi meetodit (Jemeljanov 2006: 177–178). Võimude ülevõetud ajakirjandusväljaanded võtsid väljendi kiiresti omaks, näiteks ilmus 24. augustil 1940 nädalalõpu ajalehes Esmaspäev artikkel „Kirjanik – inimhinge insener” nõukogude kirjanikest, kes peavad teenima kommunistliku ühiskonna üles­ehitamise ideed. 1941. aasta esimeses Sirbi ja Vasara numbris selgitas Eesti NSV hariduse rahvakomissar Nigol Andresen kirjanike ülesandeid: „Kirjanik, seltsi­mees Stalini geniaalse väljenduse järgi h i n g e i n s e n e r, peab oskama kujundada inimese hinge seesuguseks, et see on kõige sobivam sotsialistlikule ülesehitustööle, peab kujundama inimese tõeliseks ühiskonna­liikmeks, kujundama ta vastutus­tunnet kogu töötava ühiskonna ees” (Andresen 1941, originaali sõrendus).

Kõlavat tiitlit kasutati edaspidigi sageli. Näiteks üheksa aastat hiljem Sirbis ja Vasaras ilmunud artiklis „Stalin ja kirjandus” selgitatakse põhjalikult, mida selline „sügav ja tark” iseloomustus kirjanikele tähendas: vastutustunnet inimese hinge eest ning eesrindliku ehitustöölisega võrreldava nõukogude õnne töötleva tehase töölise tunnet (Jermilov 1950). Stalinismijärgsetel aastatel kirjutiste toon muutus, üles­ehitustöö hoog rauges ning arusaam klassivõitlusest teisenes, mistõttu ehitustöölisega võrdlust loov inseneri kujund kirjanike kohta jäi tagaplaanile. Väljend ei kadunud siiski käibelt, selle kasutus laienes teistele kasvatustööga seotud elualade esindajatele, nagu õpetajad ja rahvakohtunikud.¹ Isegi kui stalinistlikke väljendeid enam nii sageli ei kasutatud, jäi nõukogude ideoloogias ja avalikus diskursuses domineerima arusaam kirjanikust kui isikust, kelle ülesanne on ühiskonnas „õiget” ideoloogilist suunda hoida ja seda teistelegi näidata. Kirjanikelt oodati, et nad oma käitumise, eeskätt aga loominguga kasvataksid nõukogude inimest kui „osakest monoliitsest nõukogude rahvast”.

Seda ootust võis eri määral ning vormides tunnetada Eesti kirjanduselus kogu nõukogude aja vältel. Stalinistlike surveaastatega võrreldes pakkusid avaramat ja mitme­kesisemat vaadet kirjandusele 1960. aastad,² mil toimus põlvkonnavahetus ning mida Sirje Olesk (2014a) on kirjeldanud kui kõige optimistlikumat okupat­siooni­kümnendit. Üldine vabaduse suurenemine ühiskonnas ja totaalse parteilisuse nõude vähenemine loomevallas ei tähendanud aga seda, et muutunud oleks kultuuri- ja kirjanduspoliitika põhiline tõlgendusraam ja juhtimisskeem. Kirjandust käsitleti jätkuvalt ideoloogilise võitluse väljana, kirjanikke kasvatajatena, kellelt oodati aktiivset sekkumist ühiskondlikesse probleemidesse.

Selle artikli eesmärk pole anda süsteemset ülevaadet tervest nõukogude kirjanduselu juhtimise institutsionaalsest võrgustikust parteiorganite liinis. Eesti NSV Kirjanike Liidu partei algorganisatsiooni materjalile tuginedes saab aga näidete ja mõningate üldistuste varal täiendada pilti esiteks sellest, millist osa partei mängis kirjanduselu juhtimisel kõige vahetumal ehk loomeliidu partei algorganisatsiooni tasandil, ning teiseks sellest, milline roll pidi partei juhtideoloogide silmis olema kirjanikel. Vaatlusaluseks perioodiks on valitud 1960. aastad kui aeg, mil ­kultuurielu juhtimises võis märgata ühelt poolt ideoloogilise surve leevenemist ning ­teiselt poolt püüet loovintelligentsi kontrolli all hoida (vt Kuuli 2002). Lähtudes 1960. aastate esimesel poolel Eesti kirjanduselus toimunud arengutest ja uuendustest, on alust arvata, et ka kirjanduselu suunava parteiorganisatsiooni tegevuses võib märgata üldise liberaalsema õhkkonna mõju.

 

2. Kirjanduse parteilise juhtimise institutsioonid

Nõukogude ühiskonda juhtis sõltumata elualast kommunistlik partei (Eesti NSV-s Eestimaa Kommunistlik Partei (EKP)) ja selle kõrgeim organ (kongressidevahelisel ajal) partei keskkomitee (EKP KK), mille liikmeskond oli arvukas (1960. aastatel üle saja liikme ja liikmekandidaadi) ning muutuv (Tarvel 2002: 119–128). Keskkomitee tähtsamad instantsid olid büroo, sekretariaat ja osakonnad (keskkomitee aparaat). 1960. aastatel mängisid kirjanduselu juhtimisel pearolli (algselt 1940. aastal loodud) propaganda ja agitatsiooni osakonnast korduvate struktuurimuutuste tagajärjel moodustatud teaduse ja kultuuri osakond (aastatel 1956–1964 teaduse, koolide ja kultuuri osakond) ning propaganda ja agitatsiooni osakond (1963–1965 ideoloogia­osakond). Teaduse ja kultuuri osakonna (selle alla kuulus ka kirjanduse sektor) juhtideks olid vaadeldaval perioodil Albert Laus³ (1960–1963), Roman ­Nittim (1964–1966) ja ­Gustav Sarri (1966–1969). Propaganda ja agitatsiooni osakonna juhiks sai 1961. aastal Vello Ranne⁴ (Tarvel 2002: 242–252, 256–257).

Eesti NSV kõrgeima parteiorgani – EKP KK büroo – koosolekute protokollide regestide (Tannberg 2011) põhjal käsitleti kirjanduse ja kirjastamise küsimusi bürool 1960. aastatel suhteliselt harva: keskmiselt 4–5 korda aastas. Regulaarse tegevusena kinnitas büroo kirjastuste plaane, jagas kirjanikele aunimetusi ja andis tänukirju, kuulutas välja mitmesuguseid üritusi (nt kirjanduslikud võistlused). Ühelt poolt saab sellest järeldada, et büroo otseselt kirjandusküsimustega kuigi palju ei tegelenud. Kui keskkomitee tasandil kirjanduselu küsimustesse sekkuti, siis pigem aparaadi töötajate vahendusel, kes käisid vajadusel kirjanike liidu ja selle partei algorganisatsiooni koosolekutel (nt tähtsate parteisündmuste või -dokumentidega seoses, konkreetsete kirjastamisega seotud juhtumite vms asjus). Teiselt poolt oli nõukogude ajal üsna tavapärane, et tegelikud otsused tehti ära juba enne keskkomitee bürooni jõudmist. Seda eriti 1960. aastatel, kui võrreldes stalinismi ajaga oli tunduvalt vähenenud kultuurielu juhtimine partei otsuste kaudu ja partei andis pigem üldisi hinnanguid ning suuniseid oma kongressidel ja juhtide kõnedes (Hennoste 2018: 232).

Peale selle oli kirjanikkonna suunamiseks mitu alama tasandi parteiorganisatsiooni: Tallinna linna keskrajooni komitee, mis pidi kontrollima kõiki rajoonis asuvaid asutusi nii parteiliste kui ka muude ülesannete täitmisel,⁵ ning muidugi ENSV Kirjanike Liidu partei algorganisatsioon. Kirjanike liidu partei algorganisatsioon moodustati samal ajal Eesti Nõukogude Kirjanike Liidu ametliku asutamisega 1943. aastal.⁶ Selle tegevus oli tihedalt seotud ja sageli põimunud kirjanike liidu tegevusega: juba seetõttu, et enamik kirjanike liidu juhatusest olid siis parteilased. Tavaliselt tähendas see, et nad olid aktiivsed ka loomeliidu partei algorganisatsioonis. Selle peamiseks tegevuseks oli parteiline kasvatustöö, mis toimus nii isikute tasandil⁷ kui ka kinniste ja avatud parteikoosolekute ning laiemale avalikkusele suunatud õppuste, seminaride ja loengute vormis. Sirje Olesk (2022: 144) on välja toonud, et 1960. aastate alguses arutati algorganisatsioonis paljuski samasuguseid asju kui kirjanike liidu juhatuses, aga parteikoosolekutel said sõna sekka öelda ka need inimesed, keda kirjanike liidu juhatusse ei lubatud.

Nii kirjanike liidu juhatuse kui ka partei algorganisatsiooni koosolekute protokollides võib korduvalt näha samade probleemide arutamist ning seetõttu on ­kirjanike liidu parteilisest juhtimisest tervikliku pildi saamiseks otstarbekas vaadelda nii kirjanike liidu juhatuse kui ka partei algorganisatsiooni dokumente. Käesolevas artiklis on peamiseks arhiiviallikaks partei algorganisatsiooni materjalid, vähemal määral on kasutatud kirjanike liidu materjale.

Rääkides kirjanike liidu partei algorganisatsioonist kirjanduse parteilise juhtimise kontekstis, tuleb märkida, et see toimis loomeliidu ja kõrgemate parteiorganite vahelülina. Algorganisatsioon pidi kindlustama, et kirjanikeni jõuaksid nii üleliidulisel, vabariiklikul kui ka Tallinna linna tasandil vastu võetud otsused ja seisukohad.

Seejuures tuleb möönda, et erinevalt ENSV Kirjanike Liidust, mille roll ja positsioon, samuti liitu kuulumine oli nõukogude ajal märksa olulisem kui enne või pärast seda perioodi – nõukogude ajal määras loomeliitu kuulumine ka kirjaniku positsiooni ja võimalused loomingu avaldamiseks (Olesk 2014a) –, ei saanud loomeliidu partei algorganisatsiooni kuulumine üleliia populaarseks. Kui 1960. aastal oli kirjanike liidu nimekirjas 81 isikut, siis neist 39 olid NLKP liikmed (arvel kas kirjanike liidu või mõne teise asutuse algorganisatsioonis) (RA, ERAF.1.251.19, l 23–25).

Parteilastest kirjanike vähesus ja noorte juurdekasvu puudus parteis oli alg­organisatsiooni silmis pidevalt probleem. 1960. aastate lõpuks kujunes kirjanduselus välja olukord, et kuigi kirjanduses oli toimumas põlvkonnavahetus ning sõna ja tunnustustki said noored kirjanikud, polnud kirjanike liidu partei algorganisatsiooni koosseis eriti muutunud. Liikmete keskmine vanus oli kuuekümne ligi, kusjuures noorim liige oli nagu kümnendi alguseski 1931. aastal sündinud Aksel Tamm (RA, ERAF.2477.1.66).

Kirjanike liidu partei algorganisatsioon toimis üldjoontes samamoodi nagu teised parteiorganidki: seda juhtis büroo, milles oli 1960. aastatel viis kuni seitse liiget, kes valiti iga-aastasel aruande-valimiskoosolekul (tavaliselt oktoobris). Büroo liikmed vahetusid, kuid alati oli büroos ka kogenud liikmeid ning tavaline oli liikmete tagasi­valimine. Näiteks Paul Kuusberg oli büroo liige aastatel 1960–1969 kokku kuuel aastal, Aksel Tamm, Anton Vaarandi, Villem Gross ja Vladimir Beekman aga viiel aastal. Seejuures Vaarandi palus 1962. aastal toimunud algorganisatsiooni aruande-valimiskoosolekul, et tema üles seatud kandidatuur kustutataks, kuna ta oli büroosse kuulunud juba seitse korda järjest (RA, ERAF.2477.1.49). Sel korral Vaarandi kandidatuur kustutatigi, kuid ta valiti tagasi 1967. aastal.

Büroo valis enda seast sekretäri, kelleks 1960. aastal oli kuni Lembit Remmelga asemel kirjanike liidu sekretäri ametikohale asumiseni Paul Kuusberg, tema järel Aleksei Sokolov (veebruarist novembrini 1960). 1960. aastatel juhtisid algorganisatsiooni veel Ilmar Sikemäe (1960–1961 ja 1968–1969), Aksel Tamm (1961–1962), Villem Gross (1962–1963 ja 1967–1968), Vladimir Beekman (1963–1964), Harald Suislepp (1964–1965), Väino Ilus (1965–1966) ja Einar Maasik (1966–1967).⁸

Büroo kinnitas organisatsiooni tööplaanid ja tähtsamad otsused ning korraldas loomeliidu parteiorganisatsiooni tööd. Kirjanike liidu parteiorganisatsioon käis koos tavaliselt üks kord kuus, peale selle korraldati mitmesuguseid seminare, kohtumisi ja õppusi. Koosolekuid oli nii lahtisi kui ka kinniseid, sageli osalesid neil külalised partei keskkomiteest või rajoonikomiteest.

Kirjanike liidu partei algorganisatsiooni oodatava rolli sõnastas 1960. aasta aruandekoosolekul Uno Laht: „Loomingulise liidu algorganisatsioon ei saa olla ega jääda sündmuste kõrvaltvaatajaks, kui liidus tekivad „kaklused”, analoogilised neile, mis meil hiljuti raiskasid aega ja närve. See poleks midagi muud kui printsiibitus. Algorganisatsioon olgu ennem juba konsoliitne rusikas kui pehme liberaalitsev laste­aiatädi.” (RA, ERAF.2477.1.45, l 9)

Vaadeldes algorganisatsiooni dokumente terve kümnendi jooksul, võib tõesti öelda, et vähemalt mõnes küsimuses ja teatud isikute sõnavõttudes oli tunda kas just rusikat, aga üsna tugevaid seisukohti. Temaatikas tulevad esile organisatoorsed ja konkreetsete isikutega seotud küsimused, kirjastamine ja tsensuur ning ka loomingu vormi ja sisuga seonduv. Järgnevalt antakse nende teemade kaupa ülevaade, kuidas partei suunas kirjanikke ja kirjanduselu.

 

3. ENSV Kirjanike Liidu partei algorganisatsioonis käsitletud küsimused

3.1. Organisatoorsed küsimused

Kirjanike liidu partei algorganisatsiooni kord aastas toimuvatel aruande-valimiskoosolekutel kordusid ühed ja samad mured. Üks läbiv teema oli õppuste ja seminaride korraldamine. Nii nagu teisteski partei algorganisatsioonides, tuli ka kirjanike liidu algorganisatsioonil oma liikmeid ideoloogiliselt harida. Selleks oli välja kujunenud õppuste-seminaride vorm, kuhu kutsuti eri teemadel – põllu­majandusest kosmoloogiani – kõnelema nii eri elualade esindajaid väljastpoolt kui ka organisatsiooni enda liikmeid. Huvi seminaride või loengute vastu oli kõikuv. Sageli viidati aruannetes, et huvi oli liiga väike, lisaks heideti osalejatele ette passiivsust.

Õppuste probleemiks oli see, et alati ei suudetud plaane ellu viia. Näiteks selgus 1965. aastal, et eelmise aasta plaani 12 punktist oli õnnestunud realiseerida vaid kaks teemat ja needki loengu vormis. Seda põhjendati erinevate väliste teguritega, näiteks muutustega välispoliitikas seoses Nikita Hruštšovi pensionile siirdumisega⁹ (RA, ERAF.2477.1.59, l 13–17). Loengu vormi pidasid juhtideoloogid vähem efektiivseks kui seminare: näiteks 1960. aastal noomis Endel Sõgel (EKP KK teaduse ja kultuuri osakonna juhataja asetäitja), et kõlava nimega seminaridel tuleb ka materjale läbi töötada ja arutada, mitte lihtsalt kuulamas käia (RA, ERAF.2477.1.44, l 22–34). Vastunoodina kinnitasid kirjanikud aga koosolekutel korduvalt, et just loengud on sobiv ja hea õppuse vorm, mis annab huvitavat infot. Kirjanikud soovisid aga peale ühiskondlike ja üldiste teemade rohkem loenguid kirjandusest, luule- ja proosaküsimuste arutelusid, ettekandeid väliskirjandusest jne.

Õppusi, koosolekuid ja konverentse toimus palju, näiteks rajoonikomitee korraldas kultuuri ja kirjandusega seotud asutuste (nt teised loomeliidud, kultuuriväljaannete toimetused, raamatukogud) ühiseid koosolekuid, mis kas liigse sageduse või üldisuse tõttu ei olnud kuigi populaarsed. 14. juunil 1961 toimunud kirjanike liidu partei algorganisatsiooni aruande-valimiskoosolekul kandis aastaaruande eelneva aasta kohta ette büroo sekretär Ilmar Sikemäe, kes rääkis loovate liitude ühisest teoreetilisest konverentsist, mis oli nii igav ja auditooriumile sobimatute ettekannetega, et „paljud kuulajad kas lugesid kaasavõetud lektüüri, lobisesid omavahel või tukkusid ja paljud lahkusid poole pealt” (RA ERAF.2477.1.47, l 26–27). Sikemäe heitis partei Tallinna linna keskrajooni komiteele ette, et see korraldas konverentsi formaalselt, jättes ettekannete sisusse süvenemata ja ettekandjad juhendamata, mistõttu ettekanded olid pinnalised ning üldse mitte seotud kirjanduse ja kunsti küsimustega. (RA ERAF.2477.1.47, l 19–36)

 

3.2. Isikutega seotud küsimused

Korduv küsimus kirjanike liidu partei algorganisatsiooni koosolekutel oli noorte ­passiivsus ja napp juurdekasv. 1960. aastate esimesel poolel jäi korduvalt kõlama, et väike kommunistide-kirjanike arv on probleem ja et partei liikmete juurde­kasvuga peaks aktiivsemalt tegelema. Selle kõrval mõjub värskendavalt Nigol Andreseni sõnavõtt 1966. aasta aruandekoosolekul: erinevate organisatsioonide, sh partei liikmelisusest olulisem on see, kuidas inimene töötab. Ta viitas koguni Stalinile, kes küsimusele, kas rahvakomissar võib olla parteitu, olevat vastanud, et võib küll. Samuti tõi Andresen näiteid: „Samma, kes ei ole parteilane, aga on hea toimetaja”; „Remmelgas, kes töötas „Sirbis ja Vasaras” toimetajana, oli parteilane, aga ei olnud Kirjanike Liidu liige”. (RA, ERAF.2477.1.60, l 19–23)

Olgu siinkohal öeldud, et Otto Sammaga, Loomingu Raamatukogu mitte­parteilasest toimetajaga, oli juba mõne aasta pärast probleeme nii keskkomiteel kui ka tsensuuriametkonnal Glavlitil (Olesk 2014b). Seoses kirjastamisprobleemidega tõstatus Samma ja Loomingu Raamatukogu küsimus kirjanike liidu partei alg­organisatsiooni kinnisel koosolekul 24. detsembril 1968. Pärast keskkomitee osakonnajuhataja Olaf Uti sõnavõttu astus Debora Vaarandi Loomingu Raamatukogu ja selle toimetaja kaitseks välja, heites ühtlasi Utile ette kahepaiksust: ühelt poolt oli ta Sammat kiitnud, teiselt poolt aga kahtluse alla pannud tema professionaalsed oskused (RA, ERAF.2477.1.63, l 63).

1966. aasta koosolekul parteitute kirjanike kaitseks sõna võtnud Andresen ise oli varem, pärast vanglast naasmist ja rehabiliteerimist püüdnud oma parteilisust taastada.¹⁰ Ta oli saatnud esimese apellatsiooni partei liikmelisuse osas NLKP keskkomitee kontrollkomisjonile juba 1955. aasta detsembris ja uuesti 1960. aasta juunis EKP KK-sse Johannes Käbinile. EKP KK büroo suunas küsimuse lahendamise 30. augustil 1960 kirjanike liidu partei algorganisatsiooni. Sama aasta 1. septembril saatiski Andresen kirjanike liidu partei algorganisatsioonile kirja koos selgituste ning enda elulooga (RA, ERAF.1.251.19, l 19–23). Sama aasta oktoobris toimunud partei algorganisatsiooni koosolekul otsustati Andreseni parteilisus taastada (RA, ERAF.2477.1.44, l 54–82).

1950. aasta märtsipleenumi järel põlu alla sattunud kirjanike rehabiliteerimine oli ajastule iseloomulik: juba 1956. aastast alates oli taastatud mitme 1950. aastal kirjanike liidust väljaheidetud kirjaniku liikmelisus (esimeste seas Betti Alver, Mait Metsanurk) (Olesk 2022: 111–112). Siingi ei tegutsenud loomeliit, ilma et oleks oldud kindlad partei heakskiidus. Näitena võib tuua Hugo Raudsepa postuumse rehabiliteerimise,¹¹ mis oli arutlusel kirjanike liidu juhatuse presiidiumi koosolekul 10. detsembril 1960. Kindluse saamiseks otsustati selles asjas pöörduda ENSV ülemnõukogu presiidiumi poole (RA, ERA.R-1765.1.287, l 30). Kiri koos iseloomustusega läks ülemnõukogusse teele 30. detsembril 1960 (RA, ERAF.1.251.19, l 1–6) ning Raudsepa rehabiliteerimise otsuse leiab EKP KK teaduse ja kultuuri osakonna 1961. aasta juunikuu materjalidest (RA, ERAF.1.251.19, l 1–6).

Kirjanike liidus ja ka selle partei algorganisatsioonis arutelu all olnud juhtumitest üks märkimisväärsemaid on seotud juhatuse sekretäri Lembit Remmelgaga, kelle EKP KK büroo loomeliidu juhtivalt kohalt maha võttis. Olaf Kuuli (2002: 102) toob välja, et erinevalt varasemast tavast, mil EKP juhtkonnale ebasobivaks osutunud isikud oleks lihtsalt ametist vabastatud, arutati nüüd kirjanike liidu juhtival positsioonil olnud isiku küsimust ka kirjanikega, täpsemalt valitud kirjanike liidu kommunistidest liikmetega, kes kutsuti 30. jaanuaril 1960 nõupidamisele EKP KK töötajatega.

Nõupidamisele järgnes EKP KK büroo otsus: 1960. aasta 11. veebruari koosolekul arutati „sm. Remmelga ebaõiget käitumist” ning määrati tema asemel ametisse Paul Kuusberg (RA, ERAF.1.4.2422). Põhiliselt heideti Remmelgale ette „kodanliku ideoloogia mõju alahindamist, kirjanduse parteilisuse printsiibi unustamist, kodanlike natsionalistide tegude kordamist, katseid vastandada kirjanike organisatsiooni parteiorganisatsioonile” (ERAF.1.4.2422, l 12). Konkreetsemalt toodi välja tema ebaõige käitumine seoses 1959. aastal toimunud romaanivõistlusega, kui Remmelgas asus kaitsma Lilli Prometi ja Raimond Kaugveri n-ö ideeliselt vääraid teoseid. Veel leiti, et Remmelgas oli ebaõigesti käitunud kirjanike partei algorganisatsiooni aruande-valimiskoosolekul (1959. aasta novembris), kus ta esines kirjanduse parteilise juhtimise vastase sõnavõtuga. (RA, ERAF.1.4.2422, l 13)

Remmelgas oli juba eelnevalt kirjanike liidu koosolekul 3. veebruaril 1960 juhatuse sekretäri kohalt vabastatud (RA, ERA.R-1765.1.208, l 5–8; vt ka Olesk 2014a). Aksel Tamm on meenutanud, et ilmselt ärritasid EKP keskkomiteed Remmelga artiklid, mis kritiseerisid isikukultust. Kuusbergi tegevust selles protsessis – asumist Remmelga kohale – nägi Tamm „pisukese reetmisena, mille Kuusberg hiljem siiski lunastas”. (Paul Kuusberg… 2003)

Remmelga tegevust ja käitumist arutati uuesti kirjanike liidu partei algorganisatsiooni koosolekul 16.–17. veebruaril 1960. Algorganisatsiooni juhatus jõudis ühisele seisukohale ja otsustas Remmelga vabastada ka loomeliidu parteiorganisatsiooni sekretäri kohalt. Kuid leides, et „sm. Remmelgas käitus arutluskoosolekuil siiralt ja printsipiaalselt”, rõhutati, et „sm. Remmelga vabastamine töölt ei tähenda tema kui meie Liidu liikme, kui kriitiku ja kommunisti „maha löömist”. Ei, teda kui kommunisti kasutab partei teisel vastutaval tööpostil”. (RA, ERAF.2477.1.44, l 8)

Nii sündiski, et pärast nahutamist ja palgaliselt kirjanike liidu juhatuse sekretäri kohalt vabastamist säilitas Remmelgas oma koha Moskva kirjastuse Sovetski Pissatel kolleegiumi liikmena. Ka otsustati kirjanike liidu juhatuse koosolekul 25. märtsil 1960 paluda aprillis algavaks NSVL kirjanike liidu pleenumiks koostada sõnavõtu teesid Rudolf Sirgel ja Remmelgal. Sõnavõtuga soovitati siiski pleenumil esineda ­Sirgel. (RA, ERA.R-1765.1.208, l 19)

Vahelepõikena laiemalt tuntud kirjandusala inimestega seotud arutelude reas võib välja tuua teistlaadi juhtumi: kommunisti-kirjanikku Leonid Zaitsevit süüdistati 5. septembril 1961 toimunud kirjanike liidu algorganisatsiooni koosolekul akvaariumikaladega spekuleerimises. Otsustati, et küsimust selgitavad Aleksei Sokolov ja Aksel Tamm. Järgmisel koosolekul arutati küsimust edasi, kuid täpsustavad asjaolud ei selgunud (vähemalt ei leia neid protokollist). (RA, ERAF.2477.1.48, l 15–16)

 

3.3. Kirjastamine ja tsensuur

Üheks kirglikumaks teemaks kirjanike liidu partei algorganisatsioonis olid loomingu avaldamisega seonduvad küsimused: kirjastamine, teoste ilmumine ja levitamine ning tsensuur.

Kogu kümnendi vältel olid kirjanike liidu ja selle partei algorganisatsiooni suhted kirjastustega pingelised. Näiteks 1960. aasta veebruaris, kui liidu partei algorganisatsioon pidas pärast EKP XII kongressi koosolekut, andes muu hulgas kongressist lähtuvalt hinnanguid kirjanike tööle, tõi Kuusberg oma ettekandes esile, et üheks „umbseks, komplitseeritud küsimuseks kirjanike organisatsiooni töös on vahekord Kirjastusega”. Muu hulgas rõhutas ta, et vahekord kirjastusega oli „tervikuna paranenud, kuid ikka lööb aeg-ajalt välja midagi ebatervet, kitsalt isiklikku”. Kuusberg kutsus üles normaalse koostöömooduse leidmisele ja osutas vajadusele ületada isiklikud eelarvamused, ka kirjanikel, et need ei keelduks koostööst teatud toimetajatega. (RA, ERAF.2477.1.44, l 4–21)

Paraku normaalset koostööd paljudel juhtudel ei saavutatud ning läbi aastate võib kirjanike liidu aruandekoosolekute protokollidest leida, et suhted kirjastusega ei olnud korras. Kuusbergi mainitud isiklike ebatervete suhete näiteks võib tuua Ralf Parve pöördumise, kes oli parteilasena aktiivne nii algorganisatsiooni kui ka kirjanike liidu juhatuses. Kuivõrd loomingulised küsimused olid siiski kirjanike liidus arutlusel põhjalikumalt kui partei algorganisatsioonis, saab neid teravaid suhteid ­iseloomustada 29. detsembril 1960 toimunud kirjanike liidu juhatuse koosoleku materjalide põhjal. Sellel oli arutlusel Parve pöördumine, kes oli nördinud, et Eesti Riiklik Kirjastus oli tema monograafiat Artur Adsonist kõvasti töödelnud ning lõpuks otsustanud seda mitte avaldada. Käsikirja muutmist nägi kirjanik autori­õiguste rikkumisena, leides põhjused olevat isiklikku laadi (vanad konfliktid kirjastuse töötaja Felix Kaubaga, kes jättis juba varem avaldamata Parve teoseid, kirjutas tema kohta kaebekirju jne). Koosoleku meeleolu oli Parvet toetav, näiteks Paul Rummo sõnas:

[---] isegi juhul, kui Parve muud süüdistused kirjastuse aadressil ka ära langeksid, nagu kirjastuse kiri püüab taotleda, piisab väga tõsiseks arutluseks fakt[ist], mida kirjastus omaks võtab – tehtud on sõimu epiteetidega juurdekirjutusi ilma autori teadmata. Kirjastus ütleb, et see autoriõiguste rikkumine on tehtud „vastavalt eeskirjadele”. See ei saa võimalik olla, et on olemas eeskirju nõukogude seaduste rikkumiseks, sõimusõnade juurde kirjutamiseks autori seljataga. (RA.R-1765.1.208, l 50)

Tehti ettepanek panna juhatuse otsusesse kirja, et tegemist on järjekordse autori­õiguste rikkumisega kirjastuse poolt, ja soovitati Parvel asi kohtusse anda (RA, ERA.R-1765.1.208, l 43–52).

Siinkohal mõni näide moonutustest, mis kirjanikku niivõrd ärritasid ning mille Parve on ära toonud oma 2. detsembril 1960 kirjutatud ENSV Kirjanike Liidu juhatusele adresseeritud ning koosoleku protokollile lisatud kirjas (RA, ERA.R-1765.1.208, l 54–56):

1) Parve: „Adsonile, kes tollal oli juba propagandatalituse inspektoriks asunud kuulekalt teenima Pätsu diktatuuri [---]”

Kirjastus: „Adsonile, tollal juba Pätsu diktatuuri propagandatalituse inspektoriks tõusnud müüdavale sulerüütlile [---]”

2) Parve: „[---] võtab „üksinduse saarte” kohta „Päevalehes” sõna kodanluse arbitor elegantiarum K. A. Hindrey, tehes järelduse [---],

Raamatus: „[---] võtab sõna valge-soome palgasõdurite verejanuline kannupoiss K. A. Hindrey, väites [---]”.

Parve leidis, et sellised täiendused nagu „müüdav sulerüütel” või „soome palgasõdurite verejanuline kannupoiss” ei andnud midagi sisuliselt juurde tema hinnangutele, vaid muutsid lamedaks tema stiili, mida ta oli aga püüdnud „hoida kogu aeg ühtlaselt tõsisel teadusliku töö tasemel”. (RA, ERA.R-1765.1.208, l 56)

Parve kaebus ei olnud kaugeltki ainuke kirjastuse vastu suunatud noot. Samal koosolekul oli arutluse all ka kirjastuse venitamine ja viivitamine Lilli Prometi teosega „Meesteta küla” ning peale selle teatas koosoleku lõpus Uno Laht, et kavatses kirjastuselt kohtulikult nõuda kahjutasu luuletuskogu väljaandmise viivitamise pärast (RA, ERA.R-1765.1.208, l 43–52). Lahel poleks see olnud esimene kord. Kirjanike liidu partei algorganisatsioonile oli ta oma konflikte riikliku kirjastusega tutvustanud juba 1960. aasta märtsis. Kirjastus on tühistanud „Atlandi heeringa” kirjastamise lepingu ning viivitanud Lahe luuletuskogu vastuvõtmisega. Selle peale andis Laht kirjastuse vastu kaebuse kohtusse, võttes selle hiljem aga tagasi, kuna kirjastus leidis võimaluse honorar välja maksta. (RA, ERAF.2477.1.46, l 4)

Nii sellel ka kui hilisematel partei algorganisatsiooni koosolekutel esitati üles­kutseid sõlmida kirjastusega rahumeelsed suhted, kuid isegi kirjastuse esindaja koosolekutele kutsumine ei pruukinud ei liidu partei algorganisatsioonil ega kirjanike liidul õnnestuda. Näiteks ülalviidatud kirjanike liidu juhatuse koosolekule, kus arutati Parve kaebust, oli kutsutud ka kirjastuse esindaja, kes jättis aga tulemata, põhjendades oma mitteilmumist kaks päeva enne arutluskoosolekut ­väljasaadetud kirjas järgmiselt: ta olevat saatnud oma seisukoha Parve avalduse kohta ning „kuna meie kirjalik seisukoht R. Parve avalduse puhul küllalt selge on, siis kirjastus ei pea oma esindaja saatmist 29.12 toimuvale arutluskoosolekule tarvilikuks” (RA, ­ERA.R-1765.1.208, l 69–71).

Parve juhtumi uurimiseks moodustati kolmeliikmeline komisjon: Paul Rummo, Ilmar Sikemäe ja Max Laosson. Komisjon avaldas oma seisukoha 1961. aasta 10. veebruaril toimunud koosolekul. Komisjon oli tutvunud nii Parve käsikirja kui ka kirjastuse signaaleksemplariga ning vestelnud kirjastuse esindajatega. Võrdluste tulemusel selgus, et Glavliti soovitusel oli kirjastuse toimetaja Toomas Huik teinud poognates rea parandusi, millega oli püütud selgemalt edasi anda reaktsioonilisi tegelasi. Samuti leidis komisjon, et nimesid on maha kriipsutatud. Vestlustest selgus, et neist parandustest informeeriti Parvet alles hiljem ning üldsõnaliselt ühel juhuslikul kohtumisel Huikiga kohvikus. Komisjon soovitas nõuda edaspidiste arusaamatuste ja konfliktide vältimiseks ning autoriõiguste paremaks kindlustamiseks riiklikult kirjastuselt autoriõiguste rangemat arvestamist ning suuremat tähelepanu formaalsele küljele (autori allkirjad jne). (RA, ERA.R-1765.1.301, l 2–4)

Riikliku kirjastuse esindajaga õnnestus kirjanikel kohtuda liidu juhatuse koosolekul 1961. aasta novembris, kui koosolekul viibis kirjastuse peatoimetaja Meinhard Teder, kes avaldas arvamust, et üldiselt peaksid nii kirjanike kui ka kirjastuse töötajate mõtted jooksma ühes suunas: kuidas kirjandust kiiremini ja paremini välja anda. Ta möönis, et on olnud arusaamatusi, kuid väitis samas, et on vestelnud mitme kirjaniku ja liidu esimehe Smuuliga ning lahku on mindud sõbralikus meeleolus. (RA, ERA.R-1765.1.301, l 39)

Meeleolud võisid olla küll sõbralikumad, õhkkond vabam ja kirjanduselu mitme­külgsem, kuid kokkupuudetest erinevate kontrolli- ning tsensuuriinstantsidega ei olnud siiski pääsu. Kui veel 1965. aastal võidi kirjanikke ja toimetajaid üsna julgelt kutsuda üles Glavlitile vastu astuma ning avaldati koguni lootust, et see asutus isikukultuseaegse nähtusena peagi kaob,¹² siis 1960. aastate teisel poolel kerkis esile mitu tsensuuriskandaali seoses Heino Kiige „Tondiöömaja”, Raimond Kaugveri ja Ellinor Rängeli teoste ning Paul-Eerik Rummo „Tuhkatriinumänguga”.¹³ Nendest juhtumitest on kirjanike liidu partei algorganisatsiooni koosolekutel peetud põhjalikke arutelusid ja tehtud etteheiteid Glavliti tegevusele. 1966. aasta detsembris toimunud kirjanike liidu partei algorganisatsiooni koosolekul tegi Villem Gross ettepaneku, et keskkomitees oleks vaja organiseerida jutuajamine Glavlitiga, kuid mitmed kogenud liikmed (Semper, Laosson) olid sellise kokkusaamise otstarbekuse osas pessimistlikud. Uno Laht seevastu soovitas autoritel ja toimetajatel olla meelekindlamad ja Glavlitile mitte järele anda, sõnades, et „Glavliti õigused on väikesed, ta kaitseb sõjasaladuste väljaandmist ja ülejäänus osas on ta kohus ainult signaliseerida”. (RA, ERAF.2477.1.60, l 36–43)

Järgmisel aastal oli Glavliti roll kirjanike liidu partei algorganisatsiooni koos­olekutel taas korduvalt kõne all. Aruande-valimiskoosolekul 31. oktoobril 1967 küsis Kuusberg, „kas ei peaks Glavliti rolli tulema mitte kirjanike-kommunistide ette selgitusi jagama Arnold Adams¹⁴ ning kas ei peaks mitte Adamsi asutuse kommunistid kohtuma kirjanike-kommunistidega”. Keskkomitee esindaja Olaf Utt¹⁵ vastas küll, et Glavliti osas on keskkomitee „vastava ala[ga] tegelevad isikud mõndagi ära teinud, kuid selge on ka see, et edaspidi tuleb koostöös lahenduste leidmiseks samme astuda. Muret teeb ka kirjanike endi küsimus. On olemas patsifistlik apoliitiline virvendus või koguni lainetus.” (RA, ERAF.2477.1.62, l 16)

Partei algorganisatsiooni detsembrikuu koosolekuks kutsutigi Adams kohale, et arutada konkreetseid ideoloogiaküsimusi, kuid Grossi sõnul jättis ta tulemata, andes teada, et ei soovinud algorganisatsiooni ees esineda. Koosolekul osalejad avaldasid selle üle nördimust, näiteks Tamm küsis: „Kas Glavlit on üleparteiline organisatsioon, et ta isegi siis, kui partei KK ideoloogiaosakond arvab, et ta peaks kirjanikega Kirjanike Liidus kohtuma, võib arvata teisiti?” Avaldati ka arvamust, et Glavliti ülesanded ja võimupiirid vajavad selgitamist ning olukord, kus kirjanike liidul ei õnnestu Glavlitiga mõtteid vahetada, tuleb rahva ette tuua. (RA, ERAF.2477.1.62, l 26–28) Omamoodi tabavalt võtavad olukorra kokku Andreseni samal koosolekul kõlanud sõnad: „Omal ajal ütles sm. Hruštšov, et rahvale ei või kogu tõde korraga öelda. Seega peab olema keegi, kes määrab öeldava tõe protsendi. See maksab matemaatika, filosoofia ja muidugi ka kirjanduse kohta. Kui sm. Adamsil on selline ülesanne, siis ei ole minu asi seda arutada. See on öeldud sm. Adamsi kaitseks ja üldse antud küsimuse kohta.” (RA, ERAF.2477.1.62, l 27)

 

3.4. Loominguga seotud küsimused

Kirjanduselu suunamisel olid kirjanike liidu partei algorganisatsiooni koosolekutel loomulikult olulisel kohal loomingu sisu ja vormiga seotud küsimused. 1960. aastatel oli seejuures arutelude temaatika suhteliselt mitmekesine ja toon varieeruv, lõdvenes sotsialistliku realismi normide kogum ja nagu Tiit Hennoste (2018: 248) on osutanud, vaikimise ja sahtlikirjanduse aja järel kujunesid sulaperioodil varjatud vastupanu kõrval välja ka avaliku vastupanu vormid, mis väljendusid muu hulgas erinevates debattides ja rahvusliku kultuuri eest seisva kirjandusena.

Esmased vabanemise märgid ilmnesid kirjanduselus 1950. aastate teisel poolel. Partei kongresside ja -juhtide hinnangud ning suunised, mis kujunesid sulaajal otsuste asemel peamisteks kõrgemate parteiorganite juhtimisinstrumentideks (vt Hennoste 2018: 232), tekitasid mõnelgi juhul kirjanike seas arutelu. Näiteks 29. veebruaril 1960 peetud kirjanike liidu partei algorganisatsiooni koosolekul, kus räägiti toimunud EKP XII kongressist – selle resolutsioonis nenditi, et edusammude kõrval oli eesti kirjanduses ja kunstis veel puudusi ning kirjandus ei kajastanud küllalt eredalt kaasaja nõukogude inimese elu ning töölisklassi ja talurahva võitlust kommunismi eest –, tekkis elav arutelu ideelisuse ja kunstilisuse kriteeriumide ning nende oma­vahelise tasakaalu üle. Seejuures võeti üsna teravalt sõna sedalaadi teoste kohta, mille tugev külg oli üksnes ideelisus. Ootuspäraselt jäi siiski kõlama seisukoht, et ideelisus ja kunstilisus on teineteisest lahutamatud ning et kunstiliselt nõrk teos ei saa ka ideeliselt veenvalt mõjuda ja vastupidi. (RA, ERAF.2477.1.44, l 22–34)

1960. aastate jooksul heideti kirjanikele peamiselt ette passiivsust ja eluvõõrast ning kaasajale kauget temaatikat. Nii kritiseeritigi kirjanike liidu ja selle partei algorganisatsiooni koosolekutel pidevalt seda, et puudusid kaasaja teemasid käsitlevad, n-ö õiget suunda näitavad teosed. Et vajakajäämisi korvata, organiseeriti pidevalt kirjanduslikke võistlusi eri žanrides. Võistluste korraldamine oli partei soositud vorm kirjanduselu suunamiseks ning kirjanike liidu tööplaanides ja koosolekutel kõne all olnud võistlused kinnitati tähtsamatel juhtudel (kui võistlused olid üle­vabariigilised või puudutasid ideoloogiatöös esiplaanil olevaid teemasid) lausa EKP kesk­komitees.¹⁶

Üks suurejoonelisemaid üritusi oli 9.–11. jaanuaril 1961 peetud nn kriitika­nõupidamine – kolmepäevane ENSV Kirjanike Liidu juhatuse laiendatud koosolek. Sellel olid kohal 41 kirjanike liidu liiget, peale selle NLKP KK kirjandussektori juhataja Igor Tšernoutsan, EKP KK osakonnajuhataja Albert Laus, keskajakirjade toimetuste esindajad, samuti vabariiklike ajalehtede ja ajakirjade ning ajalehe Edasi toimetuse esindajad ning muud asjast huvitatud inimesed. Seda nõupidamist on Olesk (2015) pidanud kirjanduselu sula haripunktiks. Koosoleku üheks olulisemaks teemaks oli noorte luuletajate (Jaan Krossi, Ellen Niidu, Paul-Eerik Rummo) kohta avaldatud kriitika (Sirbis ja Vasaras Hermelini pseudonüümi all ilmunud paroodia Endel Nirgi sulest), mis oli osa 1950.–1960. aastate vahetusel vabavärsi ümber tekkinud poleemikast.¹⁷ Sõnavõtud parteikoosolekul kujunesid tuliseks. Kui Endel Sõgel „andis noortele vastulöögi”, järgnesid rünnakud Sõgla enda pihta. Näiteks Rudolf Sirge süüdistas teravalt Sõkla „imekangelaste” loomisele üleskutsumises, tege­likkusest eraldumises ja spekulatiivses vaimus (näidates midagi, mida pole olnud), kritiseerides samas tema kuiva ja ametlikku esitusviisi, mis Sirge jaoks „ei erutanud teda rohkem kui ajaleheartikkel” (RA, ERA.R-1765.1.301, l 10). Lõpuks võeti vastu otsus, mille esimene punkt „juhtis „Loomingu”, „Keele ja Kirjanduse” ning „Sirbi ja Vasara” toimetuste tähelepanu vajadusele senisest sihikindlamalt, printsipiaalsemalt ja sügavamalt käsitleda kirjanduse kaasaegsuse küsimust”. Lisaks rõhutati, et toimetused peaksid avaldama retsensioone uudisteostele ning kirjanike liidu hääle­kandjad reageerima operatiivselt „kõigile kirjanduselu olulistele nähtustele”. (RA, ERA.R-1765.1.301, l 5–6)

Päevakajalise, kaasaja elu kajastava loomingu nõue oli kirjanike liidu partei algorganisatsioonis arutlusel pikemalt 1962. aasta jaanuaris, kui analüüsiti 1961. aasta oktoobris toimunud NLKP XXII kongressi otsuseid. Etteheidetele, et kaasaja teemal kirjutatud teoseid ei ilmu piisavalt, jätsid kirjanikud kas vastamata või viitasid võimalusel viisakalt sellele, et nõukogude tegelikkusest positiivses võtmes ja süsteemseid vigu eirates kirjutada on keeruline, kui mitte võimatu. Aadu Hint ütles: „Viimastel aastatel ma kalameestest ei kirjuta, et mitte vastutada värske kala puudumise eest. Segavad valed juhtimismeetodid, mis on jäänud isikukultuse päevist. Kui seda poleks, oleks mul lihtsam kirjutada kaasaegset olukirjeldust kalureist. On olemas kirjaniku vastutus üldise olukorra eest.” (RA, ERAF.2477.1.50, l 4)

Ikka ja jälle heideti partei algorganisatsioonis kirjanikele ette passiivsust. Toon ühe kujundirikka sõnavõtu Villem Grossilt 1961. aasta septembri koosolekul.

Iga niitja teab, et vikatit tuleb aeg-ajalt teritada. Aga ka kõige teravam vikat ei lõika, kui käsi teda ei liiguta. Meie rohked arutlused vabavärsi ja muude meisterlikkuse küsimuste ümber on kahtlemata vajalikud asjad, kuid tähtsam on siiski nõuda selgust, miks meie igapäevane niiduhein nõnda kesine välja näeb. Kas ei ole imelik pilt: meie hurjutame erilise innuga neid brigaadiliikmeid, kes hoiavad vikatit pisut teisiti käes, kirume, et nad mõne tuti on kasvama jätnud, ning ei pööra üldse tähelepanu nendele brigaadi liikmetele, kes on pugenud vaikselt villu ja puhkavad oma kesise sao otsas. Ma ei ole kuulnud, et siin majas oleks kas koosolekul või bürool või lihtsalt individuaalses vestluses arendatud teemat: „Miks sa vaikid, lillekene?” (RA, ERAF.2477.1.47, l 53)

 

3.5. Kirjanike ühiskondlik töö

Kirjanikelt kui inimhingede inseneridelt ootas nõukogude võim sekkumist väga erinevatesse ühiskonnaelu valdkondadesse. Eespool väljatoodud etteheited kirjanike passiivsusele olidki kantud samast ideest: kirjanik pidi oma sõna kui mõjusa ideoloogilise relva ja kasvatusvahendi abil õpetama ning suunama kõiki kooliõpilastest tehasetöölisteni.

1962. aasta suvel arutati kirjanike liidu partei algorganisatsiooni koosolekul NLKP keskkomiteest sama aasta märtsis saabunud kinnist kirja, mille teemaks oli altkäemaksu võtmise ja ühiskonna vara riisumise vastu peetava võitluse tugevdamine. Kirjas seati kirjanikele ülesanne, et nad „peaks abistama parteid ja valitsust kuritegevuse, sh altkäemaksu võtmise likvideerimisel, ilma milleta on võimatu üleminek kommunismile”. Nii kuritegevuse kui ka teiste ühiskonna „väärnähtuste” vastu võitlemisel soovitati kunstilistest vormidest näiteks satiiri. (RA, ERAF.2477.1.50)

Kõige olulisemaks pidas partei aga kirjanike rolli noorte kasvatamisel. Sulaaeg tõi ühiskonnas üldiselt kaasa suurema tähelepanu lastele ja noortele. Näiteks EKP KK büroo 1959. aasta septembris tehtud otsusega alustas 1960. aasta ­jaanuarist ilmumist eelkooliealistele ja nooremale koolieale mõeldud ajakiri Täheke (RA, ERAF.1.4.2342).

1960. aastate alguses üldine aktiivsem tähelepanu pööramine noortele jõudis ka kirjanike liidu partei algorganisatsiooni. Pärast EKP keskkomitee V pleenumi otsust „Vabariigi noorte hulgas tehtava kasvatustöö olukorrast” oli loomeliidu partei alg­organisatsioonis koosolek, kus osales ELKNÜ Tallinna linnakomitee sekretär Hilja Puusild. Tema etteheited kirjanikele olid, et „nad ei ole ootuste ja ülesannete kõrgusel” ega ole „suutnud õigel ajal noortele selgitada nende kohta elus”. Näitena tõi ta juhtumi Tallinna 1. keskkoolist, kus viis 11. klassi poissi organiseerisid „Üle-eestilise õpilaste demokraatliku partei”, oma pitsati, põhikirja ja programmiga, milles muu hulgas oli ette nähtud õpilaste omavalitsus ja kutsuti üles komsomoli boikoteerima. Puusild suunas kirjanikke „aktiivsemalt elunähtustesse vahele segama, muidusööjatele kohta kätte näitama ja näitama, kes on süüdi, et noored on sellised”. Puusild ise tõi süüdlastena esile kodu ja vanemad. Tema kõne oli koguni nii tuline, et arutelude käigus soovitas Remmelgas talle: „Teie räägite palju huvitavamalt kui kirjanikud kirjutavad, kas ei ole tahtmist ise sulg kätte võtta?” Vastus oli konkreetne: „Ei. Olen matemaatik, ega kavatse kirjutama hakata.” (RA, ERAF.2477.1.47, l 5)

Koosoleku lõpuks tõdeti, et kirjanikud on tõesti lastele ja noortele vähe kirjutanud, ning kutsuti kõiki kirjanikke üles looma neile uusi kõrgeideelisi ja kunstiväärtuslikke teoseid. Otsustati pidada iga kirjaniku aukohuseks esineda laste ning noorsoo ajalehtede ja ajakirjade veergudel, viia läbi laste- ja noorsookirjanduse arutelu koos haridusministeeriumi, ELKNÜ KK ja Eesti Riikliku Kirjastusega. (RA, ERAF.2477.1.47, l 4–11)

Loomingulise töö kõrval olid kirjanikud, eriti kirjanikud-kommunistid, üsnagi koormatud muu ühiskondliku tööga. Kirjanike liidu partei algorganisatsiooni koosolekul 1960. aasta veebruaris kurtis Kuusberg ettekandes, et „meil umbes kümme inimest käivad kogu aja ühest koosolekust teise, ühelt kolleegiumilt teisele. Nad ei suuda õieti küsimustesse süvenedagi.” (RA, ERAF.2477.1.44, l 33) Seda kommenteeris Semper:

Kuulates sm. Kuusbergi mul hakkas hirm. Kui kõik need sektsioonid ja kolleegiumid tööle hakkavad ja neid koosolekuid nii palju saab olema, millal me siis oma tööd teeme? Siis tuleb välja nii, et ainult need, kes haiged on, teevad tööd, aga terved teevad ainult ühiskondlikku tööd. Näiteks Leberecht on haige, teeb hästi tööd. Rannet on haige, töötab ka palju. Samuti on Jakobson väga raskesti haige ja üks raamat tuleb teise järel välja. Need aga, kes terved on, saavad väga vähe aega kirjutada. [---] ühiskondlik töö, see tuleks nii ära jagada, et seda kõik jõudumööda teevad. (RA, ERAF.2477.1.44, l 24)

Kirjanike ühiskondlike kohustuste hulk ja ootused kasvatusliku rolli täitmisel on teema, mis kandus aastast aastasse. Kirjanikud juhtisid tähelepanu ka sellele, et osa nende igapäevasest tööst – kohtumised lugejatega, publitsistika avaldamine jne – ongi olemuselt ühiskondlik töö ja võiks sellena arvesse minna ilma täiendavate kohustusteta. Ka seda tööd – lugejatele oma loomingu tutvustamist – tuli teha omajagu. Selle organiseerimiseks tegutses kirjanike liidu juures kirjanduse propaganda büroo. Büroo korraldas kirjanike esinemisi nii kultuuriülikoolides ja lugejate konverentsidel kui ka lasteasutustes ja sõjaväeosades – keskmiselt 370 esinemist aastas (1964. aastal aga nt 599) (Tamm 1966; Gross 1971). Selle büroo ülesandeks oli korraldada ka populaarseid kirjanduslikke kolmapäevi, mida kanti üle televisioonis ja raadios¹⁸ (Tamm 1966: 36).

Omamoodi ühiskondliku tööna võib vaadelda välissuhtlust, millest hakati seoses Eesti autorite tõlkimise laienemisega rohkem rääkima ka kirjanike liidus ja selle partei algorganisatsioonis. Suhtlus nii NSV Liidu piiresse jäävate n-ö vennasrahvaste kui ka välismaa kirjanikega elavnes aasta-aastalt. Osaleti erinevatel nõupidamistel, seminaridel, festivalidel, samuti nõukogude kirjanike delegatsioonide liikmetena rahvus­vaheliste organisatsioonide kokkusaamistel.¹⁹ Peale selle käisid Eesti kirjanikud välismaal nii turismigruppide koosseisus kui ka loomingulistel komandeeringutel. ENSV Kirjanike Liidu partei algorganisatsiooni büroo istungite protokollidest suurem osa koosneski eri isikutele välismaale sõiduks soovituste ja iseloomustuste andmiste otsustest. Teiselt poolt võeti vastu väliskirjanike delegatsioone, milleks moodustati kirjanike liidus pärast liidu V kongressi 1966. aasta veebruaris välis­suhete komisjon (esimees Semper, hiljem Rudolf Rimmel) (Olesk 2014b). Mida tihedamad olid kontaktid, seda enam tekkis probleeme. 25. septembril 1969 toimus kirjanike liidu partei algorganisatsiooni koosolek, millest võttis osa ka EKP KK sekretär Leonid Lentsman ja kus arutati kirjanike välissuhtlust. (RA, ERAF.2477.1.66, l 31–40) Ettekande teinud Sikemäe heitis ette, et osa kirjanikke olevat „lömitanud välis­külaliste ees”. Ants Saar täiendas, et kui 1968. aastal käis Eestis Mana toimetaja Hellar Grabbi, siis andsid Jaan Kaplinski ja Andres Ehin talle kaasa nõukogude ideoloogia jaoks sobimatuid tekste (need võeti Grabbilt ära tagasiteel Rootsi). Koosoleku protokolli põhjal läks arutelu elavaks, kuni selleni välja, et Uno Laht ütles: „Arvan, et meie Kirjanike Liidul pole praktiliselt mingeid välissuhteid. Neid ei ole. Aga siiski on nad olemas. Tihti sekkume neisse suhetesse, mis on praktiliselt väljaspool meie kontrolli.” (RA, ERAF.2477.1.66, l 34) Näitena tõi Laht esile juhtumi, kus lükati tagasi soomlaste küllakutse, mille peale omakorda keskkomitee sekretär Lentsman vastas, et keeld soomlaste kutsutud kirjanikel Soome sõita tuli keskkomiteelt. Arutelu käigus ei jõutud kuigi kaugele, Sikemäe tõdes koosoleku kokkuvõtteks, et „tuleb säilitada ja laiendada kontakte, vältida libekeelsust ning leida võimalusi ja konkreetseid abinõusid”. (RA, ERAF.2477.1.66, l 34)

 

4. Kokkuvõte

Tuginedes kirjanduselu juhtimisega seotud dokumentidele ENSV Kirjanike Liidu partei algorganisatsiooni arhiivist 1960. aastatel, tuleb nentida, et kui ka kirjanduses puhusid n-ö uued tuuled, muutusid kirjanduselu suunamise põhieesmärgid ja ametkondade roll üsna vähe. Teemade ring, millega see kirjanduselu vahetult suunav parteiorgan oma koosolekutel tegeles, oli ikka sarnane: liikmetega seonduvad ning organisatoorsed küsimused, kirjastamise ja tsensuuri probleemid, sekka kõrgemate partei- ja võimuorganite kongressidel, konverentsidel, pleenumitel jm kogunemistel koostatud otsuste ning juhiste arutelud.

Arutelud võisid olla üsna tulised ja toon kriitiline, mõnikord isegi kõrgemate organite suhtes. Loomingulise vabaduse piiride avardamine ei tähendanud aga, et võimu vaates oleks muutunud kirjanike põhiline roll. Suures plaanis ning partei juhtorganite (EKP keskkomitee) silmis jäid kirjanikud ja kirjanduselu ka sulaajal nõukogude ideoloogia teenistusse. Kirjanike loomingu ja ühiskondliku tegevuse eesmärk pidi jätkuvalt olema nõukoguliku maailmavaate juurutamine ja nn nõu­kogude inimese kasvatamine.

 

Tiiu Kreegipuu (snd 1977), PhD, Tallinna Ülikooli ajaloo ja ajaloo didaktika lektor (Narva mnt 25, 10120 Tallinn), tiiu.kreegipuu@tlu.ee