Ametinimetustest ja sotsiaalsetest rollidest eesti varase leksikograafia põhjal

Siinne käsitlus võtab vaatluse alla leksika, mida kajastavad kuus XVII ja XVIII sajandil avaldatud eesti keelt sisaldavat sõnastikku. Alustuseks on põgusalt kirjeldatud sotsiaalseid olusid ja konteksti, millesse need sõnastikud paigutuvad, seejärel on analüüsitud ametinimetuste ja sotsiaalsete rollide sõnavara käsitletud sõnastikes. Tolleaegseid ameteid ja sotsiaalseid rolle on siin vaadeldud ennekõike sõnavarasuhete ja ajaloolise tausta avamiseks: milliseid ameteid üldse sõnastikes kirjeldati ja milliseid põhijooni võib nende kohta välja tuua? See võimaldab paremini mõista tolleaegset ühiskonnapilti, iseäranis aga avada ühe sõnarühma sisu ja kaardistada sellega seotud keelelisi aspekte.

 

Ühiskondlik taust

Pilguheit neljasaja aasta taha, XVII ja XVIII sajandi Eesti aladele toob silme ette ennekõike keerulised olud. XVI sajandi lõpus olid Eesti alade pärast võidelnud Poola, Venemaa ja Rootsi. Sellele järgnes Rootsi võimu periood, millele tegi lõpu Põhjasõda: sealtpeale kuulus Eesti Venemaa võimu alla, kuigi Balti erikorra tõttu jäid kohalikku elu korraldama sakslased. 1710. aasta paiku levis Eesti aladel katk, mis hävitas Tallinnas ligikaudu 75% ja maapiirkondades ligi 50% elanikkonnast, kuid järgnevatel aastakümnetel taastus rahvaarv jõudsalt. Aastal 1640 elas Eesti aladel hinnanguliselt 120 000–140 000 inimest, XVII sajandi lõpuks rahvaarv kolmekordistus, seejärel langes 1710. aasta paiku katku tõttu drastiliselt 150 000-ni, XVIII sajandi lõpuks tõusis aga taas 485 000 elanikuni. Keskmine eeldatav eluiga oli XVIII sajandil kogu rahvastiku lõikes ligikaudu 35 aastat. Seisusliku jaotuse poolest olid aastal 1782 Eesti alal ülekaalus (95%) talupojad (kellest enamik olid pärisorjad), alla viie protsendi rahvastikust (4,2%) moodustasid vaimulikud, linnakodanikud jt vabad elanikud, aadel aga moodustas 0,6% rahvastikust. Etniliselt moodustasid eestlased XVII sajandi lõpus üle 90% Eesti ala rahvastikust, mitte-eestlasi elas siin umbes 25 000, kellest omakorda pooled olid sakslased. (Palli 1998: 15–46)

Haridusele panid eestlaste seas aluse pastorid, hiljem hakati asutama talurahva- ja kihelkonnakoole. Liivimaal oskas XVIII sajandi lõpuks lugeda üle poole talu­rahvast (Eestimaal vähem),¹ aga kirjutamisoskus oli endiselt kasin – osaliselt tulenes see kartusest, et talupojad võivad asuda võltsima passe ja vabastuskirju. (Laur 1999: 144–146) Ka mujal Euroopas oli kirjaoskus maarahva seas üldiselt vähene; märksa parem oli seis neil aladel, kus tegutses rohkem koole ja ligipääs haridusele oli hõlpsam, ehkki piirkonniti esines suuri erinevusi ja keskmist taset on seetõttu raske määratleda (Houston 1983).

Siin käsitletust pisut varasema aja, XVI sajandi elukommetest on põgusalt kirjutanud Balthasar Russow oma „Liivimaa provintsi kroonikas” (2022 [1584]: 106–124). Tema kirjeldused on värvikad ja annavad ülevaate sellest, kuidas niihästi aadli kui ka talupoegade seas on maad võtnud „muretus, upsakus, toredus ja prallimine, nautlemine, ülemäärane priiskamine ja kõlvatus”. Päris kindlasti oli ka raskemaid aegu ja on väheusutav, et selline olukord võinuks olla valdav kõikjal ja pidevalt, eriti hilisemal ajal, st 1695.–1697. aasta ikalduse ja 1710.–1711. aasta katku ajal.

Tõenäoliselt sündisid esimesed eesti keelt sisaldavad sõnastikud keerulistes oludes, kuigi linnaelanike ja vaimulike tingimused erinesid märkimisväärselt talurahva olukorrast. Talurahvas nende allikatega tõenäoliselt kuigivõrd kokku ei puutunudki, kuna need olid mõeldud vaimulikelt vaimulikele ja ennekõike eesti keele õppimiseks.

 

Allikatest

Siin vaatluse alla võetud sõnastikest on XVII sajandil avaldatud Heinrich Stahli (1637) keeleõpetuse „Vocabula” osa, Johannes Gutslaffi (1648) grammatika lisa „Nomenclator” ja Heinrich Gösekeni (1660) keelekäsiraamatus sisalduv „Farrago Vocabulorum”. XVIII sajandil koostatud allikatest olen uurimusse kaasanud Salomo Heinrich Vestringi dateerimata käsikirja põhjal koostatud sõnaraamatu (Vestring 1998), Anton Thor Helle (1732) grammatika sõnastikuosa („Vocabularium”) ning August Wilhelm Hupeli (1780) grammatika sõnastikuosa („Wörterbuch”). Pisteliselt, aga mitte läbivalt on vaadeldud ka Hupeli sõnastiku 2. trükki (Hupel 1818). Kõik need autorid olid ametilt vaimulikud. XVII ja XVIII sajandi keeleõpetused ja ­sestap ka sõnastikud arvestasid ennekõike saksa keelt emakeelena kõnelevate pastorite vajadustega (kuidas oleks sakslastel hõlpsam kohalikega kontakti saada, et luterlikke tõekspidamisi levitada), teisisõnu olid kirjutatud välismaalastelt välismaalastele. Ometi panid need vaimulikud aluse eesti kirjakeele arengule ja seetõttu on neid õigustatult nimetatud varasteks keelekorraldajateks (Viht, Habicht 2022).

Mainimist väärivad veel kaks tolle perioodi sõnastikku, mis jäid käsikirjaliseks: Võnnu koguduse õpetaja Johann Christian Svenske XVII sajandi lõpus või XVIII sajandi alguses koostatud kahesuunaline „Dictionarium Germanico-Esthonicum Esthonicoque Germanicum ad Dorpatensium Dialectum” ja Otepää koguduse õpetaja Johann Christoph Clare „Cellarius Esthonico-Germanicus oder Wörter-buch der Esthnischen Sprache und zwar Dörptschen Mund-Art”. Neis sisalduv materjal on praegusel kujul (käsitsi kirjutatud tekstina) raskesti ligipääsetav ja ootab analüüsi­mist, mistõttu ei ole neis sisalduvat siin käsitletud, kuigi ka need allikad pakuvad väärtuslikku materjali tolleaegse sõnavara uurijatele. Leksikograafia ajaloo seisu­kohalt on oluline, et Svenske tartumurdeline sõnastik oli esimene eesti lähtekeelega sõnastik, Clare sõnastikule aga toetusid paljud hilisemad allikad (Kask 1956: 143–144).

Üksikkäsitlusi on Eesti varasemate sõnastike ja nende autorite kohta avaldatud arvukalt (Habicht 2001; Kikas 2002; Lepajõe 1998; Lotman 2014; Haarmann 1976; Kingisepp jt 2010; Jürjo 2004 jpt). Vähesel määral on käsitletud Eesti varasemat leksikograafiat laiemas võtmes (Kask 1956, 1970; Langemets 2003; Jürviste 2012). Uuritud on ka laensõnade päritolukihistusi (Ariste 1940, 1963; Liin 1964, 1968; Viikberg 2014). Oluliselt vähem on sõnarühmade võrdlevaid käsitlusi, ja just seda lünka püüan ühe semantilise rühma piires täita. Vaatluse alla on võetud XVII–XVIII sajandi sõnastikes sisalduvad ametinimetused ja sotsiaalsed rollid, mis on vähem või rohkem seotud mõne ametialaga ja mille sees eristuvad osaliselt kattuvate piiridega alamrühmad.

Vaadeldavad sõnastikud, millest kõik peale Vestringi käsikirja avaldati vastava autori keeleõpetuse lisana, annavad sissevaate eesti varase kirjakeele perioodi (Saareste (1952: 71–94) neljatise jaotuse järgi XVI–XVIII sajandi keel), mida uuema periodiseeringu järgi on nimetatud üleminekuajaks murrangueesti keelelt (XIII–XVII sajandil) uuseesti keelele (alates XVIII sajandi algusest) (Pajusalu 2020: 30, 2000). Tiit Hennoste sotsioperioodide järgi liigitub siin käsitletav aeg (1637–1780) kolmandasse (XVI–XVII sajandist kuni XVIII sajandi alguseni) ja neljandasse perioodi (XVIII sajandi algus kuni 1860-ndad). Mõlemat perioodi iseloomustab ennekõike saksaeesti register (eesti keelt panid kirja peamiselt sakslastest vaimulikud, kes tõlkisid kirjapandut saksa keelest või olid selle eelnevalt saksa keeles läbi mõelnud); alles XVIII sajandi lõpus ja XIX sajandi alguses, mil eestlased hakkasid suuremas mahus kirjutama eestikeelseid ilmalikke tekste, sündis päris eesti kirjakeele register. (Hennoste 1997: 51–55)

Esimesed kaks sõnastikku, Stahli „Vocabula” ja Gutslaffi „Nomenclator”, on võrdlemisi piiratud mahuga (Stahli keeleõpetuse sõnastikuosas on märksõna­artikleid 2309 (Kikas 2002: 156), Gutslaffi puuduva lõpuosaga sõnastikus 1714 (Lepajõe 1998: 311)), aga ometi on nad mõlemad märgilise tähtsusega. Stahli sõnastik on seni teadaolevalt vanim eesti keelt sisaldav sõnastik ja esitab põhjaeestilist sõnavara. Gutslaffi keeleõpetus ja sõnastik on koostatud lõunaeesti keele kohta ja sealt võib leida sõnu, mis olid lõunamurretes levinud tol ajal ja hiljemgi: häilmo ’õis’, härmlane ’ämblik’, palumari ’pohl’, magun ’moon’ jpt. Nõnda olid need kaks sõnastikku Eesti leksikograafia teerajajateks.

Gösekeni „Farrago Vocabulorum” erineb kahest varasemast märkimisväärselt suurema mahu poolest. Tema märksõnastiku suuruseks on hinnatud üle 9000 sõna (Valmet 1960: 612).² Selle allika erijoonteks on ühelt poolt Lääne-Eesti keeleala mõjud (autor oli Kullamaa vaimulik). Teisalt väärib märkimist Gösekeni rikkalik näitelausete materjal, mille seas omakorda esildub kategooria „talupoegade halvustavad kõnekäänud sakslaste kohta” (Gösekeni enda sõnastus märksõnaartiklite juures), nt sajul sõidab saks, udul huljub hunt või saksa uni on sandi söömaaeg, ja eraldi välja toodud etümoloogiaosa, kus autor kirjeldab sõnu, mis tema hinnangul on üle võetud saksa keelest. Gösekeni märksõnastikku analüüsinud Kai Tafenau on tuvastanud, et autorile oli selle sõnastiku koostamisel eeskujuks Jan Amos Komenský ladina keele õpik „Janua linguarum reserata”. See selgitab märksõnavaliku ja näidete kohati entsüklopeedilise ulatusega haaret (ja märksõnade ning näidete valikut), kuigi trükki jõudnud versioonist valmis Gösekenil ka märksa pikem ja põhjalikum käsikiri, mis jäi avaldamata (Tafenau 2011).

Vestringi „Lexicon”, esimene põhjaeesti lähtekeelega sõnaraamat ja rikkalik XVII sajandi sõnavara allikas, oli märksõnaartiklite üldarvu poolest võrreldav Gösekeni sõnastikuga. Selle avaldamata jäänud (ja hinnanguliselt XVIII sajandi esimeses pooles koostatud (Kaldjärv 1998: 5)) käsikiri sisaldab samuti ligikaudu 9000 märksõna (Kask 1956: 144). Nagu eelnevad autorid, nii on ka Vestring osa märksõnu esitanud pesasüsteemis ehk liitsõna lõpuosa järgi (nt on liitsõna täiskuu toodud artiklis kuu), peale selle on ta muude märksõnaartiklite seas toonud välja terve hulga mõiste­rühmi, kus on looma- (species animalium), linnu- (species avium), taime- (species herbarum), kalanimetuste (species pisciu) ja ka sugulussõnade (species consanguinitatis et affinitatis) saksakeelsed tõlked.

Helle on oma 1732. aasta sõnastikus suurel määral lähtunud Vestringi sõnastiku käsikirjast: paljud Vestringi keelendid esinevad samal kujul Helle sõnastikus (ehkki Helle märksõnastik on piiratum, ligi 5800 põhikirjega). Jüri pastorina töötanud Helle eestvedamisel avaldati varsti pärast tema keeleõpetuse ja sõnastiku ilmumist, 1739. aastal, eestikeelse täispiibli tõlge, mille keelekasutust on hinnatud väga kõrgelt (Ross 2006: C26). Helle keeleõpetuse ja sõnastiku koostamine langes seejuures suurel määral samale ajale piiblitõlke valmimisega (Ross 2006: C26). Kuna tegu oli mõjuka autoriga, on mõistetav, et Helle sõnastik sai omakorda aluseks järgmisele, 1780. aastal ilmunud Hupeli sõnastikule.

Hupeli 1780. aastal avaldatud sõnastik (taas keeleõpetuse lisana) on kõigist eelnevaist märksa mahukam, kusjuures Hupel esitab nii eesti-saksa kui ka saksa-eesti sõnastiku. Eestikeelseid sõnu on Hupelil eesti lähtekeelega sõnastikus umbes 17 000 (Kask 1956: 147). Tema eripäraks on põhjaeesti ja lõunaeesti (täpsemalt veel piir­konniti Tartu, Harjumaa, Järvamaa, Pärnu, Põltsamaa, Läänemaa, Virumaa) keelendite tähistamine vastavalt sõnade kasutuspiirkonnale. Näiteks on tal arst tähisega „r. d.” ehk Revali murdes ja Dorpati murdes, arutleja (arrotelleja) ehk arutaja (arrotaja) (sks Zauberer ’nõid’) tähisega „d.” (Dorpati murdes) (Hupel 1780: 143), saksa vastega Zungendrescher, Verleumder tähistatud keelekoer ja keele peksja on märgitud Revali-keelseteks, keelekurn ja keele pesja aga Dorpati-keelseteks (Hupel 1780: 177). Selliselt liigendatud sõnavaramaterjal võimaldaks teha järeldusi tolleaegsete murdejoonte esinemuse kohta, kui vaadelda süstemaatiliselt kõiki neid keelendeid, mille kohta on esitatud eri keelealade variandid.

Ameteid-elukutseid ja muude tegevusalade esindajaid puudutavat sõnavara sisaldavad kõik vaatlusalused sõnastikud: vähemal määral need, mille märksõnastik on piiratum (Stahl ja Gutslaff), rohkemal määral need, mille märksõnastik on ulatuslikuma haardega (Göseken, Vestring, Hupel). Põhjus, miks osa sõnastikke seda sõnarühma vähem kajastab, võib olla vähemalt osaliselt struktuuriline: tegijanimesid kas ei peetud oluliseks eraldi välja tuua – Stahlil ja Gutslaffil on verbe, millest saaks regulaarsete tuletistena esitada ametite-tegevusalade esindajate nimetusi (nt Stahlil Walten – wallitzema) –, piiras tuletiste esitamist trükiste maht või ei osatud neid eraldi nimetada (nt vähese eesti keele oskuse tõttu). Näiteid selle kohta, kuidas ilma tuletusliiteid kasutamata on püütud tegijanimesid kirjeldada, võib leida ka mahukast Gösekeni „Farragost”: autor on seal esitanud kes-asesõnaga algavaid ­kirjeldavaid-ümberütlevaid tegijakonstruktsioone, nt kes kõrve sees elab iseäranis ’erak’ (lk 456), kes köisi mööda (köite peal) jookseb ’köietantsija’ (lk 378), kes nende taevatähtede peale mõistab ’täheteadlane’ (lk 395), samuti kes need vanad riided uueks teeb ’rätsep’ (lk 391) jmt. Helle on tegijale viitavaid regulaarseid tuletisi käsitlenud oma 1732. aasta keeleõpetuses, nentides (Helle 2006: B82a), et tegijanimesid (samuti teo­nimesid) saab teha „igast verbist”, tuues näiteks väsitama > väsitaja ja rikkuma > rikkuja. Milliste põhimõtete järgi on Helle esitanud oma sõnastikus sisalduvad tuletised, st millised neist on väärinud eraldi välja toomist ja millised on jäetud kasutaja enda tuletada, selle kohta autor selgitusi ei anna.

Kokku sisaldavad vaadeldavad sõnastikud (ühes allikas korduvaid esinemusi kõrvale jättes) 678 põhiametisõna, 542 juhurolle kirjeldavat sõna ning 378 sotsiaalseid rolle ja staatust kirjeldavat ametisõna. Vähim sisaldavad ametialasid kirjeldavaid sõnu Stahli ja Gutslaffi sõnastikud (resp. 76 ja 35), enim Gösekeni sõnastik (432 sõna) ja Hupeli sõnastik (eesti-saksa keelesuunal 620 sõna). Kuna vaadeldava sõnavara absoluut­arvude võrdlus kajastab sõnastike mahtu, on mõttekam vaadelda ameti­sõnade osakaalu kogu märksõnastiku taustal. Suhtarvude poolest sisaldab kõige vähem selliseid sõnu Gutslaffi sõnastik (~2%), kõige rohkem aga Gösekeni sõnastik (~4,8%), kõik ülejäänud kajastavad ametisõnu ca 3,3%–4% ulatuses. Siin esitatud arvud on ligikaudsed (tulenevalt küsimusest, milliseid sõnu peaks liigitama kitsamalt ameti­alasid kirjeldavateks) ja põhinevad allikate esmasel analüüsil. Küll aga on need vihjeks mõisterühma suhtelisele osakaalule autoriti kogu vaadeldavas andmestikus, ja teiseks viitavad need selle sõnavara ulatuslikule esindatusele. Kõigis vaadeldavates allikates Stahlist Hupelini esinevad järgmised sõnad (tärniga on tähistatud vaid Gutslaffi sõnastikust puuduvad sõnad):

ametisõnavara hulka kuuluvad arst, hoor*, kaupmees, kuningas, käemees, munk, mõisnik, pagar, papp, puusepp*, röövel, soolapuhuja*, sulane, sundija* ’kohtunik’, talupoeg ~ talumees, vabadik* ning sotsiaalsete rollide alla liigituv vaenlane.

Autorite lõikes esilduvaid sõnu vaatlen allpool. Siinne nimekiri on koostatud käsitsi. Usaldusväärsuse huvides tuleks esitatud sõnade loendeid kontrollida läbivalt tekstituvastustarkvara abil allikaüleselt. Praeguse seisuga ei ole seda tehnilistel põhjustel võimalik teha, kuna puudub tarkvara, mis suudaks gooti kirjas teksti tuvastada piisavalt täpselt ja madala veaprotsendiga. Ülaltoodud loendit vaadates tekib küsimus: kas need sõnad iseloomustavad kõige paremini tollast ühiskonda, kuna need on sõnastikes kõige suurema esindatusega? Kas sõnastike autorid pidasid neid kõige olulisemaks?

Analüüsin ametisõnavara ülevaatlikult, keskendudes küsimusele, millised sõnarühma põhijooned nimetatud allikates esile tõusevad. Alustuseks täpsustan vaatlusaluse sõnarühma piire, st küsimust, milliseid sõnu ja ühendeid kaasata, milliseid mitte, ja seejärel vaatlen iga alamrühma eraldi.

 

Piirialad

Kuhu tõmmata piir ametinimetuste ja sotsiaalsete rollide nimetuste vahele? Artiklis on kasutatud kolmest jaotust, mis võimaldab neid käsitleda ühe mõisteala (elukutse/roll) sees eristuvate alamrühmadena. Ükshaaval välja otsitud nimetused on koondatud eraldi loenditesse. Seejuures on nimetused liigitatud kolme alamrühma nõnda, et nad üksteist ei välistaks, vaid pigem täiendaksid.

Esimesse alamrühma paigutuvad nn tuumikametid, allikast allikasse korduvad ametisõnad (nt pagar, mölder). Teise kategooriasse liigituvad nimetused, mis kirjeldavad vähem rangete piiridega ametialaseid tegevusi, sh petis, eestkostja: neid seob märksõna juhuroll (vastandina põhiametitele). Kolmas kategooria nimetusi ühendab sõnu, mis kirjeldavad pigem staatust või sotsiaalset rolli, aga nendegagi kaasnevad elukutsele omased tunnused (talupoeg on prototüüpselt talu kui majandus­üksuse haldamise asjatundja ja tegeleb maaviljeluse-karjakasvatusega). Selline ­liigitus ei ole formaalne ja lähtub ennekõike sõna üldisest tähendusest. ­Liigitamise aluseks on küsimus, kas tegu on põhiametiga („X on Y”), juhuslikumat laadi tegevusega („Mida X teeb?”) või rolliviitega („Mis rolli X kannab?”). Valikut ühe või teise kategooria kasuks aitavad teha kontrollküsimused: kas X-i kirjeldavad omadused võimaldavad teda mõistemahu poolest võrrelda tuumikameti tüüpesindajaga (nt pagar), juhurolli tüüpesindajaga (nt eestkostja) või kirjeldavad pigem paiknemist teatud ühiskonna­kihis (ja seostuvad pigem nt talupoja või kuninga rolliga). Võib oletada, et allikast allikasse korduvate esinemustega ehk n-ö tuumikameti esindaja (arst, mölder) võib täita ka juhurolli (eestkostja) ja olla samal ajal staatuse poolest sootsiumi teistest liikmetest eristuva rolliga (nt gildivanem).

Nagu sõnastik on alati lihtsustus – kirjeldab ümbritsevat maailma, luues tinglikult (semantilisi) piire sinna, kus (päriselu/realia) piirid ei ole aredad, vaid võivad vähemalt osaliselt kattuda –, nii on ka iga klassifikatsioon tegelikkuse lihtsustatud käsitlus. Peale selle toob sõnastik alati esile küsimuse, mil moel suhestub reaalsus keelega ja kuidas sõnastik suhestub keelekasutusega. Tuumik­ametite (arst), juhu­rollide (eestkostja) ja sotsiaalsete rollide nimetuste (talupoeg) mõistepiirid näivad olevat vaatlus­alustes XVII ja XVIII sajandi sõnastikes selged, aga ometi kohtab hulgaliselt ka selliseid sõnu, mille sisu jääb ebaselgeks: kas Gösekenil (1660: 405) esinev suutler ehk huutler (ehk lapper) oli lihtkäsitööline (VAKS: huutler-­suutler) või vusserdis (Viikberg 2022b), või ehk oli ta ühekorraga nii üht kui ka teist, algaja liht­käsitööline, kes oma tööd (veel) väga hästi ei osanud (VAKS: huutler-­suutler)? Sõnu, mille tähendus on praeguseks kas läbipaistmatu või iseloomustatav etümoloogia­sõnastike, saksa ja ladina keele sõnastike ning murdesõnastike abiga (nt Gösekeni raamatusaarn ja lõikaja, Vestringi koerkapa mehed jms), esineb XVII ja XVIII sajandi allikates arvukalt. Sellised sõnad vajavad tihtipeale eraldi käsitlust ja tausta avamist, mistõttu on need siinses uurimisetapis paigutatud „ootel olevate sõnade” rühma.

 

Tuumikametid

Alates esimesest, 1637. aastal ilmunud Stahli sõnastikust kuni 1780. aastal ilmunud Hupeli mitu korda mahukama sõnastikuni võib ootuspäraselt märgata korduvusi. Teatud hulk ametite ja sotsiaalsete rollide nimetusi esinebki kõigis sõnastikes, kuna need ametid on läbi aegade olnud ühiskonnas kõige olulisemad. Mõistagi käsitlevad sõnastikud mõnevõrra ka kiriklikku sõnavara (mis väärib eraldi analüüsimist), ent siiski üllatavalt vähe: ennekõike jäävad silma ilmalikud ametid. See tõik väärib esile toomist, kuna sõnastike autorid olid luteri vaimulikud, aga piibli sõnavaras leiduvatest ametinimetustest leiab neist sõnastikest väheseid. Üheks selliseks on saksa Zöllner’i vasteks põhjaeestikeelsetes sõnastikes (Gösekenil, Vestringil, Hellel) toodud tölner, Gutslaff aga püüdis lõunaeestikeelses piiblitõlkes (GP 2013: 235, 267)³ luua oma vaste jähvkemees (iähwkemehs), mille asemel Hupel kasutab oma sõnastikus läti laenu müütnik (ja mainib samas, et põhjaeesti keelealal kasutatakse siiski sõna tölner). Kas Gutslaff jähvkemehi ka oma sõnastikus mainis, pole teada (säilinud eksemplaridest puudub lõpuosa, käsikiri katkeb enne z-tähte), küll aga viitab piiblis esinevate ametinimetuste vähesus vaadeldavates allikates, et sõnastikes keskenduti pigem suhtluses olulisemale sõnavarale.

On üldteada, et leksikograafias on tavaks tugineda varem koostatud allikatele, ja see kehtib ka siin vaadeldud sõnastike puhul (seda enam, et nende autorid olid kõik vaimulikud ja võisid omavahel lävida: näiteks Gutslaff ja Göseken Eestimaa piiskopi Joachim Jheringi juhatusel (Tafenau 2011: 426)), mistõttu on keeruline kindlaks teha, kas ka nn tuumikameteid kirjeldavad sõnad on sõnastikesse võetud iseseisvalt või seetõttu, et need esinesid juba varasemates allikates.⁴

 

Arst ja pagar

Kõige vähem varieeruvust leiab neis ametinimetustes, mille ühiskondlikku tähtsust on raske alahinnata ja mis tõenäoliselt võisidki olla varauusaja (linna)ühiskonnas kesksel kohal: nendeks on arstid ja pagarid. Pisut enam tekitasid (keeleliselt) küsimusi mölder ja puusepp, täienisti omaette semantilise rühma moodustavad aga õppijad ja õpetajad, kuna õppija tähistab neis allikates esmaselt ka (kiriku)õpetajat ja vahetegemine nende vahel muutub (sõnastikes) selgemaks alles XVIII sajandil. Põhjus, miks sõnakujud arst ja pagar on vaadeldavates allikates nii vähe varieerunud, tuleneb nende laenuteekonnast.

Alamsaksa keeles oli laialt levinud sõna Arst täpselt samal kujul, nagu seda praegugi eesti keeles tuntakse (sellest johtuvalt on ka Stahli sõnastikus sks Arst – ee arst). Ravitsejaid oli siiski teisigi: palpritest, paadritest ja paademooderitest tohtrite ja velskriteni (kui mitte arvestada muid, esoteerilisemate võtetega tervendajaid). Seda mõisterühma on ülevaatlikult avanud Jüri Viikberg (2022a) käsitluses, millest nähtub, et ennekõike viitas nüüdseks üldmõisteks kujunenud arst tol ajal, st XVII ja XVIII sajandil, tähendusele ’haava-arst ehk kirurg’, kes spetsialiseerus lõikuste abil ravimisele, ehkki tegutses ka habemeajajana (Viikberg 2022a: 199–200). Tuumikametiks on seda nimetust põhjust pidada seetõttu, et seda kajastavad kõik allikad Stahlist Hupelini, ja vähemalt linnades pidi olema tegu olulise ametiga. Göseken (1660) on seda nimetust oma sõnastikus esitanud vähemalt kolmel korral: märksõnade Artz (lk 87), Wund Artz (chirurgus) (lk 476) ja Barbier (lk 123) juures. Jakob Ebner (2018: 54) nendib, et arst (mis jõudis saksa keelde keskladina sõna archiater kaudu kreeka sõnast archiatrós ’ülemarst’ < iatrós ’arst’ < iasthai ’ravima’) viitas ennekõike lihtsalt ravijale, kes ei pruukinud olla ülikoolis arstiks õppinud – erinevalt Medicus’est või ka Physikus’est –, vaid võis tegutseda ka pelgalt töö käigus omandatud oskuste toel.

Pagar jõudis eesti keelde tõenäoliselt vanarootsi sõnast bagare < baka (ja sinna omakorda germaani *bak-tüvest, millega tähistati küpsetamist üldiselt) (ETY; ÜS 2023), lõpuvokaali kadu võis aga tuleneda otseselt saksa mõjust (süsteemset lõpukadu on siiski märgatud ka eesti keeles alates XIII sajandist (vt nt Prillop 2020: 131) ja seegi võis siin oma rolli mängida). Saksa keeleareaalis on kasutusel olnud kaks pagarit tähistavat sõna: meile tuttav Bäcker ja ladina tüvest pistor kujunenud Pfister, mis levis ainult lõunapoolsetel aladel ja näis olevat murretes kasutusel veel XIX sajandi lõpus (DWB: Pfister; vt ka Masing 1931). Tekib küsimus, miks asendas ladina­tüvelise sõna ajapikku germaani algtüvi *bak. Eesti keeles on kasutusel ka sõna leibur, ent see tuletis on võrdlemisi uus: soome leipuri eeskujul tõi selle sõna eesti keelde Johannes Aavik 1919. aastal (ÜS 2023: leibur). Sõna leibur aluseks on soome-ugri keeleareaalis laialdaselt kasutusel olev leib, kuigi ka see on taandatud alggermaani tüvele *χlaiƀa-z (ETY: leib) ja veel praegugi on saksa sõna Laib kasutuses tähendusega ’leiva- või juustuviil’, pealegi on eesti leib peaaegu identne vanaülemsaksa sõna­vormiga (h)leib ’hapendamata leib’, milles vokaaliühend ei asendus ühendiga ai XVII sajandil (Duden: Laib).

 

Mölder ja puusepp

Vanad ja levinud ametinimetused on mölder ja puusepp, sest needki esinevad pea ­kõigis sõnastikes Stahlist Gutslaffini ja varieeruvust on neis vähe. Tõsi, Stahlil ja ­Gösekenil esineb mölder kujul veskimees (wesckimees), teistel otse saksa laenuna Müller > mölder, ja mõlemad variandid on püsima jäänud tänini (veski < vesikivi ja tuulik < tuuleveski < veski eristust see ametinimetus ei kajasta: vesiveskeid ja tuule­veskeid näisid käitavat ikkagi ühtmoodi möldrid ehk veskimehed). Gutslaffi sõnastikust puuseppi ei leia, aga sellel on tõenäoliselt lihtne põhjus: säilinud eksemplarides on viimane sõna Wider ’oinas’ (ja z-algulised sõnad nagu Zimmerman pidid olema selle järel). Piiblitõlkes on Gutslaffil puusepad küll olemas, nii vana kui ka uue testamendi tekstides (PAK 2019). Göseken (1660: 367) aga esitab puusepa lähisünonüümi tisler (sks Schreiner) vastena ka sõna nikker, täpsustades seda ladina selgitusega arcularius, kes omakorda on väidetud (Benoist, Goelzer 1938: 120) olevat ennekõike või algupäraselt „parfüümilaegaste valmistaja”, viidates nii peenema töö tegijale. Mõnevõrra keerulisem on lahti mõtestada sellesama sõna ­esinemust ­Vestringi sõnastikus (1998: 147) sisalduvas kõnekäänus nikker nakker naiste nõu (Weiber Raht taucht nicht), sest ei nikker ega nakker (mida Hupel nimetab saksa sõna Tischler vastena esinevat nii põhja- kui ka lõunaeesti keeles) ei paista kandvat negatiivset konnotatsiooni. Küll aga võib tegu olla deskriptiiv­tüvelise ­reduplikatiiviga, mis rõhutab hinnangut väljendi üksikosade tähendusest sõltumata. Teisalt on oletatud (VAKS: nikerdama, nikker), et see kõnekäänd võib olla eesti keelde tulnud hoopis saksa sõnast Schnickschnack ’tühi loba’, kuna see tõlge leidub ka Hupeli sõnastiku 2. trükis (1818) sellesama väljendi juures ja seos tisleri sõnaga võib siin sootuks puududa või esineda seekaudu, et ka peeneid nikerdusi võidi pidada tähtsusetuks.

 

Õppija ja õpetaja

Mõnevõrra segadust tekitavad varastes sõnastikes verbide õppima ja õpetama tegija­nimetuletised: õppija tähistas alguses tõenäoliselt eeskätt (või ka) kirikuõpetajaid. Stahl (1637: 98) toob saksakeelse märksõna Prediger eesti vasteteks ütleja, jütleja, kuhlutaja, oppeja (ja nii ka verbi predigen juures ühe vastena opma), samuti on ­Stahlil (1637: 85) saksa Lehrer’i vasteks toodud oppeja ja opja. Gutslaffil (1648) esineb verb oppema märksõna Lehren juures. Göseken (1660: 326) nimetab samuti sõna oppeja saksa Prediger’i vastena, märksõna lehren juures toob ta vasteks oppetama/docere (sama vaste esitab ta märksõnades Angeben, Auslehren, ein plawen, unterrichten ja unterweisen). Küll aga on Gösekenil (1660: 277) eraldi välja toodud ka oppetaja (sks Lehrmeister). Vestring (1998: 160) esitab verbid öpma (sks Lernen {it lehren}), öppetama (sks Lehren), samuti öpmine, öpetaminne ja sünonüümidena öppetaja ehk öppia (sks Ein Lehrmeister, mille toimetaja on parandanud vasteks ein Lernender). Siit nähtub, et vähemalt alates Gösekenist on sõnastikes tehtud vahet lihtsalt õpetajate (Lehrmeister), kirikuõpetajate ehk jutlustajate (Prediger) ja õppijate (Lernender) vahel. Hellel (1732: 118) on ära toodud juba ka koolimees ja koolipoiss (der Schüler), Hupel on needsamad eesti sõnad tõenäoliselt Hellelt üle võtnud ja nendib, et mõlemad esinevad nii Revali kui ka Dorpati alal. Tõsi, kooli-algulisi sõnu on ka Gösekenil (1660: 446), nt koolipealne (’algkooliõpetaja’, Kooli pehlene ehk unterlehrer, lad ludi magister).

Deverbaalseid ta-kausatiive võib vanades keeleallikates näha muudeski tegu­sõnades, nt põlema > põletama, sündima > sünnitama. Aga miks esines õppima-verb Stahlil (opma) ja Gutslaffil (oppema) kausatiivses tähenduses? Selliste sisekaoliste vormide kasutus ja levik väärib põhjalikumat uurimist ja murdeallikate analüüsi.

 

Naiste ametitest ja rollidest

Naiste tegevusalade kohta käivat sõnavara leiab peamiselt seoses laste sünnitamisega (nurganaine⁵, kahekordne naine ’rase’), aga vähesel määral ka ametite esindajate seast: kokaemand, abtiemand, kuningaemand, mõisnikuemand, prohvetiemand (tõsi, neist viimased kolm liigituvad pigem staatusteks/rollideks kui ametiteks), emandatüdruk, orjatüdruk, saksatüdruk, köögitüdruk (viimane neist on sõnastikes korduv keelend, vähemalt kolme esinemusega).

Omaette esilduv sõnarühm naisi kirjeldava sõnavara seas on seotud lõbunaistega: selle mõisterühma sõnu leiab kõigist vaatlusalustest sõnastikest, peamiselt sõnade hoor ja port ortograafiliste variantidena hohr, hoor; port, portt, pord. Kupeldajaid omakorda tähistati sõnadega pordusundija (portosundija), pordupääline (Porto­pähline), hoorapealne (hohrapehlene), hooraperemees (hohraperremees), hooraperenaine (hohra perre naine), hoorasundija (hohra Sundia), hoorapidaja (horapiddaja), väramees (wärramees), portja, aga selles tähenduses esineb ka pord (Hupel 1780: 402). Ilmselgelt viitab selle mõisterühma nii ulatuslik käsitlemine, et tegu oli tollases meestekeskses ühiskonnas olulise ametiga sellest hoolimata, et kirik seda taunis. Teisalt võis selle ameti esiletoomine olla vaimulikele oluline ennekõike hoiatamaks koguduseliikmeid hooramise patu või lihahimu eest üldiselt.

Halvustava alatooniga sõnu leidub ka inimeste kohta üldiselt, nt Gösekenil (1660: 415) lüll ’mühaklik, kohmakas inimene (läänlaste sõimunimi)’ (Kingisepp jt 2010: 485), Vestringil (1998: 105) on see sõna märgitud üldistatuna Läänemaa talupoegade kohta: Läne lül sks Ein Wiekscher Baur. Gösekenil (1660: 415) on selle sõna juures ka ladinakeelne tähendusvihje bardus, mis osutab omadussõnale loll, rumal. Naiste kohta on Vestringil (1998: 199) ja Hupelil (1780: 475) kõnekäänd rangid kaelas, rõõm ees, rõõm taga, millega tähistati nn Hispaania viiulit (Vestringil Die Spanische Fiedel), „kuljustega [puupakku], mis pandi jumalateenistuse ajal liiderlikule naisele häbimärgistamiseks kaela” (EM: 65073).

 

Nõidu tähistavad sõnad

Omaette sõnarühma moodustavad kõiksugused nõidumisega seotud (tegevusala kirjeldavad) sõnad.

Stahlist Hupelini ilmunud sõnastikest võib leida märkimisväärse hulga nõiaameti esindajaid: nende kohta esineb lausa paarkümmend eestikeelset kirjeldust (vt tabelit 1), kusjuures saksa keeles on need väga mitmekesist sisu tähistavad sõnad eristatud palju vähemate vastetega: ligi pooltel juhtudest on kasutatud saksa vastena kas Zauberer või Hexe (vahel ka mõlemat koos). Näib, et siinsete pastorite silmis olid Zauberer ja Hexe väga avara tähendusega ja sama mõisterühma mitmesuguste saksa­keelsete sõnade eristusele ei osatud või ei soovitud tähelepanu pöörata.

Tabel 1. Nõidumisega seotud tegijanimetused

arbulööja	kuradikunstnik	lämmija	tuleroog
arutaja	lausuja	nõid	valuvõtja
arutleja	lummaja	soolapuhuja	võlu
att	läbinägija	tark	õnneandja
kaeja	lähk	tegija	tuleroog

Vestring (1998: 105) mainib eraldi sõnaühendit sakste lämmija, viidates neile, kes tavatsevad sakslasi (mõisnikke?) nõiduse mõju alla panna (toimetamise käigus on eestikeelne ühend käsikirjas maha kriipsutatud). Hiljem on sama keelendi esitanud Hupel (1780: 198, 1818: 112) ja Wiedemann (1973 [1893]: 476).

Sõnal võlu on iseäranis palju ortograafilisi variante: wölla, wölhu, wölho, wöhlu ja wöllo, millest tänapäevaks on tuletatud võlur (Wiedemannil ja Saarestel ­ur-tuletis puudub, küll aga on see registreeritud ÕS-is alates 1937. aastast). Oskar Loorits nendib „Liivi rahva usundis” seda sõna käsitlevas peatükis (1998 [III]: 101–148), et iseäranis Saaremaal oli tegu väga erilist sorti nõiaga, kes liikus tulejoana ja imes lehmade piima (sõna oli levinud mujalgi, ent selle tähendus ei olnud kõikjal sama). Hupel – vähemalt oma sõnastikus (1780: 315) – nii täpne ei ole, vaid viitab, et see sõna oli kasutusel Harjumaal (wöllo) ja lõunaeesti keeles (wölhu), ning toob saksa vasteteks eine alte Hexe, ein Zauberer (ja peaaegu samas sõnastuses ka sõnastiku 1818. aasta väljaandes (Hupel 1818: 290): seal on alles jäänud vaid Hexe, Zauberer).

Üks silmatorkav sõna eelmainitute seas on kuradikunstnik, mille leiab kujul Kurrati kunstlick juba Stahlilt (1637: 132). Siin tegijat väljendava sõna aluseks olev kunst oli kasutusel nõidumise kohta laiemas tähenduses: kuns, kunst – Kunst, Hexerey, Zauberey, r. d. (Hupel 1780: 195).

Ei ole põhjust arvata, et eesti keeles selles mõisterühmas rohkem sõnu ei olnud: murretes oli neid tõenäoliselt rikkalikumalt (näiteks nõiduse abil loodud kratt neis sõnastikes ei esine, küll aga puuk samas tähenduses Gösekenil (1660: 494), sealsamas ka pisuhänd (lk 160)). Ent juba siin kirjeldatud sõnad peegeldavad seda sõnarühma nii suure variatiivsusega, et ühel või teisel moel nõidusega seotud küsimused pidid ühiskonnas leidma tugevat kõlapinda, hoolimata sellest või osaliselt ka selle tõttu, et kirik sellele nii rangelt vastu seisis (ja seisab tänini). XVII ja XVIII sajandi kontekstis oli nende tegevuste puhul tõenäoliselt küll tegu lihtsalt väärusu ilmingutega, mille vastu tuli võidelda, ja sellest tulenes nende laialdane kajastamine sõnastikes.

 

Juhurollid

Peale tuumikametite nimetuste on nendes sõnastikes suur hulk sõnu, mida ei ole põhjust liigitada otseselt ametisõnavara hulka, ent ka need tegevused võisid korduda ja pigem tuleb neid käsitleda juhurollidena. Selliseid nimetusi leiab sõnastikest kokku üle 500, aga suure semantilise variatiivsuse tõttu on neid keeruline väiksematesse rühmadesse kategoriseerida. Seetõttu on siin esile toodud põgusad tähelepanekud juhurollitähistuste seas esile tõusvate sõnade kohta.

Juhurolle kirjeldavaid sõnu on kõigil autoritel: Stahlil käemees, lipukandja, saadik, lepitaja, palgaline, aga ka petis, petja, röövel, tapja; Gutslaffil liigmees (lîhkemêhs, oletatavasti ’tunnistaja’ või ’õigusnõustaja; advokaat’), käsinik (kessineck), käemees (käjemehs). Oluliselt suurema hulga selle kategooria sõnu (õieti selliseid, mida on raske liigitada põhiameti või sotsiaalse rolli kirjelduseks) leiab Gösekenilt, ­Vestringilt, ­Hellelt ja Hupelilt.

Sellest kategooriast võib leida arvukalt sõnu, mis kirjeldavad petiseid, röövleid ja tapjaid, sealhulgas lapsetapjaid: lapse kaela murdja, lapselootaja – vast­sündinute tapmine olevat olnud üks esilduvaid kuriteoliike (Laur 1999: 138). Ent vastu­kaaluks leiab kõigist allikatest ka sõna tunnistaja (Zeuge), juba alates Stahlist (1637: 133), hiljem (nt Gösekenil 1660: 483) ka mees-lõpulisena tunnistusemees. Gutslaffi sõnastikust selle kohta andmeid ei leia (säilinud eksemplaride lõpuosa puudumise tõttu), aga teisi allikaid arvestades on tõenäoline, et ka tema võis seda sõna kajastada.

Lisaks kurjategijatele ja kuritöö pealtnägijatele kordub allikast allikasse sõna käemees, vahel ka kujul taganesmees (Stahlil). Küllap kasutati käemehi ja taganesmehi näiteks laenu võtmisel ja muude oluliste võlaõiguslike tehingute juures.

 

Sotsiaalset rolli kirjeldavad sõnad

Eespool käsitletud kategooriatest eristuvad nimetused, mida ei saa liigitada ameti või elukutse kategooriasse, aga mis oma olemuselt (rollidena) märgistavad kindlat valdkonda (nt riigijuhtimine) ja võisid tähenduse poolest kanda ametiesindajate põhijooni: näiteks mõisnik (mõisa kui majandusüksuse omanik või juht), aga ka talupoeg (talu kui põllumajandusüksuse pidaja), keiser ja kuningas (riigijuht).

Rolle kirjeldavas kategoorias (kokku 378 sõna) on suur hulk erinevaid nimetusi, mille seas eristub küllalt heterogeenne hulk alamrühmi: valitsejarollid (külavardja ’külavanem’, taatholder ’asehaldur’), ühiskondlikku hierarhiat väljendavad sõnad (isetalumees ’taluperemees’, pooleadramees ’poole adramaaga talupoeg’, igavene sulane ’pärisori’, leivavanemad ’härrasrahvas, kelle juures teenistuses ollakse’), sõjaväelaste nimetused (rittmeister ’ratsaväekapten’, istja ’talvekorteris olevad sõdurid’), varanduslikku seisu ja eluharjumusi puudutavad sõnad (aganakott ehk kannikapoiss ’kerjus’, kõik ilmamaa hulgus ’mööda maailma rändav hulkur’), hinnangut kandvad rollid (nurgamees ’töökas mees’, keelekoer ’keelepeksja’, linnakrapp ’lobalõug’, koera­selts ’jumalavallatu inimrämps’, tüma saks ’kohtlane, loll mees’), aga ka inimeste omavahelisi suhteid kirjeldavad nimetused (kost ’külaline’, toaselts ’toakaaslane’) ja haridust kajastavad sõnad (raamatumees ’see, kes oskab lugeda’). Enamik neist näite­sõnadest on tänapäeva keelekõneleja jaoks läbipaistmatu tähendusega või lausa keelest hääbunud.

Naised on esindatud ka selles kategoorias. Mõisnik on eestikeelsena markeerimata, saksakeelne Adelsman aga viitab esmajoones mehele; naissoost mõisnikule viidates võidi eesti keeles kasutada markeeritud sõna mõisnikuemand (või mõisaproua⁶). Emandad moodustavad selles kategoorias omaette väikese rühma: mõisnikuemand, prohvetiemand, kuningaemand. Kuninganna asemel on kasutatud ka sõna kuningaproua. Üks eraldiseisev sõna on vabatnaine: kui arvestada, et tegu oli vabadiku ehk popsikoha pidajaga, nagu viitab baltisaksa sõnastik (BSS: Lostreiber), kaasnes ka selle rolliga kas talus või mõisas tööl käimine, et elatist teenida (tõsi, Hupel mainib ühes oma hilisemas allikas (1795: 144) hoopis teist tähendust: ’ringi rändav inimene, kellel puudub kindel elukoht’, kuigi oma sõnastiku 1818. aastal ilmunud 2. trükis ta seda tähendust ei kajasta). Eesti keeles eristatakse ühelt poolt vaeseid vabadikke (ja vabatnaisi) ja teiselt poolt end koormistest vabaks ostnud vabatalupoegi. Tolle­aegseid sõnastikke vaadates aga paistab eristus teine olevat: vabadik on Freybawer (Stahl 1637: 58, sama vaste esineb ka teistel), vabatmees ja vabatnaine aga Ein(e) loßtreiber(in) (Vestring 1998: 272), mille vasteteks Hupel (1780: 424) annab „wabbat mees r. kodda polik d. pobbolik (im Fennernschen)” (naise kohta toob ta sealsamas vasteteks wabbat naene ja kodda polikko naine), seega näib sõna vabadik tähendus olevat aja jooksul muutunud ja kaotanud tähenduse ’vabatalupoeg’.

 

Väljasurnud ametid?

Ühiskonna arenguga kaasnevad alati muutused elukutsetes: suur osa XVII ja XVIII sajandi ameteid ja sotsiaalseid rolle tähistavatest sõnadest on tänapäevaks kas mõiste­sisu poolest muutunud või vähemalt keelenditena hääbunud. Suur osa tuumik­sõnadest – arst, pagar, õpetaja, eestkostja, tunnistaja, kuningas – on endiselt käibel ja kirjeldavad samu ameteid ja rolle, osa ametisõnadest on aga täna­päevaks läbipaistmatu sisuga. Näiteks leiduvad Gösekeni sõnaraamatus paade­mooder ­’ämmaemand’, kekk ehk jekk ’narr’, kaffer ’mõisavalitseja’, kinker ’kõrtsmik’, seemisker ’parkal’ jpt. Need ametid ei ole iseenesest tänapäevaks kadunud, vaid neid nimetatakse teiste sõnadega (jekkide-narride asemel on klounid, mõisa­valitsejate asemel tegevjuhid ehk moodsama nimetusega CEO-d, kinkerite-­kõrtsmike asemel baar­menid jne).

Sageli esile tõstetud paademooder (vt nt Viikberg 2022a: 197–198), otselaen saksa­keelsest sõnast Bade-Mutter (Göseken 1660: 87), tähistas ämmaemandat, ent seos sauna ja sünnitamise vahel on praeguse noorema põlvkonna jaoks tuttav tõenäoliselt peamiselt ilukirjanduse kaudu. Kekk ehk jekk oli narr (ka sõna narr esineb juba Stahlil (lk 94), paralleelkujud Geck / kekk / jekk olid kasutusel pikka aega ja kekk esineb ka Wiedemanni sõnastikus (1973 [1893]: 260)), aga seegi amet on nüüdseks kadunud (kui mitte arvestada tsirkuseareene). Läbipaistmatu sõna on ka kaffer (Göseken 1660: 93), ehkki Schaffner ehk mõisavalitseja oli Eestiski ametina aktuaalne veel XX sajandi alguses. Samamoodi võib läbipaistmatuna näida sõna seemisker ’nahaparkija’, kuigi ka see amet oli omaette eriala veel XX sajandil. Sõna ­kinker (Gösekenil (1660: 93) Schencker) tähendus võis olla ’kõrtsmik’, samuti ’kinkar, joogikallaja’ (Ebner 2018: 637; DWDS: Schenker).

 

Kokkuvõte

Siinse ülevaate eesmärk oli kirjeldada ametinimetusi, mida kajastavad varaseimad eesti keelt sisaldavad leksikograafilised allikad. See annab ettekujutuse, millised ametid olid kõige olulisemad, milliseid muid tegevusi ja ühiskondlikke rolle need sõnastikud kirjeldavad. See omakorda avab vaadeldava sõnarühma tausta ja on edasiste sõnavaramuutusi kajastavate uurimuste sissejuhatuseks.

Kõik Eestis XVII ja XVIII sajandil koostatud olulisimad sõnastikud (Stahl 1637, Gutslaff 1648, Göseken 1660, Vestring XVIII, Helle 1732, Hupel 1780) käsitlevad muu sõnavara seas ka elukutsete, juhurollide ja sotsiaalsete rollidega seotud sõnu. Iga sõnastik kajastab ennekõike selle piirkonna sõnavara, kus tegutsesid nende autorid, baltisaksa vaimulikud (Harjumaa, Läänemaa, Pärnu, Tartu), ja üks neist (Hupel) toob eraldi välja nii põhjaeesti, lõunaeesti kui ka mitmesuguste täpsemate piir­kondade keelendeid. Nagu leksikograafias kombeks, võib ka nendes allikates näha ülevõtmisi varasematest allikatest – nt Gösekeni „vahva sõnamees” ’osav kõnemees’ (Redekünstler / (Rhetor) üx wahhu sönna mees (Göseken 1660: 333) esineb ka Helle 1732. aasta sõnastikus (wahwa könnemees – ein starcker Redner (Helle 1732: 202)) ja täpselt samal kujul Revali piirkonna märgendiga ka Hupelil. Tõsi küll, selliste sõnastikust sõnastikku korduvate sõnade ja sõnaühendite (ja näidete) puhul on kirjalike allikate vähesuse tõttu tagantjärele raske kindlaks teha, kui paljud neist olid päriselt eesti keeles levinud ja millised liigituvad nn kummitussõnadeks, mis korduvad sõnastikust sõnastikku, ilma et neil olnuks kasutust.

Ametisõnavara puhul on neis sõnastikes läbiv joon nn tuumiksõnavara ehk teatud ametinimetuste esinemus kõigis sõnastikes, sõltumata lähtekeelest (saksa või eesti) ja autorite piirkondlikust keelekujust. Sellist keskset rolli esindavad (muude ametite seas) arst, pagar, mölder, puusepp ja õpetaja. Teine ühine joon on osa sõnarühmade suurem esindatus teistega võrreldes: väga laialdaselt on kajastatud mõistet nõid (üle 20 erineva eesti lekseemi väheste erinevate saksa vastetega) ja ka mõistet lõbunaine (sh kupeldajad jt) kirjeldavad sõnad.

Lisaks kitsamas tähenduses ametinimetustele kajastavad kõik allikad ühiskonnas täidetavaid juhurolle (käemees, tunnistaja) ja muid olulisi sotsiaalseid rolle, mis väljendavad isikute ühiskondlikku positsiooni ja mille puhul seos elukutsega on nõrgem (kuningas, talupoeg). Võrdlemisi vähe on kirjeldatud vaimulikega seotud ameteid (peale jutlustajate ja kirikuõpetajate ning veel väheste teiste, nt vöörmünder, kirikumees) ja aadlikega seotud sõnavara. Küllalt palju võib leida ühekordse esinemusega sõnu näiteks sepp-liiteliste sõnade seas (kellassepp, rihmasepp, prillsepp, saesepp) ja muudegi nimetuste hulgas (laulumees, pekker ’pagar’, pookpender ’raamatu­köitja’ jt). Muist nois sõnastikes leiduvaist sõnadest on aja jooksul tähenduse poolest selgemad piirid saanud, nt sks Schneider > ee õmbleja vs. rätsep, muist kipuvad tänapäevast keelekõnelejat juhatama valejälgedele, nt sigur ’seakarjus’, rahajohataja ’mündi­vermija’ jms. Väärib eraldi uurimist, milliseid seoseid saab esile tuua saksa sõnade ja nende eesti vastete moodustusmallide vahel, kusjuures tuleks eraldi käsitleda saksa ja mittesaksa päritolu (sh laiemalt mittelaenuliste) sõnade suhtarve vaadeldavas sõna­rühmas.

Ameteid, mida vaatlusalused sõnastikud ei kirjelda, oli oluliselt rohkem, nt arvehärra, justiitsbürgermeister, linnasekretär, sündik, mündrik, turufoogt, tuletõrje­meister jpt (neid nimetab EA III: 346–371). Küllap selgitab neid väljajätte tõik, et vaimulikus suhtluses (sh pastorite ja talupoegade omavahelisel lävimisel) ei olnud need nimetused kuigi suure esinemissagedusega, trükiteoste väljaandmine aga oli pikk ja kulukas ettevõtmine ning need sisaldasid üksnes väga oluliseks peetud materjali. Siin kirjeldatud sõnavara väärib edasist analüüsi ühelt poolt nii sõnastike omavahelise võrdluse, sh ülesehituse (ja koostamispõhimõtete), kui ka keele sõnavara muutuste ja ühiskondliku tausta avamiseks. Laiemas plaanis annavad XVII ja XVIII sajandil avaldatud eesti keelt sisaldavad sõnastikud muude säilinud tekstide kõrval hea võimaluse murrangueesti keele perioodi kirjeldamiseks ja võimaldavad seega paremini mõista eesti keele kujunemise lugu.

Madis Jürviste (snd 1985), MA, Eesti Keele Instituudi leksikograaf-nooremteadur (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn); Tartu Ülikooli doktorant, madis.jyrviste@eki.ee