12. detsembril tähistati Tartu Ülikoolis maailmakirjanduse professori ja luuletaja Jüri Talveti 70. sünnipäeva konverentsiga „Maamesilasena maailmas”. Sõnavõtud andsid ülevaate eeskätt Talveti missioonitundlikust tegevusest nii kirjandusuurija, kirjaniku kui ka tõlkijana, kel maailma minnes alati kaasas eesti kirjandus, kuid käsitleti teisigi maailma- ja eesti kirjanduse uurimisega seotud aspekte.
Konverentsi pealkirja avas Arne Merilai samanimeline kõne „Maamesilasena maailmas”, mis sedastas, et Talvetit iseloomustab toetumine algpõhjade kindlusele ja esmasusele (sellest ka tema huvi Juhan Liivi vastu), tema mõtteteaduse aluseks olev lihtsus ning kirjanduse käsitlemise sümbiootiline meetod (nii sisu kui ka keelega seotud seletamine ja võrdlemine; suhestumine ühtaegu teosesisese esteetika ja välise reaalsusega). Merilai meelest ongi Talvet otsekui maamesilane, kes lendab pesast välja üle õitsvate aasade avarust uudistama, aga tuleb meesaagiga alati tagasi oma pesakonna juurde, hoides tasakaalu oma ja võõra tundmise vahel ning teades, mis on tähtis, püsides oma selgel rajal. Niisiis, kirjandusteadlane peaks jääma avatuks meeleliselt – ja Talvet seda on, paigutades rahvuskirjanduse võrdlevasse rahvusülesesse konteksti ning lisaks teoste kõrvutamisele vahendades võrdlevalt ka teooriaid.
Rein Veidemann kirjeldas Talveti filoloogilist teekonda „hispaaniakeelsest maailmast Eestisse ja tagasi”, võttes kokku tema tegevuse hispaania-eesti sõnaraamatu koostajana, valgustusliku esseistina, tõlkijana, mõtlejana ja võrdleva kirjandusteadlasena, kel on oma koolkond, aga ka luuletaja ja eesti kirjanduse uurijana. Veidemann osutas, kuidas perifeeria on Talveti jaoks laiem tervik, mis pole vähem oluline keskusest, mistõttu iseloomustab kogu Talveti teekonda keeltes ja kirjanduses „ise” ja „teise” põiming. Eesti ja hispaania kultuuri elemendid on Talvet sidunud ainult talle omaseks käekirjaks.
Tõlgete rohkust kultuuri küpsuse märgiks nimetanud Talveti viljakat tõlketegevust pidasid silmas ka Lauri Pilter ja Klaarika Kaldjärv. Pilteri hinnangul oskab Talvet maailma luule tõlkijana väärtustada kujundliku, puhta ja õhuliselt kerge luule ilu. Igas tõlkijas on üht-teist nii sõnakunstiloojast kui ka sõnateadlasest, ent sügavuti pole ta kumbki – Talveti tõlkeloomingus esinevad aga kontseptuaalsus ja kujundlikkus mõjuvalt koos. Kaldjärv vaidlustas oma sõnavõtus Talveti tõlkemõtteid. Talvet on öelnud, et tõlketeksti läbi ei võigi tõlkija nähtavaks saada; isiksuse maagiliste võimete hulka kuulub ka nähtamatuks muutumine. Kaldjärve sõnul aga ei pruugi tõlkija silmatorkamatus tähendada alati tema mahasalgamist, vaid tegu võib olla hoopis teatud otsusega: ideaalset tõlkijat, seda ideaalset maagi pole olemas, tõlkija on alati nähtav, sest tema valib sõnad.
Kultuurisemiootilise pilgu Talveti fenomenile heitis Peeter Torop. 1993. aastal Andaluusia Semiootikaassotsiatsiooni ajakirja Tartu semiootikakoolkonnale pühendatud erinumbris ilmunud hispaaniakeelse artikliga „Tartu kui märk”(1) sai Talvetist muuhulgas kultuurisemiootika vahendaja. Tartu–Moskva semiootikakoolkonna vastu tunneb hispaaniakeelne maailm rohkem huvi kui mõni muukeelne kultuur – ja see on Talveti, tema sõprussuhete, kontaktide, missioonitunde teene, et Tartu on jäänud märgiks tänini. Ettekanne rõhutas, et kultuur on mitmekeelseim süsteem ja tema universaalseim tunnus on võime end kirjeldada, ning kultuur on seda rikkam, mida rohkem enesekirjelduslikku keelt tal on. Talveti peamised keeled on lektori, luuletaja, ränduri, kriitiku, teaduse keel, tõlkimise keel (kojutoomine), vahendamise keel (eesti kultuuri eneseesitus), universaalne keel (esperanto).
Kristi Viidingu ettekanne uuris humanistlikku poeetikakäsitlust XVII sajandi Eestis. Tollased ladinakeelsed teoreetilised tekstid, mida võib vaadelda maailmakirjanduse ja klassikalise filoloogia ühiste eelkäijatena, ei pakkunud uuendusmeelseid luulekunstialaseid seisukohti, kuna ammutasid vahendatult ja tõlgendatult ideid antiikautoreilt, ometi annavad need ülevaate luule mõistmise ja tõlgendamise parameetritest 1640. aastate Tartus ja 1670. aastate Tallinnas. Tegu oli luulekunsti ülistustega, ent neis puudutati ka luulekunsti loojaga seotud probleeme, vastandlikke arusaamu (poeesia kui kõlvatu pahe vs. midagi kasutoovat), kvaliteetse luule sügavat mõju ning luuletamise tähtsust keelte arendamisel.
Liina Lukas uuris maailmakirjanduse mõiste ajalugu ja määratlemisvõimalusi. Ettekande pealkirjas esitatud küsimusele „Maailmakirjandus – kindlus või avatud linn?” vastust otsides lähtus ta Georg Brandese mõttest, et see, mis on kirjutatud otse maailmale, ei kõlba kunstiteoseks – kunstiteos on pigem kindlus kui avatud linn. Aga kui goethelik maailmakirjandus eeldab rahvust ja sidusat ajalugu, siis tänapäevane maailmakirjandus on globaliseerumise tõttu hoopis teistsugune ja ka küsimus maailma kohta püstitub kirjanduses teisiti. Rahvuskirjandus saab maailmakirjanduseks siis, kui ta oskab näha kaugele. Selle juures on määravaks „ise” ja „teise” sümbioos, mida on oma esseedes käsitlenud Talvet, nentides, et väikekultuurid ei saagi teisiti kui olla avatud, määratleda end suure kaudu, mis pole võõrmõju, vaid dünaamiline kultuurimõistmine, arengu mootor.
Spetsiifiliselt eesti kirjandusega tegelesid Marin Laak ja Leena Kurvet-Käosaar. Laak kaardistas Talveti käsitlused „Kalevipojast” muuhulgas inglise ja hispaania keeles, mis on toonud eesti kirjanduslukku „Kalevipoja” vaatluse maailmakirjanduse osana. Talvet on korduvalt rõhutanud „Kalevipoja” paljuhäälset kirjanduslikku loomust ning müütiloovat võimet,(2) ent Laak tõi omalt poolt välja, et „Kalevipoja” kandvaks motiiviks on uni, kusjuures kangelane magab reeglina pärast kõiki oma suurtegusid ja eksimusi – ehk on seesugune uni inspireerinud ka Talveti luulet (nt pealkirjad, unenäod luuletustes)?
Kurvet-Käosaar käsitles Euroopa-ihalust taasiseseisvusperioodi autobiograafiates: Jaan Krossi mälestustes „Kallid kaasteelised”, Jaan Kaplinski teoses „Isale” ja Tõnu Õnnepalu võõrsil olemise päevaraamatus „Flandria päevik”. Euroopaga suhestumise vaatluses on oluline mõista Talveti esseed „Sümbiootiline kultuur”, mis rõhutab ühest küljest avatust maailma kultuurilisele ja etnilisele mitmekesisusele, teisalt vajadust tunda iseennast – see aga eeldab enese tajumist osana avarast kultuuriteadvusest ja rahvustundest.
Talveti uurimused Juhan Liivist võttis kokku Tanar Kirs. Liivi tekstide leviku esmane filter on seotud kolme uurijaga: Tuglas, Vinkel, Talvet. Kirs peab Talveti uurimusi aastaist 2007–2015, mille tuumaks on luulekogu ja monograafia, Liivi-kaanoni III faasiks (I faas: Tuglas, 1909–1949; II faas: Vinkel, 1954–2000). Talveti panuseks on see, et ta üritab levitada Liivi-kaanonit ka väljaspool Eestit ja teistes keeltes, asetades meie luuletaja maailmakultuuri taustale. Ühtlasi avaldab ta mitmeid luuletusi ja kilde, mis pole varem lugejani jõudnud. Ent Talvet toob ka uue tasakaalu Vinkli ja Tuglase tõlgenduste vahele: uurijana liigub ta algupärase teksti suunas, tunnustades samas Tuglase geniaalsust (mõned luuletused on ta otsustanud avaldada samal kujul nagu Tuglas). Oluline on see, et Talvet ei seosta elamise intensiivsust Liivi vaimse tasakaalutusega, vaid eksistentsiaalse mõttehoiakuga, olles nõnda avastanud Liivi luulemaailmas seni märkamata tahke – ja ka Talveti enda luulelaadis ja mõttehoiakus aimub Kirsi meelest liivilikkust.
Konverentsil esitleti uusi väljaandeid: Jüri Talveti artiklite-esseede raamatut „Luulest” sarjas „Studia litteraria Estonica” (TÜ Kirjastus, 2015), ajakirja Interlitteraria erinumbrit „Taming World Literature” (I – 2015) ning „Kirjanike häälte” sarja kümnenda CD-na ilmunud Talveti luuleplaati „Eesti eleegia” (Eesti Kirjanduse Selts, 2015).
- J. Talvet, Tartu como signo. – Discurso: revista internacional de semiótica y teoría literaria 1993, kd 8, lk 21–30.
- Vt nt J. Talvet, Kalevipoeg – suur Euroopa eepos. – Keel ja Kirjandus 2003, nr 12, lk 886–890.
