Eesti Kirjameeste Selts ja naised

„Postimehest” lugesin, et keegi naisterahvas olevat Kirjameeste Seltsi viimase aastapäeva
puhul liikmeks vastu võetud, hädaohust hoolimata, et seltsi siiamaalne rahu seeläbi
rikutud oleks. Kui sel kombel kõigiti õigustatud ning paljuproovitud
naisemantsipatsioonile ka meie eesti naiste seas uksed kõrgeks ja väravad laiaks tehakse,
siis palusin kirjalikult Hurt’i, et ta ka minu muide üsna tugevaile ja terveile kopsudele
võimaldaks kõige tervislikumat arenemist mainitud kirjandusringis.

Lydia Koidula kiri Johann Voldemar Jannsenile (Rosenthal-Lipp 1926: 25)

Naised ja rahvuslik liikumine

Üks olulistest ärkamisaegsetest algatustest, Eesti Kirjameeste Selts, tegutses aastatel 1872–1893. Seltsi põhieesmärkide ja liikmeskonna osas olid selle algatajatel pisut erinevad nägemused, kuid põhijoontes tegeles selts eeskätt eesti keele arendamise, (kooli)kirjanduse loomise ja levitamise küsimustega ning rahvaluule ja vanavara kogumisega. Käesoleva ülevaate eesmärk on tutvustada Eesti Kirjameeste Seltsi liikmeks olnud naisi ja nende tegevust nii seltsis kui ka – valitud näidete puhul – väljaspool seda.

Eesti Kirjameeste Seltsi ajaloo üks olulisemaid käsitlusi pärineb Friedebert Tuglaselt (2009), kes pöörab oma raamatus naiste osalusele seltsi tegevuses võrdlemisi vähe tähele­panu. Samas tuleb märkida, et kuigi Lydia Koidula liitus seltsiga alles 1874. aastal, seob Tuglas huvitaval kombel just Koidula seltsi algusega, tsiteerides tema kirjavahetust (Tuglas 2009: 52), ja üldse laiemalt seltsi saatusega, nähes n-ö saatuslikena 1879. aastast pärinevaid Koidula saadetud luuleridu „Kirjameeste Selts ei enne lange, / Kui ta ise end ei hukkanud!” (Tuglas 2009: 98, 312). Seltsi rajamist kirjeldades märgib Tuglas (2009: 63), et alguses polnud seltsi liikmete hulgas naisi ja ka pärast liikmeks astumist ei võtnud naised pikalt koosolekutest osa. Hilisemates lisandustes seltsi ajaloole tuleb Tuglas teema juurde tagasi, märkides, et esimene naine seltsi liikmete hulgas oli Lilli Suburg, 1874. aastal liitusid Juulinka Thal (tema peigmees oli Carl Robert Jakobson) ja Koidula. Samuti mainib Tuglas (2009: 369), et mitmed naisliikmed ilmusid koosolekutele alles aastaid pärast esimeste nais­liikmete vastuvõtmist ja kolm esimest pole vist kordagi koosolekul käinud. Tasub märkida, et kui Tuglase käsitluses pärast nn baltlaste lahkumist¹ muretseti, kas piisavalt „kirja­mehi” seltsi alles jäi, nimetab Tuglas (2009: 141) allesjäänute hulgas ära ka Lilli Suburgi.

Mart Laar nimetab vahemikku 1870 kuni 1880, mil Eesti Kirjameeste Selts asutati, rahvusliku ärkamisaja haripunktiks, edasi iseloomustas perioodi rahvusliku ­liikumise lõhenemine, mis mõjutas tugevalt seltsi tegevust ja liikmeskonda. Sellegi­poolest arenes Laari hinnangul rahvuslik liikumine ka pärast lõhenemist tõusvas joones. (Laar 2005: 132–136) Naisharitlasi ja naiste rolli rahvuslikus liikumises on ülevaatlikult mainitud üldkäsitlustes, kuid eraldi ei ole sellele teemale mahukat tänapäevast uurimust pühendatud. XIX sajandi naiste elu kirjeldamisele on lähenetud eeskätt isikulooliselt, näiteks võiks tuua Lydia Koidula (vt nt Puhvel 2016; Salupere 2017) või Lilli Suburgi (vt nt Undla-Põldmäe 2002a, 2002b, 2002c; Annuk 2008, 2012; Karro 2022) tegevust käsitlevad uurimused. Varaseks isikulooliseks näiteks on koguteos Anna Haava, Miina Härma ja Aino Tamme 70. sünniaastapäevaks (Koguteos 1934).

Samuti puudub tänapäevane põhjalik käsitlus eesti naiste positsioonist ühiskonnas XIX sajandil. Baltisaksa naiste osas saab toetuda Heide Whelani (1999) ja Anja Wilhelmi (2008) uurimustele. Naise õiguslik positsioon olenes tema seisusest ja abielustaatusest ning elukohast linnas või maal. Aadelkonnale kehtinud Balti era­seadusest tulenevad abielunaiste omandi käsutamise piirangud erinesid Vene keskvõimu seadustest, mille järgi oli naistel näiteks enam õigusi oma vara haldamisel (Whelan 1999: 130).² Baltisaksa (eeskätt aadli- ja literaadiseisusest) naised olid XIX sajandil haritud ning võtsid seltskonna- ja kultuurielust mingil määral osa, kuid neil oli vaid kaks ühiskondlikult heaks kiidetud tegevusvaldkonda väljaspool kodu: õpetaja­amet ning heategevus (Kivimäe 1995: 120–121). Eestlastest naiste positsiooni kohta võib Sirje Kivimäe artiklist välja lugeda, et see pigem halvenes XIX sajandi jooksul Saksa­maalt pärinevate väikekodanlike ideede mõjul (Kivimäe 1995: 125). Saksamaal toimus muudatus Napoleoni sõdade järel, mil väärtustest ja isikuomadustest rääkimisel hakkas sugu mängima suuremat rolli kui seisus (Whelan 1999: 111). Siinkohal tuleb eristada ajakirjanduse ja kirjandusteoste kaudu levitatud ideaalset ettekujutust naisest ning nende reaalset positsiooni. Samuti tõdeda, et Kivimäe (1995: 124–126) toob ise välja ka Carl Robert Jakobsoni vähemalt näiliselt erineva suhtumise naiste ühiskondlikku rolli Lilli Suburgi tegevuse suunamisel ning omaenda tulevasele abikaasale saadetud kirjades. Kuigi Kivimäe (1995) rõhutab Tartu traditsioonilist või isegi kitsarinnalist hoiakut naistele sobivate tegevusvaldkondade osas, on tema artiklist võimalik välja lugeda järkjärgulist arengut 1870. aastate lõpus ja 1880. aastatel, mil eesti naised hakkasid järjest enam osa võtma erinevatest ärkamis­aja tegevustest.

Detailse tänapäevase ülevaate puudumine muudab keeruliseks ka teiste riikidega võrdlemise. Pirjo Markkola (1990: 20) artikli põhjal võib tõdeda, et näiteks abielunaise vara haldamise osas olid Soome naised Balti oludega võrreldes üsna sarnases olukorras. Seejuures on just Soome kuulus naistele varakult valimisõiguse andmise poolest ning ka esimesed naisseltsid ja lausa spetsiifiliselt naiste õiguste eest seis­miseks loodud ühing sündisid Soomes juba XIX sajandil (Sulkunen 1990). Irma ­Sulkunen (1990: 42–43) toob esile küsimuse keerukuse: naiste positsioon ühiskonnas moodustub mitmest elemendist, milleni eri ühiskonnad jõudsid eri aegadel ning ühes aspektis eesrindlik riik võis mõnes teises küsimuses jääda teistest kaugele maha.

Deniss Hanovs kirjutab Läti XIX sajandi keskklassi naistest, kes aktsepteerisid autori sõnul traditsioonilisi rolle peres, st naised tegutsesid eeskätt koduseinte vahel. Ajakirjanduse veergudel domineerisid meeste sõnavõtud, milles peeti oluliseks naiste kui emade harimist ning naisi kui rahvalaulude ja lugude kandjaid. Läti naised osalesid heategevates seltsides, kultuuriseltsid olevat olnud neile suletud. Heategevaid seltse näeb Hanovs eeskätt keskklassi organisatsioonidena, kus tegutsesid koos saksa ja läti naised ning mehed. (Hanovs 2002; vrd ka Branta 2012) Leedu XIX sajandi naisliikumisele leiame erinevaid lähenemisi. Üks vaatenurk keskendub sellele, et Leedu rahvusliku ärkamisaja tegelased olid hädas naiste leidmisega, sest haritud naised olid poolastunud ja leedu naised harimata taluneiud (Balkelis 2004; ­Leinarte 2017: 92–96). Toma Birmontienė ja Virginija Jurėnienė (2012: 81–82) esitavad teistsuguse vaatenurga, mille järgi oli leedu naistel kogu XIX sajandi vältel oluline roll Leedu rahvuslikus ja eriti Vene keisririigi vastu suunatud liikumises. Põgusad näited põhja- ja lõunanaabritelt iseloomustavad eelkõige naiste positsioonile võrdleva hinnangu andmise keerukust, ühise joonena võib näha naiste järjest suuremat aktiivsust ning küsimuse kui sellise tõstatumist kohalikus ajakirjanduses.

Üks Eesti esimesi naisajaloolisi käsitlusi, Vera Poska-Grünthali raamat „Naine ja naisliikumine. Peajooni naisliikumise ajaloost ja probleemistikust” (1936), on haardelt väga lai, kirjeldades naisajalugu ja naisliikumist maailmas vanaajast kaasajani. Käsitledes eesti naisliikumise algust, läheneb Poska-Grünthal teemale isikulooliselt. Ta iseloomustab lühidalt Lydia Koidula, Lilli Suburgi, Natalie Johanson-Pärna, ­Elisabeth Aspe, Anna Haava, Miina Härma ja Aino Tamme tegevust, tõdedes, et ärkamisajal tegutsesid need naised omaette, kui ehk välja arvata Eesti Aleksandrikooli naiskomiteed (Poska-Grünthal 1936: 79–83).

Mälestuse ja üldkäsitluse vahelisi piire kompav Helmi Mäelo „Eesti naine läbi aegade” (1957: 23) kuulutab, kuidas rahvusliku ärkamise ajal „eesti mehe kõrvale ­sellisel „kevadel” tõuseb ka eesti naine”. Mäelo tõstab esile kaks kolmikut kahest põlvkonnast: Koidula–Suburg–Johanson-Pärna esimesest ning Haava–Härma–Tamm teisest põlvkonnast (Mäelo 1957: 24–41, 47–61, kolmikutena välja toodud lk 46). Kontekst lubab kinnitada, et Mäelo järgnev iseloomulik tsitaat, mis rõhutab samuti üksikute tippude domineerimist, kuid samas ka nende olulisust rahvuslikus liikumises ja Eesti kultuuriloos laiemalt, räägib naistest: „Edaspidises arengus kerkivad massist üksikud tähtkujud, kes vaimsete ja organisatoorsete võimete poolest saavad teistele eeskujuks, keda rahvas usaldab ja austab. Kunagi hiljem pole sellised täht­kujud nii lähedalt tabanud ja mõistnud oma rahva hinge, kui esimesed ärkamisaja tegelased.” (Mäelo 1957: 23) Massilisema naiste osalemise või „vaimse puhangu” asetab Mäelo (1957: 41) XIX sajandi lõpuaastatesse.

Sirje Kivimäe (1995: 121) hindab eesti rahvuslikku liikumist eeskätt meeste ettevõtmisena ning arvab, et Koidula pettus nii naiste osaluses Eesti Kirjameeste Seltsi ridades kui ka Kroonlinna naisteringis. Pikemalt kirjeldab Kivimäe (1995: 122–124) Eesti Aleksandrikooli Tallinna abikomitee edu ning nimetab Otepää ja Riia naisabikomiteed. Kokkuvõttes peab Kivimäe naisliikumist enne XX sajandit tagasihoidlikuks, viidates sellele, et eesti rahvuse juhtivad mõtlejad olid naisküsimuses pigem konservatiivsed-patriarhaalsed. Teise argumendina toob Kivimäe esile rahvuslik-seisusliku eraldatuse, milles ühise naisküsimuse toetamine jäi rahvusliku ideoloogia kaitsmisega võrreldes tagaplaanile. (Kivimäe 1995: 132)

Naisharitlasi³ nimetavad ka Toomas Karjahärm ja Väino Sirk monograafias eesti haritlaskonna kujunemisest ja ideedest, kuid nende käsitlus jääb naiste kohta pisteliseks eeskätt seetõttu, et naisharitlasi oli raamatus käsitletava perioodi esimesel poolel ehk XIX sajandil vähe. Nii on 1850.–1860. aastate eliitharitlaste hulka loetud pedagoogina Lydia Koidula (Karjahärm, Sirk 1997: 34), 1870. aastaid käsitledes mainitakse Lilli ja Laura Suburgit ning Ida Jakobson-Thomsonit (Karjahärm, Sirk 1997: 84–85) ning 1880. aastatest leiame Natalie Johanson-Pärna (Karjahärm, Sirk 1997: 103), Rosalie Jakobsoni, Elisabeth Aspe, Elise Auna, Julie Ederbergi ja Anna Haava nimed (Karjahärm, Sirk 1997: 105).

Naiste rolli rahvuslikus ärkamises on lühidalt analüüsinud ka Mart Laar. Tema hinnangul osales naisi rahvuslikus liikumises suhteliselt vähe, mida Laar seletab Eesti ühiskonnas levinud patriarhaalse suhtumisega, kuid soovitab nende mõju siiski mitte alahinnata. Ta rõhutab, et XIX sajandi teisel poolel naiste osakaal järjest suurenes. Samuti tõstab ta esile aktiivsemate naiste rolli rahvuslikus liikumises. Tema nimekiri sisaldab Koidulale lisaks Lilli Suburgi, Els Raudsepa, Leena Kase, Eugenie Rosenthali, Emilie ja Lydia Lilienthali nime. (Laar 2005: 294–295, 324–325)

Eelnevate käsitluste ja kahe maailmasõja vahel ilmunud ajakirjanduse põhjal ­valminud eeskätt kohaajaloole keskenduv Kalju Kurepalu koostatud sissejuhatav ülevaade Eesti naisliikumise algusaegadest rõhutab, kuidas Eesti naisliikumine erines tugevalt teiste riikide naisliikumisest, mis keskendus naiste õiguste eest võitlemisele, ning seob selle rahvuslikkuse ja rahvuse säilimisega. Organiseeritud nais­liikumist ei pidanud Kurepalu võimalikuks, kuid nimetab XIX sajandi lõpus Peterburis asutatud naisseltsi. (Kurepalu 2017: 21–23)

Kokkuvõttes ühtivad senised käsitlused naiste rollist eesti ärkamisajal tõdemuses, et naisi osales liikumises võrdlemisi vähe ning nende roll jäi tagasihoidlikuks. Eel­nimetatud käsitlused langevad paljuski kokku ka XIX sajandi naisharitlaste nimekirja osas. Seega ei ole ehk üllatav leida peaaegu kõiki mainitud naisi Eesti Kirjameeste Seltsi nimekirjast.

Naised liikmeks

Esimeseks naisseltsiks Eesti aladel võib pidada 1872. aastal asutatud Venemaa Haavatud ja Haigete Sõjameeste Hooldamise Ühingu Eestimaa Daamidekomiteed. Komitee tegeles raha kogumisega ja pidi ka halastajaõdesid koolitama, mis esialgu läbi kukkus (Kivimäe 1995: 118–119). Siinkohal on huvitava arhiivi­leiuna võimalik märkida 1812. aastast pärinevat üleskutset Eestimaa daamidele rajada Peterburi daamide eeskujul patriootlik ühing (sks Patriotische Gesellschaft). Üleskutse näib olevat esitanud Eestimaa tsiviilkuberner vabahärra Berend Johann von Üxküll. Kuna me aga selle üleskutse vastukajast rohkem midagi ei tea, pole põhjust praegu naisseltside tegevust ajas varasemaks nihutada. (RA, EAA.902.1.1106)

Naisseltside kõrval on oluline teetähis see, millal avanesid naiste jaoks meeste rajatud teadusseltsid. Kuigi ajaloost on teada mõni erandlik naisõpetlane, pääsesid naised professionaalse teadustöö ning erineva seltsitegevuse juurde eeskätt XIX, aga pigem ikkagi XX sajandil. Näiteks Londoni Royal Society esimeseks ametlikuks naissoost külaliseks peetakse loodusteadlast Margaret Cavendishi (1623–1673; Wilkins 2014), kuid ametlikult sai esimene naine organisatsiooni liikmeks alles XX sajandil (Mason 1992).

Õpetatud Eesti Seltsi (ÕES) naisliikmete kohta on Kersti Taal (2018: 118) maininud, et neid hakkas liituma XIX sajandi teisel poolel. Võimalik, et esimene naine võeti vastu samal aastal mil Eesti Kirjameeste Seltsigi, sest 1873. aasta nimekirjas on liikmena Anna paruness Krüdener Valmierast (Verzeichniß 1873: 105). ÕES-i naissoost liikmeskond kasvas siiski üsna tagasihoidlikult. Näiteks 1900. aasta nimekirjas on kuus naissoost tavaliiget. Lisaks oli mõni kirjavahetajaliige ning ÕES-i auliige krahvinna Praskovja Uvarova. (Verzeichniß 1900) Siiski oli mõni amet vahepeal naiste käes: nimelt pidas Marie Sturm-Karpinski aastatel 1880–1883 sekretäri ning Alexandrine Wulffius aastatel 1910–1912 raamatukoguhoidja ametit (Taal 2018: 303, 304).

Eestimaa Kirjanduse Ühing hakkas naisliikmeid vastu võtma XIX sajandi viimastel aastatel. Nimelt räägib seltsi 1897–1898. aasta aruanne vaid meessoost liikmete vastuvõtmisest (Jahresbericht 1897–1898: 310). 1892. aastast oli küll auliikmena nimetatud krahvinna Praskovja Uvarova, kuid naissoost tavaliikmeid ei silmanud ma ka seltsi liikmete nimekirjas (Verzeichniß 1898). 1898–1899. aasta aruanne kirjeldab liikmeskonna hüppelist kasvu ning selle hüppe viimase osa on suuresti põhjustanud 78 naissoost liiget (Jahresbericht 1898–1899: 424). Aastaga liitunud 78 naist näitab üsna ühemõtteliselt, et aeg ühingu avamiseks oli naiste arvates enam kui küps.

Vastavalt Eesti Kirjameeste Seltsi põhikirja 3. paragrahvile said seltsi liikmeks astuda kõik, kes on valmis liikme kohuseid täitma (EKmS AR 1873: IV). Selles ei pea ilmtingimata nägema vabameelsust, paljudes olukordades üle maailma ei osatud lihtsalt ette näha, et seltsi liikmeskonda tuleks sooliselt piirata. Nagu mainitud, olid esimesed kolm naissoost liiget Koidula, Suburg ja Julinka Thal, kellest ükski väidetavalt seltsi koosolekutel ei käinud. Sellest aga ei tohiks järeldada nende vähest panust seltsiellu. Lydia Koidula sidus Tuglas selgelt seltsi elukäiguga ning Koidula saatis seltsile Kroonlinnast ka kirju. Mari Raamoti (1962: 51–52) mälestuste kohaselt rääkis Lilli Suburg oma koolis õpilastele erinevatest Eesti rahvusliku ärkamisaja tegemistest, sh Eesti Kirjameeste Seltsist. Lisaks olid Suburgi teosed esindatud seltsi raamatu­kogus. Tuglas kirjutab, et Julinka Thal oli kindlasti Jakobsoni kihlatu Julie Thal. Samas on pisut veider, et proua ning hiljem leskproua Jakobson on nime­kirjas aastaid koos Julinka Thaliga. Hiljem liitunud liige Mary Thal ei ole siiski tõe­näoliselt Julie õde, sest Marie Thal abiellus Jakobsoni vennaga juba 1870. aastal (RA, EAA.1244.1.152, kaader 8) ega ole tõenäoline, et ta 1870. aastate lõpus veel oma neiupõlvenimega nimekirjas on.

Viiendal koosolekul 2. jaanuaril 1874 on ilmselt esimehe sõnavõtus mainitud, et 91 liikmest neli on naised. „Et ka naesterahwas mõnda neist töödest, mis Selts omale ette wõtnud, wäga häste toimetada wõiwad, on Selts alati ka edespidi walmis, neid seltsiliikmete arwu wastu wõtma” (EKmS AR 1874: 72). 23. koosolekul augustis 1880 tegi koosoleku juhataja eraldi märkuse selle kohta, et kaks neidu Tallinnast võtavad esimest korda koosolekust osa. Juhataja soovis, et „ka naesterahwad Eesti kirja­põllul tegewaks saaksiwad ja rahwa waimu elu laiendaksiwad” (EKmS AR 1880: 70). Kindlasti osales naisi 20. jaanuaril 1881 Tartus (EKmS AR 1881: 1–2) ja ilmselt ka 15. novembril 1882 (EKmS AR 1882: 21). Pigem osalesid naised koosolekutel siiski vähe.

Kokkuvõttes võib aastaraamatute põhjal öelda, et üldiselt suhtuti naiste osalemisse seltsi enda avalikus kirjasõnas toetavalt, mis ei ütle palju selle kohta, mida arvati eraviisiliselt või kuidas sellesse suhtusid üksikud arvamusliidrid. Kivimäe (1995: 121) ja ilmselt tema kaudu Laari (2005: 294) ja Malle Salupere (2017: 137–138) käsitlusse jõudnud vaatenurk Koidula vastuvõtmisest Eesti Kirjameeste Seltsi võis põhineda kas mõnel mujal või eraviisiliselt nimetatud kommentaaril või ka laiemalt ühiskondlikul taustal, millega kõik nimetatud autorid hästi kursis olid. Kuna aga käsitlustes on viidatud selle artikli alguses olevale tsitaadile, siis pakun alternatiivse tõlgendusena välja, et Koidula võis olla hoopis solvunud, et tema ei olnud esimene või vähemasti ei palutud teda liituma koos koolikaaslase Lilli Suburgiga. Küll aga on Koidula kirja edasises osas joonistanud ambitsioonika pildi naiste tulevikust Eesti Kirjameeste Seltsis, mis ei realiseerunud (Rosenthal-Lipp 1926: 25). Iseasi, kui tõsiselt Koidula seda mõtles.

Naisliikmete üldiseloomustus

Eesti Kirjameeste Seltsi naisliikmeid otsisin nii liikmete nimekirjade kui ka kassa­raamatute kaudu. Esimene koostatud loend põhineb aastaraamatu köidete lõpuosas avaldatud liikmete nimekirjadel. Nendega on aga mõningaid probleeme. Nimelt ei avaldatud liikmete nimekirju igal aastal ning 1885. ja 1886. aastal lisati ainult uued liikmed, seega on naiste osakaalu kohta aastate lõikes keeruline arvutusi teha. Üldiselt võib öelda, et naisliikmete arv paisus samal ajal, kui suurenes kogu liikmeskond, ja vähenes vastavalt sellele, kuidas aastaraamatu lõpus olevat nimekirja puhastati või seltsi üldine liikmeskond kahanes.

Aastaraamatute põhjal oli võimalik koostada loend, milles on 105 naisliiget.⁴ Ei saa välistada, et mõni neist on topelt, sest igal konkreetsel juhul ei saa tuvastada, kas mõnest vallalisest liikmest on saanud abielunaine (vrd Julie Thal ülal). Paljudel juhtudel on teada ainult perekonnanimi ja perekonnaseis, enamikul juhtudel elukoht. Vigu näib olevat eesnime tähtedes ning üldine nimeortograafia pidev muutumine ning ametlikus kasutuses olevad hüüdnimed teevad nii loendi koostamise kui ka ajalooliste naiste tuvastamise ülimalt keeruliseks. Kokku olen ajaloolise isiku liikme nime taga tuvastanud umbes kolmandiku naiste puhul, teistel juhtudel on tegu pelgalt oletusega.

Teiseks allikaks on Eesti Kirjandusmuuseumi arhiivis olevad kassaraamatud ja liikmemaksu tasumise nimekirjad (EKM EKLA, f 15, m 8:1, m 8:2; f 14, m 10:2, m 10:3). Koosolekuülevaadetest lisandub veel kaheksa naist, sest millegi­pärast ei ole kõik vastu võetud liikmed alati jõudnud aastaraamatus avaldatud nimekirja. Nende hulgas on näiteks Jenny Leidig ja Eugenie Rosenthal. Liikme­maksu nimekirjast lisanduvad kolm, nende hulgas Anna Haava. Käsikirjalistest nime­kirjadest lisandub neiu Leena Lukk (EKM EKLA, f 14, m 10:5). Peale selle on kaks seltsi sisemiste vastu­olude tõttu segast nimekirja 1891. ja 1892. aastast, millest on võimalik leida veel naiste nimesid. Jaan Jõgeveri koostatud 1892. aasta nimekirja, mis oli jaotatud „meie meesteks” ja „baltlasteks”, on Tuglas (2009: 286) „meie-nemad” suhtumise pärast pidanud iseloomulikuks sel perioodil seltsis valitsenud meeleoludele, mistõttu jätan need naised siin lisamata. Osa nimedest kattub nendega, kes osalevad 1880. aastate lõpus näitemüükide korraldamises (vt allpool). Kokkuvõttes võiks öelda, et arvestades segadusi allikate andmetes, kuulus seltsi eri aegadel kokku 110–120 naissoost liiget.

Paljude liikmete kohta võib öelda, et nad on sattunud kirjameeste seltsi perekonna kaudu: nii näiteks Jannseni tütred koos sugulase Jenny Leidigiga või Jakobsoni õed Natalie, Rosalie (?) ja Ida. Mis omakorda tähendas, et kui meespere seltsist lahkus, tulid ära ka naised (vt ka Kivimäe 1995: 124; EKM EKLA, f 14, m 3:7). Iseenesest on põnev, et mitmed perekonnad otsustasid panustada kahekordse liikmemaksuga – siin on heaks näiteks Gustav ja Marie Goldmann. Samuti võib eeldada, et samast piirkonnast pärit kaks samanimelist preilit on õed, nt preilid Kerstenid, Lerchen­baumid, Asped, Grossmannid, Sõrdid jne. Vallalisi naisliikmeid on pisut rohkem kui abielunaisi. Arvestatava osa naiste perekonnaseisu teave on puudu.

Julie Thali segasele loole lisaks võib nimekirjast välja tuua mitu abielu. Marie Daniel abiellus 1881. aastal Henrik Tõeväljaga (RA, EAA.1296.1.407, kaader 83) ning oli hiljem nimekirjas abielunimega. Anna Soome Kanepist abiellus Adolf ­Danieliga (RA, EAA.3150.1.652, kaader 14) ning oli edaspidi nimekirjas proua A. Danieli nime all. Gustav Danieliga abiellus teine liikmest õde Leena. Anna ja Leena õde Veera abiellus Jaan Jõgeveriga. (Kui koidupuna punetas… 1940)⁵ Veera kirjutab oma 1939. aastal valminud elulookirjelduses, kuidas ta osales Eesti Kirjameeste Seltsi võidu­pidudel ning elas seltsi tegevusele kaasa (EKM EKLA, f 193, m 76:15), nimekirjas aga kolmandat Soome õde ei ole.

Võrreldes naisliikmete elukohtade andmeid varasemate rahvusliku liikumise käsitlustega, võib öelda, et tulemused kattuvad osaliselt meie seniste teadmistega ärkamisaja geograafilistest eripäradest, kuid tegelikult on naiste hulk võrdluseks liiga väike ning andmed puudulikud. Maapiirkondadest domineerib naisliikmete seas selgelt Kanepi, enam on osalejaid ka Otepää, Laiuse ja Helme kihelkonnast. Nii­samuti kui Mart Laari (2005: 201) kokkuvõttes saab tõdeda linnade järjest domineerivat positsiooni. Võib öelda, et umbes pooled Eesti Kirjameeste Seltsi naisliikmetest elasid linnas. Umbes viiendiku puhul pole teada, kust nad pärit on – kas sellepärast, et seda pole märgitud või on mitu samanimelist kohta või on liikme asukoht aastate jooksul nimekirjas muutunud. Näiteks mitmed Kanepi seltskonna liikmed on nimekirja järgi tallinlased. Linnadest domineerivad Tallinn ja Tartu, kuid liikmeid jagub ka teistesse linnadesse, nagu Viljandi, Narva ja Pärnu, muidugi Peterburi.

Linnas elavate naisliikmete suurt osakaalu võib selgitada mitmeti. Esiteks pakkus linn võimalusi töötada väljaspool kodu vabrikus, kontoris või õpetajana nii koolis kui ka peres (Jansen 2007: 195). Kaasaegsed nägid linnastumises probleemi: õmblus­koolidesse trügivad tütarlapsed olevat saksastunud ja põlgavat nüüd tööd. Jansen nendib siiski (2007: 303–304), et mõnelgi naisel õnnestus ennast teostada maja­teenija või õmblejana. Võib lisada, et kõik ilmselt ei saksastunud, sest Eesti Kirja­meeste Seltsi naiste nimekirjas on nii õmbluskoolide rajajaid, nt Natalie Johanson-Pärna, kui ka õpilasi, nt Ida Daniel ja Mathilde Sarov, kes ise avasid Tartus ­tütarlaste käsitöökooli (Sirk 2010: 241–242). Võimalik, et ühiskonna kriitiline suhtumine saksa õmbluskoolidesse sundiski eestlasi omi looma ja neid sellisena ka reklaamima.

Kui meessoost rahvusliku aktiivi osas räägitakse ametitest, siis naiste hulgas domineerib loomulikult see, mis neile toona kättesaadav oli: õpetaja või kodu­õpetaja amet. Lisaks õpetajaametile oli osa liikmeid kirjanduslikult tegevad, mis on mõistetav, kui kuuluda kirjameeste seltsi. Kahjuks saab praeguse uurimisseisu juures vähe öelda liikmetest naiste sotsiaalse ja majandusliku olukorra kohta. Huvitav on näiteks Arno Raagi iseloomustus Elisabeth Aspe kohta. Raagi sõnul (1928: 3) oli Aspe vaba majanduslikest piirangutest, mistõttu tema looming on arenenud „väike­kodanlik aristokraatliku” pereelu keskel. Aspe nõustuks tõe­näoliselt selle hinnanguga, kuid kirjeldab oma päevaraamatus siiski, et igatses kodunt eemale ning kui pärast vanemate surma see võimalus tekkis, tulid ka kohamured ning eluraskused. (EKM EKLA, f 6, m 1:4, l 167p–168)

Mõistagi on Eesti Kirjameeste Seltsi naisliikmete ja Eesti Aleksandrikooli komiteede liikmete hulgas kattuvusi. Näiteks Kanepi kihelkonna naiste abikomitee kassahoidja Miina Aras, tema abiline Mary Thal, kirjatoimetaja abid Ida Daniel ja Leena Soome ning korjaja Anna Soome olid kõik ka Eesti Kirjameeste Seltsi liikmed. (Uuemad sõnumid 1882). Bertha Rossmann oli aastamaksja Puhja kihelkonna abi­komitees (Uuemad sõnumid 1882). Tallinnas osalesid naised juba enne eraldi naiste abikomitee moodustamist korjandustegevuses ja annetajatena. Nii on Tallinna korjajana märgitud Natalie Johanson-Pärnat, uute liikmetena mainitakse Emilie Korki ja Kristine Lettnerit (Aruanne 1883). Eraldi naiste abikomitee liikmed olid ka Eesti Kirjameeste Seltsi liikmed Eugenie Rosenthal ja neiu Emilie Lilienthal (vt pikemat kirjeldust Heinrich Rosenthali mälestustest 2010: 165–171). Eesti Aleksandrikooli komiteede naisliikmete lähem uurimine annaks kahtlemata pikema nimekirja naistest, kes sellest tegevusest osa võtsid. Mainitud on Tallinna, Riia, Otepää ja Kanepi naiste abikomiteesid, kuid neid on veel, näiteks Laeva naiste abi­komitee ja Võru naiste abikomitee (Kruus 1939: 215–222). Enamik Hiiumaa Kärdla vabriku annetajatest olid samuti naised (RA, EAA.5283.1.6).

Veelgi põhjalikumat uurimist vääriks Peterburi eesti seltsitegevus ning naiste roll selles. Peterburis koguti muu hulgas Koidula kapitali nime all väidetavalt raha tütarlaste kõrgema kooli heaks, aga lõpuks telliti kogutud raha eest Weizenbergilt Koidula büst Tartusse Vanemuisesse (Peterburi 1910: 6–7). Peterburi sakslasi koondanud ja linna saksa kultuurielus olulist rolli mänginud Palme seltsi Eesti osakonnas, mis asutati 1879, võeti naisi liikmeks. Aktiivsete liikmete hulgas mainitakse mitmeid naisi (Peterburi 1910: 9). Peterburi Eesti Kooli Seltsil olid samuti naissoost liikmed (Peterburi 1910: 25). Kindlasti on liikmete osas kattuvusi ka siin, nt Emma Lerchenbaumi (vt allpool) või Jakobsoni õed.

Eesti Kirjameeste Seltsi kuulus enamik sissejuhatuses nimetatud varastest eesti nais­haritlastest. Lähemalt jäävad tutvustamata näiteks ajakirjanik Marie Koppel, keda võib oletada koos õega seltsi liikmete hulgas neiupõlvenimede Helene ja Marie Grossmann all. Samuti on nimekirjas Natalie Johanson-Pärna tütar, koolijuht Marta Pärna. Haritlaste kõrval kerkib seltsi nimekirjas esile terve hulk neiusid ja prouasid maalt ja linnast, kelle haridusest ega kultuurilistest huvidest midagi teada ei ole, kuid kes ei pidanud paljuks rahaliselt toetada erinevaid eesti ärkamisaja ettevõtmisi.

Peale liikmete osales seltsi tegevustes ka mitteliikmetest naisi, põhiliselt oli tegemist abikaasade, tütarde ja õdedega, kes ei maksnud liikmemaksu, või kohaliku aktiiviga, kes olid seotud näiteks Eesti Aleksandrikooli liikumisega. Sisse­juhatuses toodud nimekirjast ei olnud Elise Aun küll Eesti Kirjameeste Seltsi aastaraamatutes avaldatud liikmete nimekirjas, kuid oli kaastegev paljudes seltsi tegevustes (hea­tegevus ja kirjandus, vt allpool).

Koduõpetajatest mõisapreilideni

Kuigi, praeguse uurimisseisu juures ei ole võimalik paljusid Eesti Kirjameeste Seltsi naisliikmete nimesid reaalsete isikutega kokku viia, tutvustan järgnevalt mõningaid nimekirjas olevaid naisi, keskendudes eeskätt neile, kes ei leidnud mainimist sisse­juhatuses (ja kelle kohta ei ole artikli kirjutamise ajal isegi mitte lausepikkust Vikipeedia artiklit, vrd Annuk 2023: 768).

Lilli ja Laura kõrval tasub mainida kolmandat õde Anette Suburgit, kes erinevalt Laura Suburgist oli Eesti Kirjameeste Seltsi liige. Lilli ise kirjeldab oma nooremat õde kui sihvakat, tublit ja osavat neidu, kellel oli väljaspool kodu tähtis positsioon (Suburg 2002: 379–380), st oma soo ja seisuse kohta edukas karjäär. Samas vihjab Lilli, viidates Anette karjäärile Venemaal, et õde ei jaganud samasuguse vaimustusega Lilli suuri rahvuslikke püüdlusi (Suburg 2002: 390). Anette läks pärast Pärnu tütarlastekooli lõpetamist 1870. aastal Kurskisse koduõpetajaks. Kurskis liikus Anette ühe pere juurest teise juurde, kuni haigestus ja tuli tagasi. Eestis ei leidnud Anette aga sobivat kohta ning kolis Peterburi (EKM EKLA, f 193, m 45:24), kus ta teenistust ­leidis ning toetas rahaliselt Eestisse jäänud pereliikmeid (Suburg 2002: 437). Vahepeal oli Anette taas Pärnus ja abistas Lillit kooli avamise juures, kuid vanema õe sõnul majanduslik seis ja Anette enda 1925. aasta eluloo järgi viisid õpilaste ning nende vanemate palved ta tagasi kõrgklassi laste koduõpetajaks (1882–1887). Kuna Pärnus ei saanud tol ajal tütarlastekooli juures kodukooliõpetaja eksamit sooritada, tegi Anette selle alles 1887. aastal Peterburis. Alates 1888. aastast oli Anette Orjoli linna tütarlaste instituudi klassidaam, st riigiteenistuja. 1903. aastal läks Anette pensionile ja siirdus Kuressaarde tervist parandama. Kuigi talle oli Moskvas järgmist kohta pakutud, soovis ta enne Pärnusse minna ning 1905. aasta revolutsioonilistel aegadel ei tahtnud Anette Eesti aladelt lahkuda. 1907–1912 õpetas Anette Pärnu tütarlaste gümnaasiumis. Edaspidi, kuni vähemalt 1922. aastani töötas ta õpetajana Paides ja Järvamaal. (EKM EKLA, f 193, m 45:24)

Pedagoogide hulka saab lugeda ka Jenny Leidigi, kes jõudis õpetada lausa ülikooli tasemel. Jenny Rosalie Auguste Leidig sündis Viljandimaal 1863. aastal. Ta sai alguses õpetust kodus ja seejärel Tallinnas. Sarnaselt mitmete teistega liikus ta edasi Peterburi esmalt konservatooriumi ja siis Moskvasse, kus ta töötas õpetajana. Venemaal õnnestus tal saada proua Crawshaw’ teenistusse, kellega sõitis Inglismaale. Seal kasutas ta võimalust täiendada oma teadmisi erikursustel. Ta tuli Eestisse tagasi aastal 1901 ning asus õpetama inglise keelt Puškini tütarlaste gümnaasiumis (RA, EAA.2100.2.522, l 2–3; Anvelt 2019: 30–34). 1906. aastal oli temast peaaegu saamas esimene naislektor Tartu ülikoolis, kuid kahjuks leiti lõpuks, et kuigi naisi juba ajutiselt vabakuulajateks võeti, siis naine ülikoolis õpetamas on samm liiga kaugele (RA, EAA.402.3.962, l 5–6; l 8). Samas arvas mitu kohalikku ajalehte, et Leidigi saamine lektoriks on otsustatud (Tartu sõnumid 1906; Dorpat 1906). Leidig käis ka hiljem ennast Inglismaal täiendamas. Aastal 1919 sai temast esimene inglise keele lektor emakeelses ülikoolis, samuti õpetas ta pikalt Hugo Treffneri gümnaasiumis (RA, EAA.2100.2.522, l 4; vt ka Lange 2004: 38–39). Kuigi tal ei olnud formaalselt kõrgharidust, mis päris mitmetel eesti naistel 1919. aastaks oli (nende hulgas oli küll vähe humanitaare), hinnati tema staaži ja kogemust kõrgelt.

Jenny Leidig on jätnud jälje Eesti mälestuskirjandusse. Eeva Pedriks-Niinivaara meenutab:

Ta oli väga omapärane tüüp, Koidula sugulane ja üsna elegantne. Lisaks oli ta suurepärane pianist ja andekas improviseerija. Jenny Leidig oli olnud Anton Rubinsteini klaveriõpilane. Tal jätkus juttu Koidula perekonnaelust ja kommetest, Rubinsteinist ning oma endistest õpilastest – mingil ajal oli ta õpetanud tulevasi loomaarste ja tundis huvi ka karjakasvatuse vastu! Loomulikult oleksin ma temaga pidanud rääkima inglise keelt, et saada kõnepraktikat, kuid tema suurt teemaderingi hõlmavad kõrge­lennulised lood juhtisid mu tähelepanu mujale, ja veel – ta mängis nii hästi ja nii palju klaverit… (Niinivaara 1994: 89–90)

Ka Elmar Salumaa (2010: 156–157) kirjeldab teda kui ühte omapärasemat isikut, kuid väga head, nõudlikku ja õiglast õpetajat.

Koduõpetaja oli ka Emma Lerchenbaum, kes koos õe Elliga oli Eesti Kirjameeste Seltsi nimekirjas. Vanuse järgi võib oletada, et seltsi kuulusid pere kaks vanemat õde Elisabeth Emma ja Elisabeth Johanna (RA, EAA.1298.1.209, kaader 194). Emma läks 1879. aastal Peterburi, kus ta leidis koduõpetaja koha poola perekonnas. Sarnaselt Leidigiga reisis ka Emma koos tööandja perega nende kodukohta Poolas. Sealt tõi ta tagasi koju isa haigus. Kodus ei püsinud Emma kaua, sest reisis uuesti Peterburi, kus ta leidis kooliõpetaja koha. Õde Elli abiellus Hans Erjapeaga. Mõlemad õed olid tegevad Peterburi eestlaste seltskonnas ning Emma kirjeldab sealset seltskonda ja selle tegevusi oma mälestustes üsnagi värvikalt. 1919. aastal põgenes Emma Soome kaudu Eestisse ja 1944. aastal Rootsi (Lerchenbaum 2012). Tema juubeli puhul ilmunud artikkel mainib Emma osalemist Eesti Aleksandrikooli korjanduses. Õed olevat osa võtnud ka esimesest ülevenemaalisest naiste kongressist 1905. aastal. Eestiski oli Emma jätkanud oma heategevust ja organiseerimistööd (S. H. 1929; Töö on teinud … 1939).

Koduõpetaja kutse oli alates XVIII sajandi lõpust vallalisele haritud või kõrgema klassi naise jaoks ainuke sobilik alternatiiv abielule. Anette Suburg, Jenny Leidig ja Emma Lerchenbaum on näited sellest, kuidas XIX sajandi teisel poolel tekkisid välismaalt tulnud nn prantsuse (tegelikult pigem šveitsi) guvernantide ja kohalike saksa koduõpetajate kõrvale eestlastest koduõpetajannad. Samuti iseloomustavad nii kolm eelnevat kui ka järgnev elulugu Peterburi (ja Venemaad laiemalt) kui tõmbekeskust noorte aktiivsete haritud naiste jaoks.

Kristine Lettneri 70. sünnipäeval Postimehes avaldatud nupuke võtab vaid mõnel real kokku tema kirju elutee. Lettner olevat sündinud ja hariduse saanud Tallinnas, kus ta olevat olnud Lootuse laulukoori liige ning laulnud ja näidelnud Estonia seltsis. Samuti olevat ta olnud Aleksandrikooli komitee liige ning aitas korraldada Jakobsoni lese ja laste heaks peetud pidusid (vt Suur Näitemüik 1884). Jakobsoni matustel asetanud Lettner Tallinna eesti neidude saadikuna kalmule pärja. Hiljem läks Lettner Peterburi ning õppis massööriks. 1919. aastast töötas ta õena Tallinna sõjaväehaiglas. (Kristine Lettner 70-aastane 1929) Ta oli üks näitlejatest, kes pakkus välja, et tuleb Eesti Kirjameeste Seltsi heaks Tartusse etendusi tegema (EKM EKLA, f 14, m 4:2). Nimelt soovis näitetrupp tulla Tartusse ja kolmel õhtul etendust anda. Tasu trupp ei soovinud, küll aga reisikulude katmist, muud tulud pidid jääma seltsile. Lettner figureerib ka Heinrich Rosenthali mälestustes kui osavate näppudega neiu, kelle valmistatud vana-eesti pilutikandiga põll ulatati 1886. aastal suurvürstinna Maria Pavlovnale (Rosenthal 2010: 240). Virulane lisab, et Lootuse seltsi näitlejad, neiud Lettner ja Lilienthal, osalesid suurvürst Vladimiri ja suurvürstinna Maria auks Falcki aias rahvapeol lavastatud venekeelses etenduses (Keiserliste körguste … 1886: 2).

Pisut teistsugust liikmetüüpi võiks esindada 3. jaanuaril 1879 seltsi liikmeks saanud Roio mõisa pärispreili Helene Klaos. Ilmselt on tegemist mõisa omaniku Jüri Klaosi tütrega (II Jurjevi … 1894). Võimalik, et eesti varastest mõisnikuperedest pärit liikmeid oli veel, näiteks võib oletada, et neiu A. Embrich Sangastes on seotud mõisa­rentnik Jaan Embrichiga või proua Siehle mõisarentnik H. Siehlega. XIX sajandi II poolel laienes eestlastest mõisavalitsejate, -rentnike ja -omanike hulk. Paljud neist saksastusid ega võtnud rahvuslikust liikumisest osa (vt nt Lust, Türna 2022–2023). Ea Jansen (2007: 283) on aga Karl August Hermanni Eesti Postimehe 1884. aasta artiklile viidates arvanud, et eesti soost uued mõisnikud olevat siiski olnud pigem eestimeelsed. Edasiseks väljakutseks jääb leida lisaallikaid, et veenduda, kes täpselt olid prouad Bergmann, Luschinger ja Rech ehk kas nad ikka saab kokku viia Tartus eri valdkondades silma paistnud abikaasadega.

Seltsi tegevuses osalemine

Hulk liikmete nimekirjas olevaid naisi võttis osa ka Eesti Kirjameeste Seltsi tegevustest. Esiteks osaleti koosolekutel: mitte pidevalt ja mitte kohe alguses, aga vähemalt mõnel koosolekul naised siiski osalesid. Esimesel korral leidis see protokollis eriliselt äramärkimist. Koosolekutel käis nii liikmeid kui ka mitteliikmeid, näiteks 20. jaanuaril 1881 Tartus proua Eugenie Rosenthal ning neiud Jenny ­Leidig, Emilie ­Lilienthal ja Johanna Müller ning külalistena proua Niggol, neiud Kallas ja Lydia Lilienthal (EKmS AR 1881: 1–2). Ka sel koosolekul leidis naiste osalus eraldi äramärkimist: „Niisama rõõmustaw olla, et minewal aastal ka naesterahwad hakkanud Seltsi koosolekuist osa wõtma ja olewat tänagi neid rohkem kokku tulnud kui iial enne, – kus juures president naesterahwaid iseäranis terwitas ning Selts tema sõnu sündsal wiisil omaks tunnistas.” (EKmS AR 1881: 3) 14. novembril olevat kohal olnud prouad Bergmann ja Pellberg liikmetest ning proua Märtsin maalt, Anna ja Marie Nõu Kärknast, Amalie Mällo, Pauline ja Amalie Kernet, neiud Kisa ja Marie Ohtsing (EKM EKLA, f 14, m 2:2). 3. jaanuari 1886 ülevaates on mainitud, et juhataja Hugo Treffner oli tervitanud koosolekul viibivaid naisterahvaid (EKmS AR 1886–1887: 19). Koosolekule tulek nõudis tollaseid olusid silmas pidades suurel määral ette­võtlikkust (Laar 2005: 158).

Teiseks maksis mõnigi naisliige vähemalt mõnel aastal liikmemaksu. Liikme­maksu ei maksnud kõik liikmed ning see kehtis nii naiste kui ka meeste puhul. Samas ei tasu ka liikmemaksu nimekirju usaldada. Nimelt kirjutab Koidula vend ­Harryle, et saadab kirja ja 2 rubla kirjameeste seltsi aastamaksuks (Rosenthal-­Lipp 1926: 44), mille kohta kinnitust kassaraamatust aga ei leidnud. Üldjuhul ­maksid naised tavalist liikmemaksu ehk 2 rubla aastas. Seltsi 61. koosolekul 1888. aastal arutati, kas ­naised peaksid maksma 1 rubla (EKmS AR 1888: 79). Liikmemaksu maksjaid naisi oli umbes 40 ehk kolmandik. Varajane usin maksja oli proua Marie Goldmann ning hiljem maksid üsna regulaarselt mitu aastat järjest Sohvie Bergmann, ­Emilie Erm, Marie Pulberg, Anna Daniel ja Anna Evert. Enamik naisliikmeid maksis liikme­maksu üks-kaks korda. Liikmemaks ei ole vähetähtis, sõltusid ju seltsi tegevus ja võimalused selle laekumisest. Samuti tasub mõelda, kuidas nendel, tihti vallalistel neiudel, oli nii palju vaba raha, et liikme­maksu maksta. Nagu mainitud, osalesid mitmed naised samal ajal Eesti Aleksandrikooli komitees ning annetasid ka sinna raha.

Ametitesse naisi ei valitud. Seltsi liikmeskond oli võrdlemisi suur ning konkurents tihe, seetõttu ei ole naiste väljajäämine ametitest otseselt üllatav. Eeskätt olid naised ametis Aleksandrikooli naisabikomiteedes, st juhul kui kõik liikmed olid naised, Õpetatud Eesti Selts naissoost ametnikega mõjub erandlikult. Koosolekutel sõna võtmisest ei luba allikad samuti palju rääkida. Silmapaistev erand on ­Natalie Johanson-Pärna, kes pidas 15. novembril 1882 esimese naisena kõne Eesti Kirjameeste Seltsis teemal „Eesti tütarlaste haridus”. Johanson-Pärna alustas oma kõnet, märkides, et seltsides kõnelemine on olnud seni ainult meeste asi. Rosenthal (2010: 95) kirjutab 1870. aastate kohta küll eeskätt näitlemist silmas pidades, et noored haritud naised üldiselt avalikult ei esinenud. Siiski näib, et 1880. aastateks olid olud kas Tallinnas või laiemalt muutunud, nii et neiud astusid üles siiski ka näite­laval (vrd ülal Kristine Lettner). Samuti võis see peegeldada eeskätt Rosenthali isiklikke konservatiivseid vaateid. Sellegipoolest kirjutab Rosenthal (2010: 171) Tallinna daamide abikomiteest rääkides, kuidas „innustas ta [komitee] eesti naisi rahvuslikus töös osalema ning mõjutas oma eeskujuga naissoo kasvatamist, kes sestpeale ei pelga enam, nagu vanasti, pühendada oma jõudu üldkasulikele ettevõtmistele ja astuda hea ürituse edendamise huvides koduse tegevuse juurest avalikkuse ette”. Lisaks tuleb märkida, et Johanson-Pärna ei olnud vallaline preili.

Oma kõne põhiosas kõneles Johanson-Pärna, et tütarlaste hariduse teemal räägitakse viimasel ajal nii seltsides kui ka ajakirjanduses. Esimese argumendina naiste hariduse kaitseks toob ta selles žanris üle Euroopa juba varauusajast peale levinud motiivi: ainult haritud emad saavad kasvatada terveid ja tarku lapsi. Teine argument hariduse poolt on pigem vastuargument senisele kriitikale: arvati, et haritud tütarlaps läheb hukka, kuid Johanson-Pärna tõdeb, et neid polevat veel nii palju, et selle kohta midagi kindlat saaks öelda. Ta leiab, et tütreid tahavad koolitada need vanemad, kelle pojad juba on ülikoolis, aga kes samas ei taha palju maksta. Seetõttu ei olevat tavaliselt tütarlaste harimiseks ette võetu seda vaeva väärt: naiste hariduseks peetakse seda, et nad saadetakse paariks aastaks linnakäsitööliste juurde, kus õpitakse klatšima, eesti keelt põlgama ja natuke õmblema. Kui on raha kõrtsis käia, siis oleks Johanson-Pärna hinnangul raha ka koole ehitada. (Johanson-Pärna 1882)

Naised ei ole laialdaselt esindatud seltsi kirjalikes väljaannetes, kuid siin-seal neid mainitakse. Nii on oma teoste väljaandmise teemal seltsiga suhelnud Lilli Suburg (EKM EKLA, f 14, m 4:6), samuti anti seltsi toetusel välja Johanson-Pärna kõne. Lisaks tasub mainida Eesti Kirjameeste Seltsi korraldatud võidupidusid, kus mitmed noored neiud said auhinnalisi kohti: 1888. aastal Anna Haava II ja Elise Aun III luule­preemia, näitlejatest neiu Jung I auhinna (EKmS AR 1888: 92; Tuglas 2009: 216); 1889. aastal Liina Täker III auhinna luule eest (EKmS AR 1889:III: 8; Tuglas 2009: 220).

Pärimuse ja esemete kogumisel osales samuti naisi. 11. koosolekul demonstreeris Mihkel Veske kaarte, mille valmistajana nimetatakse preili M. v. Lenzi (EKmS AR 1877: 74). Leena Kase on märgitud juba 1879. aastal vanade juttude, laulude, rahade ja asjade korjajate hulgas (EKmS AR 1879: 2). Anna Kase korjamistööd on mainitud 1888. aastal 4. jaanuari koosoleku juures ning järgmisel, 26. märtsi koosolekul on tutvustatud Anna Kase käsikirja „Eesti wanad saaja laulud Karksi kihelkonnast üleskirjutatud” (EKmS AR 1888: 57, 77). 1888. aasta 18. juuli koosolekul on mainitud, et proua Kunder on annetanud 22 vaskraha ja 7 hõberaha (EKmS AR 1888: 90). 1882. aasta 15. novembri koosolekul nimetati anonüümseks jäänud neidu, kes olevalt seltsile üle 20 rahvalaulu toonud (EKmS AR 1882: 21). 1889. aasta 17. juuli koosolekul on neiu Soome Tartust toonud 13 vana raha (EKmS AR 1889:III: 67).

Kõige laialdasemalt osales naisi, nii liikmeid kui ka mitteliikmeid, aga raha­kogumisega seotud tegevuses. Nad aitasid selliseid tegevusi korraldada, esinesid, kogusid annetusi, tegid ise käsitööd. See on ka ootuspärane, sest heategevust loeti üheks XIX sajandi naistele sobilikuks tegevuseks. 1882. aastal räägiti koosolekul näite­müügi korraldamisest, milleks paluti eeskätt seltsi naisliikmete abi ning korraldajaks valiti proua Minna Kurrik (EKmS AR 1882: 21). 1884. aastal mainiti ­korjanduseraamatutega seoses prouasid Pellbergi, Kunderit, Merjat ja Goldmanni, neidusid Arast, Soomet, Sõrdi, Sarovit ja Bülli. Näitemüügi korraldamise juures olid tegevad prouad Märtsin, Reiman, Kartz ning neiu Birk ja selle sissetulek oli olnud 324 rubla 55 kopikat (EKmS AR 1884–1885: 89–90).

1889. aasta 8. jaanuaril toimus samuti näitemüük, kus liikusid korjamisraamatuga ringi prouad Põder, Daniel, E. Treffner, Kuusik ja Teas ning preilid Johanson, Kase, Anna Haava, Elise Aun, Julie Sööt, Helene Oja ja neiu Tederson. Eelmise aasta raamatutega olid annetusi kogunud prouad Saan, Reimann, Kann ja Pellberg ning neiud Rebane, Leis, Koger. Mitmed naised olid olnud tegevad einelaua (proua Bergmann) ja müügi juures (eelnevatele lisaks ka nt neiud Kaeramaa, Ritson). (EKmS AR 1889:II: 23–26)

Kuna paljusid rahvusliku ärkamisaja tegevusi pole sellest vaatenurgast analüüsitud, siis on keeruline hinnata, kas Eesti Kirjameeste Seltsist võttis võrreldes teiste algatustega osa enam naisi.⁶ Võib oletada, et otseselt kirjatööga seotud tegevustes osales naisi vähem, kas seetõttu, et naisharitlasi oli niivõrd palju vähem, või siis ei pidanud haridust saanud naised seda sobilikuks. Näiteks Jakob Hurda rahvaluule­kogumise aktsioonis osales korrespondentidena naisi vaid 2% koguarvust (Kikas 2017: 586). Sakala aktiivsete kaastööliste hulgas on Jansen (1971: 307) nimetanud Lilli Suburgit. Vanemuise selts Tartus oli meesteselts, kuid ka selle tegevusest võtsid osa seltsiliikmete abikaasad ja tütred. Mainimist on leidnud 1870. aastal esimest korda jõulupuu linna vaeslastele, mida korraldas nii­nimetatud Vanemuise naisterahvaste tööring, sealhulgas Koidula. Jõulupuud ja sündmusi selle finantseerimiseks korraldati ka järgnevatel aastatel (Põldmäe 1978: 58–59). Tõenäoliselt saab suurema arvu naisi, lisades Eesti Aleksandri­kooli jaoks raha korjanud ja annetanud naised. Samuti saaks kokku pikema nimekirja eri näite­müüke ja teisi heategevuslikke sündmusi korraldanud naistest, Eesti Põllumeeste Seltside ning erinevate laulu-mänguseltside nimekirju läbi vaadates.

Seltsiliikumine oli osa arenevast avalikust sfäärist. Paljud seltsid, sealhulgas Eesti Kirjameeste Selts, olid avalikud ka selles mõttes, et seltsi asju aeti ajaleheveergudel ja teistes trükiväljaannetes. Seetõttu ilmusid naissoost seltsiliikmed koduseinte vahelt avalikku ruumi, sest nende nimed ja harvem tegevused figureerisid seltsi trükitud materjalides (vt nt Davidoff, Hall 1987: eriti 416–449). Naised piirdusid selles avalikus ruumis eeskätt nende tegevustega, mida nähti tolle aja ühiskonnas rohkem naistele omastena. Ei osaletud juhtivates ametites ning võeti pigem vähem sõna nii suuliselt kui ka kirjas. Kõige aktiivsemad oldi heategevusega sarnanevas tegevuses: raha kogumine, näitemüükide korraldamine, käsitöö, toitlustus jms. Selle hulka ei loe ma aga liikmemaksu maksmist, mida võib käsitleda nii liikmekohuse täitmise kui ka annetusena. Kuna meil puudub arusaam enamiku naiste majanduslikust olukorrast, siis ei saa liikmemaksu tasumist võtta üheselt kui kõrgema klassi daamilt oodatud annetust hea eesmärgi nimel.⁷

Kokkuvõtteks

Eesti Kirjameeste Seltsi nimekirjas oli 110–120 naissoost liiget, kellest umbes kolmandik maksis mõnel aastal liikmemaksu, ning näitemüükide kaudu oli seltsiga seotud veel mõnikümmend isikut. Sellesse nimekirja kuulus väga suur osa XIX sajandi eesti kultuuriloost tuntud naisharitlasi. Samas on täpse nimekirja koostamine ning isikute kindlaks määramine keeruline esiteks seetõttu, et säilinud allikad on kohati ebatäpsed. Samuti teeb naiste tuvastamise keeruliseks muude allikate vähesus, muutuv nimeortograafia ja abiellumisel muutuv nimi.

Võrreldes meestega domineerisid naiste hulgas pigem linnades tegutsevad neiud ja prouad, kes küll võisid olla pärit maalt, kuid olid ümber asunud linna (Tallinn, Tartu, Peterburi) paremat teenistust otsima. Kirjanike-ajakirjanike kõrval olid seltsi liikmed ka õpetajad ning mitmel juhul oli üks ja sama naine tegev mõlemal alal. Naised olid ka võrdlemisi mobiilsed: liikmete nimekirjadest selgub, et osa naisi liikus ühest asukohast teise, teiste puhul teame seda muudest allikatest.

Naisliikmed olid seltsis mõõdukalt aktiivsed. Koosolekutel osaleti vähe, väljaspool näitemüüke ameteid ei peetud, kõnega esines ainult Natalie Johanson-Pärna. Rahvaluulet ja esemeid kogusid eeskätt Anna ja Leena Kase, kirjanduslikult olid ­seltsiga seotud Lilli Suburg, Anna Haava, Elise Aun ja Liina Täker. Kõige enam panustasid naised just rahaliselt, makstes liikmemaksu ning kogudes raha korjandus­raamatute ja näitemüükidega. Kaudselt rahastasid naised seega eestikeelse kirjanduse välja­andmist, kuigi hiljem võis raha minna Eesti Kirjameeste Seltsi maja laenu katteks. Kuigi naiste osakaal oli võrdlemisi väike ja tegevus vaid mõõdukalt aktiivne, loob nende ühte uurimusse kokku toomine mitmekülgse ja sisuka pildi naiste tegevus­võimalustest rahvuslikul ärkamisajal ning pärast seda. Seltsi tegevus ja seega käes­olevas artiklis vaatluse all olev periood hõlmab nii ärkamisaega kui ka sellele vahetult järgnevat perioodi, mille käigus võiski hüppeliselt suureneda nii avalikus elus kaasa löövate naiste hulk kui ka nende aktiivsus. Eesti Kirjameeste Seltsi kasvav liikmeskond võimaldabki näitlikustada, kuidas naiste arv rahvuslikus liikumises suurenes ning nende tegevusväli laienes.

Sõnapaar „mõõdukalt aktiivsed” iseloomustab käesolevas artiklis kirjeldatule hinnangu andmise keerukust. Tuues allikatest üles korjatud naised ja tegevused ühte artiklisse kokku, moodustub küll mitmekülgne ja sisukas pilt, mis võib aga omakorda tekitada kiusatuse naiste rolli seltsis ja ärkamisajal laiemalt ületähtsustada, arvestades, kui väikese osa moodustab see seltsi kogu tegevusest. Õigem oleks praeguse uurimisseisu juures tõdeda, et see on rikkam ja mitmekesisem, kui oleme ehk harjunud mõtlema. Neid oli kaasatud enam ning tihedamalt, kui senine ülevaate­kirjandus lubab üldistada.

Tulles perioodi üldiseloomustuse või naiste üldise positsiooni ja selle muutuste juurde tagasi, julgustan küsima, mille põhjal ning millega võrreldes hinnangut anname. XIX sajandi naisliikumist käsitleva kogumiku kahe sissejuhatava artikli autorid Sylvia Paletschek ja Bianka Pietrow-Ennker (2004) ning Karen Offen (2004) juhivad tähelepanu muu hulgas näiteks küsimusele, kas naisliikumise mõistet võiks laiendada haarama ka tegevusi, mis otsesõnu ei nõudnud naiste õiguste laiendamist, Inglise-Ameerika mudeli liigsele domineerimisele ning kohalike eripärade arvestamise olulisusele.

Kuigi pole päris selge, mida Mäelo ja Poska-Grünthal mõtlevad, kui räägivad eeskätt üksi tegutsevatest esimestest naisharitlastest, siis tasub ka sel teemal veel arutleda. Tõenäoliselt peavad nad silmas, et XIX sajandil ei tekkinud eraldi eesti naisseltse nagu Soomes, Ameerika Ühendriikides või Suurbritannias. Kas nemadki lähtuvad liialt Inglise-Ameerika naisliikumise mudelist? Samas räägib naiste omavaheline kirjavahetus ning meestega koos ühistes tegevustes osalemine siiski selle kasuks, et esimesed naisharitlased tegutsesid vähem „üksi”, kui Mäelo või Poska-Grünthali käsitluse põhjal võiks järeldada. Võib arutleda, kas naised kogunesid juba siis mitte­ametlikeks seltskondadeks, mis formaalselt ei olnud seltsid, kuid täitsid paljusid nende funktsioone.

Kuigi Eestis ei tekkinud XIX sajandil organiseeritud, ametliku ühingu kujul naisliikumist, mis oleks keskendunud naiste poliitiliste õiguste laiendamisele, aitas naiste järkjärguline liitumine rahvusliku ärkamisaja ja hilisemate ühiskondlike ette­võtmistega, nende püüdlus järjest kõrgema hariduse poole ning astumine eri­nevatesse ametitesse ehk kaasa sellele, et mitmed poliitilised õigused tulid Eesti naistele võrdlemisi valutult. Vaatamata erimeelsustele sarnanesid juba 1905. aasta Tartu rahvaasemike kongressi aula ja Bürgermusse koosolekute otsused selles osas, et rahva­asemike valimised peaksid toimuma „sugu, rahvuse, seisuse ja usu pääle vaatamata” (Bürgermusse 1932: 222) või „sugu peale vaatamata” (Aula 1932: 228; minu esiletõsted – J. L.). Kuidas täpselt ühest teise jõuti, nõuab siiski veel põhjalikumat uurimistööd.

Edasise uurimise huvitavaks lähtekohaks võiksid olla eeskätt liikmemaksu ­maksjad ja Eesti Aleksandrikooli naissoost annetajad, et välja selgitada, kuidas tekkis seltskond noori eesti neidusid (ja ka abielunaisi), kes ei pidanud paljuks annetada aastas mitu rubla eesti rahvusliku liikumise tegevuste heaks. Liitumise järjekorda ja võrgustikke lähemalt vaadeldes saaks ilmselt kinnituse, kuidas üks aktiivne isik tõmbas ka naiste hulgas kaasa teised. Põnev oleks lähemaid teateid saada „Tallinna neidudest”, kelle nimel Kristine Lettner pani pärja Carl Robert Jakobsoni hauale. Võib eeldada, et nende hulka kuulusid preilid Lilienthalid, ilmselt ka preilid Erm, Kork ja Pulberg. Millega nad tegelesid, kui nad parasjagu ei korraldanud basaare? Kas seni tuvastamata jäänud naisliikmete hulgas võib veel peituda sellise kirju elukäiguga naisi nagu Kristine Lettner ja Emma Lerchenbaum? Aktiivsed ja haritud eesti varased naissoost õpetajad vääriksid samuti ühte põhjalikumat võrdlevat käsitlust.

Tänan Krista Aru põneva uurimisteema väljapakkumise eest ja professor Marju Luts-Sootaki asjakohaste viidete eest naiste õigusliku positsiooni kohta.

Janet Laidla (snd 1982), PhD, Eesti ajaloo lektor Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudis (Jakobi 2, 51005 Tartu), janet.laidla@ut.ee