Praegune aeg soosib rahvakultuuri paikkondlike eripärade esiletoomist ja oma kodumurde viljelemist, mille silma ning südant rõõmustavaks väljundiks on ka ühe murdeala sõnastikud. Kui Eesti Keele Instituudis ollakse suure „Eesti murrete sõnaraamatu” väljaandmisega jõutud 6. köitesse (n-algulistesse sõnadesse), siis väiksemad, üksikmurdeala sõnastikud on operatiivsemaks mooduseks murdekeelt rahvale kasutada anda. Viimasel ajal on neid ilmunud pea igal aastal, näiteks Inge Käsi „Vanapärase Võru murde sõnaraamat” (2011), Alli Laande ja Triin Todeski „Mulgi sõnastik” (2013), Mariko Fasteri, Laivi Oru, Urmas Kalla, Sulev Iva ja Triin Iva „Eesti-võru sõnaraamat” (2014), Paul Kokla „Hiiu sõnaraamat” (2015) ja Valdek Palli „Idamurde sõnastik” (2016). Neist valminuist on saanud ärgitust teisedki murdealad, näiteks on Kihnu sõnastiku käsikiri jõudnud juba toimetamise järku, koostamisel on Setu ja kavandamisel Kuusalu ning Lääne-Saare murdesõnastik.
Tänavu veebruaris ilmunud „Idamurde sõnastiku” näol on tegu Valdek Palli 1994. aastal valminud sõnastiku uusväljaandega.(1) Tollane aeg tunnukse juba hästi kaugena, mis jäänud otsekui seitsme maa ja mere taha. Palli sõnastik oli esimene pääsuke, selle valmimine ja eriti ilmumine mõjusid ootamatu saavutusena. Mälu värskenduseks mainitagu, et tollasesse Keele ja Kirjanduse Instituuti jõudis esimene arvuti 1977. aastal Mart Remmeli initsiatiivil ja samal aastal moodustati KKI-s arvutuslingvistika sektor. 1980. aastaiks oli arvutist saanud keeleteadlaste abivahend ning esimese arvutisõnastikuna ilmus „Väike murdesõnastik” I–II (1982, 1989). Seega olid murdearhiivi talletatud sõnatüved jõudnud kartoteegikastidest arvuti kõvakettale, märksõnade juures olid antud ka tüvevariandid, lisatud olid levikukihelkonnad ning lühiandmed tähenduse kohta. VMS-i trükkitoimetajaks oli Valdek Pall.
„Väikese murdesõnastiku” ulatuslik sõnakogum (73 397 märksõna) võimaldab ühtlasi sõnu suunatud päringutena välja sõeluda. Seda Valdek Pall arvutilingvistide abil ka tegi, koondades kokku Iisaku, Torma, Kodavere, Maarja-Magdaleena, Palamuse, Äksi ja Laiuse kihelkonna sõnad. Lisaks oli autoril kasutada sõneloend, mille idamurde tekstide põhjal oli koostanud Ülle Viks. Nende materjalide alusel valis ta sõnastikku just idamurdele iseloomulikku sõnavara (kokku 6990 märksõna), milles ilmnevad ühtlasi idamurde leksikaalsed seosed Kirde-Eesti ja Lõuna-Eesti murretega.
Valdek Palli sõnastik oli uue ajastu kuulutaja meie leksikograafias. Nii nagu oli arvuti abil koostatud märksõnastik, tegi autor arvutiga kogu edasise sisestamis- ning toimetamistöö. Uute tehniliste võimaluste äraproovimiseks, aga ka keeleainese parema esitamise huvides lisati sõnastikule arvutiprogrammiga koostatud sünonüümiviitestik (Evelin Nilson) ning pöördsõnastik (Indrek Hein). Samas andis „Idamurde sõnastiku” ilmumine uuest, arvutiajast märku veel selleski mõttes, et kui vahepeal oli kirjastustegevus tinast trükimärkide läbikulumise tõttu päris hangunud, siis arvutile oli võimalik sisse sööta igasuguste diakriitiliste märkidega tekste ning sellist murdekeelekirjandust fotolao meetodil publitseerida. Ainelised võimalused olid tollal napid, trükikulud korvas soomlaste Alfred Kordelini Fondi toetus.
1990. aastate esimene pääsuke veel kevadet ei toonud, kuid teise pääsukesena ilmus Võru Instituudis Sulev Iva „Võro-eesti synaraamat” (2002) ning murdealasõnastike kevad saabus 2010. aastaiks, kui Eesti Keele Instituudis oli valminud veebipõhine leksikograafide töökeskkond EELex. EELexis koostatud sõnastikest on moodustumas raamatusari, kuid neis sisalduvad murdesõnad liituvad edaspidi ka ühtseks elektrooniliseks murdeleksikoniks. Et ka idamurde materjal oleks selles sõnastikusüsteemis kasutatav, tekkis loogiline ja tervitatav mõte (Urmas Sutrop, Toomas Väljataga) anda „Idamurde sõnastik” uuesti välja ning lülitada EELexi sarja.
Sõnastiku kolimine EELexi (sisestajaks Keit Mõisavald) tähendas kogu sisu ülekandmist uude vormi, selle värske pilguga ülevaatamist ning toimetamist. EELexi poolelt olid toetamas Ülle Viks ja Ain Teesalu, sisulise ning vormilise toimetamistöö on aastatel 2013–2015 teinud Ellen Niit. Ta vaatas sõnastikus leiduva materjali üle nii „Eesti murrete sõnaraamatu” ilmunud osade kui ka EKI murdekartoteegi abil ja täpsustas vajaduse korral morfoloogilist infot ning levikuteateid. Toimetajatöö paistab silma korrektsuse ja täpsuse poolest. See ongi ootuspärane, sest Ellen Niit on kogenud leksikograaf, kes koostas-toimetas aastail 1969–1993 eesti murrete sõnaraamatut ning toimetas trükki (koos Helmi Neetari ja Eevi Rossiga 1994–1997) EMS-i esimese köite (A–J). Aeg on edasi läinud ning idamurde sõnastikust saanud tänapäeva sõnaraamat. Teos näeb kena välja.
Kaht raamatut käes hoides tekib küsimus, et kui „Idamurde sõnastik” on uuesti välja antud, kas võib siis algversiooni rahulikult kõrvale panna? Küllap sõltub see kasutajast. Sõnaraamatu uustrüki esitlemisel Alatskivi lossis (4. III 2016) rõhutas toimetaja, et tema eesmärk oli algvarianti võimalikult vähe muuta. Sama on väidetud teose eessõnas (lk 5–6): sõnastiku algversiooni sisu on püütud säilitada ja toimetamine on toonud kaasa üksnes mõningaid vormistuse muutusi (vältemärgina kasutatud graavist asendab punkt, näitelausetes on jäetud ära diakriitilised märgid, korrespondentide kogutud laused ei alga enam suurtähega jms). Sõnastikku on lisatud põhisõnavarasse kuuluvaid sõnu (nt arvsõnu, kuude ja nädalapäevade nimetusi), nii nagu on neid arvestanud teisedki murdesõnastikud. Teos sisaldab nüüd 7128 märksõna. Kõige märgatavamaks erinevuseks algversiooniga võrreldes on sünonüümiviidete ja pöördloendi ärajätmine. Tavakasutaja, keda huvitavad eeskätt sõnade tähendused, ei pruugi neid lisasid taga igatseda, kuid filoloogile kuluks niisugune info marjaks ära. Kuuldavasti oli lisade uustrükkimist päris tõsiselt kaalutud, kuid kui selgus, et selleks kulub tublisti käsitsitööd, siis otsustati neist loobuda. Eelistati aega kokku hoida ja eeldati, et filoloogidel on esimene trükk endiselt riiulis. Kahju küll, aga pole midagi parata.
„Idamurde sõnastiku” esmailmumise järel sõna võtnud Helmi Neetar õnnitles Valdek Palli vajaliku sõnaraamatu ilmumise puhul.(2) Teosega tutvumisel sattunud ta murdekeele võlusse ning saanud sõnastikust lugemiselamuse. Et sõnastik järgis „Eesti murrete sõnaraamatu” ülesehitust, mille põhimõtteid olid Pall ja Neetar 1976–1977 viimistlenud ja mis Neetari enda sõnastuses EMS-i avavihikus ka ilmusid,(3) oli tegu kaasamõtlejast kolleegi arvamusega. Asjatundlik ülevaade käsitles nii saatesõna, sõnavalikut, sõnaartikleid, tähenduse seletusi, näitelauseid kui ka viiteid. Retsensent ei vaidlusta ei sõnavalikut ega sõnaartiklite ülesehitust, ta kiidab heaks häälikuvariantide ja grammatilise info esitamise (sh palataliseerunud üksikkonsonandi tähistamise) ja leiab, et murdesõna kirjakeelsed tõlked on hoolega valitud. Eraldi tunnustamist pälvib sünonüümiloend, mis lähedastele sõnadele viitamise kõrval annab infot ka tähenduse seletuste kohta. Kui lähedasi sõnu seletada ühtmoodi, satuvad nad sünonüümidena kokku, kui seletus varieerub, satuvad sünonüümid lahku.
Järgnevad Neetari tähelepanekud, millest osa tunnukse pigem soovitusena autorile kui kriitikana. Toodagu neist esile ilmekamaid, et siis järele vaadata, kuivõrd on uustrükk nendega arvestanud. Neetar mainib, et ta oodanuks enam viitemärksõnu häälikuvariantidele (nt aate → alate, kad´ama → katjama, klupp → lupp, o`tstahvkid → astask, suesse → suiste, su`hklaek → suhvlaek, tänade → tänavude), sest alfabeedis kaugemal asuvaid sõnavorme ei taipa kasutaja ise otsida. Uustrükis on mitut soovitust kuulda võetud ja vastav viide lisatud (aate → alate, klupp → lupp, otstahvkid → astask). Siis on esmatrükist avastatud viiteid sünonüümidele, mida sõnastikus tegelikult ei leidu, nt jändrikläne (jändrakas-sõna juurest), karvupidi (karupite-sõna juurest), koomits (kominik-sõna juurest). Sellised eksiviited on uustrükist eemaldatud. Veel on märgatud ülearuseid sünonüümiviiteid sõnadele, mis esinevad sealsamas tähenduse seletuses samal kujul, nt koerats ’koeras’ ja Vrd koeras, panniraud ’panninäpits’ ja Vrd panni|näpits, kuid need idem per idem-viited on säilinud ka uustrükis.
Neetari meelest oleks sõnaartikleid võinud olla enamgi, sest osa sõnu on jäänud näitelauseisse varju (nt jõvilind Kod ’põõsalind’, laageldama Kod ’looklema’, lipsupaŕs Kod ’äärepars’, süitätä Kod ’süüdistada’). Näitelauseisse on need sõnad jäänud ka uustrükis. Veel on retsensent märganud ebatäpseid tähendusvasteid ja toonud näiteks, et kihvama tähendus on pigem ’kihvaga lööma’, mitte ’haarama’, et aokas kaer pole mitte ’kuprarohke’, vaid ’haraline’, et läpatus on pigem ’läppunud hais’ kui ’koltunud hais’ ja et jürituli pole ilmselt ’jüripäeva tuli’, sest näitelauses peeti silmas jüriööd. Et kaeral kupart tõesti pole, on toimetaja korrigeerinud aoka kaera tähendust.
Neetar on päri juhtudega, kus märksõna tõlkevaste on olnud teadmata ning jäänud andmata, nt rahvalaulust pärit ligo või rahvakalendrist pärit kanar (isegi kui kaudsed allikad annaksid tähenduseks ’lõoke’ või ’kanade väljalaskmise nädal’). Et aga puhuti on taime- ja loomanimetuste seletused kaunis üldsõnalised (nt käokübar ’metsas kasvav siniseõieline taim’), oleks ta heameelega näinud ladinakeelsete nimetuste üldisemat kasutamist. Niisugused täiendamissoovidena esitatud märkused on jäänud uustrükis arvestamata ja seega Palli omaaegsed seletused muutmata.
Teose esmatrükis andis veel pisut nuriseda, et kaldkriips eraldab sõna muutuva osise (nt ke`ps|jäs g –jä ’kerge’), kuid astmevahelduslikel sõnadel oleks soovitatav esitada genitiiv tervikuna. Uustrükis on genitiivivormid lisatud, sest EELexi süsteem näeb seda ette. Kui Neetar oli märganud trükivigu ja lihtsalt apse või oli haihtunud osa kohaviiteidki, nt kamsik (Kod), kassimärss (Trm), räps (Kod), sisask (MMg), siis on sellised kohad hoolikalt tasandatud. Lisatud on ka lühendite ja märgendite seletused, mida varem ei olnud. Niisiis on Helmi Neetari mõte, et sõnastik oleks nähtavasti vajanud veel kolleegi siluvat kätt, läinudki täide.(4) Toimetaja Ellen Niit on tulnud appi, ta on sõnastiku uustrüki hoolega ette valmistanud ja kus vaja, seal korrigeerinud ning täpsustanud.
„Idamurde sõnastik” on väärt leksikon, mis on alustanud taas oma iseseisvat elu. Sõnastiku kasutajad saavad siit selgust neid huvitavate sõnade tähenduse kohta ja näitelaused annavad aimu selle kandi murdekeelest laiemaltki. Sõnastikku süvenenumalt lehitsedes ja lugedes torkab silma, et idamurre ei ole kuigi homogeenne ja et murde ühisjoonte kõrval leidub siin omajagu piirkondlikke eripärasid. Et märksõnad järgivad VMS-i märksõnu, võib sõnaartiklites näha ka kõrvutisi häälikuvariante. Näiteks on idamurdele tunnuslik rohke õ-hääliku esinemus o asemel, vrd Äks ja Lai olema ja Iis Trm Kod MMg Pal õlema, Lai oma|.keśkis ja Kod õmakeskis, Lai kohakute ja Iis Trm kõhakute. Pikk a-vokaal esineb Palamusel ja Laiusel (nt paase ’pasmas’), kuid on diftongistunud Tormas (poase) ja Kodaveres (puase), Laiuse maak ’maagelõng’ on Tormas moage ja Kodaveres muage, Iisaku .aasa ’seinariiul’ on Tormas voasa ja Kodaveres uas; pikk ö-vokaal esineb Palamusel ja Laiusel (nt löövik ’vana maja; kuur’), aga on diftongistunud Kodaveres (lüävik). Idamurdele iseloomulikke jooni on Valdek Pall kirjeldanud juba esmatrüki eessõnas. Sellest hoolimata on huvitav oma silmaga avastada, kuidas sõnaartiklites saavad kokku häälikuerinevused mitme kihelkonna osalusel (olgu näiteks Iis Trm MMg Äks Lai .aasta, Trm MMg Lai .oasta ja Kod uassa või Iis Trm Kod MMg Pal Lai ari|pääv ’argipäev’, Trm ariba, Äks aribä või siis Iis astaskid ’säärsaapad’, Trm astakid, Kod astakad, Lai astakud, astassed ja .otstavkid või hoopis Trm Kod Pal .searved ’saerded’, Trm Lai .siarved, Kod .siärved, Iis Lai .siarded).
Idamurde tuumala Kodavere on huvitav mitme teistest erineva nähtuse poolest, näiteks ht‑ühendi asemel on seal st (vrd Trm johtuma ’juhtuma’ ja Kod jostuma), st-ühendi asemel on ss (vrd Trm Lai kõvemast ja Kod kõvemäss), ei-diftongi asemele tuleb öi ~ öö (vrd Iis Trm Äks leidis ’leiutasu’ ja Kod löödis, vrd Iis Trm MMg Pal Äks Lai lein ’leil’ ja Kod löin, Torma leinitama on Kodaveres lööÉnitämä). Kodaveres võivad pikad keskkõrged vokaalid e, o ja ö kõrgeneda, nt ..̬ü̬üline ’öömajaline’, .n.̬ü̬ürämä ’nööriga märkima’, .m.̬u.̬udo ’moodi’ või m.̬i.̬ilvald ’meelevald’, kuid nõrgas astmes võtavad nad diftongi kuju (nt n.̬ü̬ür : nüäri, m.̬i.̬il: miäle, n.̬u.̬ur : nuare). Arhailiste murdejoontega seoses mainitagu veel eitussõna, millel on pöördevormid olevikus ja minevikus (nt minä en õle nähnud ’ma ei ole näinud’, egä teie etä tule ’ega teie ei tule’, käed eväd t.̬i.̬i ’käed ei tee’). Need on keeleleiud, mis teevad meele heaks ja lisavad indu idamurdega (või üldse murretega) lähemalt tutvuda.
Lugemisest jääb aga ühtlasi mulje, et sõnastik on märksa rikkama sisuga, kui pealtnäha paistab. Näitelausetest ilmneb sõnu ja väljendeid, mida pole sõnastikus märksõnadena esitatud ega seletatud ja mis ei esine ka kirjakeeles. Lugeja võib nende tähenduse tuletada kas kontekstist või kasutades muid leksikone, eriti siis, kui märksõna tähendus ja näitelause sisu ei lähe kõige paremini kokku. Märksõna *liibitsämä näitelauses lihvitakse puud merevahaga, ent seda sõna pole ei VMS-is ega EMS-is. Võimalik, et mõeldud oli lihvimist merevahuga, mille üks tähendusi on ’merevaik’. Märksõna ihitama vasteks on ’naerma, itsitama’ kõrval ka ’ohutama’, mis kirjakeeles tähendab eeskätt ’nõidusega arstima’ ja murretes ’vaevama, kiusama’. Kodavere näitelause obene ihitäb ajendab edasi otsima ja teise tähendusena leidma ’tasa hirnatama’. Tavalugejat silmas pidades võinuks sõnastikus ’ohutama’ asemel olla kohe ’tasa hirnatama’. Sama lugu on märksõna keksjäs tähendustega ’elav, liikuv; kipakas’. Kõik on õige, aga kuna kipakas on eeskätt ’ebakindel, ümberminev’ ja alles teises tähenduses ka ’kärsitu, läbematu’, siis oleks olnud parem anda ’kipakas’ asemel kohe ’läbematu’. Märksõna kesäkatt ’öökull’ näitelauses see lind kisendäb vihma. Öökullist ei tahaks vihmaennustamist hästi uskuda ja käsiraamatus „Eesti linnunimetused” saab Kodavere kesakass ~ kesakatt tähenduse ’öökull’ kõrvale tähenduse ’peoleo’.(5) Selle linnuga haakub näitelause tähendus palju paremini.
Vahel näikse autori tähelepanu olnud hajunud ja näiteks märksõna *ligimane tähendus ’ligimene’ on sattunud eksi. Kodavere näitest (emä ike ligemäne kui isä) selgub, et ema on ikka lähem või ligem, mitte lihtsalt ligimene, st kaasinimene. Torkab silma, et verbide da-tegevusnime järel antud ainsuse 3. pööre on alati tema-vormis. Elutute asjade puhul oleks loomulikum kasutada see-sõna, niisiis mitte (ta) kirvendab ’pakitseb’, vaid (see) kirvendab, mitte (ta) kohub ’hapnedes kerkib’, vaid (see) kohub. Ju pole seda lihtsalt märgatud märgata.
Igat viimset kui üksikasja lõpuni seletada ei ole muidugi võimalik. Märksõna *haudline näitelauses leiduva kuklema-verbi tähendus ’põruma, rappuma’ saab arusaadavaks, kui sõna EMS-ist järele vaadata. Kui konksokas-märksõna näitelause ütleb, et konksokas õts õli lüdel, siis läheb vaja pisut uurimistööd, et jõuda vikativarreni – löel oli konksu moodi ots (Kod lüsi : lüde). Aga iseseisvat otsimistööd võivad sõnastiku kasutajad loomulikult jätkata, vastavalt oma huvidele ja teadmistele. Kui masinarahvas (märksõna *kesk|hommik) tähendab ilmselt vilja masindama tulnud talgulisi, siis täpsema seletuseta on jäetud, mis on näiteks tuulamisel tekkivad sabapurud (märksõna kukatsid), mis toit on silgulaga (märksõna kitsikult), mis on leeton (märksõna *elkama), kikil (märksõna ehokille), körtkätsid (märksõna abasuukädis) või unevaemon (märksõna ilmse). Kes loeb, see leiab ja taipab. Niisuguseid sõnu tasuks kokku rehitseda juba seetõttu, et neist võiks olla kasu kas EMS-i valmimisel või isegi veebisõnastiku edasisel kokkuseadmisel.
Need mõningased esiletoodud tähelepanekud muidugi idamurde sõnastiku väärtust ega tähendust ei pisenda. Murdekeel on sedavõrd mahukas ja rikas, et Palli ja Niidi tallatud pasmast jätkub teistelegi tallata. Eelkäijate jälgi mööda on aga palju hõlpsam astuda nii edasi kui ka kaugemale.
- V. Pall, Idamurde sõnastik. Eesti Keele Instituut. Tallinn, 1994.
- H. Neetar, Kodukandi sõnad sõnastikuks. – Keel ja Kirjandus 1996, nr 6, lk 422– 425.
- H. Neetar, Sõnaraamatu ülesehitus. – Eesti murrete sõnaraamat I (A–J). Eesti Keele Instituut. Tallinn, 1994, lk 17–37.
- H. Neetar, Kodukandi sõnad sõnastikuks, lk 425.
- M. Mäger, Eesti linnunimetused. Eesti NSV TA Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn, 1967, lk 139.
