Avatud küsimused suulises argivestluses

Küsimused on oluline keelevahend meie igapäevasuhtluses. Nende detailne analüüs aitab mõista suhtluse olemust ning selles valitsevaid norme, mida me vesteldes järgime. Küsimust defineeritakse harilikult selle eesmärgi järgi täita küsija teadmistes infolünk (Metslang 1981: 5), ent nendega saab teha muidki tegevusi peale küsimise.

Eesti keeles ei ole suulise argisuhtluse põhjal avatud küsimusi üksikasjalikult analüüsitud. Kirjakeele põhjal on küsimuste vormi ja seoseid lauseliikmetega käsitlenud Helle Metslang oma uurimuses „Küsilause eesti keeles” (1981) ning nende kohta on peatükk eesti keele teaduslikus grammatikas (EKG II: 170–172). Küsimuste suhtlusfunktsioonidega need tööd ei tegele. Tartu Ülikooli suulise suhtluse töörühm on uurinud statistiliselt küsimuste vormi ja suhtlustegevusi ametlikes infodialoogides (Hennoste jt 2009a; 2013). Helen Kõrgesaar (2014) on analüüsinud küsimusi eesti lastele suunatud kõnes. Ka välismaa uurijad ei ole suulise dialoogi põhjal avatud küsimusi põhjalikult käsitlenud. Neid on vaadeldud Nijmegeni Max Plancki Psühholingvistika Instituudi projektis, milles kümne keele argivestluste põhjal analüüsiti küsimuste vormi ja suhtlustegevusi (ingl social action; vt Stivers, Enfield 2010). Projekti raames anti lühiülevaade avatud küsimuste küsisõnade ja nende funktsioonide kohta (Enfield jt 2010), kuid neis uurimustes puudub avatud küsimuste põhjalik kvalitatiivne analüüs.

Siinses artiklis on vaatluse all avatud küsimuste (eriküsimuste) vormivahendid ja nendega tehtavad suhtlustegevused eesti suulises argivestluses. Analüüsin, milliste küsisõnadega avatud küsimusi igapäevasuhtluses moodustatakse ja kas küsimused on vormistatud lause- või fraasikujulistena. Lause all pean silmas finiitverbi sisaldavat üksust. Finiitverbita ühe- või mitmesõnalist üksust käsitlen fraasina. Need võivad olla grammatilised fraasid (nt nimisõnafraas), aga ka muud fraasilised (finiitverbita) üksused. Analüüsi käigus vaatlen, kas suhtlustegevuste ja vormivahendite vahel on seoseid. Saadud tulemusi võrdlen eesti ametlike infodialoogide ja indoeuroopa keelte argivestluste põhjal saadud arvandmetega.

 

1. Vestlusanalüüsi meetod

Eri uurimissuundades on koostatud erinevaid küsimuste tüpoloogiaid, näiteks loogikal põhinev küsimuste tüpoloogia (Metslang 1981) või hoidjakeele küsimuste tüpoloogia (Kazakovskaja, Balčiūnienė 2012). Siinne töö järgib vestlusanalüüsi põhimõtteid, mistõttu olen võtnud suhtlustegevuste määramisel aluseks Max Plancki instituudi uurimisprojekti jaoks koostatud küsimuste tüpoloogia. See on olemuselt empiiriline ja avatud: kategooriad kujunevad näidete analüüsi tulemusel ja uusi kategooriaid võib aja jooksul lisanduda. (Stivers, Enfield 2010: 2623; Hennoste jt 2013: 8–10)

Vestlusanalüüsi aluseks on arusaam, et suhtlus ei ole kaootiline, vaid selles valitsevad normid, mida vestlejad järgivad. Suhtluses esinevad aja jooksul välja kujunenud praktikad, millega tehakse kindlaid suhtlustegevusi. (Drew, Heritage 2006: xxii–xxiv) Näiteks üldküsimuse puhul vormistatakse kinnitusküsimus tüüpiliselt partikliga jah või jutustava lauseganing infoküsimus partikliga kas (Hennoste jt 2013). Norme võidakse rikkuda, ent normivariandid ja normirikkumised vormistatakse erinevalt (normi rikkudes kasutatakse mingit teist väljendusviisi). Vestlusanalüüsis ei tõlgendata normi statistika kaudu, sest norme järgiv suhtlus on niikuinii domineerivam. (Hennoste 2000a: 2230) Vestlusanalüüs on seega kvalitatiivne lähenemine. Siinses artiklis esitan ka esinemissagedusi, kuid põhirõhk on vestluskatkete kvalitatiivsel mikroanalüüsil.

Suhtluslingvistid uurivad, missuguseid keelelisi (grammatilisi) vahendeid vestlejad suhtlustegevusteks kasutavad. Lähtutakse sellest, et keel (süntaktilised vahendid, sõnavara, intonatsioon jm) mõjutab suhtlust kui oma põhilist kasutuskeskkonda ja suhtlus mõjutab omakorda keelt. (Selting, Couper-Kuhlen 2001)

Võtet, millega vestlusanalüütikud suhtlust analüüsivad, nimetatakse järgneva vooru tõestusprotseduuriks (ingl next-turn proof procedure). Uurija võrdleb vooruga tehtavat tegevust (nt küsimust) sellele järgneva vooru reaktsiooniga. (Hutchby, Wooffitt 2006: 15) Näiteks küsivormis lause võib olla infosoov või seisukohavõtt. Partneri reaktsioonist nähtub, millise tegevusena tema seda lauset tõlgendas. Küsilause esitaja reaktsioon vastusele viitab omakorda sellele, kas vastaja tõlgendas küsilausega tehtavat suhtlustegevust tema arvates korrektselt. Kui küsija on rahul partneri tõlgendusega, läheb vestlus sujuvalt edasi. Analüüsiks vajalikud voorud esitatakse üldjuhul näidetes, mis lubab lugejal esitatud analüüsi kontrollida, nt:(1)

L:         `mida ma `siia kaussi panen.

            (0.3)

E:         `puhastatud `maasikad.

            (1.8)

L:         mm?

Küsilause mida ma siia kaussi panen võib tahta infot objekti kohta või esitada seisukoha, et kaussi pole midagi panna. Vestluspartneri vastus puhastatud maasikad näitab, et tema tõlgendas eelnevat lauset küsimusena. Küsija mm tõestab, et teda rahuldas vastaja tõlgendus, vastasel juhul oleks ta algatanud paranduse.

2. Avatud küsimuste vorm ja funktsioon suulises argivestluses

Avatud küsimusi vormistavad küsisõnad mis, kes, milline, kumb, kus, millal, kuidas, miks, kui jt, kusjuures potentsiaalne vastus ei ole küsimusega ette antud (nt Mis Jüri teeb?). Peale küsisõnade võivad küsituuma moodustada regulaarselt esinevad pikemad küsiühendid, mis on vormistatud mis- või kui-sarjaabil (nt mida teha, kui pikk) (EKG II: 170–171), ning suulises kõnes ka partiklid ah ja mh. Suulises suhtluses võidakse küsisõnata moodustada lünkküsimusi, kus kõneleja esitab lause algusosa, mille partner peab lõpetama (nt V: ja `aadress oli `Kalda `tee? / H: £ `kolmkend kui ma `õieti `mäletan. £.). Sellised küsimused on iseloomulikud suulisele ametlikule infodialoogile. (Hennoste jt 2009a)

Uurimismaterjali moodustavad 271 autentset argidialoogidest pärinevat vestluskatket, mis on kogutud Tartu Ülikooli suulise keele korpusest (Hennoste jt 2009b). Vestluskatked sisaldavad üksikküsimust ja seda ümbritsevat konteksti. Analüüsis tulid esile neli avatud küsimustega tehtavat suhtlustegevust:

I n f o s o o v (144 küsimust / 54 %) ootab vastuseks infot, et täiendada küsija teadmisi (nt kus `koo[lis ta] `käib=ä.).

R e t o o r i l i n e  k ü s i m u s (65 / 24 %) ei oota partnerilt vastust, kuid võib eeldada reaktsiooni (nt mis=sin `imelikku on.).

P a r t n e r i  p a r a n d u s a l g a t u s(2) (55 / 20 %) lähtub kuulaja leitud probleemist kõneleja jutus. Paranduse teeb küsimusele vastates probleemi põhjustaja, s.o kõneleja (nt M: `mis konspekti. / L: tekstoloogia.). Teisalt võib esineda ka parandusi, kus kõneleja algatab iseenda jutu peale paranduse ja ootab, et kuulaja teda parandaks (Schegloff jt 1977: 364–365) (nt L: mm * mis ta `om see `rektor teil. * / K: `Tulviste=vä.).

E n e s e l e  s u u n a t u d  k ü s i m u s(3) (5 / 2 %) ei oota partnerilt reaktsiooni, sellised küsimused on suunatud küsijale endale (nt >`kuidaz=zeda=`nimetada < @ se=oli= nagu < `seminar `pidu.>).

Kaks küsilauset liigitusid rühma „Muu”. Ülejäänud tüpoloogias välja toodud suhtlustegevusi (kinnituse soov, hinnang, ettepanek/pakkumine/soov, vastuse tingimuste täpsustamine; vt nende kohta Hennoste 2013 jt: 8–10) ei esinenud siinses materjalis. Kõigepealt vaatlen tegevusi, mis ootavad partnerilt vastust: infosoov ja parandusalgatus. Seejärel analüüsin tegevusi, mis otseselt vastust ei oota: retooriline küsimus ja enesele suunatud küsimus.

 

2.1. Infosoov

Infosoove moodustatakse järgmiste küsisõnadega: mis (65), kuidas (25), kui (18)(4), kes (17), kus (10), miks (6). Kolmel korral on kasutatud küsisõnu millal, kuna ja milline, ühel korral kumb. Infosoovid on vormistatud 126 korral lausena (88 %) ning 18 korral fraasina (12 %).

Näites 1 vestleb perekond koju helistamisest. Siin esitatud millal-küsimus on vormistatud lausekujulisena.

Ema küsib tütrelt, millal ta koju helistab (rida 5). millal-küsimus võib käia kellaaja, päeva, päeva osa, nädalapäeva, kuu vms kohta, mistõttu ei ole ühemõtteliselt selge, mille kohta ema täpsemalt infot soovib saada. Seega võib avatud küsimuse vastusele järgneda veel täpsustavaid küsimusi, nagu siin on alternatiivküsimus: õhtupoolik või ommikupoolikul (rida 10).

Harva on infoküsimused vormistatud fraasina. Näites 2 vaidlevad sõbrad musta tee joomise üle.

E küsib aja järele küsisõnaga kuna (rida 4). Siin on küsija saanud vormistada infosoovi pelgalt küsisõnaga, sest kuna küsib infot vahetult eelneva vooru kohta ja suhtluses kehtib norm, et vestlejad reageerivad eelnevale voorule (vt Schegloff 2007). Näites 1 järgneb küsimuse esile kutsunud voorule veel paus ja paar vooru (rida 3 ja 4), seetõttu jäänuks pelgalt fraasiga vormistatud küsimus ebaselgeks.

Lisaks illustreerib näide 2 seda, et üks küsimus võib väljendada mitut suhtlustegevust. Küsijat E ei huvita üksnes teejoomise aeg, vaid tema eesmärk on vestluspartneri väide kahtluse alla seada. E tahab aja kohta infot tõestuseks, et R on seda teed joonud. Sellele viitavad kaks asjaolu. Real 1 esitatud küsimus sisaldab sõna üldse, mis seab kahtluse alla küsimusega esitatud propositsiooni (’Ma ei usu, et sa oled seda musta teed joonud.’). Lisaks vastab R aja kohta käivale kuna-küsimusele hoopis koha kohta infot andes (rida 6). Saadud info tõestab, et R on seda musta teed joonud, mistõttu E peab vastust relevantseks (rida 7). Küsimuse puhul eeldatakse, et vastuse tähenduskategooria mahub küsituumaga ette antud piiridesse (vt nt Metslang 1981). Teatud juhtudel ei pruugi see nii olla, nagu näites 2, kus kuna-küsimus ei ole tüüpiline infoküsimus.

Mitme suhtlustegevuse korraga esinemine ei ole fraasiliste küsimuste eripära, sama kehtib lauseliste kohta. Näites 3 arutavad sõbrad sünnipäevapeo eel kartulisalati retsepti üle.

Näide 3 algab sellega, et K vastab S-i küsimusele sibula kohta (puudub näites) omapoolse küsimusega mille jaoks sul sibulat üldse vaja on (rida 1). Esmapilgul on see tavaline infoküsimus, millele S reageerib kui infopäringule, vastates, et sibulat on vaja kartulisalati sisse (rida 2). Samas sisaldab K küsimus partiklit üldse, mis seabkahtluse alla selle sibula tarviduse. Samal põhimõttel on moodustatud kõik K järgnevad nii avatud kui ka üldküsimused (real 1, 3, 5, 8, 10): need sisaldavad infopäringu kõrval seisukohta, et kartulisalati sisse ei käi sibul. Vestluspartner reageerib kõigile neile küsimustele kui infosoovidele (real 2, 7, 9, 12, 16).

Miks peidab K oma seisukoha esitamise küsimuste taha? Jutustava lause vormis väide (nt Keegi ei pane kartulisalati sisse sibulat) on intensiivsem kui küsilause vormis väide (kesse paneb sibulat kartulisalati sisse), kuna küsimus annab partnerile võimaluse uut teavet jagada (uusi argumente esitada, infolünka täita). Seega pehmendatakse sel moel oma seisukoha esitamise viisi. Vastuvaidlemine pole suhtluses eelistatud tegevus, mistõttu võivad vestlejad peita mittenõustumise infopäringu taha. Peale selle saab öelda, et seda tüüpi küsimustega seatakse vestluspartneri teadja roll kahtluse alla.

Vestluspartner S reageerib kõikidele küsimustele kui infoküsimustele, mitte kui seisukohta väljendavatele küsimustele. See pakub talle selgemalt võimaluse partneri teadmistes olevat infolünka täita (isegi kui seda infolünka tegelikult pole) ja käsitleda vestluspartnerit kui endast madalamal, mitteteadja positsioonil olijat (vt Heritage 2012). Enda asetab S vastajana kõrgemale, teadja positsioonile.

2.2. Parandusalgatus

Avatud küsimustega algatatakse kahte tüüpi parandusi: 1) kuulaja algatatud ja kõneleja tehtud parandusi ehk partneri parandusalgatusi ning 2) kõneleja algatatud ja kuulaja tehtud parandusi. Mõlema tüübi puhul on probleem kõneleja tekstis.

Suhtluses tajutakse normina seda, et probleemi põhjustaja ehk kõneleja teeb ise paranduse. Sellest tulenevalt esineb partneri parandusalgatusi (ja eneseparandusi) rohkem. Parandused, milles probleemi lahendab kuulaja, on suhtluses harvad ja mitte-eelistatud. (Schegloff jt 1977) Siinse töö materjalis on 55 parandusalgatust. Neist 47 parandust on kuulaja algatatud ja kõneleja tehtud parandused (näited 4–6) ning kaheksa parandust on kõneleja enda algatatud ja kuulaja tehtud parandused (näide 7). Seega kehtib see suhtlusnorm ka eesti keeles.

Sõltuvalt probleemi lokaliseerimise täpsusastmest jagunevad avatud küsimusega moodustatud partneri parandusalgatused kahte liiki: avatud algatused ja probleemi lokaliseerivad algatused (Mihkels 2013: 29, 35). Avatud parandusalgatus muudab probleemseks terve eelmise vooru. See vormistatakse küsisõnadega mida, kuidas, mis ja partiklitega ah, mh. Harva kasutatakse üldist lauset, mis osutab otseselt kuulmisprobleemile (nt Mis sa ütlesid?). Lokaliseerivat algatust vormistavad küsisõnad, nagu kes, kus, millal(5) (V: .hh kuidas sul `seal läks. / H: kus. /V: .hh `Eve juures.), või küsisõnad koos eelmise vooru probleemosa kordusega (H: `said sis nüd mingid siidiid=vä / J: mis sidiid / H: mängudega).

Siinse uurimuse materjalis on avatud algatusi 17 (36 %) ja lokaliseerivaid 30 (64 %).(6) Paranduste algatamisel valitseb küsisõna mis (37 korral). Viiel korral on kasutatud paranduse algatamiseks küsisõna kus võipartiklit ah;kahel korral küsisõnu milline või kuidas; ühel korral küsisõnu kes, miks, mitu või partiklit mh.

Parandusi vormistatakse argivestluses eeskätt fraasiga(45 korral / 82 %), lauseid on üle nelja korra vähem (10 / 18 %). Fraasidega algatatakse nii avatud kui ka probleemi lokaliseerivaid parandusi. Avatud parandusi algatavad avara tähendusega küsisõnad mis, misasja, mida, kuidas ning partiklid ah ja mh (näide 4). Järgnevas näites on perekond lõpetanud kaardimängu.

Real 1 ütleb poeg arusaamatu lause, mille peale algatab ema partikliga mh avatud paranduse. Ta ei saa 2,4 sekundi jooksul vastust, mistõttu ta kordab algatust küsilausega mis sa ütlesid, näidates, et tema algatatud parandus on endiselt jõus. Mis sa ütlesid ei lokaliseeri samuti raskuskohta. Samas toob see esile, et tegemist on kuulmisprobleemiga, mis lubab järeldada, et ka eelneva algatuse põhjustas kuulmisprobleem. Real 6 teeb poeg paranduse, arvatavasti korrates oma eelnevat lauset.

Lokaliseerivad algatused on vormistatud küsisõnadega(mis, mille, mida, kus, kes, miks)või mis-küsisõna ja eelneva vooru probleemosa kordusega. Näites 5 on parandus algatatud küsisõnaga kes ja taustal on mõistmisprobleem. Selles vestluses räägib T, et tal tuleb teha koolis inglise keeles ettekanne ja et ta peaks seda harjutama.

Real 1 esitab T lause oma ettekandest, alustades nimega Päts, millele järgneb ingliskeelne jutt ja pikk bla-bla.Sellele peale rääkides küsib L real 3 kes. See on konkreetse tähendusega nominatiivis küsisõna, mis viitab sellele, et probleemiks on isik. Real 4 teeb T paranduse: Konstantin Päts. Eesnime lisamine viitab sellele, et T tõlgendas parandusalgatust mõistmisprobleemile viitavana. Siin on näha, et avatud küsimusega vormistatud lokaliseeriva paranduse algatamisel piisab vaid küsisõna esitamisest, kui küsisõna on küllalt kitsa tähendusega ja selle kääne viitab probleemse sõna vormile. Sellisel juhul saab vestluspartner ühemõtteliselt aru, mis jäi kuulaja jaoks problemaatiliseks.

Kolmel juhul on kuulaja algatatud ja kõneleja tehtud parandused vormistatud lausena. Näites 6 mängib perekond kaarte, kus omavahel on moodustanud paarid ema ja tütar ning isa ja poeg.

Real 1 ütleb isa, et selle kaardimängu kaotavad ema ja tütar. Pausi järel küsib ema naerdes ota kuidas see kõlas. Ema küsimus võib olla seotud kuulmisprobleemiga. Küsimuses kasutatud partikkel ota markeerib tagasiminekut eelneva teksti juurde (Keevallik 2005: 543–544). Selliselt haakub ota partneri parandusalgatusega. Teisalt on naerdes lausutud küsimus hinnangulise ja aasiva alatooniga, pannes isa varasema teksti kahtluse alla. Isa vastab ema küsimusele oma vooru kordusega selle te pidite tappa saama (rida 5). Puhas kordus osutab, et isa võis tõlgendada ema küsimust kuulmisprobleemile viitava algatusena. Teisalt tähistab kordus reaktsiooni aasivale küsimusele. Kordus väljendab seda, et isa jääb oma seisukoha juurde, kuid samal ajal aitab see teema sulgeda, ennetades konflikti.

Ema küsimust ota kuidas see kõlas saab tõlgendada parandusalgatusena, ent ka mittenõustumisena isa väitega selle te pidit tappa saama. Mittenõustumine ei ole suhtluses eelistatud tegevus, mistõttu ema peidab mittenõustumise parandusalgatuse taha (vt selliste juhtumite kohta Kendrick 2015: 182–183). Seega kasutab ema parandusalgatust kaheks tegevuseks, nii probleemile osutamiseks kui ka mittenõustumise väljendamiseks.

Parandusi, kus paranduse algatab kõneleja ja teeb kuulaja, esineb materjalis kaheksa, neist seitse on vormistatud lausena. Näites 7 räägivad ema ja isa lastele, kuidas neil möödus metsapoliitika arenguprogrammi arutlemine.

Ema räägib real 1, kui palju inimesi oli arenguprogrammi arutlemisel. Sellele järgneb 1,8-sekundiline paus (rida 2), mis viitab probleemile. Probleemi olemust näitab küsimus mitu metskonda oli esitatud isa. Tegu on parandusalgatusega, mille probleemi sõnastab kõneleja ise ja paranduse tegemist oodatakse kuulajalt. Isa teeb paranduse, loetledes metskondi.

Kõneleja algatatud ja kuulaja tehtud parandused on siinse töö materjalis seotud unustamisega. Paranduse algataja on neis näidetes episteemiline autoriteet ehk teadja, kuid tal on meelest läinud osa infost ja ta palub vestluspartnerit appi meenutama. Alguses proovib kõneleja ise probleemi lahendada ja alles siis pöördub vestluspartneri poole. See näitab, et vestluses eelistatakse probleemi tekitaja leitud lahendust (vt Schegloff jt 1977).

Analüüsitavast materjalist selgub, et lausekujulist parandusalgatust võib pidada mittenormikohaseks. Esiteks seepärast, et sel puhul on parandusalgatuse taga veel midagi enamat kui pelgalt soov kuulmis- või mõistmisprobleemi lahendada (näide 6). Teiseks on lausekujulised parandused põhiliselt kõneleja algatatud ja kuulaja tehtud parandused (näide 7). Nendes teeb paranduse vestluspartner (kuulaja), mitte probleemi põhjustaja (kõneleja), seetõttu on need vestluses harvad ja pole eelistatud.

 

2.3. Retooriline küsimus

Retooriliste küsimuste eesmärk on edastada väidet, seisukohta, etteheidet, keeldu, vaidlustust jm. Retoorilise küsimuse esitaja on tegelikult teadja ehk episteemiline autoriteet. Seetõttu ei eelda see küsimus tingimata vastust, sest sisaldab sellele vastust juba iseeneses. (Heritage 2012: 20, 24) Küll aga võib partner neile kuidagimoodi reageerida (vt Laanesoo 2012, 2014).

Analüüsitud materjalis esineb 65 retoorilist küsimust. Retoorilisi küsimusi vormistatakse põhiliselt mis-küsisõnaga (51 korral), kuid ka küsisõnadega miks (7), kus (4), kes (3) ja kuidas (2). 54 retoorilist küsimust on vormistatud lausena (83 %), 11 fraasina (17 %). Retoorilised küsimused võivad käia vestluses toimuva tegevuse kohta ja keelata selle tegevuse jätkamist. Küsilauseline vorm võib pehmendada keeldu, lisaks saab seda teha ka naer, nagu näites, kus vestlevad üliõpilane (K), tema vanaema (Le) ja vanatädi (La). Parasjagu käib vestlus hiirte püüdmisest.

Real 1 räägib La, et neil jäi hiir lõksu kinni. Aasivate küsimuste ja nende vastuste järel (ridadel 3–8) sekkub vanaema Le vestlusesse K-le suunatud küsilausega a mida sa ajad (rida 9). Hoolimata küsilause vormist ei eelda see vastust, vaid toimib keeluna (’Ära luiska!’). Lisaks sellele, et vanaema on kasutanud keelu pehmendamiseks küsilause vormi, on ta lausunud selle naerdes, mis nõrgendab veelgi keeldu. Tema eesmärk on anda märku, et K ajab tühja juttu. Nii nagu direktiivsetele retoorilistele küsilausetele on üldiselt omane markeeritud sõnavara (Laanesoo 2014), nii ka siin kasutab vanaema neutraalse sõna rääkima asemel sõna ajama.

2.4. Enesele suunatud küsimus

Puhtaid omaette ja pominal iseendale esitatud küsimusi materjalis ei ole (nt Kuhu ma need võtmed nüüd paningi?). Kõik viis enesele suunatud küsimust on eneseparanduslikud, seostudes järjeotsimisega, ning lausekujulised. Otsimine on üks eneseparanduse operatsioone: kõneleja peatab oma teksti ja püüab sobivat sõna leida ning võita aega keeleüksuse formuleerimiseks. Järjeotsimisele viitavad pausid, üneemid (nt ee), kordused, venitused jm. (Vt nt Hennoste 2000b)

Enesele suunatud küsimusi on vormistatud kolmel korral küsisõna mis abil, ühel korral kes või kuidas abil. Näites 9 vestlevad sõbrannad ja E räägib oma tööst.

 

E jutustab sõbrannadele, et tema töökohal korraldati üritus. Ta püüab üritust kuidagi kategoriseerida (read 3–4), ent ei oska sellele nime anda. Seepeale hakkab ta sõna otsima, algatades paranduse sõnalõpu venituse (`tegi:), üneemi (eeeeeeee) ja pika, 1,3-sekundilise pausi abil. Seejärel eksplitseerib E real 4 sõnaotsimise, esitades küsilause kuidas seda nimetada, ning hakkab kohe, ilma teiste vastust ootamata, ise selgitama: se oli nagu seminarpidu. Kuna keegi E vestluspartneritest ei tea sellest üritusest midagi, ei saa nad teda vastuse leidmisel aidata. See tõestab, et küsimus on suunatud endale.

3. Avatud küsimuste vormi ja funktsiooni seoseid

Suhtluslingvistid otsivad seoseid keeleüksuste suhtlustegevuse (funktsiooni) ja vormi vahel, kusjuures oletatakse, et teatud tegevusi vormistatakse kindlate vahenditega (Selting, Couper-Kuhlen 2001). Artiklis olen vaadanud, kas avatud küsimusega tehtud suhtlustegevus vormistatakse lause või fraasina ning milliste küsisõnadega seda tehakse. Avatud küsimused on analüüsitud materjalis põhiliselt lausekujulised (72 %), fraase esineb vähe (28 %). Sealjuures on infosoovid ja retoorilised küsimused põhiliselt lausekujulised (vastavalt 88 % ja 83 %).

Parandusalgatuste puhul on vastupidi: nende seas on lauseid vähe (18 %) ja domineerivad fraasid (82 %). Parandusalgatusi on kahte tüüpi ning need vormistatakse suhtluses erinevalt.

1) Kuulaja algatatud ja kõneleja tehtud parandused on pea alati fraasid (44/47; näited 4–5), lausevormilised parandused on harvemad (3/47). Parandusalgatus haakub otseselt eelneva vooruga, mistõttu piisab selle vormistamiseks pelgalt fraasist (vt ka Hennoste jt 2013: 26).

2) Kõneleja enda algatatud ja kuulaja tehtud parandused on eeskätt lausekujulised (7/8; näide 7). Need parandused on olemuselt mitte-eelistatud, kuna nendes ei lahenda probleemi selle põhjustaja, vaid hoopis kuulaja.

Kuigi vestlusanalüüsis ei tehta järeldusi üldjuhul statistika alusel, võib nentida, et harva esinevad variandid on markeeritud (mitte-eelistatud). Analüüs näitab, et lausevormilistele kuulaja algatatud ja kõneleja tehtud parandustele on omane veel midagi kui ainult soov kuulmis- või mõistmisprobleemi lahendada. Nii võidakse vestluses mittesoositud suhtlustegevusi, nagu mittenõustumist, peita parandusalgatuse taha (näide 6). Ka fraasid võivad väljendada korraga mitut suhtlustegevust, kuid lause annab selleks laiemad võimalused. Nimelt kehtib suhtluses põhimõte teha nii vähe tööd kui võimalik (Levinson 1998), näiteks vormistada parandusalgatus fraasina. Kui vestleja on otsustanud algatada paranduse maksimaalsete vahenditega (lausega), peab selleks olema mingi lisapõhjus.

Seega nähtub vestlustest, et fraasikujuline parandusalgatus on markeerimata ja eelistatud normivariant, lausekujuline parandusalgatus markeeritud ja vähem eelistatud.

Infosoovide ja retooriliste küsimustega on olukord teistsugune, need tegevused vormistatakse eeskätt lausena. On näha, et info hankimiseks ja seisukohtade jm hinnanguliste tegevuste väljendamiseks ei piisa minimaalsetest keelelistest vahenditest. Seda näiteks seepärast, et infosoovid ei tarvitse käia vahetult eelneva teksti kohta, vaid võivad algatada uue teema.

Kõige enam vormistatakse avatud küsimusi mis-küsisõna ja selle käänetega (156 korral / 59 %; vt tabel 1). Ülejäänud küsisõnu ja -partikleid kasutatakse harva (keskmiselt à 4 %). mis-küsisõna vormidest domineerib nominatiiv (128 / 82 %), mis prevaleerib nii kogu materjalis kui ka igas suhtlustegevuses eraldi. Samas täidab mis-küsisõna erinevate tegevuste juures erinevat rolli. Infosoovides on mis-küsisõna infohankimise teenistuses: sellega võib küsida objekti, tegevuse, aja, viisi või põhjuse kohta. Retoorilistes küsimustes saab mis-küsisõnaga väljendada seisukohta, etteheidet, keelata mingi tegevuse tegemist jne. Parandusalgatustes võimaldab mis üksi võikoos eelmise vooru probleemallika kordusega küsida eelneva jutu kohta.

Miks eelistatakse avatud küsimusi vormistada mis-küsisõnaga, kuigi selleks on teisigi vahendeid? Põhjus seisneb selles, et mis on üldise tähendusega, küsimustades mis tahes semantilist kategooriat (aeg, objekt, tegevus, viis jne). Oma tähendusavaruse tõttu saab sellega moodustada küsiühendeid. Näiteks küsiühend mis kuus tahab infot kuu kohta, samas kui küsisõna millal võib küsimustada muuhulgas aastat, kuud, päeva, kellaaega. Sel moel vähendab küsija vastaja vaeva, ahendades määramispiirkonda, kust vastaja vastust valib. Ühelt poolt avara tähenduse (üksi esinedes) ja teisalt kitsa tähenduse tõttu (küsiühendit moodustades) on mis-küsisõna võtnud teiste küsisõnade rollid enda kanda.(7)

Kui infosoovides kasutatakse palju erinevaid küsisõnu (mis, kuidas, kui, kes, kus jne), siis retoorilisi küsimusi ja parandusalgatusi vormistatakse ennekõike teatud küsisõnadega. Retoorilises küsimuses on need mis ja miks. See näitab, et avatud küsimuste küsisõnade seas on suhtumise ja emotsioonide väljendamise põhivahendid mis ja miks. Parandusalgatuses prevaleerivad mis, ah ja kus, kusjuures partneri parandusalgatuse kaks tüüpi vormistatakse erinevalt. Kuigi mis (sh mida)on omane mõlemale tüübile, erineb selle tähendusavarus tüübiti. Avatud algatuses on mis avara tähendusega, määrates probleemseks terve eelmise vooru. Koos probleemallika kordusega moodustab mis küsiühendi (nt mis konspekti) ja on kitsama tähendusega. Avara tähendusega küsisõna kuidas ja partiklit ah/mh kasutatakse avatud algatuses, samas kui lokaliseerivas algatuses kasutatakse konkreetsema tähendusega küsisõnu: kes, kus ja mis muudes käänetes (mille). Järelikult on eri suhtlustegevuste vormistamiseks kindlad küsisõnad ja -partiklid.

Kui argivestluses on infosoove 54 %, retoorilisi küsimusi 24 % ja parandusalgatusi 20 %, siis Hennoste jt uuritud ametlikus infodialoogis on infosoove 68 %, parandusalgatusi 17 % ning vastuse tingimuste täpsustamisi 14 % (Hennoste jt 2013: 10–12). Argivestluses esineb ka retoorilist küsimust, mis toob esile küsija hinnangut, suhtumist vms, kuid ametlikus vestluses ei esine seda tegevust pea üldse. Infodialoogides on enam tegevusi, mis soovivad infolünga täitmist: infosoov ja vastuse tingimuste täpsustamine. Neist viimast tegevust argivestlustes ei esinenud. Argises ja ametlikus registris on partneri parandusalgatusi ühepalju (17 %), kuid argivestluses esineb ka vähem eelistatud tüüpi parandusi: kõneleja algatatud ja kuulaja tehtud parandusi (3 %). Lausete ja fraaside kasutus sarnaneb registriti: fraasidega moodustatakse parandusalgatusi, lausetega vormistatakse kõiki teisi suhtlustegevusi. Küsisõnade tarvitus erineb registriti: mis-küsimusi on argidialoogides pea kaks korda enam, samas kui infodialoogides on kasutusel rohkem muid variante, nagu küsisõnad kus, millal, kui või lünkküsimus (nt ja aadress oli…).

Need tulemused peegeldavad registritevahelisi erinevusi. Ametlikus vestluses domineerivad infohankimised, ent argivestluses esineb nende kõrval ka küsija suhtumist ja emotsioone väljendavaid tegevusi. Mõlemas registris viiakse läbi sarnane hulk parandusalgatusi – suulisusest johtuvalt ei saa neid kummaski registris vältida.

Inglise, hollandi, taani ja itaalia argidialoogidega (Stivers 2010; Englert 2010; Heinemann 2010; Rossano 2010) võrreldes on eesti argivestlustes enam retoorilisi küsimusi (eesti keeles 24 %, muudes 1–8 %). Taani keeles on avatud küsimustega vormistatud retoorilisi küsimusi 1 %. Itaalia, hollandi ja inglise keele materjalis jäeti retoorilised küsimused kõrvale. Kõrvale jäetud materjali põhjal arvutades ei ületa nende hulk kõikide küsimuste tüüpide peale kokku itaalia keeles 2 %, inglise keeles 6 % ja hollandi keeles 8 %. See, et eesti keeles on argivestlustes enam retoorilisi küsimusi, võib ühest küljest tuleneda erinevast materjalist. Teisalt võib keeltevaheline erinevus johtuda kultuurilistest erinevustest. Üks seletus võib-olla näiteks see, et eesti keeles kasutataksegi suhtumise ja emotsioonide väljendamiseks enam küsilause vormi. Põhjalike järelduste tegemiseks vajab see teema eraldi uurimist.

Tabel 1. Küsisõnade ja -partiklite esinemissagedus suhtlustegevuseti.(8)

 

* PA = parandusalgatus

** Muude alla liigituvad materjalis harva esinenud küsisõnad millal, kuna, milline, kumb.

5. Kokkuvõte

Avatud küsimusi vormistavad eesti keeles erinevad küsisõnad (mis, kuidas, kes, kus, miks jne) ning küsimusega ei anta potentsiaalset vastust ette. Analüüsi jaoks kogusin Tartu Ülikooli suulise keele argikorpusest 271 vestluskatket, mis sisaldasid avatud üksikküsimust. Eesmärk oli välja selgitada, millisel moel inimesed igapäevaselt suheldes vormistavad avatud küsimusi ning milliseid suhtlustegevusi nad nendega teevad. Lisaks esitasin küsimuste vormi ja suhtlustegevuse vahelisi seoseid ning tõin välja võrdlusi varasemate tulemustega.

Siinse töö materjali põhjal võib järeldada, et avatud küsimuste eesmärk ei ole suulises argivestluses ainult info hankimine. Peale info pärimise (144 korral) algatati avatud küsimustega parandusi (55), esitati retoorilisi (65) või enesele suunatud küsimusi (5), kusjuures üks küsimus võis vestluses esindada mitut suhtlustegevust korraga, nt väljendada ühtaegu nii infosoovi (või parandusalgatust) kui ka retoorilist küsimust. Mitut suhtlustegevust korraga väljendav küsimus annab vastajale võimaluse valida, millisele tegevusele tema reageerib. See sõltub eeskätt sellest, kas kuulaja (vastaja) soovib näidata end käesoleva teema juures teadja või mitteteadjana. Infosoovile vastates asetab vastaja ennast kõrgemale, teadja positsioonile, samas küsija asetab ta madalamale, mitteteadja positsioonile. Küsilauset retoorilise küsimusena (nt seisukohavõtuna) tõlgendades seab kuulaja end madalamale, mitteteadja positsioonile, ja küsija kõrgemale, teadja positsioonile.

Võrdluseks eesti ametlike infodialoogidega saab öelda, et argivestluses kasutatakse ka suhtumist ja emotsioone väljendavaid tegevusi (retoorilised küsimused), mida ametlikes vestlustes ei esine pea üldse. Ka Max Plancki instituudi projekti raames uuritud hollandi, taani, inglise ja itaalia argivestlustega võrreldes kasutatakse eesti argidialoogides tunduvalt enam retoorilisi küsimusi.

Siinse töö materjalis olid 72 % avatud küsimustest vormistatud lausekujulisena, fraase esines vähem (28 %). Kui infosoovid ja retoorilised küsimused vormistati põhiliselt lausena, siis parandusalgatused fraasina. Parandusalgatused käivad eelneva teksti kohta, mistõttu piisab nende vormistamisel fraasist. Niisiis oli fraasikujuline parandusalgatus vestlustes tavalisem (82 %) kui lausekujuline (18 %). Fraasikujulist parandusalgatust saab pidada markeerimata ja eelistatud variandiks, lausena vormistatud parandusalgatust markeerituks ja mitte-eelistatuks.Põhjus on eeskätt selles, et fraasikujulised parandusalgatused liigituvad pea alati tüüpi, kus kuulmis- või mõistmisprobleemi lahendab ühtlasi selle põhjustaja (kõneleja). Samas lausena vormistatud parandusalgatused kuuluvad tüüpi, kus probleemi lahendab vestluspartner (kuulaja), kes ei ole probleemi tekitaja.

Avatud küsimused vormistati enim mis-küsisõnaga (59 %). Põhjus seisneb selles, et mis on üldise tähendusega ning sellega saab moodustada küsiühendeid, võimaldades küsida erinevate semantiliste kategooriate kohta. Seetõttu on mis võtnud teiste küsisõnade rollid enda kanda. Suhtlustegevustele on omased kindlad küsisõnad ja -partiklid: retoorilisel küsimusel mis ja miks;parandusalgatusel mis, kus ja ah. Kokku võttes saab öelda, et teatud suhtlustegevustes kasutatakse kindlaid vormivahendeid.

Siinne töö tõstatab mitmeid küsimusi edasiseks uurimuseks. Miks esineb inglise keeles avatud parandusalgatust ja lokaliseerivat parandusalgatust enam-vähem võrdsel määral, samal ajal kui eesti ja vene keeles kasutatakse tunduvalt rohkem lokaliseerivat algatust? Mille pärast eelistavad vestlejad avatud küsimusi vormistada eeskätt mis-küsisõna abil, kuigi selleks on teisigi vahendeid? Mis seletab seda, et eesti argivestluses kasutatakse rohkem retoorilisi küsimusi kui indoeuroopa keelte (itaalia, inglise, taani ja hollandi) argidialoogides?

 

Artikkel toetub Tartu Ülikoolis 2015. aastal kaitstud magistritööle „Avatud küsimused suulises argivestluses”. Artikli valmimist on toetanud Tartu Ülikooli sihtasutus Voldemar Siimoni mälestusstipendiumi kaudu.