Lohut(amat)use määr

Lilli Luuk tuli eesti kirjandusse suuremalt eelmisel aastal, kui järjestikku ilmusid tema novellikogu „Kolhoosi miss” ja romaan „Minu venna keha”. Kuid kirjandus­pildis on ta esil olnud varemgi: 2017. aastal võitis Tuglase novelliauhinna tema novell „Auk” ja 2021. aastal novell „Kolhoosi miss”. Eesti nüüdiskirjanduses on ta end kehtestanud aga just tänavu – ja seda ei näita üksnes aasta kirjaniku tiitel, vaid ka hinnangute ja perspektiivide mitme­kesisus tema teoste arvukais arvustustes, millest ei puudu ülivõrdeline kiitus: „Midagi nii head pole te eesti kirjanduses ammu lugenud”, teatab Sveta Grigor­jeva juba Luugi novellikogu arvustuse pealkirjas loosunglikult.¹ Kiitvaist, samal ajal vahel ka kõhklevaist hinnanguist olulisem on Luugi loomingu paigutamine kirjanduslukku: „hämarkirjutus”² ja „tumekirjanik”³, „Surma, hirmu ja leina 50 halli varjundit”⁴, „mingi kummaline kooslus post-interneti ja uustehnoloogia kohtumisest kõrgkirjandusega”⁵. Luuk on eesti kirjanduses kanda kinnitanud vanamoeliselt, lihtsalt (häid) raamatuid kirjutades. Tema teoste põhjal joonistub välja ennastunustava põhjalikkusega pühenduv, end poeetiliselt realiseeriv enesest teadlik autor, kelle üle laotub saladuslikkuse loor, sest mis suudaks seletada seda, kuidas on võimalik kirjutades luua nii intensiivselt ja vahetult tajutud, isegi füüsiliselt ja paigaliselt kogetud kohalolu, nagu see avaldub tema novellides, kuid veelgi tugevamalt romaanis „Minu venna keha”. Romaani ei ole võimalik iseloomustada mõne kokkuvõtliku lausega – see on justkui elav organism, mis lugemisprotsessis lõputult teiseneb, nihestub, ühtaegu nii kujundiliselt avardudes kui ka sündmustikult kokku tõmbudes. See on romaani olulisim pingejoon ja ülesanne, mille lugeja peab lahendama: kas kõlama jäävad tegelaste halastamatu järjepidevusega vahendatud, aegluubis kuhtuvad saatused või suudab elavalt värelev kujundipalett puhta esteetika jõuga neist üle kasvada?

„Minu venna keha” ülesehitus on keerukas ning selle „loomise mehaanika” täielikuks mõistmiseks on Made Luiga sõnutsi vaja „kirjandusuurija fanaatilist püsivust”,⁶ ning seda, et romaan vajab tähendustasandite täieliku(ma)ks avanemiseks mitme­kordset lugemist, on välja toonud teisedki arvustajad. Romaanis vahendatud mitme­haruline lugu ei näi alguses ulatavat lugejale ühtki selget niidiotsa. Küsimus pole niivõrd teose temaatilises ega kujundilises plaanis, mis omavahel sagedasti ootamatutel, vahel justkui sobimatutel viisidel põimudes panustavad samuti keerukusse, vaid nn looloome põhielementides. Romaan algab järgmiselt: „Nende tulevik võetakse jõuga, rebitakse lahti nende enda nähes, alles tärkav potentsiaal, võimed ja soovid visatakse kõrvale [---] sündides antud annid jäävad kasutamata ja kaotavad aastatega jõu, nende õnn kehtivuse” (lk 5). Kes need sõnad lausub? Narratoloogilise tavaarusaama kohaselt võiks see olla väljaspool loomaailma paiknev jutustaja, kes ise ei ole tegelane ning kes asesõna „nemad” kasutades viitab loo tegelastele. Peatükki edasi lugedes aga näib, et need sõnad lausub iseendaga kõneledes ja enda juba elatud elule viidates minajutustaja, kes on minetanud võime end minana tajuda. See, et loolised ja olemuslikud kategooriad takerduvad teineteisesse kohe esimeses peatükis, ei tee lugemist lihtsamaks.

Laused mõjuvad ettekuulutusena, mida võiks lausuda prohvet. Ennustus läheb täide, ent selle ulatus jääb lugejale romaani vältel mõistatamiseks, nii otseses, tegelaste saatusi ja omavahelisi suhteid selgitavas plaanis kui ka laiemal olemuslikul tasandil, milles küsitakse, mis osa oma saatusest jääb inimesele määrata hävingut külvavais ajaloo keerdkäikudes. Õigemini küsivad selle järele romaani kahe mina­jutustaja sisemonoloogide kaudu vahendatud vestlustes nii erinevad tegelased kui ka jutustajad – 19-aastane Ellen ja tema teismeline õetütretütar, kelle mõtted tuuakse lugejani mitmekordse filtri kaudu. See omakorda mõjutab seda, milline on nende mõtiskluste narratiivne autoriteet. Välisläti antropoloog Vieda Skultans, kes on Lätis iseseisvuse taastamise järgse aja alguses suuliselt jutustatud elulugude kaudu uurinud Nõukogude okupatsiooni mõju vaimsele tervisele, kirjutab intervjueeritavate raskustest oma elust tähendusrikkana jutustada. See tuleb kõige tugevamalt välja saatuse (läti keeles liktenis) mõiste kaudu, millele toetudes inimesed rõhutavad võimetust juhtida nii oma elu(käiku) kui ka selle loostamist. Lausetega „See on mu saatus” ja „Niisugune on mu saatus olnud” annavad rääkijad teada, et nad ei ole suutnud anda oma elule sellest jutustades tähenduslikku kuju. Mingis mõttes on niisugusel juhul tegu jutustamise läbikukkumisega.⁷ Luugi romaani avalõik on kujundite ja neist tulenevate loo võimaluste poolest võimas, ent saatuse tähendusväli sarnaneb väga sellega, mida Skultans eluloointervjuusid tehes hoomas. Tähenduse hajumine ja jutustamispädevuse kahtluse alla seadmine sama peatüki lõpuosas tundub sellele ka osutavat.

Küsimus lugudest ja vahendusest läbib romaani, kõige silmatorka­vamalt juba jutustamise laadi kaudu. Teoses puudub otsekõne, tegelastevahelisi kõnelusi annab edasi jutustaja sisekõne ja selles vaheldub tema hääl teiste tegelaste lausutu vahendamisega ning sageli ei ühildu seesugune sisekõne parajasti aset leidvate sündmustega. Lisaks on tegelaste elu muserdanud sündmuste nimetamise ja väljaütlemise ning lugude rääkimise võimatus romaanis pidevalt esil, moodustades peatükist peatükki kulgedes kujundilise ja temaatilise rütmi osa. Nii kõneleb noor jutustaja 1980-ndatel aset leidvas peatükis „Ema” teadmisest, mis on „meil kurgus kinni” ja mille „väljaütlemiseks ei ole sõnu olemas” (lk 15), järgmises pea­tükis aga mõtiskleb Ellen mõistmisest, mille tähistamiseks ta „ei teadnud veel õigeid sõnu” (lk 16). Romaani sündmustiku seisukohalt olulises peatükis, milles Ellen saab ülesande minna teekonnale – see on ühtlasi tema eneseavastamise tee alguspunkt –, tuleb esile teosele omane sisemonoloogina vahendatud hajuv ja katkendlik jutustaja autoriteeti pärssiv mitmehäälsus.

„Miks ema ei saa minna, sain ma muidugi aru [---]. Doris oli seda suutnud. Emale selgeks teha, kuidas on õigem. Õige. Just sellepärast rääkisimegi järele jäänud hommikutel [---] märja villa järele lõhnavas köögis sellest, et puudenormi peab ju keegi perest ka tegema jääma. Et seda on palju, ja mida kõike meilt veel nõutakse, et jälle see kordub ja üha rohkem nõutakse. Aoajal, kui aknatagune on veel päris pime ja alles õue astuja jaoks lubatakse aeglaselt taeva alt natuke halli valgust nõrutada, peeti meil plaane. Vanuse poolest olin mina ka nüüd ametlikult töökohuslane. Aga ema jõudis minust rohkem palki lõigata [---]. Mehi meie majapidamises enam ju polnud [---], polnudki kedagi muud, kui meie kolm. // Ellen ei ole enam laps. // Kas tõesti minu ema ütles nii?” (Lk 16)

Jutustamine liigub siin ühe lõigu ulatuses mitu korda mineviku ja oleviku vahel edasi-tagasi, sisaldades esimeses isikus jutustamist ainsuses ja mitmuses, kolmandas isikus jutustamist ja umbisikulist tegumoodi. Nii on teose sündmused ning teised tegelased koondunud põhijutustaja ja peategelase Elleni ümber. Samas on üksteise otsa kuhjatud häältel Elleni lugu ja tema minaloomet hajutav ja lahustav mõju. Rängale teekonnale asumist, mille perekond talle ülesandeks on andnud, tajub ta sisemise arengu lähtekohana. See leiab aga aset identiteedikategooriate vahelisel alal, kuhu Elleni paigutavad tema perekonna liikmed: ema, kes rõhutab, et ta pole enam laps, ja lapseootel õde, kes (Ellenist) selge(ma)lt paigutub naiseks olemise kategooriasse. Sellegipoolest määratleb Ellen oma positsiooni enda jaoks võimalusena. „Selles ajas ja kohas algas minu vabaduse auk,” arutleb ta, nägemata ette, „KUI pikk või lühike mu vabadus on, kuhu see ulatub” (lk 16).

Ajaloo- ja sõjaromaanina määratletud teose sündmustik leiab aset 1944. aasta hilissügisel sõjas kurnatud ja purustatud Eestimaal, napimalt väljajoonistatud kõrval- või järelliin aga millalgi 1980. aastate keskel. Autor on seda nimetanud teekonnaromaaniks, mille keskmes on ühe inimese teekond „enda paremaks mõistmiseks”,⁸ rõhutades peategelase Elleni sisemise arengutee rolli tema füüsilise, Eesti 1944. aasta kaardil jälgitava kulgemise kõrval, mis annab graafilise täpsusega edasi peategelas(t)e läbitud asulate ja linnade sõjapurustuste määra. Näiteks mööduvad Ellen ja Paul oma teekonnal⁹ Türi raadiosaatejaama varemeist, otsides pilguga „ikka Euroopa kõrgeimat raadio­masti”, mille kaudu „ulatus Eesti hääl isegi Ameerikasse, kogu Euroopas olime me kuuldaval” (lk 52). Nõu­kogude hävituspataljon oli 1941. aasta juulis saate­jaama õhku lasknud. Nii 1941. aasta juuli- kui ka 1944. aasta märtsipommitamises tugevaid purustusi saanud Tartusse, sõjaeelsete unelmate linna saabudes haarab Elleni pilk Emajõge, mis on kui „must liputav keel linna hambutus, harvade mustade hamba­tüügastega, peaaegu tühjaks pekstud suus” (lk 82). Läbi Eestimaa kulgeva retke kirjeldustele lisanduvad Elleni mälupildid, milles korduvate, natuke varieeritud juht­motiivitaoliste kujundite kaudu joonistub välja sõjaeelse maailma külluslikkuse järkjärguline kokku­tõmbumine. Selle elu muretu rikkalikkus ilmneb Elleni meenutuses naabertalu suvisest kohvilauast, mis aktiveerib kõik meenutaja meeled: silm haarab valget pitslina halliks pleekinud aialaual, kompimis- ja haistmismeel hõlmavad uimastavalt lõhnavate pojengiõite pakse õiepalle, maitsemeel naudib ette „hea elu” värske kohvi ja Pihlaka perenaise paksude saiade maitset „kannikestega taldrikul” (lk 60). Pojengimotiiv on osa ka 1941. aasta suvel koolitrepil poolihääli peetud jutuajamisest, mille keskmes on Tartu massimõrv. Seda poolvargsi kuulates jääb Elleni pilk kinni „sinna [mõranenud savikausi] saki vahele”, kuhu naabritüdruk Ada mets­maasikaid kallab, nii et tal jäävad nägemata viimased veel õitsevad „lumest valgemad, verise südamikuga” pojengid, mille „õied on sama suured nagu väikese lapse pea” (lk 69). Pojengid, mis lugeja meeli uinutades toonisid rahulolevat ja enesestmõistetavat kohvijoomist pisut roidunud sensuaalsusega, lisavad nüüd romaani sündmustikus üha enam maad võtva kurbuse, hirmu, ärevuse, teadmatuse ja jõuetuse atmosfääri killukese nukrat tardunud pühalikkust, mida rõhutab langevate õielehtede võrdlus haavatud luikedega.

Romaani intensiivne afektiivsus, mis tekitab lugejaski vahetu kogemuse tunde, tõstatab peaaegu paratamatuna küsimuse sellest, mil määral saaks või peaks romaani vaatlema traumanarratiivina. Imbi Paju pealkirjastas Eesti kultuuri­ruumis mineviku­traumade teemat avava teose „Tõrjutud mälestused” (2007) ühe osa järgmiselt: „Ajalootöö on mälestuste ja leina topelttöö”. Luugi romaani ajaloo­töö kulgeb sarnases trauma kontseptuaalse raamini ulatuvas mõistelises ruumis. Trauma­teooria põhimudeli kohaselt saab traumaatilise kogemuse kahjustavat mõju leevendada seda kogemust toetavale ja vastuvõtlikule kuulajale loona vahendades, ning traumaga toimetuleku tõenäosust peetakse seda suuremaks, mida täielikumalt suudab traumakogemusega inimene oma läbielamist loostada. Paju teos ja samanimeline film on püüd nõukogude võimu repressioonide tõttu tema emale ja ema kaksikõele osaks saanud trauma loostada ja luua empaatiline ruum selle loo vastu­võtuks.¹⁰ Traumateraapia põhimõtetest lähtuvalt – niipalju kui neid kirjandusele rakendada saab – on Paju teosed õnnestunud, kuivõrd kogemus saab lohutust ja lepitust võimaldava määrani loostatud.

Romaanis „Minu venna keha” edastatakse sündmusi lugejale raskesti ligipääsetaval viisil, lugude vahendamise võimalikkust üha küsimärgi alla seades. Omamoodi paradoksaalselt on traumateoorias levinud ka loostamise vajadusele vastanduv arusaam trauma hoomamatust ja tabamatust olemusest ning selle kujutamise võimatusest. Selle tulemus on vormiliselt eks­perimentaalsete, fragmentaarsete, nn lõhutud narratiiviga kirjandusteoste eelistamine või isegi normatiivne staatus trauma kirjandusliku kujutamise käsitlustes. Luugi Teise maailmasõja hävingut, purustusi ja (inimelude) kaotusi, ent ka tegelaste sisemiste maailmade ahenemist ja sandistumist käsitleva romaani hüplik narratiiv ja kujundiline tihedus klapib viimati nimetatud tüüpi traumanarratiiviga hästi. Teoses käsitletud ajaloosündmused – Teise maailmasõja kogemus Eestis ja selle järelmõjud – on iseseisvuse taastamise järel olnud kannatustena rahvusliku mälu keskmes. Kui romaani sündmustik – või sündmustevaesus – lisab maailmasõja ja selle järelmõjude kirjanduslikesse käsitlustesse kahtlemata uusi rakursse, siis millisel viisil suhestub „Minu venna keha” Eesti nn normatiivse mäludiskursusega? Luuk on mõnevõrra krüptiliselt lausunud, et „Teine maailmasõda on õpetanud meile niivõrd palju asju ja me ei ole neid ikka veel ära õppinud”.¹¹ Romaani fookustele mõeldes ei ole võimalik, et see Luugi hinnangul veel eesseisev õppetund ei puudutaks tegelemist ja hakkamasaamist mineviku pärandiga, mille muserdav jõud ­romaanis üle inimeste ja maastike laotudes levib tahma­halli määrdunud varjuna üle põlvkondade.¹² Pärast iseseisvuse taastamist väljakujunenud, nn kannatuse ja vastu­panu narratiivile ülesehitatud rahvusliku mäludiskursuse ulatumist XXI sajandisse on peetud kohatuks ja aegunuks. Kirjanduses on hilisemat nõukogude aega käsitletud stabiilsust ning ehk isegi harmooniat kätkeva perioodina. Praegust meile ähvardavalt lähedal sõjakeerises maailma vaadates on romaani kurbuse, kannatuse ja kuhtumise narratiiv ehmatavalt a(s)ja­­kohane. Oma vahetus intensiivsuses on „Minu venna keha” ehk võimeline ehitama sildu üle põlvkondade ja kultuuriruumide, toetama arusaama meie eksisteerimisest maailmas haavatavana ning tajuma seda ajas ja ruumis jagatavana ja jagatuna.