Keywords: moral witnessing, Ahasuerus, testimony, Ene Mihkelson, “The Sleep of Ahasuerus”, pilgrimage
Ene Mihkelson (1944–2017), one of the most philosophical authors in modern Estonian literature, has chosen the title of her novel Ahasveeruse uni (“The Sleep of Ahasuerus”) (2001) associating it with a figure from a medieval legend. The same figure occurs in the title of the story Ahasverus död (“The Death of Ahasuerus”), 1960, Estonian translation published in 1971) by Swedish Nobelist Pär Lagerkvist (1891–1974) .
While Mihkelson’s Ahasuerus sleeps or dreams (the Estonian word uni can mean either state of mind), Lagerkvist’s Ahasuerus is either dying or dead. Both titles are very intriguing as both word pairs are oxymoronic. According to a legend, Ahasuerus was a former shoemaker who came to be called Wandering Jew since he was deprived of the right to have a rest, let alone sleep or dream. Neither was he entitled to find peace in death as his task was to keep wandering around the world, telling people about the passion of the Christ right until His Second Coming, thus bringing Christianity nearer to infidels.
The aim of the article is to analyse what kind of a testifier Ahasuerus is according to Ene Mihkelson’s novel and what his witness is about. The study sheds light on different aspects of the Ahasuerus legend as well as on some books dealing with the subject and bearing the name of Tallinn as their fictitious place of publication in the early 17th century, which is also mentioned in the novel.
A comparative analysis of “The Sleep of Ahasuerus” by Ene Mihkelson and “The Death of Ahasuerus” by Pär Lagerkvist is focused on whether the existentialist memorial wanderings of the first-person narrators of the two books are absolutely necessary, and if so, then whether those wanderings are dominated by the retributive element, or rather by the feeling of being the chosen one.
Aija Sakova (b. 1980), PhD, Estonian Literary Museum, senior researcher, aija.sakova@kirmus.ee
References
Adamson 2002 = Tervitusi teisest ilmast! Jaanus Adamson ja Elo Viiding suure kirjanduse revanšist. – Sirp 15. III, lk 4.
Ariste, Paul 1932. Juut eesti rahvausus. Tartu: Postimehe trükk. http://www.etera.ee/s/ULuG3d0ZMQ (20. V 2017).
Baleanu, Avram Andrei 2011. Ahasver: Geschichte einer Legende. Berlin–Brandenburg: be.bra wissenschaft verlag GmbH.
Frei, Lauri 2016. Narva kirjastaja ja trükkal Joseph Drobinsky: Eesti oma Pierre Marteau. – Raamatukogu, nr 2, lk 34–36.
Hennoste, Tiit 2002. Mahasalgamise maa ajalugu. – Looming, nr 4, lk 614–618.
Hollo, Maarja 2017. „Ma laulan seni kui tuksub veel elu mu käte all”. Trauma poeetika Bernard Kangro luules. – Keel ja Kirjandus, nr 11, lk 846–861. https://doi.org/10.54013/kk720a3
Kronberg, Janika 2001. Ahasveeruse needus ja lunastus. – Postimees 21. XII.
Laanes, Eneken 2006. Mäletamise lühis: Ene Mihkelsoni „Ahasveeruse uni”. – Keel ja Kirjandus, nr 6, lk 433−448.
Laanes, Eneken 2008. Balti põiming: 700-aastase orjaöö kujundi kriitika Ene Mihkelsoni „Ahasveeruse unes”. – Rahvuskultuur ja tema teised. Toim Rein Undusk. (Collegium litterarum 22.) Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, lk 177−191.
Laanes, Eneken 2009. Lepitamatud dialoogid. Subjekt ja mälu nõukogudejärgses Eesti romaanis. (oxymora 6.) Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus.
Laanes, Eneken 2017. Trauma keelde tõlgitud. Kultuurideülesed mäluvormid eesti küüditamis- ja laagrimälestustes. – Keel ja Kirjandus, nr 4, lk 241−257. https://doi.org/10.54013/kk713a1
Lagerkvist, Pär 1971. Ahasveeruse surm. – Loomingu Raamatukogu, nr 27. Tallinn: Perioodika.
Lauristin, Marju 2002. Ahasveeruse mõistatus. – Vikerkaar, nr 4, lk 81–83.
Liiv, Toomas 2002. Mihkelson uitamas Ahasveerusena. – Sirp 15. III, lk 5.
Margalit, Avishai 2002. The Ethics of Memory. Cambridge–London: Harvard University Press. https://doi.org/10.4159/9780674040595
Mihkelev, Anneli 2014. Piibel ja eesti kultuuri enesekirjeldus XX–XXI sajandi vahetusel. Ene Mihkelsoni eneseleidmine. – Autogenees ja ülekanne. Moodsa kultuuri kujunemine Eestis. Koost Rein Undusk. (Collegium litterarum 25.) Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, lk 296–318.
Mihkelson, Ene 2001. Ahasveeruse uni. Tallinn: Tuum.
Reimo, Tiiu 1998. Baltica leide Briti raamatukogus. – Tartu Ülikooli Raamatukogu aastaraamat 1997. Tartu: Tartu Ülikooli Raamatukogu, lk 197–210. http://hdl.handle.net/10062/17484 (20. V 2017).
Reimo, Tiiu 2014. Trüki- ja kirjastusolud Tallinnas 17. ja 18. sajandil. – Tallinna linna- ja gümnaasiumitrükikoda (1634–1828). Näituse kataloog. Tallinn: Tallinna Ülikooli Akadeemiline Raamatukogu, Tallinna Linnaarhiiv, lk 9–35.
Sakova, Aija 2016a. Ausgraben und Erinnern. Denkbilder des Erinnerns und der moralischen Zeugenschaft im Werk von Christa Wolf und Ene Mihkelson. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht. https://doi.org/10.14220/9783737005579
Sakova, Aija 2016b. Moraalne tunnistus kui tulevikku suunatud lootus. Tähelepanekuid Ene Mihkelsoni romaanist „Ahasveeruse uni”. – Adressaadi dünaamika ja kirjanduse pingeväljad. Koost, toim Leena Kurvet-Käosaar, Marin Laak. (Studia litteraria Estonica 18.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 97−111.
Tomberg, Jaak 2009. Kirjanduse lepitav otstarve. (Dissertationes litterarum et contemplationis comparativae Universitatis Tartuensis 7.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
Undusk, Jaan 1998. Maagiline müstiline keel. (oxymora 2.) Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus.
Vilde, Eduard 1886. Musta mantliga mees. Tallinn: K. Busch.
Weller, Emil 1864. Die falschen und fingirten Druckorte: Repertorium der seit Erfindung der Buchdruckerkunst unter falscher Firma erschienenen deutschen, lateinischen und französischen Schriften. Leipzig: Engelmann. http://reader.digitale-sammlungen.de/de/fs1/object/display/bsb11007331_00021.html (20. V 2017).
