Lemming Rootsmäe, Ilse Rootsmäe. Võnnu kihelkonna kohanimed ja minevik. (Eesti Rahvaluule Arhiivi toimetused 34.) Tartu–Võru: Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, Võru Instituut, 2016. 752 lk.
Nõukogude perioodil jäid paljud väärtuslikud käsikirjad ajajärgule omaselt mitmesugustel põhjustel avaldamata, nõnda ka arstidest abikaasade Ilse Rootsmäe (1925–2006) ja Lemming Rootsmäe (1921–1997) monumentaalne teos, mille käsikiri oli üldjoontes valminud juba 1960-ndate algusaastatel. See paigutati 1990. aastal Eesti Rahvaluule Arhiivi. Nii käsikirja asukohast kui ka ilmselt sisust lähtuvalt tehti 2008. aastal otsus, et trükis üllitatakse Eesti Rahvaluule Arhiivi ja Võru Instituudi ühistööna. Möödus veel kaheksa aastat ja suurteos ilmuski tänavu juunis lugeja lauale. See toimus peatselt pärast kaaluka Eesti kohanimede raamatu esitlust. Teose ettevalmistamist ja väljaandmist on rahaliselt toetatud mitmeti.
Mitmekesiste huvidega andekad Rootsmäed kogusid aastatel 1961–1963 mesilase usinusega ainest üle poole tuhandelt inimeselt ühest Lõuna-Tartu-maa paikkonnast, Lemming Rootsmäe sünnikihelkonnast ja mõlema arsti varasema töökohaga seotud kihelkonnast. Autorid lisasid ohtrasti teavet ka kirjasõnast, meie ajaloo- ja rahvaluulearhiivist ning Keele ja Kirjanduse Instituudist, peale kõige veel Läti ajalooarhiivist. Teos käsitleb ligemale 6000 kohanime (lk 23), sh arvukalt mikrotoponüüme, sisaldab mitmesugust ajaloolist teavet asulate, mõisate ja talude kohta ning on rikas kohamuistendite, vähemal määral pajatuste sisukokkuvõtete poolest. Väärtuslikud on ka koolide lühiajalood ja seal õpetajaametit pidanute loendid. Samuti leiame teavet kirjanike, heliloojate ja teiste kultuuritegelaste ning nende esivanemate sünnikohtade kohta. Seega on raamat märksa ulatuslikuma sisuga, kui seda võiks pealkirjast välja lugeda. Väärib märkimist, et peale Võnnu kihelkonna on hõlmatud ka Kambja kihelkonna äärekülad, mis kunagi kuulusid Võnnu kihelkonnas paikneva Haaslava, Kriimani ja Vastse-Kuuste mõisa alla. Õigusega rõhutab toimetaja: „Raamatu suurimaks väärtuseks võibki pidada neid kohanimesid (eriti loodus- ja viljelusnimesid) ja nendega seotud pärimust, mida autorid on üles kirjutanud otse rahvasuust ja mis on sattunud hävimisohtu või juba käibest kadunud seoses asustuse ja maastiku muutumisega [---] Nii koondab see mahukas ja põhjalik töö ühe kihelkonna suulist kohapärimust ja ajalooteadmust, olles ainulaadseks näiteks Eestis ja ehk laiemaltki ning andes tunnistust koostajate imekspandavast teotahtest ja kodupaigaarmastusest” (lk 7, 9).
Rootsmäede teose toimetas Võru Instituudi töötaja Urmas Kalla, kes on kirjutanud erinevale lugejaskonnale määratud erisisulise saatesõna eesti kirjakeeles („Saateks”) ja Võnnu murrakus („Lugõjilõ”), rekonstrueerinud kohanimede murdepärase kuju ning lisanud allmärkustena arvukalt kommentaare. Toimetaja valik on hästi õnnestunud, sest tegu on inimesega, kelle isapoolse suguvõsa keelepruuk pärineb Võnnu kihelkonnast, täpsemini selle lõunaosast, endisest Rasina vallast. Toimetaja tehtud käsikirja muudatused ja täiendused, mille põhimõtteid kirjeldatakse teose saatesõnas, on igati asjalikud ja otstarbekohased.
Keeleliselt on raamatu toimetanud Eesti Kirjandusmuuseumi töötaja Kanni Labi ning retsenseerinud ja korrektuuri lugenud Marje Joalaid Tallinna Ülikoolist. Rahvaluule arhiivi viited kontrollis Valdo Valper ja nõu andis Mall Hiiemäe. Võru Instituudi inimestest osalesid raamatu koostamisel kohafotode autoritena Mariko Faster (käsikirja avaldamise mõtte algataja) ja Evar Saar; viimane täiendas ka Maa-ameti Eesti põhikaardi kohanimesid. Raamatu valmissaamisel osales teisigi (vt lk 9, 14).
Teoses on kohanimed reastatud tähestikjärjestuses mõisavalduste lõikes. Mõisad on järjestatud asukoha järgi, kuid kes seda nii hästi jälgida suudabki, pigem võinuks neid käsitleda samuti alfabeetiliselt. Teoses on vaatluse all 12 mõisa valdused, mida illustreerivad Tartu-murdeliste kohanimedega üksikasjalikud hallitoonilised kaardid.
Rootsmäed on kohanimesid talletanud paraku enamasti kirjakeelsel kujul. Toimetaja on üritanud taastada nende lõunaeestilise omapära ning teinud seda ka poolkirja-poolmurdekeelsete tekstiosade puhul. See oli täiesti asjakohane ettevõtmine. Autorid ise pole kohanimede päritolu lingvistilise uurimisega eriti tegelnud, kuid nad on päritolu esitamisel kasutanud varalahkunud kohanimeuurija Jaak Simmi väitekirja ja kirjutisi, samuti teiste uurimusi, viimaseid enamasti küll anonüümselt. Autorid on ulatuslikult sirvinud maa- ja hingerevisjonide lehti, et leida varasematest sajanditest isikuid, kelle järgi võiks olla üks või teine koht nimetatud. Väärtuslikud on ka rahvaetümoloogilised kirjapanekud, sealhulgas on ühe ja sama paiga kohta talletatud mitu pärimust. Näiteks ühtede arvates tulenevat Siuksoo nimi seal elavate rohkete rästikute järgi, teiste arvates aga meenutavat soo kulg looklevat madu (lk 136, vrd siug : sivvu ’madu’). Rohkesti saab raamatust teada hiliste asundustalude nimepaneku motiive.
Nimesisu mõistmiseks on toimetaja lisanud tekstile rohkesti allmärkusi, mis sisaldavad kohanimede murdelisi lähtesõnu. Samuti on ta paigutanud tekstikorpuse ette kaks väikest sõnastikku (lk 20, 21): ühe Võnnu murraku sagedamini esinevatest liigisõnadest, esitades kõigepealt kirjakeelse sõna, seejärel murdelekseemi (nt koobas – kuup, tee – tii), ning teise vähemtuntud paigasõnadest (palo ’kuiv männimets’, ussaid ’õu’ jt).
Kohanime komponentide seletamise süsteem oleks siiski võinud olla teisiti välja töötatud. Siinkirjutaja ei oodanud küll läbipaistmatute tähendustega kohanimede etümoloogiaid, kuid ära seletatud oleksid võinud olla kohanimede sagedasemad lõunaeesti alussõnad, nii saanuks raamatut murdesõnastike ja -grammatikate abita kasutada laiem lugejaskond. Näiteks mitmes toponüümis esinevate sõnade sikk : sika ’sikk, sokk’, tatrik ’tatar’ ja varik ’mets’ tähendus ilmneb autorite kirjapanekuna alles kusagilt tekstisügavusest (lk 96, 343, 417). Teoses on mitmes kohas juttu Truia ja Troio liinast, kuid ainult ühest kohast (lk 76) tuleb välja, et tegu on popsikülade pilkenimega tähenduses ’Trooja linn’. Seletust oleks vajanud üsna sageli esinev osis Kabeli-, mille tähendus murretes erineb kirjakeelsest. Tähenduse võinuks lisada sõnadele ede- ’ees-’ (Edeniit, Edesoo jt), pähn ’pärn’ (Pähni, Pähnässaar), saarva ’saarmas’ (Saarva, Saarvakont), tsirk ’lind’ (Tsirguniit, Tsirkmägi), tsõõrg ~ tsõõrik ’sõõrik’ (Tsõõrgjärv, Tsõõrikmägi), vagel ’uss’ (Vaglaoja, Vaglasild) jmt.
Mitme sõna puhul ei esitata seletust esmakordsel mainimisel, vaid millegipärast palju hiljem. Näiteks Ütsku (lk 461) käsitlemisel pole esitatud võimalikku tähendust, küll aga seda tehtud raamatu lõpu poole (lk 601), kus seletatakse, et Ütsko võib lähtuda sõnast ütsik [’üksik’]. Palanu– ja palandu-tüvelistest on juttu juba teose algupoolel, kuid palandu ~ palanu ’põlenud koht metsas’ tähendus on esitatud taas lõpu poole (lk 549). Toponüümides võib palanu muide esineda ka lihtsas tähenduses ’põlenud’.
Teisalt on raamatus lähtesõnu, mida on allmärkustes seletatud korduvalt. Rekordi saavutavad ilmselt kähr ’mäger’ tosina korraga (lk 43, 82, 164, 220, 229 jt), kuńn ’muhk, kühm; käbi; kurnimäng; väike heinahunnik’ üle poole tosina korraga (lk 103, 123, 162, 387 jt) ning ussaid ’õu’ viiel juhul. Mitu korda on raamatus seletatud sõnu aeniit ’võsast puhastatud heinamaa’, kahr ’karu’, kotik ’väike kott’, mütt ’mutt (loom)’ jt. Seletatud on isegi neid sõnu, mis esinevad raamatu alguses olevas lühisõnastikus, nagu kurm ’(üksik maa)nurk; maakitsus’, luuss ~ luusk ’madalvesine koht; lamminiit’ ja tsori ’oja, kraav; niiske heinamaariba’.
Ehk olnuks murdesõnade ja nende tähenduste esitamise asemel allmärkustena olnud otstarbekam moodustada sõnastik, mis hõlmanuks ka praeguse paigasõnavara sõnastiku (lk 19). Sellega oleks saanud üsna väikese vaevaga muuta käsitletava monumentaalteose lõunaeesti keelepruuki kesiselt valdava lugeja jaoks märksa informatiivsemaks. Allmärkustes oleks võinud vajaduse korral seletada vaid mõnd oletuslikku seost kohanime ja selle võimaliku lähtesõna vahel, nt soise Läpatu oru nime võrdlemisel Rõuge üldsõnaga läpätüss ’mudaauk’ ja Lõuna-Eestis laiemalt kasutatud (Nõo, Võnnu, Hargla, Rõuge) verbiga läpätüm(m)ä ’lämbuma’ (VMS). Sealsamas võinuks olla mainitud, et Roestu soo nime alussõna puudub murdekogudes, kuid see on tõenäolises suguluses Kanepi ja Põlva lekseemiga roestik’rämpsune mets’. Rõtussoo ja Rõtusmäe tuletamine Võnnu ja Põlva kihelkonna mitmuslikust sõnast rõtussõ[q]’alus adra vedamiseks’ tundub ka üsna tõepärane, eriti küll alles pärast seda, kui leitaks nimepaneku usutav motiiv. Ent siinpuhul on vist sooviga mindud juba liiale. Ehk oleks Ämmapussumäe nime puhul huvi pakkunud teade, et lähtesõna tähenduses ’ämmatoss’ on seni registreeritud ainuüksi idamurde Kodavere murrakust.
Teose allmärkustes on toimetaja korduvalt osutanud kohanimede lähtesõnade mitmuse omastavale, kuid osadel toponüümidel asjaomane kommentaar puudub. Selliste hulka kuuluvad Kõivemägi ’kaskede-’, Kuupemägi ’koobaste-’, Mäkipäälne ’mägede-’, Savihaude ’saviaukude’ mets ja Siugemägi ’madude’. Mõnel juhul olnuks asjakohane viidata ka kirjakeelest erinevale ainsuse omastavale. Nõnda ei seostu arvukad Soe-tüvelised toponüümid põhjaeesti üldsõnaga soe : sooja, vaid pigem lõunaeesti lekseemiga susi : soe ’hunt’ (Soehanna ’hundisaba’, Soemäe jt). Seletamist vajaksid ka näiteks kohanimed Luiga, Sika ja Sivvusaar, mis on tuletatud sõnadest luik : luiga, sikk : sika ja siug : sivvu.
Lisaks olemasolevatele olnuks mõnelgi puhul olnud autoritekstile kohane lisada kommentaar. Näiteks on Rootsmäed valesti tuletanud komponendi Hani (lk 292), pidades vist mehenime kuju Hanni vana kirjaviisi sõnaks. Teisalt pole aga allmärkuses veenev Äijärve nime algusosise seostamine saksa sõnaga Ei ’muna’ (lk 273), pigem kuulub see ühte teiste A(h)i ~ Ä(h)i-tüveliste veekogunimedega.
Peale keelekommentaaride on toimetaja allmärkustes täpsustanud asulate nimesid alates 1920. aastatest ja võrrelnud nende koosseisu kuuluvate talude loendit teoses kirjeldatud talunimedega. Teretulnud oleksid olnud ka rahvausundi- ja ajalooalased kommentaarid, mis väldiksid lugejatel võimalike valekujutelmade teket, vastates näiteks küsimustele, kas kalmumäed ja muud objektid pärinevad Rootsi ajast, kas neist leitud luud kuuluvad ülipikkadele inimestele, kas teatud kohtade liiv sisaldab ikka kullakübemeid. Lähemalt oleks tahtnud teada saada XVII sajandil mainitud kitse- ja hobusejumaluste kummardamisest (vt lk 493) jms.
Rootsmäede teosel on ka lühike ingliskeelne kokkuvõte (lk 675–677). Raamatus leiduvad vajalikud lisad, mille hulgas oli pisisõnastikest juba juttu. Silmaringi avardavaks lisanduseks on lühiülevaade Võnnu murraku omapärast (lk 15–17); see pärineb manalateele lahkunud Hella Keemalt ja oli varem publitseeritud „Eesti murrete” kolmandas köites juba 1970. aastal.
Raamatu lisana (lk 678–684) on toodud nummerdatud loetelu kujul teatmeandjate nimed, elukohad ja sünniajad. Valdav osa neist isikutest oli sündinud XIX sajandi viimasel veerandil, mis lisab hangitud teabele suuresti väärtust. Kõige vanema informandi sünniaastaks on märgitud 1866, kõige noorema omaks aga 1946.
Paraku on kirjanduse loetelu (lk 685–687) palju napim, kui see ilmneb tekstist. Piirdume siinkohal vaid ühe näitega. Mõisate ajaloo kirjeldamisel on autorid kindlasti kasutanud Leonhard Stryki teost „Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands I” (Dorpat, 1877), kuid kirjanduse nimestikust seda ei leia. Lisatud on kasutatud arhiivide ja rahvaluulekogude lühendid (lk 688), 21 tekstiillustratsiooni loetelu (lk 689), 32 kaardi nimestik (lk 690–691) ning lisadest kõige tähtsamad ja mahukamad, nimelt koha- ja isikunimeregister (vastavalt lk 692–739 ja 740–752).
Vanemat kõnepruuki jäljendades nendime kokkuvõtteks, et Rootsmäede monograafia on vormilt ja sisult tüse teos, mis on vajalik käsiraamat nii koduloohuvilistele kui ka kohanimeuurijatele, folkloristidele ja arheoloogidele. Arvustuse kriitilised märkused ei pisenda kuigivõrd raamatu väärtust, vaid pigem peegeldavad retsensendi visiooni.
