Loomislaul alguste kiigel

Eesti loomislaul on müütiline rahvalaul maailma sünnist. Lennates tuleb imepärane lind, valib kuldse põõsa või kiigeõrre pesapaigaks ja muneb sinna munad, haub välja pojad ja pillub laiali, nii et neist tekivad päike, kuu ja täht. Loomise ajal on küll osa maailmast juba olemas – meri ja põõsad, puupuru ja maamuru… Miks on siis vaja uuesti alata, visata taevasse päike ja kuu?

Müütiline mõtlemine ei pruugi vastata tavaloogikale ega rituaalne tegevus olla nähtavalt tulemusrikas, sedastab Gilbert Lewis (1980). Juha Pentikäinen (1989: 149) oletab, et müüte on sageli esitatud rituaalides, kuid uskumuste taandudes tavad muutusid ja laulud iseseisvusid. Siinses artiklis uurin loomislaulu arvatavat rituaalset kasutust, mis võis olla seotud kiigel laulmisega ja (suvepool)aasta algusega. Püüan määratleda loomislaulu seost kiikumisega, et edaspidi saaks kindlamal pinnal arutleda laulu funktsiooni üle. Regivärsilise loomislaulu ja kiikumise seostest on eri uurijad varem kirjutanud, nähes nende omavahelist suhet mõnevõrra erinevalt. Oma huvitavas, eri vaatepunkte kõrvutavas artiklis nimetab Tiiu Jaago, et „19. sajandil tuntakse neid [loomislaule] peamiselt kiige- või mängulauludena” (2000: 207, vrd Rüütel 1969a: 99). Olli Kõiva aga kirjeldab, manades elavalt silme ette 1820. aastate kiigeplatsi, „Loomise” laulmist kiigel kui üht paljudest teiste jutustavate laulude seas: „Järvamaale iseloomulikest laululiikidest on [Kreutzwaldi] käsikirjas esindatud eelkõige kiigelaulud. Tõenäoliselt ongi need üles kirjutatud neidudelt kiigeplatsil. Peale päris kiigelaulude lauldi kiigel mitmesuguseid muidki laule. Eriti tihti kõlasid seal aga pikad lüroeepilised laulud, nagu müütilised „Loomine”, „Tähe mõrsja” ja „Suur tamm” [---]. Kiigel laulmiseks sobisid hästi ka mõistatuslaulude tsüklid ­[---].” (Kõiva 2014: 12–13; originaali esiletõsted) Neile varasemate uurijate eri rõhuasetusega nägemustele loomislaulude osast kiikumisel sooviksin lisada empiirilise vaatenurga. Kiikumise ja loomislaulu seoste arvutamiseks kasutan statistilist meetodit: valin loomislaulu esindavad variandid, määran neis kiikumisele osutavad tunnused ja arvutan kiikumise tunnustega laulude osakaalu loomislauludes.

Kasutan analüüsivahendina tüübi ja teisendi (variandi) mõisteid, et hallata ulatuslikku suulisest pärimusest jäädvustatud loomislaulude haralist kogumit Eesti ­Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivis ja mõnes vanemas trükiallikas. Laenan need terminid folkloori varieerumise uurimise algatanud Soome koolkonnast, võtmata kaasa ettekujutusi monoliitsetest rahvalaulutüüpidest ja mõneti mehaanilisest arengukäsitlusest (vrd Krohn 1926a; Jason 2000; Kalda 2015). Suulisele pärimusele olemusliku varieerumise tõttu ei ole rahvalaul kindlapiiriline teos, vaid pigem ühest esitusest teise kulgev loomeprotsess, mille jäädvustused seetõttu üks­teisest erinevad. Iga folklooripala iseseisvat talletust nimetan variandiks ehk teisendiks, mida mõistan kui pärimuse representatsiooni, üht teostunud võimalust varieeruva suulise pärimuse paljususest. Iga pärimusest jäädvustatud kirjalik lauluteisend vastab ühele esitusele või laulu üleskirjutaja koostatud esituste (koond)kujule (vrd Rüütel 1969a). Laulutüübid moodustab uurija, arvestades nii paikkondlikku kui ka üldisemat laulu­traditsiooni. Tüübi määramine on osalt subjektiivne, eriti liitlaulu puhul, kus eri pikkusega osad võivad vahelduda osalaulude, eri tüüpidele omaste motiivide ja ka improvisatsiooniga. Loomisloo olulisi tunnuseid esindav abstraktne tervik on laulu­tüüp „Loomine”. Versioonina mõistan samasse tüüpi kuuluvate teisendite rühma, mida ühendavad ühised vormilised, stiililised või sisulised tunnused. Redaktsiooni on mõistetud kui kitsamat rühma teisendeid, mille omavaheline variatsioon on väiksem kui versioonil (vt nt Rüütel 1969a: 103–104).

Matti Kuusi (1956: 61) peab läänemeresoome loomislaulu püsivaimaks elemendiks struktuuri: nii laulu üldist ülesehitust kui ka alaosade raamistikku. Karin Ribenis on üksikasjalises motiivianalüüsis esile toonud eesti loomislaulu teksti põhi­struktuuri: „Ideaalne „Loomislaul” koosneb vastavalt redaktsioonile 7–8 plokist, mille tinglikud nimetused on järgmised: linnuke – (lendles) – (otsis pesaaset) – (lendas koplisse) – (kolm põõsast) – (valis põõsaid) – tegi pesa – munes – haudus – (pojad verisulis) – pillutas/ arvas/ jagas – kuhu pojad pani? – mis kasu poegadest?/ mida pojad tegid?” (Ribenis 1994: 34; originaali esiletõsted) Loomisloo iseloomuliku struktuuri ja motiivide olemasolu oli kriteeriumiks, mille põhjal arvasin variandi uurimismaterjali hulka. Uurimise eesmärgist sõltuvalt lugesin „Loomise” teisenditeks ka selle tüüpilised osad liitlauludes või algus­motiivid, mille järg oli tõenäoliselt jäänud talletamata. Täpne ülevaade uurimismaterjalist ei olnud omaette eesmärk, vaid vahend, et saada analüüsist võimalikult usaldus­väärseid tulemusi. See aitas avastada ja kõrvale jätta ka folkloori kogumise käigus tekkinud koopiaid ja omaloomingut, mis ei esindanud suulist pärimust.

Regilaulude, sealhulgas „Loomise” esituse konteksti kohta napib vanemates rahva­luuleallikates tavaliselt teavet, sest omal ajal pakkus kogujatele põhihuvi laulutekst, muusikahuvilistele ka viis. Jutustavaid regilaule võidi laulda erinevatel puhkudel, näiteks käsitööd tehes, pikka teed käies, pühade ajal. „Loomine” on lüroeepiliste laulude seas üsna erandlik suhteliselt rohkema teabe tõttu selle esituse, nimelt kiigel laulmise kohta. Folkloristika algusaegadel XVIII–XIX sajandil peeti kiikumist kui neiude meelelahutust küllalt ebaoluliseks ega mõeldud selle võimalikust rituaalsest funktsioonist. Sellisele suhtumisele võis kaasa aidata ka Euroopa kõrgklassi kultuuris moodi läinud kiikumine. Uku Masingu arvates (1998: 11) oli eesti „Loomise” seos kiikumisega vähendanud laulu kaalukust uurijate silmis: „[---] selletõttu, et mõnele teisendile on antud päälkirjaks „kiigelaul”, on viimasel ajal, kui meid 1905 pääle valdas uus saksastumise laine natuke peenemal ja vähem taibataval kujul, oletatud, et sellel laulul pole üldse mingit mütoloogilist tagapõhja, vaid ta olevat ainult lihtne külanoorte ajaviitelaul.”

Ehk oli see ka põhjus, miks hoolimata kosmogoonilise müüdi tähtsusest ei saanud „Loomine” erilist kohta eesti rahvusmütoloogias. Eesti rahvale sobivat kultuuri(pärandit) arendades ei toonud XIX sajandi mõjukad haritlased, nagu Georg Julius von Schultz-Bertram, Friedrich Robert Faehlmann või Friedrich Reinhold Kreutzwald, loomislaulu esinduspärimusse, st jõudsamalt levitatud müütidesse ega eeposesse „Kalevipoeg”. See on veidi üllatav, arvestades, et eeskujuks olnud „Kalevala” algas maailma loomisega ja et Kreutzwald oli juba kirjutanud kompilatsiooni „Kalevingide muna” (Neus 1850: 3–4).

Avaldamisel on loomislaulule siiski antud sageli austav-asutav roll kogu alguses (nt Neus 1850¹, ERL, ERlV, teisel kohal kogumikus ER). Need väljaanded on olnud avalikkuse jaoks eesti „Loomise” tekstide peamised allikad, millele alanud aastasajal on lisandunud jätkuvalt arenev Eesti Rahvaluule Arhiivi „Eesti regilaulude andmebaas” (ERAB).

Kiikumise teoreetilisse uurimisse tõi muutuse James George Frazer, kes käsitles selle viljakusmaagilist funktsiooni külvi- ja kasvuperioodil (Frazer 1894 [1890], 1911 jt). Ilmar Talve on sõnastanud küsimuse, kas kiikumine võis kuuluda „läänemeresoomlaste ristisusueelsete aastavahetuse aegu sooritatud maagiliste toimingute hulka, nagu mõned uurijad on andnud mõista” (Talve 1961: 44).² Mall Hiiemäe (1981, 1984, 2006a, 2017) uurimused kevadpühadest seda võimalust ei välista. Kiige­laulude ja „Loomise” vahelisi seoseid on vaadelnud Jaago (2000) ja viiside põhjal seda täheldanud allakirjutanu (Särg 2008: 23).

Loomislaulu konteksti ja funktsiooni käsitlemisel kasutan nii folkloristika kui ka etnomusikoloogia kogemusi. Laulude konteksti uurimisel lähtun ideest, et kui laulu tekst, viis ja esitustavad on pikka aega moodustanud terviku, võivad tekst ja viis jätkuvalt kanda märke esituse kontekstist (Tampere 1934; Särg 2000). Kati Kallio (2011) nimetab laulu väljendusvahendite vastastikuseid seoseid interperformatiivseteks suheteks (ingl interperformative relationship). Regilaulude puhul kuulus viis laulja ja olukorra juurde (Tampere 1956a: 12; Särg 2009), kiigelauludel on iseloomulikud viisid, Põhja-Eestis nimetusega kiigetoon, mille kasutamise järgi mingi laulutekstiga saab vähemalt oletada, et seda on kiigel lauldud (Tampere 1960; Vissel 2002). Sama on näiteks ingeri laulutraditsiooni kohta märkinud Armas Launis (1907: 105): „[---] laulu esitamise meloodia sõltub rohkem laulu esituse olukorrast kui selle sisust või üldse laulust endast.” Talve (1961: 22) aga toob näite, et Soomes ühes külas olevat noored kiikumishooaja algul kokku leppinud viisi, millega sel suvel lauldakse.

Levikukaartide tõlgendamisel arvestan ka folkloori võrdleva meetodi ideed, et lauluteisendite sarnasused-erinevused ja levikupilt võivad anda teavet nende kasutajate suhtlemise ja liikumisteede kohta. Kuusi (1956: 54) eeldab, et kohalike lauluredaktsioonide omavahelised erinevused, kuid samas sarnasused kaugemate redaktsioonidega olevat nende ammuse ühtsuse tunnus. Teisalt, pealtnäha silmatorkavalt sarnased lauluvariandid osutavad Kuusi hinnangul tihedale kontaktile ja võivad olla hilised laenud.

Artikkel jätkub läänemeresoome loomislaulu tutvustusega (ptk 1) ning üle­vaatega eesti ja ingeri loomislaulu ja kiikumise seoste uurimisest (ptk 2). Siinse uurimis­materjali tutvustus puudutab lähemalt mõnd segasemat punkti vanemates üleskirjutustes (ptk 3). Kirjutise põhiosa käsitleb kiikumisega seostumise märke ­loomislauludes ja vastavate laulude osakaalu korpuses (ptk 4). Lõpuks arutlen kiikumise ja „Loomise” võimalike seoste üle kevadise (pool)aasta rituaalse alustamisega (ptk 5).

 

1. Läänemeresoome loomislaulust ja selle päritolust

Eesti „Loomine” on jutustav, täpsemalt lüroeepiline laul kahes põhiversioonis – vanemas ja uuemas. Vanemat, regivärsilist loomislaulu osati veel XIX sajandil ja XX sajandi esimesel poolel Põhja- ja Lääne-Eestis, samuti mõnel pool Kesk-Eestis ja Viljandimaal. Sellest on meieni jõudnud arvukalt suhteliselt erinevaid sõnatekste, vähem viise. Loomislaulu uuemat, peamiselt Mulgimaal tuntud siirdevormilist versiooni, algussõnade järgi ka „Siidisulgis linnukene”, tunti hästi veel XX sajandil ning sellest leidub rahvaluulearhiivis koos viisiga palju sarnaseid teisendeid. Võrumaalt ja Setomaalt ei ole „Loomist” jäädvustatud, mis – arvestades eesti rahvalaulude tihedat kogumist selles piirkonnas – lubab arvata, et seda laulu vähemalt viimastel sajanditel seal ei tuntud (vrd Koemets jt 1974: 93).

Läänemeresoome loomislaule on omavahel põhjalikult kõrvutanud ja nende varasemast uurimisest ülevaate andnud Kuusi (1956). Ta on veendunud, et lääne­meresoomlastel oli kunagi ühine, omavahel sarnasem loomismüüt. Eesti regivärsiline „Loomine” on läänemeresoome loomislaulude seas tüüpiline selle poolest, et maa ja taevas või taevakehad sünnivad linnumuna(de)st. Kuid erinevalt eesti laulust ei visata mune või poegi teiste läänemeresoomlaste lauludes taevasse, vaid enamasti need veerevad vette ja purunevad. Ingeri lauludes muneb lind merest paistvale mättale, karjala pärimuses muneb lind munad mätta asemel vees hulpiva Väinämöise põlvele. Karjala loomislugu asetseb sageli Sampo tagumise ja kaotamise tsüklis, haakumata otseselt laulutervikuga, ning uurijate suhteliselt üksmeelse seisukoha järgi on see sinna liidetud hiljem. (Kuusi 1956: 53) Pakun kõrvalepõikena, et loomislaulu funktsiooniks selles tsüklis on anda paralleel Sampo tagumisele ja aidata seda tõlgendada kui maailma (taas)loomist: nii nagu munast tekkisid maa, taevas ja inimeste maailm, nii tekkisid Sampost taevas (sm, krj kirjokansi, krj kirjokanši ’kirjukaas’) ja viljakas elu maal. Juha Pentikäinen ja Lotte Tarkka on pidanud „Kalevala”-eepika esitamist rituaalseks tegevuseks maailmakorra taaskehtestamisel (vrd Pentikäinen 1989; Tarkka 1996).

Kuusi (1956: 61–74) oletab veel, et eesti laulus loodud asjade mitmekesisust põhjustab see, et algses läänemeresoome versioonis sündisid munasisust taevakehad ning koortest taevas ja maa (nagu karjala versioonis), kuid viimased kaks on Eestis unustatud ja osalt asendatud erinevate asjadega, näiteks maad võib esindada kivi põllul.

[---] Ühe pani kuuss kumama,
teise päevass paistema,
kolmande tähess taeva all,
nell´ande kibiss põllale,
viiende kadak mäele,
kuienda tapus tua taha [---]
(EKM ERA, H II 2, 343/4 (469) < Karuse khk, Paiumaa seek – M. Ostrov ja O. Kallas < Mari Rand, 60 a. (1889).)³

Soome koolkonda esindanud läänemeresoome laulupärimuse häid asjatundjaid huvitaski kõige enam laulude algupära ja arenemine ning võrdlesid loomislaulu piirkondlikke versioone ja nende võimalikku kujunemist, samuti suhteid rahvusvahelise pärimusega (Krohn 1894, 1926b, 1930; Salminen 1929a; Kuusi 1956; Ribenis 1994; Rüütel 1969b jt).

Eesti loomismüüti teiste rahvaste pärimusega kõrvutades on ka Eesti usundi­uurijad Felix Oinas (1999), Ülo Valk (1993) ja Hasso Krull (2012) sedastanud, et munast maailma loomise või jumaliku linnu idee levikupiirkond hõlmab Eestist kaugeid, lõuna- ja idapoolseid rahvaid.

Müüt maailma loomisest munast on tuntud laialdasel alal, mis ulatub paralleelselt ekvaatoriga Kreekast, Väike-Aasiast, Tiibetist, Indiast, Indo-Hiinast, Hiinast, Jaapanist ja Okeaaniast kuni Kesk-Ameerikani ja edasi Andideni. Läänemeresoome versioon sisaldab veel piirdeid arktilistel rahvail hästi tuntud sukeldaja (earth-diver) müüdist – linnust, kes süüvib merepõhja. Selle müüdi järgi triivib looja-heeros ürgmeres ja käsib linnul tuua merepõhjast muda, millest ta loob kindla maa. Maailmamuna ja sukeldaja müüdi lähtekohaks on kaks haru samast euraasia müüdist. (Oinas 1999: 136; vrd Kuusi 1956)

Arvestades, et eesti loomislaulu paralleelid asuvad suhteliselt kaugel, kahtleb Valk (1993) mõne uurija väites, nagu loomismüüt võinuks jõuda siia hiljem naabrusesse elama asunud indoeurooplastelt, kellel ei ole taolist müüti. Kuusi uurimus veenab, et Ingerimaa lauluversioon on läänemeresoome pärimuses üks vanemaid, põhjapoolse Karjala laulus on aga hiljem kokku põimitud munast loomise ja merepõhjast maa toomise lugu (niinimetatud sukeldujamüüt, MI motiiv A812); ning läänemeresoome loomislaul on rahvusvaheliselt tuntud maailmamuna müüdi sugulasi (Kuusi 1956).

 

2. Varasemad uurijad „Loomise” laulmisest kiigel Eestis ja Ingeris

Juba varasemad Soome folkloristid panid tähele, et Eestis ja Ingeris seostus „Loomise” laulmine kiikumisega. Kaarle Krohn jõudis isegi arvamusele, et eesti-ingeri loomislaulul ei ole mütoloogilist tausta, vaid see kujunes meelelahutusena kiigel, kus pesapunumisest ning päikesest-kuust meelitasid tütarlapsi laulma kevadõhtu ja linnukesed. Eesti lauluga suhteliselt sarnast ingeri laulu pidas ta veelgi uuemaks. (Krohn 1903: 190–216, 1926b, 1930, 1932: 39–49; vrd Pentikäinen 1989: 9–10) Üldisem seisukoht oli siiski, et „Loomine” on vana müütiline laul, mis võib olla kiikumisest mõjutatud, kuid kiikumisega mitte olulisemalt seotud kui teised jutustavad laulud (Salminen 1931; Kuusi 1956; Kõiva 2014). See on iseenesest tõepärane, kuid ei pruugi olla kogu tõde.

Arvamus, et Eestis lauldi „Loomist” sageli kiikumise ajal, levis ilmselt ülal­mainitud Krohni töödega ning sarnaseid teateid leidus ka Ingerimaa loomislaulu kohta. Nii loomislaulu kui ka kiigelaulude osas on täheldatud eesti ja vadja-isuri pärimuse sarnasust, mis viitab omavahelisele suhtlusele (Kuusi 1956; Salminen 1929b; Mansikka 1932). Mälestuste põhjal olevat lihavõttepühade ajal tulnud noored suurte paatidega kogu ümbruskonnast, sealhulgas Eestist, Ingerimaale suurele kiigele pidutsema (Salminen 1929b: 63). Mõlema laulupärimuse käsitlustes arvatakse, et „Loomine” oli üks mitmetest eepilistest lauludest, millega kiigel aega veedeti. Uurijad on püüdnud vahet teha traditsioonilistel regivärsilistel „päris” kiigelauludel ja kiigel lauldud muul repertuaaril, kuigi alati ei ole neil selget piiri. Ingerist on näiteid selle kohta, et kiigeviisidega lauldi mitmesuguseid laule (Kallio 2014: 406). Eesti materjali põhjal näitan allpool, et loomislaulu side kiikumisega võis olla tihedam kui teistel jutustavatel lauludel.

Krohn pidas eesti loomislaulu kiikuvate neiude omaloominguks, mis võis toetuda soome eeskujule. Lugeja veenmiseks manas ta esile kiigel laulmise, lähtudes romantilisevõitu luuletamise kontseptsioonist:

Kiikudes laulja vaateväli laieneb, vaade ulatub tavalisest kõrgemale ja silm kinnitub õhus hõljuvatele ning taevas loitvatele nähetele. On päikeseloojangu aeg, mil punane, sinine ja kollane värv vahelduvad nii taevas kui ka heiastuvad maapinnal. Üle kiige lendab puhkama „päevalind” pääsuke,⁴ kes altpoolt vaadates paistab samuti kolmevärviline. Ühtaegu laskuva päikesega paistab kerkiv kuu ja vilgub ehatäht. Kõik see koos sulandub noore laulikneiu kujutluses üheks tundmuseks [---].⁵ (Krohn 1903: 196; vrd Krohn 1932: 39)

Sarnane kujutluspilt avaneb veelgi romantilisemas stiilis 1926. aastal „Eesti rahva­lauludes” (ER) ilmunud Krohni kirjutatud ja Oskar Looritsa tõlgitud „Loomise” tüübikirjelduses:⁶ „Koplis asetseval kiigel hõljumist eriliselt armastav ja harrastav laulik-neiu on sõnastanud õrnaks luuleks idüllilise pildi koplisse lendavast imelinnust, kes valib kolmest põõsast – sinisest, punasest ja kuldkollasest – viimase [---]” (Krohn 1926b: XXXIX). Õigluse huvides tõlgin siia kõrvale samast välja­andest Krohni saksakeelse teksti: „Tegemist on lauluga, mida koplis asuval külakiigel ­kiikudes meelsasti lauldi. Üks imelind tuleb lennuga koplisse ja valib sealse kolme põõsa – sinise, punase ja kuldkollase – seast viimase [---].” (Krohn 1926b: XL)

Loomislaulu uuem, siirdevormiline versioon „Siidisulgis linnukene” värsi­korduste ja refrääniga „vat vat luuli”, „vaat, vaat Juuli” vms on tekkinud ring­mänguna. Ingrid Rüütel (1969b) peab tõenäoliseks, et see sündis XIX sajandil Mulgimaal varasema, Lääne-Pärnumaa vahevormi põhjal, mille kujunemist olid mõjutanud tookord moodi läinud ringmängud. Laulmine ja ringmängude mängimine toimus sageli külakiige kõrval asuval tantsu- ja mänguplatsil. Teiste rahvaste ringmängud ja kiigelaulud võisid mõjutada eesti uuema „Loomise” variandi kujunemist. „Vaat luuli” sarnaseid, näiteks lel-, lal-, lil-alguliste iseseisva tähenduseta refräänsõnu leidub üldisemalt slaavi, ingeri ja balti rahvaste lauludes, eriti kalendrilauludes (Laurinkienė 1990: 166).

Paikades, kus XX sajandil kogukondlik kiikumine püsis, taandusid sellega seotud uskumused ja läksid moodi uuemad laulud. 1845. aastal sündinud Jaan Tamm jutustas 1937. aastal, kuidas varasem, oletatavasti rituaalse ja maagilise tähendusega kiikumine oli muutunud üksnes meelelahutuseks: „Vanarahvas seletab kiikumist järgmiselt. Noorel rahval on lõbutsemist tarvis ja seepärast tuleb kiikuda ja kiige juures tantsida. [---] Siinpool ei usutud mingisugust mõju vilja- või linakasvule ja kiikuja tervisele.” (ERA II 149, 114 (1) < Rakke khk, Ao k – Laine Priks < Jaan Tamm, snd 1845 (1938)) Saaremaa 1930. aastate „Kiige laulude” nimestik (koostanud 2022. aastal Henno Sepp (1922–2023), EFA I 439) sisaldab selle nimetuse all erinevaid armastatud laule, nagu „Puhu tuul ja tõuka paati”, „Ma vaatsin paadist kiikriga”. Erandiks on siin Setomaa, kus tänini kiikumisel kuulukse pärimuses edasi kandunud hällülaulõ.

„Loomise” laulmist kiigel on mainitud ka Ingerimaa kohta, kuid need küllalt kaugest minevikust pärinevad teated jätavad eri tõlgendusvõimalusi. Salminen pidas „päris” kiigelauludeks neid, mida lauldi suurel kiigel (sm keinu) avalikult lihavõttepühade ajal. Neist eristas ta kohustusliku rituaalse väiksel lihavõtte­kiigel (sm kevätliekku) kiikumise ja suurel kiigel omaette õõtsumise, kus võidi laulda mitmesuguseid laule. (Salminen 1931: 38) Peamine teave kiigel laulmise kohta vanaaja Ingeris pärineb kuulsalt rahvalaulikult Larin Paraskelt (1833/1834–1904) teda aastakümneid jäädvustanud Adolf Neoviuse vahendusel. Tagantjärele on olnud raske mõista, mida Paraske mõtles, kui ta kunagi ammu väitis, et „Loomine” on kiige­laul. (Krohn 1930; Salminen 1931) Paraske on – Neoviuse vahendusel – eristanud püsivama sisuga („yhess pötköss ja yhtä raavvii”) ja vabamalt (taas)loodavaid laule. Püsivamate seas olid kiigelaulud, mille hulka kuulusid arvatavasti ka eepilised laulud ja osa lüürilisi laule. Laulu püsivus võis olla tingitud nii rituaalse olukorra raamidest kui ka süžeest. Hiljem on mõnevõrra kaheldud Neoviuse märkmete täpsuses, mille järgi paistab, nagu Paraske oleks pidanud kiigelauludeks suuremat osa lüürikast. (Timonen 1980: 166) Neoviuse teate, et kiigel lauldi traditsiooniliselt eepilisi laule ning et „Loomine” on kiigelaul, seadis Salminen (1931: 37) kahtluse alla, väites, et eepiliste laulude laulmine kiigel oli üksnes situatiivne: „Ülepea lauldi kiigel eepilisi ehk jutustavaid laule, nii et eepiline laul enam-vähem sobib kiigeviisiga.” Ta leiab, et Neovius võis olla valesti aru saanud ning pidanud vanainimeste lihavõtte­kiigel lauldud laule „päris” ehk suure külakiige lauludeks. Tegelikku kiigel laulmist ei olnud aga Ingerimaa folkloori varasemad kogujad, sh seal lihavõttepühade ajal viibinud Armas Otto Väisänen, kuulnud. Kallio (2011: 236) ütleb kokkuvõtteks: „Ükski koguja ei ole kohapeal lihavõttekiikumist vaadanud ega keegi ei näi kogumise ajal sellest piisavalt huvitatud olnud, küsimaks üksikasju.” Salmineni enda Ingeri välitöömuljete põhjal (1930. aastatel⁷) laulsid neiud suurel kiigel enamasti tundmustega seotud uuemaid rahvalaule ja ballaade. See võib osutada juba uuenenud kiigelaulude repertuaarile. Loomislaulu kohta räägiti Salminenile, et seda olla laulnud väiksel kevadkiigel vanad inimesed, nagu nad laulsid mitmesuguseid pikki laule ka muude ühetooniliste tegevuste, nagu lapse kiigutamise või ketramise juures. (Salminen 1931: 37–38)

Mispärast „Loomine” poleks saanud olemuslikult kuuluda „päris” kiigelaulude repertuaari, on Salminen põhjendanud muu hulgas sellega, et suurel kiigel kiikusid ja laulsid ainult noored. Pidades vanemaid eepilisi laule, ilmselt ka loomislaulu, pigem väärikaks ja mehelikuks pärimuseks, otsustab ta: „On psühholoogiliselt võimatu, et 10–20-aastased neiud ja noorikud oleksid kogunenud laulma pikki kangelaslaule kõige sulavamal suveajal, kui „leht oli puus ja rohi oli maas ja neiudel õrn iga”” (Salminen 1931: 37).⁸ Samuti mainib Salminen võimalikku muutust traditsioonis: „Kiik ei ole igatahes eelmisel [XIX] sajandil olnud eepiliste laulude tõeline esituskoht (sm varsinainen tyyssija), kuidas aga varem oli, selle kohta pole mul andmeid. Siiski on see olnud oluline jutustavate laulude säilimiseks.” (Salminen 1931: 39) Kallio (2011: 404–408) näitab Ingerimaalt kogutud laulude viiside ja tekstide analüüsi põhjal, et kiikumisel lauldi tüüpilisi kiigelaule, aga ka muud repertuaari. Loomislaulu lauldi nii kiigel, hälli­lauluna kui ka teistelgi puhkudel.

 

3. Uurimismaterjal

3.1. Üldist

Regilaul taandus elavast pärimusest kiiresti XIX sajandi ja XX sajandi algusosa jooksul ning seetõttu võivad laulude usundilise ja rituaalse konteksti seisukohalt olla kõnekamad vanemad allikad. Valisingi uurimiseks loomislaulu teisendite vanema osa: tekstid ja noodistused kuni aastani 1940 ja helisalvestused aastani 1972. Erinev suhtumine tuleb sellest, et pärast 1940. aastat levis „Loomisest” peamiselt üks suhteliselt kindlapiiriline siirdevormiline ringmänguversioon, mille osakaalu uurimis­materjalis ei tahtnud ma liialt paisutada. Et samas oli helisalvestusi varasemas materjalis ainult kolm, otsustasin võtta sõjajärgset aega esindama helisalvestused; neist ­esimene oli tehtud aastal 1957. Et sel perioodil salvestati lauluesitusi juba täies pikkuses, saab nende põhjal ka tekstidest piisava ettekujutuse.

XIX–XX sajandi jooksul on eesti loomislaulust jäädvustatud üle 250 teisendi (vt tabelit 1). Nende seas on terviklikke laule, katkendeid ja ükskuid tüübiomaseid algusvärsse, mille põhjal võib vaid oletada, et tegemist on „Loomisega”. Kohati on ebatäielike teisendite puhul raske otsustada, millise laulutüübiga on tegemist. Näiteks õunapuudest rääkivaid laule sõeludes (vt ptk 4.1 allpool) jätsin uurimisainesest kõrvale staatilised kirjeldused, kuid võtsin uuritavate hulka kas või väikeste „Loomise” vihjetega laulud, kus õunapuu otsast kukkus vette muna või õun, isegi kui linnu sündimisest või loomisest polnud juttu (nt H II 54, 484/5 (175b); H II 9, 351/3 (25)). Mõnest teisendist ongi jäädvustatud ainult algus või üks värss viisi all (EÜS IV 1548 (14)) ning nõnda ei tähenda „Loomise” kesksete motiivide otsene puudumine, et edasi lauldes poleks selleni jõutud. Arvestasin puudulikud lauluvariandid „Loomiseks”, kui tüübiomane algus jättis sellise võimaluse (vt joonist 2).

Kuni 1925. aastani kogutud eesti loomislaulu tekstid on avaldatud tüpoloogilises väljaandes „Eesti rahvalaulud” (ER: 15–72, 468–472).⁹ ERAB-is ei ole tüübinimede määramine veel lõppenud, kuid praeguse seisuga leiab sealt üle 200 variandi, kusjuures kõik eelmainitud raamatus ilmunud laulud ei ole veel andmebaasi jõudnud.¹⁰ Siinse töö jaoks kogusin mõlemast allikast kõik variandid, otsides andmebaasist lisaks tüübinimele ka „Loomisele” tüüpiliste värsside järgi. Uurimismaterjalist jäi välja loomislaulust inspireeritud kirjalik looming,¹¹ erandiks üksikud laulud, mida üleskirjutaja oli tõenäoliselt (ümber) loonud, kuid mis võivad osaliselt esindada suulist pärimust.

Sel kombel kogunes „Loomisest” 258 teisendit. Lähemal uurimisel ilmnes, et suure tõenäosusega neist 230 on iseseisvad ja 28 dubletid või koopiad. Dubleti all mõtlen käsikirjalise lauluvariandi teist eksemplari, juhul kui üks juba on olemas (ERA kogus). Suulises pärimuses eri esitused ei kattu üksikasjadeni, seega tunneb koopia ära sõnasõnalise kattuvuse järgi – see võib olla näiteks raamatust ümber kirjutatud laulutekst või koguja enda laulukäsikirja ümberkirjutus. Tuleb arvestada ka trükiallikate võimalikku mõju suulisele pärimusele. Erandina jätsin materjali hulka ühe ja sama rahvalauliku eri aegadel esitatud lauluvariandid ka siis, kui need oma­vahel kattusid (nt Risanda Kravtsovi salvestused RKM, Mgn II 1548 c ja 1610 a). Neil tingimustel jäi vaatluse alla 230 teisendit, millest 39 on koos viisiga (20 nooti, 20 helisalvestust, neist üks nii noodi kui ka salvestusega). Nende seas on 207 regivärsilist teisendit (182 teksti üleskirjutust, osalt koos tekstidega 9 helisalvestust, 17 nooti) ja 23 siirdevormilist teisendit (12 teksti üleskirjutust, neist 3 noodiga, 11 helisalvestust).

Tabel 1. Uurimismaterjal: „Loomise” iseseisvad variandid aastani 1940 ja helisalvestused aastani 1972.

Lauluvariandid arhiivis	Regivärsiline	Siirdevormiline	Kokku
Tekst	182	9	191
Tekst ja noot	16	3	19
Tekst ja helisalvestus	2	–	2
Helisalvestus	6	11	17
Tekst, noot ja helisalvestus	1	–	1
Kokku	207	23	230

3.2. Vanimad regilaulu „Loomine” üleskirjutused

Kahe vanima „Loomise” teisendi üleskirjutaja on ilmselt Kadrina pastor Arnold Knüpffer (1777–1843), oma aja suurima eesti rahvalaulude käsikirja koostaja. Ühe teisendi avaldas ta eestikeelsena ajakirjas Beiträge zur genauern Kenntniß der ehstnischen Sprache (edaspidi Beiträge) pealkirja „Poesien der Esthen” alla koondatud 20 rahvalauluteksti seas (Knüpffer 1827: 109–110). Mõiste Poesien valik pealkirjaks osutab ajastu vaimule tuua rahvalaule kirjakultuuri, kuid tekstide stiil ja sisu ei jäta kahtlust, et need esindavad tõetruult suulist pärimust (vrd Jaago 2018). Selle laulu üleskirjutamise ajaks oletatakse hilisemas väljaandes aastat 1822 (ER: 21) ilma viiteta teabeallikale, mistõttu allakirjutanul ei ole õnnestunud põhjendust (veel) leida.

Samad lauluvariandid lugesin dublettideks XIX sajandi algupoole Karuse kooli­õpetaja Jaan Jaansoni käsikirjas, dateeritud aastatesse 1826 ja 1845 (ERA, Jaanson 90/2 (29)), ja selle ärakirjas, mille saatis tema lapselaps Juhan Jaanson 1889. aastal Jakob Hurdale (H II 33, 98/9 (66)).¹² Teisedki 1827. aasta Beiträges avaldatud laulud esinevad Jaansoni 1845. aasta käsikirjas ja selle 1889. aasta koopias samas järje­korras, samuti on seal kõik Gresseli kalendrites ilmunud 95 laulu (Laugaste 1977: 420). Lisaks leidub Jaansoni 1845. aasta käsikirjas veelgi varem avaldatud laulutekste, näiteks 1818. aasta Beiträges ilmunud „Tähemõrsja” (H II 33, 137/40 (95); Knüpffer 1818; ERA, Jaanson 60–64 (36); H II 33, 137/40 (95)). Kui oletada vastupidist, et Jaanson saatis need laulud Knüpfferile, siis olnuks loogilisem neid leida käsikirja 1826. aasta osast. On tõsi, et Jaanson saatis Alexander Heinrich Neusile rahvalaule (Laugaste 1977: 420), neile on viidanud Neus oma käsikirjas (EKÜ F 232 f2, 27/32, (229–238, 241–253)) ja trükiväljaandes (Neus 1852: 460, 464, 447). Kuid Neus on ka nimetanud (1852: 447), et Jaansoni kogu sisaldab ainult osaliselt originaal­materjali: „J. Jaansoni, Läänemaa Karuse kihelkonna kooliõpetaja kogu sisaldab teiste kõrval ka selliseid laule, mis ta ise on kogunud [---]).” Jaansoni käsikiri sisaldab lauluosa kõrval pikki ümberkirjutusi trükiallikatest, nagu Otto Wilhelm Masingu aabitsast ja tekste „Maarahva kalendritest”. Eduard Laugaste (1977) sõnul võis Jaanson olla saatnud laule ka Knüpfferile, kelle 1829. aastal välja antud Gresseli kalendris on mõne rahvalaulu päritolu ebaselge, kuid nad kõik leiduvad Jaansoni käsikirjas. Laugaste ei maini vastupidist kahtlust, et Jaanson võis laule kopeerida. Missugune oli Jaansoni käsikirjade lugu ja suhted Eestimaa Kirjanduse Ühinguga, vajab uurimist, kuid praegu väidan, et kõnealuse „Loomise” kirjutas üles Knüpffer, mis tähendab omakorda, et see tõenäoliselt pärineb Kadrina kihelkonnast.

Teine Knüpfferi kogutud loomislaul leidub tema dateerimata käsikirjas (EKÜ, F 232 a, 127/8 (111)), seega laulu hiliseim võimalik saamisaeg on pastori surma-aasta 1843. Laul on oletatavalt Kadrina pärimusest üles kirjutatud.¹³

Joonis 1. Arnold Knüpfferi käsikiri (EKÜ, F 232 a, 127/8 (111)).

Kaks vanemat „Loomise” teisendit aastast 1847 leiduvad G. Weisse Lihula laulude kogus, mille on üle andnud tundmatuks jääda soovinud isik (EKÜ F 232 c, 8 (21); EKÜ F 232 c 11 (31)).

Neus avaldas kogus „Ehstnische Volkslieder” loomislaulu koos saksakeelse tõlkega, pealkirjaga „Der Schutzvogel” („Kaitselind”), mille oli Paide linna ümbrusest üles kirjutanud eesti-saksa kirjamees Friedrich Nikolai Russow (1828–1906) (Neus 1850: 39–41, 1852: 450, nr 7).¹⁴

Ajaliselt järgmised 17 „Loomise” teisendit saab juba piiritleda kümnendiga: nimelt 1870-ndad, mille algust tuleb tinglikult lugeda aastast 1869.¹⁵ Nende kogujateks on olnud mitu tuntud humanitaari, nagu Mihkel Veske (4–5 teisendit), Ado Grenzstein (2 teisendit), Fr. R. Kreutzwald (1 teisend) jt. Erilise jälje on jätnud ­Martin Sohbergi koostatud laulikus „Neljas Eesti laulutooja” ilmunud „Piiri lind” (Sohberg 1876: 12), millest hiljem on saadetud viis ümberkirjutust.¹⁶

3.3. Loomislaulu kogumine 1880. aastatest 1940. aastateni

1880. aastate algul koguti kümmekond teisendit, kuid 1880-ndate lõpuosas on näha Hurda 1888. aastal avaldatud folkloorikogumise üleskutse tohutut mõju, sest aastal 1889 on lisandunud ligikaudu 30 loomislaulu (ja juba mainitud Jaansoni dublett), 1890. aastal aga 13 (ja kaks Sohbergi dubletti). Edaspidi, XIX ja XX sajandi vahetuse aegu vool vähenes, kuid siiski lisandus pea igal aastal mitu teisendit kuni 1940. aastani. Mõni korrespondent saatis samad laulud eri kogujatele, näiteks Johannes ­Niinase lühike „Loomise” motiividega lauluteisend algussõnadega „Part tuli paiust pita, päta…” on saabunud 1895. aastal nii Hurdale kui ka Eisenile, taga­tipuks on sõna-sõnalt sama teksti saatnud 1896 ka Johann Reimann (H IV 7, 29 (7); E 18198 (10); H I 7, 175/6 (5)).

Sel perioodil on saadetud ka ainukesed loomislaulu variandid väljastpoolt laulutüübi traditsioonilist levikuala Vastseliinast. Selles moodustab põhjaeesti tüüpi setokeelne „Loomine” kohaliku „Ilma parandamisega” omapärase liitlaulu.¹⁷ Teose autor on suure tõenäosusega üks üleskirjutajatest, Karl Fluss (H I 6, 105/6 (13)) või Jaan Sandra (H I 6, 318 (1)), ning üks kahest variandist jäi kõrvale kui dublett.

Vahemikus 1891–1899 on talletatud 44 teisendit ja sealt kuni 1940. aastani umbes 80 teisendit, kusjuures paus oli aastatel 1918–1920. Laulude avaldamise järel (ER) näivad mõned inimesed olevat raamatust folkloorikogujate jaoks tekste meenutanud (E 61723/4 (30); ERA II 3, 326/7 (11)).

3.4. „Loomise” viiside noodistamine ja helisalvestamine

„Loomise” viise jäädvustati enne 1940-ndaid eelkõige Eesti Üliõpilaste Seltsi 1904.–1916. aasta kogumistöö raames. Esimestena noodistasid ühe loomislaulu viisi 1907. aastal Mart Saar ja Hans Siimer, see oli algussõnadega „Pääsukene päävalindu” kiige­viis Suure-Jaani kihelkonnast (EÜS IV 1548 (14)). Vanemate lauluteisendite viise õnnestus koguda Esimese maailmasõjani. Pärast ilmasõda jäi „Loomise” noodistamine mõneks ajaks soiku. Haruldase „Loomise” helisalvestuse fonograafiga ja ka noodistuse on teinud Soome etnomusikoloog Armas Otto Väisänen 1913. aastal Kuusalu kihelkonnas. Järgmised kaks „Loomise” esitust fonografeeris Rudolf Põldmäe alles 1937. aastal samast kihelkonnast. Edaspidi on juba magnetofoniga rohkem salvestatud aastail 1957–1972, kokku 17 loomislaulu teisendit.

 

4. Eesti loomislaulu võimalikke seoseid kiikumisega

Kui palju eesti „Loomise” teisenditest kannab märke nende võimalikust laulmisest kiikumise ajal? Tavalisi kiigelaule iseloomustab kiikumisega seotud temaatika, viis, esitus ja mõnikord kommentaarid. Kuna pikaajaline laulmine teatud kontekstis võib jätta jälje laulu värsi- ja muusikatekstile, oletan, et „Loomise” laulmine kiikumisel võis mõjutada laulu temaatikat, liita kiigemotiive ning kajastuda viisides ning esitaja ja/või koguja märkustes.

4.1. Tekstid

„Loomise” teisendite seas leidub palju tüüpilisi tekste, samuti liitumisi ja segunemisi muude teemadega ning katkendeid. Esineb ebatavalisi teisendeid, milles lind otseselt ei loogi oma munadest või poegadest maailma osi. „Loomisega” sarnaseid motiive sisaldavad ka iseseisvad laulutüübid, nagu „Õunapuu”, „Kolm õuna” ja „Kolm metsa”. Ühes erandliku lõpuga „Õunapuu”-mõistatuslaulus sümboliseerib õun näiteks vaeslast;¹⁸ laulus kutsutakse aga erilise sisulise põhjuseta korduvalt mõistatama „kivikirju lindu” – see võib olla jälg tüüpilisest loomislaulu merest sündinud linnust (E 18850/2 (11)). Sageli mõistatuslauludes ja kiigelauludes esinev mütopoeetiline õunapuu sarnaneb loomisloo õunapuuga: tal on kolm oksa ja õuna, puu asub mäel või mere keskel ning paistab kiigelt, õun igast küljest ise värvi. Need laulud esindavad justkui selle maailma kosmoloogilist pilti, milles leiab aset kosmogoonia ehk ilmamaa loomine.

Kõige arvukamalt loomislaulu teisendeid on uuritaval perioodil kogutud ­Kuusalu (25 üleskirjutust + 2 helisalvestust), Tõstamaa (9 + 3), Ambla (11) ja Kadrina kihelkonnast (9). Ka kõige rohkem viise (kokku 8) on kogutud Kuusalust. Kogutud loomis­laulude paiknemine on kujutatud kaardil 1, mille järgi peamine levikuala, nagu varemgi sedastatud, on „rannik Viru ja Harju piiril ning Põhja-Järvamaa, ­rannik Matsalu ja Pärnu lahe vahel ning Muhu ja Ida-Saaremaa. Pääle selle on kaks harvemat keskust Jõhvi ja Vaivaraga ning Lõuna-Mulgimaal Karksi piirkonnas.” (Masing 1998: 11; vrd ER: XXXIX) Mõnes üldiselt väga rikkalikus laulupiirkonnas, nagu Kagu-Eesti või Kihnu, „Loomist” sama hästi kui ei ole.

Lauluteisendite esinemise tihedust vaadates tuleb arvestada, et Eesti eri kihel­kondades on rahvalaulude kogumistöö toimunud erinevalt, mistõttu teatud paikkonnast arhiivi jõudnud „Loomise” teisendite suurem hulk ei tarvitse osutada suuremale tuntusele, vaid võib osutada hoolsamale kogumisele. Kuusalust Põhja-Eestis ja selle naaberaladelt kogutud regilaulude arv on üldse väga suur, mistõttu on ootuspärane sealt kogutud rohke loomislaulude hulk. Kaart 2 näitab „Loomise” osakaalu kõigi samast kihelkonnast kogutud regilaulude seas ehk oletatavat populaarsust – selle poolest on Kuusalust eespool mitmed Lääne-Eesti kihelkonnad.

Kaart 1. „Loomise” teisendite arv kihelkonniti.

Kaart 2. „Loomise” teisendite osakaal kihelkonnast kogutud regilaulude seas. Suurima osa­kaaluga on esindatud Lihula (1,9%), Häädemeeste (0,8%), Hanila (0,8%), Audru (0,7%), Tõstamaa (0,7%), Kõpu (0,7%), Karuse (0,7%).

Regivärsilise „Loomisega” on sageli põimunud kiigelaulumotiive – kokku 76 variandis. Kuusi (1956: 62–63) on kiikumisega seostuvad variandid eristanud omaette redaktsiooniks, mis on olnud tuntud „saarekestel” Mandri-Eesti lääneosas, Saare­maal, Kuusalus ja Suure-Jaani kihelkonnas. Nende vahealadel olla esinenud omavahel segunenud kiigel ja põõsas pesitsemise redaktsioonid. Samuti olevat soome­pärasema sõnastusega „Loomine”, mis enamasti on üles kirjutatud Kuusalus või Suure-Jaanis, harilikult seotud kiikumisega.

Kiikumisega seotud loomislaul algab sageli nurinatega halva kiige üle ja linnu saabumisega linnast. Need motiivid esindavad tüüpe „Kitsas kiik” või „Kiik sobimatul kohal”. Huvitaval kombel kasutatakse kitsa kiige kirjeldamiseks suure, läbi kolme ilma ulatuva maailmapuu kujundisüsteemi: alt ei mahu hani ujuma, pealt ei pääsuke pugema, vahelt ei mahu varblane. (Lindude nimed võivad mõnevõrra varieeruda.) Need linnud esindavad folkloori kujundisüsteemis eri ilmasid: hani on alumise tasandi veelind, pääsuke päikeselind ja varblane tavailmast. Lõpuks ilmunud loojalind suudab igalt poolt läbi lennata ja teeb pesa, mõnikord on ka öeldud, et kiige keskele (H IV 2, 60/2 (13)). Võimet kolme ilma vahel vabalt liikuda on paljudes usundites peetud üleloomulikuks (vrd Eliade 2021: 122).

[---] Ma läksi kiike katsuma:
kas sie kiike kannab mind?
Ei sie kiik ei kannud mind.
Teinud kiige kitsukese,
kiigeaisad atukesed:
alt ei saan’ ani ojuda,
pealta pääsuke pugeda,
vahelta varblane linnata.
Siis tuli linnast kirju lindu,
alevist tuli alli lindu,
Pieterburist punane lindu –
sie siis lindis kiige alta,
kiige alta kiige pealta. [---]
H II 2, 388/9 (509) < Lihula khk., Lihula v., Saare kõrtsi saun – M. Ostrov ja O. Kallas < Ann Külm, 59 a. (1889)

Mõningates lauluteisendites ei kaevatagi kiige üle, vaid lihtsalt ilmub lind, kes suudab kolmest tasandist läbi lennata (nt H II 35, 290/1 (169)). Igal juhul võib kiige kirjeldus omandada uue tähenduse ja muutuda üldisema hiiglamõõtmega objekti või puu sümboliks. Iseloomulik on ka, et „Kitsa kiige” redaktsiooni loomislaulud ei alga õunapuuga. „Kitsas kiik” ühenduses „Loomisega” on iseloomulik Lääne-Eestile (vrd Ribenis 1994). Teist peamist kiikumisega seostuvat loomislaulu redaktsiooni võiks nimetada „Pesa penni peal”. Siin ei ole kolmeosalist kiike, kuid on selgesti öeldud, et pesa tehti kiige võllile, õrrele või pennile. See redaktsioon esineb Põhja-Eestis. Siirdevormilise loomislaulu ringmänguvariandid „Siidisulgis linnukene” refrääniga võisid seostuda kiigega sel moel, et neid lauldi-mängiti kiige juures peoplatsil, kuid seal eraldi tunnuseid pole. Neid on uurimismaterjalis kokku 23.

4.2. Viisid

Uurimismaterjalis (kuni aastani 1972) on 40 koos viisiga jäädvustatud loomislaulu: nende seas 25 regiviisi, 14 siirdevormilist ringmänguviisi ja üks uuema rahvalaulu viis. Kuidas nende seast ära tunda kiigeviise? Põhja-Eesti tüüpilistele kiigeviisidele on iseloomulikud pikendused ja kaunistused paaritutel silpidel. Saaremaa kiige­viisidel on sarnaselt muude vanemate viisidega pikendus lõpusilbil. Viisidel on harilikult üherealine või kaherealine vorm, kus esimene ja teine viisirida on suhteliselt sarnased, ja kitsas heliulatus. Lõuna-Eesti ja osaliselt ka Kesk-Eesti kiigelaule iseloomustavad kiigeteemalised refräänsõnad, näiteks „kiigele” iga värsi lõpus. Siirde­vormilised lauluvariandid tunneb ära teksti ülesehituse, viisi ja „vaat luuli”-tüüpi refrääni järgi, mida paaril korral asendab või täiendab „trallallaa” (E 53403 (3), Anderson LL 6573). (Tampere 1960; Rüütel 1969b; Vissel 2002; Särg 2008)

Selliste eelduste kohaselt esineb „Loomise” juures 12 kiigeviisi (üheksa pikenduste ja kaunistustega põhjaeesti viisi, kaks lõpupikendusega saare viisi ja üks lõuna­eesti tüüpi refrääniline regiviis). Nad kuuluvad kiigelaulumotiividega tekstide juurde, välja arvatud ainult mõne tekstivärsiga Väisäneni helisalvestus (EÜS X 1103 (545)). Ülejäänud 11 juhul on regivärsilist „Loomist” lauldud jutustavatele lauludele omaste kaherealiste regiviisidega. Nende seas on kaheksa eri viisi, sest paar laulikut on korduval salvestusel laulnud ühe ja sama viisiga.

Joonis 2. Armas Otto Väisäneni käsikiri: tüüpiline kaunistustega kiigeviis Kuusalu kihelkonnast. 1913 (EÜS X 1103 (545)).

4.3. Lisateave laulude esituse kohta

Kokku 14 juhul on loomislaulu teksti või viisi juures täiendusi, et see on žanri poolest kiigelaul. Sealhulgas kolmel juhul on seda märgitud kiigemotiivideta tekstide viisi kohta: kaks korda „kiigetoon” ja üks kord „kiigeviis”. Üht kiikumise tekstimotiiviga „Loomist” olevat lauldud „karjatooniga” (EÜS VIII 2532 (159)) ja üht loomislaulu võidud laulda ka pulmas noorikule (EÜS VI 972 (113)). Mõni siirdevormiline laul on tähistatud kui „mängulaul”. Kuusalu suure lauliku järeltulija Risanda Kravtsov jutustab mõlema temalt helisalvestatud loomislaulu juurde, et seda lauldi tingimata kiikumise ajal (RKM, Mgn II 1548 c ja 1610 a; Jaago 2000: 207). Kravtsov ei kasuta sealjuures tüüpilist kiigeviisi ja koguja Ingrid Rüütli küsimusele, kas see on „kiigelaul”, vastab Kravtsov eitavalt, kuid kinnitab uuesti, et vanaema soovitas seda kiikumise ajal laulda. Võib-olla ta ei saanud küsimusest hästi aru, kui kiigelaulu mõiste oli talle harjumatu.

4.4. Kiigel laulmise märkidega loomislaulud

Vastavalt eelnenud analüüsile kannab kiigel laulmise märke kokku 79 „Loomise” ­teisendit. Need laulud moodustavad 38,2% ehk üle kolmandiku regivärsilistest loomis­lauludest ning 34,2% kõigist uurimise all olnud lauluteisenditest. See tulemus võib ligikaudu kajastada XIX sajandi tegelikkust, arvestades, et kõik kiigel lauldud „Loomise” teisendid ei tarvitsenud olla vastava jäljega ning teisalt ei pruukinud kiige­motiividega läbi põimunud laulud alati kõlada kiigel. Kiigel laulmise märkideks on eelkõige kiigeteemalised tekstimotiivid (76 juhul); oletatavad kiigeviisid (12) ja lisateave (14) langesid enamasti nendega kokku. Seega kiikumise motiivid tekstides leidsid paarikümnel juhul lisakinnituse.

Kaart 3. Kiikumisega seotud „Loomine” kihelkonniti, kokku 79 teisendit. Kiikumisega seotud „Loomise” tekstiteisendid olid levinud Põhja- ja Lääne-Eesti rannikualadel ja nende levikuala ulatus mõnel pool kiiludena sisemaale. Samades piirkondades on ka kiikumise osakaal loomislauludes suurem.

Võrdluseks kontrollisin ERA viisikartoteegi põhjal teiste jutustavate laulu­tüüpide seost kiikumisega, kuid ühelgi juhul polnud see nii valdav. Lüroeepilistest lauludest on märgitud kiigelauluks või kiigeviisiga laulduks kolm korda „Arg kosilane”, kaks korda „Ema haual”, „Suur tamm”, „Vend ostab ehteid”, „Mere ­pühkimine” ja „Ehted kadunud”. Isegi kui analüüsida teiste lüroeepiliste laulude kõigi viiside ja tekstide tunnuseid, siis arvatavasti ei tõuseks ükski neist kiigel laulmise poolest esile.

Kaartide 3 ja 4 põhjal jääb „Loomise” tugevaim seos kiigel laulmisega üsna samasse piirkonda, kust loomislaule on rohkem kogutud: eelkõige Eesti põhja-, lääne- ja edela­osa rannikualale. Sealhulgas paistab laulu ülisuur seos kiikumisega silma neis kihel­kondades, kust on jäädvustatud suhteliselt vähe loomislaule – st kui rahvaluule­kogus on kihelkonnast üks-kaks loomislaulu, mida on omakorda lauldud kiigel. Paiknemine Eesti äärealadel võiks osutada vanale pärimusele, mis on perifeerias püsinud, juhul kui kultuuriline raskuspunkt asunuks Eesti keskel. Kui aga arvestada, et minevikus liiguti palju mööda vett, siis võisid muistseks keskuseks olla hoopis ­veeteedeäärsed alad. Loomislaulu side rannikualadega võib näidata laulu elavat kasutust ning vett pidi liikujate osa pärimuse vahendamisel.

Kaart 4. Kiikumisega seotud teisendite osakaal regivärsilistes loomislauludes kihelkondade kaupa, kokku 38%. Tulemused ei pruugi olla usaldusväärsed, sest enamikku kihelkondi (v.a Kuusalu, Tõstamaa, Ambla) esindas alla 10 lauluvariandi.

Mõnede loomislaulu kiigeteisendite ulatumine sisemaal asuva Suure-Jaani ja ­Viljandi suunas (Kuusi 1956: 62–63) võib olla seotud varasema Pärnu–Viljandi–Tartu veeteega. Andres Tvauri (2001) kirjutab, et vanadel kaartidel ja kirjutistes näidatakse Pärnu ja Tartu vahelisi jõgesid ja järvi katkematu veesoonena, millel saab liigelda paadiga, ning Pärnu jõgi on muinas- ja keskajal kandnud nime Emajõgi. Kui ka veeteed mööda Tartusse jõudmine oli kaheldav, siis olevat Pärnu ja Viljandi vahel olnud suhteliselt hea veetee, mida kasutati ka taliteena (Hermann 1967). Loomislaulu levikuala ja laulmine kiigel asuvad Põhja- ja Lääne-Eestis ehk üldjoontes samas piirkonnas, kus kasutati suurt kahe poolega külakiike. Eestiga sarnane kiigetüüp ja kiigelaulud olid tuntud ka Ingeris (Salminen 1931; Talve 1961).

 

5. Kiikumine kalendripühade kombestikus

Eesti ja teiste läänemeresoome maade rahvad kiikusid ning laulsid kiigel kevadiste pühade ajal. Kiikumise rahvusvahelisele levikule ja viljakusmaagilisele tähendusele tõmbas tähelepanu James George Frazer oma teoses „Kuldne oks” („The Golden Bough”, 1894: 230). Edaspidi ta täiendas oma teooriat näidetega Uus-­Guinea kaide kiikumisest ja laulmisest puu otsa kinnitatud kiikedel jamsi külvamise perioodil, tüdrukute kiikumisest kiriku kellanööride küljes Saksamaal ristipäeval ning lätlaste (eestlastega sarnasest) kiikumisest lihavõtte ja jaanipäeva vahel – mõlemal rahval linakasvu soodustamiseks. (Frazer 1911: 156–157, 1912: 101, 107, 1913: 247–248)

Kiikumisega seotud kombestik ja laulud on pakkunud uurimisainest, mille vastu tärkas eesti folkloristikas esmane huvi ilmselt pärast Soome kolleegide töödega tutvumist (Viidalepp 1936; vrd Mansikka 1932). On arutatud „Harja otsimise” laulu usundilist tähendust: kas võis see olla kiigelaul, kus neiud kirjeldavad loojuvat päikest kui merre vajuvat harja, sellal kui õõtsuv kiik ise on päikese sümbol? Või ehk saaks kiike tõlgendada kui merd pühkivat harja? (Hiiemäe 2006b; Lintrop 1999; Kuusi 1963: 193–196; Masing 1998: 15)

Uurijate küllalt üksmeelse arvamuse kohaselt oli kiikumine ning kiigel laulmine kevadiste pühade ajal nii meelelahutus, suhtlemisviis kui ka maagiline toiming ­viljakuse ja õnne saavutamiseks suvepoolaasta alguses (Hiiemäe 1981; Vissel 2002). Sõltuvalt kohalikust tavast võis kiikumine eri piirkondades alata eri pühadel, näiteks Lõuna-Eestis ja Ingerimaal koguneti välja kiikuma lihavõttepühal, Põhja-Eestis ja mitmel pool Soomes aga suvistepühal. Nii Eestis kui ka Soomes kiiguti samuti keskelt maha toetatud laual: hüpati lauda ehk tsõõgati urbepäeval või lihavõttepühadel. Eesti ning lähirahvaste kombestiku põhjal võiks oletada, et lihavõttepühaga on segunenud vanemat ristiusueelset kevadpühade ja kevadise aastaalguse kombestikku. (Viidalepp 1936; Talve 1961; Hiiemäe 1981, 1984, 2006a; Vissel 2002) Suvistepühade juurde kuulus Põhja-Eestis ka munade värvimine, mis võib Mall Hiiemäe (2018: 125) arvates olla jäänuk kunagisest külvipüha rituaalist.

Mircea Eliade (1954 [1949]) on eri kultuuride aastavahetuse (või ajaperioodi alguse) kombestikku võrreldes leidnud, et see sisaldab tüüpiliselt lagunemise ja taasloomise aega sümboliseerivaid tegevusi, mille hulgas on ka „loomine”: viljakus­rituaalid, sõnamaagia, tavandilaulud, soovitud sündmuste läbimängimine ja võimalus kohata üleloomulikke olendeid. Ühe aastavahetusekombestiku maagilise toiminguna on ta nimetanud ka loomisloo esitamist.

Maailmas on kiikumine laialt levinud ja paljudel juhtudel seotud kalendri­tavadega, sealhulgas ka neis kultuurides, millel on seoseid maailmamuna müüdiga. Indias olevat kiigutud tuhandeid aastaid tagasi ja viiteid rituaalsele kiikumisele leidub juba veedades (Van De Bogart 2014). Indias peetakse paljudes paikades iga-aastast kiikumisfestivali, neist teadaolevalt vanim olevat Rajo festival Orissas, mis toimub alates II sajandist eKr suvise pööripäeva aegu, enne vihmaperioodi algust (Bhattacharya 2010). Kiikumise rituaal oli tuntud ka vanas Egiptuses ja antiik­kultuuris. Kiikumine kui maagiline toiming lihavõttepühadel, aga ka jüripäeval või suvistepühal koos muude kevade alguse kommetega, näiteks munade värvimise, laulude ja ringmängudega, hõlmab Euroopa idaosa, esinedes slaavi, balti ja soome-ugri rahvastel Kreekast kuni Skandinaaviani (Talve 1961; KOO). Talve (1961) oletab, et see piirkond võib osalt edasi kanda antiikmaailma uskumusi ja traditsioone. Kreekas näiteks kiiguti Anthesteria pidustuste kolmandal päeval Aiora rituaalis, mis oli seotud Dionysose kultusega ja viinamarjasaagi valmimisega (Merkelbach 1964: 184–185). Fritz Boehm (1917) näitab ajalooliste tekstide analüüsi kaudu, et ilmselt oli juba Vana-Kreekas unustatud Aiora rituaali algne tähendus. Vanu kiikumis­kombeid on aga raske mõista ka sellepärast, et kiikumisega seotud sõnavara ei ole spetsiifiline ja tähendab erinevaid nähtusi.

Nii kevadpühade kui ka loomislaulu üks keskseid atribuute on loomise ja viljakuse sümbol muna. Ka kiigelaulude tüüpvärssides kutsutakse tooma kiigele kanu ja mune. Schlegel kirjutab (1830: 110): „Mõned tõid, kui marjaaeg oli, marju kaasa, teised mune – mõned teised natuke keedetud liha, kana, tedre, mille isa või vend oli ühe või paar päeva varem tabanud – ja kõik jagati õelikult.” Nii kaugemate kui ka lähemate rahvaste kevadiste pühade sümboolikas esinevad muna ja linnud eri seostes, näiteks liivlastel lindude äratamine, setodel tsirgupäiv, millel omakorda on palju paralleele lähemate ja kaugemate rahvaste juures. Venetia Newall (1989) kirjutab, et muna ja ka lind-fööniks on väga erinevates usundites, rituaalsetes ja maagilistes toimingutes loomise ja taassünni sümbol. Muna on näiteks päikese sümbol, mida on kasutatud päikese ravimiseks, kui see on tundunud nõrk. Lind-jumalanna on inspireerinud Hasso Krulli (2012) esseed loomislaulust.

Võiks oletada, et ka eesti „Loomise” laulmine oli osa kevadisest rituaalist – kas koos kiikumisega või sellega hiljem liitudes. Arvestades, et Kuusi hinnangul olid just kiikumisega seotud „Loomise” redaktsioonid soomepärasemad, võisid need saabuda põhja poolt uute asukatega või/ja Soome eeskujul suurte kiikede ehitamisega. Varasemale Põhja-Eesti tüüpi vastastikku laudadega külakiigele mahtus nii Schlegeli (1830: 114) kirjelduse kui ka Gehlhaari (EKM EKLA, B-37:1257-1, 1840) pildi järgi kuus inimest. Lõuna-Eestis oli teistsugune, ühe lauaga pikisuunas liikuv kiik. Soome suurt külakiike, kuhu mahtus korraga kuni paarkümmend inimest, peab Talve (1961) XIX sajandil arenenud sotsiaalse suhtlemise nähteks. Hiiglaslik külakiik olevat kujunenud maa lääneosas, kust see levinud ka ida poole, Karjalasse, Põhja-Eestisse ja Ingerisse. Kiigepidude õitseaeg on olnud Talve järgi 1860.–1880. aastate ümbruses Lääne-Soomes. Esimesed kiikumise tekstimotiiviga „Loomise” teisendid on Eestis üles kirjutatud 1860. aastatel Pärnumaal, kuid muidugi on XIX sajandi algupoolelt liiga vähe laule nende põhjal järelduse tegemiseks. Võib-olla oli „Loomise” rituaalne laulmine kiigel, näiteks ingeri väikse lihavõttekiige taolisel kiigel vanem komme, mis hiljem segunes meelelahutuslikuks muutuva kiiku­misega. Ka karjala loomislaulu on kasutatud kevadel viljakusmaagiliselt külvi­sõnade funktsioonis (Tarkka 1996).

Eesti uuem „Siidisulgis linnukese” ringmäng võib olla (suvepool)aasta alguse tähistamisel sarnase funktsiooniga kui kiikumine, nagu on näha mitme eesti pärimust tõenäoliselt mõjutanud lähirahva pärimusest. Slaavi ja balti rahvastel seostus kiikumisega kevadpoolaasta algus, kus kiige juures ja kiigel lauldi „ai-ljuli”-taoliste refräänidega laule (nt Astrauskas 1999: 62). Seostatuna kevadise aasta alguse ­rituaaliga jutustab „Loomine” sümboolse taassünni lugu. Tsüklilise ajaarvamise loogika järgi võis eelmisest tsüklist jääda midagi taasloomise jaoks alles, võib-olla samuti, nagu lõigatud viljast jäid alles seemned, lindudest munad ning inimestest luud ja lapsed. John Irwin (1983: 2) kirjutab, et rituaalne taasloomine (ingl re-­enactment of cosmogony) oli tingitud vajadusest saada õigesse suhtesse püha maailmaga kui kosmilise korra allikaga, millest sõltus inimese ellujäämine.

Kiik võib olla kosmoloogiline sümbol, eriti kui arvestada, et osas lauluteisendites on seda kujutatud kolmeosalisena, nagu ulatuks see eri ilmadesse. Teisalt pöörleb kiik ümber oma keskse võlli nagu tähistaevas ümber ilmasamba. Kiige ehitamine ja mahavõtmine pärast pühi meenutab ka mitmete rahvaste kommet püstitada kevadise aastavahetuse perioodiks maailmapuu või -sammas ja pärast see uuesti maha võtta (Kuiper 1983). Pesa tegemine ja munemine kiige keskele, võllile, oleks aga maailma (taas)loomine – mida Eliade sõnul (2021: 422) alustatakse tavapäraselt selle keskpunktist.

 

6. Kokkuvõtteks

Loomislaulu, kiikumise ja suvepoolaasta alguse vahel leidub eesti folklooris mitmesuguseid seoseid, mis tsüklilise ajakäsitluse taustal annavad võimaluse tõlgendada „Loomise” laulmist kiikudes kui osa kevadisest aasta alguse rituaalist. Selle oletuse kontrollimiseks analüüsisin täpsemalt loomislaulu teisendite ja kiikumise vahelisi seoseid. Eesti loomislaulust on meieni jõudnud vanem ja uuem (siirdevormiline) versioon. Kiikumisega seostub „Loomise” vanem versioon, mida on jäädvustatud XIX sajandist XX sajandi algupooleni Põhja- ja Lääne-Eesti äärepiirkondades ja mõnevõrra Kesk-Eestis, s.o põlisel, teatud ühisjoontega põhjapoolsel regilaulualal. „Loomise” siirdevormiline versioon koos ringmänguga esindab Pärnumaal kujunenud uuemat traditsiooni, mida võidi siiski mängida endisel kiigeplatsil.

Regivärsilise „Loomise” seosed kiikumisega ilmnevad laulutekstides ja -viisides esinevate kiigelauludega ühiste tunnuste kaudu, mis võivad olla kujunenud kiigel lauldes. Teisest küljest, vanemal loomislaulul ei ole eriti seoseid muude tegevustega ega spetsiifiliste meloodiatega. Üle kolmandiku (38,2%) regivärsiliste „Loomise” teisendite tekstimotiividest ja viisidest on põimunud kiigelauludega ja osutavad, et neid oli traditsiooniliselt lauldud kiigel või kiikumise juures. Kuigi kiigel lauldi ka muid eepilisi laule, on nende seos kiikumisega tunduvalt juhuslikum. Kaudsemalt võib laulul olla ka seos külvirituaaliga sidemete tõttu kiikumise, munade ja munade värvimisega, eriti kui arvestada, et ka karjala loomislaul on kuulunud külvirituaali juurde.

Eesti loomislaulu ja kiikumise seoste järgi saab vähemalt oletada, et kunagi peeti kevadist rituaali, kus kiigel taevakehade taassünnist laulmisega püüti maailma korda seada ning inimest ja loodust viljakana hoida. Kiik ise võis olla nii otse pöörlevat kosmost või ka maailmapuud või -mudelit esindav sümbol. Eesti „Loomisest” seostuvad tihedalt kiigelauludega kaks versiooni, „Pesa penni peal” Põhja-Eestis ja „Kitsas kiik” Lääne-Eestis.

Käsitledes loomislaulu maailma igakevadise taasloomise osana, ei tekita probleeme see, et lind ja muna, päike ja kuu oli juba olemas – „Loomine” ei alga kaosest, vaid see on jätkuva tsükli rituaalne alustamine.

 

Tänan oma töökaaslasi Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivist, eelkõige Kaarel Veskist levikukaartide vormistamise eest, aga ka Mari Sarve ja Aado Lintropi oma nõuandeid ja mõtteid jagamast. Tänan kogu südamest Keele ja Kirjanduse toimetust, eriti Ott Heinapuud ja Maria-Maren Linkgreimi abi eest artikli trükiks ette­valmistamisel. Artikkel on valminud Eesti Teadusagentuuri projekti PRG1288 „Folkloorse varieeruvuse korpuspõhine käsitlus: regilaulutraditsiooni piirkondlikud stiilid, teemavõrgustikud ja suhtlusviisid” raames.

 

Taive Särg (snd 1962), PhD, Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi vanem­teadur (Vanemuise 42, 51003 Tartu), taive.sarg@folklore.ee