Alar Madissoni foto.
Ülo Tontsu kriitiku ja kirjandusteadlase tee algas 1950. aastate lõpus. Sel ajal alustasid paljud möödunud sajandi lõpukümnenditel eesti kriitika ja kirjandusteaduse ilmet kujundanud autorid: Maie Kalda (1929–2013), Endel Mallene (1933–2002), Oskar Kruus (1929–2007), Reet Krusten (snd 1934) jmt. Nad õppisid Tartu ülikoolis erineval ajal ja ka erinevaid erialasid (näiteks Endel Mallene kuulus hoopis Juhan Peegli esimesse ajakirjanike lendu). Maie Kalda on üsna kategooriliselt eitanud, et tema ja ta eakaaslased oleksid olnud mingi ühtekuuluv ja -hoidev põlvkond. Kuid nad on siiski elanud ühes ajas ja selle aja mõtteilmas, lugenud raamatuid, mida neil aastatel loeti, kirjutanud oma artikleid tolle areneva ja muutuva, kuid siiski paljuski veel suletud aja arusaamiste kohaselt.
Ülo Tontsu esimene arvustus ilmus Tartu ajalehes Edasi 1957. aastal. Järgnevatel aastatel kujunes temast viljakas kirjandus- ja teatrikriitik, kes kirjutas nii kodulinna ajalehes kui ka pea kõigis eesti kultuuriväljaannetes. Keele ja Kirjanduse autor oli Tonts alates 1962. aastast. Tema viimane arvustus meie ajakirjas ilmus 2010. aastal, see oli pühendatud Karl Asti kolmandale „Eesti mõtteloo” sarjas ilmunud raamatule.
Tontsu peaaegu 60 aastat väldanud kirjanduslikku tööpäeva mahub nii aktiivne ajakirjanduslik töö (kokku on ta kirjutanud ligi 700 artiklit ja arvustust) kui ka päris suur hulk raamatuid. Tema sulest on ilmunud monograafilised ülevaated Rudolf Sirgest (1974, J. Smuuli nim kirjanduse aastapreemia 1975) ja Juhan Smuulist (1979). Ta on koostanud osa Sirge teoste köiteid (IV–VII, 1978–1980), Smuuli „Teosed” (I–VII, 1986–1990) ja veel teistegi kirjanike loomingu väiksemaid kogumikke. Lisaks artiklikogud „Poolt ja vastu” (1975) ning „Vaateid ja väiteid” (1982).
Eesti iseseisvuse ajal on Ülo Tonts käsitlenud peamiselt pagulaskirjandust, avaldanud kolm monograafiat olulistest pagulaskirjanikest: „Valev Uibopuu” (2004), „Pedro Krusten” (2007) ja „Ilmar Talve” (2009).
Viimastel aastatel tegeles Tonts Mats Traadi proosaga, kuid see uurimus jäi pooleli. 2016. aasta Loomingu mainumbris ilmus üks osa sellest tööst – artikkel Mats Traadi „Rippsillast” (1980).
Ülo Tonts on kirjutanud rohkesti eesti proosakirjanike elu ja loomingu ülevaateid „Eesti kirjanduse ajaloo” viimastesse köidetesse, samuti koguteosesse „Eesti kirjandus paguluses XX sajandil” (2008). Kirjandusloo raamatus on nii mõnegi olulise kirjaniku käsitlus saanud kaasautoriks peatoimetaja Endel Sõgla – see tähendab, et artikli ideoloogiline häälestus pärineb kaasautorilt.
Aastakümneid oli Ülo Tonts viljakas teatrikriitik, kes kirjutas peamiselt Vanemuise teatrist. Rõhutagem siinkohal, et teatud ajal oli Vanemuine eesti teatriuuenduse esirinnas, seal sündisid Jaan Toominga ja Evald Hermaküla silmapaistvad lavastused. Valik Tontsu teatrikirjutistest ilmus 2009. aastal: „Liiga palju head teatrit”. Kaarel Irdi juhitud Vanemuisest on ta kirjutanud raamatus „Kolmkümmend aastat teatriehitamist” (2006).
Ma ei olnud Ülo Tontsuga just lähedane tuttav, kuid meie harvad kohtumised olid alati sõbralikud ja meeldivad. Ta oli hea autor nii Sirbile ja Vasarale, mille toimetuses ma pikka aega töötasin, kui ka Keelele ja Kirjandusele.
Meeles on üks kohtumine Ülo Tontsu ja Heino Kiigega Moskva kirjanike keskmaja kohvikus, kus kunagi oli möllanud saatan ise. Kiik oli siis moskvalane, osales kaks aastat kestnud stsenaristide kursusel üleliidulises kinoinstituudis (1974–1975). Parajasti tol ajal vaatasid kursuslased välismaa tippfilmide piraatkoopiaid, millest mõned olid poola-, teised jälle tšehhi- või ungarikeelsete subtiitritega. Kiik võttis ka oma sõbra Tontsu kaasa filme vaatama ja hiljem nad vaidlesid, mis mõnes Bergmani või Antonioni unenäolises filmis toimuda võis. Sellises sürreaalses atmosfääris, Moskva filmiüliõpilaste ühiselamus ja somnambuulseid, enamasti ka arusaamatus keeles filme vaadates sündis Kiige romaani „Mind armastas jaapanlanna” idee, millest ta siis meile – peamiselt muidugi oma vanale sõbrale Ülo Tontsule – pajatas. Kiige auahne plaan oli kirjutada esimene eesti erootiline romaan. Teose esialgne pealkiri lähtus Tammsaarest: „Ma armastasin jaapanlannat”. Ülo Tonts oli see, kes Kiige põhjaliku, meespeategelasest ja tema enesekesksusest lähtuva jutustuse peale ütles, et raamatu õige pealkiri oleks hoopis „Mind armastab jaapanlanna”. Millest saigi selle teose pealkiri.
