Regivärsist kirikulauluni

Võetagu vaid kätte ja tuldagu meie mittesaksa talurahva juurde ja kuulatagu ometi, kuidas nad oma ränkrasket tööd niihästi põllul kui ka kodus värsistatud lauludega leevendavad (kui hästi need kõlavad, sellest ei taha meie praegu rääkida); Et siit võib näha selle maarahva justnagu loomulikku kalduvust värsistamisele, siis saab ja tuleb neid ka seda lihtsamini veenda, et nad need Jumala kiituseks värssidesse seatud laulud vastu võtaksid…

 Georg Salemann, Heinrich Göseken, Martin Gilläus (LR 1656: [9–10])

Motos toodud sõnadega tõrjuvad esimese värsistatud lauluraamatu tõlkijad mõningate oma kolleegide arvamust, nagu ei oleks eesti keelt võimalik värssidesse panna. Kinnitades, et keegi jesuiit olla juba varem avaldanud värsistatud vaimulikke laule, usuvad tõlkijad ühtlasi, et eestlastel on loomulik kalduvus värsistamisele, mida tõendavat nende oma laulud, mis, tõsi küll, ilmselt tõlkijate meelest eriti kunstipäraselt ei kõla. Siiski avaldavad nad lootust, et see loomulik kalduvus peaks ka vastvärsistatud luterlikud kirikulaulud maarahvale omaseks tegema. Nagu hilisemast teada, saidki kirikulaulud eestlastele lähedaseks, kuid seda regivärsilise rahvalaulu hinnaga. Kirikulauludega sissetoodud silbilis-rõhuline lõppriimiline luule tõrjus regivärsi välja. Laenatud vormi võttis omaks kogu XIX sajandil tekkinud eesti kunstluule.

XIX sajandil sündinud moodsat eesti rahvuskultuuri saab käsitleda kultuurinihke tulemusel tekkinud hübriidkultuurina, milles põimusid kokku sakslaste vahendatud (kirjalik) euroopalik kultuur ja vana (suuline) pärimuslik omakultuur. Sealjuures võeti uus sakslaste vahendatud kultuuritüüp esimese hooga üsna puhtalt üle ja omalt poolt lisati õige vähe. Põhjused olid teadagi sotsiaalpoliitilises ajaloos, selles, et eestlased kristianiseeriti vallutuse teel, mistõttu keskajal ei tekkinud eesti emakeelset vaimulikku eliiti, kes hiljem võinuks hakata tegelema kristluse uute suundade kõrval ka renessansi, humanismi, valgustuse jt ideede eesti keelde kodustamisega. See kõik jäi kuni XIX sajandini (peamiselt) saksa emakeelega pastorite teha. Isegi rahvuse ärkamiseks vajalikud rahvusromantilised ideed tuli eestlastele kohaldada sakslastel. Eestlaste rahvuslik ärkamine XIX sajandil oli siinse baltisaksa kultuuriruumi sündmus. Seega on igati ootuspärane, et selle sündmuse tulemus, sel viisil ärganud (või, sakslaste poolt vaadatuna, äratatud) uusaegne rahvuskultuur osutus väga saksapäraseks.

Ainuke vaieldamatult genuiinne osa eesti kultuurist tundub olevat eesti keel. Paraku koosneb eesti keelgi kahest algest, millest üks on tagasi viidav pärimusliku suulise kultuuri tekstideni, aga teise, keele normitud ja kirjaliku kuju, lõid needsamad saksa pastorid, kes kultuurinähtusi siia üle kandsid. Pidades moodsa eestikeelse kultuuri tekkeajaks XIX sajandi teist poolt, mil emakeelsed eestlased võtsid sakslaste loodud eesti kirjakeele üle ka selle aktiivsete loojatena ning hakkasid seda keelt kasutades ise oma kirjakultuuri edasi arendama, tasuks kogu protsessi tagamaadena uurida just varasemat aega, mil kumbki allkeel, üks veel ja teine juba, suhteliselt suveräänsetena ja teineteisest sõltumatult eestlaste teadvuses kõrvuti elasid. Niisiis tuleks fookusesse võtta XVIII sajand. Ning eeldades (keelerelativistidele toetudes ja Heideggeri kujundeid kasutades), et keel on rahvuse olemise koda ja keele olemus avaldub luules, peaks kogu moodsa eesti rahvuse ja kultuuri tekkemehhanismide mõistmiseks kõrvutama just varasemaid luulekeeli. Tähendab, suulist pärimuslikku talupojakultuuri esindavat regivärsi keelt ning sakslaste toodud kirjalikku ja kristlikku kultuuri esindavat kirikulaulude keelt. Kumbki allkeel puudutas XVIII sajandil enam-vähem kõiki eesti keele kõnelejaid ja ühtaegu nii kajastas kui ka mõjutas kogu nende mõttemaailma.

Regilaulu olulisuses eesti omapõhise kultuuritüübi kajastajana pole ilmselt vaja kedagi veenma hakata. Kirikulaulude kunagine tähtsus ja tähendus võib tänapäeva ilmalikustunud vaatenurgast vaadates olla küsitavam. Siinses käsitluses lähtutakse veendumusest, et sakslaste vahendatud euroopaliku kultuuri omaksvõtmisel oli just kirikulaulul otsustav roll. Keerulisematest sakslaste tõlgitud tekstitüüpidest (perikoopidest ja Piiblist endast) said eestlased tõenäoliselt kuni XVIII sajandi lõpuni osa peamiselt passiivse kuulaja rollis, kui kirikuõpetaja teksti ette luges. Katekismuse ja palveraamatu tekste õpiti küll pähe ja öeldi vajadusel üles, ent pole teada, kas ja kui palju neid tekste ise tegelikult korrati. Seevastu kirikulaule laulsid eestlased luterliku koguduse liikmetena igal pühapäeval ja suuremate pühade aegu jumalateenistusel kindlasti aktiivselt kaasa. Päheõpitud ja ise kaasa lauldud teksti kaudu pidi uus keel ja mõtlemine kõige järjekindlamalt pärale jõudma. Nõnda said kirikulaulud omamoodi sillaks euroopaliku kirjakultuuri tegelikul jõudmisel talurahva teadvusse. Lauludel oli suur mõju eestlaste mentaliteedi kujunemisele (Paul 2002), samuti kogu eesti kirjakeele arengule ning XIX sajandil tekkiva eesti kunstluule vormikaanonitele.

1. KAHEST ALLKEELEST JA NENDE KORPUSTEST

Kummagi allkeele osas tekib niisuguse küsimuseasetuse korral probleeme. Regivärssi ja selle keelt on küll üsna põhjalikult uuritud, kuid siin tekitab küsitavusi materjali valik: kuidas tekitada sobiva suurusega tekstivalimik, mida oleks XVIII sajandi kirikulauluga kõige otstarbekam kõrvutada. Kirikulaulu korral on tekstikorpuste võimalik valik lauluraamatu väljaannetega põhijoontes ette antud, kuid kirikulaulu keel on seni praktiliselt täiesti uurimata.

1.a. REGIVÄRSIST JA SELLE KEELEST

Regivärsi osas saab kõigi keeletasandite kõrvutamisel toetuda varasematele uuringutele. Regivärsi luulevormi ja prosoodiaga siinses arutluses otseselt ei tegelda, taustsüsteemi tekitamiseks vajaminevad üldistused tuginevad 1969–1974 ilmunud regivärsilise rahvalaulu antoloogia ülevaatele (Laugaste 1974) ja Mari Sarve hilisematele täiendustele (Sarv 2008). Regivärsi sõnavara alalt on olemas Juhan Peegli (2004) nimisõna poeetiliste sünonüümide uuringud ja Kanni Labi verbi semantika alased käsitlused (Labi 2006) ning kitsama fookusega kirjutisi. Regivärsi morfoloogiat on põhjalikult analüüsinud Juhan Peegel (2006 [1954]). Süntaksi alalt on kõige kapitaalsem Helle Metslangi (1978) regilaulu värsiparallelismi vaatlus.

Omaette probleemiks jääb aga muidugi analüüsimiseks kättesaadava regivärsi vanus. Teatavasti on laulutekstid kogutud peamiselt XIX sajandi teisel poolel. XVII sajandi lõpust on säilinud ainult kahe teksti üleskirjutus, XVIII sajandist samuti üksikuid (Tedre 1974). Seega pärineb valdav osa üleskirjutusi ajast, mil kultuurinihe, mille tekkemehhanisme siinses käsitluses visandada üritatakse, oli juba toimunud. Rahvalaulude keel sisaldab siiski vanu jooni, mis on seletatav „vana rahvalaulu värsimõõdu ja viisi rütmiga, samuti ka traditsioonilise poeetilise kujundi loomise ning kompositsioonivõtete süsteemiga, mis kord väljakujunenuna tegi vajalikuks ka vastava keelelise vormi säilimise või taaskasutamise vanade olemasolevate eeskujude järgi” (Peegel 2006 [1954]: 219). Paljud neist arhailistest keelenähtustest, mida XIX sajandil üles kirjutatud tekstidest leida võib, olid kõnekeelest tõenäoliselt kadunud juba XVII sajandil. Teisalt sisaldavad hilised üleskirjutused vormi konservatiivsele kaitsele vaatamata paratamatult mõisteid ja mõttekäike, mis XVII või XVIII sajandil olnuksid mõeldamatud. Laulutüübiti võib uue teksti osakaal olla erinev. Näiteks nekrutilaulud kajastavad tervikuna XIX sajandi tegelikkust, sisaldades siiski hulgaliselt varasemast pärit vormeleid. Niisiis ei peegelda olemasolevad regivärsiliste rahvalaulude üleskirjutused kindlasti mitte üksüheselt XVII–XVIII sajandi talupoegade kõneldud keelt, kuid annavad summa summarum ometi parima võimaliku ettekujutuse tollasest pärimuslikust keeleteadvusest, milles nende lauljad elasid. Ehkki iga regilauludes leiduva keelelise seiga diakroonilisel hindamisel tasub olla ettevaatlik.

Käsil oleva uurimuse tarvis on regilaulust tekitatud tekstikorpus 1969–1974 ilmunud regivärsilise rahvalaulu antoloogia (ERLA) Eesti Kirjandusmuuseumis sisestatud versiooni põhjal. Materjali hõlmatavuseks on praegu töödeldavasse korpusesse haaratud ainult keskmurde alale jäävate kihelkondade laulud. (Keskmurde valimisel lähtuti võimalikult heast võrreldavusest, kuivõrd kirikulauludest on võrdlemiseks võetud põhjaeestikeelne versioon.) Korpuse analüüs on hetkel pooleli, katseversioonina on Ahti Lohk programselt töödelnud esialgu Ambla laulude osa.

1.b. KIRIKULAULUDEST JA NENDE KEELEST

Kirikulaulu keelt mõneti mõistetavail põhjusil korralikumalt uuritud ei ole. Nõukogude okupatsiooniajast, mil kirikulaulu uurimine oli ideoloogiliselt taunitav, on siiski olemas alustrajav ülevaade esimesest riimilisest lauluraamatust (Soosaar, Masing 1999 [1956]), kuid otseselt keelelisi küsimusi jõutakse selles puudutada vaid riivamisi. Viimase kahekümne aasta jooksul on eestikeelsete kirikulaulude ajaloost puhanguti juttu olnud seoses uusima lauluraamatu (1991/1992) kümnenda ja kahekümnenda aastapäevaga. Kirikulaulude keeleproblemaatikat vaatleb aastapäevadega seoses ilmunud kirjutistes kõige lähemalt Siret Rutiku (2001), käsitledes laulude tõlkelisust. Paraku keskendub ta uuemale tõlkeloole ning koondab kogu varasema arengu XVI sajandist kuni aastani 1900 üheks, eestikeelse kirikulaulu tekkelugu hõlmavaks perioodiks (Rutiku 2001: 47).

Siinses käsitluses püstitatava küsimuse tarvis oleks aga vaja lähivaates analüüsida tõlgete keelelist arengut just alates esimesest värsistatud lauluraamatust 1656 kuni XVIII sajandi pietistliku lauluraamatuni. 1656. aasta lauluraamatule eelnenud perioodist on säilinud ainult proosatõlkeid, mis oma keelelise kohmakuse tõttu ei saanud koguduse hulgas arvatavasti eriti populaarsed olla. Kuigi leidub kaudseid viiteid selle kohta, et varemgi oli olemas ladusamaid tõlkeid, on esimesed analüüsitavad värsstõlked leitavad siiski alles 1656. aasta lauluraamatust. Kirikulaulude keelt analüüsides tuleb arvestada tõlgete ajalise dünaamikaga, sest esimesest värsstõlkest kuni XVIII sajandi pietistliku tõlkeni teisenes laulude tõlkekeel oluliselt. 1656. aasta tõlge oli vormiliselt silmapaistvalt ladus. Martin Opitzi õpetuse jälgedes on siin kõik kirikulaulud tõlgitud laitmatult regulaarsesse jambilisse või trohheilisse värsimõõtu ja seatud võimalikult puhastesse riimidesse. Tõlkijad olid oma saavutuse üle väga uhked (Soosaar, Masing 1999 [1956]: 75–78). Eessõnas rõhutavad nad, et nende tõlge on paremgi kui saksa originaalid, milles esineb palju ebapuhtaid riime ning aetakse tihti värsijalgu segi, nii et jambide asemel võivad olla trohheused ja vastupidi. Selles osas ongi neil õigus, sest XVI sajandi varaprotestantlikud saksa laulud ei tundnud veel Opitzi rangeid reegleid, kuid eesti kirikulaulude värsstõlge suruti tervenisti XVII sajandi keskpaiga luuleideaalidele vastavasse jäigalt regulaarsesse värsimõõtu. Paraku saavutati üliladus vorm keelelise tehislikkuse hinnaga. Sellele vaatamata olid laulud nüüd kergesti lauldavad ja jäid arvatavasti ka hästi pähe, sest kujundikeelelt olid need esimesed tõlked selged ja riimisõnadeks olid sageli sisulised võtmesõnad. Sajandi lõpul hakkas laulude tõlkekeel tasapisi teisenema. Keelereformijad Adrian Virginius ja Johann Hornung püüdsid tehislikkust lauludest välja tõrjuda. Laulud muutusidki keelelt loomulikumaks, kuid selle hinnaks oli nüüd omakorda kujundite ähmastumine ja riimide lamestumine. Meetriline ladusus siiski säilis. Sellisena olid ka Põhjasõja-järgse pietistide kokkupandud lauluraamatu tõlked kergesti päheõpitavad ning levisid mitmetes kordustrükkides jõudsalt.

Käsil oleva kõrvutuse tarvis koostatava kirikulaulu ajaloolise konkordantsi loomiseks on seisuga mai 2015 sisestatud ühtekokku kuue lauluraamatu tekstiversioonid (LR 1656, 1673, 1685, 1690, 1694, 1727). Esimese lauluraamatu tõlked ilmusid teatavasti enam-vähem muutumatul kujul veel 1673. ja 1693. aastal, mis tähendab, et vähemalt sajandi lõpuni olid need põhjaeestikeelsed versioonid mingil määral levinud. 1685. aasta lauluraamat sisaldab nendesamade tõlgete lõunaeesti keelde kohendatud vasteid. Selle lauluraamatuga oli seotud ka Adrian Virginius, kes hiljem siiski tunnistas, et tõlked ei saanud kuigi head, ning kritiseeris koos Johann Hornungiga kõiki seniseid tõlkeid teravalt. 1690. aasta lõunaeestikeelne lauluraamat sisaldabki Adrian Virginiuse toimetatud versioone ja uusi tõlkeid. 1694. aasta lauluraamat pakub keeleuuendajate põhjaeestikeelse variandi. Pärast Põhjasõda andsid pietistlikult meelestatud literaadid välja oma põhjalikult toimetatud ja uuendatud lauluvalimiku, mille esimene trükk ilmus 1721. Siinsesse laulukonkordantsi on valitud selle veidi hilisem, 1727. aastal ilmunud kordustrükk.

Nagu rahvalaulu keel, nii on ka kirikulaulude eesti keel üsna kaugel sellest keelest, mida XVII ja XVIII sajandil tegelikult kõneldi. 1656. aasta lauluraamatu ja selle kordustrükkide keel oli tõenäoliselt ka tõlkijatele endile paiguti arusaadav ainult saksa originaale tundes. Talurahvale olid need tõlked ilmselt tervikuna raskesti mõistetavad, kuid võisid oma ladusa rütmi ja põnevate riimidega avaldada seda sügavamat muljet. XVIII sajandi pietistliku lauluraamatu keel oli eesti koguduse liikmetele arvatavasti juba enam-vähem mõistetav ning kirikulaulu oletatava kõrge prestiiži tõttu tajuti seda arvatavasti kõrge ja üleva keelevariandina.

Võrdluseks rahvalauluga on seni lemmatiseeritud ja analüüsitud kaks põhjaeestikeelset lauluraamatut: LR 1656 ja 1727. Edaspidi on kavas lisada konkordantsi ka mõni kogu vennastekoguduse laule, mis said rahva seas eriti populaarseks alates 1740. aastatest. Värsitehniliselt näivad need olevat muude kirikulaulude tõlgetega sarnased, kuid kasutatud kujundikeelelt ja sõnavaralt eriilmelised.

2. ERI KEELETASANDITE VÕRDLUSE VÕIMALUSED

Keelesüsteemi erinevad tasandid pakuvad erinevaid võrdlemise võimalusi ning ka nende kõnekus kultuurinihke aspektist on mõneti erinev. Serva pidi on kõik tasandid muidugi seotud küsimustega luulevormist, mida kumbki allkeel esindab (regivärss versus silbilis-rõhuline stroofiline luule), ning asjaoluga, et mõlemal juhul on tegemist laulmiseks mõeldud tekstiga. Siinses arutluses püütakse sellest laiast ning kahtlemata olulisest teemaderingist siiski mööda vaadata ning jäetakse prosoodia tasand täiesti kõrvale. Ka kõiki muid keeletasandeid üritatakse käsitleda ainult kitsast lingvistilisest aspektist, luule- ja lauluvormi poolt ette antud piirangutele ainult äärmisel vajadusel riivamisi viidates.

2.a. SÕNAVARA

Kõige kergemini saab võrrelda eri allkeelte sõnavara. Muidugi on omaette küsimus, kuipalju sõnavaragi lingvistilises mõttes keele juurde kuulub, kuipalju kajastab pigem mõttemaailma ja teemasid, millega tegeldi. Aga selle piiri ajamine ei ole käesoleva kirjutise asi.

Lihtsaim viis kahe allkeele sõnavara kõrvutamiseks on koostada kummagi keele korpus ja teha selle põhjal sagedussõnastikud. Toorel kujul on sagedussõnastikud praeguseks olemas 1656. ja 1727. aasta lauluraamatutest. Rahvalaulu osas on, nagu eespool öeldud, praeguseks olemas sõneloendid kogu ERLA korpusest, pooleli on keskmurde valikkorpus ning katseliselt on lemmatiseeritud ja morfoloogiliselt analüüsitud Ambla rahvalaulud. Senised katsetused näitavad, et ükskõik mil viisil kõrvutavaid sagedussõnastikke koostada (kas sõnesageduse põhjal või lemmatiseeritud algvormisageduste alusel), tulemus on üsna ühesugune ja kõnekas, näidates ilmekalt, kui erinevatesse mõistemaailmadesse vaadeldavad tekstitüübid kuuluvad.

Näiteks sõnesageduste järgi on rahvalauludes (kogu antoloogia korpuse põhjal) 10 kõige sagedamat noomenivormi kodu, neiu, küla, ema, isa, linna, karja, mehed, velle, veli, kirikulauludes (LR 1656 versiooni järgi) jummal, jumla, jssand, taiwa, hedda, jesu, sanna, jssa, südda, poick. Lemmatiseeritud sagedusloendid annavad (analüüsitud osades) väga lähedase tulemuse. Rahvalauludes on (Ambla laulude põhjal) kõige sagedamad noomenid mees, maa, pea, vend, kodu, naine, neiu, puu, päev, poiss, kirikulauludes (LR 1727 põhjal) jumal, Jeesus, arm, süda, patt, taevas, surm, meel, häda, suur. Juba needki loendid näitavad üheselt liikumist rahvalaulude maisest ja argisest kodumiljööst, milles toimetavad omavahel suhestatud inimesed, kirikulaulude abstraktsesse taevasesse sfääri, mis on keskendunud Jumalale ja tema heakskiidu või hukkamõistu ärateenimisele.

Need põgusadki sagedama sõnavara kõrvutused sobivad hästi kokku sellega, mida Walter Ong väidab suulise ja kirjaliku kultuuri erinevuste kohta laiemalt, rõhutades suulise kultuuri seotust igapäevase elu ja konkreetsete situatsioonidega vastanduses kirjaliku kultuuri abstraktsetele konstruktsioonidele ja üldistustele (Ong 1982: 42–57).

2.b. SÕNALIIGID

Keelele mõnevõrra lähemale viivad sõnaliiki arvestavad märksõnaloendid. Näiteks kui vaadata, kuipalju leidub kummaski algkeeles 30 kõige sagedama noomeni seas adjektiive, siis selgub, et rahvalaulus on neid (üldkorpuse automaatselt töödeldud osa järgi) tervelt kümme (hall, hell, kallis, kuri, lai, must, noor, pikk, suur, vana), kirikulaulus (LR 1727 põhjal) ainult viis (suur, püha, armas, kallis, õnnis). Toodud loeteludes ei ole arvestatud adjektiivi esinemisvõimet substantiivi funktsioonis, mis on omaette probleem mõlemas allkeeles. Kuid igal juhul on sellest põgusast kõrvutusest ilmne, et rahvalaulu keel on üldiselt konkreetsem, tajupiltidel põhinev, kirjeldav ja varjundirohkem, kirikulaulu keel seevastu abstraktsem, argumenteeriv, väitev ja veenev. Adjektiivide rohkus rahvalaulus on kooskõlas Helle Metslangi sedastusega, et rahvalaulu järelvärssides lisataksegi sageli uusi adjektiive (Metslang 1978: 170). Samuti sobib rahvalaulude adjektiivirohkus taas kokku ka Ongi vastandusega, mille kohaselt suuline kultuur on küllaselt kuhjav ja kasutab palju täiendeid, samal ajal kui kirjalik tekst kaldub olema säästlikult lineaarne (Ong 1982: 38–41).

Verbide ja isegi verbi pöördeliste ning käändeliste vormide omavaheline suhe on kirikulauludes (LR 1727 põhjal) ja rahvalauludes (Ambla katsekorpuse põhjal otsustades) väga sarnane. Arvestades Metslangi sedastatud seaduspära, et rahvalaulu järelvärssidest jääb tavaliselt välja just tegevust märkiv verb (Metslang 1978: 162) ning et lüürilistes lauludes on isegi peavärss sageli nominaalne (Metslang 1978: 171), on see mõneti üllatav. Ilmselt on verbivormide tagasihoidlik osakaal kirikulauludes seletatav mingite muude põhjustega või ei ole katsekorpus olnud piisava suurusega. Igatahes vajab verbivormide ja ka kõigi siin mainimata sõnaliikide esinemus kummaski allkeeles veel lähemat uurimist.

2.c. MÕISTED JA KUJUNDID

Kvantitatiivne analüüs palju kaugemale minna ei lase, ent täpsem kvalitatiivne analüüs võimaldaks uurida ka sõnadega tähistatud mõistete sisu ning selle muutumist. Keele ja kirjanduse piiripealse nähuna tasuks kõrvutada kummaski allkeeles kasutatud kujundeid. Juhan Peegli rahvalaulu poeetiliste sünonüümide käsitluse näol on siin massiivne võrdlusalus genuiinsete kujundite osas olemas. Varaste kirikulaulude kujundikeel on paraku praktiliselt uurimata. Eriti põnev oleks kõrvutuses saksa originaalidega jälgida, kuivõrd kujundeid on eri aegadel tõlkes säilitatud, asendatud või lihtsustatud. Senine juhuvaatlus on jätnud mulje, et igatahes 1656. aasta lauluraamat on väga rikka kujundikeelega ning vähemalt üks kujund (põrgukonn kuradi sünonüümina) on riimsõnana juurdegi tekitatud (Ross 2013). Uku Masing mainib ka Püha Vaimu sünonüümina kasutatud taevakana (Soosaar, Masing 1999 [1956]: 86), kuid see ei esine mitte kirikulaulu tõlkes, vaid Johan Sebastian Markardi eestikeelses tervituslaulus lauluraamatu alguses ega ole, erinevalt põrgukonnast, ilmselt rahvasuhu jõudnud. Hiljem näib kujundlik teravus tõlgetes mõneti tuhmuvat. Veelgi hilisemate hernhuutlike laulude osas on Rudolf Põldmäe täheldanud tõlgetes originaali „elegantse barokse luule” kujundlikku ja keelelist lihtsustamist, millega laule on kohandatud „eesti talupoja lihtsa arusaamise jaoks” (Põldmäe 2011: 155–156).

2.d. MORFOLOOGIA

Kõige keelespetsiifilisem tasand on morfoloogia. Otseses vormimoodustuses saavad võõrmõjulised nihked tähendada ainult seesuguste vormide taandumist, mille kasutamist eeskujukeeled ei soodusta. Eesti morfoloogias on niisugusteks vormideks ennekõike potentsiaali ehk võimalikkuse kõneviisi vormid, possessiivsufiksitega vormid ning mõningad väiksema kasutussagedusega käändevormid. Rahvalaulu vormikirevust on põhjalikult uurinud Juhan Peegel (2006 [1954]). Kirikulaulu vormistik on seni korralikult läbi analüüsimata, kuid esialgsel vaatlusel ei paku see midagi üllatavat. Possessiivsufikseid ega ka potentsiaali (mida kaasaegsetes proosatekstides rudimentaarselt veel esineb) seal täheldatud pole.

Üksikute vormide täpsem statistika võiks edaspidi võib-olla siiski mingeid üldistusi võimaldada. Ent selleski osas on huvitavamaid tulemusi oodata pigem kirikulaulu kõrvutusest sama aja proosakeelega. Võib oletada, et luulevorm sundis otsima mitmekesisemaid vormivõimalusi, näiteks lühemaid käändevorme kohmakate kaassõnaühendite asemel jne. Verbi käändeliste vormide vaatlusest selgubki muu hulgas, et kui mast-vormi hakati vaimulikes proosatekstides sihipäraselt kasutama alles 1686. aasta Wastse Testamendi lõpuosas (Ross 2009: 893), siis 1656. aasta lauluraamatus esineb seda juba koguni kuus korda. Neist neljal juhul on mast-vormi igati oskuslikult rakendanud Martin Gilläus, nt sealsamas viidatud artikliski tsiteeritud kirikulaulus Olle terwe tullemast, aga ka lähedases funktsioonis Ait-Jummal… Meidt hoidmast omma Warjo all või ellamast jo tüd’wat jms. Kahel korral on vormi kasutanud Heinrich Göseken.

2.e. SÜNTAKS

Eeldatavasti peaksid kõige drastilisemad puhtkeelelised erinevused rahva- ja kirikulaulu vahel ilmnema süntaksis. Regivärsi süntaks kajastab mõtte liikumist suulises kõnes ja traditsioonis, kirikulaulu süntaksis peaksid ilmnema kirjaliku lause keerukamad võimalused. Sealjuures on kummagi tekstitüübi süntaks muidugi lahutamatult seotud värsside organiseerimisega vastavalt kas parallelismirühmadeks või stroofideks. Eesti regilaulu süntaksit on põhjalikult uurinud Helle Metslang (1978 ja väitekirjal põhinevates artiklites). Vanema vaimuliku proosakeele morfosüntaktilisi arenguid on uurinud Külli Habicht (2001) ja tema õpilased (nt Penjam 2008). Kirikulaulu süntaks on aga paraku täiesti uurimata ala, nii et siinkohal saab välja pakkuda ainult väga esialgseid oletusi.

Regivärsi ehituses on pea- ja järelvärssidel erinev süntaktiline kaal. Tegevuse tähendus määratakse peavärsis, peavärsi tähendust modifitseerivad järelvärsid on süntaktiliselt vähem täielikud ja tihti elliptilised. Sünkretism, värsimahu piiratus ja kommunikatsioonitingimused ei luba regivärsis moodustada pikki ega keeruka struktuuriga värsse. Nii on ka peavärss tegelikult väga lihtsa ehitusega. Selle moodustavad tavalisima pikkusega ja lihtsaima süntaktilise, semantilise ja infostruktuuriga eesti keele lihtlaused. Järelvärsi pindstruktuur on peavärsi omaga kas identne või analoogiline. Analoogia saadakse ühelt poolt sõltuvushierarhia kõrgematasandiliste elementide (näiteks öeldise) elliptilise väljajätmisega, teisalt madalamatasandiliste elementide (näiteks täiendi) lisamisega. Kokkuvõttes on nii pea- kui järelvärsside struktuur lihtne ja võimalike variantide arv üsna piiratud. (Metslang 1978: 162–166.) Suulisest esinemissituatsioonist lähtuvalt ja arvestades parallelismirühmade pikkust, ei saa ka erinevate parallelismirühmade omavahelised süntaktilised seosed olla kuigi keerukad, sest kuulajatel ei oleks võimalik seesuguseid seoseid jälgida. Enamasti on järjestikuste parallelismirühmade peavärsid omavahel seotud rinnastavalt, ehkki esineb ka lihtsamat tüüpi alistusseoseid (kui/siis, seal/kus jms seoseid).

Võrdlemaks kirikulaulu süntaksit regilauluga tasub ilmselt kõigepealt välja selgitada värsside olulisemad morfosüntaktilised mustrid, mida aga kirikulaulude vormiküllust arvestades võib olla kümneid või sadugi. Järgmisel tasandil tuleks välja selgitada ühte stroofi kuuluvate värsside omavaheliste süntaktiliste suhete olulisemad mustrid.

Kirikulauludes moodustab stroof sageli terviku, milles mõte areneb dünaamiliselt esimesest värsist viimaseni, kusjuures värsid võivad olla omavahel komplitseeritud süntaktilistes suhetes. Vajadus anda piiratud mahuga värsis edasi originaali tähendustervikut on sundinud tõlkijaid lahenduste otsimisel ilmutama leidlikkust. Kuivõrd varasemates tõlgetes ei suudetud keerukamate süntaktiliste seoste väljendamiseks veel adekvaatseid lausestusvõimalusi leida, võivad tõlkes fraasidevahelised seosed jäädagi ilma saksa originaali kõrvale võtmata raskesti hoomatavaks. Hilisemates tõlgetes pööratakse tõlke süntaktilisele mõistetavusele suuremat tähelepanu ja pigem loobutakse osa originaalfraaside edasiandmisest või teisendatakse mõtet või fraaside mahtu, kui jäetakse tõlge süntaktiliselt häguseks. Ajapikku muutub värsi lausestus üha sujuvamaks ja pietistide tõlgetes on mõtte areng ka keerulisemates kohtades juba üsna selgesti jälgitav. Toodagu näiteks Michael Weisse (1488–1534) varaprotestantliku laulu „Den Vater dort oben” neljanda salmi tõlge 1656. aasta ja 1727. aasta lauluraamatust.

LR 1656 LR 1727

Nimmitada mes on?                                  Üksige ep olle,

Ke sul maxap / kes on?                             Kes siin tassuks sulle

Keicke Heh ninck Heldusse                       Keik head, mis sa armsaste

Techtax meile Waistille;                           Teinud meile waestele,

Kes woip tulla ette?                                  Kes jouab so ette

(Sinno perrast on jo keick)                       (Sest et keik so omma on)

Maxma sinno Kette.                                  Maksta sinno kätte.

Vrd saksa originaaliga:(1)

Denn nichts ist zu melden / 

dass dir möcht vergelten / 

aller Gnad vnd Gütigkeit / 

erzeiget vnser schwachheit. 

Ey wie mag auff Erden / 

weil alles dein eygen ist / 

dir vergolten werden.

Senistes vaatlustes on silma hakanud, et ühe olulise tegurina, mis eristab süntagmade seostamise viise regilaulus ja kirikulaulus ning kirikulaulu eriaegsetes tõlgetes, tuleb esile siire ehk anžambmaan. Regivärsis kattuvad süntagmade ehk sisuliselt kokkukuuluvate sõnarühmade piirid värsipiiridega ja siiret ei esine (Põldmäe 1978: 50). Kirikulaulude saksa originaalides esineb siiret mõningal määral juba varaprotestantlikul ajal, kuid XVII sajandil hakatakse seda veelgi rohkem kasutama. Eesti esimeses värsstõlkes (LR 1656) siiret praktiliselt pole. Tugevat siiret leidub ainult ühes Martin Gilläuse tõlkes. Paaris kohas esineb nõrka siiret, mis on pigem liigitatav ebasiirdeks, mille olemasolu Jaak Põldmäe isegi regivärsis tuvastab (1978: 50). XVIII sajandi pietistlikud tõlkijad aga asusid siirde võimalusi mõtte äramahutamiseks väga hoogsalt kasutama, rakendades tugevat siiret ka lauludes, mille saksa originaalis siire täiesti puudub, nt juba viidatud laulu 3. salmis:

LR 1727

Wotta wasto Loja! 

Omma aino Poia

Läbbi tänno, anna nüüd

Andeks meie patto süüd, 

Wotta kitust sulle, 

Armas önnisteggia, 

Te, mis pudub meile.

Eesti laulutõlgete siire on pigem puhttehniline nipp kui sisuliselt põhjendatud kunstikavatsuslik võte, aga tõenäoliselt harjutas ka seesugune siirde kasutus kirikulaulu lauljaid keerulisemate süntaktiliste liigendustega. Ingrid Rüütel on täheldanud siiret ka uuemas rahvalaulus, pidades seda kirjandusliku värsivormi mõjuks (Rüütel 2012 [1969]: 331). Tundub usutav, et siirde kasutamisele uuemas rahvalaulus on soodsa pinnase rajanud just kirikulaulude tõlked.

3. KOKKUVÕTVAID OLETUSI

Visandatud keelelised kõrvutused omaette ei pruugi olla kuigi tähendusrikkad, isegi kui need lõpuni välja arendada, ent üheskoos peaksid need võimaldama senisest fundeeritumalt arutleda moodsa eestikeelse kultuuri tekkemehhanismide üle. Esialgseks tööhüpoteesiks on, et XIX sajandil sündinud moodne eesti kultuur oli oma tekkeviisist tingitult eriti rabe. Ajalooliselt kujunenud põhjustel pandi vana omakultuur (st paganlik, suuline, läänemeresoomeline komponent) ja uus juurdeõpitud euroopalik kultuur (st kristlik, kirjalik, saksa keele ja kultuuri kaudu saadud komponent) kokku üsna mehhaaniliselt. Või, õigemini, jäeti suures osas üldse kokku sulatamata: vana visati lihtsalt kõrvale ja selle asemele kanti uued elemendid üksüheselt saksa keelest üle.

Niisugusel väitel saab olla alust ainult võrdluses teiste kultuuridega. Suurrahvastega võrreldes on olulisimaks erinevuseks asjaolu, et eestlastel puudus kesk- ja varauusajal omakeelne vaimne eliit. Eestikeelset kirjakultuuri hakkas pärast reformatsiooni arendama saksa emakeelne eliit, mistõttu eestikeelne suuline traditsioon ei saanud sellega loomulikul viisil kokku sulada. Eriti selgelt tulebki see ilmsiks uue luuletüübi, stroofidesse jagatud silbilis-rõhulise ning lõppriimilise luule ülevõtul. Nagu Mart Mäger seda riimi osas kokkuvõtlikult on sõnastanud, võeti uus vorm üle korraga ja n-ö valmis kujul esimestes juhuluuletustes ja levis seejärel lauluraamatute kaudu (Mäger 1971: 129–130). Tundub, et eesti keeles toimus see hüpe järsemalt kui näiteks naaberrahvaste lätlaste ja soomlaste juures.

Soome keel on lähedase sugulaskeelena eesti keelele paljuski sarnase struktuuriga, nii et lingvistiliselt oleksid soome ja eesti arengud hõlpsasti kõrvutatavad. Ka soome rahvalaul on eesti vanale regivärsile mitmes mõttes lähedane. Samas on kristliku kultuuri kandumine soome keelde toimunud oluliselt teistmoodi kui eesti keelde. Peamiselt seetõttu, et vahendajateks olid enamasti soome emakeelega vaimulikud. Tänu sellele oli soomekeelse vaimuliku luule areng mitmeplaaniline ja rikas ning XVI–XVII sajandil katsetati tõlkimisel erinevaid lahendusi: kalevalavärssi, alliteratsiooni, jambilisi ja trohheilisi riimitud värsse ning nende erinevaid kombinatsioone (Kallio 2014). Keele struktuurile võõra jambi „kodundamisel” rakendati soome kirikulauludes oma keelest lähtuvaid võtteid (Leino 1985: 1126). Läti vaimuliku luule traditsioon peaks oma ajalooliselt kujunemismehhanismilt olema eesti omale lähemal, sest uue kultuuri vahendajateks olid sealgi peamiselt saksa emakeelega pastorid, mõne üksiku erandiga. Samas on läti keel indoeuroopa keelena struktuurilt saksa keelele lähemal, mis peaks ülekande tegema keeleliselt kergemaks. Võib-olla veelgi olulisem on see, et läti rahvalaul, daina, on vormiliselt stroofiline nelikvärss (Bula 2012). Ehkki sealgi lõppriimi sihipäraselt ei rakendata, võib dainades esineda kokkulangevaid värsilõppe. Igatahes on dainad stroofilise ehitusega lõppriimilistele kirikulauludele palju lähedasemad kui eesti regivärss (või soome kalevalavärss). See võis soodustada loomulikumat üleminekut. Nii on vähemasti katoliikliku tõlkija Georg Elgeri lauludes (1621), kus esimest korda kasutati läti keeles meetrumit ja lõppriimi, täheldatud ühtlasi rahvalaulude poeetiliste võtete kasutamist (Vanags 2008: 178). Loomulikumat üleminekut aitas tõenäoliselt tagada seegi, et Lätis ei paista olevat olnud sellist Opitzi-vaimustuse äkkpuhangut nagu Eestis. Esimene silbilis-rõhulise värsisüsteemiga lauluraamat ilmus seal alles 1685.

Eesti vaimuliku luule teke näib olevat olnud kaheti keeruline: selle loojad olid võõra emakeelega, kusjuures sihtkeel oli neile ehituselt täiesti võõras ja ka varasem sihtkeelne luule oli uuest ülekantavast luulevormist täiesti erinev. Ülekanne toimus pealegi eriti järsult. Esimese lauluraamatu tõlkijad väidavad oma eessõnas küll, et „mitte palju aastaid tagasi” on keegi Tartu jesuiit välja andnud silmapaistvalt hästi värsistatud lõunaeestikeelsed laulud, aga lähemaid andmeid selle värsistuse kohta pole. Vaatamata katsetele ka eesti kunstilises luuletõlkes pikemat eelarengut tuvastada (Neithal 2005), näib luterlik kirikulaul ise olevat liikunud siiski ühe hüppega kohmakast proosatõlkest (LR 1637) otse Opitzi reeglite järgi lihvitud meetrilises mõttes üliladusasse silbilis-rõhulisse lõppriimilisse tõlkesse, mis eesti keele sisemistest reeglitest ja kogu varasemast luuletraditsioonist kuigivõrd ei hooli (LR 1656). Kiiret ja järsku üleminekut soodustasid arvatavasti Opitzi jüngri Paul Flemingi Tallinna-seosed ning temast ajendatud üldine luulebuum. Mõistmaks, mida 1656. aasta lauluraamat eesti luulevormiga tegi, oleks huvitav ühesugustelt alustelt kõrvutada eesti, läti ja soome hilisemaid kirikulaulu värsistusi ja XIX sajandi kunstluulet tervikuna.

Samas ei pruukinud üleminek regivärsilt silbilis-rõhulisse vaimulikku luulesse olla ka eesti keeles siiski nii mustvalgelt ühene, nagu lauluraamatute järgi näib. Tegelikult on meiegi traditsioonis täheldatud üleminekuvorme, mida pole aga seni piisavalt uuritud. Näiteks on Kristi Salve juhtinud tähelepanu vaimulikele värsikestele, mille esimesed teadaolevad näited avaldati 1817. aastal ajakirjas Beiträge (Salve 1996; Salve, Oras 2014). Vaja oleks kindlasti lähemalt uurida ka regivärsilisi Maarja-laule, mida siingi viidatud antoloogias leidub märkimisväärsel hulgal. Võib-olla selguks siis, et eesti keeles ja kultuuriski on oma ja laenatud osa märksa sidusamalt seotud, kui pealtnäha paistab.

Teema uurimist finantseerib Eesti Teadusagentuur personaalse toetusega PUT550 „Kultuurinihe eesti keeles 17./18. sajandil”.

1. Saksa originaaltekst esitatakse siin Heinrich Stahli käsiraamatu järgi; jälgitavuseks paigutatakse eri värsid eri ridadele.