Aino Kallas: põgenemine ajalukku ja ajaloo eest

Kirjaniku ja inimesena oli Aino Kallas (1878–1956) piiripealne nagu kaheks jagatud hingega „Hundimõrsja” libahunt, kellega ta end loojanatuurina kõige enam samastas (vt Kallas 2012: 78): ühe jalaga Soomes, teisega Eestis, nimeka soome professori Julius Krohni tütar, abielus eesti rahvaluuleteadlase ja hilisema diplomaadi Oskar Kallasega, pidetu mõlemal kodumaal, otsimas juuri ja püüdlemas rahvusvahelist läbilööki, kirjutades soome keeles Eesti ajaloo ainetel. „Naine, kel oli aju”, kui tsiteerida ühe tema novelli pealkirja. See piiripealne asend (vt Olesk 2011) lubab esitada mitmes suunas küsimusi ja tõlgendusi mitte ainult Aino Kallase ja tema loomingu, vaid ka laiemalt XX sajandi alguse ühiskonna ja selle kirjanduslike peegelduste kohta. Kirjaniku elu, loomingut ja teoste sünnilugu on põhjalikult käsitlenud Kai Laitinen (1973, 1995, 1997), aga lisaks õhutavad Aino Kallase vastu mõlemal pool Soome lahte huvi tema avameelsed päevikud, mälestused ja publitseeritud kirjavahetus. Juba räägitaksegi Aino Kallase renessansist (Vuorikuru 2012: 15), mille üheks väljenduseks on uuel aastatuhandel ridamisi kaitstud väitekirjad (Asikainen 2001; Melkas 2006; Kurvet-Käosaar 2006; Lindsalu 2008; Vuorikuru 2012) ning paljud pikemad ja lühemad kirjandusteaduslikud tööd. Aino Kallasest kirjutatud uurimused ületavad mahult paljukordselt tema loomingu, kuna ambivalentsuse tõttu on tema tekste võimalik asetada modernismi ja moderniseerimise, feminismi ja ökofeminismi, sümbolismi, impressionismi, dekadentsi, eksistentsialismi, psühhoanalüüsi jm konteksti või lahata intertekstuaalsuse ja ühiskondliku mõtte (Hippolyte Taine, Paul Bourget, Cesare Lombroso jt) vaatenurgast.(1) Valik värskemaid Soome ja Eesti autorite uurimusi on ilmunud ka inglise keeles (Kurvet-Käosaar, Rojola 2011).

1.

Võib vist väita, et Aino Kallasel oli ajaloo vastu keskmisest suurem huvi, ka ei puudunud tal uurijavõimed ja vastav kirjutamisoskus, nagu tõendab Lydia Koidula elulugu „Tähetund” (1915, e.k 1918). Bernard Kangro teada mõlkus tal meeles Stefan Zweigi laadis monograafia kirjutamine parun Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternbergist (1744–1811) ehk nn Ungru krahvist (Kangro 1938: 670), aga ometi keeldus ta end ajalookirjanikuks pidamast. Miks? Ja miks ei pruugi meie selle arvamusega nõustuda. Aino Kallase loomingu suhteid ajalooga käsitlevad uuemad uurimused vaid riivamisi, erandiks on Kukku Melkas (2003, vt ka 2006: 26–36), kes seob Aino Kallase ajaloolised romaanid moderniseerimise(2) „uue naise” ja teadmise loomise kui võimuinstrumendi diskursiga. Ajapikku on Aino Kallase looming üha enam sulandunud eesti kirjanduslukku, nii et Jaan Undusk (2008) söandab koguni öelda: „Aino Kallas on neid haruldasi eesti kirjanikke, kelle peateosed ei ole sündinud eesti keeles.” Siinne kirjatöö vaatleb Aino Kallase teoseid ajaloolase pilguga ning eesti ajaloolise kirjanduse kontekstis. Ühtlasi pakuvad tema ajaloost leitud lood ja kirjutamisviis võimalust käsitleda mõnd üldisemat ajalookirjutuse ja ajaloolise kirjanduse(3) vahekorra probleemi. Tõsi küll, need piirid kipuvad – mõlemalt poolt – ähmastuma, nii nagu ka romaanižanr ise. Tarvitseb vaid meenutada Hayden White’i, kelle arvates ajalookirjutuse teooriaks ei sobi paremini miski muu kui moodne kirjandusteooria (White 2003), või Beverley Southgate’i (2009) ja Jerome de Grooti (2010) monograafiaid, mis kompavad fakti ja fiktsiooni, ajaloo ja romaani piire.(4) Aga ka Eesti ajaloo grand old man Enn Tarvel mainib, et „kehv ajalookirjutamine on viletsam ja kasutum kui hea ajalooline romaan. [---] Isegi tõsine ajaloouurimus peaks olema ometi ka kirjandusteos” (Seppel 2009). Ajalooline kirjandus ja ajalooteaduse literatuursus on teemad, mida kasvava huviga käsitletakse rahvusvahelistel konverentsidel ning ajaloolaste ja kirjanike ühisaruteludel.(5)

Enne kui uurime, mida tegi Aino Kallas ajalooga, vaatleme põgusalt, mida teevad ajaloolased ajaloolise kirjandusega. Paljud loevad, kuigi koolitatud ajaloolased ei ole just sedalaadi kirjanduse sihtgrupp. Pahatihti ei lase nn professionaalne kretinism saada loetust täit naudingut,(6) aga samas võib ärritus sundida ajaloolast „tõe kaitseks” sulge haarama või süvenema teemasse, mille kirjanik populaarseks kirjutas. Nii on juhtunud ka Aino Kallase lugudega, ehkki mitte nii kirglikult kui Lennart Mere ja Jaan Krossi teostega, mida autorid ise lõpuks kriitikute ja „ajaloomuusade” käest päästma tõttasid.(7) Seega võib kirjanik anda ajaloolasele nii inspireeriva aine kui ka laiema lugejaskonna, ehkki sagedasemad on juhtumid, kus ajaloouurimused saavad kirjandusteoste algmaterjaliks või tellib kirjanik ajaloolastelt erialaseid oskusi nõudvaid taustauuringuid. Nõnda talitas materjali kogudes ka Aino Kallas. Ühel hetkel võib ajalooromaanist endast saada ajalooallikas, kui pidada silmas, et kirjandusteostena peegeldavad need pigem oma kui käsitletavat aega. Ja lõpuks leidub ajaloolasi, kes kirjutavad uurimuslikke tekste nagu romaane, tegemata professionaalsetes aspektides järeleandmisi, ning neidki, kes kirjutavad ajaloolisi romaane. Esimeste näiteks võiks tuua Rootsi ajaloolase Peter Englundi, kelle haaravalt inimkeskne ja panoraamne „Poltaava” on tõlgitud ka eesti keelde (Englund 2006). Teiste esindajaks sobib inglane Ian Mortimer, medievistist ajaloodoktor, kes on James Forresteri nime all läbi löönud ka kirjanikuna.(8) Mortimeri teost „Ajaränduri teejuht keskaja Inglismaal. Käsiraamat XIV sajandi külastajale” (2008) saatis suur lugejamenu, mis innustas ka ajalooromaane kirjutavat Forresteri. Samas teab Mortimer, et tema lugejate seas võib olla ajaloolasi, mistõttu ta on Forresteri karm kriitik: „Kirjanikuna ma valetan. Häbematult. Kõik ajalookirjanikud valetavad.(9) [---] Ajaloolasena ma ei valeta. Ma viitan pedantselt otsestele ja kaudsetele allikatele. Aga ajalooliste romaanide kirjutamisest olen ma õppinud vägagi palju. Ja seda õpikogemust tahan ma teistelegi soovitada. [---] See õpetab, kui vähe sa tegelikult tead ajaloo pisiasjadest, ja hävitab professionaalse enesega rahulolu. [---] See paneb sind sügavalt juurdlema inimloomuse üle. [---] Aga eelkõige näitab, et kaalutud faktide ja aastaarvude taga on teistlaadne tõde – tõde, et inimloomus on ajatu või, vähemalt, muutub väga aeglaselt.” Mineviku usutava taasloomise kõrval teeb Mortimeri sõnul ajaloolasest kirjanikule raskusi karakteriloome: „Akadeemilised ajaloolased on tavaliselt kaotanud võime kirjutada dramaatiliselt või empaatiliselt. See on neist välja koolitatud. [---] [Nad] ei soovi välja näidata, et nende subjekt neid mõjutab” (Mortimer 2011: 7–8).

2.

Aino Kallas ammutas oma meistriaastate loomingu ainet peamiselt Eesti ajaloost: Jüriöö-aegsest nn Viljandi kotiloost lähtub „Imant ja tema ema” (1930, e.k 1931), mis sai näidendina pealkirja „Mare ja tema poeg” (1935), proosaballaadi „Barbara von Tisenhusen” (1923, e.k 1924) sündmustik jääb XVI sajandi keskpaika, „Reigi õpetaja” (1926, e.k 1928), „Hundimõrsja” (1928, e.k 1929) ja „Püha Jõe kättemaks” (1930, e.k 1931) jutustavad Rootsi ajast. Ajaliselt järgmine teemadering keerles Ungru krahvi ümber, sellest pidi saama Aino Kallase n-ö suur romaan. Oma ajalooaineliste teoste tausta loomiseks tegi kirjanik põhjalikku uurimistööd: tellis arhiividest dokumentide ärakirju, luges Russowi ja Kelchi kroonikaid, Körberi ja Russwurmi raamatuid Saaremaast ja rannarootslastest, Gutslaffi ebausuteemalist traktaati, Mülleri ja Stahli jutlusi, rääkimata mitmesugustest ajalookäsitlustest. Algtõuke eesti ajaloo poole pöördumiseks sai Aino Kallas 1903. aastal Saaremaal Karja köstrimajas, kus kuulas võlutult Oskar Kallase onu, Karja köstri Carl Allase lugusid „teoorjuse ajast” (Laitinen 1997: 46–47). Hiljem küsitles ta ajaloolise olustiku autentseks kirjeldamiseks vanu talumehi ja kalureid: näiteks Hiiumaal läks Reigi vana „metsasaksa”, hülge- ning luigeküti Espenbergi jutu õlitamiseks käiku isegi viinapudel, Espenbergiga koos käis Kallas ka Kõrgessaare tihnikuis Hiiu Ungru „tuletorni” aset otsimas (Saks 1936: 1130; Laitinen 1997: 384).

Aino Kallase loomingut hinnates ei tohi unustada, millises seisus oli ajaloo ilukirjanduslik kasutamine XX sajandi alguse Eestis (jätame siin baltisakslased kõrvale). Olid Eduard Bornhöhe ajaloolised jutustused Jüriöö ja Liivi sõja ajast, millest õhkus rahvusromantilist vabadusiha ja saksavaenu, olid Jaak Järve ja Andres Saali naiivsed seiklusjutud, noore August Kitzbergi katsetused. Ajalookäsitus, mida need esindasid, lähtus Garlieb Helwig Merkeli valgustatud vaadetest ning eesti rahvusliku ajalookirjutuse rajajaist Carl Robert Jakobsonist ja Jakob Hurdast. Muistsete eestlaste muinasmaailmas hõljusid veel Faehlmanni loodud kujud ning kaikus Vanemuise kandle hääl (vt Annist 1935; Undusk 1997). Kunstiliselt võeti eeskuju peamiselt Walter Scotti saksa epigoonidest, aga tulemusel lasus pahatihti vaga Jenoveeva halemeelne vari. Eduard Vilde ütles 1890. aastal sellise jutuloomingu kohta: „Nad ei meeldi mulle. Neil on iseäraline vänge-magus maik juures. Nad on minu meelest veniv-vedelad, nagu posla-masla ja glycerin. [---] Ma ei leia elusaid inimesi Eesti ajaloolistest jutustustest”(Vilde 1890; EK 1875–1900: 149–150). Kolm aastat hiljem möönis Vilde pikemas arvustuses, mida võib pidada esimeseks teoreetilisemaks arutluseks eesti ajalooromaani teemal: „Meie võime poole suuga juba Eesti ajaloolisest romaanist rääkida. Lühikese ajaga ja alles hiljutistel aastatel on asi nii kaugele edenenud. Nagu üheteise eesmärgi järele ja üheteise erutusel on mõned meie kirjameestest hakanud ajaloo rikkasti täidetud viljasalvest jutusisu võtma, kõige päält meie kodumaa valurikkast, saatuse-kirjust minevikust, mis siiamaani Eesti jutuloojate poolt ka täitsa puutumata oli ja mis neile kaugeni tulevikuni kõige tänulisemat lõikust saab pakkuma” (Vilde 1893; EK 1875–1900: 201). Kunstiväärtuselt ulatus Vilde hinnangul teistest „pää osa kõrgemale” Bornhöhe, aga sulge haarama innustas teda palju kiidetud Andres Saali „Vambola”, milles ta leidis üldisemaid puudusi: kujutatakse sündmusi, mitte inimesi, tegelased on ühesugused „hinge-elulise iseloomu-kujutuseta” eluta automaadid („kunstelukad”), liig vähe on ajalooliselt usutavaid ja põhjendatud kirjeldusi. „Ja kui väga ei oleks lugeja himustanud, ajalooliste tuttavate nimede tagant…. tõsiseid inimesi leida, ükskõik, kas neid luuletaja vaim sünnitanud ja elustanud, või kas ta nende iseloomude kujutamiseks ajaloost enesest terve materjali saanud. Sest Walter Scott ei ole ju oma mineviku-romaanide tegelasi ka mitte silmast silma näinud, aga vaadatagu, kui väga need inimesed elavad! Georg Ebers on Egiptuse mumiatelegi sooja elu sissepuhunud. Ja Shakespeare on oma Hamletiga kuju loonud, kelle sarnast ajalugu ei tunne, kelle nime ta ei nimeta, aga kas ei ole Hamlet sellepärast selgesti joonitud iseloom? Kas ei ole ta inimliku hingeteaduse najal loodud?” (Vilde 1893; EK 1875–1900: 205.)

Scott, Ebers ja Shakespeare olid niisiis eeskujud, keda pidas silmas Vilde, kui ta tõsisema kunstitaotlusega eesti ajaloo teemade juurde asus. Sarnased olid ka Aino Kallase püüdlused, ehkki tema loojanatuur oli hoopis teine. Selle mõistmine võttis aga aega. Aino Kallas katsetas realistlike eestiaineliste jutustusega, kuid see tee viis ummikusse, loomingulisse kriisi. Silmi aitas avada Gustav Suitsu kriitika jutustuse „Ants Raudjalg” kohta: „Kui seda nüüd iseenesest ka täiesti loomulikuks ja kõigest südamest tervitatavaks asjaks tuleb pidada, et niisuguste eeltingimistega ehitud kunstnik nagu Aino Kallas meie elust võetud aineid on käsitama hakanud, ei või sellegipärast ometi tunnistamata jätta, et see ühtlasi ka oma jagu riskeeritud ülesanne on – sellele, kes ise mitte  E e s t i  p i n n a s t  [minu sõrendus – A. P.] ei ole välja kasvanud, vaid sinna üksnes ümber istutatud…. ei ole tal ometi seda sündinud eestlase kurba-rõõmust eesõigust „luu meie luust ja liha meie lihast” olla.” See väljendub mitte üksnes kirjandusteose keeles, vaid seda reedab ka olude ja inimeste tundmise „instinktiviline intimiteet”, mis on eestlastel kui „talu oma inimestel” kodust kaasa saadud, aga Aino Kallasel mõnikord puudub (Suits 1907: nr 111). Lühidalt öeldes – võõras veri ja vale pinnas (vt ka Laitinen 1995: 61–65, 80–82; Kurvet-Käosaar 2009: 736–743). Suitsul ei jäänud märkamata seegi, et kuigi Kallas püüab olla stiililt igati realistlik kunstnik, ei pruugi realism või naturalism olla talle sobiv loomelaad (Suits 1907: nr 111–112).

Suitsu arvamus veenis Aino Kallast. Ta tunnistas kirjas Suitsule 1908. aasta algul: „…realismi dogma asemel on mulle saanud täiuslikkuse ideaaliks suundadest vaba plastilisus, ja seekord üsna teadlikult.” Veel pöördelisem oli järgmine ülestunnistus: „Minu eksimus on selles…., et tahtsin käsitleda eesti probleeme. Selleks minu sisemine nägemus muidugi ei küüni. See on ülesanne, mis jääb eesti kirjanikele. Kuid küllap Te mõistate vahel, kui ütlen, et mul mõlgub meeles midagi samataolist: käsitleda  ü l d i n i m l i k k e  p r o b l e e m e  [sõrendus – A. P.], kuid eesti isikute varal. [---] Sest kust võtaksin tulevikus oma tegelased – igatahes mitte Soomest! See kõik ei ole mulle eneselegi veel päriselt selge, kuid miski liigub minus sinnapoole” (Andresen 1996: 161–162). Mis olid need eesti probleemid, mille käsitlemisest soome juurtega kirjanik end taandas? Võiks öelda, et see oli ajalugu selle sõna sotsiaalses, poliitilises, aga eelkõige rahvuslikus (tõu) tähenduses. Eesti ajalugu oli liigagi kaua olnud võõraste kirjutada, nüüd hakkas sellest kujunema nähtus, mille juurde võõrast verd tegelastel polnud asja või vähemalt arvati neil puuduvat toitev nabanöör, mis seob eestlasi nende rahvusliku tõega. See hoiak pole kadunud tänase päevani: meenutame näiteks valulikke reageeringuid Martti Turtola Pätsi ja Laidoneri käsitlustele või – veel sobivama võrdlusena – Sofi Oksaneni „Puhastusele” Eestis osaks saanud kriitikat, mis saatis lainetena nii raamatutõlget, teatrilavastust kui ka romaani filmiversiooni.(10)

Aino Kallas tajus oma juurtetust selgesti ja suundus ajalooainelise realismi radadelt suurte kirgede ja uusromantismi valda. Pärast uues laadis saavutatud edu, kui kaks „Surmava Erose” triloogiasse(11) kuuluvat lugu olid ilmunud, ütleb ta kirjas Oskar Kallasele (25. VII 1929), et „ajalooliste, kombeid kirjeldavate ja psühholoogiliste romaanide kirjutamine jääb teiste ülesandeks. Minu ala on müüt ja legend” (Laitinen 1997: 463). Vestluses Edgar Valter Saksaga tunnistas Aino Kallas: „Ajaloolisi teoseid võib ju kirjutada vägagi mitmelt seisukohalt, objektiivselt ja subjektiivselt, kuidas kellegi temperament käsib. Kõik meetodid on üheõiguslikud. Minule on aga ajaloolised teemad olnud nagu kestaks, kuhu projitseerida oma hingelisi elamusi” (Saks 1936: 1130). Seega võib Aino Kallase pöördelist otsust vaadelda kui ajaloo eest põgenemist, kui mõista ajaloona ideoloogiast mõjutatud ajalookirjutust ning selle kajastumist ajaloolises ilukirjanduses. Eriliseks teeb selle pagemise aga asjaolu, et ta põgenes – ajalukku. Silja Vuorikuru on tähele pannud, et põgenemismotiiv ühendab mitut Aino Kallase naistegelast: Maie, Barbara, Catharina ja Aalo põgenevad kodust, Gerdruta Carponai põgeneb katku eest, Batseba põgeneb koguni kolm korda (Vuorikuru 2009: 215–216). Põgenemisega seondub ka piiririkkumine, mis iseloomustab nii kirjanikku ennast kui ka paljusid tema teoste tegelasi (Melkas 2006: 300–301). Kui aga lubada endale vabadust leida nimedest endeid, nagu seda tegi Aino Kallas oma teostes ka ajalooliste isikutega (vt Vuorikuru 2012: 134–140), siis on omen ka kirjaniku enda nimi – Väinämöise eest pagev Aino.(12)

Ajalugu ei rõhunud kirjanikku mitte üksnes ideoloogilise distsipliinina, vaid ka faktitasandil. Õigupoolest oli see ahvatlus ja hirm korraga. „Reigi õpetaja” puhul tunnistas ta puhtsüdamlikult: „Oligi vist hea nõnda, et ma ei leidnud rohkem materjali. Andmete rohkus oleks mind seganud, sundinud kõhklema ja kaaluma” (Saks 1936: 1131). Hiiu Ungru romaan arvatavasti selle taha jäigi: „Õieti see legend, mis ma Ungru krahvist kalameeste juttude põhjal üles ehitasin, on mul kaduma minemas. Kurb küll, kuid just nüüd, kui on kättesaadavad kõik arhiivid ja ma olen saanud rikkalikult, õieti ülirikkalikult lisamaterjale, see kõik tundub nagu ülearusena… Mõnigi osa tolle Ungern-Sternbergi elus on mulle liialt  p r o o s a l i s e k s  muutunud. [---] …mulle tundub, et Ungru krahvi aine oleks sobivam mõnele  m e h e l e(13) [minu sõrendus – A. P.]” (Saks 1936: 1130–1131). Niisiis sündis Aino Kallase ajalooaineline kirjandus paradoksaalsel moel ajaloofaktide nappusest või lausa nende kõrvaleheitmisest, nii jäi fantaasiale rohkem ruumi. Ometigi sai ajalugu Aino Kallase kätte mitmel erineval moel.

3.

Kui Oskar Urgart 1940. aastal eesti ajaloolise romaani esiletungist kokkuvõtteid tegi, ei maininud ta Aino Kallase teoseid poole sõnagagi. Urgart leidis, et pärast Eduard Vilde ajaloolist triloogiat kadus ajalooline žanr meie kirjandusest peaaegu täielikult umbes kolmekümneks aastaks, tõrjudes siis 1930. aastate keskpaiku mõneks aastaks kõrvale kõik teised romaaniliigid (Urgart 1940: 14). Eduard Laaman (1936: 1017) nimetas seda võidujooksuks minevikku. Buumile eelnenud tühiku võttis kõneks ka Jaan Kross (1982a: 103) mööndusega: kui ei oleks Russowi kroonika tõlget ja „kui ei oleks, muidugiteada, seda üpris sillerdavat kaart üle tolle tühiku, kaart, mille moodustavad Aino Kallase ajaloolised novellid ja nende Tuglase poolt tehtud tõlked”. Tänaseks on neist saanud eesti ajaloolise kirjanduse loomulik osa, mida tõendab ka köide „Eesti loo” sarjas vabariigi juubeliaastal (2008).

Jaan Kross tuleb siin veelgi kõneks, kõigepealt seoses ajalukku põgenemisega. See oli etteheide, mida tehti nõukogude ajal kirjanikele, kes piisavalt truualamlikult ei pühendunud kaasaja, s.o kommunismiehitamise kujutamisele. Krossi häirisid need eskapismisüüdistused sedavõrd, et ta pani paberile „Märkmeid ajaloolisest teemast” (1982b), essee ajalooteadusest, ajaloobelletristikast ja vihjamisi ka totalitaarsest võimust. „Iga valitud valdkond on mingil määral põgenemine – igast teisest valdkonnast nimelt teatavasse ühte,” üldistas Kross ja lisas: „Kui keegi käsitleb ajaloolise teemaga tegelevat kirjanikku põgenikuna, peab ta pidama ajalugu kaasajast hõlpsamaks temaatiliseks valdkonnaks.” Veel enam, „kui tõesti on olemas põgenejad, peavad olema olemas ka tagaajajad…. Ja mõnikord võib juhtuda, et põgeneja olemasolu häirib tagaajajat ennekõike. [---] Tähendab, kui mõned kirjanikud ikkagi ajaloolisse temaatikasse siirduvad, siis nähtavasti mitte kui raskuste eest põgenejad, kelle ajendiks on hirm, vaid kui inimesed, kelle suundumuse määrab  h u v i” [J. Krossi sõrendus] (Kross 1982b: 220–221). Tsensuuri tingimustes pakkus ajalooline ilukirjandus võimalust „ajada asju”, mida kaasajateemad ei lubanud, sh eesti asja. Seetõttu leidis Kross, žanri rahvavalgustuslikku kõrvalfunktsiooni silmas pidades, koguni õigustust olla skeptiline eesti ajaloobelletristide suhtes, kes „nüüd juba kolmeteistkümnenda sajandi Mongooliast kolmanda sajandi Roomani tiirutavad: kas on ikkagi parim tõtata uurima – kui tõsikirjanduslikke, siis ju ka üldinimlikke probleeme meile nii kaugetel taustadel? Tont teab” (Kross 1982b: 226).

Tõsikirjanduslike ja üldinimlike probleemide käsitlemiseks põgenesid Aino Kallas ja Jaan Kross ajalukku üsna ühtviisi, aga kui me peame silmas eesti probleeme ja identiteeti, siis esimene põgenes sinna nende eest ja teine paljuski nende pärast. Kui Krossi huvitasid silmapaistvad (võimalike) eesti juurtega ajaloolised isikud ja nende kaudu maailma, Eesti ja inimsuhete kirjeldamine, siis Kallast paelusid peamiselt dramaatilist konflikti sisaldanud juhtumid, mille hõlma all sai jutustada legendilaadseid kirelugusid ning sublimeerida salasoove ja tõrjutud mõtteid, mida XX sajandi esimese poole ühiskond temasugusele loomingulise vabaduse ja konventsionaalse perekonnaelu vahel valikuid tegema pidanud naisele keelas. Aino Kallase lugude tegelased ei ela minevikus mitte selleks, et avada ajaloolisi panoraame või elustada kadunud aegade tähtsaid sündmusi, veel vähem pakuvad nad võimalust kangelastega rahvuslikuks samastumiseks, mis oli 1930. aastate sotsiaalsest tellimusest võrsunud ajaloolise kirjanduse keskne mõte. Reigi soomlasest pastor ei esinda kuidagi soomluse ideed, Barbara von Tisenhusen baltisakslust või libahundiks käinud Aalo eestlannat,(14) nii nagu prints Hamlet ei esindanud taanlust. Keelatud armastus, vabaduseiha ja surm olid Aino Kallase teemad. Paraku ei olnud nende valik Eesti ajaloos just väga lai, mistõttu selliste köitvate süžeede peale joosti kui mitte just tormi, siis vähemalt ekspluateeriti neid korduvalt. Näiteks Barbarast (Porkuni preilina) olid kirjutanud ballaadi juba Kreutzwald ja Christian Eduard Pabst, romaaniks aga vormis selle traagilise lõpuga loo Theodor Hermann Pantenius 1885. aastal, ja siis, Kreutzwaldist inspireerituna, lõi oma ballaadi Under, mõni aasta pärast Aino Kallase proosaballaadi ilmumist (vt Lukas, Kreem 2008: 161–174). Sarnaselt leierdati ka teisi teemasid, sealhulgas Viljandi kotilugu: selle ainetel kirjutas Bornhöhe „Villu võitlused” (1890), Bornhöhe mugandusena Richard Kullerkupp viievaatuselise näidendi „Toomapäev” (1929) ja Artur Adson samanimelise värssnäidendi (1928), misjärel ilmusid Aino Kallase „Imant ja tema ema” ning näidend „Mare ja tema poeg”. Kui „Imant” jäi erilise tähelepanuta, siis „Mare” lavastustele sai 1935. aastal nii Tallinnas kui ka Tartus osaks hüsteeriline marurahvuslik vastuvõtt. „Mare” oli esimene teos, mille Kallas kirjutas eesti keeles, aga tundub, et Inglismaal elades ja rahvusvahelisest läbilöögist unistades oli kadunud valvsus ja Suitsule antud lubadus mitte käsitleda „eesti probleeme”. Tugevate karakteritega ja teravate konfliktidega antiikdraama laadis näidendit kirjutades ei tajunud Kallas ilmselt muutunud õhustikku – rahvusluse laineharjal oli kätte jõudnud ajaloolise romaani kõrgaeg, mida omakorda toetas uuenev ajalookäsitus. Leidus agaraid kriitikuid nagu näiteks Paul Ambur, kes seadsid ajalooteemalisele ilukirjandusele ühemõttelisi rahvusliku kasvatuse sihte: „Oleme juba ligi paarkümmend aastat iseseisvad…., kuid siiski on meil sees- ja väljaspool veel rohkesti võõrapärast, mis vihastab igat tõsist rahvuslast. [---] Meie pealinna siluetile annavad ikka veel iseloomuliku ilme Toompea vene kiriku kuplid ja läänepärane pikk Oleviste torn, kuigi „Puhk ja poegade” viljaelevaator juba tüsedalt sekka lööb. Võtab aega, enne kui eestipärasus leitakse ja teostatakse. [---] Seda tööd ei pea tegema mitte üksnes kool, vaid kogu seltskond, kelle kõik eluavaldused peavad hingestatud olema sellesuunaliselt. Tähtis osa selles töös on täita ka aja- ja ilukirjandusel” (Ambur 1936: 100).

Aino Kallas oli puhkenud skandaalist tugevasti ja kaua puudutatud, nii et Edgar Valter Saksale intervjuud andes nähvas ta: „Marest meie ei kõnele!” (Saks 1936: 1135.) Ometi kogus ta näidendi vastuvõtu kohta hoolega ajaleheväljalõikeid – nende põhjal on seda juhtumit käsitlenud Kai Laitinen (1997: 516–527; siit pärinevad ka järgnevad tsitaadid).(15) Üks agaramaid kriitikuid oli Rasmus Kangro-Pool, kes võttis sõna koguni kahes ajalehes. Uudislehes (17. XI 1935, nr 178) kirjutas ta, seejuures kogu lõiku sõrendatult esile tõstes, et Mare tegevus näidendis on „masendavalt häbistav ja haavav minu usutundele, mis rahva elujõudu näeb oma rahva paremate inimeste vankumatus kindelmeeles, et rahva hüved on üle perekonnamurede” (Kangro-Pool 1935a). Tundub hirmsa valena, et rahva paremikku kuuluv naine laseb oma rahva parimad pojad ära tappa. Seevastu sakslasi võib näidend rõõmustada. Kangro-Pool jätkas järgmise päeva Postimehes: „…teatriõhtul oli tunda, kuidas iseteadlik osa meie seltskonnast oli haavunud, et meie teater meie rahvuskultuuri ja rahvusmõtte auaastal [s.o raamatuaastal] selle näidendiga söandas publiku ette tulla. Kui meie rahva sügavamat väärikust kunagi nii otseselt on riivatud, siis küll toonitatumalt selles näidendis. Mina mõistan, et  s o o m e  k i r j a n i k  [minu sõrendus – A. P.] võib kirjutada, mida soovib, ja edukalt võidakse seda tõlkida võõrastesse keeltesse, aga miks meie selle ümber keerleme nii soojalt, seda minu süda ei mõista” (Kangro-Pool 1935b). Kangro-Poolile sekundeeris Uues Eestis Artur Adson pseudonüümiga P[unane] M[Mask] arvustuses „Mare ja meie. „Estonia” piinlik lavastus”: „Mare emaarmastus on ahviarmastus, mis ei sobi vanema naisele. [---] Mis rahvas see on, kelle juhtkond juba nii mäda on!” Samas sakslasi, põhivaenlasi, on kujutatud korrektsetena. Selline näidend on piinlik ja „ajalooliselt ja rahvushingeelult põhjendamatu” (Adson 1935). Murelik oli Päevalehes ka Kaljula Teder: tõeline eestlane ei saa leppida sellega, et reetur on tõstetud kangelaseks ja et lugu levib ka välismaale (pidades ilmselt silmas lavastust Helsingi Rahvusteatris samal sügisel), justkui Eesti ajaloos toimunud episoodina (Teder 1935). Tragikoomiliseks muutus rünnak „Mare” vastu, kui keegi end Frankensteiniks nimetanud isik helistas Estonia teatri juhtkonnale ja nõudis näidendi mängukavast mahavõtmist. Frankenstein ähvardas, et on olemas organisatsioon, kes kasutab vajaduse korral jõudu. Frankenstein tegi ähvarduskõne ka Tartus. Vanemuise esietendusel kontrolliti seetõttu eriti hoolikalt pileteid ja politseivalve kõrvaldas kolm „Frankensteini”, kes saabusid teatrisse hilinemisega ja purjuspäi. Keegi oli andnud neile piletid ja liitri viina, kuid politseinikud sekkusid asjasse, kui kuulsid mehi rääkimas midagi „märgi andmisest” (Laitinen 1997: 521).(16)

Soomes mingit skandaali mõistagi polnud, aga sealsedki arvustajad võtsid Aino Kallase lavadebüüdi näitekirjanikuna vastu kõhklustega. Näidendit peeti „vormilt väikseks, kuid sisult suureks” ning „üsna vapustavaks ja traagiliseks”, kuid „kummaline küll, see jätab vaatajad suhteliselt külmaks” (Laitinen 1997: 516). Eestis leidis näidend ka kaitsjaid, kellest kõige kõvemaid väljendeid kasutas Nigol Andresen (1938: 692): „Kui ühel maal hakati valitsevale vaimule sobimatuid kirjanduslikke teoseid tuleriidal põletama, siis teisel maal tekkis kohe vastav mõttesuund teatrilavastuste surnuksviskamise näol kividega.” Andresen (1938: 693) kuulutas Aino Kallase „juba praegu” draamakirjanduse klassikuks ning kinnitas, et tema näidend on „nii eesti kui soome draamakirjanduse üldiselt flegmaatilises vormis ja nõrgas dialektikas suuri edasiviijaid”. Siinkirjutaja arvates on „Mare” draamatekstina siiski keskpärane ega küüni kirjanduslikult Aino Kallase paremate proosateoste kõrgusele. Küll aga on see näidend oma „tugeva dialektikaga” sobinud ooperilibreto materjaliks, nii nagu ka mitu teist Aino Kallase teost.(17)

4.

Nagu eespool vihjatud, võib ajaloolaste ja ajalookirjanike suhet kirjeldada kui sümbioosi, mis pakub toitu mõlemale poolele. Aino Kallaski ei jäänud pelgalt ajaloolise materjali ja uurimuste kasutajaks, vaid tema teemad ja tegelased on ahvatlenud omakorda ajaloolasi ja kirjandusteadlasi. „Mare” skandaali järel, – ja osalt ka selle tõttu – avaldas Gustav Suits artikli „Ajaloost kirjandusloos”, kus ta näitas, et ajalooliseks peetud „toomapäeva kurbmäng”, millest jutustavad Renneri ja Russowi kroonikad, on tegelikult rändmuistend, mis tugineb Trooja hobuse loole ja mida tuntakse ka saksa folklooris. Suits, kes oli kolmkümmend aastat tagasi aidanud Aino Kallasel leida põgenemistee ajalukku, päästis ta nüüd tagaajajate küüsist: „Toomapäeva loo dramatiseeringud ei käsitle samuti mingit „tuttavat episoodi eesti ajaloost”. Kroonika aluselt kõrvalekaldumised on siin ainult draamakirjaniku ande, loova fantaasia ja kunstikavatsuse küsimuseks. Kui näiteks Aino Kallase „Mare ja tema poeg” lavastuse puhul 1935/36 piike on murtud „ajaloolise tõe” vastu patustamise pärast, siis on see olnud suureks arusaamatuseks” (Suits 1938: 992). Ühtlasi visandas Suits artiklis ajaloolise romaani ja ajaloolise draama teoreetilise käsituse, mille puhul „ajalooline kostüüm tõstab elamuste sugestiivsust. Ja tõestisündinud loo paiste on mõjuvamaid vahendeid lugeja väärtustundmuste tõhustamiseks. [---] Selle juures on looval kirjanikul vajadus ja vabadus dokumenteeritud ajalõike pilti täiendada luulekujudega: tal on võimalus teatmeallikate andmeid ületada fiktiivsete tegelastega. Tal ei puudu ahvatlus tegelaste seiklusi lisandada, iseloomustamist psühhologiseerida, poolehoiuvaistudele vastavat sihipüüdlust idealiseerida” (Suits 1938: 981).

Kõige enam on ajaloolist järelnoppimist võimaldanud „Reigi õpetaja”. Maks Roosma leidis Tartus ajalooarhiivis dokumendid, mis kirjeldavad detailselt Lempeliuse, Catharina ja Jonas Kempe lugu, ning avas mahukas artiklis Reigis toimunud abielurikkumise loo proosalised ja kohati lausa naturalistlikud seigad. Ometigi jõudis Roosma järeldusele, et faktide ja fiktsiooni erinevused on minimaalsed: „Aino Kalda õige vaist dramaatilise jutustuse üksikasjade leidmisel, intriigi detailsel arendamisel, kuid ühtlasi ka ajaloolise koloriidi tabamisel on paiguti hämmastav” (Roosma 1969: 151). Hiljem on Lempeliuse loole uusi seiku lisanud Kalev Jaago (1997) ja ka siinse artikli autor (Põldvee 2008). Tervikpilt, mis neist dokumentidest avaneb, erineb Aino Kallase romantilisest kiredraamast sedavõrd, et tekib küsimus, kas kirjanik oleks kõigi asjaolude tundmisel üleüldse „Reigi õpetajat” paberile pannud. Võimalik, et oleks läinud nii nagu Ungru krahvi looga, pealegi oleks autoril olnud keeruline tegeliku Catharina Wyckiga siduda omaeluloolisi seiku, mis on teose oluline osa. Pigem kulunuks selle loo kirjapanekuks ära Zola sulg (Vilde omast oleks väheks jäänud), aga vaevalt olnuks tollane kirjandusväli ja lugejaskond valmis säherduse küpses eas paljulapselise, viinamaia ja kasimata suuga naistegelase vastuvõtuks.(18) Ka „Hukutav Bakchos” kõlanuks „Surmava Erose” asemel üpriski ebaromantiliselt. Nii võibki öelda, et Aino Kallase parim ajalooaineline proosateos sündis „tänu” pealiskaudsele arhiivitööle.

Siitsamast kerkib küsimus, kas „Reigi õpetaja”, nii nagu teisedki Aino Kallase kaugemast minevikust leitud lood, oleks sama mõjukas ja inspireeriv kirjandusteos, kui sellel poleks otsest ajaloolist tagapõhja, st tegemist oleks täieliku fiktsiooniga. Või kui kirjanik oleks andnud oma tegelaskujudele väljamõeldud nimed, lahjendades seeläbi ajaloolisuse kontsentraati? Neile küsimustele on raske, kui mitte võimatu vastata. Aga siiski – „Hundimõrsja” Aalo ja Priidik on fiktiivsed tegelased, kuid teose mõjukus sellest ei vähene. Nii on see ka Kitzbergi „Libahundiga”, mille tegelased esindavad inimtüüpe, mitte „päris” inimesi mõnest kohtuprotokollist. Küllap mõjub siin kaasa seegi, et eesti talupoeg ongi ajaloos üpris „anonüümne”, pigem tüüp ja karakter kui persoon. Väljamõeldised olid ka Mare ja Imant, aga reaktsioon neile vägagi ehtne. Erinev tundub olevat ka eesti ja soome lugeja suhtumine, vähemalt jätab sellise mulje kergus, millega soome kirjandusteadlased (kui Kai Laitinen välja arvata) suudavad võtta Aino Kallase lugude tegelasi abstraktsete kirjanduslike kujudena, kes on vabad sotsiaalsest ja ajaloolisest tegelikkusest. Suurem distants muudab detailid ja tõsiasjad ebaoluliseks ning see lubab näha „Püha Jõe kättemaksu” taga mitte Urvaste pastori Gutslaffi kirjeldatud sündmusi Sõmerpalus, vaid näiteks ökofeminismi avaldusi, leida Reigi õpetaja kujus mitte Paul Lempeliust, vaid vankuvat mehelikkust, või Viljandi kotiloost muistse vabadusvõitluse lõppakordi asemel Kolgata teisendust. Eesti lugejal, kes ajaloolisi taustu lähemalt tunneb, on end faktidest ja käibetõdedest raskem lahti haakida, iseäranis raske on see lähiajaloo puhul, mille taak ja traumad pole veel kadunud. Ja see ei kehti üksnes traagiliste sündmuste dramaatilise skematiseerimise kohta, küllap nõuaks teatud treenitust või peenikest irooniat, et tõlgendada Väljaotsa Jaani ja Katku Villut „maskuliinsuse kriisi” kontekstis või näha Jorh Aadniel Kiires „uut meest” (vrd Mutt 2012: 1612–1615).

Ajalool on Aino Kallase meistriaastate töödes kahetine roll. Kirjanik kasutab lugude mõjukuse suurendamiseks ajaloolisi motiive ja isikuid ning loob võimalikult detailirohke ja tõepärase miljöö. Samas ta väldib teemasid, millelt kerkis eesti ajaloolise romaani laine. Kui mõtleme „Barbara von Tisenhuseni” või „Reigi õpetaja” peale, siis Aino Kallas valis ajaloost juhtumid, mille tegelastega ta võis mitte ainult ise samastuda, vaid mis põhjustasid omal ajal suurt seltskondlikku huvi ja keelepeksu. Parafraseerides Tiit Hennoste käsitust kollasest ajakirjandusest, võiks sellise fookusega lugusid nimetada „kollaseks ajalooks”. Nn valgele ajakirjandusele vastaks sel juhul traditsioonilisele ajalookäsitusele tuginev ajalooline kirjandus. Võrdleme: „On valged ja kollased teemad ning valdkonnad. Valge …. on ühiskonna-, poliitika- ja majanduskeskne, kollane on õnnetuste-, meelelahutuse-, seltskonna-, aga ka pere- ja kodukeskne. Valge …. on institutsioonikeskne, kollane – inimkeskne. Valge …. eelistab laialdase mõjuga …. sündmusi, kollane – lugejale emotsionaalselt lähedasi sündmusi ja konflikte. Valge …. pakub arvamusi ja teavet, kollane teavet ja meelelahutust. [---] Valge on objektiivsem ja tasakaalustatum, kollane emotsionaalsem ja hinnangulisem. Ja nii äratab valge …. eelkõige mõtteid, kollane aga tundeid. Valge …. kõneleb lugejaga võimupositsioonilt, kollane püüab olla lugejale sõbraks” (vt Hennoste 2010: 15).

Taas peame kasutama sõna paradoks. See, mis annab ajakirjandusele kvaliteedi ja teeb selle valgeks, osutub ajaloolise kirjanduse nõrgaks kohaks. Ajalugu vananeb, seda kirjutatakse ümber ning nõnda saab ajalooline ilukirjandus kirjanduslooks, mõnel juhul degradeerub noorsookirjanduseks, aga vahel koguni kurioosumiks (vrd Kross 1986: 140). Aino Kallase paremad ajalooainelised teosed pole aga ajaloole jalgu jäänud ega värskust kaotanud, kuna need on kollased ja igavikulised, eelkõige naislugejaid köitvad armastuslood. Ungru-romaan küpseski üle ja osutus liiga valgeks, sobivamaks mõnele mehele. Omal moel olid need minevikku paigutatud lood ka ajast ees, kui mõelda, et XX sajandi keskpaiku toimunud ajaloo pööre haakis akadeemilise uurimistöö lahti traditsioonilistest „kõvadest” teemadest ja käsitlusviisidest ning tegi ajaloo aineks paljud tähtsusetuks peetud inimolemise äärealad, mille juurde Aino Kallas pages – ajaloo ja oma teise mina eest. Ajalooteaduse uurimisobjektiks said argielu, kombed, tunded, unenäod, haigused, ebausk, nõiad ja libahundid, kuriteod, žestid, au ja häbi jne. Rääkimata biograafiabuumist ja kasvavast huvist ajalooliste isikute eraelu vastu, mille puhul kolletamine on sageli eesmärk omaette. Ajalugu on muutunud – ja mitte üksnes „kollaseks”, vaid sillerdab kõigis vikerkaarevärvides, lastes kogu spektril paista ka ajaloolisele kirjandusele. Uue kultuuriajaloo üks teerajajaid Peter Burke (2006: 9–10) küsib, kuidas kirjutada millegi niisuguse ajalugu, millel puudub püsiv identiteet: „See näib sama hea kui liblikavõrguga pilvi püüda. [---] Võib-olla leidub kesktee ehk selline lähenemisviis minevikule, mis esitab olevikukeskseid küsimusi, kuid hoidub neile olevikukeskselt vastamast.” Kas pole see püüdlemine millegi poole, mis ajaloolise kirjanduse püsiväärtusega paremikul on juba ammu õnnestunud?

5.

Ajaloolise kirjanduse autorite ees seisab alati küsimus, kuidas leida kompromiss mineviku keele ja kaasaegse lugeja vahel: mil määral püüda rekonstrueerida kirjeldatava perioodi keelt, et anda selle abil edasi ajastu hõngu, kaotamata samas teksti voolavust ja mõistetavust ning mõjumata anakronistlikult või kentsakalt. Aino Kallas lahendas selle probleemi oma meistriaastate proosas arhaiseeriva stiiliga. Kai Laitinen iseloomustab seda kolme komponendi abil: esiteks, stiliseeritud, arhailine keel; teiseks, kõnelevaks „minaks” on vaimuliku proosa viljeleja, ja kolmandaks, seda kirjutavat „mina” ei saa samastada kirjaniku enda isikuga. See arhaiseeriv stiil järgib omakorda seitset põhireeglit, kasutades vanu ja võõrapäraseid sõnu, kordusi, sidesõnaga algavaid ning saksapärase sõnajärjega pikki, aeglase rütmiga lauseid jne (vt Laitinen 1997: 315, 347–348). Rütmi ja stiili tähtsust Aino Kallase loomingus märkas ka Bernard Kangro: „Igal teosel on oma rütm ja ainestik hakkab selles kuju võtma, niipea kui rütm on leitud. Senikaua kui rütmi ei ole, jääb algnägemus tabamatuks, mis looja silme ees võib peigelda aastaid ja aastakümneid. – On teada, et Aino Kallase eest on mitmekümne aasta jooksul põgenenud ühe teose [Ungru krahvi romaan – A. P.] idee, ahvatledes teda läbi mitmesuguste kirjanduslikkude otsingute. Aga õiget rütmi ei ole ta sellele veel leidnud ja ta kahtleb ise, kas ta kunagi leiabki. [---] Jah, koguni Kallase novellide stiiliski on kallakut kroonikastiili poole. Aga ometi lõplik enese ja oma õige ala ning stiili leidmine laskis oodata end kümmekond aastaid” (Kangro 1938: 669, 674). Eesti lugeja tunneb seda stiili Friedebert Tuglase tõlgete kaudu. Tuglas pole Aino Kallase teksti arhailisi nüansse ja rütmi mitte ainult meisterlikult edasi andnud, vaid on ka oletatavasti selle üks eeskujusid ja ristiisa (Laitinen 1997: 317). Selle stiili ja tõlke puhul ilmneb veel üks paradoks: kordumatu eripära tõttu on see ajaproovile paremini vastu pidanud kui paljude samal ajal kirjutanud eesti autorite keel.

Siit on sobiv tõmmata veel üks „üpris sillerdav kaar” ajaloolise romaani suure stiilimeistri, Jaan Krossi juurde (vt Põldvee 2008: 182–183; Olesk 2011: 179–180; Vuorikuru 2012: 14). Aino Kallast on nimetatud „peaaegu et sajandialguse lüüriliseks Jaan Krossiks” (Kesküla jt 2007), ehkki sisuliselt täpsem oleks Krossi nimetada sajandilõpu proosaliseks Aino Kallaseks. Jaan Undusk (2008) väidab veel julgemalt: ilma Aino Kallase Tuglase tõlgeteta ei oleks mõeldav Jaan Krossi kujunemine ajaloolise proosa viljelejaks. Võib oletada, et töö „Barbara von Tisenhuseni” ja „Reigi õpetaja” libretode kallal (1969 ja 1971) aitas lihvida Jaan Krossi stiili, mis leidis parima rakenduse Russowi-romaanis. Juhuse tahtel viis Aino Kallas „Reigi õpetajas” toomkoolist vallandatud Lempeliuse Kalamajja, kust oli pärit Jaan Kross ja vististi ka Balthasar Russow. Kross aga leidis endale suvekodu Kassaris, kus suvitas ja kirjutas ka Aino Kallas. Ise on ta seda leidmist kommenteerinud nõnda: „Ma loodan, et mitte snobismist – noh, et Aino Kallas ja nii edasi, vaid tänu reale juhustele…” (Kross 2003: 171). Juhuslikult (?) kannavad üsna sarnast pealkirja ka Aino Kallase ja Jaan Krossi mälestusteraamatud, vastavalt „Rännukaaslased ja möödakäijad” („Kanssavaeltajia ja ohikulkijoita”) ning „Kallid kaasteelised”. Stiililisele sarnasusele vaatamata eristab Krossi loomingut austavam suhtumine ajaloofaktidesse. Nii nagu eespool viidatud Ian Mortimer, on ka Kross vägagi teadlik ajalooteadlase ja ajaloobelletristi vastandlikust asendist fakti ja fantaasia pingeväljas, tema jaoks kätkeb kirjandus võimalust astuda kunstilise eesmärgi nimel valdkonda, kuhu rangelt faktitruu ajalooteadlane iialgi ei pääse. Ajaloobelletrist siirdub „fantaasiasse selleks, et võluda faktitsiteedist kaasataritud tõeskelett lüngatuks organismiks – kuskil mujal kui fantaasiaruumis ei saa seda teha – ja loitsida see siis jõudumööda elavaks – mis oleks muis ruumides sootuks võimatu” (Kross 1982b: 223–224). Ajalooteadlane, kes serveerib hüpoteesi fakti pähe, pole Krossi sõnul enam teadlane, vaid luiskam. „Aga kui ajaloobelletrist ei suuda vastupidi hajutada oma töös fakti ja fantaasia vahejoont täiesti tabamatuks, nii tabamatuks, et ta mõnikord ei taba ega tea seda isegi – siis on ta võib-olla kõike muud, vestleja, õpetaja, rahvavalgustaja, populariseerija – aga igatahes mitte kunstnik” (Kross 1982b: 224). Aino Kallase renessanss ei luba kahelda, et tegemist oli kunstnikuga. Põgenemine läks korda.

Artikkel on valminud teadusteemade SF0130038s09, SF0050037s10 ning EuroCORECODE projekti „Cuius Regio” raames.

1. Kaugeltki mitte kõiki Aino Kallase loomingu käsitlusi pole võimalik siin mainida. Olulisemad allikad ja varasem kirjandus on esitatud Kai Laitineni monograafiates, ülevaade uuematest uurimustest leidub Silja Vuorikuru väitekirjas (2012: 14–18, vt ka lk 250–266). Seda väitekirja arvustades hakkas Sirje Oleskile (2013: 130) silma, kui erinevalt on Kallast loetud ja uuritud Soome lahe kahel kaldal: Eestis on ikka veel aktuaalsemad Kallase kultuuriloolised tekstid, aga tema ilukirjandus pole pälvinud sedavõrd laia huvi nagu Soomes.
2. Nii määratleb kirjaniku peateoseid Melkas. Aino Kallas ise pidas kõnealuseid ajalooainelisi teoseid proosaballaadideks, aga sageli on neid nimetatud ka novellideks, jutustusteks või lühiromaanideks.
3. Eesti keeles valitseb selles ainevallas mõisteline segadus. Ajaloolise romaani ja ajaloolise kirjanduse (vt Märt Hennoste, Väike eesti kirjanduslugu. Tallinn: Tiigrihüppe sihtasutus, 2000: http://kirjanduslugu.edu.ee/) kõrval on kasutusel ka ajalooteemaline või ajalooaineline kirjandus (Kross 1982a, b) ning ajalooromaan ja ajalookirjandus (nt Helme 2009; Peiker 2012). Viimast mõistet kasutatakse koguni kolmes tähenduses: traditsiooniliselt tähistab see sks Geschichtsliteratur’i eeskujul akadeemilist ajalookirjutust (nt ajalookirjanduse aastapreemia või ajalookirjanduse sihtasutus Kleio, mis annab välja Ajaloolist Ajakirja), laias populaarteaduslikus tähenduses vaatab ajalookirjandus vastu raamatupoe riiulitelt ja lõpuks ajaloolise (ilu)kirjanduse mõistes, kui tahetakse hõlmata vastava sõnaloomingu kõiki žanre, mitte üksnes romaani (vrd ingl historical fiction ja historical novel).
4. Sedalaadi „postmodernse ajalooteaduse” poolt- ja vastuargumente on kokkuvõtlikult analüüsinud Mart Kivimäe (2005).
5. Näiteks Inglismaal peeti 2011. aastal ajaloolaste ja kirjanike suurejoonelised virtuaalsed mõttetalgud „Novel Approaches: from academic history to historical fiction”. Viis päeva kestnud konverentsi korraldas Londoni Ülikooli Ajaloouuringute Instituut (Institute of Historical Research) dr Matthew J. Phillpotti (vt ka Phillpott 2011) eestvõtmisel. Konverentsi ettekanded on kättesaadavad teksti- või helifailidena (http://ihrconference.wordpress.com/).
6. Kohati võib sellest saada tõsist pingutust nõudev ettevõtmine, nagu ilmneb Kristo Siia blogist „Mõtteid Eesti vanemat ajalugu puudutavast ilukirjandusest” (http://kirjanduskarustestmeestest.blogspot.com/).
7. Vt poleemikat Mere „Hõbevalge” kohta: Öpik 1976; Meri 1976. Krossi „Kolme katku vahel” ja Balthasar Russowi päritolu kohta vt Kaplinski 1988; Öpik 1988; Kross 1988a, b.
8. Vt http://www.ianmortimer.com/about.htm
9. Mortimer, sedapuhku Forresterina (2010), teeb selgelt vahet teadliku „valetamise” ja vigade vahel, mis ajalookirjanikku pidevalt ja kõikjal varitsevad.
10. Sofi Oksaneni ja Aino Kallase elu ja loomingut on võrrelnud Sirje Olesk (2010: 481–484). Oksaneni „Puhastuse” vallandatud traumaatiliste reageeringute iseloomulik bukett leidub Priit Hõbemäe (2012) Delfi arvamusloos ja selle rohketes kommentaarides.
11. Triloogiasse kuuluvad proosaballaadid „Barbara von Tisenhusen”, „Reigi õpetaja” ning „Hundimõrsja”, laadilt liitub nendega ka „Püha Jõe kättemaks”.
12. Aino nimi on tõenäoliselt Lönnroti looming, enne „Kalevala” seda ei tuntud. Rahvusromantiline (ajalooline) kirjandus ja eesti nimemood(ustus) on teema, mis vajaks põhjalikumat uurimist.
13. Need sõnad viis täide Mihkel Aitsam, kes avaldas 1937. aastal teose „Hiiu lossist – Siberisse. Ajalooline romaan legendaarseist Hiiu mereröövleist”. Varem oli ilmunud Villem Grünthal-Ridala värssjutustus „Ungru krahv ehk Näckmansgrund” (1915) ja 1988. aastal avaldas Hermann Sergo ajaloolise romaani „Randröövel”. Aino Kallasel ilmus neil ainetel trükist vaid mõni visand ja varane novell „Öö tulles” (1900).
14. Stereotüüpne ettekujutus libahundist ja nõiast kui naistest pärineb Lääne-Euroopast, Eestis teada olevates nõiaprotsessides (1520–1819) astus süüdistatavana kohtu ette 122 meest ja 84 naist (vt Madar 1987: 133–135). Seega olnuks ajalooliselt tõepärasem, kui libahundiks käinuks Priidik ja Margus, mitte Aalo ja Tiina. Meeslibahundi teema ootab alles mõjusat ilukirjanduslikku väljendust.
15. Laitinen (1997: 639, viide 151) märgib, et sel teemal saaks kirjutada üsna mahuka uurimuse. Juhtum oli nii värvikas ja reljeefne, et sellest ei saa mööda ka hilisemad uurimused (vt Melkas 2006: 220–230; Vuorikuru 2012: 201–203).
16. Kõik see meenutab mitte ainult Sofi Oksaneni „Puhastuse” vastuvõttu Eestis, vaid ka hiljuti „Eesti ajaloo” II köite ümber lahvatanud kirgi, kui ühtäkki avastati, et eesti muistse vabadusvõitluse asemel räägitakse raamatus hoopis Kirde-Euroopa ristisõjast ning Jüriöö ülestõusule pole pühendatud piisavalt lehekülgi.
17. 2004. aastal toimus Tallinnas Tauno Pylkkäneni ooperi „Mare ja ta poeg” (1945) kontsertettekanne, mis möödus suurema tähelepanuta. Maimu Berg (2004) avaldas sel puhul ülevaate 1935. aasta skandaalist. Pylkkänen on kirjutanud ka ooperi „Batseba Saaremaal” (1922). Olgu mainitud ka Eduard Tubina ooperid „Reigi õpetaja” (1968) ja „Barbara von Tisenhusen” (1971) (vt Humal 2007) ning Jüri Reinvere „Reigi õpetaja” ainetel kirjutatud raadio-ooper „Vastaskallas” (2004, kaaslibretist Tamur Tohver).
18. Nimeversioon Catharina Wycken, mida kasutas Aino Kallas, on ilmselt eksliku transkribeerimise tulemus. Catharina Wyck oli Paul Lempeliusega abielus arvatavasti juba 1627. aastal, neil oli vähemalt kuus last. Abielurikkumise skandaal puhkes 1647. aastal, kui Reigi pastoriproua jäi diakon Jonas Kempest käima peale. Aino Kallas nihutas loo kulminatsiooni umbes 17 aastat varasemasse aega, et teha loo naispeategelasest veel noorusvärske romantiline armastaja.