Lühidalt

Viivi Luik. Pildi ilu rikkumise paratamatus. Esseed ja artiklid. Tallinn: EKSA, 2017. 381 lk.

Viivi Luik on uude raamatusse koondanud ligi 30 aasta jooksul ajakirjanduse jaoks valminud ning erinevateks ettekanneteks sündinud tekstid: 22 seni raamatuna ilmumata palale järgneb valik varasematesse kogumikesse „Kõne kooli­maja haual” (2006) ja „Inimese kapike” (1998) koondatud esseid, ühtekokku 68 kirjutist (sh viis Luige loometeed ja isiklikku elu puudutavat intervjuud). Varasemaid tekste ei ole uuesti avaldamise jaoks kohendatud märkimisväärselt rohkem kui mõne keele­nüansi või kõnekeelse fraasi silumine (nt lisapealkirjana esinenud „Mis värk on?” eemaldamine). Ilmumisaega kinnitavad määratlused, nt „praegu”, „uue aasta alul” või „möödunud aasta väga kuumal juulipäeval” (lk 137), on jäänud uuendamata ja imelik on lugeda väidet, et „Ajaloo ilu” ilmus „möödunud sügisel” (lk 350). Ent need pisiasjad riivavad vaid norijat, kes tajub liigset vaeva selles, kui tuleb lugemine katkestada artikli lõpuleheküljeni lappamisega, teadvustamaks kõnealust hetke. Sest olulisem on see, et kuigi Luik on ise seostanud sõnastamistarvet vahetu ajaga („Igal ajal peab olema kirjanikke, kes sõnades oma aega väljendavad, sest igal ajal on küsimusi, mis kõiki sel ajal elavaid inimesi alateadlikult vaevavad, kuid mida ainult üks inimene, kirjanik, kõikide teiste eest ja kõikide teiste jaoks sõnastab”, lk 177), on ta oma esseede-artiklite tuuma väljendanud piisavalt teravalt, üldinimlikult ja avaralt, et kõnetada eesti lugejat mis tahes ajal.

Nimelt eeskätt eesti lugejat, teda tänuväärselt valgustavalt. Ehkki paljudes riikides elanud Luik mõtiskleb aastaist 1988–2016 pärit tekstides, eriti hilisemates tihtipeale üleüldiselt maailma olude (poliitika, kultuuri, kirjanduse) üle ning selle pinnalt sünteesib sisemist ja välimist kogemuslikku pilku Eesti seisukorrale, asub raamatust kooruva maailmapildi keskmes just Eesti ühiskond, kultuur, inimene ja maa (viimasel juhul rõhuga keele, mentaliteedi ja saatuse seosel maastikuga). Nagu Luik ise tõdeb: „Äraolek Eestist on mulle andnud Eesti. Oskan nüüd seda maad ja rahvast paremini hinnata, näha tema tugevusi ja nõrkusi.” (lk 25) Seejuures käsitleb ta isegi tumedaid ja problemaatilisi aspekte lugu jutustavas laadis, kohati üsna miniatuurselt ja kujundiliselt (võrdpilte, sümboleid, metafoore, allusioone kasutades) või aforistlikult puänteerides: „Naer on inimese ainus kaitse hirmu ja vägivalla ees” (lk 353). Osa tekste tugineb ka lihtsalt mõne kirjaniku või kirjandusteose ülevaatele või hoopis mingile isiklikule emotsioonile, motiivile, samuti Luige enda loomingus leiduvale episoodile ja kujunditele. Kuna teatud teemade, eriti tänapäeva ühiskonnaga seonduvate puhul (nt väike­kodanlus, raha ja rikkus vs. vaesus, uusarendus, moodne maastikukujundus) võib autori hoiak olla päris sapine, koguni üleolev ja sünge, siis seda intrigeerivamaks osutub raamatu lugemine: kõigega ei saa nõustuda, mõne üheülbalisena mõjuva või mustvalge seisukohaga lihtsalt peabki vaidlema, rikastamaks – või rikkumaks – paljudele kättesaamatuks jäävalt, heaolu ja tasakaalu lubavalt sotsiaalselt positsioonilt nähtud pilti.

B. M.

 

Zum Beispiel Estland. Das eine Land und vielen Sprachen. Valerio. Das Magazin der Deutschen Akademie für Sprache und Dichtung, kd 19. Koostajad ja toimetajad Silke Pasewalck, Anna Bers, Reet Bender. Göttingen: Wallstein Verlag, 2017. 188 lk.

2015. aasta oktoobris Tartus toimunud rahvusvahelise seminari „Estnisch-Deutsch-Russisch. Literarische und mediale Repräsentationen eines kulturellen Spannungsverhältnisses” ettekannetel põhinev artiklikogumik koondab eesti, läti ja saksa teadlaste vaateid Eesti (pealkirjast kaugemale minnes siiski ka Läti) mitmekeelsele kultuuri­ruumile. Avaldatuna koostöös Saksa Keele ja Kirjanduse Akadeemiaga, on kogumik selgelt suunatud saksakeelsele lugejaskonnale ja huvitatud seega Eestist kui Euroopa perifeeria näitest, kus avalduvad mitme kultuuri (sh saksa) kooseksisteerimise võimalused ja võimatused. See tingib ka artiklite vajaduse seletada ikka ja jälle üle siinne ajalooline taust, mis on taganud seminari ja raamatu huvitava ainese.

Ehkki pealkiri viitab Eestile kui palju­keelse maa näitele, siis artiklite teemapüstitused ei ole sellega piiratud, vaid seotud pigem rahvuslike identiteetidega, mis on asetatud Baltikumi mitme­rahvuselise ja -keelse ühiskonna konteksti. Artiklid sedastavad, et väikeses ühiskonnas kõrvuti olevad keeled ja rahvused ei ole üksteisest isoleeritud: nende vahel toimub pidev suhtlus ja ülekanne, nii et rahvuslikud ja keelelised identiteedid muutuvad pidevalt, nende positsioonid ei ole igavesed, vaid vahelduvad poliitilistes ja ühiskondlikes arengutes. Toimetajad on eessõnas rõhutanud oma soovi tuua lugeja ette käsitlused, mis oleksid võimalikult mitmekesised nii uuritavalt aineselt kui ka artiklite autorite erialaselt ja rahvuslikult taustalt (kahetsedes, et ühegi Vene autori tekst kogumikku ei jõudnud), eesmärgiga pakkuda tasakaalustatud vaadet, proovimata sealjuures dialoogi piire kinnistada või lõplikke vastuseid anda (lk 10).

Kogumiku autorid on seega vaadelnud väga eripäraseid juhtumeid, kus avalduvad keelelised ja rahvuslikud vastuolud ja kitsaskohad või kus on teguriks mitmekeelsus ja -kultuurilisus. Ilukirjandus on üks allikas, mis võimaldab sügavamat ja nüansseeritumat sisse­vaadet ühe identiteedi kujunemisse ja suhetesse teiste identiteetidega. Pooled autoritest ongi leidnud selles oma uurimisainese, vaadeldes eesti-baltisaksa armastuslugusid (Liina Lukas), baltisaksa arenguromaani (Anna Bers), rahvuste erinevat kujutamist sõjajärgses ja tänapäeva kirjanduses (Ruth Florack, Olga Bazileviča, Aija Sakova) ja üksikisiku suhet erinevate identiteetidega (Silke Pasewalck). Mitmekeelne ja -identiteediline kontekst autori teadus- või kunstiloome mõjutajana on teemaks Hans Deteringi artiklis Tartust pärit baltisaksa luuletajast Erich von Mendelssohnist ja Terje Looguse tekstis sellest, mil viisil Juri Lotmani elu Nõukogude impeeriumi piirimail Tartus näitlikustab tema kultuurisemiootikast pärit tõlke ja piiri mõisteid. Tartu on justkui kultuuride põimingute uurimise katselava: Tartu maastik on fookuses ka Niels Penke uurimuses Raadi kalmistust, Ljubov Kisseljova artikkel Baudouin de Courteney’st pakub mõtteainet keelte staatuste teemal tsaariaja lõpu Tartu ülikoolis. Ehkki kogumikus on olulised ka hilisemad ja tänapäeva arengud, siis peateemat silmas pidades paistab Eesti ajaloo kõige rikkalikum periood olevat just tsaariaja lõpp, tollaseid olusid vaatlevad veel Karsten ­Brüggemann (eestlaste kujutamine tsaari-Venemaal) ja Reet Bender (ajaloolisest kolmest kohalikust keelest). Wolf Christoph Seiferti artikkel vaeb aga hoopis rahvusliku identiteedi ja muusika suhte kujutamise strateegiaid dokumentaalfilmis.

V. S.

 

Voldemar Veedam, Carl. B Wall. Purjetamine Vabadusse. Tallinn: Eesti Mälu Instituut, 2017. 333 lk.

1945. aasta sügisel toimus ebatavaline mereretk väikesel rannasõidupurjekal Rootsist Ameerika Ühendriikidesse. Eesti pagulaste elu Rootsis oli muutunud ohtlikuks, Nõukogude Liidu emissarid nõudsid oma kodanikke tagasi. Mõnisada Saksa sõjaväes olnud Baltimaade põgenikku antigi välja.

Väike tutvuskond Eesti pagulasi Rootsis otsustas ette võtta teekonna Ameerikasse. Raha oli vähe, kuid entusiasmi rohkesti. Osteti vana rannasõidu­purjekas, millele pandi nimeks Erma, ja kasutatud mootor, parandati need ära, kavandati pikka ja ohtlikku merereisi. Pardal oli 16 inimest – 7 meest, 5 naist ja 4 last. Hilissuvel algaski mitu kuud kestnud teekond Uude Maailma. Kohale jõuti detsembrikuus, kannatada tuli torme, külma ja lund, söögi- ja veepuudust.

Raamatu on retkel osalenud Voldemar Veedami jutustuse põhjal kirja pannud ameerika ajakirjanik Carl B. Wall. See on tõeliselt kütkestav, põnevalt jutustatud ja hästi kirja pandud merelugu. Riskantse reisi põhjuseks pole seikluste otsimine ega ka teaduslikud eesmärgid (nagu Kon-Tikil, millega Erma meresõitu on Ameerika ajakirjanduses võrreldud), vaid eluohtlik põgenemine punavõimu eest. Purjeka reisile järgnes veel mitmeid eestlaste ookeaniületamisi väiksematel ja suurematel alustel. Ka minu tädi perekond jõudis Rootsist Kanada rannikule ühel, tõsi küll, ilmselt palju suuremal laeval, kui oli Erma.

Raamatu ilmumine on pühendatud Eesti Vabariigi 100. sünnipäevale. Varem on „Põgenemine Vabadusse” („Sailing to Freedom”) ilmunud inglise keeles mitmetes trükkides USA-s (esmatrükk 1952), Suurbritannias ja Austraalias. „Põgenemine Vabadusse” on kõige enam tõlgitud Eesti-aineline raamat: see on olemas hispaania (avaldatud Mehhikos ja veel mitmes Lõuna-Ameerika riigis), prantsuse, saksa, norra, taani, rootsi, jaapani, korea, itaalia, araabia, birma, tai, malai, malajalami, marathi, telugu (kolm viimast rahvast elavad Indias) keeles.

Kõne all on olnud ka raamatu põhjal filmi tegemine, stsenaariumi esialgne variant oli juba valmis, kuid filmist ei saanud siiski asja.

„Just sellise teedrajava kindlameelsusega pandi alus ka meie riigile,” on eestlaste ohtliku teekonna kohta öelnud president Truman.

M. J.

 

Ex(k)odus. Tekst Kaja Haukanõmm. [Pärnu]: K. Haukanõmm, 2017. 64 lk.

Suurekaustalise pilkupüüdva trükise pealkiri tekitab esimesel hetkel peas veidi segadust: on see midagi sõna otseses mõttes familiaarset nagu eks­abikaasa koduskäik või tähistab Juudamaa rahva tagasipöördumist ajaloolisele kodumaale? Õigem ongi pigem Teise Moosese raamatu parafraas ehk tegemist on kahe eksiili, 1944. aastal eestlaste põgenemise ja praegu peamiselt üle Vahemere Euroopasse tulvava põgenikevoo pealispindse võrdlemisega. Esimest, mille tulemuste ja järelmite analüüsimiseks meil on juba piisav allikabaas ja ajaline distants, on trükise koostaja Kaja Haukanõmm oma doktoritöös „Teisest maailmasõjast tingitud Balti pagulaste problemaatika aastatel 1945–1952 Eesti pagulaste näitel” (Tartu Ülikooli Kirjastus, 2012) ka põhjalikult uurinud, teisega, praegu alles toimuva ja raskesti ennustatava kulgemisega on tal tänu oma informantidele ehk lugude jutustajatele kaasajas vahetu kontakt. Kasutatud on ka mitmeid nn egodokumente, arhiivimaterjale, muu hulgas ka Karl Ristikivi päevikut, kirjavahetusi jms, mis toovad esile oma aja vahetuid meele­olusid ja muljeid. Rohkete arvandmete asemel domineerib „Exoduse” (jääksin eelistama seda pealkirja versiooni, mis ka esilehel) tekstis ehe inimlik kogemus, mida kohati aitab esile tuua Raul Kuuse fotovalik. Tegemist on teatud mõttes elamusteosega, mis, jäädes küll asjalikuks ja faktitruuks, üritab kujundlikul moel mõtestada pagulaste teed ja saatust, võrrelda seda, kuidas oli enne ning kuidas on nüüd, püüab teadustöö faktipuru ja statistika kõrval näha konkreetsete pagulaste hinge ning teha selle põhjal mõningaid üldistusi. Muidugi on nende kahe ajastu põgenikelaine vahel suuri erinevusi nii põhjustes kui ka mõjus, needki tulevad esile: näiteks kultuuriline ja religioosne, millest omakorda järeldub praeguste pagulaste vaevalisem või võimatugi integreeritavus uuel asukohamaal. Ent vahest just sellest tulenebki „Exoduse” õilis, ent idealistlik eesmärk: luua paremat mõistmist ning kasvatada empaatiat võõraid kombeid ja usku kandva meie rannale uhutud sõjapõgeniku vastu. Raamatu kunstiline vorm annab selleks kahtlemata eelise isiklikku suhtumist tagaplaanile suruva teadusliku diskursuse ees. Seega – meie käes on raamat kui kunsttükk, Gesamtkunstwerk.

Näib siiski mingi ebakõla valitsevat eksiili, paguluse kui iseenesest traagilise ja traumeerivaid kogemusi pakkuva kodumaast lahtijuurduva eluviisi ning sellise kenitleva snobismi vahel, millest on ajendatud raskesti loetavas impressumis kirjaperekondade (Dolly, Joanna Sans Nova) autoriõiguste ülestähendused. Kuid kui tegemist on ilu- või kinkeraamatuga – siis miks ka mitte.

JANIKA KRONBERG

 

Marju Kõivupuu. Loomad eestlaste elus ja folklooris. Tallinn: Tänapäev, 2017. 342 lk.

Folklorist Marju Kõivupuu lahkab oma raamatus küsimust, millised on olnud eestlaste suhted loomadega, vaadeldes nende avaldumist pärimuses: kombe- ja usundikirjeldustes, loomadega seotud uskumustes, kõnekäändudes, keelendites jne. Erinevalt loodusteaduslikust käsitlusest tähendab see loomade vaatlemist inimese seatud mõõdupuu järgi: on kodu- ja metsaloomad, hirmsad ja õnnetoovad loomad, kõrvuti on tegelikud ja mütoloogilised olendid. Sedamööda on ka raamat jagatud temaatilisteks peatükkideks, lisaks on käsitletud loomi erinevates funktsioonides, mida inimesed neile on omistanud: ende- ja ohvriloomad, lemmikloomad, loomad haiguste põhjustajate ja nende ravijatena. Kõiki eesti elukaid raamat küll ei puuduta: linnud ja kalad on autori vaatest pigem välja jäänud, teisalt pole kõik tavalised loomad (nt metskits) pärimusse märkimisväärset jälge jätnud, andes tunnistust looma ja inimese vahelisest neutraalsest suhtest (lk 12).

Raamat ei ole kitsalt folkloristlik vaade loomadele eesti kultuuris. Kõivu­puu lähenemine on populaarsem ja laiem, pakkudes pärimusliku ainese vahele ka loodusteaduslikke ning kultuuriloolisi fakte meilt ja mujalt (mõni peatükk kaugeneb pealkirjas seatud kitsendustest „eestlaste” ja „folkloor”). Kõivupuu pikib teksti ohtralt näiteid ajaloost (arheoloogiast kroonikateni), põnevaid pärimustekste ja ka tähelepanekuid tänapäevast, tuues mitmeid elulisi ja folkloorinäiteid enda või oma üliõpilaste välitöödelt, meediatekstidest rääkimata.

Raamatus käsitletud loomadest enamikku linnaelanik igapäevaselt enam ei kohtagi, ka kunagi tavaliste taluloomade nägemine tekitab inimestes ootamatut elevust (lk 114). Inimeste-loomade suhetest on aga sootuks taandunud kunagised rikkalikud rituaalsed, maagilised kihistused, mis põimisid looma- ja inimelu hoopis suuremaks tervikuks. Seda mitmekesisust loomadega suhtlemisel tuletabki Kõivupuu lugejale meelde, kui ta jutustab, mil moel mõistatuste mõistatamine puutub tähniliste tallede sündi (lk 172) või miks orava nägemine maja katusel halb on (lk 187). Ent nagu autorgi sedastab, on pärimus ja rahvakombed pidevas muutumises, mida Kõivupuu illustreerib teda varasemaltki huvitanud surmakultuuri kaudu: ohvriloomade peatükis kirjeldatakse nt arheoloogilisest ainesest teada tava loomi-linde inimestele hauda kaasa panna või alles hiljuti kadunud kommet matuste puhul peieteks sulgloom tappa. Teisal aga esitatakse olukorda ümberpöördult: lemmikloomi maetakse tänapäeval kohati nagu inimesi, mälestades neid hauakivi ja peiesöömaajagagi (lk 326).

V. S.